Читать книгу Tõmbetraat - Lee Child - Страница 4

„See on minu süü,” ütles Reacher.

Crystal raputas pead.

„Sina ju seda meest ei tapnud,” ütles ta.

Seejärel vaatas ta terava pilguga Reacheri poole. „Kas tapsid?”

„Ma lasksin ta tappa,” sõnas Reacher. „Kas seal on mingit vahet?”

Baar oli kella ühe ajal kinni pandud ja nad istusid tühja lava ääres kõrvuti toolidel. Tuled olid kustutatud ja muusika ei mänginud. Ei olnud üleüldse mingeid helisid peale veerandi võimsusega töötades läpatanud suitsu- ja higilehka Keysi liikumatusse ööõhku imeva kliimaseadme ümina.

„Ma oleksin pidanud talle rääkima,” ütles Reacher. „Oleksin lihtsalt pidanud talle rääkima, et muidugi, mina olengi Jack Reacher. Siis oleks ta mulle teatanud seda, mida ta pidi teatama, ja oleks nüüd kodus tagasi, mina aga oleksin nagunii saanud sellele kõigele lihtsalt käega lüüa. Minuga ei oleks midagi halba juhtunud ja tema oleks veel elus.”

Crystal kandis valget T-särki. Ja ei midagi muud. See oli küll pikk T-särk, kuid mitte piisavalt pikk. Reacher ei vaadanud tema poole.

„Mis see sinu asi on?” küsis Crystal.

See oli üks Keysi küsimusi. Ta ei olnud tundetu. Talle lihtsalt jäi mõistmatuks Reacheri mure teiselt maalt pärit võõra inimese pärast. Reacher vaatas tema poole.

„Ma tunnen ennast vastutavana,” kostis ta.

„Ei, sa tunned ennast süüdlasena,” ütles Crystal.

Reacher noogutas.

„Noh, sa ei peaks tundma,” ütles Crystal. „Sina ju teda ei tapnud.”

„Kas seal on mingit vahet?” küsis Reacher uuesti.

„Muidugi on,” lausus Crystal. „Kes ta oli?”

„Eradetektiiv,” ütles Reacher. „Otsis mind.”

„Miks?”

Reacher raputas pead.

„Pole aimugi,” ütles ta.

„Kas need teised mehed olid temaga koos?”

Reacher raputas uuesti pead.

„Ei olnud,” ütles ta. „Nood mehed ta tapsidki.”

Crystal vaatas teda ehmunult. „Nemad tapsid?”

„Nii ma oletan,” ütles Crystal. „Temaga koos ei olnud nad kindlasti. Nad olid nooremad ja rikkamad kui tema. Niiviisi riides? Säärases ülikonnas? Tema alluvate moodi nad välja ei näinud. Igatahes jättis ta mulle üksinda tegutseva inimese mulje. Nii et nood kaks töötasid kellegi teise jaoks. Tõenäoliselt said nad käsu teda siin jälitada ja selgitada välja, mis põrgu asjaga ta siin tegeleb. Ta ilmselt astus seal põhjas mõnele varba peale ja tekitas kellelegi mingisuguse probleemi. Nõnda siis käidigi tal siin järel. Nad said ta kätte ja peksid temast välja selle, mida ta siin otsis. Seepeale tulid järelikult ka nemad otsima.”

„Nad tapsid ta, et sinu nime teada saada?”

„Näeb sedamoodi välja jah,” lausus Reacher.

„Kas sa kavatsed võmmidele rääkida?”

Veel üks Keysi küsimus. Politseinike kaasamine ükskõik millesse vääris pikka ja tõsist arutelu. Reacher raputas kolmandat korda pead.

„Ei kavatse,” ütles ta.

„Nad teevad kindlaks, kes ta oli, ja siis hakkavad ka nemad sind otsima.”

„Mitte otsekohe,” ütles Reacher. „Laiba juures ei ole isikutunnistust. Ega ole tal ka sõrmejälgi. Võib mööduda mitu nädalat, enne kui nad välja selgitavad, kes ta oli.”

„Nii et mida sa kavatsed teha?”

„Ma kavatsen leida üles proua Jacobi,” kostis Reacher. „Kliendi. Tema otsivatki mind.”

„Kas sa tunned teda?”

„Ei tunne, aga tahan ta üles leida.”

„Miks?”

Reacher kehitas õlgu.

„Ma pean teadma, mis toimub,” ütles ta.

„Miks?” küsis Crystal uuesti.

Reacher tõusis püsti ja vaatas teda seinapeeglist. Ta tundis endas ootamatult suurt kärsitust. Ta oli rohkem kui valmis tegelikkusse naasma.

„Sa tead ju küll, miks,” ütles ta. „Mees tapeti millegi sellise pärast, millel on pistmist minuga, nii et ma olen asjaga seotud. Klapib?”

Crystal sirutas oma pika palja jala toolile, mis oli äsja Reacherist vabaks jäänud. Ta mõtiskles Reacheri tunde üle, et ta on asjasse kaasatud, mis oli tema meelest nagu mingisugune vähelevinud harrastus. Küll seadusega lubatud, kuid kummaline, rahvatantsuga tegelemist meenutav harrastus.

„Klapib, aga kuidas?” päris ta.

„Ma lähen tema büroosse,” ütles Reacher. „Võib-olla tal oli sekretär. Seal on vähemalt mingisugused ülestähendused. Telefoninumbrid, aadressid ja kliendilepingud. Too proua Jacob oli tõenäoliselt tema viimane juhtum. Ta on ilmselt virnas kõige ülemine.”

„Nii et kus see tema büroo asub?”

„Ma ei tea,” vastas Reacher. „Tema kõnepruugi põhjal otsustades kusagil New Yorgis. Ma tean tema nime ja ma tean, et ta oli endine politseinik. Umbkaudu kuuekümne aasta vanune Costello-nimeline endine politseinik. Teda leida ei tohiks olla liiga raske.”

„Kas ta oli endine võmm?” küsis tüdruk. „Miks sa seda arvad?”

