Читать книгу Gort Ashryn II osa. Sõda - Leo Kunnas - Страница 1

„Siin kolmas. Me ei suuda kõrgendikku 443,8 hõivata. Vaenlase tankid on seal sügavalt sisse kaevunud. Vaenlane toob ühendustunnelite kaudu jalaväge kohale. Ees on miinitõke. Laevastiku tuli ei mõju. Oleme kaotanud kaksteist meest. Palun tuletoetust. Palun tuletoetust,” kuulsin oma teadvuses hääletut palvet.

Palve tundus täiesti rahulik ja kiretu. Paluja oli kolmanda rühma ülem leitnant Hubert Schöttli XI, minu rühmaülematest kogenuim. Seepärast olin talle andnud kõige raskema ülesande.

Tema prototüüp kolonel Hubert Schöttli oli juhtinud Suurinvasiooni tõrjumisel Šveitsi mägiküttide brigaadi. Lääne- ja Kesk-Euroopas oli Šveits ainuke piirkond, mida Buluo lianmeng ei suutnud kas või korrakski vallutada. Suurinvasioonieelne Lääne-Euroopa oli patsifistlik ja end ise hambutuks desarmeerinud.

Kõrgendik 443,8 oli tähtis võtmepositsioon, kust sai kontrollida kogu ümbruskonda. Selle hõivamisest sõltus tegelikult kogu pataljoni lahinguülesande täitmine, aga et meie pataljon pidi julgestama ülejäänud brigaadi maabumist, siis ühtlasi ka brigaadi invasiooni õnnestumine tervikuna. Kõrgendik ei võinud jääda vaenlase kätte, sest pioneerid poleks saanud ju tule all portaali ehitada.

Keskendusin mõneks hetkeks seal toimuvale. Sensorpilt näitas, kuidas künkanõlvadel põleb mets. All orus vedeles mitukümmend pihtasaanud tankivrakki. Aeg-ajalt purskusid tankiromude vahel taeva poole mitmesaja meetri kõrgused aurava vee fontäänid. Maapind elas ja pulbitses. See oli ilus paik. Meie ruumikaart näitas, et orus asub kaheksa suurt geisrit.

Umbes kahekümne minuti eest oli vaenlane siin vasturünnakut üritanud. Nad olid reageerinud väga kiiresti – kolmanda rühma maabumisest oli vaevalt kümme minutit möödas. Laevastiku plasmakahurite tuli oli vaenlase lahingumasinad hävitanud.

Künkanõlval plinkisid laserrelvade hääletud sähvatused. Õhk oli tihe kineetilise energia relvade projektiilidest. Kaitseväljad pidasid hädavaevu tulesurvele vastu. Nii tiheda tule all oli võimatu peale tungida. Olime minetanud ootamatuse efekti. Paar minutit, mis oli kulunud vaenlase vasturünnaku tõrjumiseks, oli meilt üllatusmomendi röövinud. Initsiatiiv oli läinud vaenlase kätte. Kolmanda rühma rünnak oli takerdunud. Kõrgendikku ei olnud rühmasuuruse jalaväeüksuse otserünnakuga enam võimalik hõivata.

„Luureinformatsioon, et vaenlase ühendustunnelid kõrgustiku 443,8 piirkonnas on purustatud, on osutunud ebakorrektseks. Vaenlane on need vahepeal korda teinud,” andis lahinguarvuti teada. Ma ei hakanud küsima, kas see info pärineb pataljoni või brigaadi staabist või koguni laevastiku luureteenistuselt. See ei omanud tähtsust. Mu lahinguarvuti süstematiseeris automaatselt kogu teabe, mis meie vastutusel oleva lahinguruumi kohta saadaval oli.

„Hästi, kui me ei suuda seda neetud küngast vallutada, siis ei jää muud üle, kui see kõige täiega maatasa teha,” kaalusin mõttes.

„Antiainepomm, nelikümmend grammi, ohutuskaugus neli tuhat kaheksasada meetrit. Lubatud kehtivate lahingureeglite järgi, andmed tsiviilelanike viibimise kohta mõjupiirkonnas puuduvad,” andis lahinguarvuti mulle tuletoetuse tellimiseks vajalikud lähteandmed.

Lõhkepea suurus oli üsna lähedal maksimaalsele viiekümnele grammile, mida kompaniiülemal oli õigus iseseisvalt, ilma pataljoniülema loata kasutada. Rühmaülematel säärast õigust polnud. Pataljoniülem ise võis tellida kuni sajagrammiseid antiainepomme. Kuid sellel faktil ei olnud praegu kaalu. Lahingureeglite järgi oli keelatud Gort Ashrynil üle viiekümne grammiseid antiainelõhkepäid kasutada.

Tähenärijad vaidlevad siiamaani, kas lugeda säärased lõhkepead suure võimsusega tavarelvade või taktikaliste massihävitusrelvade hulka. Oli sellel põhimõttelist vahet? Nimetus ei muutnud tapvat efekti vähem tapvaks.

„Katkestage viivitamatult lahingukontakt ja eemalduge kagu suunas. Tellin kõrgendikule 443,8 neljakümnegrammise antiainepommi. Sihtmärk: künkatipp. Pärast eemaldumist valmistuge uueks rünnakuks,” andsin mõttes leitnant Schöttlile lühikese käsu. Mu lahinguarvuti edastas rühmaülema arvutile sihtmärgi täpsed koordinaadid.

„Sain aru. Rebin lahingukontaktist lahti ja eemaldun kaksteist kilomeetrit kagu suunas. Võtan ringkaitsesse kõrgendikul 82,6. Valmistun uuesti ründama kõrgendikku 443,8,” sain kinnituse, et mu käsust on õigesti aru saadud.

„Kaua läheb sul vaenlasest lahtirebimiseks ja ohutule kaugusele jõudmiseks?” tahtsin veel teada.

„Kaheksa pluss-miinus üks minutit,” kuulsin umbes poolteise sekundi pärast vastust. See aeg oli rühmaülemal ja tema lahinguarvutil kulunud olukorra hindamiseks.„Kannan ette, kui viimane mees on sihtmärgist nelja tuhande kaheksasaja meetri kaugusele jõudnud.”

„Hästi. Tegutse!”

Hingasin korra sügavalt sisse. Pikast orbitaalpommitamisest oli vähemalt niipalju kasu, et see oli peletanud tsiviilelanikud sügavale maa alla. Kas ikka oli? Luureandmed väitsid nii, aga selles ei saanud kindel olla. Luureandmete täpsus ei paistnud olevat käimasoleva invasiooni tugevam külg. Võib-olla osutub ka see informatsioon ühel hetkel valeks? Biosensoorne akustika ei teinud ju vaenlase sõduril ja tsiviilisikul vahet. Mis siis, kui keegi tsiviilelanikest polnud evakueerunud ning viibis parajasti vähem kui kilomeetri kaugusel künka tipust? Jäin hetkeks kõhklema.

Sekundid kulusid, kuni ma mõttes oma otsuse tagajärgi hindasin. Lahinguarvuti ei saanud mind aidata.Ta oli teadaolevad lähteandmed esitanud. Ta ei saanud minu eest otsuseid teha, ükskõik kas häid või halbu, moraalseid või vähem moraalseid. Ei olnud aega ega võimalust rohkem mõelda ja kaaluda. Valik oli ahtake nagu ikka. Kas meie või nemad? Kas minu sõdurid ning meie ülesanne või vaenlase sõdurid ja nende ülesanne? Või tsiviilisikud? Või kaheksa geisriga kaunis org, mille kujunemiseks oli kulunud aastatuhandeid? Kas oli mingit alternatiivi? Võib-olla oligi, aga ma ei olnud suuteline seda mulle antud aja piires leidma.

Üle viie grammiseid antiainepomme ei saanud tellida niisama lihtsalt nagu tavalist tuletoetust. Ei piisanud mõttest, et tuld on vaja sinna või tänna ning laevastik annab lahinguarvuti edastatud koordinaatide järgi muudkui pihta. Oli vaja täita spetsiaalne ankeet, samuti oli mul vaja see isiklikult alla kirjutada.

Mõtlesin kiiresti, täpselt ja keskendunult.

Tuletoetuse taotlus.

Tuletoetuse liik: antiainepomm, 40 grammi.

Tuletoetuse kasutamise eesmärk: vaenlase elavjõu ja lahingutehnika hävitamine kõrgendiku 443,8 piirkonnas. Lahinguarvuti lisas samal hetkel koordinaadid.

See oli standardne bürokraatlik tule tellimise sõnastus. Keegi ju ei tellinud tuletoetust tsiviilelanike, looduskeskkonna või kultuuriväärtuste hävitamiseks. Häving lihtsalt leidis aset, käis tuletoetusega varjuna kaasas.

Tuletoetuse kasutamise aeg: 212930ST28NOV.

Tule tellimus oli vaja segaduste vältimiseks alati esitada Maa standardaja järgi ning see pidi olema vormistatud sekundilise täpsusega. Lisasin üheksale minutile mõttes igaks juhuks veel ühe.

Ohutuskaugus: tagatud.

Teadsin, et saan oma taotluse iga hetk tühistada, juhul kui kolmanda rühma võitlejad ei jõua mingil põhjusel õigeks ajaks eemalduda. Sel juhul lõhkepead ei aktiveerita. Ma ei teadnud, kuidas laevastik laengu kohale toimetab. Tõenäoliselt tehakse seda kineetilise energia relva projektiiliga. Vaenlasel on seda enne sihtmärgile jõudmist palju raskem hävitada kui kosmosehävitajalt heidetud juhitavat pommi või raketti. Võib-olla lastakse igaks juhuks välja koguni mitu lõhkepead.

Kaasnev kahju: usaldusväärsed andmed puuduvad. Tsiviilelanike viibimine plahvatuse mõjupiirkonnas ei ole välistatud.

Lahinguarvuti projitseeris mu silme ette pildi, milline hakkab kõrgendik 443,8 pärast antiainepommi plahvatust välja nägema. Plahvatuse epitsentrist umbes poole kilomeetri raadiuses ei jää mitte keegi ellu. Mitte midagi ei jää terveks või alles. Küngas ise muutub umbes saja viiekümne meetri võrra madalamaks ning künka tipus hakkab haigutama ligi saja meetri sügavune lehter. Org pühitakse minema, geisrid kaovad ning nende asemele tekib mõne aja pärast tõenäoliselt väike järv.

Lahinguarvuti oli mulle teatanud, et andmed tsiviilelanike mõjupiirkonnas viibimise kohta puuduvad. Oleksin võinud rahumeeli sedasama väita. Ma ei teinud seda, sest polnud tsiviilelanike puudumises sugugi kindel.

Märkused: kriitilise tähtsusega kompanii ja pataljoni lahinguülesande täitmiseks.

Täpselt nii see oli.

Alla kirjutanud: kapten Anton Irv VIII, 2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii ülem.

„Kas sa kinnitad tuletoetuse taotluse?” küsis lahinguarvuti minult formaalse küsimuse, millele oli vaja vastust taotluse kinnitamiseks.

„Jah, ma kinnitan tuletoetuse taotluse,” andsin täpselt sellise vastuse, nagu määrustikus oli ette nähtud. See tähendas, et kirjutasin ankeedile alla, ning samal hetkel saatis lahinguarvuti selle edasi.

Vastus tuli mõne sekundi pärast. „Teie tuletoetuse taotlus on tagasi lükatud. Põhjendus: vastuvõetamatu kahju looduskeskkonnale. Looduskaitse eesmärgil on lahingureeglites tehtud muudatus. Uueks antiainelõhkepeade lubatud ülempiiriks on määratud kolm grammi,” tegi lahinguarvuti mulle teatavaks.

„Millal see muudatus tehti? Miks meile sellest varem ei teatatud?” pärisin. Raske on sõdida, kui lahingureegleid nii äkki muudetakse.

„Umbes neli sekundit tagasi. Muudatuse tingis sinu tuletoetuse tellimus,” vastas lahinguarvuti häirimatult.„Nad küsisid veel, kas meil kahe- või kolmegrammist lõhkepead vaja ei lähe?”

„Ütle laevarottidele, et ei lähe. Sellised on mul endal ka lahingutoetusrühmas olemas,” lükkasin pakkumise tagasi.

Ma ei tunnistaks seda ealeski oma võitlejatele, kuid tõtt öelda tundsin mõningat kergendust. Teinekord on isegi hea, kui kõiki otsuseid ei pea ise tegema ega nende eest vastutama.

