Читать книгу Ebaõnn ja äpardused - Lee Child - Страница 14

Neagley abiliselt Chicagost saadud e-kirjas oli UPS-i kaudu saadud New Age’i aadress. Tegelikult kaks aadressi. Üks Colorados, teine Los-Angelese idaosas.

„Täiesti mõttekas,” tähendas naine. „Tegevus on hajutatud. Nii on palju kindlam. Eriti rünnaku puhul.”

„Jama,” arvas Reacher. „Asi on selles, et senaatorid on kahes lehes. Kaks eraldi kampa. Vabariiklased siin, demokraadid seal, ja niiviisi saab oma kärsa ikka moldi toppida.”

„Swan poleks läinud sinna, kui see on ainus, millega nad tegelevad.”

Reacher noogutas. „Võib-olla tõesti.”

Neagley laotas kaardi lahti ja nad otsisid üles Los Angelese idaosas oleva aadressi. See oli Echo pargi ja Dodgeri staadioni taga kusagil eikellegimaal Lõuna-Pasadena ja Los Angelese tegeliku idaosa vahel.

„Päris pikk maa,” tõdes Neagley. „Sinnasõit võib kesta terve igaviku. Tipptund on käes.”

„Juba?”

„Tipptund algas Los Angeleses kolmekümne aasta eest. See lõpeb siis, kui nafta saab otsa. Või siis hapnik. Nii või naa, me ei jõua sinna enne, kui nad uksed sulgevad. Seega jätame New Age’i pigem homseks ja läheme täna otsima proua Franzi.”

„Mida sa kohe alguses ütlesid. Mängid minuga nagu viiuliga.”

„Ta elab lähemal, see on kõik. Ja ta on oluline.”

„Kus ta elab?”

„Santa Monicas.”

„Franz elas Santa Monicas?”

„Mitte ookeani ääres. Aga siiski võin kihla vedada, et see on kena koht.”

Maja oli kena. Veel kenamgi, kui võinuks arvata. Väike bangalo seisis väikesel tänaval 10. tänava ja Santa Monica lennujaama vahel, umbes paar miili sisemaa poole. Kinnisvara väärtust silmas pidades polnud see just kõige parem asukoht. Maja oli aga kenasti korras. Neagley sõitis parkimiskohta otsides sellest kaks korda mööda. Tegu oli väikese sümmeetrilise ehitisega. Kaks eenduvat akent ja nende vahel esiuks. Kaugele ette ulatuva räästaga katus ja selle all etik. Etikus kaks kiiktooli. Veidi kive, mõned Tudori stiilis talad, natuke Arts and Craftsi mõjusid, pisut Frank Lloyd Wrighti, kivikatus. Tõeline stiilide segapuder ühes väga väikeses majas, aga tulemus oli hea. Maja oli vägagi võluv. Ja see mõjus täiesti laitmatuna. Värv oli täiuslik. Kõik säras. Aknad olid puhtad. Klaasid helkisid. Eesõu oli puhas. Roheline pügatud muru. Eredavärvilised lilled, ei mingit umbrohtu. Lühike, klaassile ja puhtaks pühitud mustkattega sissesõidutee. Calvin Franz oli olnud põhjalik ja ülimalt täpne inimene ning Reacher arvas selles väikeses kinnisvaratükis peegelduvat kogu oma vana sõbra olemust.

Viimaks sõitis üks kena naine kaks kvartalit eemal oma Toyota Camryga kõnnitee äärest minema ja Neagley pööras Mustangi kohe tema asemele. Ta lukustas auto ja mõlemad võtsid jalgsi suuna tagasi. Oli juba hiline pärastlõuna, aga ikka veel üsna soe. Reacher tundis ookeani lõhna.

Ta küsis: „Kui palju leskesid tuleb meil veel näha?”

„Liigagi palju,” arvas Neagley.

„Kus sa ise elad?”

„Lake Forestis Illinoisi osariigis.”

„Olen sellest kuulnud. Pidavat olema kena kohake.”

„Ongi.”

„Soovin õnne.”

„Tegin selle nimel ränka tööd.”

Pöörati tänavale, kus elas Franz, ja siis tema sissesõiduteele. Lühikesel teel ukse juurde nende samm aeglustus. Reacher polnud päris kindel, mida nad õigupoolest otsivad. Minevikus oli tal tulnud kokku puutuda leskedega, kes olid selles seisuses tunduvalt vähem kui seitseteist päeva. Väga sageli polnud nad seda isegi teadnud, enne kui ilmus Reacher ja teatas neile, et nüüd on nad lesed. Ta ei teadnud, kui suur erinevus sellest seitsmeteistkümnest päevast tekib. Ja ei teadnud, kuivõrd naine on selle endale teadvustanud.

„Mis on naise nimi?” küsis mees.

„Angela,” ütles Neagley.

„Hüva.”

„Lapse nimi on Charlie. Poiss.”

„Hüva.”

„Ta on nelja-aastane.”

„Hüva.”

Neagley leidis kellanupu ja vajutas seda kergelt, lühidalt ja aupaklikult, justkui võiks elektrivool tunnetada erinevusi. Reacher kuulis majast summutatud kellahelinat, millele järgnes vaikus. Tuli oodata. Kulus umbes poolteist minutit, kui uks avati. Justkui iseenesest. Siis vaatas Reacher alla ja nägi väikest poissi küünitamas kätt ukselingile. Link oli kõrgel ja poiss väike, nii et kui uks edasi liikus, pidi poiss tõusma kikivarvastele.

„Sina oled vist Charlie?” sõnas Reacher.

„Olen küll,” vastas poiss.

„Mina olin sinu isa sõber.”

„Minu isa on surnud.”

„Tean. Mul on sellest väga kahju.”

„Minul samuti.”

„Kas sa ikka tohid üksi ust avada?”

„Jaa,” ütles poiss. „Tohin küll.”

Poiss oli täpselt nagu Calvin Franzi suust kukkunud. Sarnasus oli hirmutavalt üleloomulik. Nägu oli täpselt sama. Kehakuju oli täpselt sama. Lühikesed jalad, pikk ülakeha, pikad käed. Õlad poisi T-särgi all koosnesid kõigest luust ja nahast, aga mingil moel viitasid need ikkagi edaspidi välja kujunevale mõneti ahvi meenutavale kehahoiule. Silmad olid täpselt nagu Franzil, tumedad, jahedad, rahulikud, kindlustunnet sisendavad. Poiss oleks justkui öelnud: Ära muretse, kõik läheb lõpuks hästi