Читать книгу Gort Ashryn II osa. Sõda - Leo Kunnas - Страница 2

„Kommodoor Fleming tahab sind näha. Ta palus, et sa tuleksid nii kiiresti kui võimalik tema kabinetti,” tegi lahinguarvuti mulle teatavaks.

Olin alles mõne minuti eest ärganud. Kahekümne neljast tunnist, mille kolonelleitnant von Strachwitz pärast viimast holosimulatsiooni pataljoni ohvitseridele ja allohvitseridele puhkuseks oli määranud, oli neliteist juba möödas. Reakoosseis sai taastumiseks poole rohkem aega. See oli ikka nii ja on föderaalarmees alati nõnda olnud. Ohvitseride kohus on hoolitseda sõdurite eest. Pataljoniülem ise puhkas kindlasti veelgi vähem.

„Kurat, et kõik need tarkpead kokku ei suuda ükskord ometi mingit uneasendajat välja mõelda,” kirusin endamisi. Paraku ei suutnud. Unevajadust võis küll kurnatusevastase profülaktikaga vähendada ning teatud piirini ka edasi lükata, kuid seda ei saanud teha lõputult.

Une tõrjumisega liialeminek võis ühel hetkel karmilt kätte maksta. Kuigi olin teeninud föderaalarmees üle kahekümne bioaasta ning pidanuks olema kõigega harjunud, oli mul ikkagi raske taluda unevaegust, mis intensiivse tegevuse perioodidel on sõduri lahutamatuks kaaslaseks.

Õnneks vähemalt pea enam ei valutanud. Pärast kolmandat invasiooni läbimängimist oli mul nii halb olla, et läksin Veterinaari juurde. Too ei võtnud mitte midagi ette, ütles vaid, et kahe ööpäeva pärast peab valu iseenesest üle minema, ning peaasi on mitte sekkuda.

Minu üllatuseks oli valu juba läinud. Õigupoolest olin seda varemgi märganud, et psii-võimete viimase piirini pingutamine oli muutunud kuidagi kergemaks. Pärastine valu, tühjusetunne ja ahastus hakkasid järjest kiiremini üle minema.

Võib-olla sellepärast, et äratusejärgne aeg oli olnud üksainus košmaarse unenäona näiv psii-võimete üle viimase piiri rebimine. Abi vajavaid võitlejaid, kes ei suutnud pärast liiga pikka kosmoserännakut ennast identifitseerida oli olnud kokku kolmsada nelikümmend seitse meest. See tähendas kolmesada neljakümmet seitset psii-impulssi vähem kui kuu aja jooksul. Sada kaheksa võitlejat toibus. Ülejäänuid ei suutnud ma aidata.

See oli statistika. Lahinguarvutid olid muutnud maailma numbriliseks, protsentuaalseks, detailseks ning täpseks. See oli nagu digitaalne põrgu meie peas. Kuid pole mõtet üritada kirjeldada seda vaimset põrgut, mida tähendab kolmsada nelikümmend seitse psiiimpulssi vähem kui kuu aja jooksul. Kuid inimene harjub kõigega, tuleb välja, et ka psii-võimete kuritarvitamisega.

Ma ei tea, kas sada kaheksa oma mina uuesti leidnud meest on hea või halb tulemus. Rohkemat polnud minu võimuses. Ilma Maria antud psii-impulsita ei oleks ma suutnud kõike seda alustadagi. Kuid sellest oli abi vaid esimesel nädalal. Ülejäänud ajal tuli omal jõul hakkama saada. Pärast seda lõpupoole segase hallutsinatsioonina tundunud maratoni pidin ise ka nädalajagu ARGOSE hospidalis viibima ning toibuma.

Kuna mul oli veel kümme tundi puhkeaega, võisin rahuliku südamega kommodoori juurde minna.

Astusin kabinetti ja andsin au. Laevaarst tervitas mind kättpidi ja pakkus istet.

„Kuidas läks viimane õppus?” tundis ta kohe pärast tervitamist sõbralikku huvi.

„Sitasti, härra kommodoor,” vastasin otsesõnu. „Meie kompanii hävitati täielikult kahe tunni ja kaheksateiskümne minuti jooksul alates hetkest, mil esimene mees oma jala planeedi pinnale tõstis. Kõik kolm holosimulatsiooni on olnud üksainus peksasaamine. Ei mäletagi, et oleksin kunagi varem nõnda haledalt tappa saanud.”

Arst muigas. „Teil läks isegi hästi. Kogu brigaad hävitati viie ja poole tunniga. Oskad sa öelda, miks nii juhtus?”

„Meie lahinguplaan on lõpuni läbi mõtlemata. Selles on ikka veel nõrku kohti. Me ei suuda muutuvale olukorrale reageerida. Luureandmed ei ole usaldusväärsed. Vaenlane on kaval. Lahingureeglid on ka liiga karmid. Me ei saa sõna otseses mõttes suurt mitte midagi teha. Samuti oleme ära unustanud, kuidas inimestega sõdimine käib,” võtsin oma mõtted paari lausega kokku.

„Kindral Panfilov ja admiral Nimitz otsustasid, et vaenlase mängimiseks ei piisa brigaadi varujuhtimispunktist nagu tavaliselt. Teie vastu mängis ka ARGOSE aju. Anton, võin sulle kinnitada, et tegelik invasioon ei tule pooltki nii hull. Kuidas selle kohta vanasti öeldigi? Raske õppustel, kerge lahingus.”

„Seda öeldi vanasti. Nüüd öeldakse, et raske õppustel, veelgi raskem lahingus,” vastasin kommodoorile. Ma ei uskunud, et invasioon Gort Ashrynile tuleks kergem või lihtsam kui mõni õppus.

„Aga läheme nüüd asja juurde. Ma ei oodanud, et sa nii kiiresti kohale jõuad. Meil on veel aega. Kui sa lubad, siis testiksin vahepeal meelsasti sinu psii-võimeid. Huvitav oleks teada, kuidas viimase aja sündmused sinu võimetele on mõjunud? Võid sinnasamasse istuma jääda. ARGOSE ajul ei kulu sinu psii-indeksi kindlaksmääramiseks üle kolme minuti.”

Mul ei olnud selle vastu midagi. Ausalt öelda huvitas testi tulemus mind ennastki. Kommodoor oli öelnud, et meil on veel aega. Huvitav, mille jaoks?

Testimiseks ei olnud vaja teha midagi erilist. Pidi vaid rahulikult paigal istuma. Ka polnud vaja teadvust mõtetest tühjendada või mõttedistsipliini rakendada. Lasin silmadel ruumis ringi libiseda ning tavapärase kõrgema sõjaväelase kabinetisisustuse hulgas äratas mu tähelepanu üks pilt seinal. See polnud tavapärane õhuke mõnesentimeetrise läbimõõduga holokujutis, vaid mitteruumiline tasasele pinnale maalitud ehtne pilt, mida ümbritses puidust raam. Säärane pilt, juhul muidugi, kui tegu oli originaaliga, pidi olema väga vana ning üüratult kallis.