„Siin esimene. Hõivasime kõrgendiku 318,6. Võtsime ringkaitsesse. Kaotused: seitse meest, neist kolm langenut. Vaenlane rebis end lahingukontaktist lahti ja eemaldus ühendustunnelite kaudu lääne suunas. Vaenlase kaotused: kaheksakümmend kaheksa inimest, kümme õhuautot ja neli tanki. Üheksa vaenlase sõdurit langes vangi. Panime vaenlase haavatud meditsiinikonteineritesse ning nad ootavad koos meie omadega pataljoni medpunkti saatmist. Vaenlase tuli väga tihe.”

Esimese rühma ülemal nooremleitnant Lin Tianhao X-ndal puudusid varasemad lahingukogemused. Ta tuli alles pool aastat enne meie viimast rännakut sõjakoolist, sestap olin andnud talle mõnevõrra lihtsama ülesande. Sellegipoolest oli ta hästi hakkama saanud.

Ka tema prototüüp oli Suurinvasiooni-aegne võitleja. Ülemveebel Lin Tianhao oli Hiina Keiserlike Relvajõudude 98. õhuründe-dessantdiviisi (Punase Draakoni diviisi) koosseisus osa võtnud Teise Põhjaarmee Venemaa sõjaretkest ning hiljem osalenud juba föderaalarmee võitlejana Euroopa vabastamisel. Meie brigaad kandis sama nime ning meid loeti selle kuulsa üksuse traditsioonide jätkajaiks.

Samasugune oli neljanda rühma ülema leitnant Bülent Özal IX-nda prototüüp. Kolonelleitnant Bülent Özal oli Türgi armee pataljoniülemana langenud raskes lahingus Anatoolia mägismaal, kus Kreeka, Türgi ja Iisraeli relvajõududel oli lõpuks õnnestunud tohutute kaotuste hinnaga Buluo lianmengi ekspansioon peatada.

Kuid leitnant Bülent Özal oli surnud. Ta ei ärganud pärast kosmoserännakut. Rühmavanem vanemveebel Sajdin Ahmadinejad VIII oli juhtimise üle võtnud. Tema prototüüp seersant Sajdin Ahmadinejad oli võidelnud ühes neist 20. sajandi teise poole väikestest unustatud sõdadest, Iraagi – Iraani sõjas Iraani poolel. Ajaloolastel puudub siiamaani selge arusaam, miks seda sõda üldse peeti ning kes selle võitis.

Olin jätnud neljanda rühma reservi ning viibisin ise nende juures. Põhjus polnud selles, et oleksin rühmavanema oskustes või juhiomadustes kahelnud. Sajdin oli minust kaheksa bioaastat vanem kogenud allohvitser, üks raudsest allohvitseride kaadrist, kelle najal föderaalarmee tegelikult püsti püsis.

Ainult meie kompanii veebel, ülemveebel Takeshi Kawabata VI oli temast kogenum. Hüüdnimi Vana Samurai rääkis ise enda eest. Tema prototüüp, samuti ülemveebel Takeshi Kawabata, oli võidelnud Teise maailmasõja ajal Jaapani eest ning langenud sõja lõpus Iwo Jimal.

Iga mõistlik ülem hoiab alati midagi reservis, et otsustaval hetkel lahingu käiku mõjutada. Nii olin minagi teinud.

„Tubli,” kiitsin nooremleitnant Lin Tianhaod. „Kuid raskem osa seisab alles ees. Nüüd on vaja positsioone iga hinna eest hoida, kuni omad kohale jõuavad. Lase kõik vaenlase ühendustunnelid õhku,” andsin seejärel korralduse.

„Me juba tegime seda,” vastas esimese rühma ülem. „Ühendustunnelid on õhku lastud.”

„Terane poiss,” mõtlesin endamisi. Kuna ülemvõim kosmoses ja õhus oli meie käes, ei olnud vaenlasel kuigi hõlbus planeedi pinnal manööverdada. Kuid maa all oli ülevõim esialgu nende käes. Seal olid vaenlasel vabad käed.

„Annan sinu käsutusse kümme teravatt-tundi energiat. Tugevda kaitseväljasid. Vaenlasel on teie asukoht teada ning sihtmärgid paika pandud. Ma lasen ka laevastiku raketitõrjel teid kaitse alla võtta. See, mis teile praegu kaela sajab, on hajatuli. Tulelöök antakse alles vahetult enne rünnakut. Oletan, et vaenlane ründab teid hiljemalt kolmekümne minuti pärast. Varjuge tulelöögi ajaks vaenlase kaitserajatistesse niipalju kui võimalik. Sa pead oma jõududega vastu pidama.” Nooremleitnant Lin Tianhao vajas natuke rohkem juhendamist kui minu teised, kogenumad rühmaülemad.

Samal ajal suunas lahinguarvuti energia ümber ning võttis ühenduse laevastikuga, et kõrgendik 318,6 võetaks kaitstavate objektide nimekirja.

„Sain aru. Hoian kõrgendikku 318,6 ainult oma jõududega.”

„Sul on ainult kümme teravatt-tundi energiat järele jäänud. Ei ole usutav, et pataljonist võiks lisa saada,” tuletas lahinguarvuti meelde.

Teadsin seda isegi. Olin nelikümmend teravatt-tundi oma alluvatele laiali jaganud. Lõviosa oli saanud leitnant Schöttli kolmas rühm. Muidu oleks neist lihtsalt hakkliha tehtud. Meie energiavarud sulasid nagu kevadine lumi. Samamoodi nagu kogu meie kompanii.

Lahinguarvuti manas korraks mu silme ette värvilise tabeli, mis näitas allüksuste lahinguvõimet ja kaotusi. Esimene, teine ja kolmas rühm olid juba kollased, osaliselt võitlusvõimelised, vaid neljas ning lahingutoeturühm püsisid veel rohelisena.

Meie probleem seisnes selles, et olime liiga hajutatud ajas ja ruumis. Olime maabunud rühmade kaupa kümne-, viieteistminutiliste ebaühtlaste ajavahedega. See oli vältimatu, et elusalt ja võitlusvõimelisena üldse Gort Ashryni pinnale jõuda. Meil vedas: ainult teine rühm kaotas enne planeedi pinnani jõudmist kaheksa meest. A- ja

D-kompaniil oli läinud palju hullemini.

Samuti olime laiali paisatud ligi tuhande ruutkilomeetri suurusele pikliku kujuga maa-alale. Pidime julgestama brigaadi invasiooni lääne suunast. Selleks oli vaja hõivata kolm ümbruskonna üle domineerivat kõrgendikku. Kaks neist oli nüüd meie käes. Esimesena maabunud teine rühm oli hõivanud kõrgendiku 286,0 ilma erilist vastupanu kohtamata. Kuid kõige olulisem objekt – kõrgendik 443,8 – oli ikka veel vaenlase valduses.

Meie pataljoni A-kompanii julgestas brigaadi invasiooni kirdest ja C-kompanii kagust. Nii moodustus kolmnurk, mille keskel paiknes D-kompanii. D-kompanii oli ainuke meie üksus, kes võitles seekord koondatult, tervikliku kompaniina. Üksuse ülesandeks oli hõivata maa-ala, kuhu pioneerid pidid portaali ehitama, ning julgestada selle lähiümbrust. Portaali lähistele ei võinud jääda vaenlase varjugi. D-kompaniiga oli kaasas pioneeripataljoni luure-ettevalmistusgrupp, kes oli kohe pärast maabumist hakanud ette valmistama portaali rajamist.

Kohaliku aja järgi oli varane hommikupoolne öö. Ümberringi valitses pilkane pimedus. Loomulikult ei seganud see meid, aga ei seganud ka vaenlast, vähemalt mitte olulisel määral.

Olime maabunud Tasarath-a-Llani lõunaosas, Maa mõistes parasvöötmes. Siin valitses parajasti südasuvi. Ilmad olid kuivad ning metsad ja rohi süttisid plasma- ning laserrelvade tulest kergesti põlema. Kohalikele oli see suvi, mil vaenlane tuli kosmosest ja süütas maa põlema.

Invasioonialaks valitud piirkond kandis ruumikaardil nime Sarrendë. Nime lõpus oleva e-tähe peale kirjutati kaks kummalist täppi. Gort Ashrynil olid kõik nimed veidra kõlaga. Siin polnud tavapäraseid hiina või inglisepäraseid nimesid, isegi hindi-, araabia-, hispaania-, suahiili-, portugali-, indoneesia-, vene-, jaapani-, pärsia-, prantsuse- või saksapäraseid mitte. Selliseid leidus vahel ikka mõnel planeedil. Kuid mitte siin.

Koht oli välja valitud minu ettepanekul. Sarrendë oli hiiglaslik, üle kahesaja kilomeetrise läbimõõduga kausjas vulkaanikraater. Seda võis näha vaid kosmosest, maapinnal viibides polnud võimalik selle loodusliku anomaalia tohutut suurust tajuda. ARGOSE aju oli GALNETist leidnud infokillu, et 25639. aastal enne meie ajaarvamist oli siin toimunud kohutav katastroof – Sarrendë oli aktiviseerunud. Kogu planeet oli hiidpurske tagajärjel raskesti kannatada saanud ning palju kohalikke looma- ja taimeliike välja surnud.

Lahinguarvuti informeeris mind, et Maal on säärane anomaalne piirkond samuti olemas – Yellowstone-nimeline paik Ameerika mandril. Veel oletas mu lahinguarvuti, et kui Yellowstone oleks purskama hakanud ajal, mil inimkond oli alles planetaarne tsivilisatsioon, oleks see katastroof umbes 96 % tõenäosusega meie tsivilisatsiooni hävitanud.

Brigaadiülem oli otsustanud Sarrendë kasuks just nimelt piirkonna seismilise aktiivsuse ja siinse õhukese maakoore tõttu. ARGOSE aju oli jõudnud järeldusele, et umbes kümnekilose antiainepommiga ekvivalentse lõhkelaengu plahvatus aktiveeriks Sarrendë uuesti. Seetõttu ei saanud vaenlane meie vastu massihävitusrelvi kasutada. Gort Ashryni elanikele oleks see tähendanud kollektiivset enesetappu.

Olin Maria nägemustest ette kandnud pataljoniülemale ning tema käsul ka brigaadiülemale. Mulle tundus, et nad olid võtnud minu juttu üllatavalt tõsiselt. Või olid nad kogenud veteranidena juba varem järeldanud, et vaenlase massihävitusrelvad kujutavad invasiooni ajal meie brigaadile suurimat ohtu ning Maria tulevikuvisioon oli vaid nende kartusi kinnitanud? Oleks olnud kohatu seda neilt otsesõnu küsida.

Päike pidi varsti tõusma. Kuid föderaalarmee sõdurile pole ümbritseva nägemiseks päikesevalgust vaja. Q-süsteem näitas kõike nagu päise päeva ajal. Lähiümbruses paistis kõik rahulik. Olin oma juhtimispunkti sisse seadnud ühe suurema hoone keldris. Mulle tundus, et see ruum oligi ehitatud maa-aluseks varjendiks. Ruumi lagi ja seinad olid tundmatust materjalist. See ei olnud mingi kivim, metall ega nanobetoon. Mu lahinguarvuti ei osanud öelda, mis materjaliga on tegu, kuid see tundus väga tugev ning samal ajal kuidagi elastne.

Ühtlasi oli see rajatis meie kohal kõrguva hoone aluseks või jalamiks. Vundament oleks selle konstruktsiooni kohta liiga tagasihoidlikult öeldud. Hoone meie kohal oli kahekümne viie korruseline ning umbes kakssada meetrit pikk, aga samal ajal vaid neli koma kolm meetrit lai, nagu kinnitas mu lahinguarvuti. Ühe kitsukese toa laiune. Hoone oli poolkaarekujuline ning selle üks külg oli tervenisti läbipaistvast materjalist. Lahinguarvuti mainis veel, et ka see materjal ei ole tavaline klaas ega ka nanoklaas, mida üldiselt sellistes ehitistes kasutatakse.

Samuti teatas lahinguarvuti, et hoone pöördub aegamisi oma teljel, nii et selle läbipaistev külg jääb alati päikese poole. Maja oli täiesti terve ja puutumatu, aga hüljatud. Elanikest polnud jälgegi.

Kummaline oli seegi, et umbes viie kilomeetri raadiuses polnud mitte ühtegi muud hoonet või inimeste rajatud objekti. Maja kõrgus täielikus tühjuses. Ühe kolkaplaneedi kohta tundus kõik see üsna veider. Ka polnud vaenlane seda mineerinud või sinna lõkse seadnud. Kohalikud oleks justnagu korraks ära läinud, et peagi tagasi tulla.

