Читать книгу Gort Ashryn II osa. Sõda - Leo Kunnas - Страница 5

„Siin teine. Meist umbes üheksakümmend kilomeetrit põhja suunas on hulgaliselt vaenlase tanke maa alt välja ilmunud. Kolmkümmend sekundit tagasi oli neid sada kaheksakümmend kuus, nüüd juba kakssada neli. Neid aina tuleb ja tuleb…” Jean-Roch tundus natuke endast väljas olevat.

„Kas tankid liiguvad teie positsioonide suunas?” katkestasin oma alluva ettekande.

„Ei. Vaenlane seisab paigal.”

„Kas teie positsioonid on tule all? Kas teid tulistatakse kineetilise energia relvadest?”

„Ei.”

„Jean-Roch, võta asja rahulikult. Midagi ei ole veel juhtunud. Sa kandsid äsja ette, et sul on kaitselahingu ettevalmistused tehtud. Rühmas on kolm tulejuhti elus ning tulejuhtimissüsteem häälestatud.

Viissada tankitõrjemiini on välja pandud. Teil on hea positsioon ning laskesektorid olete samuti jõudnud korralikult ette valmistada. Laskemoonast puudu ei tule. Energiareservid on küllaldased. Tulgu sealt sada kaheksakümmed kuus või tuhat kaheksakümmend kuus tanki – sa hoiad oma positsiooni ja tõrjud vaenlase rünnaku!” käskisin teise rühma ülemat.

Ma ei andnud talle psii-impulssi, sest see oli vaid hetkeline kõhklus, mida igaühel võib ette tulla. Säärane hulk ootamatult lagedale ilmunud vaenlase tanke ajaks palju kogenumagi rühmaülema segadusse.

„Sain aru. Tõrjun vaenlase rünnaku.” Leitnant Coignet tundus ennast koguvat ja enesekindluse tagasi saavat.

Olukord oli muutumas ohtlikuks. Üks vaenlase tankidiviis võitles meist läänes libainvasioonidega ning teine ootas hüppevalmilt idas. See veel puuduks, et ka põhjas järjekordne susisevatest häälikutest kubiseva nimega tankiarmee maa alt lagedale ilmuks. Lahinguarvuti manas korraks mu vaimusilma ette sensorpildi, mis näitas problemaatilist piirkonda. Tanke ilmus tõesti aina juurde.

„Siin Bravo. Vaenlane koondab meie positsioonidest umbes üheksakümmend kilomeetrit põhja pool vägesid. Dürrešhi piirkonnas on kakssada kolmkümmend kaheksa tanki maapinnale ilmunud ning vaenlase grupeering suureneb umbes viiekümne tanki võrra minutis. Esialgu pole nad meiega lahingukontakti astunud. Vaenlase rünnaku korral võib meil tekkida olukord, kus me ei suuda positsioone hoida,” saatsin pataljoniülemale sõnumi.

Kolonelleitnant von Strachwitz ei saanud mulle kohe vastata, pataljoni põhijuhtimiskeskuse aju teatas, et minuga võetakse ühendust umbes kaheksa minuti pärast.

Kaalusin parajasti, mida jõuaksin selle ajaga ära teha, kui ootamatult sähvatas mu peas täiesti kõrvaline ja hetkeolukorraga hoopis seostamatu mõte – ruumikaardil oli ju igal väiksemalgi kolkal või külal oma kohalikus keeles nimi! Kust kuradist said kõik need Dürrešhid,

Vonkvarrešhid, Shaharändëzid ja Sarrendozid kaardile ilmuda? Gort Ashrynil kõneldavat keelt ei pidanud ju MILNETi metaandmebaasis olema? Nii oli mu lahinguarvuti ju väitnud?