Mees pildil sarnanes kommodoor Flemingiga nagu kaks tilka vett. „Pildil on sir Alexander Fleming, kommodoor Flemingi prototüüp. Ta elas 20. sajandil ning avastas penitsilliini, mis oli esimene praktilist kasutust leidnud antibiootikum,” ütles lahinguarvuti mulle ette. „See pilt on tehtud sir Alexander Flemingi eluajal. Muide, saatsin ARGOSE ajule salvestised kõigi juhtumitega, mil sa oled psii-võimeid kasutanud,” lisas ta veel.

Teadsin, et antibiootikumid olid keskaegsed ravimid, mis tapsid inimorganismile vaenulikke baktereid. Kuid möödaminnes hävitasid need ka organismile vajalikke mikroorganisme ning nõrgestasid inimese loomulikku immuunsüsteemi. Organismile vaenulike bakterite evolutsioon kiirenes, nad muutusid peagi ravimite suhtes resistentseks ning nende vastu oli vaja järjest tugevamaid ja tugevamaid uusi antibiootikume. Tekkis surnud ring, mis lõppkokkuvõttes põhjustas 22. sajandi alguses kaks suurt epideemiat. Need tapsid umbes sada viiskümmend miljonit inimest ning nõudsid seega rohkem ohvreid kui Esimene ja Teine maailmasõda kokku. Antibiootikumide kasutamine oli üks neist meditsiinilistest kirvemeetoditest, mida keskajal rakendati.

Kuid sellegipoolest pidi kommodoor Flemingi prototüüp olema tubli mees nagu ta isegi. Olin olnud terve kuu iga päev tema kõrval ning vana laevaarsti ajapikku tundma õppinud. Võiks öelda, et olin temaga isegi sõbrunenud.

„Sinu psii-indeks on nüüd kolmsada kuuskümmend kaheksa ühikut,” tõdes ta mõne aja pärast.

Ma ei öelnud midagi. Mu saatus oli nüüd kommodoori käes.

„Kõigile föderaalsete relvajõudude meedikutele on antud käsk suunata iga sõjaväelane, kelle psii-indeks ületab kolmsada ühikut, kohe Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuse käsutusse. Isikutest, kelle psii-indeks ületab kolmsada viiskümmend ühikut, peab ette kandma Teadus- ja Arendusteenistuse ülemale personaalselt,” lausus ta seejärel mõtlikult. Teadsin seda isegi.

Vaikisime mõlemad pikalt.

„Seda psii-võimete testi ei ole mitte kunagi toimunud. Ma palun admiral Nimitzit kustutada see ARGOSE mälust ning kustutan selle ka oma lahinguarvutist,” jõudis arst otsusele.

„Tänan, härra kommodoor,” vastasin. Tõusin püsti ja kummardasin kergelt.„Te riskeerite minu pärast väga paljuga. Ma ei ole seda ära teeninud.” Samal hetkel kustutas mu lahinguarvuti oma mälust kõik viimase nelja minuti jooksul toimunu. Arvuti näitas nüüd, et olin selle aja jooksul hoopiski oma teadvuse temast eraldanud ja puhanud.

Tahtsin just istuda, kui kabinetisein kadus ning sisse astusid kindral Panfilov ja admiral Nimitz. Võtsin valvelseisangu ning andsin au.

„Väga tore, Alex, asjaosaline ise on juba kohal,” pöördus admiral Nimitz kommodoori poole. Ta nägu oli tõsine ning kõnetoon kuiv ja ametlik.

„Kurat, head see ei tähenda,” mõtlesin endamisi. Teadagi, mis asjas ma osaline olin. Ilmselt ei soovinud admiral kommodoori palvet täita ning laevaarsti ootas ees tõsine jutuajamine ja distsiplinaarkaristus. Loomulikult määratakse see nelja silma all, aga mitte armee nooremohvitseri juuresolekul. Ning kindral oli siin loomulikult selleks, et ka mina oma jao kätte saaksin. Mõistagi, et see ei juhtu laevarottide silme all. „Suudaks ma ise ka alluvate distsipliinirikkumistele nii kiiresti jaole saada,” tundsin korraks kerget kadedust.

„Härra kindral, härra kommodoor, mul on au anda teie juuresolekul üle Relvajõudude Punase Risti ja Poolkuu Seltsi aumedal kapten Anton Irv VIII-ndale väljapaistva panuse eest 2634. jalaväebrigaadi isikkoosseisu ravimisel kosmoserännaku järgsetest tüsistustest,” lausus admiral Nimitz hoopiski.

Admiral surus mul kätt ning andis üle ümariku tagasihoidliku välimusega medali, millel oli punase risti ja poolkuu kujutis.„Kapten Irv, teist on olnud ARGOSE hospidalile suur abi. See on väga haruldane, kui säärane autasu antakse kellelegi, kes oma erialaselt ettevalmistuselt ei ole meedik. Õnnitlen, härra kapten.”

Mul oli tunne nagu algajal rühmaülemal, kes on sattunud olukorda, mida ta poleks võimeline uneski ette nägema ning keda vaenlane on seetõttu tabanud täiesti ootamatult. Loodan siiski, et ma väga lolli nägu ei teinud. Ka suutsin hoomata, et tavapärane Banzaitervitus olnuks selle autasu puhul kohatu. Seepärast ma vaid tänasin viisakalt.

Ka kindral Panfilov surus mul kätt.„Mul oleks väga kahju, Anton, kui sa meie brigaadist ja invasioonijalaväest lahkuksid. Aga kui sa pead õigeks minna teenima Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistusse, ei tee ma sulle takistusi ning toetan sinu kavatsust,” ütles ta.

„Härra kindral, eelistan jääda invasioonijalaväkke.”

„See, kes on invasioonijalaväelaseks sündinud, jääb selleks elu lõpuni. Meie vabadus on ustavus,” vastas kindral selle peale. Panin tähele, et ta sinatas mind ning kõnetas eesnimepidi. See tähendas, et edaspidi oodatakse minult vanemohvitserile kohast käitumist ja tegusid.

Kommodoor ei öelnud midagi. Oli ju tema mind selle autasu saamiseks esitanud. Olin mõttes vanale laevaarstile tänulik, et aumärgi üleandmine oli nii tagasihoidlikult korraldatud. Olnuks tõeline nuhtlus hakata paar päeva enne invasiooni veel ainemuunduriga paraadvormi disainima. Nagu midagi muud enam teha poleks. Ma ei sallinud pidulikke tseremooniaid ning emotsionaalselt jätsid need mind täiesti ükskõikseks.

