Читать книгу Tõmbetraat - Lee Child - Страница 5

Seesama päike paistis minitakso tagaistmel Manhattanisse sõitva Reacheri kaelale. Võimaluse korral eelistas ta tegevusloata taksosid. See sobis tema harjumusega püsida varjus. Polnud küll mitte ainsatki põhjust, miks oleks keegi pidanud taksojuhtidele küsimusi esitades tema liikumisi jälgima, kuid kõige ohutum taksojuht on see, kes ei tohi omaks võtta, et ta on taksojuht. Ja see andis talle ka võimaluse sõiduraha üle veidi kaubelda. Taksomeetriga kollases taksos ei ole suurt millegi üle kaubelda.

Nad jõudsid saarele Triborough’ silla kaudu ja sisenesid Manhattanisse mööda 125th Streeti. Nad sõitsid liiklusvoolus lääne poole kuni Roosevelt Square’ini. Seal laskis Reacher juhil auto peatada, vaatas uurivalt ümbrust ja mõtles viivu. Tal mõlkus meeltes mõni odav hotell, kuid ta tahtis, et see oleks töötavate telefonidega hotell. Ja tervete telefoniraamatutega hotell. Ta jõudis otsusele, et siinses piirkonnas ei ole kõik kolm nõuet üheaegselt täidetavad. Aga ta astus sellegipoolest taksost välja ja maksis juhile. Viimase osa kõnnib ta jala sõltumata sellest, kuhu ta läheb. See on vahepealne ajalõik, mille jooksul ta on üksi. See sobis tema harjumustega.

Kaks tuhandedollarises kortsus ülikonnas noort meest ootasid seni, kuni Chester Stone oli kõige täiega kadunud. Siis läksid nad kabinetti, kõndisid mööbli vahelt läbi ja jäid vaikselt kirjutuslaua ette seisma. Hobie vaatas pilku kergitades nende poole ja tõmbas lahti ühe sahtli. Ta pani nood allkirjastatud lepped ja fotod ära ning võttis välja uue kollase paberiga kirjaploki. Seejärel asetas ta oma konksu lauale ning pöördus nii, et aknast paistev hämar valgus langes ainult tervele näopoolele.

„Noh?”

„Me jõudsime tagasi alles praegu,” ütles esimene mees.

„Kas te saite selle informatsiooni, mida ma tahtsin?”

Teine mees noogutas. Ta istus sohvale.

„Ta otsis üht selli, kelle nimi on Jack Reacher.”

Hobie märkis nime kollasesse kirjaplokki. „Kes ta on?”

Järgnes lühike vaikus.

„Me ei tea,” ütles esimene mees.

Hobie noogutas pikkamisi pead. „Kes oli Costello klient?”

Uus lühike vaikus.

„Me ei tea ka seda,” lausus mees.

„Need on üsna elementaarsed küsimused,” ütles Hobie.

Mees üksnes vaatas ärevalt läbi vaikuse tema poole.

„Kas teile ei tulnud pähe neid üsna elementaarseid küsimusi esitada?”

Teine mees noogutas. „Me esitasime. Esitasime nagu hullumeelsed.”

„Ja Costello ei vastanud?”

„Ta kavatses vastata,” ütles esimene mees.

„Aga?”

„Ta suri meil ära,” sõnas teine mees. „Ta lihtsalt võttis kätte ja suri. Ta oli vana ja ülekaaluline. Ma arvan, et see võis olla infarkt. Söör, mul on väga kahju. Meil mõlemal on.”

Hobie noogutas taas aeglaselt. „Avastamise tõenäosus?”

„Puudub,” ütles esimene mees. „Tema isik ei ole tuvastatav.”

Hobie heitis pilgu oma vasaku käe sõrmeotstele. „Kus nuga on?”

„Meres,” ütles teine mees.

Hobie liigutas käsivart ja koputas konksuotsaga rütmiliselt lauaplaadile. Ta mõtles pingsalt ja noogutas siis taas otsustavalt.

