Читать книгу Ebaõnn ja äpardused - Lee Child - Страница 9

Reacher jäi hetkeks parklasse seisma ja Neagleyd läbi akna jälgima. Selle nelja aasta jooksul, mis oli möödunud nende viimasest kohtumisest polnud naine kuigi palju muutunud. Nüüd pidi ta olema neljakümnele eluaastale lähemal kui kolmekümnele, aga märgata seda küll ei olnud. Tema juuksed olid endiselt pikad ja tumedad ning läikivad. Tema silmad olid endiselt tumedad ja täis elu. Ta oli endiselt sale ja nõtke. Veedab endiselt palju aega spordisaalis. See oli täiesti selge. Naisel oli seljas väga lühikeste käistega liibuv valge T-särk ja oleks vaja olnud elektronmikroskoopi, et leida tema käsivartelt natukenegi rasva. Või kusagilt mujalt.

Ta oli kergelt päevitunud, mis sobis hästi tema jumestusega. Küüned olid hooldatud. Tema T-särk tundus olevat kvaliteetne. Üleüldse nägi ta välja rikkam, kui Reacher teda mäletas. Muretu, omaenese maailmas kodus, edukas ja kohanenud tsiviileluga. Hetkeks tundis mees piinlikkust oma odavate riiete ja kulunud kingade ning kehvapoolse soengu pärast. Näib, nagu oleks naine hästi hakkama saanud, tema ise aga mitte. Siis tõrjus rõõm vana sõbra nägemisest selle mõtte kõrvale ja Reacher läks üle parkla otse ukse juurde. Astus sisse ja marssis sildist Palun oodake, kuni teid lauda juhatatakse mööda otsejoones Neagley laua juurde. Naine vaatas talle üle laua otsa ja naeratas.

„Tere,” sõnas Neagley.

„Samad sõnad,” vastas mees.

„Kas soovid lõunat süüa?”

„Niisugune kava mul oli.”

„Eks tellime siis ära, kui sa viimaks siin oled.”

Mees tähendas: „Sa räägid nii, nagu oleksid mind oodanud.”

„Ootasingi. Ja sa jõudsid üsna õigel ajal.”

„Tõesti?”

Neagley naeratas jälle. „Sa helistasid minu kontorisse Portlandist Oregoni osariigis. Vastuvõtja nägi helistaja numbrit ja suunakoodi. Uuris selle abil välja, et helistati bussijaamast. Arvasime, et sa lähed kohe lennujaama. Edasi arvasin, et valid Unitedi lennu. Minu meelest on Alaska lennufirma sulle vastukarva. Edasi taksosõit siia. Sinu saabumisaega oli küllalt lihtne ennustada.”

„Ja sa teadsid, et tulen siia? Siia söögikohta?”

„Nii nagu sa ise kunagi mind õpetasid.”

„Mina ei õpetanud sulle midagi.”

„Õpetasid küll,” kinnitas Neagley. „Tuleta meelde. Mõtle nagu nemad, ole nagu nemad. Nii ma kehastusin sinuks, kuidas sa kehastusid minuks. Sa arvad, et lähen Hollywoodi. Asud Sunsetil otsima just siit. Aga Portlandist siia sõitvatel Unitedi lennukitel süüa ei anta, seega arvasin, et oled näljane ja tahad kõigepealt minna sööma. Siin kvartalis on mitu võimalikku söögikohta, aga sellel on kõige suurem reklaam ja sa pole mingi gurmaan. Seega otsustasin sinuga siin kohtuda.”

„Siin kohtuda? Arvasin, et mina otsin sind.”

„Otsisidki. Ja mina otsisin sind selle järgi, kuidas sina mind otsid.”

„Kas sa peatud siin? Hollywoodis?”

Naine raputas pead. „Beverly Hillsis. Hotellis Wilshire.”

„Nii et sa tulid siia selleks, et mind kätte saada?”

„Jõudsin siia kümne minuti eest.”

„Beverly Wilshire? Sa oled muutunud.”

„Tegelikult ei ole. Hoopis maailm on see, mis on muutunud. Odavad motellid ei rahulda mind enam. Mul on nüüd vaja kasutada e-posti ja internetti ning Federal Expressi teenuseid. Samuti vajan ärikeskust ja teenuseid.”

„Tunnen end sinu kõrval lausa vanamoodsana.”

„Aga sa arened. Kasutad nüüd ju pangaautomaati.”

„See oli küll nutikas samm. Saata sõnum kontoseisu kaudu.”

„Oled mind hästi õpetanud.”

„Ma pole sulle midagi õpetanud.”

„Ja pagana palju.”

„Aga see oli tegelikult liialdatud lüke,” kinnitas Reacher. „Kümme dollarit ja kolmkümmend senti oleks sama hästi asja ära ajanud. Võib-olla isegi paremini, sest kümne ja kolmekümne vahel on koma.”

„Arvasin, et sul on lennukipiletiks raha vaja,” lausus Neagley.

Reacher ei kostnud selle peale midagi.

„Otsisin su konto andmed üles,” ütles Neagley. „Polnud just liiga raske sinna sisse murda ja asja uurida. Rikas sa just ei ole.”

„Ma ei tahagi olla rikas.”

„Tean. Aga ma ei taha, et sa hakkad minu appikutse peale oma rahanatukest kulutama. See poleks olnud aus mäng.”

Reacher kehitas õlgu ja jättis asja sinnapaika. Ta ei olnud tõepoolest rikas. Tegelikult oli ta peaaegu vaene. Tema säästud olid kuivanud kokku nii palju, et ta pidi hakkama pead murdma, kuidas neid jälle kosutada. Võib-olla ootas teda tulevikus paar kuud juhutöid. Või midagi muud niisugust. Tuli ettekandja menüüdega. Neagley tellis ilma sinna vaatamata juustuburgeri ja gaseeritud vett. Reacher oli sama kiire, küsides tuunivõileiva ja kuuma kohvi. Ettekandja haaras menüüd ja eemaldus.

Reacher küsis: „Kas kavatsed mulle siis seletada ka, mida sinu kümme-kolmkümmend täpsemalt tähendab?”

Vastuseks kummardus Neagley laua kõrvale ja tõmbas põrandal olevast kandekotist musta kiirköitja. Ja ulatas selle üle laua. See oli koopia lahanguaktist.

„Calvin Franz on surnud,” sõnas naine. „Minu meelest viskas keegi ta lennukist välja.”