„Saatsin pataljoniülemale ja rühmaülematele rutiinsed ettekanded hetkeolukorra kohta. Informeerisin leitnant Schöttlit, et tuletoetuse taotlus on tagasi lükatud. Nad eemalduvad parajasti kagu suunas, nagu kästud,” andis lahinguarvuti teada.

„Kavatsen rünnata kõrgendikku 443,8 kolmanda ja neljanda rühmaga põhjast ning kagust meie lahingutoetusrühma ja laevastiku tule toetusel. Teostame rünnaku kolmel eri kõrgusel – maapinna lähedal, saja viiekümne ja kolmesaja meetri tasandil. Ründame viivitamatult pärast seda, kui kõik allüksused on rünnaku lähtealale jõudnud.” Osutasin mõttelisel ruumikaardil mõlema rühma lähtealad.

„Ülemveebel Kawabata võtab ühe jao neljandast rühmast ja ühe jao lahingutoetusrühmast ning tungib vaenlase peaühendustunnelisse.” Näitasin kohta ruumikaardil.„Nad õhivad ühendustunneli ning ründavad samal ajal vaenlast piki tunnelit selja tagant. Varjuteatrit teeme läänes, edelas ja idas,” esitasin lahinguarvutile oma kavatsuse. „Mida sa sellest plaanist arvad?” küsisin lõpuks.

„Üsna riskantne ning mõnevõrra keeruline plaan. Õnnestumise tõenäosus on umbes 38 %. Kuid arvan, et praeguses olukorras on see parim, mida võime ette võtta,” andis lahinguarvuti mu kavatsusele hinnangu. „Varjuteatri jaoks on vaja vähemalt ühte jagu,” tuletas ta mulle seejärel meelde.

„See tähendab, et saadame võitlejad teadlikult kindlasse surma,” vastasin arvutile mõttes.

„Jah. Varjuteatris osalevad võitlejad hukkuvad või saavad haavata umbes 94 % tõenäosusega. Ülejäänud ründavatel üksustel on see protsent umbes 53, ülemveebel Kawabata üksusel veidi üle 68. Aga kui teeme niisama varjuteatrit, näeb vaenlane selle umbes 98 % tõenäosusega läbi. Sel juhul meie rünnak ebaõnnestub.”

„Kõrgendik 443,8 ja kaheksa geisriga kaunis org jäävad alles, kuid minu mehed peavad surema,” mõtlesin endamisi. Hetke pärast tajusin, et olen mõttedistsipliini lõdvaks lasknud. Raputasin korraks pead ning keskendusin uuesti kompanii lahinguülesandele.

Mõiste „varjuteater” tähendab invasioonijalaväe argoos pettemanöövrit, kus kasutatakse „varje” ehk inimesekujulisi libasõdureid. Need näevad välja nagu ehtsad föderaalarmee võitlejad. Tegelikult pole need isegi robotid, vaid odavad mehhaanilised maketid, mille ajukapatsiteet on võrdne umbes kana aju võimekusega.„Varjud” suudavad algelise programmi põhjal teha lihtsaid manöövreid ning isiklikest relvadest enam-vähem õiges suunas lasta. Et nende tegevus jätaks vähegi realistliku mulje, peavad võitlejad neid kohapeal lahinguarvuti abil juhtima ning ise nendega koos manööverdama ja tuld andma.

Samuti on vaja laevastiku tuld juhtida, kui makettide tegevus sunnib vaenlast reageerima või oma positsioone paljastama. Seetõttu on varjuteatris osalemine üks raskemaid ja ohtlikumaid ülesandeid, mis invasioonijalaväe sõdurile või allüksusele võidakse määrata.

Biosensoorse akustika hämamiseks on makettides õhuke kiht elusat orgaanilist ainet. Varjud petavad isegi Q-süsteemi ära. Kuid hea väljaõppega ja kogenud vaenlase sõdureid ning nende ülemaid ei ole varjuteatriga siiski võimalik eriti kaua tüssata.

Meie lahingutoetusrühmas oli terve kompanii jagu sääraseid libasõdureid. Kavatsesin need kõik käiku lasta.

Neid pidi nagunii Gort Ashrynile heidetama sadade tuhandete kaupa. Kampaania plaani kohaselt pidi tehtama koguni sada kaheksakümmend viis brigaadisuuruse üksuse libainvasiooni, et vaenlase tähelepanu kõrvale juhtida viiekümne kahe invasioonijalaväe brigaadi tegelikult maabumiselt.

Lisaks laevadega kohale toodud kümnele brigaadile oli laevastiku pioneeriüksuste poolt ehitatud kosmoseportaali kaudu Gort Ashryni lähistele toimetatud veel nelikümmend kaks transpordilaeva. Iga laev mahutas invasioonijalaväe brigaadi. Sissetungiks Gort Ashrynile oli koondatud ligi kolmandik kogu Maa Föderatsiooni invasioonijalaväest

Käimasoleva operatsiooni mastaabid olid igal juhul seninägematud. Kuuenda maailmasõja kõige suurem invasioon oli teostatud kõigest kahekümne kaheksa brigaadiga. Kuid viiekümne kahe invasioonijalaväe brigaadi maabumine Gort Ashrynil oli alles tegeliku invasiooni lähtepunktiks.

Äsja rajatud portaalide kaudu kohale paisatavad soomusjalaväe üksused pidid ehitama veel sada kakskümmend viis portaali. Sõjatandrile pidi paisatama kokku kaheksa armeedegruppi. Neli armeedegruppi oli veel reservis, juhuks kui midagi viltu peaks minema. Planeet taheti tanki- ja soomusjalaväega sõna otseses mõttes üle ujutada.

„Varjuteatri jao võtame lahingutoetusrühmast. Jalaväerühmadest pole enam midagi võtta,” tegin otsuse.„Formuleeri lahingukäsud kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühma ülematele ning ülemveebel Kawabatale. Analüüsi kriitiliselt läbi ning süstematiseeri kogu info, mis meil vaenlase kohta teada on. Pane paika kõigi üksuste kõige ohutumad liikumismarsruudid rünnaku lähtealale. Koosta tuletoetusplaan ning eksitamis- ja moondamisplaan. Sünkroniseeri kogu tegevus ajas ja ruumis kõigi alluvate ülemate lahinguarvutitega,” andsin lahinguarvutile käsud.

„Sain aru,” vastas lahinguarvuti samamoodi, nagu kes tahes mu sõduritest oleks vastanud.

„Kutsu Kawabata, Ahmadinejad ja Mitič minu juurde. Las Mitič võtab omal valikul ühe jaoülema kaasa. Teata Mitičile, et see jagu läheb varjuteatrisse,” käskisin veel.

Leitnant Goran Mitič VII oli mu lahingutoetusrühma ülem. Tema prototüüp oli samuti võidelnud ühes neist 20. sajandi lõpu väikestest sõdadest, kus ühesuguste nimedega ja ühesugust keelt rääkivad mehed olid võidelnud üksteise vastu. Häbi tunnistada, aga ma ei mäletanud, kelle poolt ning kelle vastu tema prototüüp sõdinud oli. Tavaliselt jäid sellised seigad mulle hästi meelde.

„Kas sa kavatsed neile anda näost näkku verbaalse lahingukäsu?” küsis lahinguarvuti.„Kardan, et meil ei ole selleks aega.”

„Jah, seda ma teen. 38 %-lise õnnestumistõenäosusega operatsioonile ei saadeta mehi lihtsalt niisama. Paljudele neist jääb see viimaseks lahinguks.”

„Valmis. Kõik ülesanded on täidetud,” kandis lahinguarvuti mõne hetke pärast ette. Oli läinud natuke üle üheksa sekundi. Ilma lahinguarvutita oleks selleks kõigeks kulunud halval juhul isegi mitu tundi.

Kutsutud saabusid üksteise järel. Kõige kauem, üle kahe minuti, läks leitnant Mitičil. Nende allüksus paiknes kaugemal. Ta oli kaasa võtnud kolmanda jao ülema veebel Wang Peng VIII-nda.

Erinevalt enamusest hiina nimedega föderaalarmee võitlejatest ei osalenud tema prototüüp Suurinvasiooni tõrjumisel, vaid Teises maailmasõjas.Hiinasvalitsessellaldünastiatevahelisesegaduseperiood.Jaapankasutas seda ära ning tungis Hiinale kallale. Teine maailmasõda sai läbi, kuid segaduste ja sotsiaalsete eksperimentide aeg kestis Keskriigis veel kaua. See lõppes alles 2072. aastal Teise Tangi dünastia võimuletulekuga.

Minu arvates oli veebel Wang Peng lahingutoetusrühma parim jaoülem. Säärases olukorras võis rühmaülem käituda kahte moodi: määrata kas oma kõige tublima jaoülema, et raske ülesanne saaks võimalikult hästi täidetud, või siis kõige viletsama, et temast lahti saada. Leitnant Mitič oli teinud õige valiku.

„Võtke kiivrid peast,” käskisin oma alluvaid lahinguarvuti kaudu. Kõik võtsid kiivrid ära, tegin ise sama. Puhas, hästi ventileeritud õhk lõi ninna, tundus nagu ma polekski kiivrit peast võtnud. Ruumis ei olnud toole ega mingit muud mööblit. Olin istunud, jalad risti, põrandal. Näitasin võitlejatele käega, et nad samuti istet võtaksid. Hetke pärast seadsid nad end minu ette poolringi.

Ülemveebel Kawabata oli taskulambi põlema pannud ning sinakat valgust heitev kuulike hõljus meie silmade kõrgusel õhus. Valgus andis nägudele teravdatud tontliku ilme ning kui ma leitnant Schöttlile otsa vaatasin, ei paistnud tema holokujutis mitte millegi poolest erinev teistest, ruumis reaalselt viibivatest meestest.

„Meie kompanii peamine lahinguülesanne on täitmata,” alustasin pikemalt keerutamata. „Kõrgendik 443,8 on vaenlase käes. Nagu te teate, on see kriitilise tähtsusega ruumipunkt kogu brigaadi invasiooni õnnestumiseks.

Ründame kõrgendikku 443,8 kolmanda ja neljanda rühma jõududega meie lahingutoetusrühma ja laevastiku tule toetusel, hõivame selle ning asume ringkaitsesse. Ründame kolmel eri kõrgusel – maapinna lähedal, saja viiekümne ja kolmesaja meetri tasandil viivitamatult pärast kõigi üksuste jõudmist rünnaku lähtealale.

Kolmas – ründate kagu suunast ning hõivate kõrgendiku lõunaja idanõlva.

Neljas – ründate põhja suunast ning hõivate kõrgendiku põhja- ja läänenõlva.

Lahingutoetusrühm – toetate ründavaid allüksusi tule ja pioneerivahenditega.

Grupp Kawabata – tungite vaenlase peaühendustunnelisse, õhite selle ning ründate piki tunnelit vaenlast selja tagant.

Grupp Wang – tekitate vaenlastes illusiooni, et kõrgendikku rünnatakse vähemalt pataljonisuuruse üksusega kõigist suundadest ja kõrgustelt.

Esialgne H-hetk – kell 214800ST28NOV. Täpsustan lõpliku H-hetke pärast rünnaku lähtealale jõudmist.

Ise paiknen neljanda rühma juures.

Rännakut rünnaku lähtealale alustame viivitamatult pärast käsku.

Detailsed lahingukäsud, analüüsitud ja süstematiseeritud luureinformatsioon vaenlase kohta, allüksuste liikumismarsruudid, tuletoetusplaan ning eksitamis- ja moondamisplaan on salvestatud teie lahinguarvutites.

Kas on küsimusi? Kas jäi midagi arusaamatuks?” lõpetasin käsuandmise küsimustega.

Loomulikult olin näidanud rünnakuplaani ka suurel ruumikaardil, mille holokujutise mu lahinguarvuti oli meie punkrisse tekitanud. Võitlejad võisid ise valida, kas kaardil toimuvat visuaalselt jälgida või lasta projitseerida see otse oma teadvusse.

Kõik vaikisid tõsiste nägudega. Mida siin ikka küsida, see polnud mingi diviisi manööver, vaid kõigest väga suure miinusega jalaväekompanii rünnak.

„Kontrollime veel kord üle võitlejate identifitseerimiskoodid ning tulekasutamise piirangud. Kuna allüksused jäävad üksteise laskesektoritesse, peab olema eriti hoolikas. Tulekasutamise piirangud peavad olema sisestatud iga võitleja lahinguarvutisse,” andsin viimased juhtnöörid.

Kontrollimiseks kulus umbes viis sekundit. Leiti üks ohtlik viga, mis kohe parandati.