Mõistsin, et vaenlase tankidiviis kannab nime „Sarrendë” sel lihtsal põhjusel, et oli moodustatud Sarrendë-nimelises läänis. Niiviisi nimetati siin planeedil provintse. Naaberprovintsi nimetati loomulikult Shaharändëz. Vaenlase tehnoloogiline tase, sõjaline organisatsioon, relvastus, varustus, tugevad ja nõrgad küljed olid meie luurel kõik üksikasjadeni teada. See ei saanud olla võimalik ilma kohalikku keelt tundmata. Järelikult pidi see MILNETi metaandmebaasis igal juhul sisalduma. Kuid miks seda siis meie eest varjati?

Juba ARGOSEL oli mulle silma jäänud imelik klausel lahingureeglites, mille järgi oli meil keelatud sõjavange üle kuulata. Need tuli esimesel võimalusel loovutada sõjaväepolitseile või GALPOle. Põhjenduseks oli toodud, et see on vajalik vangide hea kohtlemise huvides. Pataljoni ohvitseridele oli see lahingureeglite punkt tundunud üsna solvav. „Kas tõesti keegi arvab, et me hakkame sõjavange, samasuguseid inimesi nagu meie, tapma, piinama või muidu halvasti kohtlema?” oli Ulysses ühel staabinõupidamisel meie alanduse sõnadesse vorminud.

Sain nüüd aru, milleks säärane klausel oli lahingureeglitesse pandud ning miks kohalikku keelt meie eest salajas hoiti. Meie kontaktivõimalused kohalike elanikega püüti viia miinimumini, õigupoolest taheti need täielikult välistada. Invasioonijalaväe võitlejate ainsaks kontaktivõimaluseks Gort Ashryni elanikkonnaga pidi jääma lahingukontakt. See mõte tundus peaaegu irooniline oma alasti tõesuses.

Lahingureeglite tahtlik eiramine võrdus käsu täitmata jätmisega, mille eest ootas detsimeerimine. Uudishimu ja suhtlemine kaasinimestega on inimlik, kuid mitte keegi ei hakka seepärast riskima iga kümnenda mehe eluga.

Milleks oli seda vaja? Miks taheti välistada meie kontaktid Gort Ashryni elanikega? Loomulikult selleks, et me ei saaks kogemata kombel teada millestki, mida võiksime ehk vaenlase käest kuulda. Aga mida ei tohtinud me teada? Mõistagi, et me ei tohtinud saada vähimatki aimu käimasoleva sõja tegelikust põhjusest. Kuid Albert Einstein VIII oli selle mulle juba avaldanud. Maa Föderatsioon ründas Calad Faeli ja Gort Ashryni Ühendkuningriiki ajamasina pärast. Aga kes teab, võib-olla ei tohtinud me veel midagi teada?

Kellele seda vaja oli? Relvajõudude juhtkonnale? Kuid milleks?

Tegelikult polnud erilist vahet, mida föderaalsete relvajõudude võitlejad teadsid või ei teadnud. Salajase informatsiooni loata avaldamine oli ju sama mis reetmine. Selle eest hukatakse kogu üksus. Seetõttu ei tee mitte keegi eales suud lahti ega pane midagi MILNETti üles. GALNETti ei saaks me niikuinii midagi üles panna, sest me ei pääse sinna. Ükski võitleja ei läheks ilmaski GNNis kuulutama, et teate, me ründame Gort Ashryni, sest nood seal tahavad enne meid ajamasinat valmis ehitada.

Siia oligi kass maetud! Või oli see koer, kelle kohta nii öeldi. Seda kõike oli vaja hoopiski presidendile ja föderaalvalitsusele. Neil oli põhjust karta, et kui sõja tõeline põhjus avalikuks tuleb, ootavad neid väga suured ebameeldivused, alatest tagasiastumisest kuni ennetähtaegsete valimisteni välja. Seepärast ei tohtinud Maa Föderatsiooni kodanikud käimasoleva sõja tegelikku põhjust mitte kunagi teada saada. Ainus kanal, kust see info avalikkuseni võis jõuda, olid föderaalsed relvajõud. Igaks juhuks tuli see infokanal kinni toppida, õigemini välistada selle tekkimine juba eos.