„Heakene küll, see pole vist teie süü. Mida sa ikka saad teha, kui süda on nõrk?”

Esimene mees vabanes pingest ja istus teise juurde sohvale. Nad olid konksu otsast pääsenud – ja selles kabinetis siin omas see väljend erilist tähendust.

„Me peame kliendi üles leidma,” lausus Hobie vaikusse.

Mehed noogutasid ja jäid ootama.

„Costellol oli ilmselt sekretär, eks ole?” ütles Hobie. „Tema teab, kes see klient oli. Tooge ta minu juurde.”

Mehed jäid sohvale.

„Mis on?”

„Too Jack Reacher,” ütles esimene mees. „Peaks olema suurt kasvu sell, kes on kolm kuud Keysis elanud. Costello teatas meile, et inimesed räägivad kellestki suurt kasvu mehest, kes on kolm kuud seal viibinud ja töötab öösiti ühes baaris. Me käisime teda vaatamas. Suur ja vintske tegelane, kuid ta ütles, et tema ei ole Jack Reacher.”

„Järelikult?”

„Miami lennujaam,” ütles teine mees. „Meie lendasime Unitediga, sest see tuli otse. Aga oli ka üks varasem lennuk, mis oli parajasti väljumas. Delta Atlantasse ja New Yorki.”

„Ja?”

„Too suurt kasvu tegelane baarist. Me nägime teda värava poole minemas.”

„Kas te olete selles kindlad?”

Esimene mees noogutas. „Üheksakümne üheksa protsendi ulatuses kindlad. Ta oli meist tükk maad eespool, kuid ta on tõesti suurt kasvu sell. Temast on raske mööda vaadata.”

Hobie hakkas uuesti konksuga lauale koputama. Ta vajus mõttesse.

„Heakene küll, tema ongi Reacher,” ütles ta. „Peab olema, eks ole ju? Costello käib küsimusi esitamas, siis tulete sellelsamal päeval küsima teie, see ajab talle hirmu naha vahele ja ta laseb jalga. Aga kuhu? Kas siia?”

Teine mees noogutas. „Kui ta jäi Atlantas lennukile, siis on ta siin.”

„Aga miks?” küsis Hobie. „Kes kurat ta säherdune on?”

Ta mõtles viivu ja vastas siis oma küsimusele ise.

„Sekretär räägib meile, kes see klient on, eks ole ju?”

Seejärel ta naeratas.

„Ja klient räägib meile, kes on too Reacherist sell.”

Peenes ülikonnas mehed noogutasid sõnatult ja tõusid püsti. Nad sammusid mööbli vahelt läbi ja astusid kabinetist välja.

Reacher kõndis läbi Central Parki lõuna poole. Ta püüdis aru saada selle töö mõõtmetest, mis ta oli teha võtnud. Ta oli kindel, et viibib õiges linnas. Need kolm aktsenti olid määravad. Aga tal tuli läbi kammida tohutu arv siinseid elanikke. Seitse ja pool miljonit inimest viies linnaosas, koos äärelinnadega ühtekokku vahest nii umbes kaheksateist miljonit. Kaheksateist miljonit inimest, kes on piisavalt lähedal, et pöörata pilk sissepoole, kui nad vajavad mõnda sedalaadi kitsa valdkonna teenusepakkujat, nagu näiteks kiire ja tõhus eradetektiiv. Tema kõhutunne ütles, et Costello asukoht võis olla Manhattan, kuid oli täiesti võimalik, et proua Jacob on mõnest eeslinnast. Kui sa oled kusagil eeslinnas elav naine ja tahad eradetektiivi, siis kust sa teda otsima hakkad? Mitte supermarketi või videolaenutuse kõrvalt. Mitte kaubatänavalt riidepoodide naabrusest. Sa võtad lähima suurlinna äriettevõtete telefoniraamatu ja hakkad helistama. Sa pead maha sissejuhatava vestluse ja võib-olla sõidab see mees siis autoga sinu juurde või sa ise istud rongi ja lähed tema juurde. Ükskõik millisest kohast tihedasti asustatud suurel, sadade ruutmiilideni ulatuval alal.