Kindral ja admiral lahkusid sama järsku, nagu olid ilmunudki.

„Tänan teid veel kord, härra kommodoor,” laususin ja astusin spontaanse aje mõjul kommodoorile lähemale ning surusin tal ise kätt.

„Ma näen, mu poiss, et see autasu ei jäta sind ükskõikseks. Sa oled selle ära teeninud. Need, kellel psii-võimed puuduvad ning kes unistavad nende omamisest kui suurest õnnistusest, ei mõista päriselt mitte kunagi, millist väsimust, tühjust ja valu selline anne tegelikult tähendab,” lausus vana laevaarst mõtlikult.

Vaikisin. See oli väga hästi öeldud. „Lubate minna,” palusin mõne hetke pärast. Mul oli veel palju teha.

„Ei,” naeratas kommodoor. „Kõige olulisem, milleks ma sind täna siia kutsusin, on alles ees. Anton, Albert Einstein VIII tahab sinuga rääkida. Sa ilmselt mõistad, et põhiteemaks on sinu ja Maria vahel asetleidnud telepaatiline kontakt läbi aja. Oled sa kohe valmis või tahad mõne minuti mõtteid koguda?” tabas mind uus üllatus.

Neelatasin korra. Tundsin, kuidas kurk kuivab. „Kui lubate, siis ma mõtleksin mõne hetke ning jooksin klaasi vett,” palusin arsti.

Viiv hiljem ilmus veeklaas lauale. Võtsin istet ning rüüpasin tubli lonksu. Ega ma ei jõudnud ega osanudki suurt midagi mõelda. Peagi hüppasin uuesti püsti, sest kommodoori kabinetti ilmus tõesti justnagu eikusagilt Albert Einstein VIII.

Loomulikult oli see vaid lugupeetud teadlase holokujutis. Tal olid tõesti hallid sakris juuksed nagu tema prototüübilgi ning seljas riideese, mille nimeks ma teadsin olevat ülikond.

„Tere, Alex,” pöördus ta kommodoori poole. „Polegi sind ammu näinud. Muide, mundris näed sa välja nagu pingviin. Ja sina oledki see noormees, kellega on juhtunud mõningaid huvitavaid asju?” Teadlane vaatas mind uurivalt.

„Kapten Anton Irv VIII, härra… kindral ütlesin igaks juhuks. Häbi tunnistada, aga ma ei teadnud Albert Einstein VIII auastet. Ka mu lahinguarvuti ei teadnud. Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistus on nii salajane asutus, et selle kohta ei tea vähemalt invasioonijalaväes peaaegu mitte keegi mitte midagi. Liiguvad vaid ähmased kuulujutud, mida kõike seal tehakse. Aga ma ei saanud eksida. Sellisel tasemel mees ei saanud olla keegi muu kui kindral.

Teadlane pahvatas naerma. „Mu noor sõber, võid mind kutsuda lihtsalt Albertiks. Sellest piisab mulle täiesti. Samuti tänan sind minu teadlasekarjääri kõige silmapaistvama ülendamise eest.”

Sain aru, et olen jälle teinud vea. Teadlastega suhtlemine ei tahtnud mul kuidagi välja tulla.

„Anton, kas ma tohiksin näha sinu ja su tütre vahel asetleidnud ekstemporaalse kontakti salvestust? Mõistan, et tegu on teie mõlema sügavalt isikliku asjaga, aga mulle pakub juhtunu huvi puht temporaalfüüsiku vaatepunktist. Sinu tütre nimi on Maria Serova ja ta on Feng Shanqi Terraformingu direktorite nõukogu esinaine?” pooleldi küsis, pooleldi konstateeris ta seejärel.

„Jah,” vastasin lakooniliselt. Otsustasin endamisi, et mida vähem ma suud paotan, seda parem.

„Väga huvitav,” pomises teadlane selle peale oma nina alla. „Tõepoolest, väga huvitav.”

Mu lahinguarvuti projitseeris kabinetti mahuka holokujutise ning teadlane jälgis seda tähelepanelikult. Ta keskendus vahepeal teatud detailidele ning vaatas paari kohta mitu korda.

Möödus üsna kaua aega. Istusin vaikselt oma kohal. Söandasin vaid veeklaasist paar lonksu rüübata.

Lõpule jõudnud, vaikis Albert Einstein VIII tükk aega. Lõpuks ta lausus: „Kui oleksin näinud seda holokujutist viis- või kuuskümmend aastat tagasi, oleks see säästnud mulle umbes kakskümmend aastat uurimistööd. Nüüdseks oleme aga niikaugel, ei võime siirata ajas nii elektromagnetilisi laineid kui ka ainet. Suurprojekt MANHATTAN XII on jõudmas lõppfaasi.”

„MANHATTAN XII? Mis projekt see on?” küsisin spontaanselt. Olin hetkega endale antud lubaduse unustanud.

„Sõjalise otstarbega null-siire ajas. Kui meie luure sai umbes paarikümne aasta eest teada, et Calad Faelil on analoogse projektiga jõutud üsna kaugele, suurendati MANHATTAN XII-le määratud ressursse alguses üle kahekümne korra ning paari aasta eest koguni ligi viiskümmend korda,” selgitas teadlane lahkelt.

See oli suur uudis, et ajas rändamine on võimalik. Mõnes teises kontekstis oleks see mind kindlasti palju rohkem rõõmustanud.

„Kas föderaalvalitsus arvab tõesti, et Calad Faeli ja Gort Ashryni taolised kolkaplaneedid kujutavad Maa Föderatsioonile mingit sõjalist ohtu? Et nad võtavad kätte, ründavad meid oma ajamasina abil minevikus ning muudavad sellega ajaloo kulgu?” küsisin täielikku hämmastust väljendava tooniga.

„Ma ei tea, mida president, Senat ja valitsus mõtlevad. Tean ainult seda, et ausus ei ole kunagi olnud poliitikute voorus. Et seda teada, pole tõesti vaja teaduslikele meetoditele rajatud analüüsi.”

„Kas te juhite seda projekti?”

„Oh ei. Olen kõigest Albert Einstein VIII. Ma püüan vaid mõista, mis meie Universumis toimub. Ma ei ole administraator. Selleks on meil alati mõni Oppenheimer, Koroljov või Speer olemas.” Teadlane muigas ning jätkas hetke pärast: „Ma ei ütleks, et sellest, mida ma nägin, poleks kasu. Nähtu lükkab empiiriliselt ümber destruktiivse ajavoo pseudoteooria. See on tõesti hämmastav, kui absurdseid mõtteid esitavad mõnikord inimesed, kes ise peavad end tõsiseltvõetavateks teadlasteks.”

Sama hästi oleks Albert Einstein VIII võinud öelda abrakadabra. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru. Teadlane nägi, et olen kimbatuses.