Nüüd sai mulle selgeks ka see, miks oli president keelanud enesekaitsejõudude rakendamise Gort Ashrynil. Sealtkaudu oleks tõde varem või hiljem mingitpidi välja tulnud. GALPO robotid ei tee aga piuksugi. Kindel see.

„Anton, just arutasime brigaadiülema ja pataljoniülematega meie olukorda,” raputas kolonelleitnant von Strachwitz mind mõtisklustest lahti. Minutid olid möödunud tähelepandamatult. „Neljas pataljon valmistab ette vasturünnaku juhuks, kui sa ei suuda oma positsioone hoida. Umbes kolme minuti pärast on neil lahinguplaan valmis ja eelkäsud antud.

Kuid see on juba kuues võimaliku vasturünnaku suund, mida brigaadi staap on planeerimas. Rünnata on aga võimalik korraga ainult ühes suunas, nagu sa isegi väga hästi tead. Brigaadi kaitsesüsteemi idaja kirdelõigus on olukord väga raske. Tõenäoliselt murrab vaenlane esimese või kolmanda pataljoni positsioonidest läbi ning vasturünnak tuleb sinna suunata. Neljandat pataljoni ei ole mõtet ka osadeks jaotada ega kompaniide kaupa vasturünnakule saata. Brigaadiülem ja neljanda pataljoni ülem ei tee seda mingil juhul.

Äsja teatas laevastiku luure, et meist põhja pool on moodustumas suurem vaenlase väegrupp. Sinu kompanii lahinguruumi ilmunud vaenlase üksus on sellest vaid väike osa. Me veel ei tea, mis üksus see on ning mis võivad olla tema võimalikud kavatsused. Igal juhul peame arvestama halvimaga. Anton, sa ilmselt mõistad, et meie olukord on muutumas kriitiliseks.

Seepärast käskisin meie pataljoni A- ja C-kompaniil senistelt positsioonidelt tagasi tõmbuda ning asuda koos D-kompaniiga portaali lähikaitsesse. Brigaadil pole reserve enam kusagilt võtta. Libainvasioonid neelasid kõik, mis meil lahingutoetus- ja logistikapataljonidest välja pigistada andis. Need suudavad praegu hädavaevu oma põhifunktsioone täita. Me peame energiat ja laskemoona juurde tootma ning hoidma portaali ümber võimalikult tugeva kaitsevälja.

Sa pead oma jõududega toime tulema. Abi ei tule enne, kui 8919. tankibrigaad on portaali läbinud. See on kõik,” lõpetas pataljoniülem üsna järsult.

„Sain aru. Hoian positsioone oma jõududega,” ei jäänud mul muud üle, kui käsust arusaamist kinnitada.

Kolonelleitnant von Strachwitzil oli õigus. Brigaadi staap võis ju vasturünnaku planeerida, aga sellega ei tasunud arvestada. Ühe pataljoniga ei olnud tõesti võimalik meie kaitsesüsteemi kõiki auke lappida.

Brigaadi neljas pataljon oli soomusjalaväepataljon kahe soomusjalaväe- ning kahe tankikompaniiga. Maabumisel oli vaenlase õhutõrje kaks lahingumasinat hävitanud, seega oli neil alles kakskümmend neli tanki. Tõsi küll, tankid olid kõige uuemad T-972 „Leopardid”. Nendega võis tõesti imet teha. Ajuvõimekuseks neli kogu inimkonna võimekust, pardal kuus relvasüsteemi, tornis kaks plasmakahurit, millega võis lasta koguni 85 kilomeetri kaugusele, maksimaalkiirus 1050 kilomeetrit tunnis, tõusulagi Maa-sarnastes tingimustes kuni 15 000 meetrit. Kui me neid lahingumasinaid esimest korda nägime, oli tunne, et neist paremaid pole enam võimalik konstrueerida.

Saja või ka kahesaja vaenlase lahingumasinaga lahingusse astuda ning võita poleks meie soomusjalaväepataljonile eriline probleem. Kuid mitte enam neljasaja või viiesajaga. Kvaliteet on tankide puhul väga tähtis, kuid ühel hetkel pääseb maksvusele suurte arvude seadus ning kehvemad lahingumasinad löövad lõpuks massiga. Ka teadsin, et meie vanad, kuuenda maailmasõja lõpu aegsed tankid, mida vaenlane oli kasutanud oma tankide prototüübina, olid tegelikult üsna korralikud masinad.