Ta oli hotellid kõrvale jätnud. Ta ei pidanud ju ilmtingimata palju aega mängu panema. Võis juhtuda, et läheb hotelli, aga lahkub sealt juba tunni aja pärast. Ja talle kulus ära rohkem informatsiooni, kui hotellidel pakkuda oli. Ta vajas kõigi viie linnaosa ja eeslinnade telefoniraamatut. Hotellidel neid kõiki ei ole. Ja tal polnud tarvis maksta säärast tasu, mida hotellid armastavad telefonikõnede eest võtta. Ta ei olnud ujumisbasseine kaevates rikkaks saanud.

Nõnda siis võttis ta suuna avalikule raamatukogule. Fortysecond Streeti ja Fifth Avenue nurgal. Kas see on suurim maailmas? Ta ei mäletanud. Võib-olla on, võib-olla ka ei ole. Aga on kindlasti piisavalt suur, et seal oleks kõik talle vajalikud telefoniraamatud ning avarad lauad ja mugavad toolid. Nelja miili kaugusel Roosevelt Square’ist – tund aega reibast kõndimist, mida katkestavad ainult valgusfoorid ristmikel ja kiire kõrvalepõige kantseleitarvete kauplusse, et osta märkmik ja pliiats.

Järgmine mees Hobie kabinetis oli vastuvõtusekretär. Ta astus sisse ja lukustas enda järel ukse. Kõndis edasi ning võttis istet kirjutuslauale lähima sohva otsal. Vaatas Hobiele kaua, karmilt ja sõnatult otsa.

„Milles on asi?” küsis Hobie, ehkki teadis, milles see on.

„Sa peaksid siit kaduma,” ütles sekretär. „Nüüd on see ohtlik.”

Hobie ei vastanud. Ta lihtsalt hoidis oma konksu vasakus peos ja silitas allesolevate sõrmedega selle õela välimusega metallkaart.

„Sa koostasid kavasid,” ütles sekretär. „Sa lubasid. Sinu kavadel ja lubadustel pole mingit mõtet, kui sa ei tee seda, mida peaksid tegema.”

Hobie kehitas õlgu. Ta ei lausunud midagi.

„Me saime teate Havailt, on ju nii?” ütles sekretär. „Sa kavatsesid põgeneda niipea, kui me kuuleme midagi Havailt.”

„Costello ei ole kunagi Havail käinud,” ütles Hobie. „Me uurisime järele.”

„Nii et see teeb asjad veelgi hullemaks. Havail käis keegi teine. Keegi selline, keda me ei tunne.”

„See oli tavaline kontroll,” ütles Hobie. „Pidi olema. Mõtle järele. Kellelgi pole vähimatki põhjust minna Havaile enne, kui me oleme midagi kuulnud teiselt poolt. Sa tead, et on olemas kindel järjestus. Me kuuleme teiselt poolt ja kuuleme Havailt, esimene samm ja teine samm ning siis on aeg minna. Mitte varem.”

„Sa lubasid,” kordas mees.

„Liiga vara,” ütles Hobie. „See ei ole loogiline. Mõtle järele. Kas sa tunned hirmu, kui näed, et keegi ostab püstoli ja karbi padruneid ning sihib siis püstoliga sinu poole?”

„Muidugi tunnen.”

„Mina ei tunne,” ütles Hobie. „Sest ta ei laadinud püstolit. Esimene samm on osta püstol ja padrunid, teine samm on püstol laadida. Havai on laadimata püstol seni, kuni me kuuleme midagi teiselt poolt.”

Sekretär ajas pea kuklasse ja vahtis lakke.