„Võtke kogu varustus kaasa. Mitte midagi ei tohi maha jätta. Me ei pöördu siia enam tagasi,” tuletas ülemveebel Kawabata meelde.

Tõusin püsti. „Otsustav hetk, milleks meid kogu elu on ette valmistatud, on lähedal.” Ka võitlejad olid tõusnud. Surusin neil kõigil järgemööda kätt.

Meie kompanii ning energiaressursid võisid küll sulada nagu kevadine lumi, kuid mul oli veel üks ressurss, mida paljudel polnud.„Psiiimpulss teeb sõdurile surma kergeks,” oli isa mulle kunagi poisipõlves öelnud. Õigupoolest oli sellest kirjutanud juba ammu mu isa eelkäija kolonel Vo Nguen Giap VI.

Lahinguarvuti võttis korraks kogu kompanii intraneti kontrolli alla ning andsin kõigile elus ja teadvusel olevatele võitlejatele keskmise tugevusega tahteimpulsi. Nägin, kuidas mu lähedal seisvad mehed korraks võpatasid. Nad ei öelnud nüüdki midagi, panid kiivrid pähe ja pöördusid vaikides minekule. Leitnant Schöttli holokujutis haihtus.

„Peng, jää veel hetkeks siia,” käskisin veebel Wang Peng VIIIndal kohale jääda. Võtsin rakmete külgmisest taskust musta õhukese valge päikeseketta kujutisega riideriba ning ulatasin vaikides oma alluvale.

Veebel Wang Peng kummardas kergelt ning lausus traditsioonilise Banzai– tervituse.

Vastasin talle samaga. Seejärel astusin allohvitserile lähemale ning embasin teda korraks.

Teadsin, et ka minu elus võib kord tulla hetk, mil mulle ulatatakse samasugune valge päikesekettaga riideriba. Õigupoolest võiks need välja jagada igale invasioonijalaväelasele invasioonijalaväkke astumise päeval.

Panin kiivri pähe ning tulime koos veebel Wang Pengiga punkrist välja. Ruumil oli mitu ust, mis toimisid nagu lüüsid. Selle kummalise tühja hoone ees seistes tekkis mul hetkeks tunne, nagu ei käikski parajasti sõda. Mulle näis, nagu oleksin vaid korraks sellele planeedile külla tulnud.

See oli ainult uitmõte, mis sekundi pärast kadus. Aga tänu sellele mõistsin järsku, mis oli poolkaarekujulises majas erilist. See nägi küll üsna nüüdisaegne välja, kuid selles oli ühtaegu midagi ürgset. Mulle tundus, et mõnes iidses sumerite linnas olnuks see omal kohal. Või sobinuks Vana-Egiptuse püramiidide kõrvale.

Kuid meil oli aeg teele asuda, et täita kompanii lahinguülesanne ning rünnata kõrgendikku 443,8. Sensorpilt näitas, et neljas rühm ja lahingutoetusrühm on rännakueelseid ettevalmistusi lõpetamas. Võitlejad olid varustuse kokku pakkinud. Kummalgi rühmal oli vaid kaks varustuskonteinerit kompaktsete väljageneraatoritega ning tühjad meditsiinikonteinerid. Hoidsime neid nagu silmateri, sest otsustaval hetkel sõltus neist meie elu. Kõik muu mahtus rakmetesse või seljakotti. Invasioonijalaväelane kannab kõike vajalikku oma turjal nagu jalaväelane muistegi.

Lahingutoetusrühma võitlejad olid libasõdurite maketid aktiveerinud ning veebel Wang Pengi võitlejad moodustasid neist parajasti rännakukolonni. Kompanii rännakurivistus on mõistlik hajutada umbes kümne kuupkilomeetri suurusesse ruumi. Siis ei ole rivi liiga hõre ega liiga tihe. Liiga hõreda rivi puhul on üksteist raske tule või manöövriga toetada. Liiga tihe rühmitus on jällegi vaenlasele heaks sihtmärgiks. See võib tekitada kiusatust kasutada taktikalisi massihävitusrelvi.

Mul ei olnud vaja kordagi alluvate tegevusse sekkuda või neid juhendada. Olime seda kõike kümneid kordi harjutanud, kümneid kordi läbi teinud. Peagi lõpetasime ettevalmistused ning kureparv võis taevasse tõusta.

Kureparv tähendab invasioonijalaväe argoos rännakukolonni. Invasioonijalaväe jao rännakurivistus meenutabki ehtsat kureparve kolmnurka: ees jaoülema abi, kummalgi küljel neli võitlejat paarisajameetriste vahedega ning jaoülem keskel. Jagude vahe on kilomeeter kuni kaks ning lennutasandite vahe viissada meetrit kuni kilomeeter.

Meil olid nüüd uuemad ja paremad gravimootorid kui lahingukooli vanad kuuenda maailmasõja aegsed romud. Kuid gravimootor on kõigest gravimootor ning kiiremini kui kolmsada kilomeetrit tunnis ei olnud sellega võimalik lennata.

Rännak möödus vahejuhtumiteta. Umbes poolel teel nägime kompaniisuurust vaenlase jalaväeüksust meist allpool, maapinna lähedal edasi liikumas. Üksus liikus aeglaselt suurte rohmakate kandiliste õhuautodega. Vaenlane ei reageerinud ning meiegi vältisime nendega lahingukontakti. Nad kas ei märganud meid või ei pidanud vajalikuks meiega lahingusse astuda.

„Anton, mida sa kavatsed ette võtta?” kuulsin oma peas hääletut küsimust. See oli meie pataljoniülem kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X.

„Kavatsen viivitamatult rünnata kõigi vabade üksustega kõrgendikku 443,8 ja selle hõivata. Olen just jõudmas rünnaku lähtealale,” kandsin ette.

„Väga hea! Aega on vähe jäänud. Brigaadi peajõud alustavad kolmekümne seitsme minuti pärast maabumist. Selleks ajaks peab maabumisala puhas olema.”

„Sain aru!”

„Mul on halbu uudiseid. Luureinfo, et vaenlase tankidiviis „Sarrendë” on hävitatud orbitaalpommitamise käigus, osutus vääraks. Selgus, et see oli kõigest vaenlase varjuteater. Üle seitsmesaja tanki on terveks jäänud. Üksus tuli Sarrendozi lähistel maapinnale ning liigub praegu kolmes ešelonis ning kolmel eri kõrgusel ida suunas,” sain pataljoniülemalt teada.

Kui meie tegime varjuteatrit, siis miks ei võinud vaenlane sama teha? Brigaadiülemal oli olnud algusest peale õigus, et orbitaalpommitamisele ei tasu eriti loota. Ida suunas tähendas meie suunas. Kohaliku provintsikeskuse Sarrendozini oli siit veidi üle neljasaja viiekümne kilomeetri. Tankid liikusid edasi umbes kuuesaja kilomeetrise tunnikiirusega.

„Kas laevastik ei saa neid turmtulega hävitada?” küsisin.

„Laevastik on raskustes. Vaenlase varjuteater nähtavasti jätkub, sest laevastiku luure andmetel liigub siiapoole umbes kolm tuhat tanki. Luure ei suuda ehtsaid ja libatanke eristada. Laevastik saatis sinna sada kaheksakümmend kosmosehävitajat asja selgitama. Kolmekümne sekundiga tulistati neist viiskümmend üheksa alla, ülejäänud suutsid hädavaevu eemalduda. Vaenlasel on seal ilmselt terve strateegilise kaugõhutõrje diviis. BISMARCK ei julge nendega tulevõitlusse astuda. Sinna peaks viskama mõned taktikalised antiainepommid, kuid uute lahingureeglite järgi on see keelatud.”

„Siis jääb ainult loota, et meie libainvasioonid omakorda petavad vaenlase ära ning nad ründavad tühja,” avaldasin oma mõtte.

Brigaad oli ette valmistanud neli libainvasiooni. Neist kolm paiknesid meist läänes, Sarrendë ja Sarrendozi vahel.

„Lootma peab, kuid sellega ei saa arvestada. See on kõik, mis mul praegu öelda oli. Tegutse!” lõpetas pataljoniülem jutu.

Vaenlase tankidiviis kujutas endast sõjalises mõttes üsna kummalist organisatsiooni, sama kummalist nagu paljud muudki asjad sellel planeedil. Kõigepealt polnud sellel numbrit, nagu oli igas normaalses armees, vaid igal diviisil oli oma nimi. See tekitas segadust, sest samal ajal olid olemas ka jalaväediviis „Sarrendë”, õhutõrjediviis „Sarrendë” ning koguni pioneerivägede diviis „Sarrendë”.

Tegelikult oli mõiste „diviis” selle moodustise kohta üsna tinglik kokkuleppeline nimetus, sest üksusesse kuulus tervelt tuhat tanki. Sama hästi võinuks öelda ka armeekorpus või isegi tankiarmee.

Veelgi veidram oli aga selle üksuse ülesehitus. Kümme tanki moodustasid kompanii ja kümme kompaniid omakorda rügemendi. Diviisis oli kümme rügementi ning ülejäänud juhtimistasandid puudusid hoopiski.

Vaenlase jalaväediviis oli põhimõtteliselt samasuguse ülesehitusega. Diviis koosnes kümnest tuhandest sõdurist, kes olid jaotatud kümneks pataljoniks. Tuhat jalaväepataljoni koosseisu kuuluvat võitlejat jagunesid omakorda kümneks kompaniiks ning sajaks jaoks. Kümne sõduriga jagu oli neil ainuke allüksus, mis trehvas meiega identne olema. Rühma ja brigaadi juhtimistasandeid polnud olemas.

Ning nende õhutõrjediviis oli tõeline monstrum jällegi täpselt tuhande õhutõrjekompleksiga. Lahingulaeva kapten tegi ilmselt õige otsuse, kui säärase üksusega tulevõitlust vältis.

Näis, nagu oleks nende sõjaline organisatsioon pärit vanaajast ning kogu keskaja ja uusaja sõjalise mõtte arenguetapp vahele jäänud. Kuid sellegipoolest ei tasunud vaenlast alahinnata. Tundus, et nad olid sõjaks põhjalikult valmistunud. Kurb tõsiasi, kuid inimesed üldiselt oskavad sõdida, kui nad vähegi tahavad.

Luureandmete kohaselt ei olnud neil lahinguarvuteid. Vaenlane oli infotehnoloogias üllatavalt maha jäänud. Kasutada olid vaid suured ja kohmakad verbaalselt suhtlevad arvutid, mida sõdurid oma rakmetes kaasas kandsid. Need olid koguni nii suured nagu peopesa. Suuremate üksuste juhtimiskeskuste arvutid olid veelgi massiivsemad, kuigi üsna võimekad. Kuid sümbiootilise seose puudumine inimajuga muutis nende kasutamise aeglaseks ja ebatõhusaks. Arvutite potentsiaal jäi lihtsalt rakendamata.

Kampaania plaani luurelisast võis leida, et nad on meilt biosensoorse akustika tehnoloogia maha kopeerinud ning jõudnud toota kümneid miljoneid enam-vähem nüüdisaegseid luure-sensorsüsteeme. Kuid see oli vaid üks paljudest tehnoloogilistest saavutustest, mida vaenlasel oli õnnestunud meilt varastada. Nende tankid olid näiteks kuuenda maailmasõja aegsete „pantrite” koopiad. Nad olid meie mudelit lihtsustanud, oma tankidega poleks nad kusagil gaasihiiglastel või asteroididel sõdida saanud. Vaenlane oli kõik ebavajaliku kõrvale jätnud. Need lahingumasinad olid mõeldud võitlemiseks Gort Ashrynil ja Calad Faelil, mitte kusagil mujal. Seda odavamalt ja rohkem suutsid tanke nad toota.

Vaenlase jalavägi võitles jalgsi, soomukeid kasutasid nad ainult transpordivahendina. Jalaväge veeti ka suurte õhuautodega, kuhu mahtus terve rühm. Jalavägi liikus edasi põhiliselt mööda maa-aluseid ühendustunneleid ning vältis maapinnal manööverdamist. Nad olid muttide kombel kogu planeedi sääraseid tunneleid täis uuristanud. See polnud mingi uus taktika, samamoodi olid meie eelkäijad kuuenda maailmasõja ajal planeete kaitsnud.

