Читать книгу Ebaõnn ja äpardused - Lee Child - Страница 12

Nimekiri. Üheksa nime. Üheksa inimest. Reacher teadis, kus on nendest kolm, konkreetselt või üldisemalt. Tema ise ja Neagley olid konkreetselt Hollywoodis West Sunseti ääres Denny’se söögikohas. Ja Franz oli üldiselt kusagil mujal surnukambris.

„Mida sa ülejäänud kuue kohta tead?” esitas ta küsimuse.

„Viie,” ütles Neagley. „Stan Lowrey on surnud.”

„Millal?”

„Juba aastate eest. Autoõnnetus Montanas. Teine juht oli purjus.”

„Seda ma ei teadnudki.”

„Niisuguseid jamasid juhtub.”

„See on kuradima kindel,” tõdes Reacher. „Stan meeldis mulle.”

„Mulle samuti,” nentis Neagley.

„Ja kus on siis ülejäänud?”

„Tony Swan on siinsamas Lõuna-Californias kusagil ühe kaitsetööstuse ettevõtte turvatalituse eest vastutav asedirektor.”

„Missuguse täpsemalt?”

„Ma pole kindel. Nad alles alustasid. Idufirma. Ta on seal olnud kõigest umbes aasta.”

Reacher noogutas. Tony Swan oli talle ka meeldinud. Lühike laiaõlgne mees. Mõjus peaaegu neljakandilisena. Sõbralik, heatujuline, intelligentne.

Neagley seletas: „Orozco ja Sanchez sõitsid ära Vegasesse. Ajavad koos turvaäri, kasiinod ja hotellid, lepingute alusel.”

Reacher noogutas jälle. Ta oli kuulnud, et Jorge Sanchez lahkus sõjaväest veidi pettunult ja kibestunult umbkaudu samal ajal kui temagi. Ta oli kuulnud, et Manuel Orozco kavatsenud jääda, aga üldiselt polnud kuigi suur üllatus kuulda, et mees on muutnud meelt. Mõlemad mehed olid isepäised, kõhetud, kiired, sitked, jamade puhul kannatamatud.

Neagley jätkas: „Dave O’Donnell elab Columbia ringkonnas.* Ta on seal lihtne eradetektiiv. Tal on seal määratu tööpõld.”

„Seda võib arvata,” tõdes Reacher. O’Donnell oli olnud pedantsuseni korrektne. Tema oli hoolitsenud kogu üksuse paberitöö eest, seda enamasti teiste abita. Ta nägi välja nagu mõne eliitülikooli lõpetanud härrasmees, aga tal oli alati ühes taskus kaasas vedruga taskunuga ja teises messingist nukid. Niisugusest sellist on alati kasu.

Neagley lausus: „Karla Dixon elab New Yorgis. Tegeleb õigusalase raamatupidamisega. Ilmselt jagab ta hästi rahaasju.”

„Ta oskas alati arvudega hästi ümber käia,” ütles Reacher. „Seda ma mäletan.” Reacher ja Dixon olid veetnud nii mõnegi tunni, püüdes tõestada või ümber lükata mitmesuguseid tuntud matemaatikateoreeme. Mis oli lootusetu üritus, arvestades seda, et mõlemad olid kõigest asjaarmastajad, aga see aitas aega surnuks lüüa. Dixon oli tõmmu, väga kena ja võrdlemisi väike rõõmsameelne naine, kes oli inimestest vägagi halval arvamusel, aga paratamatult selgus, et üheksal juhul kümnest oli tal õigus.

Reacher küsis: „Kuidas sa nende kohta nii palju tead?”

„Püüan kursis olla,” vastas Neagley. „Pakub huvi.”

„Mispärast sa siis neid kätte ei saanud?”

„Ei oska öelda. Püüdsin nendega ühendust võtta, aga keegi ei vastanud.”

„Seega rünnatakse meid kõiki korraga?”

„Nii ei saa ka olla,” sõnas Neagley. „Mina olen vähemalt samavõrd kõigile nähtav kui Dixon või O’Donnell, aga keegi pole mind kimbutama tulnud.”

„Seni.”

„Võib-olla.”

„Kas asusid teisi otsima samal päeval, kui tegid mulle rahaülekande?”

Neagley noogutas.

„Sellest on möödas kõigest kolm päeva,” tähendas Reacher. „Võib-olla on neil kõigil tegemist?”

„Mida sa siis tahad teha? Jääda ootama?”

„Mina tahaks nemad ära unustada. Meie sinuga võime Franzi käsile võtta. Just meie kahekesi.”

„Parem oleks meie vana üksus uuesti kokku kutsuda. Moodustaksime hea meeskonna. Sina oled parim juht, kes sõjaväes iial on olnud.”

Reacher ei kostnud midagi.

„Noh?” nõudis Neagley. „Mida arvad?”

„Arvan, et kui oleksin tahtnud ajalugu ümber kirjutada, siis oleksin selle tööga hakanud pihta palju varem kui nüüd.”

Neagley pani käed kokku ja asetas need mustale kiirköitjale. Saledad sõrmed, pruun nahk, värvitud küüned, kõõlused ja veresooned.

„Üks küsimus,” ütles naine. „Oletame, et ma oleksin teised kätte saanud. Oletame, et ma poleks vaevunud üritama sind panga kaudu üles otsida. Oletame, et sa oleksid aastaid hiljem avastanud, et Franz on mõrvatud ja meie kuuekesi oleme asja käsile võtnud ja selle ilma sinuta joonde ajanud. Kuidas sa ennast siis tunneks?”

Reacher kehitas õlgu. Vaikis silmapilgu.

„Arvatavasti halvasti,” sõnas ta. „Arvatavasti petetuna. Kõrvale jäetuna.”

Neagley ei öelnud midagi.

Reacher möönis: „Hüva, püüame teised üles otsida. Aga me ei saa igavesti oodata.”

Neagleyl oli parklas rendiauto. Ta maksis söögiarve ja juhatas Reacheri välja. Auto oli punane Mustang kabriolett. Mõlemad istusid sisse, Neagley vajutas üht nuppu ja lasi katuse alla. Võttis armatuurlaualt päikeseprillid ja pani ette. Tagurdas parkimiskohalt välja ja pööras järgmise valgusfoori juures Sunsetilt ära lõunasse Beverly Hillsi suunas. Reacher istus vaikselt tema kõrval, silmad pärastlõunase päikese käes vidukil.

Kolmekümne jardi kaugusel restoranist lääne pool seisvas kollakaspruunis Ford Crown Victorias jälgis mees nimega Thomas Brant, kuidas nad lahkuvad. Mees võttis mobiiltelefoni ja helistas oma ülemusele, kelle nimi oli Curtis Mauney. Mauney ei vastanud ja nii jättis Brant helisõnumi.

Mees teatas: „Ta sai esimesega nendest just kokku.”

*

Branti Crown Victoriast viis autot tahapoole oli pargitud tumesinine Chrysleri sedaan, kus istus tumesinise ülikonnaga mees. Temagi jälgis, kuidas punane Mustang kaob kaugusse, ja ka tema võttis mobiiltelefoni.

Mees ütles: „Ta sai esimesega nendest just kokku. Ma ei tea, kes see nendest on. Suur mees, näeb välja nagu hulgus.”

Ta kuulas oma bossi vastuse ära ja kirjeldas jälgitavat, kohendades ühe käega – kuna teine hoidis telefoni – rinnaesisel olevat kaelasidet.

*Columbia ringkond hõlmab USA pealinna Washingtoni, ei kuulu ühegi osariigi koosseisu. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)