„Miks sa seda teed?”

Hobie tõmbas sahtli lahti ja tõi lagedale Stone’i toimiku. Võttis kausta vahelt allkirjastatud leppe. Kallutas paberit seni, kuni aknast paiknev hämar valgus langes kahe allkirja eresinisele tindile.

„Kuus nädalat,” ütles ta. „Võib-olla ka vähem. See on kõik, mida ma vajan.”

Vastuvõtusekretär käänutas taas pead ja kõõritas paberi poole.

„Vajad mille jaoks?”

„Elu suurima võidu jaoks,” lausus Hobie.

Ta laotas paberi lauale ja hoidis seda konksu abil paigal.

„Stone andis mulle äsja üle kogu oma äri. Kolme põlvkonna higi ja vaev ning see tobe perseauk andis kõik nagu taldrikul minule üle.”

„Ei, ta andis sulle taldrikutäie paska. Sa oled ühe koma ühe miljoni dollari võrra vaesem ja said vastu mõned väärtusetud paberid.”

Hobie muigas.

„Lase ennast lõdvaks ja jäta mõtlemine minu hooleks, eks ole? Mina olen see, kellel mõtlemine hästi õnnestub, on ju nii?”

„Heakene küll, aga kuidas?” küsis mees.

„Kas sa tead, mis talle kuuluvad? Suur vabrik Long Islandil ja suur häärber Pound Ridge’is. Viissada maja, mis on kõik kobaras ümber vabriku. Seal peaks olema ühtekokku kolm tuhat aakrit arenduse järele karjuvat esmaklassilist Long Islandi kinnistut mere kaldal.”

„Need majad ei ole ju tema omad,” vaidles mees vastu.

Hobie noogutas. „Ei ole, need on enamasti seotud hüpoteegiga mingisugusele pisikesele pangale Brooklynis.”

„Heakene küll, aga kuidas?” küsis mees uuesti.

„Sa lihtsalt mõtle järele,” ütles Hobie. „Oletagem näiteks, et ma panen need aktsiad müüki.”

„Sa ei saa nende eest mitte paskagi,” kostis mees vastu. „Need on täiesti väärtusetud.”

„Just nimelt – nad on täiesti väärtusetud. Aga tema pankurid tegelikult ei tea seda veel. Ta on neile valetanud. Ta on oma muresid nende eest varjanud. Miks oleks ta muidu pidanud minu juurde tulema. Nii et tema pankuritele virutatakse otse nina alla, kuivõrd väärtusetu nende tagatis siiski täpipealt on. See hinnang tuleb vahetult börsilt. Neile teatatakse: „Need aktsiad ei maksa õrna õhkugi.” Mis siis juhtub?”

„Nad satuvad paanikasse,” ütles mees.

„Vastab tõele,” ütles Hobie. „Nad satuvad paanikasse. Nad on nende mitte kui midagi maksvate väärtpaberitega supi sees. Nad teevad püksi seni, kuni tuleb Konksu-Hobie ja pakub neile Stone’i võla eest kakskümmend senti dollarist.”

„Kas nad võtavad selle? Kakskümmend senti dollari eest?”

Hobie muigas. Tema armkude tõmbus krimpsu.

„Nad võtavad selle,” ütles ta. „Nad hammustaksid mul teise käe otsast, et seda saada. Ja tehingu juurde kuuluvad ka kõik need aktsiad, mis on nende valduses.”

„Heakene küll, aga mis siis juhtub? Mis nende majadega saab?”