Neil puudusid ka antiainerelvad. Nad ei osanud antiainet tasakaalustada ega plahvatuslikult aineks muuta. Luureandmete kohaselt valdas vaenlane küll plasmarelvade valmistamise tehnoloogiat, kuid tootis neid väga väikestes kogustes. Gort Ashrynil ei pidanud plasmarelvi olema, nendega oli varustatud vaid kuninglik kaardivägi Calad Faelil. See oli ainuke vaenlase väeosa, mille sõdureid oli hakatud ette valmistama varasest lapsepõlvest peale nagu meidki, ning kus teeniti kogu elu. Tegu oli pisikese väekoondisega, kuhu kuulus kõigest kümme diviisi.

Plasmarelvade asemel olid nad hoopiski laserrelvi edasi arendanud. Nende strateegilise kaugõhutõrje kontseptsioon rajanes sellel, et nad olid võimelised koondama sadade ja tuhandete laserkahurite tuld üheksainsaks võimsaks kiireks ning seda kiirgust omakorda võimendama. Säärane relv kujutas endast meie lahingulaevadele üsna suurt ohtu. Väiksematele alustele võis vaenlase kaugõhutõrje tule alla sattumine lõppeda saatuslike tagajärgedega. Kosmosehävitajad kõrbesid sellises kiirgusvoos nagu liblikad tules.

Vaenlasel olid ka väga head pioneeriüksused ja tehnika. Tänu maaja veealuste kaitserajatiste ning ühendustunnelite ehitamisele oli see neil võimaldanud viia kogu energia- ja muu tööstusliku tootmise maa alla ning ehitada elamiskõlblikud varjendid tsiviilelanikele.

Vaenlasel oli veel kaks eelist: esiteks oli Gort Ashryn nende koduplaneet, teiseks oli neil tohutu arvuline ülekaal. Luureandmete järgi oli Gort Ashrynil mobiliseeritud 418 miljonit inimest, sisuliselt kõik võitlusvõimelised elanikud, nii mehed kui ka naised. Kahtlemata oli üle kahe kuu kestnud orbitaalpommitamine vaenlasele kaotusi tekitanud. Kuid orbitaalpommitamise eesmärk ei olnud vaenlase elavjõu hävitamine. Orbitaalpommitamisel oli kampaania plaani järgi neli eesmärki: hävitada vaenlase juhtimissüsteemid, massihävitusrelvad ja õhukaitse ning murda võitlustahe.

„Siin kolmas. Oleme jõudnud rünnaku lähtealale.”

Leitnant Schöttli teatas, et nende üksus on kohale jõudnud. Nad pididki varem jõudma, sest neil oli palju lühem tee minna.

„Hea. Oodake H-hetke. Alustage tuletoetusplaani elluviimist,” andsin korralduse.

„Sain aru. Alustan tuletoetusplaani elluviimist.”

Tuletoetusplaan nägi ette, et kuue minuti jooksul enne H-hetke annab lahingulaev BISMARCK kaheteistkümnest plasmakahurist kõrgendikul 443,8 paiknevate sihtmärkide pihta viis kolmekümne sekundi kuni ühe minuti pikkust tulelööki. See sunnib vaenlast päid maadligi või õigemini maa all hoidma ning loob illusiooni rünnaku varasemast algusest.

Rünnaku muutis raskeks asjaolu, et kõrgendikku ümbritsev maastik oli peaasjalikult lauge, liigendamata ja lage. Kuid ma ei usu, et vaenlane oleks siin teadlikult maastikku kujundanud. Vastasel juhul ei oleks kaheksa geisriga orgu alles jäetud, samuti väiksemat, umbes kuuekümne meetri kõrgust küngast, mis jäi teisele poole orgu, kõrgendikust vaevalt kahe kilomeetri kaugusele. Just sealtkaudu, kagu suunast, oli leitnant Schöttli proovinud kõrgendikku hõivata. Peagi pidi ta sedasama uuesti üritama.

Neljanda rühma rünnaku lähtealaks olin määranud kõrgustikust umbes kaheksa ja pool kilomeetrit põhja poole jääva künka taguse. See oli viimane koht, kus võis vaenlase otsetulerelvade eest varju leida. Olime liikunud hoolikalt künkanõlvade varju hoidudes ning hakkasime pärale jõudma.

„Kõik üksused. Täpsustatud H-hetk kell 214720ST28NOV,” teatasin alluvatele.

Tõstsin rünnaku algusmomendi neljakümne sekundi võrra ettepoole, sest lähtealale ei tasunud mitte sekundikski kauem passima jääda, kui just hädapärast vaja. Muidu võis vaenlase kaartuld kaela saada. Kineetilise energia relvade projektiilid võisid kaitseväljast läbi tungida, kui neid väga tihedalt alla sadas. Piisas kolmekümnest sekundist ja olidki sihtmärgina paika pandud.

Mu lahinguarvuti salvestas allüksuste ülemate arvutite saadetud rutiinsed vastused. Nüüd ei olnud enam aega mõtteid vahetada. Nüüd tuli ainult tegutseda.

Poolteist minutit kuni kolmkümmend sekundit enne H-hetke läksid rühmade kaupa petterünnakule libasõdurid ja neid juhendavad võitlejad. BISMARCKI plasmakahurid jäid nüüd korraks vait, et anda vaenlasele võimalus varjenditest välja ronida, positsioonid mehitada ning tuli avada.

Meie halvaks üllatuseks oli vaenlase tuli hämmastavalt tihe.Teisest küljest oli see aga hea, sest meie tulejuhid said nüüd vaenlase laskepesad rahulikult sihikule võtta. Eriti oluline oli rivist välja lüüa vaenlase tankid, mis olid varjenditest laskepositsioonidele nihkunud.

H-hetkel koondas BISMARCK kaheks minutiks kõrgendikule kahekümne nelja plasmakahuri tule. Seni hääletusse lahinguruumi tekkis esimene heli, kui lahingutoetusrühm antiainegranaadiheitjatest vastase tankide ja laskepesade pihta tule avas.

Kolmanda ja neljanda rühma sõdurid tungisid kõrgendiku suunas ning ma sööstsin edasi koos oma võitlejatega.

Kompaniiülema igapäevane lahingujuhtimine ei seisne selles, et ta peaks kogu aeg olema eesliinil. Arukas ülem on tavaliselt oma võitlejate seas, nende keskel, just sellises kohas või positsioonil, kust on kõige parem alluvaid juhtida. Kompaniiülema ülesanne ei ole kõige ees tormata.

Kuid on hetki, mil alluvad ootavad, et ülem oleks nende ees, juhiks neid oma isikliku eeskujuga. Ülem peab säärase momendi ära tabama. Nüüd oli see aeg kätte jõudnud.

Õigupoolest rühma või kompanii rünnakus polegi esimesi ega tagumisi mehi, vaid kõik võitlejad ründavad ühel ja samal ajal. Selles kogu rünnaku mõte ongi.

Kaitseväljad olid seatud maksimaalsele võimalikule tugevusele. Lasin viimase kümme teravatt-tundi energiat käiku ning väljageneraatorid töötasid piirvõimsusel. Mitte keegi ei juhi otsustava sööstu ajal oma gravimootorit ise. Inimene ei ole selleks võimeline, see tähendaks enesetappu. Kõik võitlejad, kes selleks vähegi suutelised olid, loovutasid kontrolli oma lihaste ja närvisüsteemi üle lahinguarvutile.

Neljandal rühmal oli vaja söösta kaheksa ja pool kilomeetrit. Linnulennult võis gravimootori abil minutiga läbida umbes viis kilomeetrit. Kuid loomulikult ei liikunud me otsejoones. Lisaks vaenlase tulele ootas ees miiniväli. Õnneks oli see vaid hajus häiremiiniväli, sest vaenlane ei osanud siitpoolt rünnakut oodata. Kuid vaenlane oli väga leidlik ning kasutas miinide initsieerimisvahendina molekulaarkaablit. Distantsjuhitavad miinid oleksime juba kaugelt juhtimissüsteemi ülevõtmisega kahjutuks teinud. Selleks ei olnud vaja pioneere, sellega tuli toime iga jalaväeüksus.

Molekulaarkaabel oli aga topelt ohtlik.Sel viisil lõhatavaid miine sai ainult käsitsi demineerida. Vaenlase tule all oli see võimatu. Vähimgi puudutus vastu ämblikuvõrguniidist mitukümmend korda peenemat kaablit pani miini kohe plahvatama. Kui aga suure kiirusega vastu molekulaarkaablit tormata, lõikas see välivormist läbi. Kaitseväljadest ei olnud selle vastu mingit abi. Nii võis jäseme kaotada, ennast pooleks lõigata või koguni peast ilma jääda. Molekulaarkaabliga ei olnud nalja. Me ei hakanud demineerimisega jändama, vaid manööverdasime miinidest ja kaablitest lihtsalt mööda.

Rünnak avatud lahinguruumis ajas mind alati öökima, seda sõna otseses, mitte kaudses mõttes. Vaenlase tule all miinivälja läbimiseks programmeeris lahinguarvuti nimelt väga keerulise liikumistrajektoori. Järsult ei muutunud mitte ainult suund ja kõrgus, vaid ka kiirus. Selline siksakitamine ning järsud kiirendused ning pidurdamised raputasid sisikonna päris läbi.

Võitlejate sihipärane liikumine vaenlase positsioonide suunas oli ühtlasi ka kaootiline Browni liikumine. Mu sõdurite liikumisteekonnad lõikusid ja ristusid vahetevahel üksteisega, ei olnud olemas kahte ühesugust marsruuti.

Ei, me ei tegutsenud nagu masinad, meie allüksus oligi tegelikult üksainus suur masin ja meie selle osad. Ilma lahinguarvutiteta poleks säärane pealetungitaktika võimalik olnud. Kuid mis veelgi olulisem – omakorda oli vaja lahinguarvutit, et niiviisi edasi liikuvat sõdurit laserpüssiga või plasmaautomaadiga sihikule võtta ning talle üleüldse pihta saada. Kuid vaenlasel polnud lahinguarvuteid. See erinevus kaalus üles kõik muu.

Juhuslikud käsirelvade tule tabamused ei teinud meile midagi, sest kaitseväli suutis need hõlpsasti neutraliseerida. Tanki tornikahurid olid palju ohtlikumad. Otsetabamus tankitorni laserkahurist lõi isiklikust kaitseväljast läbi. See tähendas surma või heal juhul haavatasaamist.

Jõudsime vaenlase positsioonideni kahe ja poole minutiga. Vaenlase tuli oli nüüd hõredaks jäänud. Kaotasime vaid ühe võitleja.

Kolmandal rühmal oli kõigest kaks kilomeetrit minna, kuid neil oli vaja miinitõkkest läbi murda. Lahingutoetusrühm tegi neile tulega teed ning antiainegranaatide plahvatused puhastasid läbi miinivälja koridori. Rünnak oligi taktikaliselt nii üles ehitatud, et mõlemad kompanii allüksused jõuaksid vaenlase positsioonideni enam-vähem ühel ajal, see tähendab sama minuti jooksul.

Võitlesin pealetikkuva sooviga oma kiivrisse oksendada, kui mu jalad künkanõlval maad puudutasid. Ausalt öeldes polnud ma kogu sööstu jooksul teinud ühtegi lasku. Ma polnud selleks lihtsalt suuteline. Kuigi lahinguarvuti kontrollis mu lihaseid ja närvisüsteemi, polnud mu keha võimeline kuuletuma. Mõned võitlejad, kes talusid neid pööraseid viraaže paremini, olid vaenlase pihta isegi sihitud tuld andnud.

Senitoimunu polnud tegelikult veel üldsegi rünnak. See oli vaid sööst läbimurdekohani. Tõeline rünnak algab alati alles pärast läbimurdekohale jõudmist.

Lahinguarvuti oli mu toonud otse künkanõlval sissekaevunud tanki positsiooni kohale. Võtsin end kokku ja hüppasin alla. Vaenlase tanki tornikahuri laserikiir sähvatas lähedalt mööda, kui terveksjäänud masin püüdis kiirustades piki ühendustunnelit tagasi tõmbuda ning käigult tuld andis. Soomustatud vahesein, mis laskepositsiooni ühendustunnelist eraldas, hakkas juba sulguma. Lahinguarvuti näitas mulle sulgurmehhanismi asukoha ning põrutasin selle pihta automaadiga koos käivast püssigranaadiheitjast väikese, ühe sajandiku grammise antiainelaengu. Kui ma poleks pikali viskunud, oleks lööklaine mu tunnelisuust minema pühkinud.