„Suurem osa eradetektiive on ju endised, eks ole?” ütles Reacher. „Nad lähevad varakult ja vaesena erru, panevad sildi üles ning asuvad üksikettevõtjana tööle abielulahutuste ja kadunud inimeste otsimise alal. Ja see asi minu pangaga? Ta teadis kõiki üksikasju. Ainus võimalus seda teha on mõnelt veel teenistuses olevalt vanalt semult teenet paludes.”

Crystal naeratas kergelt huvi tundes. Ta astus baarileti ääres oleva Reacheri juurde. Jäi puusaga Reacheri reit puudutades tema kõrvale seisma.

„Kuidas sina kogu seda keerulist värki tead?”

Reacher kuulas õhu voolamist läbi väljatõmbeventilaatorite.

„Ma olen ise uurija olnud,” ütles ta. „Sõjaväepolitseis. Kolmteist aastat. See töö oli mul üsna hästi käes. Ma ei ole just mõnus tüüp.”

„Sa ei ole isegi mitte mõnus tüüp,” torkas Crystal vastu. „Ära ennast meelita. Millal sa alustad?”

Reacher laskis pilgul hämaruses ringi käia.

„Vist kohe praegu. Kindlasti väljub hommikul vara Miamist mõni lennuk.”

Tüdruk naeratas uuesti. Sedapuhku ettevaatlikult.

„Ja kuidas sa kavatsed Miamisse jõuda?” küsis ta. „Sellisel öisel kellaajal?”

Reacher vastas samuti naeratusega. Enesekindla naeratusega.

„Sina viid mind autoga,” ütles ta.

„Kas mul on aega ennast riidesse panna?”

„Aega on kõigest kingade jaoks.”

Reacher kõndis koos Crystaliga garaažini, kus seisis tüdruku Porsche. Ta keeras ukse üles, Crystal poetas ennast autosse ja käivitas mootori. Ta viis Reacheri pool miili põhja poole tema motelli, sõites aeglaselt, et õli põhjalikult soojeneks. Kogukad rehvid hüplesid katkisel sillutisel ja mütsatasid teeaukudesse. Crystal peatus neoonvalgusest särava vestibüüli ees ja jäi ootama, mootor kiiretel tuuridel töötamas, et see välja ei sureks. Reacher avas autoukse ja pani selle siis jälle tasakesi kinni.

„Hakkame lihtsalt minema,” ütles ta. „Seal sees ei ole midagi, mida ma tahaksin kaasa võtta.”

Crystal noogutas armatuurlaua mõõteriistade kumas.

„Olgu pealegi, tõmba turvavöö peale,” ütles ta.

Ta lükkas esimese käigu sisse ja alustas sõitu läbi linna. Suundus mööda North Roosevelt Drive’i põhja poole. Vaatas näidikuid ja keeras vasakusse ritta, et tõusta tammil kulgevale maanteele. Lülitas sisse radariavastajad. Vajutas auto tagumist otsa maadligi surudes gaasipedaali põhja. Reacheri selg litsuti nahkistme vastu nii, nagu oleks ta lahkunud Key Westist hävitaja kabiinis.

Crystal hoidis põhja poole kihutades Porsche spidomeetri näitu kuni Key Largoni kolmekohalisena. Reacher nautis sõitu. Crystal oli suurepärane juht. Sujuv ja säästlike liigutustega, vahetas kogu aeg käike madalamaks ja kõrgemaks, laskis mootoril unnata, hoidus oma pisikese autoga sõiduridade keskele ja kasutas sirgetele lõikudele katapulteerumiseks rehvide eripära. Ta naeratas tema veatult kaunist nägu valgustavate näidikute õhetuses. Selle autoga kiiresti sõita ei ole sugugi lihtne. Raske mootor ripub kaugel tagumise telje taga, olles valmis hakkama tigeda pendlina õõtsuma ja juhti lõksu püüdma niipea, kui too sekundi murdosa võrra hiljaks jääb. Kuid Crystal ei jäänud. Ta läbis kerglennuki kiirusega ühe miili teise järel.

Siis hakkasid radariavastajad kiunuma ja eespool ilmusid miili kaugusel nähtavale Key Largo tuled. Crystal pidurdas jõuliselt ja vuras läbi linna, seejärel aga vajutas pedaali taas põhja ja tuiskas tumeda silmapiiri poole. Järsk kurv vasakule, sõit üle silla Ameerika mandriosale ning siis edasi põhjakaarde Homesteadi linna poole mööda sohu rajatud sirget ja tasast maanteed. Seejärel järsk parempööre kiirteele, suur kiirus kogu teekonna jooksul ja kõige tundlikumaks seatud radariavastajad ning jõudmine täpipealt enne kella viit hommikul Miami lennujaama ette. Crystal peatus kohal, kus reisijad autost väljuvad, ja jäi ootama.

„Noh, aitäh sõidu eest,” ütles Reacher.

Tüdruk naeratas.

„See valmistas mulle mõnu,” ütles ta. „Usu mind.”

Reacher avas ukse, kuid istus ettepoole vaadates edasi.

„Olgu pealegi,” lausus ta. „Ma arvan, et me kohtume veel.”

Crystal vangutas pead. „Ei, ei kohtu,” ütles ta. „Sinusugused mehed ei tule iial tagasi. Sa lähed ära ega tule enam iial tagasi.”

Reacher istus tema auto soojuses. Mootor popsus ja porises. Jahtuvad summutid plõksusid. Crystal kallutas ennast tema poole. Vajutas siduri alla ja lükkas käiguvahetushoova esimesele käigule, et Reacherile lähemale pääseda. Ta võttis Reacheril kaela ümbert kinni ja suudles teda kõvasti huultele.

„Hüvasti, Reacher,” ütles ta. „Ma olen rõõmus, et sain viimaks sinu nime teada.”

Reacher suudles kõvasti ja pikalt vastu.

„Nii et mis siis sinu nimi on?” küsis ta.

„Crystal,” ütles tüdruk ja naeris.

Reacher naeris temaga kaasa, ajas ennast üles ja väljus autost. Crystal kummardus üle istme ja tõmbas ukse tema järel kinni. Lõi mootorile õige hääle sisse ja sõitis minema. Reacher seisis teeserval ja jälgis tema lahkumist. Crystal keeras ühe hotellibussi ette ja kadus tema pilgu eest. Koos sellega kadusid Crystali auto heitgaaside hämuna ka kolm kuud Reacheri elust.

