Читать книгу Ebaõnn ja äpardused - Lee Child - Страница 13

Nagu nimest võiski oletada, asus Beverly Wilshire’i hotell Beverly Hillsi südames Wilshire’i bulvaril täpselt seal, kust algas Rodeo Drive. Hotelli moodustasid kaks suurt kõrvuti paiknevat lubjakivihoonet, millest üks oli vanem ja kaunistustega, teine uus ja lihtsam. Hoonete vahel oli bulvariga paralleelne sisetee. Neagley juhtis Mustangi sinna ja jättis selle samas seisvate mustade limusiinide kõrvale ning Reacher ütles: „Ma ei saa endale lubada siia jääda.”

„Ma tellisin sulle juba numbri ära.”

„Tellisid või maksid juba kinni?”

„Maksan oma kaardiga.”

„Ma ei jõua seda tagasi maksta.”

„Katsu sellest üle olla.”

„Siin küsitakse vist mitusada kulli ühe öö eest.”

„Las see nüüd praegu olla. Vahest saame aja jooksul sõjatuludest tasa arvestada.”

„Kui need pahad poisid on rikkad.”

„Nad on,” kinnitas Neagley. „Peavad olema. Kuidas nad muidu saavad endale lubada kasutada kopterit.”

Ta jättis võtme süütelukku ja mootori tööle, avas raske punase ukse ja astus välja. Reacher tegi teisel pool sedasama. Kohale ruttas üks mees ja andis Neagleyle numbriga kaardi. Naine võttis selle vastu, läks ümber auto mootoriosa ja seadis sammud hotelli vestibüüli suunas. Reacher järgnes Neagleyle ja vaatas, kuidas ta liigub. Naine hõljus, nagu oleks ta kaalutu. Ta libises läbi rahvast tulvil kõvera koridori ja jõudis suurde luksuslikku vestibüüli. Siin olid registreerimislett, uksehoidja lett, konsultandi lett, kõik eraldi. Samas olid heledad samettugitoolid, kus istusid hästiriietatud külalised.

Reacher tähendas: „Ma näen siin välja nagu hulgus.”

„Või nagu miljardär. Tänapäeval ei oska enam vahet teha.”

Neagley viis mehe leti ette ja lasi ta sisse kirjutada. Ta oli reserveerinud toa Thomas Shannoni nimele, see oli Stevie Ray Vaughani kunagine hiiglasekasvu bassimängija, kes oli üks Reacheri lemmikuid. Mees naeratas. Talle meeldis mitte jätta endast paberil mingeid jälgi, kui vähegi võimalik. Nii oli ta alati talitanud. Lihtsalt harjumus. Ta pöördus Neagley poole, noogutas tänutäheks ja küsis: „Mis nime sina siin kasutad?”

„Oma tegelikku nime,” vastas naine. „Ma ei tegele enam niisuguste asjadega. Läheb liiga keeruliseks.”

Teenindaja ulatas talle uksekaardi ja Reacher torkas selle särgi taskusse. Ta pööras letile selja ja vaatas ringi. Kiviseinad, tuhmid kroonlühtrid, paks põrandavaip, lilled hiigelsuurtes klaasvaasides. Lõhnastatud õhk.

„Hakkame siis pihta,” sõnas mees.

Pihta hakati Neagley toas, mis tegelikult oli kahetoaline sviit. Elutuba oli kõrge ja nelinurkne suursugune sinistes ja kuldsetes toonides ruum. See oleks võinud olla ka tuba Buckinghami paleest. Akna all oli kirjutuslaud ja sellel kaks sülearvutit. Nende kõrval seisis tühi mobiiltelefoni alus ja selle juures suur avatud spiraalköites märkmik, nagu neid septembris ostavad keskkooliõpilased. Kõige kaugemal seisis õhuke virn trükikirjas pabereid. Formularid. Viis formulari. Viis nime, viis aadressi, viis telefoninumbrit. Omaaegne üksus, miinus kaks surnut ja kaks kohalolijat.

Reacher palus: „Räägi mulle Stan Lowreyst.”

„Pole midagi kuigi palju rääkida. Ta lahkus sõjaväest, läks Montanasse ja veoauto sõitis ta surnuks.”

„Elu nöögib ja siis tuleb surm.”

„Ära tule mulle seda rääkima.”

„Mida ta Montanas tegi?”

„Kasvatas lambaid. Tegi võid.”

„Üksi?”

„Koos elukaaslasega.”

„Kas naine on ikka veel seal?”

„Arvatavasti. Neil oli seal palju maad.”

„Miks lambaid? Ja võid?”

„Eradetektiivide järele pole Montanas kuigi suurt nõudmist. Ja elukaaslane elas Montanas.”

Reacher noogutas. Esmapilgul ei tundunud Stan Lowrey just kõige ilmselgem maamehe kandidaat. See suure kondiga must mees oli pärit mingist armetust tööstuslinnast Lääne-Pennsylvanias, aga terase mõistusega ja sitke nagu raudbetoon. Hämarad kõrvaltänavad ja piljardisaalid tundusid rohkem tema loomuliku keskkonnana. Aga kusagil tema DNA soppides oli selge side maaga. Reacherit küll ei üllatanud, et Lowreyst oli saanud farmer. Tal polnud raske kujutleda teda seismas kõrge sinise taeva all põlvekõrguses preeriarohus, seljas viledaks kulunud vana tööjakk.

„Mispärast me teisi kätte ei saa?” küsis mees.

