Читать книгу Gort Ashryn II osa. Sõda - Leo Kunnas - Страница 4

Jalad puudutasid pehmelt ja hääletult maapinda. Tänul ahinguarvuti juhitud gravimootorile õnnestus mul järsul nõlval viperusteta pidama jääda. Olin maabunud koos neljanda rühma viimaste võitlejatega.

Kõrgendikul oli kõik vaikne. Oli hommikupoolne suveöö ning metsasel künkanõlval liigutas tuul tasakesi puulatvu. Mingid ööloomad tegid kummalist kriiskavat häält. Hea ja kerge oli hingata ja õhk tundus mitte lihtsalt õhuna, vaid oli täis tundmatuid lõhnu.

„Siin kolmas. Oleme maabunud kõrgendiku 443,8 kagunõlval. Kaotused: kolm meest, kõik hukkunud. Sattusime stratosfääris vaenlase õhutõrjetule alla. Laserikiir oli nii võimas, et võitlejad põlesid jäägitult ära. Oleme valmis lahinguplaani ellu viima,” kandis leitnant

Schöttli lahinguarvuti kaudu ette.

„Ilmselt sattusite tõkketule tsooni. Liikuge varjatult otse läbimurdekohta. Kui teid avastatakse, rünnake viivitamatult,” andsin korralduse.

„Sain aru. Liigun varjatult otse läbimurdekohta. Kui meid avastatakse, siis ründan viivitamatult, muul juhul teie käsu peale,” kinnitas rühmaülem.

Neljandal rühmal ja lahingutoetusrühmal oli õnnestunud maabuda ilma kaotusteta. Nad olid juba läbimurdekohas. Õigupoolest polnudki meil vaja kuhugi minna, sest vaenlase kindlustatud positsioonid olid siinsamas.

Nii meeletut vedamist oli raske uskuda. Vaenlane ei olnud meid avastanud. Sensorsüsteemid näitasid, et neil on kõigest kaheksateist võitlejat paarikaupa julgestuses. Nelikümmend seitse sõdurit magas parajasti alumistes varjendites ning ülejäänud istusid jagude kaupa kolmes ülemises punkris. Enamik oli pööranud näo punkriseinale kinnitatud suurte lapikute ruudukujuliste esemete poole. Nad jälgisid sealt tasapinnalisi visuaalseid kujutisi. Mõned istusid laua ääres ja sõid.

Vaenlase kompaniis oli kokku üheksakümmend kolm võitlejat. Kõik näisid olevat vanemad, umbes nelja-viiekümneaastased mehed ja naised. Oli näha, et nii vanaks olid nad elanud kõike muud tehes kui sõdur olles ja sõdides.

Mis veelgi tähtsam – vaenlase tanke polnud mitte kusagil, laskepesad ja ühendustunnelid olid tühjad. Vaenlane oli vahepeal ilmselt otsustanud, et neil on lahingumasinaid mujal rohkem vaja.

Püüdsin mõista, miks vaenlane pole meid senini avastanud ega tuld avanud. Vahest puudus neil biosensoorne akustika? See oli ainus vaenlase käsutuses olev luure-sensorsüsteem, millega meid ülepea avastada oleks võidud. Võib-olla ei jätkunud neil uut varustust kõigile üksustele? Või ei osanud nad seda kasutada?

„Vaenlase üksusel on biosensoorne akustika täiesti olemas, kolm seadet igas jaos, ning nad on saanud ka modernsete luure-sensorsüsteemide kasutamiseks vajaliku väljaõppe. Nende sensorpilt näitab isegi, et oleme maabunud otse kaitsepositsioonide kõrvale. Kuid vaenlase võitlejad seda ei näe, sest infosüsteemi tunginud tapjaviirus on igasuguse info liikumise blokeerinud. Nad on püüdnud oma põhilist infosüsteemi üles ehitada meie MILNETi eeskujul, kuid nende tehnoloogia tase ei võimalda tagada nii keerulise süsteemi turvalisust.