Viiskümmend miili New Yorgist põhja pool lebas täiesti ärkvel peadirektor kell viis hommikul lakke vahtides oma voodis. Lage oli äsja värvitud. Kogu maja oli äsja värvitud. Ta oli maksnud sisekujundajatele rohkem raha, kui suurem osa tema töötajaist teenis terve aastaga. Tegelikult ta siiski ei maksnud neile. Ta sokutas nende arve kontorisse ja neile maksis tema ettevõte. See väljaminek oli peidetud kuhugi tollesse salajasse andmikku ja kujutas endast osa hoonete hooldamisele kulunud väljaminekute seitsmekohalisest kogusummast. Seitsmekohaline summa kulude poolel kiskus tema äri vee alla nii, nagu raske last uputab kreenis kaubalaeva. Nagu õlekõrs murrab kaameli selgroo.

Tema nimi oli Chester Stone. Tema isa nimi ja tema vanaisa nimi oli olnud Chester Stone. Tema vanaisa asutas selle äri siis, kui andmikutabelit nimetati pearaamatuks ning see oligi raamat, millesse kirjutati käsitsi sulepeaga. Vanaisa pearaamat näitas suurt kasumit. Vanaisa oli kellassepp, kes tabas varakult ära, kui kütkestavaks hakkab osutuma kino. Ta kasutas oma asjatundlikkust hammasrataste ja keeruliste väikemehhanismide alal selleks, et panna kokku filmiprojektor. Ta võttis kampa ka partneri, kellel oli võimalik hankida Saksamaal lihvitavaid suuri läätsi. Nad saavutasid üheskoos turul juhtpositsiooni ja ajasid kokku terve varanduse. Filmide näitamine lõi õitsema ühest rannikust teiseni. Sajad kinod. Sajad projektorid. Seejärel tuhanded. Seejärel kümned tuhanded. Seejärel heli. Seejärel CinemaScope. Suured-suured numbrid pearaamatu sissetulekute poolel.

Seejärel televisioon. Kinosid pandi kinni ja need, mis veel lahti jäid, klammerdusid oma vanade seadmete külge seni, kuni need ära lagunesid. Juhtimise võttis üle tema isa Chester Stone II. Tegevuse mitmekesistamine. Pilgu suunamine harrastusfilmi kütkestavusele. Kaheksamillimeetrise filmi projektorid. Vedrumehhanismiga käsikaamerad. Kodachrome’i erksavärviline ajastu. Zapruder. Uus tootmiskäitis. Suured kasumid, mis tiksusid IBMi varajase suurarvuti aeglaselt liikuvalt laialt lindilt.

Seejärel kino tagasitulek. Isa oli suremas, tüüripinni hoidis Chester Stone III, kõikjale kerkisid multiplekskinod. Neli, kuus, kaksteist või kuusteist projektorit seal, kus varem oli olnud kõigest üks. Seejärel stereo. Viie kanaliga ruumiline heli, Dolby, Dolby Digital. Rikkus ja edu. Abielu. Kolimine sellesse häärberisse. Autod.

Seejärel video. Kaheksamillimeetrine harrastusfilm oli rohkem surnud, kui üks surnud elukas võib kunagi surnud olla. Seejärel konkurents. Kõrilõikajalikud pakkumised uutelt ettevõtetelt Saksamaal, Jaapanis, Koreas ja Taivanis, mis tal multiplekskinode äri käest võtsid. Seejärel meeleheitlikud otsingud millegi sellise leidmiseks, mida on võimalik valmistada väikestest plekitükkidest ja täppistöödeldud hammasratastest. Ükskõik mille. Jube mõistmine, et mehaanilised riistapuud on eilne päev. Mikrokiipide, muutmälu ja mängukonsoolide plahvatus. Tohutuid kasumeid kuhjati kokku sedalaadi asjadega, mille valmistamisest tal aimugi polnud. Tema lauaarvuti hääletusse tarkvarasse aga kuhjusid suured kahjumid.

Naine liigutas ennast Chesteri kõrval. Ta lõi lauge pilgutades silmad valla ning pööras pead vasakule ja paremale – kõigepealt selleks, et kellaaega kindlaks teha, ja siis abikaasa poole vaadates. Ta nägi mehe lakke kinnistunud pilku.

„Kas sa ei maga?” küsis ta vaikselt.

Chester ei vastanud. Naine keeras silmad ära. Tema nimi oli Marilyn. Marilyn Stone. Ta oli Chesteriga pikka aega abielus olnud. Piisavalt kaua, et teada. Ta teadis seda kõike. Tema käsutuses ei olnud tegelikke üksikasju ega ehtsaid tõendeid ja ta ei olnud millessegi kaasatud, kuid ta teadis sellegipoolest. Kuidas ta oleks saanudki mitte teada? Tal olid ju olemas nii silmad kui ka aju. Sellest, kui ta nägi oma abikaasa tooteid mõnes kaupluses uhkelt välja panduna, oli juba palju aega möödas. Sellest, mil mõni multiplekskino omanik uue suure tellimuse tähistamiseks koos nendega õhtustas, oli samuti juba palju aega mööda läinud. Ja sellestki oli juba palju aega möödas, mil Chester öö läbi magada sai. Nii et ta teadis.

Aga ta ei hoolinud sellest. „Nii rikkuses kui ka vaesuses,” oli ta abielludes tõotanud, ja ta mõtles seda tõsiselt. Rikkad ajad olid olnud head, aga ka vaesed võivad head olla. Mitte et nad jääksid kunagi vaeseks nii, nagu on vaesed mõned inimesed. Seda kuradima maja maha müües ja kogu tollest haledast segapudrust loobudes elaksid nad ikka veel märksa mõnusamalt, kui ta oli eales lootnud. Nad on ju veel noored. Noh, mitte just noored, aga ka mitte vanad. Terved. Neil on huvisid. Neil on nemad ise. Chesterit tasus omada. Ta oli küll hallipäine, kuid senimaani vormis ja sitke ja tarmukas. Marilyn armastas meest. Mees armastas teda. Ja ta teadis, et temagi väärib veel omamist. Nelikümmend millegagi, aga peast kahekümne üheksane. Ikka veel sale, ikka veel blond, ikka veel erutav. Seiklushimuline. Ikka veel väärt omamist selle väljendi igas vanaaegses tähenduses. Kõik läheb hästi. Marilyn Stone tõmbas sügavalt hinge ja keeras külili. Surus ennast madratsi vastu. Ta jäi kell pool kuus hommikul uuesti magama, mees aga lebas vaikselt tema kõrval ja põrnitses lage.