Sekundi pärast juhtus see aga ikkagi, sest vanemveebel Sajdin Ahmadinejad lasi granaadiheitjast eemalduvat tanki kümme korda suurema, ühe kümnendiku grammise antiainelaenguga. Nüüd paiskas tunnelisuust tagasi põrkunud lööklaine mu mitukümmend meetrit eemale ning ma kukkusin selili künkanõlvale söestunud puuderisu hunnikusse. Lahinguarvuti oli gravimootori käivitanud ja püüdnud mulle käigult paremat maandumiskohta välja manööverdada, aga kõik asjad ei õnnestu isegi lahinguarvutil.

Ka Sajdin pühiti korraks minema, kuid järgmisel lahingupaaril õnnestus tunnelisse tungida. Antiainegranaat oli vaenlase tankil torni küljest rebinud ja paisanud selle läbi järgmise soomustatud vaheseina, nii et tee vaenlase positsioonide sügavusse oli vaba.

Lamasin umbes pool minutit oimetuna maas, enne kui suutsin jalad alla võtta.

„Siin kolmas. Oleme tunginud vaenlase rühmitusse. Kaotused: kolm meest, neist üks langenu. Jätkame rünnakut,” kandis leitnant Schöttli ette.

Ma ei jõudnud veel vastata, kui tuli uus ettekanne. „Siin ülemveebel Kawabata. Tungisime peaühendustunnelisse. Et seda ohutult õhkida, peame korraks uuesti tunnelist väljuma. Lõhkan grammise antiainelaengu neljakümne sekundi pärast. Väiksemast laengust ei piisa, sest see neetud tunnel on avar nagu mingi kuradi katedraal,” lõpetas kompanii veebel vandudes.

Veebel Wang Peng ei saanud ülesande täitmisest ette kanda. Langenud ei vaheta mõtteid. Tema jao meestest ei jäänud keegi puutumata, peale Pengi oli veel kaks võitlejat hukkunud. Ülejäänud olid kergemini või raskemini haavatud. Nad olid vaenlase tule enda peale tõmmanud. Palju libasõdurite makette oli pihta saanud. Nende asemel võinuksid olla meie võitlejad, kui oleksime teisiti talitanud. Laevastiku tuli oli jõudnud vahepeal vaenlase laskepositsioonidele nihkunud tankid hävitada. Viimase neist lasi Sajdin puruks.

Rünnaku edenedes langenute nimekiri pikenes ning meditsiinikonteinerid täitusid. Halastamatu lähivõitlus ühendustunnelites ning vaenlase miinid ja lõksud nõudsid uusi ohvreid. Luuresensorsüsteemid ei suutnud kõiki lihtsaid mehhaanilisi lõkse avastada. Neli võitlejat hukkus seetõttu, et ühel hetkel varises tunneli lagi neile pähe. Ei mingit miini või plahvatust.

Sisenesime koos Sajdiniga tunnelisse ning võitlesime koos lahingupaarina nagu tavalised sõdurid. See oli üksikvõitleja, lahingupaari ja pooljao lahing, siin polnud palju juhtida. Meie vastas ei olnud masinad, vaid inimesed. Meeleheitel inimesed, kes mõtlevad, et neil pole enam mitte midagi kaotada, on väga ohtlikud vastased. Meil läks kaua, üle kahekümne minuti, enne kui suutsime künka sisemuses paiknevad punkrid ja ühendustunnelid vaenlastest puhastada.

„Siin kolmas. Meie sektor on vaenlastest puhas. Kaotused: kaheksa meest, neist neli langenut. Viimased ellujäänud vaenlased soovivad alla anda. Võtan nad vahi alla,” sain lõpuks leitnant Schöttlilt kauaoodatud teate.

„Väga hea. Kohelge sõjavange hästi. Nad on samasugused sõdurid nagu meie. Nad täitsid oma kohust,” tuletasin oma alluvale meelde. Kaotused olid suured ning võitlejad kamraadide huku tõttu vihased. Võitlejate emotsioone tuli kontrolli all hoida, enne kui need vaost välja löövad.

„Sain aru. Talitame vangidega nii, nagu määrustikus ette nähtud.” Mingit muud vastust või suhtumist polekski ma Hubertilt oodanud.

Paraku ei kohelnud vaenlane meid sama hästi. Paari minuti pärast kuulsin oma peas sosinat: „Leitnant Schöttli, vanemveebel Kowalski ja veel kolme võitleja lahinguarvutid jäid tummaks.”

See võis tähendada vaid ühte – inimteadvus, mille osa nad olid olnud, mille juurde kuulunud – oli lakanud olemast. Võitlejad pidid olema surnud.

„Siin kolmas. Olen veebel Asgedom, esimese jao ülem. Võtsin rühma juhtimise üle. Rühmaülem ja rühmavanem said surma. Tunnel varises kokku ning mattis kõik enda alla. Keegi vaenlastest käivitas ilmselt lõksu. Nad ainult teesklesid allaandmist. Veel kolm võitlejat jäi koos vaenlase sõduritega varingu alla. Oleme nüüd ainult osaliselt võitlusvõimelised. Oleme ainult osaliselt võitlusvõimelised,” kordas veebel Asgedom veel kord üle.

Tajusin, kuidas jaoülem püüab olla rahulik ning pingutab, et oma emotsioone vaos hoida. Oli tunda, et rühmaülema ja – vanema üheaegne hukkumine ning vaenlase sõdurite alatu käitumine on teda vapustanud.

Kowalski ja Asgedomi prototüübid olid mõlemad Teise maailmasõja aegsed mehed. Esimene ja Teine maailmasõda olid andnud föderaalarmeele miljoneid mehi. Ainult Suurinvasioon oli andnud rohkem. Tadeusz Kowalski oli võidelnud Poola vastupanuliikumises ning hukkunud 1944. aastal Varssavi ülestõusu ajal. Moges Asgedom oli võidelnud Etioopia eest ning langenud 1935. aastal, kui põhiliselt vintpüsside ja odadega relvastatud Etioopia armee suutis pool aastat vastu panna tankide, suurtükkide ja lennuvahenditega varustatud Itaalia relvajõudude agressioonile. See oli sõda, kus itaallased puistasid taevast keemiarelva vihma asemel.

Värvilises tabelis, mis näitas kompanii lahinguvõimet ja kaotusi, põlesid nüüd nii kolmas kui ka neljas rühm punasena, ülejäänud allüksused olid kollased. Vandusin vaikselt endamisi.

„Asuge vaenlase vanadele kaitsepositsioonidele kõrgendiku lõunaja idaküljel. Korrastage positsioone nii palju kui võimalik. Olen otsustanud liita kolmanda ja neljanda rühma üheks allüksuseks ning vanemveebel Ahmadinejad võtab teie juhtimise üle,” tegin oma kiire otsuse veebel Asgedomile teatavaks. „Miks pidid nad mõlemad koos rühmavanemaga minema neid libasõjavange vahi alla võtma? Neetud, oleksin pidanud Hubertit hoiatama,” mõtlesin kahetsedes juhtunule.

„Sain aru. Liitume neljanda rühmaga ning vanemveebel Ahmadinejad võtab meie juhtimise üle,” teatas veebel Asgedom. Mulle tundus, et see otsus oli talle kergenduseks.

Tegin oma otsuse ka Sajdinile teatavaks. Too võttis kolmanda rühma järelejäänud võitlejad kohe oma juhtimise alla ning formeeris nad ümber kaheks jaoks.

Biosensoorne akustika näitas nüüd, et ainsad elusad inimesed kõrgendikul 443,8 oleme meie. Siin oli olnud kaks vaenlase jalaväekompaniid, nende kõnepruugis sadakonda. Kahest künkanõlval positsioonidel olnud tankikompaniist oli järele jäänud vaid purustatud vrakid. Veel kolme vaenlase tankikompaniid oli sama saatus tabanud juba varem, kui nad olid üritanud kohe invasiooni alguses meie kolmandast rühmast üle rullida. Vanemveebel Kawabata allüksuse poolt õhitud peaühendustunneli rusude alla oli jäänud veel vaenlase sõdureid ja lahingutehnikat.

Künkanõlvadel ei olnud enam metsa. Plasmalaengud ja antiainegranaadid olid maapinda tundmatuseni muutnud ja räsinud. Mitmes kohas oli pinnas sõna otseses mõttes üles sulanud ning klaasistunud. Kuid kõrgendik ise oli alles ning kaheksa geisrit purskasid tankiromude seas, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Võib-olla tõesti andsid nelisada ühe kümnendiku grammist antiainegranaati kokku keskkonnasõbralikuma efekti kui üks neljakümnegrammine lõhkepea? See polnud minu otsustada.

Oli aeg pataljoniülemale tehtust ette kanda.

„Siin Bravo. Kompanii ülesanne on täidetud. Kõrgendikud 286,0, 318,6 ja 443,8 on meie valduses. Ümbritsev lahinguruum on meie kontrolli all. Kaotused operatsiooni algusest: viiskümmend kaheksa meest, neist kakskümmend viis langenut. Kolmanda rühma ülem leitnant Schöttli hukkus. Suurte kaotuste tõttu formeerisin kolmanda ja neljanda rühma ümber ning liitsin üheks allüksuseks. Oleme vaid osaliselt lahinguvõimelised. Meie energiaressursid on ammendunud,” lõpetasin ettekande napi tõdemusega.

Andmed vaenlase kaotuste, haavatute tervisliku seisundi ning kulutatud laskemoona kohta edastas mu lahinguarvuti otse pataljoniülema arvutile. Kuid need ei jäänud tähelepanuta.

„Te olete hävitanud viis vaenlase tankikompaniid ning kolm jalaväekompaniid?” See oli pooleldi küsimus, pooleldi konstateering.

„Seda tegi põhiliselt lahingulaev BISMARCK. Meie osaks oli vaid tulejuhtimine,” vastasin.

„Annan sulle kolmkümmend teravatt-tundi energiat. See on meie viimane varu. Pataljoni olukord on muutunud kriitiliseks. Tankidiviis „Sarrendë” on jätkanud liikumist ida suunas. Vaenlane on meie varjuteatri läbi näinud ega ole libainvasioonidele reageerinud. Vaenlase luure jõuab teie positsioonideni umbes seitsmeteistkümne minuti ning esimene ešelon umbes kahekümne ühe minuti jooksul. Brigaadiülem otsustas kolmandat pataljoni esialgselt planeeritud maabumisalal mitte maandada. Kolmas pataljon on alustanud maabumist neljanda pataljoni maabumisala lääneosas.

Püüdke võita aega ja viivitage vaenlase edasiliikumist vähemalt kakskümmend minutit alates lahingukontakti saavutamise hetkest,” andis pataljoniülem seejärel mulle käsu. „Vaenlane ei tohi mitte mingil juhul rünnata meie kolmandat ja neljandat pataljoni maabumise ajal.”

Esialgse plaani kohaselt pidime julgestama kolmanda pataljoni maabumist ning üksus pidi maabuma meie lahinguruumis. See plaan polnud enam teostatav. Kolmas pataljon ei saanud maabuda otse vaenlase tankitorude ette.

See tähendas, et tankitorude ette pidime jääma meie. Jäin hetkeks mõtlema.

„Anton, kas sa said aru, mida sa tegema pead? On sul küsimusi?” päris pataljoniülem paari sekundi pärast.

„Sain aru. Teeme parima, mis meie võimuses. Kas varjuteatri libasõdurite seas oli ka reaalseid üksusi?” tahtsin teada.

„Ei olnud. Libainvasioonide jaoks oleks olnud vaja tervet pataljoni. Brigaadiülemal polnud üleliigset pataljoni kusagilt võtta,” kuulsin vastuseks.

Mul ei olnud rohkem küsimusi. Säärases olukorras tavapäraseid Banzai-tervitusi ei vahetatud lahinguarvuti kaudu, seda tehti vaid näost näkku. Ma ei saanud musta õhukest valge päikeseketta kujutisega riideriba, kuna pataljoniülemal polnud aega ega võimalust seda mulle anda. Samamoodi polnud minul enam aega anda neid kompanii võitlejatele.

„Jumal aidaku meid kõiki,” ütles pataljoniülem lõpetuseks.

Sekundid kulusid. Ei olnud aega mõelda. Aja surve kukkus selga nagu hiiglaslik mägi.

„Palju meil tulejuhte alles on?” küsisin lahinguarvutilt.

„Seitse. Kaks neljandas rühmas, kolm teises rühmas ning kaks esimeses rühmas. Lisaks oled sa ise ka võimeline tuld juhtima.”

Kompanii kaheteistkümnest tulejuhist oli viis langenud või haavata saanud. Eriti karm oli olukord kahest verest tühjaks jooksnud rühmast kokku pandud uues allüksuses. Seal oli kuuest tulejuhist kaks ellu jäänud.

Käskisin lahinguarvutil taas kogu kompanii intraneti kontrolli alla võtta, et minu sõnum jõuaks iga võitlejani.