Vaenlase väejuhatus andis üldhäire juba kaheksateist minutit tagasi ning käskis tõsta kõigi üksuste valmisoleku kõrgeimale võimalikule astmele. Häire pole kõrgendikul 443,8 paikneva kompaniini jõudnud, sest meie eriüksused on vaenlase krüpteeritud null-side süsteemi kogu Gort Ashrynil maha surunud ning see on lakanud toimimast. Tapjaviirus teeb parajasti hävitustööd lokaalsetes süsteemides,” kuulsin sosinat oma peas. Lahinguarvuti vastas mu küsimustele ning andis ühtlasi ülevaate olulisemast luureinfost.

„Kas vaenlasel on üldse mingeid toimivaid infosüsteeme alles jäänud?” küsisin seepeale.

„Nende null-side on blokeeritud. Kogu laineside on elektromagnetiliste impulssidega võimatuks tehtud. Nanovaglad on vaenlase molekulaarkaablid läbi närinud. Kuid on kaks sidesüsteemi, mida ei ole võimalik maha suruda – tavaline kaabelside, kui see on maetud piisavalt sügavale maa alla, ning kullerside. Side katkestamiseks on vaja juhtmed läbi lõigata või käskjalg tappa või vangi võtta. See on väga raske, sest valguskaablid kulgevad kilomeetrite sügavusel maa all ning käskjalad liiguvad mööda ühendustunneleid.”

„Säärane primitiivne sidepidamine on ju kohutavalt aeglane,” jäin skeptiliseks.

„Jah, see on tõesti aeglane, kuid igal juhul parem kui side puudumine. Kui vaenlased saavad aru, et nende infosüsteem ei toimi, lasevad nad juhtmed käiku ja hakkavad lähetama kullereid. On parem, kui me jõuaks oma esmase lahinguülesande täita enne, kui see juhtub,” tuletas lahinguarvuti meelde, et aeg on kallis.

„Siin kolmas. Oleme läbimurdekohas,” kandis leitnant Schöttli ette.

Enne invasiooni olin rühmaülematele öelnud, et iga lahinguplaan on hea kuni esimese lahingukontaktini. Minu plaan ei vedanud isegi niikaugele välja. Kuid mul polnud vähimatki põhjust selle üle kurvastada.

„Peng, petterünnak jääb ära. Selleks pole vajadust,” teatasin veebel Wang Pengile lahinguarvuti kaudu. Tema jagu koos libasõdurite kompaniiga paiknes siit kaheteistkümne kilomeetri kaugusel ja ootas rünnakukäsku

„Härra kapten, mida me siis tegema peame?” tundus allohvitser segaduses olevat.

„Mitte midagi. Teil on hetkel ainult üks ülesanne – oodata ja mitte midagi teha. Kui oleme kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühmaga kõrgendiku 443,8 hõivanud, toote maketid siia. Annan sulle selleks eraldi korralduse. Libasõdureid võib meil veel vaja minna,” selgitasin.

„Sain aru. Petterünnak jääb ära. Kui kompanii on kõrgendiku hõivanud, toome maketid positsioonidele. Jään ootama teie korraldust.” Ma ei hoomanud allohvitseri vastuses mingit kergendust, ammugi mitte rõõmu.

„Peng, sa ütlesid, et saatuse eest pole pääsu. Saatust ei ole olemas, vähemalt mitte senikaua, kuni saatuslik hetk pole kätte jõudnud,” ütlesin talle lõpetuseks.

„Küll see ükskord kätte jõuab,” ei jäänud mu alluv vastust võlgu.

„Siin Kawabata. Me võiksime vaenlase julgestuse vaikselt maha võtta. Võib-olla õnnestuks suuremat verevalamist vältida ning sundida ülejäänud vaenlased alla andma,” pakkus kompanii veebel välja.

„Hea mõte, Takeshi. Paistab, et nad on meie invasiooni nii kaua oodanud, et on ootamisest väsinud,” vastasin talle.

Mõtlesin mõne hetke. Aega ei tohtinud kaotada, sest vaenlane võis iga hetk kaabelside tööle saada ning punkrites kükitavat pahaaimamatut üksust alarmeerida või saata käskjala.

„Kolmas, neljas, viies. Tegutsege esialgse lahinguplaani järgi. Muutused: võtke vaenlase julgestus vaikselt maha, tungige ilma kära tekitamata kaitsesüsteemi ning sundige varjendites viibivad sõdurid alistuma. Tapke ainult juhul, kui muud võimalust pole. Veebel Wang Pengi jao petterünnak jääb ära, kuna selleks puudub vajadus.”