Luminestsentsvalguses kollaseks muutunud päevitusega Reacher seisis väljuvate lendude terminalis, hingas sealset konservõhku, kuulas tosinkonda hispaaniakeelset jutuajamist ja vaatas teabetahvlit. Nagu ta oligi arvanud, oli reiside loetelus esikohal New York. Päeva esimene lend oli poole tunni pärast väljuv Delta Airlinesi oma Atlanta kaudu LaGuardiasse. Teine oli lõuna poole suunduv Mexicana, kolmas tunni aja pärast United ja samuti LaGuardiasse. Ta siirdus Unitedi laua juurde. Küsis üheotsapileti hinda. Noogutas ja kõndis minema.

Ta läks tualettruumi ja jäi peegli ette seisma. Võtnud taskust rahapaki, eraldas ta sellest äsja talle öeldud summa kõige väiksemates rahatähtedes, mis tal olid. Seejärel nööpis ta särgi kurguni kinni ja silus peoga juukseid. Astus tualetist välja ja sammus Delta leti ette.

Pilet maksis sama palju kui Unitedis. Ta teadis, et see on nii. Miskipärast oli alati nii. Ta luges raha ühestes, kümnestes ja viiestes välja, neiu laua taga võttis selle kõik vastu, silus rahatähed üle ja jaotas need väärtuse järgi kuhjadesse.

„Härra, kuidas on teie nimi?” küsis ta.

„Truman,” ütles Reacher. „Nagu sellel presidendil.”

Neiu nägu ei öelnud midagi. Ta oli ilmselt sündinud Nixoni ametiaja viimastel päevadel. Võib-olla ka Carteri esimesel aastal. Reacherit see ei huvitanud. Tema ise oli sündinud Kennedy presidendiaja alguses teisel pool merd. Ta ei kavatsenud midagi öelda. Truman oli ka tema enda jaoks antiikajalugu. Neiu toksis arvutisse tema nime ja seejärel printis pileti. Ta pani pileti punasinise maakera kujutisega kaante vahele, kuid tõmbas selle siis jalamaid jälle välja.

„Ma võin teid ju kohe lennule registreerida,” ütles ta.

Reacher noogutas. Sularaha eest lennukipileti ostmisega on iseäranis Miami rahvusvahelises lennujaamas see häda, et vahele segab sõda uimastikaubandusega. Kui ta oleks laua ette loivanud ja sajaste pataka välja tõmmanud, oleks neiu olnud kohustatud vajutama jalaga laua alla põrandasse paigaldatud salanupukesele. Seejärel oleks ta seni oma klaviatuuriga sekeldanud, kuni politsei oleks vasakult ja paremalt platsi saabunud. Politseinikud oleksid näinud suurt kasvu sitket, päevitunud naha ja paksu rahapakiga selli ning paugupealt järeldanud, et tegemist on uimastikulleriga. Nende strateegia on muidugi jahtida uimasteid, aga nad jahivad ka raha. Nad ei lase seda panka panna ega ka muretult kulutada. Nad eeldavad, et tavalised kodanikud kasutavad suurte ostude tegemiseks pangakaarte. Eriti reisimiseks. Eriti lennujaama piletiletis kakskümmend minutit enne väljalendu. Ja see eeldus oleks tekitanud viivitusi, sekeldusi ja paberimäärimist. Neid kolme asja oli Reacher aga alati innukalt vältinud. Nõnda ta siis töötaski välja teatava ettevaatliku toimimisviisi. Ta andis endale säherduse vennikese välimuse, kes ei saaks krediitkaarti isegi juhul, kui tahaks saada – näiteks mängis ta ebaõnne meelevalda sattunud maksejõuetut maamatsi. Kinninööbitud särk ja väikeste rahatähtede näppimine ajasid selle asja korda. Need muutsid ta pealtnäha ujedaks ja kohmetuks. Tõid piletimüüjad tema poolele. Nad kõik said liiga vähe palka ja heitlesid omaenda tühjaks kulutatud krediitkaardiga. Nõnda nad siis tõstsid pilgu, nägid meest, kes oli sedasama teed käies kõigest õige pisut kaugemale jõudnud, ja nende vaistlik reageering ei olnud mitte umbusk, vaid kaastunne.

„Värav B kuus, härra,” ütles näitsik. „Ma andsin teile aknaaluse koha.”

„Aitäh,” ütles Reacher.

Ta kõndis värava juurde ja tajus veerand tundi hiljem hoovõturajal kiirendust üsnagi samasuguse tundega kui Crystali Porsches, kui mitte arvestada asjaolu, et tal oli siin jalgade jaoks vähem ruumi ja tema kõrvaliste oli tühi.

Kella kuue ajal andis Chester Stone alla. Ta vajutas äratuskella pool tundi enne õiget ärkamisaega kinni ja poetas ennast voodist välja, tehes seda vaikselt, et mitte Marilyni üles ajada. Ta võttis nagist hommikumantli ning paterdas magamistoast väljudes trepist alla kööki. Kõhus oli liiga kibe tunne selleks, et hommikusöögi peale mõelda, nii et ta ajas läbi kohviga ja läks külalistele eraldatud ruumidesse duši alla, sest seal polnud tekkival müral tähtsust. Ta tahtis Marilynil magada lasta ega soovinud, et naine teaks, et tema ei saa magada. Marilyn ärkas igal ööl ja tegi mingisuguse märkuse selle kohta, et ta unetult lamab, aga ei võtnud seda asja enam iial uuesti üles, nii et Chyester oletas, et naine kas ei mäleta hommikul enam midagi või arvab, et nägi und. Ta oli üsna kindel, et Marilyn ei tea midagi. Ja ta olekski rõõmuga kõik niiviisi jätnud, sest hädadega heidelda oli juba niigi halb, ilma et ta oleks pidanud veel muretsema seepärast, et ka naine nende pärast muretseb.