„Kõik allüksused. Vaenlase tankidiviis „Sarrendë” umbes seitsmesaja tanki ja paari tuhande libatankiga liigub praegu meie suunas. Vaenlase luure jõuab kompanii positsioonideni umbes viieteistkümne ning esimene ešelon üheksateistkümne minuti pärast.

Meie ülesanne on viivitada vaenlase edasiliikumist vähemalt kakskümmend minutit alates lahingukontakti saavutamise hetkest. Me peame võitma nii palju aega, et kolmas ja neljas pataljon jõuaks maabuda. Kolmas pataljon ei maabu meie alal, vaid koos neljandaga.

Teise ja neljanda rühma ülemad, saatke viivitamatult välja kaks, esimese rühma ülem, üks tulejuhtimisgrupp lääne suunas. Paigutage grupid koos julgestusega rühma põhipositsioonist vähemalt kahekümne kilomeetri kaugusele. Hävitage laevastiku tulega nii palju vaenlase tanke kui suudate.

Tõrjume vaenlast allüksuste põhipositsioonidel nii kaua, kuni see on meie võimuses.Anname kamraadidele võimaluse takistusteta maabuda ja lahinguks valmistuda. Mitte miski ei saa pääseda meist üle, mööda ega läbi, seni kuni viimane mees on elus ja võitlusvõimeline!”

Nende sõnadega andsin võitlejatele nii tugeva psii-impulsi, nagu olin vähegi võimeline. Enam polnud midagi säästa ega kaotada. Igal sõduril oli vaja kindlat tahet ja rahulikku meelt, et vastu võtta see, mis paratamatult tulema pidi.

Üksteise järel kandsid rühmaülemad ette, et nad on käsust aru saanud.

„Härra kapten, kui ma saadan kõik tulejuhid ette, kes siis rühma põhipositsioonil tuld juhib?” See oli Sajdin. Ma kõnetasin oma lähemaid alluvaid alati eesnimepidi ja sinatasin neid. Nemad teietasid mind. Ka pataljoniülem sinatas mind, kuid mul poleks pähegi tulnud teda sinatada.

Olin seda küsimust oodanud.„Teen seda ise,” vastasin lakooniliselt.

Võitlejad asusid tegutsema. Iga sekund oli kallis.

Tulin pooleldi sissevarisenud tunnelist välja ühele laskepositsioonile, kus lösutas pihtasaanud tankivrakk. Hüppasin soomuskattele ning vaatasin lääne suunas, kust vaenlane pidi tulema.

Kas nad pääsevad meist üle?

Meie vana „pantri” tõusulagi kohalikes tingimustes oleks olnud umbes kuus tuhat meetrit, seega vaenlase tankidel ei saanud see olla väga palju suurem. Meie kergete antiainegranaadiheitjate laskekaugus oli umbes kakskümmend kilomeetrit. Enne invasiooni otsustas brigaadiülem, et tavaline plasma-automaat kõlbab sellel operatsioonil üksnes enesekaitserelvaks. Seepärast jagati antiainegranaadiheitjad välja igale teisele brigaadi võitlejale. Ülejäänud, mina kaasa arvatud, said automaatide juurde püssigranaadiheitjad, millega sai lasta väiksemaid, kuni ühe sajandiku grammiseid antiainegranaate. Nende laskekaugus oli tagasihoidlik, vaid viis kilomeetrit, kuid need olidki mõeldud esmajoones lähivõitluseks.

See-eest lahingutoetusrühma raskete granaadiheitjatega võis lasta koguni kuni viiekümne kilomeetri kaugusele. Nendega sai lasta ka suuremaid, kuni kolme grammiseid antiainegranaate.

Seni, kuni me elus ja võitlusvõimelised olime ning vastupanu osutasime, oli meist raske üle pääseda.

Kas nad pääsevad meist mööda?

Maastik oli tasane, välja arvatud üksikud madalad künkad. Kolm kõige olulisemat kõrgendikku oli meie valduses. Need ei paiknenud üksteisest kaugemal kui kakskümmend kilomeetrit ning rühmade laskesektorid osaliselt kattusid. Kolme rühmaga võisime tule all hoida üle saja kilomeetri laiust riba.

Kuid oli ka väiksemaid, alla saja meetri kõrgusi seljandikke, mis pakkusid vaenlasele varju ja manööverdamisruumi. Kaugemate küngastega ei saanud midagi ette võtta, aga paar lähemat, mis tekitasid otse meie külje all oma tulele ligipääsmatuid „surnud tsoone”, ähvardasid kujuneda tõsiseks probleemiks. Näiteks seesama kaheksa ja pool kilomeetrit põhja pool paiknev kõrgendik 87,5, mis oli olnud neljanda rühma rünnaku lähtealaks. Peagi muutub see vaenlase rünnaku lähtealaks.

„Palju kolmegrammiseid antiainegranaate läheb vaja, et kõrgendik 87,5 maatasa teha?” küsisin lahinguarvutilt.

„Kõrgendiku 87,5 tasandamiseks ümbritseva maapinnaga on vaja üheksa kuni kuusteist kolmegrammist antiainegranaati. Kui lasta kogupaukudega kolmest relvast korraga, kulub granaate vähem.”

Kahe- ja kolmegrammised antiainegranaadid olid liiga võimsad, et lasta ühte vaenlase tanki, kuid liiga nõrgad, et hävitada mitut korralikku vahet hoidvat lahingumasinat korraga. Neid polnud mõtet säästa.

„Viies, tehke kõrgendikud 87,5, 69,3 ja 48,2 kahe- ja kolmegrammiste antiainegranaatidega maatasa. Teeme laskesektori puhtaks ning saame kõige ohtlikumatest „surnud tsoonidest” lahti. Goran, ära laskemoona säästa. Meil ei lähe seda enam vaja,” andsin lahingutoetusrühma ülemale leitnant Mitičile käsu.

„Sain aru. Teen kõrgendikud 87,5, 69,3 ja 48,2 maatasa. Alustan kõrgendikust 87,5. Kas põletan ka metsa ning hävitan kõik hooned kahekümne kilomeetri raadiuses? Laskesektori puhtusele tuleks see kasuks.”

„Ei, seda pole vaja teha. Sellest poleks kasu, sest vaenlane ei ründa maapinnal, vaid õhus. Samuti võib seal olla tsiviilelanikke.”

Üleliigset hävitustööd polnud vaja. Inimesed hukkusid, metsad põlesid ja hooned hävisid ilma selletagi.

Jah, mööda meist pääses. Kas või maapinnal manööverdades. Või lõppude-lõpuks tunnelite kaudu. Me saime muuta möödapääsemise vaid raskemaks ning aeganõudvamaks. Kuid miks peaks vaenlane üldse üritama meist mööda pääseda? Mida ta sellega saavutaks? Vastupidi, vaenlase eesmärk sai olla vaid üks – meid iga hinna eest võimalikult kiiresti hävitada. Vaenlasele pidi olema selge, et maabunud invasiooniüksus on vaja nende koduplaneedi pinnalt minema pühkida enne, kui uusi üksusi juurde tuleb ja me hakkame portaali üles panema.

Kas vaenlane pääseb meist läbi?

Vaenlasel oli terve tankiarmee, kuid polnud jalaväge. Meist jagusaamiseks peaksid vaenlased jalastuma ning mees mehe vastu jalgsi võideldes meid lööma, täpselt samamoodi, nagu me ise olime äsja kõrgendiku 443,8 hõivanud. Vaevalt tankistid seda tegema hakkavad. Kuid mine tea! See planeet oli täis üllatusi.

Vaenlasel olid meie positsioonid teada. Nende luure-sensorsüsteemid võimaldasid meid vabalt jälgida. Seepärast oli mõistlik lahingut alustada kohe, kui nad jõuavad meie tulejuhtimissüsteemi ulatusse, see tähendab umbes kaheksakümne kilomeetri kaugusele eelpositsioonidest.

„Esimene, teine, neljas, viies. Paigutage põhipositsioonidele korraga ainult üks jagu. Ülejäänud võitlejad las istuvad varjendites. Võitlejad ei tohi laskepositsioonile jääda ning tuld anda mitte üle kolme sekundi korraga. Tulejuhid ei tohi ühelt positsioonilt tuld juhtida mitte kauem kui kaks sekundit. Kaotusi asendage ühekaupa, niikaua kuni võitlejaid jätkub. Ise jääge kõige viimaseks. Tuli vaba alates käesolevast korraldusest.

Viies, paigutage kõik terveksjäänud libasõdurite maketid põhipositsioonidele. Aktiveerige need järk-järgult, kui me kaotusi asendame,” andsin oma alluvatele veel mõned juhtnöörid.

Üksteise järel tulid rühmaülematelt lühikesed teated, et nad talitavad vastavalt saadud korraldustele.

Vaenlane lähenes. Iga minut tõi vaenlase tankid umbes kümne kilomeetri võrra meile ligemale. Oli aeg varjendisse minna. Selles lahingus ei olnud minu koht eesliinil.

Hüppasin purustatud tanki soomuselt maha. Isegi kiivri helifiltrid ei suutnud täielikult summutada kõrvulukustavate plahvatuste müra, mida tekitasid vähem kui kümne kilomeetri kaugusel lõhkevad antiainegranaadid. Taamal oli õhku tõusnud seenekujuline pilv. Lahingutoetusrühm oli asunud laskesektorit puhastama. Nägin sensorpildis, kuidas tulejuhtimisgrupid lääne suunas liiguvad.

Ma eksisin ennist, kui arvasin, et meie rünnak oli olnud otsustav. Otsustav hetk seisis alles ees.

Läksin alumisse varjendisse. Igast pisiasjast võis näha, et vaenlane oli kaitsesüsteemi rajamisega kõvasti vaeva näinud. Mitte kusagil polnud vaja kummardada või ennast küüru tõmmata, kui tunnelid polnud just antiainegranaatidest purustatud. Peaühendustunnelis mahtus kaks tanki teineteisest vabalt mööduma. Varjendites olid lauad, toolid ja mugavad narid ning kummalised suured lapikud ruudukujulised esemed seintel. Ilmselt olid need mõeldud visuaalsete kujutiste näitamiseks.

Alumine varjend oli täis meditsiinikonteinereid, meie ja vaenlase haavatud läbisegi. Me polnud jõudnud veel ei oma ega vaenlase langenuid kokku koguda, et neile viimast austust avaldada. Tõtt öelda polnudki seal palju midagi leida. Antiaine- ja plasmarelvad olid pihustanud enamiku langenuist sõna otseses mõttes molekulideks. Nad olid lihtsalt haihtunud.

„Härra kapten, tulejuhtimissüsteem on valmis. Vaenlane jõuab meie tule ulatusse umbes minuti jooksul.” Teataja oli Sajdin.

Tänasin teda ning käskisin lahinguarvutil tulejuhtimissüsteemi kontrolli alla võtta. Istusin punkri põrandale ja keskendusin. Tegin oma teadvuse täiesti tühjaks. Peas ei tohtinud olla mitte ühtegi kõrvalist või häirivat mõtet. Ootasin, millal vaenlase tankid ilmuvad sensorpildis nähtavale, et lahinguarvuti võiks nende kujutise mu teadvusse projitseerida.

Aga mu teadvus jäigi tühjaks. Aeg kulus, alguses sekundid, siis minutid, kuid vaenlast ei paistnud kusagil.

Kui umbes kolm minutit oli möödas, taipasin, et vaenlase luure on peatunud enne meie tulejuhtimissüsteemi mõjupiirkonda jõudmist ning ootab esimest ešeloni järele. Nad kavatsesid ennast lahingukorda seada seal, kuhu meie käed ei ulatunud. Vaenlasest polnud see just rumal tegu.

Mõne hetke pärast sain oma mõttele kinnituse. „Laevastiku luure teatas, et tankidiviis „Sarrendë” hargneb lahingukorda. Nende esimene ešelon on moodustanud rünnakurühmituse. Teine ešelon on võtnud suuna kirdesse ja kolmas kagusse ning mõlemad hargnevad käigult,” informeeris lahinguarvuti mind olukorrast.

See ei tähendanud head. Ainsaks lohutuseks oli teadmine, et iga minutiga, mis vaenlasel kulus, võidame meie aega.

„Esimene, teine, neljas, viies. Kõik mehed viivitamatult sügavamatesse varjenditesse. Ärge nina enne välja pistke, kui vaenlane on jõudnud käsirelvade tule ulatusse,” käskisin lihtsate sõnadega.