Pidasin väikese pausi. Võitlejad olid valmis. Kahest minutist

H-hetkeni piisas täiesti.

„H-hetk – kell 210600ST03DETS. Kas on küsimusi?”

„Kas vaenlase julgestajad tuleb ka elusalt kinni võtta?” tahtis vanemveebel Ahmadinejad teada.

„Jah. Kui see on vähegi võimalik ega sea ohtu ülesande täitmist,” kinnitasin.

Kõik kolm rühmaülemat kinnitasid seejärel, et nad on käsust aru saanud.

Mõne aja pärast nägin, et Takeshi ilmus vaikselt nagu vari mu kõrvale. Ta oli hüpanud koos kolmanda rühma esimese jaoga. Kompaniiülem ja kompanii veebel, nagu ka rühmaülem ja rühmavanem ei paikne mitte kunagi ühes ja samas minilihtris ega maabu koos sama allüksusega.

Ülemveebel Takeshi Kawabata VI oli koguni kakssada kolm kalendriaastat vana ning bioaastaidki oli tal kogunenud juba kuuskümmend kaks. Noore õppursõdurina oli ta läinud kuuendasse maailmasõtta ning teinud sõja ajal kaasa kolm invasiooni. Käesolev invasioon oli talle juba viies.

Peale tema oli meie pataljonis veel üks kuuenda maailmasõja veteran – pataljoni veebel ülemveebel J C Lord VI. Ta oli Takeshist nii bioloogiliste kui ka kalendriaastate poolest veelgi vanem, ta oli üle elanud kuus invasiooni. Teda kutsuti võitlejate seas Jesus Christ Lordiks ning ta vääris igati oma hüüdnime. Ta oli üsna karmi käega mees ning tema kohalolek välistas mis tahes distsipliinirikkumised juba eos.

Ülemveebel Lordi prototüüp oli võidelnud Teises maailmasõjas allohvitserina Briti Impeeriumi poolel vastselt loodud õhudessantvägedes, Arnhemi lahingus haavata saanud ning sakslaste kätte vangi langenud. Vangilaagri karmides tingimustes oli ta juhtinud ja organiseerinud tuhandeid sõjavange, nii et nood suutsid vangistuse üle elada.

„Vaenlase naisvõitlejad on lähivõitluses palju ohtlikumad kui mehed. Neil on kahekümnekordse tugevuskoefitsiendiga lihasülikonnad. Säärastega ei ole nalja. Meestel on ainult kümnekordsed, neist saab kergesti jagu. Sellega püütakse kompenseerida naiste füüsilist nõrkust,” sosistas Takeshi hääl mu peas.

„Palju neil naisi julgestuses on?” küsisin.

„Neli. Kaks lahingupaari, mõlemad meie sektoris.”

„Lähme aitame Sajdinil ühe paari maha võtta,” tegin ülemveeblile ettepaneku.

„Sain aru. Tahtsin ise just sama välja pakkuda,” vastas Takeshi. Mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Ei olnud vaja, et meie võitlejad tapaks kogemata mõne vaenlase naissõduri, kui nende elusid oli võimalik säästa.

Informeerisin meie kavatsusest Sajdini. Ta teatas, et võtab teise paari enda peale.

H-hetk lähenes. Loovutasin kontrolli nii gravimootori kui ka oma lihaste ja närvisüsteemi üle lahinguarvutile. Gravimootori abil tõusin mõnekümne sentimeetri kõrgusele maapinna kohale ning liuglesime koos Takeshiga puude vahel põigeldes mööda künkanõlva edasi.

Kummalgi pool tühjalt seisvat tanki laskepositsiooni paiknesid jalaväelaste laskepesad. Vaenlase sõdurid ei olnud neid hõivanud, mõlemad naisvõitlejad seisid hoopiski tankile mõeldud kaeviku põhjas, relvad hooletult kaenlas, ning ajasid omavahel juttu. Peatusime neist umbes viie meetri kaugusel.

„Mis keeles nad räägivad?” küsisin lahinguarvutilt, kui hoomasin, et ta ei kavatsegi vaenlase sõdurite vestlust tõlkida.