Ta ajas habet ning kulutas duši all veedetud aja mõtlemisele selle üle, mida selga panna ja kuidas käituda. Tõde oli niisugune, et ta oli lähenemas tollele mehele sama hästi kui põlvili. Lähenemas viimase päästerõnga laenajale. Oma viimasele lootusele ja viimasele võimalusele. Sellisele inimesele, kes hoiab oma peos kogu tema tulevikku. Nii et kuidas ta pidi siis säärasele tegelasele lähenema? Igatahes mitte põlvili. Nõnda seda ärimängu ei mängita. Kui sa näed välja nii, nagu läheks sul tõepoolest laenu vaja, siis sa ei saa seda. Sa saad laenu ainult juhul, kui sa näed välja nii, et tegelikult sa ei vaja seda. Et tegemist on sinu jaoks väga vähetähtsa küsimusega. Et tegemist on siia- või sinnapoole langeda võiva otsusega selle suhtes, kas sa üldse lubad tollel mehel koos sinuga paati istuda ja saada pisikest viilukest kohe järgmise nurga taga ootavatest suurtest ja erutavatest kasumitest. Et sinu suurim mure on otsustada, kes see siiski on, kelle laenupakkumise sa üldse kavatsed kaalumisele võtta.

Muidugi valge särk ja tagasihoidlik lips. Aga milline ülikond? Itaallased on võib-olla liiga kriiskavad. Armani küll mitte. Ta peab tõsise inimese moodi välja nägema. Kindla peale küllalt rikas, et osta tosin Armanit, aga kuidagiviisi liiga tõsine, et sellise võimaluse peale üldse mõelda. Liiga tõsine ja liiga hõivatud kaalukate asjade ajamisega, et kulutada aega Madison Avenuel ostlemisele. Ta otsustas, et pärand on see tunnusjoon, mida tuleb esile tõsta. Kolme põlvkonna katkematu äriedu pärand, mis kajastub vahest ka dünastiatele omases lähenemises rõivastumisele. Umbes sedamoodi, et vanaisa viis isa rätsepa juurde ja tutvustas teda, ning seejärel tegi isa seda omakorda temaga. Siis mõtles ta oma vendade Brookside ülikonnale. Vana, kuid kena, vaikne ruudustik, lõhikuga kuub, juunikuu jaoks pisut soe. Kas vennad Brooksid oleks nutikas topeltbluff? Ligikaudu seesama, mis öelda: „Ma olen nii rikas ja edukas, et see, mida ma seljas kannan, ei ole tegelikult minu jaoks tähtis.” Või näeks ta siis välja nagu hädapätakas?

Ta võttis ülikonna puu pealt maha ja hoidis keha vastas. Küll klassika, aga ajast ja arust. Ta nägigi välja nagu hädapätakas. Ta pani ülikonna tagasi. Tegi katset halli Savile Row’ga Londonist. Laitmatu. See andis talle jõuka härrasmehe välimuse. Elutarga, maitseka ja lõpmatult usaldusväärse härrasmehe välimuse. Ta valis lipsu, millel oli kõigest vihje mingisugusele mustrile, ja soliidsed mustad kingad. Pani selle kõik selga-jalga ning keerutas ennast peegli ees vasakule ja paremale. Midagi paremat ei saaks enam olla. Niiviisi välja nähes tohiks ta ju peaaegu et ka ise ennast usaldada. Ta jõi kohvi ära, tupsutas huuli ja lipsas garaaži. Lõi Benzile hääled sisse ja oli kella kolmveerand seitsmeks liiklusummikuteta Merrit Parkwayl.

Reacher viibis Atlantas viiskümmend minutit maapinnal, tõusis siis uuesti õhku ning sööstis ühtaegu nii ida kui ka põhja suunas liikudes New Yorgi poole. Päike oli tõusnud Atlandi ookeani kohale ja paistis parempoolsetest akendest sisse suurtest kõrgustest nähtava koiduvalguse jääkülma heledusega. Ta jõi kohvi. Stjuardess pakkus talle küll vett, aga ta võttis selle asemel kohvi. Kohv oli paks ja kange ning ta jõi seda mustalt. Ta kasutas kohvi oma aju kütusena. Püüdis välja nuputada, kes kurat see proua Jacob võiks küll olla. Ja miks maksis proua Jacob Costellole selle eest, et too teda otsides kogu riigi läbi kammiks.

Nad ootasid LaGuardia kohal maandumisluba. Reacher armastas seda. Madalad aeglased tiirud hommikuselt eredas päikesepaistes üle Manhattani. Nagu miljon ilma heliribata filmi. Lennuk õõtsus ja kaldus küljelt küljele. Nende alt libisesid läbi päikesekiirtes kullakarvalised kõrghooned. Kaksiktorn. Empire State Building. Tema lemmik Chrysler. Citicorp. Siis pöördusid nad kaares tagasi, laskusid Queensi põhjakalda suunas ja maandusid. Nad pöördusid, et terminali juurde ruleerida, ja tillukestest akendest vilksasid mööda teisele poole jõge jääva Midtowni majad. Kohtumine oli lepitud kokku kella üheksaks. Ta jälestas seda. Mitte kellaaja pärast. Üheksaks oli Manhattani ärikogukonna liikmete enamiku jaoks pool ennelõunast aega juba seljataga. Kellaeg teda ei häirinud. Küsimus oli selles, et tal üldse oli mingisugune kokkulepitud kohtumine. Sellest oli tõepoolest väga palju aega möödunud, kui Chester Stone viimati kellegagi kohtumise suhtes kokku leppis. Tegelikult ta ei suutnudki meenutada, et oleks üleüldse mõnele kokkulepitud kohtumisele läinud. Võib-olla vanaisa käis päris esimestel päevadel. Sellest ajast saadik oli alati kõik toimunud vastupidi. Kõigil kolmel Chester Stone’il, olgu siis esimesel, teisel või kolmandal, oli sekretär, kes püüdis nendega kohtuda soovijaid viisakalt tihedasse töögraafikusse sobitada. Inimesed olid palju päevi vaba akna tekkimist oodanud ja seejärel oodanud tundide viisi eesruumis. Aga nüüd oli see teisiti. Ja see näris ta hinge.