„Siin teine. Vaenlase tankide juurdevool on lõppenud. Lugesime kokku 432 lahingumasinat. Pole teada, kui palju nende hulgas on ehtsaid tanke ja kui palju makette. Igal tankil on neli-viis jalaväelast soomuskatte külge kinnitunud. Vaenlane on täiesti passiivne, seisab ühel kohal ega ole midagi ette võtnud,” kandis leitnant Coignet ette.

„Kui nad paigal seisavad, miks siis laevastik nende pihta tuld ei anna?” küsisin lahinguarvutilt.

„Tegu on lõksuga. Vaenlase kaugõhutõrje püüab meelitada BISMARCKi tulevõitlusse astuma, et laev alla tulistada. Meie lahinguruumi jääv üksus on osa vaenlase armeekorpusest, kuhu kuuluvad tankidiviis „Alcallendë III”, jalaväediviis „Alcallendë VII” ja õhutõrjediviis „Alcallendë X”. Laevastiku luure andmetel on meist põhja pool kümnes eri kohas maapinnale tõusnud 4688 tanki ning 10211 ühikut soomustehnikat ja õhutõrjevahendeid. Valdav enamik neist on ilmselt maketid,” teavitas lahinguarvuti mind kiretul toonil.

Alcallendë oli nende kuninganna nimi. Järelikult oli tegu kuningliku kaardiväega.

„Gort Ashrynil ei pidanud ju kuningliku kaardiväe üksusi olema?”

„Vaenlane paiskas need Calad Faelilt Gort Ashrynile vahetult enne seda, kui nad oma portaalid õhku lasid. Orbitaalpommitamine oli siis juba alanud.”

„Kas laevastik ei saa koondada nende vastu mitme lahingulaeva tuld? Niiviisi nad ju hävitasid õhutõrjediviisi „Sarrendë”?”

„See ei ole kohe praegu ega ka lähitundidel paraku võimalik. Lahingutegevus on kõikjal väga äge. Vaenlane on hävitanud kaks meie brigaadi, kes maabusid Ongašhrai saarel. Kaks tuhat kolmsada kuusteist haavatud invasioonijalaväelast langes vaenlase kätte vangi. Hetkel on hävitamisohus veel neli brigaadi. Laevastik kasutab esialgu koondtuld ainult otseses hävitamisohus olevate üksuste toetamiseks.

President andis välimarssal Tian Guan IV-ndast mööda minnes laevastiku peajõududele käsu asuda rännakule Calad Faeli suunas. Ilmselt soovib ta sõja võimalikult kiiresti lõpetada. Gort Ashryni lähikosmosesse on jäänud ainult kaksteist lahingulaeva. Iga laev peab toetama mitut brigaadi. Laevad on pidevas allatulistamise ohus ega riski vaenlase kaugõhutõrjega tulevõitlusse astuda.”

„Kas meie brigaad ei olegi siis otseses hävitamisohus?”

„Laevastiku luure arvates veel mitte.”

„Mida vaenlane ootab? Miks nad paigal seisavad?”

„Ma oletan, et vaenlane ei ole kindel, kas meie näol pole tegu järjekordse libainvasiooniga. Nad ootavad, et tankidiviis „Sarrendë” tõe välja selgitaks.”

Teadsin, et„Sarrendë” tankid olid jõudnud peaaegu meie külje alla. Vaenlase tankidiviis, õigemini öeldes üksuse jäänused, olid kompanii positsioonidest umbes saja kahekümne kilomeetri kaugusel lahingukontaktis meie viimase petteüksusega. Kurnamistaktika oli vilja kandnud. Vaenlane oli hävitanud meie petteüksused, kuid kaotanud rohkesti aega ja tehnikat.