„Seesama,” ütles Hobie. „Aktsiad kuuluvad minule, vabrik kuulub minule, ma panen vabriku kinni. Tööd ei ole, viissada hüpoteeki jääb maksmata. Tollel Brooklyni pangal võtab see päris tõega jalad nõrgaks. Ma ostan need hüpoteegid ära hinnaga kümme senti dollari eest, panen kõik majad sundmüüki ja viskan elanikud välja. Rendin paar buldooserit ja meil on kolm tuhat aakrit esmaklassilist Long Islandi kinnistut mere kaldal. Ja lisaks suur häärber Pound Ridge’is. Selle koguhind on minu jaoks kusagil kaheksa koma ühe miljoni dollari ringis. Juba ainuüksi häärber maksab kaks miljonit. Seega ma jään kuus koma üks miljonit miinustesse paketi eest, mille ma saan õigeid võtteid kasutades panna turule saja miljoniga.”

Sekretär jäi teda jõllitama.

„Selle jaoks ma neid kuut nädalat vajangi.”

Seepeale raputas sekretär pead.

„Sellest ei tule midagi välja,” ütles ta. „Tegemist on vana suguvõsaäriga. Suurem osa aktsiaid on ikka veel Stone’i enda käes. Neid ei ole sugugi mitte kõiki müüki pandud. Tema pangal on ainult osa aktsiaid. Sinust saaks kõigest vähemusosanik. Ta ei laseks sul kogu seda värki teha.”

Hobie raputas omakorda pead.

„Ta müüb need mulle. Müüb kõik. Viimse kui üheni.”

„Ta ei müü.”

„Ta müüb.”

*

Avalikus raamatukogus oli häid uudiseid ja oli halbu uudiseid. Manhattani, Bronxi, Brooklyni, Queensi, Staten Islandi, Long Islandi, Westchesteri, Jersey ranniku ja Connecticuti telefoniraamatus oli kirjas palju Jacobi nime kandvaid inimesi. Reacher arvestas neid, kes jäid linnast ühe sõidutunni kaugusele. Suurlinnast ühe tunni kaugusel elavad inimesed pööravad mingi vajaduse tekkides pea vaistlikult sinnapoole. Kaugemal nad seda võib-olla ei tee. Ta kirjutas pliiatsiga üht-teist oma märkmikku ning luges kokku 129 võimalikku kandidaati mureliku proua Jacobi kohale.

Kollastel ärilehekülgedel ei olnud siiski ainsatki Costello-nimelist eradetektiivi. Valgetel lehekülgedel oli küll palju eraisikust Costellosid, selle nimega ametimehi aga polnud. Reacher ohkas. Ta oli pettunud, kuid mitte üllatunud. Kui ta oleks raamatut lahti lüües näinud „Costello detektiivibüroo – meie kitsam valdkond on leida Keysis endisi sõjaväepolitseinikke”, siis oleks see olnud liiga hea, et olla tõsi.

Paljud agentuurid kandsid lihtsalt mõnda üldise tähendusega nime ja suur osa nendest võistles tähestiku alusel koostatud nimestikus esimese koha pärast, olles valinud esitäheks A – Algus, Asjatundjad, A-üks. AA Büroo. Teised aga lähtusid lihtsatest geograafilistest seostest – näiteks Manhattan või Bronx. Üks agentuur pidas ennast selle eriala traditsioonide järgijaks, olles võtnud nimeks Nuuskur. Kahes olid ametis ainult naised, kes töötasid ainult naiste jaoks.

Ta võttis uuesti käsile valged leheküljed, keeras märkmikus ette järgmise lehe ja pani kirja viisteist New Yorgi politseiameti telefoninumbrit. Siis istus ta mõnda aega ja kaalus oma võimalusi. Seejärel kõndis hiiglaslikest kössitavatest lõvidest möödudes välja ja läks kõnniteel seisva telefonikabiini juurde. Ta asetas märkmiku koos kõikide taskus leidunud veeranddollariliste müntidega telefoniaparaadi peale ja hakkas oma politseijaoskondade telefoninumbrite nimestikku läbi helistama. Kõikides jaoskondades küsis ta haldusosakonda. Ta oletas, et satub mõne hallipäise endise valvelauaseersandi peale, kes teab kõike, mida tasub teada.