„Mu noor sõber, see on tegelikult imelihtne. Toon sulle paar näidet. Kui üle tuhande aasta tagasi teostati esimest korda plahvatuslik termotuumareaktsioon, arvasid mõned teadlased tõsimeeli, et kogu planeedil Maa leiduv vesinik võiks reaktsiooniga ühineda ning maakera õhku lennata.

Kui viissada aastat tagasi tekitati eksperimentaalselt esimene „must auk”, arvasid mõned taas, et see võiks geomeetrilises progressioonis kasvada ning maakera alla neelata. Eelmisel sajandil, kui me õppisime antiainet genereerima, tasakaalustama ning nii plahvatuslikult kui ka kontrollitult aineks tagasi muutma, arvasid mõned jälle, et säärased protsessid võiksid ohustada aine ja antiaine tasakaalu meie Galaktikas.

Destruktiivse ajavoo teooria on täpselt samasugune. Selle autorid väidavad, et mineviku- või tulevikusündmuste mõjutamine võib destruktiivselt mõjutada aja kulgu tervikuna. Tundub see sulle usutav?”

„Ei,” vastasin kõhklematult. „Muidu oleks minu tegevus ajavoole juba destruktiivselt mõjunud.”

„Alex, nagu näha on meie noor sõber võimeline loogiliselt mõtlema, mida paraku ei saa väita mõne lugupeetud kolleegi kohta,” pöördus teadlane korraks irooniliselt laevaarsti poole. „On vähe tõenäoline, et ilma sinu sekkumiseta oleks Maria saanud Feng Shanqi Terraformingu direktorite nõukogu esinaiseks. Pigem oodanuks teda elus ees tõsised probleemid. Käesolev hetk ja seda enam tulevik on selle sündmuse mõjul kahtlemata teistsugused, kui need olnuks ilma selleta. Õnnitlen sind, Anton. Sa oled esimene inimene, kes on teadaolevalt teostanud reaalsuse muutuse minevikus, millel on tegelik mõju meie olevikule ja tulevikule.”

„Aga… ma ei saa siiamaani aru kuidas võis see juhtuda? Kuidas see tehniliselt võimalik on?” küsisin kobamisi.

„Siin pole midagi keerulist. Maria aju tekitatud telepaatilised impulsid kanduvad ruumis edasi elektromagnetiliste lainete kujul nagu mis tahes muud inimaju genereeritud impulsid. Erandlike vaimsete võimete vallas on Maria näol tegu aga ilmselge anomaaliaga.

Võime lähetada telepaatilisi impulsse mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, on ilmne osa sellest anomaaliast.

Loomulikult on tegu ülinõrkade lainetega, mis peaksid kiiresti sumbuma ega tohiks tõenäosusteooria järgi kuhugi välja jõuda. Siin on loomulikult küsimus vastuvõtjas, täpsemalt sinus ja sinu sümbiootilises seoses oma personaalarvutiga. Personaalarvuti toimib teatavasti null-side jaamana, mille üks funktsioon on informatsiooni vastuvõtmine.

Loomulikult ei olnud sinu lahinguarvuti võimeline ise Maria ajust lähtuvaid impulsse vastu võtma. Ta saatis vaid järelepärimise MILNETi. Keegi kusagil MILNETis, tõenäoliselt Vladikosmosel, sattus olema kohas, kus oli võimalik Maria ajust lähtuvaid impulsse vastu võtta. Lahingukooli territooriumil paikneb ka MILNETi kohalik server ja planeetidevahelise null-side jaam. Serovide perekond elas lahingukooli lahedal. Need kokkusattumused tõenäoliselt muutsidki sinu ja su tütre vahelise ekstemporaalse telepaatilise kontakti võimalikuks.

Ning loomulikult on juhtunu katseliselt tõestanud veel üht asja. Mis see olla võiks, mu noor sõber?” küsis ta järsku.

Mõtlesin hetke.„Et reaalsuse muutus minevikus avaldab tegelikku mõju meie olevikule ja tulevikule,” vastasin üsna kindlalt teadlase oma sõnadega.

„Nagu ma näen, ei pöördunud sa meie jutuajamise ajal kordagi oma personaalarvuti poole, välja arvatud kohe alguses, kui sa tahtsid teada minu auastet. Tänapäeva noortel on rumal komme kõiki asju arvuti käest küsida. Oma peaga ei viitsita enam üldse mõelda. Anton, ma teen sulle ühe ettepaneku. Kas sa tahad tulla assistendiks meie laboratooriumi? Sa saaksid kodanikuõigused ning võimaluse oma perekonnaga suhelda.”

Ettepanek lõi mind korraks tummaks. Mõtlesin enne vastamist mõne hetke.

„Kuus-seitsekümmend aastat tagasi oleksin olnud teie ettepaneku üle rohkem kui rõõmus. Aga mida oleks mul praegu kodanikuõigustega peale hakata? Anna on surnud. Maria on täiskasvanud inimene, minust bioloogiliselt üle poole vanem. Aeg, mil võinuksin isana tema heaks midagi teha, on ammu möödas.

Ka ei taipa ma temporaalfüüsikast tuhkagi. Sõjakoolis olin füüsikas oma kursuse viimaste hulgas. Ausalt öeldes ei tee ma isegi kvarkidel, kvantidel ja kvasaritel vahet. Teil poleks minust mingit kasu. Minu maailm, minu üksus, minu kamraadid on siin. Invasioon Gort Ashrynile on kohe algamas. Ma tunneksin ennast reeturina, kui oma üksuse praegu maha jätaksin. Tänan teid lahke pakkumise eest, aga ma eelistan jääda invasioonijalaväkke.”

„Minu prototüüp oli ka koolis füüsikas viimaste seas. Ometi avastas ta relatiivsusteooria,” muigas Albert Einstein VIII mu jutu peale.

Olin tema sõnade üle siiralt imestunud, kuid need ei kõigutanud mu otsust.

Teadlane vangutas pead. „Ma ei imesta, miks juutidel polnud Moosese ajal tahtmist Egiptusest lahkuda. Nad tahtsid jääda vaarao lihapottide juurde. Kuid invasioonijalaväest ei ole parimagi tahtmise korral võimalik ühtegi lihapotti leida. Miks sa tahad jääda?”

Sain aru, et Albert Einstein VIII tsiteerib Piiblit. Samuti taipasin, et ta tahab mulle mõistukõne abil midagi öelda. Sellega mu teadmised paraku piirdusid. Kuid otsustasin lahinguarvuti käest nõu mitte küsida. Olin siiamaani ilma nõuanneteta läbi saanud, saan ka vestluse lõpuni.

„Meie vabadus on ustavus, nagu invasioonijalaväe deviiski ütleb. Oleks kohatu selle eest mingit tasu oodata,” ei suutnud ma paremat vastust välja mõelda.