„Ma ei tea. See keel ei kuulu registreeritud keelte hulka. Seda pole MILNETi metaandmebaasis salvestatud. Ma ei saa nende juttu tõlkida.”

„Ma võtan vasakpoolse. Täpne löök käeservaga kuklasse. See on igal juhul etem kui mingi kuradi taser. Taser kõrvetab, nii et süda võib seisma jääda.”

„Sain aru, Takeshi. Mulle jääb parempoolne. Löök käeservaga kuklasse.” Takeshi oli märkamatult meie lahingupaari juhtimise üle võtnud. See oli mõistlik, sest käsitsivõitluses oli ta minust palju kogenum.

Vaenlase sõduritel olid üsna massiivse väljanägemisega näokattega kiivrid, mis aga ei katnud kuklas kaelalülide ühenduskohta. Erinevalt minust oli Takeshi seda kohe tähele pannud.

Vaatasin korraks naisvõitlejat, kelle pidin hetke pärast võitlusvõimetuks muutma. Sensorpilt näitas nägu, mis võis kuuluda vahest neljakümneaastasele naisele. Kuid võib-olla oli ta hoopiski kolmekümne- või viiekümneaastane. Ma ei osanud öelda. Igatahes noor ta polnud. Mul polnud aega ega tahtmist selle üle juurelda. Naise ilme näis väsinud, isegi kurnatud. Paistis, et vaenlase sõdurid olid tõesti invasiooni ootamisest tülpinud.

Oodata ei tulnud enam kaua. Tegin hääletu poolkaare ning jõudsin naise selja taha. Takeshi märguande peale tegime seda, mida pidime. Pärast lööki naise keha lõtvus ning ta vajus kokku. Haarasin vaenlase sõdurist kinni, lükkasin tema relva eemale ning võtsin tal rakmed seljast.

Nägin, et mu lahingupaariline seob juba nanoteibiga teise naisvõitleja käsi kinni. Olin jätnud oma teibirulli seljakotti, sest arvasin, et mul ei lähe seda vaja. Takeshi märkas mu kimbatust ning ulatas oma teibist mullegi jupi.

Sain kuidagimoodi oma vangi käed, jalad ja suu kinni teibitud. Vaenlase naisvõitlejate lahingupaari jaoks oli sõda läbi.

„Vangi tervis on korras. Ta tuleb teadvusele umbes seitsme minuti pärast. Teda ei ole vaja meditsiinikonteinerisse panna,” teatas lahinguarvuti.

„Siin kolmas. Vaenlase julgestus on kahjutuks tehtud. Kaotusi pole. Kaheksa vaenlase sõdurit on vangi võetud. Kahte vaenlase võitlejat ei õnnestunud elusana kinni võtta. Tungime edasi vaenlase positsioonide sügavusse,” kandis leitnant Schöttli ette.

„Tubli, Hubert,” kiitsin teda. „Olge väga ettevaatlikud. Hoiduge vaenlase lõksude ja miinide eest.”

„Sain aru.”

Ka Sajdin teatas mõne hetke pärast, et vaenlase julgestus on maha võetud. Neljandal rühmal oli õnnestunud Takeshi ja minu kaasabil koguni kõik kaheksa vaenlase julgestajat elusatena kinni võtta. Sajdin määras kohe mõned võitlejad vange kokku koguma ja valvama ning neljas rühm alustas lahingupaaride ja pooljagude kaupa sissetungi või õigemini hääletut sisseimbumist vaenlase kaitsesüsteemi sügavusse.

Võisin nüüd rahuliku südamega anda veebel Wang Pengile korralduse tuua libasõdurite maketid kõrgendikule ning paigutada need nüüd juba meie valduses olevatele kaitsepositsioonidele.

Võib-olla oli kommodoor Flemingil tõesti õigus, kui ta väitis, et tegelik invasioon ei tule pooltki nii hull nagu hololahingusimulatsioonid. Nüüd jäi üle veel loota, et vaenlased pole taibanud ka miine ja lõkse aktiveerida, kuna nad ei tea, et nende julgestus on kahjutuks tehtud ning künkanõlval paiknevad laskepesad ei ole enam nende käes.