„Tankidiviis „Sarrendë” on meie petteüksuse viimased vastupanukolded Shäkeši piirkonnas maha surunud ning alustanud liikumist ida suunas. Vaenlasel on veel alles 127 tanki, kuid need on peitunud 869 libatanki hulka,” teatas lahinguarvuti mulle samal hetkel.

„Palju on jäänud aega portaali käivitamiseni?”

„Kakskümmend kaheksa pluss-miinus kolm minutit.”

„Millal on esimene portaali läbinud üksus lahinguvalmis?”

„8919. tankibrigaadi neljas pataljon, kes peab portaali esimesena läbima, on lahinguvalmis kõige varem ühe tunni ja kahekümne viie minuti pärast alates portaali käivitamishetkest.”

Mõistmine, et meid hävitatakse enne, kui omad appi jõuavad ning Maria tulevikunägemused ei saa seetõttu realiseeruda täitis mu teadvuse ootamatu rahu ja kergendustundega. Oli selge, et hoolimata kõigist meie jõupingutustest, hoolikast planeerimisest ja ettevalmistustest ning sõjakavalustest, hävitab vaenlane meid täpselt samamoodi, nagu oli juhtunud kolmes invasiooni holosimulatsioonis. Neil oli lihtsalt liiga palju üksusi, tanke ja sõdureid. Vaenlasel oli kõike liiga palju, isegi tankimakette ja libasõdureid.

Sajad võitlejad olid langenud, et aega võita. Kuid ühel hetkel jäi ainuüksi sõjakavalusest toore jõu vastu väheseks. Meil oli kümneid kordi parem, kiirem ja tõhusam juhtimissüsteem, kuid polnud veel üksusi, keda juhtida.

Vaenlane oli paljuski üsna primitiivne, kuid kaugeltki mitte loll. Nad ei korranud samu taktikalisi skeeme ega teinud üle kahe korra ühetaolist viga.

Brigaadi logistikapataljoni võitlejatest moodustatud petteüksuse ülem oli oletanud, et vaenlane ründab nii, et libatankid on kahes esimeses ešelonis ning ehtsad alles kolmandas. Nii oli nimelt rünnatud meie kahte eelmist üksust. Nad lasid „Sarrendë” esimese laine tankid endale külje alla. Säärane vaenlase alahindamine läks kalliks maksma. Üksus suutis hävitada ainult kaksteist tanki. Täitmata jäänud lahinguülesanne oli häbiks kogu brigaadile. Sada kuusteist võitlejat hukkus ning kakskümmend kuus sai haavata. Tankidiviisi „Sarrendë” auks peab ütlema, et nad ei tulistanud kordagi haavatutega koormatud meditsiinikonteinereid, nii et need võisid takistamatult meie kompanii positsioonideni lennata.

„Vaenlase esimene ešelon jõuab kahe minuti jooksul meie tule ulatusse,” teatas lahinguarvuti.

Olin pikalt kaalutlenud, missuguseid taktikalisi nükkeid või kavalaid nõkse võiks ülekaaluka vaenlase vastu rakendada. Lahinguarvuti oli välja pakkunud koguni neli erinevat võimalikku lahendust. Kuid loobusin neist kõigist. Sõjakavaluste aeg oli läbi. Mitte ükski kavalus ei võinud meid päästa.

Käskisin lahinguarvutil kompanii intraneti oma kontrolli alla võtta.

„Kõik allüksused. Meie ja pealetungivate vaenlase tankide vahele ei ole enam midagi jäänud. Tegutseme vastavalt kompanii kaitseplaanile. Tuli vaba. Täpsustused: vaenlase esimese ešeloni hävitame BISMARCKi tulega, teise miinidega ning kolmanda käsirelvadega. Võidelge nii, nagu oleks iga vaenlase tank ehtne. Meie pataljonil ega brigaadil ei ole võimalik meie kompaniid toetada, sest olukord brigaadi kaitsesüsteemi ida-, kirde- ja põhjalõigus on kriitiline.