„Valik on sinu, mu noor sõber. Maailm on väike. Võimalik, et me kohtume veel. Igal juhul tänan sind abi eest. Palju tänu, Alex. Kõike head ka sulle. Anna teada, kui jälle midagi huvitavat silma jääb.”

Teadlase holokujutis kadus enne, kui mina või kommodoor jõudsime vastata.

„Ma kartsin, et ta räägib nii keerulist juttu, et ma ei saa midagi aru,” tunnistasin kommodoorile.

Arst muigas.„Kas sinu kartused leidsid siis kinnitust?”

„Ei. Aga kas te ise teadsite sellisest projektist nagu MAN-HATTAN XII?”

„Loomulikult. Seepärast saatsingi Albert Einstein VIII-ndale sinu kohta sõnumi. Mõtlesin, et sellest võiks temporaalfüüsikutele kasu olla. Tuleb välja, et oligi.”

„Kui on olemas MANHATTAN XII, järelikult peab olema aset leidnud veel üksteist samanimelist projekti. Oletan, et need kõik on olnud väga suured ja olulised?”

„Muidugi. Sama mastaapsed ning tähtsad nagu ajalooline Manhattani projekt oma ajastu kontekstis. Näiteks MANHATTAN II oli esimese valguse kiirusega liikuva kosmoselaeva ehitamine või õigemini selle kopeerimine Buluo lianmengilt ning MANHATTAN XI antiainerelvade loomine. Manhattani projektide seerias on muide ka neli läbikukkumist.”

„Millised need on?” tahtsin kohe teada.

„Ma ei tea.Seda teavad väga vähesed.See on üks Maa Föderatsiooni hoolikamalt hoitud saladusi. Vaenulikud kaastsivilisatsioonid üldiselt aimavad, mida me teame. Seda ei ole võimalik kaua salajas hoida. Kuid neil ei ole vaja teada, kus me oleme vigu teinud või läbi kukkunud või mida me ei tea. Muidu võiksid nad ju ise meie vigu vältida. Nagu sa isegi aru saad, on tegu väga ressursimahukate eksimustega, ma pean silmas nii tööd, raha kui ka aega. See ei ole meie huvides, et konkurendid ja vaenlased inimkonna vigu väldiksid.”

„Miks siis Albert Einstein VIII mulle MANHATTAN XII-st üldse rääkis, kui tegu on nii salajase projektiga?”

„Ilmselt seepärast, et juhuse tahtel oled sa sattunud ise selles osalema. Sa oled juba andnud oma panuse projekti õnnestumiseks, vaatamata sinu keeldumisele hakata Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuse kaastöötajaks.

Kui see, mis sinuga juhtus, oleks olnud tähtsusetu või väheoluline, poleks Albert Einstein VIII ju vaevunud isiklikult sinuga kohtuma. Ning ilmselt ei hakka sa lõunalauas istudes kamraadide ees kiitlema, et kohtusid äsja Albert Einstein VIII-ndaga ning said teada, et Gort Ashryni ründamise tegelik põhjus on tõenäoliselt föderaalvalitsuse kartus, et keegi teine võib enne meid ajamasina valmis ehitada?”

Kommodoor tuletas mulle meelde, et kõht on tühi ning on viimane aeg sööma minna. „Ei, loomulikult mitte, härra kommodoor. Ma panen selle kohta hoopiski MILNETti üles avaliku teadaande,” ütlesin surmtõsise näoga.

Kommodoor puhkes naerma. Ma ei mäletanud, et oleksin kunagi varem teda kuulnud nõnda südamest naermas. Kuid mõne hetke pärast muutus ta uuesti tõsiseks. „Ma loodan, et sa leiad enne invasiooni aega veel korraks läbi astuda,” möönis ta seejärel.

„Aga muidugi. Tulen kindlasti,” lubasin arstile, enne kui lahkumiseks uuesti luba küsisin.

Läksin otsejoones lähimasse sööklasse. See oli täis meie brigaadi võitlejaid. Lasin pilgul korraks ringi käia, et vaba lauda leida. Tahtsin omaette olla ja natuke mõelda. Kuid sellest ei tulnud midagi välja.

„Anton, vennas, tule meeste sekka,” kuulsin järsku hõiget. Nägin, et kambake meie pataljoni ohvitsere oli lasknud kaks neljakohalist lauda kokku lükata ning istus seal üheskoos.

Keeldumine olnuks ülimalt ebaviisakas. „Jätku leiba,” soovisin kamraadidele ning istusin viimasele vabale kohale. Teenindusrobot ilmus otsekui võluväel. Oleks ebaõiglane väita, et laevarotid pole leidlikud. Invasioonijalaväelaste ükskõiksus kõigi nende Maa parimatesse restoranidesse sobilike hõrgutiste suhtes oli neid sundinud välja mõtlema sellise innovatiivse asja nagu päevamenüü. See muutis söögitellimise palju lihtsamaks.

Lahinguarvuti teatas mulle, et täna on mereandide päev ning päevamenüü koosneb krevetisalatist, haiuimesupist ning praetud Stelleri meriõhvast. Kõige selle juurde käisid veel kaaviariga võileivad. Kui ma arvuti käest küsisin, mis imeelukas see Stelleri meriõhv on, sain teada, et liik oli 19. sajandil üleküttimise tõttu koguni välja surnud. Meriõhva olevat jahitud just hõrgu liha pärast. „Julmal sajandil” oli ka see liik loomulikult regenereeritud koos kõigi teiste inimtegevuse tagajärjel ajutiselt välja surnud Maa taime- ja loomaliikidega. Praegu leidus Maal umbes pool miljonit meriõhva.

Pidin möönma, et laevarotid olid ju omamoodi ratsionaalsed. Pole vahet, kas valmistada massiduplikaatoriga hüpertoidukuubikuid, välitoiduratsioone, haiuimesuppi või meriõhvapraadi. Energiat kulus ikka sama palju. Maa Föderatsiooni maksumaksja ei jäänud sellest sendi võrragi vaesemaks.

Kui mulle päevamenüü esimene roog toodi, nägin, et kõigi kamraadide ees laual on sama ninaesine. „Selline näeb siis välja invasioonijalaväelase tänane lihapott,” mõtlesin millegipärast.

„Vennad, ma kuulsin laevarottide käest ühe päris hea anekdoodi. Tahate, räägin teile ka? Lubate, härra major?”

Küsija oli kapten Enrique Lister VIII, meie pataljoni A-kompanii ülem. Tema prototüüp oli Teise maailmasõja aegne mees, ta oli võidelnud Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel ning pärast veel Punaarmee kindralina Saksamaa vastu. Sõja lõpupoole oli ta jõudnud sõdida ka Jugoslaavia partisaniarmees. Meie seas oli üsna vähe mehi, kelle prototüüp oli võidelnud kogunisti kolmes armees.