„Ei tea,” vastas Neagley.

„Mis tööd Franz tegi?”

„Paistab, et seda ei tea keegi.”

„Kas uus naine ei rääkinud midagi?”

„Ta ei ole uus. Nad olid abielus viis aastat.”

„Mulle on ta uus,” seletas Reacher.

„Ma ei saanud teda lausa üle kuulama hakata. Ta oli telefoni otsas ja teatas mulle, et tema mees on surnud. Ja arvatavasti ei tea ta niikuinii midagi.”

„Tuleb minna ja teda küsitleda. Ta on ilmselt see, kellest me siin alustame.”

„Pärast seda kui oleme proovinud uuesti teisi tabada,” sõnas Neagley.

Reacher võttis viis trükikirjaga paberilehte, andis neist kolm Neagleyle ja jättis kaks enda kätte. Naine kasutas oma mobiiltelefoni, mees aga toa lauatelefoni ja mõlemad asusid numbreid valima. Reacheri käes olid Dixoni ja O’Donnelli numbrid. Karla ja Dave, kes elasid idarannikul New Yorgis ja Columbia ringkonnas. Kumbki number ei vastanud. Ta otsis välja nende töökoha numbrid ja kuulis automaatvastajas nende ammuunustatud häält ning jättis mõlemale samasuguse teate: „Siin Jack Reacher kümme-kolmkümmend signaaliga Frances Neagleylt Los Angeleses Beverly Wilshire’i hotellist. Aja jalad kõhu alt välja ja helista talle tagasi.” Pani siis kuuldetoru hargile ja pöördus sinnapoole, kus Neagley marssis edasi-tagasi ning jättis samasugust teadet Tony Swanile.

„Kas sul nende koduseid numbreid ei ole?” küsis mees.

„Kõik on salastatud. Mida võiski oodata. Minu number on samuti. Minu abiline Chicagos töötab selle kallal. Aga tänapäeval ei ole see enam lihtne. Telefonikompaniide arvutid on nüüd tunduvalt sissemurdmiskindlamad.”

„Küllap neil on mobiiltelefonid,” tähendas mees. „Praegu on need ju igaühel.”

„Nende numbreid mul ka ei ole.”

„Aga nad saavad ju igalt poolt helistada ja kontrollida oma kontori e-postkasti sisu ka mujalt, eks ole?”

„Vabalt.”

„Miks nad siis ei ole seda teinud? Tervelt kolme päeva jooksul.”

„Ei tea,” tunnistas Neagley.

„Swanil peab olema sekretär. Kui ta on mingi firma asedirektor, peab tal olema ka abipersonal.”

„Igal pool öeldakse, et ta on mõneks ajaks kontorist välja läinud.”

„Las ma ka proovin.” Mees võttis Swani numbri ja valis kõigepealt üheksa. Seejärel numbri. Kuulis ühendust tekkivat, kuulis Swani telefoni teises otsas helisemas.

Ning helisemas ja helisemas.

„Ei vasta,” tõdes mees.

„Hetke eest keegi vastas,” ütles Neagley. „See on tema otseliin.”

Ei vasta. Reacher hoidis telefonitoru kõrva ääres ja kuulas elektroonika vaikset nurrumist. Kümme korda, viisteist, kakskümmend. Kolmkümmend. Siis pani ta toru ära. Kontrollis numbrit ja üritas uuesti. Tulemus oli sama.

„Imelik,” lausus Reacher. „Kus pagan ta küll on?”

Ta uuris veel paberit. Nimi ja number. Aadressi lahter oli tühi.

„Kus see koht asub?” küsis mees.

„Ma pole sugugi kindel.”

„Kas sellel mingi nimi ka on?”

„New Age Defense Systems. Vähemalt nii vastatakse telefonikõnele.”

„Kas korporatsioonide numbrid võivad ka olla salastatud?” küsis mees.

Neagley ütles: „Arvatavasti. Kaitsetööstuse puhul kindlasti. Ja see on uus ettevõte.”

„Peame selle üles leidma. Kusagil see peab ju asuma. Vähemalt kantselei, et Onu Sam saaks sinna arveid saata.”

„Hüva, võtame selle kavasse. Pärast külaskäiku proua Franzi juurde.”

„Ei, enne seda,” sõnas Reacher. „Bürood suletakse. Lesed on alati olemas.”

Niisiis helistas Neagley oma abilisele Chicagos ja käskis otsida välja New Age Defense Systemsi aadressi. Kõnet pealt kuulnud Reacher sai aru, et kõige parem võimalus on sisse häkkida kullerfirma FedEx arvutisse. Või siis UPS-i või DHL-i arvutisse. Kõikidele saadetakse pakke ja kulleritel on vaja aadresse. Nad ei saanud kasutada postitalituse postkaste. Neil oli kohustus anda saadetis üle õigele inimesele ja saada temalt allkiri.

„Küsi mobiiltelefonide numbreid ka,” hüüdis Reacher vahele. „Kõikide teiste omad.”

Neagley kattis kuuldetoru käega. „Ta tegeleb sellega juba kolm päeva. See pole sugugi lihtne.” Lõpetas siis kõne ja läks akna juurde. Heitis pilgu välja ja alla autosid parkivatele inimestele.

„Seega jääme nüüd ootama,” sõnas naine.

Neil tuli oodata vähem kui kakskümmend minutit ja siis hakkas üks Neagley sülearvuti piiksuma, teatades Chicagost saabunud e-kirjast.