Vähe puudus,et oleksin hiljaks jäänud.Umbes neljakümne sekundi pärast tabas meie positsioone vaenlase tulelöök. Kineetiliste relvade projektiile sadas nagu vihma. Vaenlane laskemoona ei säästnud. Kui ikka sajad tankid tuld annavad, pole kolmekümnest teravatt-tunnist energiast erilist abi. Peagi lõi tulesurve kaitseväljadest läbi.

Minutid kulusid, kuid vaenlase kaartule intensiivsus ei raugenud. Enamik meie niigi poolpurustatud laskepesadest tehti maatasa ning paar ülemist varjendit varises kokku. Õnneks polnud seal võitlejaid.

Vaenlane mängis meie närvidel. Ootasime rünnakut, aga seda ei tulnud ega tulnud. Pean tunnistama, et kui vaenlase tankid lõpuks edasi sööstsid ning lahinguarvuti nad mu vaimusilma ette manas, tekkis hetkeks tunne, nagu oleks kivi südamelt langenud.

Võtsin rahulikult kompaniijagu lahingumasinaid sihikule, kuid hetkel, mil fikseerisin sihtmärgid, muutus pilt mu silme ees äkki ähmaseks ning hakkas värelema. Midagi sellist polnud minuga kunagi varem juhtunud. Esiti mõtlesin, et mul on närvid läbi ning ma lihtsalt ei suuda keskenduda. Proovisin uuesti, aga sama lugu kordus. Midagi pidi olema väga valesti.

„Laevastiku luure saatis sõnumi, et vaenlasel on õnnestunud meie tulejuhtimissüsteem maha suruda. Nende segajad viivad sensorpildi fookusest välja,” jõudis karm tõde mu teadvusse.

„Kas laevastik ei saa vaenlase segajaid maha suruda või hävitada?” küsisin.

„Ei. Need on strateegilise kaugõhutõrje kaitse all. Enne on vaja see hävitada,” vastas lahinguarvuti.

See oli nagu kaotusseisus malemäng. Etturit ei saa lüüa, kuna seda kaitseb oda. Oda ei tohi ka puutuda, kuna see on omakorda ratsu kaitse all. Aega pole, et mõni hea kombinatsioon välja mõelda. Ning kohe teeb vastane otsustava käigu lipuga, mille vastu ei saa mitte midagi ette võtta, sest sinu malelaud on tühi.

Kuid need polnud etturid või vigurid, kes siin langesid. Need olid minu võitlejad.„Kompanii väljaspool põhipositsioone paiknevad tulejuhtimisgrupid on hävitatud. Andmed ellujäänute kohta puuduvad. Vaenlase tankid jõuavad kolme minuti pärast käsirelvade laskeulatusse,” kandis lahinguarvuti ette.

Ei olnud mõtet meeleheitesse sattuda. Ammugi polnud mõtet, käed rüpes oodata. Kui esmapilgul paistab, et ei saa enam mitte midagi teha, siis midagi ikka saab. „Kui ei saa vaenlase suuremaid üksusi hävitada, eks proovime siis väiksemaid. Kui muidu ei saa, siis kas või ühe tanki kaupa,” otsustasin endamisi.

Keskendusin uuesti ning võtsin kolm tanki sihikule. Lasin oma mõtetel olla justnagu hajevil ning fikseerisin siis järsult sihtmärgid. Umbes poole sekundi pärast tabasid vaenlase tanke plasmalaengud. Nende kaitseväljad ja moondekate ütlesid samal hetkel üles ning pihtasaanud masinad hakkasid kividena kukkuma umbes kahe ja poole kilomeetri kõrguselt maapinna suunas.

Nagu selgus, polnud laevastiku luure saadetud informatsioon päris täpne. Vaenlasel ei õnnestunud meie tulejuhtimissüsteemi täielikult maha suruda. Nad olid võimelised seda vaid häirima.

„Esimene, teine, neljas. Meie tulejuhtimissüsteem ei ole täielikult maha surutud. Vaenlane vaid häirib seda. Tanke on võimalik hävitada paari- või kolmekaupa. Kui see ei õnnestu, siis hävitage neid ühekaupa,” tegin oma alluvatele teatavaks ning lahinguarvuti edastas tulejuhtidele salvestise minu äsjase sooritusega.

Seejärel jätsin kõik muu kõrvale ning keskendusin vaid tulejuhtimisele. Tihti ei õnnestunud sihtmärke fikseerida, kuid tasapisi ja kannatlikult nokitsedes õnnestus mul umbes kahe ja poole minuti jooksul siiski kolmkümmend kuus tanki sihikule võtta ning BISMARCK sai neile kenasti pihta.

Järsku juhtis lahinguarvuti mu tähelepanu millelegi erakordsele. See oli jäme, otsekui helendavast ainest koosnev sammas, mis sirutus taamal kõrgele taeva poole. Pealtnäha ei tundunud see üldse kiirena. Selline võiks välja näha lahingulaeva pearelva tuli, kui alus on vaenlase laeva sihikule võtnud.

Jälgisin mõne hetke otsekui lummatult seda kohutavat vaatepilti, mille luure-sensorsüsteem mu vaimusilma ette manas. Niiviisi võiks väike hiirepoeg jälgida madu, kes valmistub teda alla neelama.

„Vaenlase strateegilise kaugõhutõrje diviis „Sarrendë” astus tulevõitlusse meie lahingulaevaga BISMARCK. BISMARCK ei saa oma pearelva kasutada, sest lahingureeglite järgi on see keelatud. Vaenlasel on õnnestunud BISMARCK sihtmärgina lukustada,” kuulsin hääletut sosinat oma peas.

Sekundid kulusid piinava aeglusega. „Laserikiir läbistas BISMARCKI kaitsevälja. Esimese ja teise sektsiooni kaitsekilbid sulavad. Esimene sektsioon dehermetiseerus. Kvasarreaktor langes rivist välja. BISMARCK ei suuda ennast enam remontida,” teatas lahinguarvuti lakooniliste lühilausetega.

„Kurat, kas nad tõesti lasevadki lahingulaeva alla?” See mõte tundus täiesti uskumatu.

Mõne hetke pärast hiigelkiir kadus. Korraks tundus mulle, et olin näinud kõigest hallutsinatsiooni.

„Mis juhtus?” küsisin lahinguarvutilt.

„BISMARCK plahvatas ja lagunes kaheks tükiks. Tükid kaugenevad suure kiirusega üksteisest.” Uskumatu oli teoks saanud. Istusin tummalt varjendi põrandal. Meil ei olnud enam tuletoetust. Viimane ähmane lootuskiir kustus.

„Vaata! Taevasse on ilmunud veel kaks tähte. Langevad hommikutähed on nii kaunid,” näitas lahinguarvuti mulle vaimusilmas Gort Ashryni lähikosmoses laialihajuvaid lahingulaeva jäänuseid. Väga kaugelt vaadatuna näisid need tõesti langevate tähtedena.

Ma ei reageerinud.

„Sa olid väike poiss, kui minust sai sinu lahinguarvuti. Sa nägid siis maailma hoopis teisiti. Sinu maailm oli siis väga ilus. Ma õppisin sinult maailma nägema. Sa oled nii palju muutunud, et sa ei märka enam maailma enda ümber ega tunne ära, kui selles on midagi kaunist.”

„Raske on leida maailmas midagi ilusat, kui käib sõda ning inimesed surevad ümberringi nagu kärbsed,” vastasin lahinguarvutile.

„Ei, see ei ole nii. Just siis on õige aeg ümbritsevat maailma märgata,” ei jäänud lahinguarvuti minuga nõusse.

Edasi läks kõik nagu minema pidi. Kõigepealt astus lähenevate tankidega võitlusse ning hävitati vaenlase poolt meie lahingutoetusrühm. Kui tankid olid jõudnud kahekümne kilomeetri ehk kahe lennuminuti kaugusele, jõudis järjekord jalaväerühmade kätte. Jagu jao järel lakkasid allüksused või täpsemalt öeldes järelejäänud vähesed võitlejad olemast.

Jõudis kätte hetk, mil värvilisest tabelist, mis näitas kompanii lahinguvõimet ja kaotusi, kadus viimane punane ruuduke ning tabel muutus üleni mustaks. Kakskümmend kuus minutit oli möödunud hetkest, mil minu juhitud tuli oli esimesed vaenlase tankid hävitanud. Olime ülesande täitnud ja vahetanud oma elud aja vastu.

Olin oma kompanii viimane mees. Nüüd oli minu kord punkrist välja tulla. Tunnel oli sisse varisenud. Pidin endale rusude vahel teed tegema ning mul kulus paar minutit, enne kui suutsin ennast ühest kitsast kohast läbi kaevata.

Kui ma künkanõlval püsti tõusin ja ringi vaatasin, näitas sensorpilt täiesti purustatud, sõna otseses mõttes rohkem kui maatasa tehtud positsioone. Vaenlase tankid sõitsid takistamatult meie positsioonidest üle ja mööda ida suunas. Ümberringi vedeles kümneid ja kümneid purustatud tankivrakke.

„Sada üheksakümmend kuus tanki,” teatas lahinguarvuti mulle lahingu tulemuse. Käskisin tal saata pataljoniülemale ettekande. Mul endal polnud enam midagi öelda, sest olime juba jumalaga jätnud.

Lahinguarvuti oli mulle ette heitnud, et ma ei märka enam maailma enda ümber. See etteheide oli mulle hinge läinud ning öeldu mõte kohale jõudnud. Muidu ilmselt poleks ma märganud kõiki neid detaile, mida nüüd nägin. Kõigepealt panin tähele, et vaenlase tankid, mille olime hävitanud, olid valdavas enamuses tankimaketid. Nende seas oli vaid mõni üksik ehtne tank.

Mul tuli ligi pool minutit oodata, kuni mulle tähelepanu pöörati. Kuna seisin täiesti rahulikult paigal ega liigutanud end, jäi üks tank hõljuma otse mu nina ette paarikümne meetri kaugusele. Vaenlased oletasid ilmselt, et soovin alla anda ega avanud seepärast tuld.

Vaatasin tanki tähelepanelikumalt ning nägin, et see näeb tõesti välja nagu meie vana „panter”. Kuid selle soomusel oli kummaline, mingi mardika või sitika kujutisega embleem koos tundmatu kirjaga. Kiri tundus mulle sama võõras nagu ar´asw´arhanghirite märgid, kui ma neid esimest korda nägin.

Püssigranaadiheitjast ei ole mõtet tanki lasta, sest sellega ei tee lahingumasinale midagi. Et vaenlane mu kavatsusi valesti ei mõistaks, tõstsin vaid relva ning suunasin tanki poole. Ikkagi läks mitu sekundit, enne kui vaenlane lõpuks reageeris, tornikahurist halastuslasu sooritas ning pilt kadus.

Kui ma uuesti teadvusele tulin, tundsin esialgu vaid kohutavat, kõige viimasessegi ajusoppi tungivat peavalu. See on ikka nii, kui minna psii-võimete kasutamisega liiale.

Muud emotsioonid ja mõtted tulid alles hiljem.

Seekord oli meil läinud kahest eelmisest korrast paremini. Olime vastu pidanud üle kahe tunni ning täitnud kõik lahinguülesanded. Esimene kord ei jõudnud kompanii isegi planeedi pinnani. Teisel korral tehti meile tunni ajaga lõpp peale.

Teadsin, et rohkem Gort Ashryni invasiooni holosimulatsioone enam ei tule. Operatsiooni ettevalmistused olid jõudnud niikaugele, et sõjamängude aeg sai läbi. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi osalenud kolmes järjestikuses kaotusega lõppenud holosimulatsioonis. Olin rohkem kui väsinud. Olin omadega täiesti läbi. Mul oli tunne nagu tühjakspigistatud apelsinil. Või oli see sidrun. Mingi puuvili see igatahes oli.

„Ütle, mitmes kord oli see mul holosimulatsiooni ajal virtuaalselt surra,” küsisin lahinguarvutilt.

„Kui kooliajast peale kõik korrad kokku liita, siis oli seekord kolmekümne kaheksas,” vastas arvuti.

Lahinguarvuti oli mulle meelde tuletanud, et pean uuesti õppima maailma tajuma. Nüüd ma siis tajusingi üht põhjust, mis võib muuta föderaalarmee sõdurile suremise kergeks. Kui peab nii palju kordi virtuaalselt surema, siis ei tee ühel hetkel enam vahet, kas surrakse virtuaalselt või reaalselt. Tõeline invasioon Gort Ashrynile võib siis tunduda kõigest järjekordse holosimulatsioonina ning maailm näida vaid pelga varjuteatrina.