„Eks sa räägi pealegi,” vastas talle pataljoni staabiülem major Xi Jiang X. Ta oli meie kaptenite pundis nii auastmelt kui ka ealt vanem.

Ma ei mäletanud täpselt, kas tema prototüüp oli teeninud Suurinvasiooni ajal Hiina Keiserlike Relvajõudude Teises või

Kolmandas Läänearmees. Hiinlased mobiliseerisid Suurinvasiooni tõrjumiseks üksteist armeedegruppi, rohkem kui ülejäänud maailm kokku. Buluo lianmeng hävitas neist kaheksa. Kolm jäi alles ning see kallutas vaekausi inimkonna kasuks.

„Kaks planeedi kuberneri said kokku. Nad rääkisid maast ja ilmast, kurtsid oma rasket elu ning otsustasid lõpuks teineteisel külas ära käia, et häda ja viletsust oma silmaga näha,” hakkas Enrique rääkima.

„Esimene näitab teisele oma elamist. „Vaata, sõber, siin on minu armetu onnike. Kõigest miljon ruutmeetrit pinda. Ainult tuhat inimest teenindavat personali ning kümme tuhat robotit. Siin on minu pisike antiikesemete kogu, siin minu tagasihoidlik väike kunstikogu. Siis ma otsustasin, et võiks püstitada siia ka kõik antiiksed maailmaimed. Need püramiidid näevad ju päris kenad välja? Ja siin on mul väike pargike. Ning see rajatis, mis on pargi piirdeaiaks, on Suure Hiina müüri täpne koopia,” seletab ta lahkelt.

Teine küsib selle peale: „Sa oled ju tagasihoidlik riigiametnik. Kuidas sa saad planeedi kuberneri pisikese palga eest seda kõike endale lubada?”

„Vaata,” vastab esimene ning näitab oma planeedi suurt holokujutist. „Me pidime planeedi maasarnastama. Ma jätsin lihtsalt ühe mandri selliseks, nagu Issand Jumal selle lõi.”

Jõudis kätte teise kuberneri kord oma kolleegi võõrustada. „Ega mul ka eriti millegagi hiilata pole. Siin on minu väike hütike. Ainult sada miljonit ruutmeetrit pinda. Kõigest sada tuhat inimest teenindavat personali ning ziljon robotit. Ja minu tillukestest kogudest ei maksa üldse rääkida. Ma mõtlesin, et võiks ehitada looduspargi, kus on restaureeritud kogu elu tekkimine ja evolutsioon Maal. Vaata, siin on mul vanaaegkond. Need trilobiidid ja sõõrsuud näevad ju päris kenad välja? Aga keskaegkonnaga ei anna seda muidugi võrrelda. See Tyrannosaurus Rex on ju päris võimas, eks? Ja siin on mul uusaegkond. Mammutid ja mõõkhambulised tiigrid ja puha.

Ning edasi on mul siin kogu vanaaeg ja inimtsivilisatsiooni teke kenasti tsivilisatsioonide kaupa. Siin on vanad sumerid ja seal Vana-Egiptus. Edasi tulevad Vana-Hiina, antiik-Kreeka ja Rooma…”

„Kuidas on see kõik küll võimalik? Planeedi kuberneri näruse palga eest?” teeb esimene kuberner imestusest suured silmad.

Selle peale näitab teine kuberner omakorda oma planeedi holokujutist.„Vaata, kas sa seda näed?” küsib ta.

Esimene põrnitseb holokujutist tükk aega ja ütleb lõpuks: „Vaatan, mis ma vaatan, aga ma ei näe siin küll mitte midagi. See urgas näeb täpselt samasugune välja nagu siis, kui sa kuberneriks said. Seda planeeti ei ole vahepeal grammi võrragi maasarnastatud.”

„Selles kogu iva ongi,” vastab teine. Enrique anekdoodi lõppu saatis kamraadide naerupahvak.

Ma ei mäletanud, et varem oleks sääraseid anekdoote räägitud. Nalja ikka visati, aga mitte nii jõhkral kombel. Tsiviilühiskonnas ei paistnud asjad järelikult kõige paremas korras olevat, kui sellised naljad hakkasid otsapidi armeesse jõudma.

„Ega seda ei tasu ikka päris tõsiselt võtta,” kostis selle peale pataljoni staabi operatiivosakonna ülem kapten Ulysses Grant VII. „Ma arvan, et inimkonna ajaloos pole olnud aega, mil poleks kurdetud allakäigu üle. O tempora, o mores, eks see ole ju kõigile tuntud väljend.

Selle loogika järgi pole kogu ajalugu ju midagi muud kui üksainus allakäik ja langus. Ütle mulle, Enrique, kes siis on olnud kõige tublim ja moraalsem olend kogu evolutsiooni jooksul?” küsis ta anekdoodi rääkinud ohvitserilt tõsisel ilmel.

Kapten Granti prototüüp oli olnud kindral ja juhtinud Ameerika Ühendriikide põhjaosariikide vägesid 1861-1865 aasta kodusõja lõpuperioodil. Ka tema neli eelkäijat olid olnud kindralid.

„Ürginimene,” vastas Enrique irvitades.

„Ei, amööb,” vastas Ulysses sama tõsisel ilmel, nagu oli küsimuse esitanud. See kutsus esile veel suurema naerupahvaku.

„Võib-olla me eksime, kui arvame, et oleme vana- ja keskajast väga palju kaugemale jõudnud,” lausus selle peale major Xi Jiang mõtlikult. „Mõnikord olen endalt küsinud, mida siis Maa Föderatsiooni ühiskondlik kord endast tegelikult kujutab. Ma kardan, et see pole midagi muud, kui kõigest keskaja pärand – Ameerika demokraatia, mis on kombineeritud Briti imperialismi, Vene messinismi ning Hiina totalitarismiga.

Ja kui mõni planeedi kuberner tõesti käitub Aafrika hõimupealiku kombel, tehakse talle üsna kiiresti natuke saksa Ordnungit. Hämmastav, et seejuures suudame me olla religioossed nagu araablased teise kalifaadi ajal. Ning inimkonnal on hea jutlustada kaastsivilisatsioonidele Mahatma Gandhi kombel rahulikust ja vägivallatust kooseksisteerimisest, kui meil on tagataskus ülirelvad, millega võib hävitada terveid tähesüsteeme.”

Jiang ei olnud tavaliselt kuigi jutukas mees. Harva, kui ta midagi pikemalt rääkis. Kuid hämmastaval kombel läksid tema ütlused alati täppi. Jäin tema jutu üle mõtlema.