Olime just koos Takeshiga neljanda rühma võitlejatele järgnemas ning ühte ühendustunnelisse sisenemas, kui kõrvu lõikas madal võigas jõrin. Lahinguarvuti sensorpilt näitas, kuidas rahulikult punkris istunud vaenlase võitlejad kiivri pähe tõmbavad, relvad haaravad ning mööda ühenduskäiku edasi tormavad. Üldhäire oli lõpuks vaenlase üksuseni jõudnud.

Kuid see oli lootusetult hiljaks jäänud. Ühendustunnelites asetleidnud kokkupõrge oli lühike, äge ja ühepoolne. Vaenlase sõdurid pidid võitlema peaaegu pimesi, sest biosensoorsest akustikast polnud neile mingit abi. Nende laserrelvade tuli ei suutnud meie kaitseväljadest läbi tungida. Olime neid ootamatult tabanud.

Tegime vaenlase sõduritele mitu ettepanekut alla anda. Mu alluvad tekitasid tunnelisuudes suuri hiina- ja ingliskeelseid holokujutisi, milles lubasid alistumise korral head kohtlemist ja täielikku amnestiat, täpselt nii, nagu lahingureeglites oli ette nähtud. Pime oleks ka neid näinud. Kurtki oleks kuulnud maa all tontlikult kajavaid hiinaja ingliskeelseid üleskutseid, mida Sajdini lahinguarvuti üle kogu vaenlase kaitsesüsteemi võimendas. Igaks juhuks käskisin pakkuda alistumisvõimalust ka araabia, hindi ja hispaania keeles. Vaenlane reageeris tulega.

Kui kokkupõrke lõpupoole ilmus ühest punkrist lagedale grupp vaenlase sõdureid, hoides relvi enda ees väljasirutatud kätel, oleks kolmanda rühma võitlejad nad peaaegu maha lasknud, enne kui taipasid, et vaenlase jaoks tähendab see žest alistumist.

Iga inimene teab, et alistumise märkideks on kas mahavisatud relv, ülestõstetud käed või valge lipp. Gort Ashryni elanikud seda ei teadnud. Mõistsin nüüd, miks nad hiina- ja ingliskeelsetele üleskutsetele ei reageerinud. Nad ei saanud ühestki suuremast Maa Föderatsiooni keelest aru. Nende arvutites puudusid ilmselt ka vastavad tõlkeprogrammid.

„Härra kapten, kõige alumises majutuspunkris on vaenlase üheksast sõdurist koosnev jagu jõudnud ennast lahinguvalmis seada. Nad on tõkestanud väljapääsud ega kavatse alla anda,” kandis Sajdin ette.

„Paku neile veel kord võimalust alistuda,” käskisin Sajdini, kuigi teadsin juba ette, et pakkumisest ei saada aru ega võeta seda vastu. Nii ka läks. Kui Takeshi ja mina alumise majutuspunkri juurde jõudsime, istusid vaenlase sõdurid endiselt seal ning tulistasid vastu.

„Ühe sajandiku grammine antiainegranaat. Tuld!” käskisin lakooniliselt. Kurb käsklus lõpetamaks seda ühepoolset kokkupõrget. Vanasti öeldi selliste asjade kohta tapatalgud või veresaun. Mida öelda nüüd, kui verd ei voola ja plasmalaengud pihustavad surnukehad algosakesteks?

Varjusime lööklaine eest, Sajdin tõstis relva ning antiainegranaadi plahvatus tegi vaenlase tulele lõpu. Meie brigaadis ei olnud kombeks sääraste käskluste andmist või täitmist alluvatele delegeerida.

Seejärel saatis Sajdin ühe lahingupaari punkrit üle kontrollima. „Härra kapten, üks vaenlase sõdur on ellu jäänud. Ta ei ole isegi vigastatud,” teatas Sajdin peagi.

See ei saanud võimalik olla, seepärast tahtsin ellujäänud võitlejat oma silmaga näha. Antiainegranaat oli soomustatud punkriukse sõna tõsises mõttes minema pühkinud. Punkri põrandal istus tõesti üksainus vaenlase sõdur. Ta oli paljapäi, laeng oli tal ilmselt kiivri peast rebinud, ning vaatas meid äraoleval pilgul. Ta võis olla umbes viiekümneaastane mees ja tõepoolest elus ja terve, mida kinnitas ka mu lahinguarvuti. Kõik tema kamraadid olid olematusse haihtunud.