Ta oli ärevil ja seetõttu varakult kohal. Ta oli valikuvõimalusi läbi vaadates veetnud nelikümmend minutit oma kabinetis. Tal ei olnudki neid. Vaata, kuidas vaatad, aga teda lahutasid edust üks koma üks miljonit dollarit ja kuus nädalat. Ja ka see nööris tal kõri. Sest tegemist ei olnud suurejoonelise kokkuvarisemise ja läbipõlemisega. Totaalse katastroofiga. See oli pigem kaalutud ja realistlik reageering turule, mis oli peaaegu kogu aeg olemas, kuid mitte päris kogu aeg. See oli nagu kangelaslik golfilöök tiilt, mis maandub griinist tolli kaugusel. Väga-väga lähedal, kuid mitte piisavalt lähedal.

Kell üheksa hommikul kujutab Maailma Kaubanduskeskus endast New Yorgi osariigi suuruselt kuuendat linna. Suuremat kui Albany. Tema pindala on kõigest kuusteist aakrit, kuid elanike arv päevasel ajal 130 000. Väljakul seisvale Chester Stone’ile tundus, nagu tiirutaks suurem osa nendest tema ümber. Tema vanaisa oleks siin seisnud Hudsoni jões. Chester ise oli oma kabineti aknast jälginud, kuidas jäätmetega täidetav ala tasapisi vette nihkus ja kuivast jõesängist kerkisid hiigeltornid. Ta vaatas kella ja läks sisse. Liftiga kaheksakümne kaheksandale korrusele sõitnud, astus ta vaiksesse inimtühja koridori. Lagi oli madal ja ruum kitsas. Kontoritesse viivad uksed olid lukustatud. Uste keskel olid väikesed ruudukujulised sarrustatud klaasiga vaateaknad. Ta leidis õige ukse, vaatas korraks läbi klaasi sisse ja vajutas kellanupule. Lukk klõpsatas lahti ja ta sisenes vastuvõtualale. See nägi välja nagu harilik kontoriruum. Üllatavalt tavaline. Rikkust välja näidata püüdev messingmanustega tammepuust lett ja selle taga istuv meessoost vastuvõtusekretär. Ta seisatas korraks, ajas selja sirgu ja sammus siis mehe ette.

„Chester Stone,” ütles ta kindlameelselt. „Mul on kell üheksa kohtumine härra Hobiega.”

Meessoost vastuvõtusekretär oli esimene üllatus. Ta oli eeldanud naist. Teine üllatus oli see, et ta otsekohe sisse juhatati. Tal ei lastud oodata. Ta oli eeldanud, et istub mingi aja seal vastuvõtutoa ebamugaval toolil. Nii oleks tema seda teinud. Kui mõni meeleheitel inimene oleks tulnud viimases hädas tema juurde laenu paluma, oleks ta lasknud tollel kakskümmend minutit higi valada. Kas pole see siis elementaarne psühholoogiline käik?

Kabinet oli väga avar. Vaheseinad olid maha võetud. Siin valitses hämarus. Üks sein koosnes küll üleni akendest, kuid need olid kaetud kardinatega, mille vahele olid jäetud üksnes kitsad pilud. Toas oli suur kirjutuslaud. Kolm laua vastas paiknevat sohvat moodustasid koos sellega veatu ruudu. Kõikide sohvade mõlemas otsas olid lauakesed lampide jaoks. Keset vaipa seisis hiiglaslik neljakandiline messingist ja klaasist nelinurkne kohvilaud. Kogu see värk nägi välja nagu elutuba esindav väljapanek kaupluseaknal.

Kirjutuslaua taga istus üks mees. Stone alustas pikka jalgsimatka tema suunas. Ta põikas sohvade vahelt läbi ja möödus küljetsi kohvilauast. Lähenes kirjutuslauale. Sirutas parema käe välja.

„Kas härra Hobie?” ütles ta. „Mina olen Chester Stone.”

Mees laua taga oli põletada saanud. Tema näo üks pool koosnes üleni armkoest. See oli ketendav nagu roomaja nahk. Stone pööras õudusega pilgu ära, kuid nägi seda ikka veel silmanurgast. Koetiselt oli nahk nagu üleküpsetatud kanakints, kuid ebaloomulikult roosat värvi. Selles kohas, kus põletus pealaele ulatus, ei kasvanud ainsatki juuksekarva. Siis tulid lotendavad karvatuustid, mis läksid teisel pool tasapisi üle päris juusteks. Need juuksed olid hallid. Armid olid kõvad ja tükilised, põlemata näopoole nahk aga oli pehme ja kortsudega. Mees oli vahest nii viiskümmend või viiskümmend viis aastat vana. Ta istus käsi süles hoides laua lähedale lükatud toolil. Stone seisis, sundides ennast pilku mitte ära pöörama, ja tema käsi oli laua kohale sirutatud.

See oli piinlik hetk. Ei ole midagi piinlikumat, kui seista surumiseks valmis käega, aga seda žesti eiratakse. Samamoodi edasi seista on rumal, aga kätt tagasi tõmmata tundub kuidagiviisi veelgi hullem olevat. Nõnda ta siis hoidiski väljasirutatud kätt enda ees ja ootas. Siis mees liigutas ennast. Kergitas paremat kätt, et võtta vastu Stone’i oma. Kuid see ei olnudki käsi. See oli kiiskav metallkonks. Konks algas särgikäänisest märksa kaugemal. See ei olnud kunstkäsi ega mõni kaval nutiprotees, vaid lihtne suure J-tähe kujuline läikivast roostevabast terasest valmistatud ja skulptuurina lihvitud konks. Stone oleks siiski sellest äärepealt kinni haaranud, kuid tõmbas siis käe tagasi ja tarretus. Mees kostitas teda oma liikuva näopoole üürikese suuremeelse naeratusega. Otsekui poleks see talle midagi tähendanud.