Tõesti, Maa Föderatsioon oli demokraatlik ja stabiilne ühiskond, oli seda juba sajandeid olnud. Samas oli see kahtlemata suurim impeerium, mille inimkond eales loonud. Kui Briti impeeriumi kohta öeldi, et päike ei looju seal iial, siis Maa Föderatsioonis ei loojunud mitte kunagi tuhanded päikesed. Kahtlemata pidasime end tsivilisatsiooni kantsiks, moraalsete väärtuste kandjaks, valgustavaks majakaks, mis näitab meie kaastsivilisatsioonidele teed arengu ja progressi suunas. Kuid seejuures oli Maa Föderatsioon kõike muud kui liberaalne ühiskond. Oli vaja säilitada tasakaal ümbritseva keskkonnaga, ning seda sadadel planeetidel. Oli vaja piirata sotsiaalset ebavõrdsust, ülikasumeid ja liigtarbimist.

Maa Föderatsioon ei olnud ideaalühiskond ega püüdnudki seda olla. Ajalugu oli näidanud, et kõik katsed luua ideaalset ühiskonda olid lõppenud katastroofiga.

„Mul on tekkinud mõte, et võib-olla ei ole Gort Ashryn tegelikult kunagi Maa Föderatsiooni kuulunudki,” viis D-kompanii ülem kapten Ali Mubarak IX jutu teisale.

Tema prototüüp oli võidelnud 21. sajandi lõpus Araabia kalifaadi eest kahes sõjas Iisraeli vastu. Mõnikord kutsuti Araabia kalifaati ka teiseks kalifaadiks, sest esimene oli eksisteerinud juba vanaajal. Tegu polnud kõige ohvriterohkemate sõdadega, sest mõlemad pooled hoidusid kasutamast nende käsutuses olnud tuuma- ning muid massihävitusrelvi.

„Millest sa seda järeldad?” küsis tema kõrval istuv C-kompanii ülem Eliel Gal VIII.

Tema prototüüp oli samades sõdades võidelnud Ali prototüübi vastu.

„See koht tundub kuidagi kummaline. Ma arvan, et planeedi on iseseisvalt koloniseerinud mingid usufanaatikud või dissidendid või siis mõni muu äärmuslik huvigrupp. Ma olen kuulnud, et eelmisel sajandil püüdsid üheteistkümnendas sektoris ühte planeeti koloniseerida mingid veidrikud, kes arvasid, et on õige süüa ainult naturaalsel viisil kasvatatud taimi ja loomi. Nad väitsid, et inimene ei tohtivat süüa massiduplikaatoriga paljundatud toitu. Täitsa segased tüübid. Mida head on loomade tapmises, et süüa nende liha? Ainult hull võib endale ette kujutada, et niiviisi on võimalik kolmsada miljardit inimest ära toita.

Ning usufanaatikutest ei maksa üldse rääkida! Need on valmis oma tõe nimel kas või tulest ja veest läbi minema. Islamiäärmuslased on mitu korda üritanud planeete koloniseerida ning seal šariaadikohut ja mitmenaisepidamist kehtestada. See läheb tõesti liiale. Ma arvan, et Gort Ashryni on iseseisvalt koloniseerinud mingite sarnaste vaadetega tüübid,” põhjendas Ali oma seisukohta. Teadsin tema kohta, et ta on ise ka tõsiusklik moslem. Tõsine, siiras religioossus ning usufanatism olid kaks eri asja.

„Ausalt öeldes poleks mul küll mitmenaisepidamise vastu midagi. Ma ei ütleks ka ühenaisepidamisest ära,” vastas Eliel selle peale. Vastus kutsus esile järjekordse naerupahvaku.

„Anton, sa oled täna kuidagi vaikne ja tõsine. Mida sina kõigest sellest arvad?” pöördus ta seejärel minu poole.

„Ma arvan, et Gort Ashryn on koloniseeritud palju varem, kui ametlikud allikad väidavad.”

Kamraadid vaatasid minu poole.„Kui palju varem?” päris Enrique. „Viiskümmend aastat? Sada?”

„Ma ei tea,” vastasin ausalt.

Kõik vaikisid mõne hetke.

„Härrased, mul on teile üks tähtis jutt. Pataljoniülem palus, et ma teile sellest räägiksin. Ta palus samuti, et te jätaksite kuuldu enda teada ega edastaks seda oma alluvatele. Palun eraldage oma teadvus lahinguarvutist,” lausus major Xi Jiang vaiksel häälel.

Kuuletusin masinlikult. Asi pidi olema karm, kui sellest ei saanud võitlejatele rääkida ning jutuajamist ei salvestatud lahinguarvutis.

„Kahe kuu eest leidis aset tõsine konflikt president Dong Yuani ja relvajõudude juhataja välimarssal Tian Guan IV vahel. President nõudis, et relvajõud ründaksid kümne invasioonijalaväe brigaadiga viivitamatult Gort Ashryni. Välimarssal Tian Guan keeldus ning põhjendas keeldumist jõudude vähesusega. President ähvardas, et teeb Senatile ettepaneku relvajõudude juhataja ametist tagandamiseks. Välimarssal Tian Guan vastas, et nii tema, Ühendstaabi ülem, föderaalarmee ja laevastiku juhatajad ning kõik sektoriülemad on valmis ise ametist tagasi astuma, kui president jääb oma nõudmise juurde. President taganes oma nõudmisest.”

Jiang oli lasknud ARGOSE ajul tekitada meie ümber helibarjääri, sest naaberlaudades istujad ei pööranud meile mingit tähelepanu. Säärane jutt oleks sundinud keda tahes kõrvu kikitama. Kamraadid kuulasid haudvaikselt. Föderaalsete relvajõudude ohvitserkonnas oli sajandeid kehtinud reegel, et presidenti kui kõrgemat ülemjuhatajat ei kritiseerita, tema tegevuse kohta ei avaldata arvamust. Tema pihta suunatud naljad või anekdoodid olid tabud.

Major Xi Jiang jätkas: „Ühendstaabi arvestuste kohaselt läheks operatsiooni neljandas ehk stabiliseerimisfaasis vaja umbes kakssada kakskümmend miljonit sõdurit, et tagada Gort Ashrynil piisav sõjaline kohalolek ning maha suruda võimalik vaenlase sissitegevus. Teatavasti ei ole föderaalsed relvajõud võimelised säärast väekontingenti välja panema. Oleks vaja mobiliseerida enesekaitsejõud kaheteistkümnenda sektori kuueteistkümnel planeedil ning alustada nende operatsioonieelset ettevalmistust. Seda ei ole võimalik teha ilma sõjaseisukorda välja kuulutamata. Sellest lähtuvalt esitas välimarssal Tian Guan IV presidendile ettepaneku sõjaseisukorra kehtestamiseks kogu kaheteistkümnendas sektoris.

President ei ole sektoris sõjaseisukorda välja kuulutanud ega kavatse seda ilmselt teha ka tulevikus. Selle asemel andis ta siseministrile korralduse mobiliseerida kuuskümmend kaks miljonit politseirobotit ning valmistada ette nende lähetamine Gort Ashrynile.”