Võitlejad! Meist sõltub kogu brigaadi saatus! Kui me ei suuda oma positsioone hoida ja vaenlast tõrjuda, võivad tankid portaalini läbi murda ning selle hävitada. See muudaks asjatuks kõik meie ning tuhandete meie brigaadi sõdurite jõupingutused ja ohvrid. Kaheksasada kuuskümmend võitlejat võttis kõhklematult vastu ülima pühendumuse märgi ning on praeguseks hetkeks hukkunud, haavatud või vaenlase kätte vangi langenud. Nad tegid seda meie pärast, et hoida meid elus ning anda meile aega. Kätte on jõudnud aeg võlg tasuda!”

Nende sõnadega andsin kompanii võitlejatele veel ühe psiiimpulsi, kuigi varasema mõju polnud veel lakanud. „Vähemalt pärastise peavalu pärast ei ole vaja enam muret tunda,” muigasin endamisi. Kaalusin korraks, kas mitte anda ka iseendale lahinguarvuti kaudu tagasivõimendatud tahteimpulss, kuid loobusin. Mu enesetunne võis olla ülimalt sant, aga võitlustahtega mul probleeme polnud.

Alustasime lahingut kohe, kui esimesed tankid ilmusid tulejuhtimissüsteemi ulatusse. Vaenlane manööverdas väga osavalt ning võimatu oli korraga üle ühe-kahe masina sihikule võtta. Kuid neil oli vaja meieni jõudmiseks läbida üle kaheksakümne kilomeetri, seega üsna pikk vahemaa.

Kompaniis oli alles üheksa tulejuhti, ma ise olin kümnes. Meie tegevuses polnud tõesti mingit sõjakavalust, iga tulejuht võttis lihtsalt lähimad masinad sihikule ning mu lahinguarvuti hoolitses selle eest, et mitu meest ei jahiks ühte ja sama tanki.

Minu juhitud tuli oli täpne kolmekümne kuuel korral. Kuid vaenlase tankid pudenesid tükkideks nagu kokkukukkuvad kaardimajakesed. Tegin libatankide hulgas põhjaliku hävitustöö, sest lõppkokkuvõtteks osutusid ainult kolm pihtasaanud lahingumasinat ehtsaks. Iga tulejuht sai keskmiselt umbes kahekümnel korral pihta, kuid kogu meie töö ja vaeva tulemuseks jäi ikkagi kõigest üks hävitatud vaenlase tankikompanii, kümme tanki.

Oleksime võinud rahumeeli lasta vaenlase esimese ešeloni meie positsioonide lähedale või isegi meist mööda ja üle lennata. Portaali lähikaitse oleks teinud nii vähestele vaenlase tankidele kiire lõpu. Aga see oli kasutu tagantjärele tarkus.

Vaenlane avas meie pihta tule kineetilise energia relvadest. Tuli oli hajus ja ebatäpne ning osa projektiile lendas meie positsioonidest hoopis mööda. Seetõttu pidasid meie kaitseväljad koguni üheksa minutit vastu, enne kui tulesurve hakkas üldse mingit mõju avaldama. Oli näha, et vaenlase tulejuhtimissüsteem ei töötanud.

Ka juhtimisega paistis neil suuri probleeme olevat. „Alcallendë III” ja„Shaharändëz” jäid täiesti passiivseks ega toetanud mingil moel oma võitluskaaslaste pealetungi. Nad oleks võinud massiivse kaartulelöögiga meie positsioonid üsna hõlpsasti maatasa teha, sest jäime nende kineetilise energia relvade tegevusraadiusse.

Peagi sai mulle selgeks, et vaenlane koondab kõik jõupingutused kõrgendiku 443,8 lähiruumi. Teine ešelon oli vahepeal esimese varjus meie positsioonideni jõudnud. Aga kui mu lahinguarvuti miinid aktiveeris, osutus tulemus veelgi kehvemaks kui esimese laine puhul. Vaid seitse hävitatud tanki kolmesaja kuuekümne kahe maketi hulgas tähendas seda, et olin teinud järjekordse valearvestuse. Ega seegi tagantjärele tarkus eelmisest parem olnud.