„Ma olen kaua elanud, aga pole midagi sellist eales näinud,” ütles Takeshi. Ta oli kiivri peast võtnud ja väljendas end verbaalselt. Järgnesime koos Sajdiniga tema eeskuju ja võtsime kiivrid ära.

Andsin käsu: „Las rühma sanitar võtab ta oma hoole alla.” Seda meest oli küll jumal hoidnud.

Kui vaenlase võitlejatele oli häiresignaal päästmatult hiljaks jäänud, siis meie jaoks oli see pärale jõudnud liiga vara. Meil jäi puudu kõigest kümme-viisteist minutit. Minu kavatsus vaenlase üksus ilma lahinguta võitlusvõimetuks muuta oli läbi kukkunud. Saime vaid kakskümmend kaks vangi, lisaks langes meie kätte kümme haavatud vaenlase sõdurit, kes pandi koos meie haavatutega meditsiinikonteineritesse.

Ainus erinevus meie ja vaenlase haavatute kohtlemisel oli see, et konteinerid haavatud vaenlase sõduritega märgistati punase triibuga.

Meil oli hästi läinud, ainult kolm võitlejat oli saanud haavata. Nende vigastused olid kerged – ühel võitlejal oli laserikiir käe otsast sähvanud ja teisel mõlemad jalad. Ainult kolmanda seisund oli mõnevõrra raskem, sest võimsama laserrelva tuli oli lõiganud ta umbes vöökohast pooleks. Sääraseid tõhusamaid relvi oli vaenlasel üks igas jaos ja need olid palju ohtlikumad kui tavalised laserpüssid.

Kandsin pataljoniülemale ette, et kõrgendik 443,8 on meie valduses. Kolonelleitnant von Strachwitz oli üllatunud ülesande täitmise kiiruse ja väheste kaotuste üle, millega meil oli õnnestunud tähtis võtmepositsioon hõivata. Sain kiita. Pataljoniülem ei teadnud, et mu tegelik kavatsus oli olnud hoopis teistsugune.

Nüüd ei tohtinud saavutatud edu käest lasta ega aega kaotada. Varem või hiljem pidi vaenlane esialgsest kaosest ja peataolekust toibuma ning vasturünnakut võis oodata nii tunneleis, maapinnal kui ka õhus. Käskisin lahingutoetusrühmal vaenlase kõrvalisemad ühendustunnelid õhkida, kuid jätta peaühendustunnel puutumata. Võitlejad mineerisid selle. Otsustasin vaenlase seal lõksu meelitada. Oletasin, et terveks jäänud tunnel on vaenlasele väga suur ahvatlus. Rünnak oli nagunii vältimatu – parem siis juba tõrjuda see meie valitud kohas kui lasta vaenlasel rünnata oma äranägemise järgi.

Suureks plussiks oli, et olime vaenlase kaitsepositsioonid tervelt ja kahjustamatult kätte saanud. Laskepesi oli vaja ainult natuke siinseal korrastada ning meie vajadustele kohandada. Ka meie energiareservid olid veel täiesti puutumata. Suuremateks töödeks peale vaenlase lõksude ja miinide kahjutustamise jäid veel tulejuhtimissüsteemi ülespanemine ja häälestamine ning kõrgendikku ümbritseva ruumi mineerimine. Meil oli plaanis välja panna üle tuhande antiainemiini ning blokeerida kogu lahinguruum kolmekümne kilomeetri ulatuses kuni kuue tuhande meetri kõrguseni. Selleks pidi kuluma umbes neli tundi. Lootsin salamisi, et vaenlane võimaldab meile selle aja enne, kui nende tankid kohale jõuavad.

Ettevalmistustööde käigus sai kaks lahingutoetusrühma võitlejat rumalal kombel ja omal süül surma. Kui allüksus parajasti vaenlase käest ülevõetud punkreid ja ühenduskäike miinidest, lõksudest ja igasugustest muudest üllatustest puhastas, käivitas ühe võitleja lohakus lõks-varingu. See maksis elu nii talle kui ka tema lahingupaarilisele.