Jiang oli ammu jutu lõpetanud, kuid kuulajad olid endiselt vait. Arvan, et kuuldu šokeeris neid. Mind vapustas hoopis muu. Alles nüüd sain aru, mida Maria nägemused tegelikult tähendavad. Neis oli tulevik, mida ei olnud võimalik väärata. Maria oli näinud Gort Ashrynil robotpolitsenikke, järelikult pidi president otsustama, et nad sinna saadetakse. Mu tütar oli näinud mind pataljoniülemana rivi ees seismas, järelikult pidid kõik, kes olid minust alluvusjärjekorras eespool, surma või tõsiselt haavata saama. Kõik kolm – pataljoniülem, Jiang ja Ulysses.

Kõige hullem oli see, et ma ei saanud seda mitte kuidagi ära hoida. Kui ma räägiksin Jiangile ja Ulyssesele nende tulevikust, jääksid nad tõenäoliselt mind isegi uskuma. Aga nad ei võtaks midagi ette, et see karikas neist mööda läheks.

Samuti mõistsin nüüd, miks pataljoniülem on viimasel ajal andnud mulle pidevalt kõige raskemaid ülesandeid. Ta teadis, et peab selles sõjas surema. Ta pidi seda mõistma, kui ma talle Maria nägemustest ette kandsin ning mu lahinguarvuti toimunu taasesitas. Kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X ei olnud seda mitte kuidagi välja näidanud, aga ma tajusin nüüd, et ta teab, mis saatus teda ees ootab. Ta valmistas mind ette tulevaseks pataljoniülema rolliks, kuna see oli määratud mulle Maria nägemuses.

„Oletatavasti on robotpolitseinike operatsioonile kaasamise taga kaitseminister Bei Tong,” rääkis Jiang edasi. „Ta püüab iga hinna eest tõestada robotite paremust inimeste ees. Tema unistus on robotiseeritud föderaalsed relvajõud. Ta on tuntud robofiil ning United Biomachines’i lobist.”

„Kui ta nii suur robofiil on, siis pidagu neid endal kodus nii palju kui kulub. Minugipoolest abiellugu mõnega, kui nii väga tahab,” ütles Ali selle peale mürgiselt.

Mõne aja eest oli lahinguarvuti andnud mulle ülevaate olulisematest uutest seadustest. Muu hulgas sain teada, et alates 2981. aasta 1. jaanuarist on inimesesarnastele biorobotitele antud kõik kodanikuõigused. See abiellumise jutt ei olnud üldse nali.

„Biorobot on rassistlik väljend. Korrektne on öelda tehisinimene,” ütles Ulysses surmtõsise näoga, nagu ta ikka nalja tegi.

„Robot jääb ikka robotiks, ükskõik kui inimesesarnane see välimuselt ka poleks,” vastas talle kapten Zhang Zijun XI, meie lahingutoetuskompanii ülem. Ta oli seni vaikides istunud. Zijun rõhutas põlglikult sõna „see”. Temagi prototüüp oli langenud Suurinvasiooni tõrjumisel.

„Meid tahetakse asendada robotitega. Selge see,” lausus Enrique süngel ilmel.

„Robotid süüa ei küsi. Neid ei ole vaja sünnitada ega kasvatada. Samuti ei ole neid vaja aastate kaupa õpetada. Tuleb kindlasti odavam. Valitsus saavutab märkimisväärse kulude kokkuhoiu,” sekkus iroonilisel toonil jutuajamisse ka meie pataljoni logistikaülem kapten Lee Hak Ku VII. Tema prototüüp oli võidelnud Korea sõjas 20. sajandi keskpaiku.

„Tundub, et lugupeetud kaitseministri geniaalsus ei mahu tõesti enam meie väikesesse Galaktikasse ära.” See Ulyssese nali pani sünktõsisteks muutunud kamraadid korraks taas muigama.

„Härrased, kindral Erwin Rommel XI on kindlaks määranud invasiooni algusaja,” võttis staabiülem taas jutujärje oma kätte. „Operatsioon „Suurinvasioon Kaks” algab 3. detsembril kell 14.00 Maa standardaja järgi. Operatsiooni koodnimetuse on kehtestanud relvajõudude juhataja välimarssal Tian Guan IV isiklikult,” rõhutas ta.

„Aega on jäänud vähe ning väga palju on veel ära teha. Tuletan teile meelde, et pataljoniülem ootab staabi osakonnaülemaid ja kompaniiülemaid kohe pärast puhkeaja lõppu enda juurde. Valmistage ette oma tegevuse ja tehtud vigade analüüs. Minu esialgsel hinnangul tegime vähemalt kakskümmend kaks viga.

Üksikasjalikud juhtnöörid edasiseks tegevuseks on teie lahinguarvutites. Me peame harjutama vaenlase kindlustatud tugipunktide vallutamist ja lähivõitlust tunnelites. Kohe pärast sõdurite puhkeaja lõppu ehitame majutusruumide asemele vaenlase näidistugipunkti ning harjutame selle vallutamist. See on minu poolt kõik.” Major Xi Jiang X tõusis lauast ja pöördus minekule. Hüppasime korraks instinktiivselt püsti, kui ta lahkus.

Kõik olid vait, keegi ei lausunud sõnagi. Välimarssal Tian Guan oli kunagi juhtinud Suurinvasiooni tõrjumist. Kui juba minul ning kindlasti ka kamraadidel oli tekkinud seletamatu déja-vú tunne, et kusagil kunagi toimunud sündmused korduvad, siis välimarssal Tian Guan IV-ndal pidi see äratundmise emotsioon olema kahtlemata kümneid kordi tugevam

Relvajõudude juhataja oli julgenud nimetada asju õigete nimedega. Tühistel ja mahavaikitud põhjustel olime alustanud sõda, mida ei saanud mitte kuidagi pidada õiglaseks. Me käitusime samamoodi, nagu Buluo lianmeng oli käitunud meie eelkäijatega. Föderaalsed relvajõud, kes loodi selleks, et Suurinvasioon mitte kunagi ei korduks, olid muutumas agressiooni tööriistaks. Me olime nüüd ise need, kes uue Suurinvasiooni toime panevad.

Milline tuleb Suurinvasioon Kahe hind? Kes selle maksab? Ma ei teadnud seda veel. Ainus, mida hetkel teha sai, oli hoida pea selge ning välimarssal Tian Guan IV kombel endale tõsiasju tunnistada.

Mõistsin nüüd, miks president ja kaitseminister oleks tahtnud meie asemel näha roboteid. Robot relvajõudude juhatajana ei oleks iialgi nimetanud seda operatsiooni Suurinvasioon Kaheks, ammugi ei juurdleks robotsõdurid selle sõja olemuse üle.