„Mind kutsutakse Konksu-Hobieks,” ütles ta.

Ta istus seal oma jäiga näoga ja konksu otsekui seda lähemalt uurida andes ülal hoides. Stone neelatas ja püüdis enesevalitsemist taastada. Ta pidas aru selle üle, kas ta ei peaks hoopiski pakkuma vasakut kätt. Ta teadis, et mõned inimesed teevad niiviisi. Tema vanaonu oli insuldi saanud. Oma elu viimase kümne aasta jooksul surus ta alati vasakut kätt.

„Võtke istet,” ütles Konksu-Hobie.

Stone noogutas tänulikult ja taganes. Ta istus sohvaotsale. Ta jäi seetõttu küll küljetsi, kuid oli rõõmus juba sellegi üle, et sai midagi teha. Hobie vaatas teda ja asetas käsivarre lauale. Konks tabas puud vaikse metalse kolksatusega.

„Te tahate raha laenata,” ütles ta.

Tema näo põlenud pool ei liikunud üldse. See oli paks ja kõva nagu krokodilli selg. Stone tundis, kuidas tal kõht krampi tõmbub, ja ta vaatas otse alla kohvilauale. Seejärel ta noogutas ja silus peopesadega püksipõlvi. Noogutas veel kord ja püüdis oma stsenaariumi meelde tuletada.

„Mul on vaja ühest tühjast kohast üle saada,” ütles ta. „Kuus nädalat, üks koma üks miljonit?”

„Pank?” küsis Hobie.

Stone silmitses ainiti põrandat. Lauaplaat oli klaasist ja selle all oli mustriline vaip. Ta kehitas targa näoga õlgu, otsekui hõlmates selle üheainsa liigutusega saladusloori varju jääva äristrateegia sadat peent üksikasja suhtluses mehega, keda ta poleks uneski solvanud mõistaandmisega, et too võib ükskõik millist nendest ükskõik millisel viisil mitte tunda.

„Ma eelistaksin seda mitte teha?” ütles ta. „Meil on muidugi juba olemas laenupakett, kuid ma pressisin neilt välja soodsa intressimäära, lähtudes sellest, et tegemist on kindla summa laenamisega kindlaks tähtajaks ilma igasuguste muutuvate komponentideta. Te ju mõistate, et ma ei taha niivõrd tühise summa pärast sellist asjakorraldust rikkuda.”

Hobie liigutas paremat käsivart. Konks lohises puidul edasi.

„Jama, härra Stone,” lausus ta vaikselt.

Stone ei vastanud. Ta kuulas konksu.

„Kas te sõjaväes olete käinud?” küsis Hobie tema käest.

„Palun vabandust?”

„Kas teid kutsuti aega teenima? Vietnami?”

Stone neelatas. Need põletused ja see konks.

„Ma jäin välja,” ütles ta. „Sain kolledži pärast ajapikendust. Ma muidugi tahtsin väga minna, aga kui ma lõpetasin, oli sõda juba läbi.”

Hobie noogutas pikkamisi.

„Mina käisin,” ütles ta. „Ja üks asi, mida ma seal õppisin, on see, kui suurt väärtust omab informatsiooni kogumine. Seda õppetundi rakendan ma ka oma äris.”

Hämarasse kabinetti tekkis vaikus. Stone noogutas. Liigutas pead ja jäi ainiti lauaserva silmitsema. Vahetas stsenaariumi.

„Heakene küll,” sõnas ta. „Te ei saa ju mulle ette heita, et ma püüdsin sellegipoolest vaprat nägu ette teha?”

„Te olete suhteliselt sügavalt pasa sees,” ütles Hobie. „Tegelikult te maksate pangale kõige suurema intressimäära alusel ja igasuguste uute rahade saamise suhtes ütlevad nad ära. Aga te teete enda pasa seest väljakaevamiseks küllaltki tublit tööd. Te olete juba peaaegu vihma käest pääsenud.”

„Peaaegu,” oli Stone temaga päri. „Kuue nädala ja ühe koma ühe miljoni pärast, muud midagi.”

„Ma tegelen kitsa valdkonnaga,” ütles Hobie. „Kõik tegelevad mingisuguse kitsa valdkonnaga. Minu mänguväli on just nimelt niisugused juhtumid, nagu teie oma. Põhimõtteliselt terved ettevõtted, kellel on ajutisi ja piiratud ulatusega makseprobleeme. On selliseid probleeme, mida ei ole võimalik lahendada pankade abil, sest ka nemad on valinud kitsama valdkonna mõnel teisel mänguväljal – näiteks olla sama nõme ja fantaasiavaene kui pasajunn.”

Ta nihutas tammepuud kriipides taas konksu.

„Minu tasud jäävad mõistlikkuse piiresse,” ütles ta. „Ma ei ole laenuhai. Me ei kõnele praegu saja protsendi suurusest intressist. Ma näen võimalust anda teile need üks koma üks näiteks kuue protsendiga kuue nädala eest.”

Stone libistas taas peopesi üle reite. Kuus protsenti kuue nädala eest? Kui suure aastase intressimääraga see võrdub? Ligikaudu 52 protsendiga. Laena praegu üks koma üks miljonit ning maksa kuue nädala pärast tagasi kogu see raha ja veel kuuskümmend kuus tuhat. Üksteist tuhat dollarit nädala kohta. Just päris laenuhai tingimused need ei ole. Aga ei jää nendest ka kaugele. Kuid vähemalt vastas see vennike jaatavalt.

„Kuidas jääb tagatisega?” küsis Stone.

„Ma võtan aktsiaid,” ütles Hobie.

Stone sundis ennast pead tõstma ja tema poole vaatama. Ta oletas, et see on mingisugune test. Ta neelatas raskelt. Võttes arvesse, et ta on tulemusele nii lähedal, oleks ausus kõige parem poliitika.

„Need aktsiad ei maksa midagi,” ütles ta tasakesi.

Hobie noogutas oma kohutavat pead, otsekui oleks vastus talle heameelt valmistanud.

„Praegusel hetkel ei ole,” kostis ta. „Aga varsti nad ju maksavad midagi, eks ole?”

„Ainult pärast seda, kui me oleme makseraskustest üle saanud,” ütles Stone. „Surnud ring, eks ole ju? Aktsiate väärtus tõuseb uuesti alles pärast seda, kui ma olen teile võla tasunud. Kui ma olen vihma käest pääsenud.”

„Nii et siis ma saangi nendest tulu,” ütles Hobie. „Ma ei räägi ajutisest loovutamisest. Ma kavatsen selle aktsiapaketi võtta ja endale jätta.”

„Endale jätta,” ütles Stone. Ta ei suutnud oma häälde tekkinud üllatust varjata. Viiekümne kahe protsendi suurune aastaintress ja kingituseks aktsiad?

„Ma teen seda alati,” lausus Hobie. „Selles on midagi sentimentaalset. Mulle meeldib omada osakest nendest ettevõtetest, mida ma aitan. Suurem osa inimesi sõlmib rõõmuga niisuguse kokkuleppe.”

Stone neelatas. Suunas pilgu teisale. Vaatas oma võimalused üle. Kehitas õlgu.

„Muidugi,” ütles ta. „Sellega on vist kõik korras.”

Hobie sirutas oma vasaku käe välja ja tõmbas lahti ühe sahtli. Võttis sellest trükitud lepinguvormi. Libistas vormi laua esiservale.

„Ma koostasin selle,” ütles ta.

Stone küürutas sohval ettepoole ja võttis vormi. See oli laenuleping ühe koma ühe miljoni dollari peale kuueks nädalaks kuue protsendiga koos aktsiate üleandmise protokolliga. Sellise aktsiapataka üleandmise, mille väärtus oli mitte just palju aega tagasi miljon dollarit ja võis väga varsti sama suureks saada. Ta pilgutas silmi.

„Mingil muul viisil ma seda teha ei saa,” ütles Hobie. „Nagu ma teile juba rääkisin, tegelen ma kitsa valdkonnaga. Seda turusoppi ma tunnen. Midagi paremat te kusagilt mujalt ei saa. Tõde on selline, et kusagilt mujalt ei saa te mitte kui kuradima midagi.”

Hobie oli teisel pool kirjutuslauda, kuid Stone’ile tundus, nagu oleks ta sohval otse tema kõrval, too kohutav nägu vastu tema nägu litsutud ja kiiskav konks tema sisikonda lõhki rebimas. Ta nikutas üksnes põgusalt pead ja pistis käe põuetaskusse, et võtta oma tüse Mont Blanci täitesulepea. Ta küünitas ettepoole ning kirjutas kohvilaua külmal ja kõval klaasil kaks allkirja. Hobie jälgis teda ja noogutas samuti.

„Ma oletan, et te tahate raha oma arveldusarvele?” küsis ta. „Ehk siis sinna, kus teised pangad seda ei näe?”

Stone noogutas uuesti uimaselt.

„See oleks hea,” sõnas ta.

Hobie pani midagi kirja. „Tunni aja pärast on kohal.”

„Ma tänan teid,” ütles Stone. See näis kohane olevat.

„Nii et nüüd olen mina see, kes on kahjustatav,” ütles Hobie. „Kuus nädalat ja tegelikku tagatist ei ole. See pole sugugi meeldiv tunne.”

„Mingeid probleeme ei tule,” kostis Stone maha vaadates.

Hobie noogutas.

„Ma olen kindel, et ei tule,” ütles Hobie. Ta kallutas ennast ette ja vajutas tema ees asetseva sisetelefoni nupule. Stone kuulis eesruumist sumisti nõrka kutsetooni.

„Palun too Stone’i toimik,” lausus Hobie mikrofoni.

Järgnes viiv vaikust ja siis läks uks lahti. Too meessoost vastuvõtusekretär astus kirjutuslaua juurde. Tal oli käes õhuke rohelist värvi kaust. Ta kummardus ja asetas selle Hobie ette. Läks tagasi ja sulges tasakesi ukse. Hobie lükkas toimiku oma konksuga laua esiservale.

„Heitke pilk peale,” ütles ta.

Stone küürutas ettepoole ja võttis toimiku. Ta avas selle. Kausta vahel olid fotod. Mitu suurt kaheksa korda kümne tollist mustvalget võtet läikpaberil. Esimene pilt oli tema majast. See oli ilmselgelt tehtud nende sisssõidutee otsal peatunud autost. Teisel pildil oli tema naine. Marilyn. Pilt oli võetud teleobjektiiviga siis, kui ta jalutas nende lilleaias. Kolmas oli Marilynist väljumas oma ilusalongist linnas. Teraline teleobjektiivipilt. Võetud vargsi nagu jälgimisfoto. Neljas oli lähivõte Marilyni BMW numbrimärgist.

Ka viiendal pildil oli Marilyn. See oli tehtud õhtul läbi nende magamistoa akna. Tal oli seljas hommikumantel. Tema juuksed olid valla päästetud ja paistsid olevat märjad. Stone jäi pilti põrnitsema. Selle võtmiseks oli pildistaja pidanud seisma nende tagaõue muruplatsil. Stone’il läks silmade ees uduseks ja kõrvad hakkasid ümbritsevast vaikusest kumisema. Seejärel lükkas ta pildid kokku ja sulges toimiku. Ta pani selle aeglaselt lauale tagasi. Hobie kallutas ennast ettepoole ja surus oma konksu otsa paksu rohelise papi sisse. Ta tõmbas kausta selle abil enda juurde tagasi. Liikuv konks kriipis vaikuses valjusti lauda.

„See ongi minu tagatis, härra Stone,” ütles ta. „Aga nagu te äsja mulle ütlesite, olen ma kindel, et mingeid probleeme ei tule.”

Chester Stone ei öelnud midagi. Ta lihtsalt tõusis püsti ja kõndis kogu selle mööbli vahelt tagasi ukse juurde. Sammus läbi vastuvõtuala koridori ja sealt lifti. Sõitis kaheksakümmend seitse korrust allapoole ja astus tagasi õue, kus ere hommikupäike paiskus talle näkku nagu rusikahoop.