Ühe majutuspunkri muutsid võitlejad sõjavangide kogumispunktiks. Sõjaväepolitseid ei olnud niipea oodata, esmajärjekorras pidid portaali läbima soomusjalaväe- ja tankiüksused ning mõned logistikaüksused. Esimesed sõjaväepolitseiüksused, kellele vange üle anda oleksime võinud, pidid kohale jõudma alles üheksandal invasioonipäeval. Seniks pidime vangide eest ise hoolt kandma ning looma neile nii talutavad kinnipidamistingimused kui vähegi võimalik.

Peagi tuli uudiseid ka esimeselt ja teiselt rühmalt.

Jean-Roch sattus oma võitlejatega tugeva õhutõrjetule alla ning kaotas enne planeedi pinnale jõudmist kaheksa meest. Sellest hoolimata ründas teine rühm südikalt kõrgendikku 286,0 ning hõivas selle umbes kahekümne minutiga. Kaotuste nimekiri pikenes veel kolme langenu ja kolme haavatu võrra.

Esimese rühma ülesanne, mis pidi olema kergemate killast, osutus hoopiski kõige raskemaks. Rühm maabus viimasena ning selleks ajaks oli häiresignaal jõudnud kõrgendikul 318,6 paiknevate vaenlase üksusteni. Vaenlase jalaväekompanii võitlejad olid jõudnud laskepesad hõivata ning tankikompanii ülem oli taibanud oma üksuse õigel ajal kesksest infosüsteemist eraldada, nii et tapjaviirus ei jõudnud nende luure-sensorsüsteeme blokeerida ega allüksuse intranetti kinni jooksutada. Ka tegid kaks vaenlase üksust üllatavalt head koostööd.

Seetõttu kestis lahing kõrgendiku 318,6 pärast nelikümmend kuus minutit, mis on säärase kokkupõrke kohta väga kaua. See oli üsna tasavägine heitlus. BISMARCKi plasmakahurite tulega suutsid võitlejad lõpuks tankid hävitada ning vaenlase kaitsest läbi murda. Nooremleitnant Lin Tianhao teadis, et reserve pole kusagilt võtta ning ta peab rünnaku, maksku mis maksab, lõpuni viima. Seda ta ka tegi.

Kõrgendiku hõivamise hinnaks kujunes kümme langenut ja üksteist haavatut – karmid tuleristsed alles hiljuti sõjakooli lõpetanud nooremleitnandile. Meil vedas, et vaenlane ei saatnud sinna lisajõude. See oleks võinud pöörata lahingu meie kahjuks.

Olin sunnitud hõredaks jäänud allüksusele tugevduseks saatma ühe jao lahingutoetusrühmast ja ühe jao neljandast rühmast, kelleta oleks tema võitlusvõime langenud alla kriitilise piiri. Invasiooni raskem osa – hõivatud positsioonide hoidmine – seisis ju alles ees.

Üks tund ja kolmkümmend neli minutit pärast seda, kui esimene B-kompanii võitleja Gort Ashrynil maabus, olid kõik meie esmased ülesanded täidetud. Olime hõivanud kõrgendikud 286,0, 318,6 ja 443,8. Need neetud numbrid jäävad mulle elu lõpuni meelde.

Olime hävitanud kolm vaenlase jalaväekompaniid ja ühe tankikompanii. Lahingukontakti invasioonijalaväega ei saanud katkestada või sellest omatahtsi väljuda. Ei saanud ära joosta, sõita või lennata, põgeneda või peituda, nagu olid teinud kunagi ammu kaotusseisus olenud või lüüasaanud üksused.

Kes meile vastu astus, sel oli kolm võimalust – hukkuda, haavatuna vangi sattuda või lihtsalt vangi langeda. Muid valikuid polnud. Meil endil oli võimalusi veelgi vähem – kas võita või kaotada. Invasioonijalaväeüksusele tähendas kaotus aga täielikku hävingut, nagu oli juhtunud 527. jalaväebrigaadiga Paradise Valley’l.

„Siin neljas. Kaks vaenlase jalaväekompaniid ja kaks tankikompaniid liiguvad mööda peaühendustunnelit meie suunas,” kandis Sajdin ette.

Kõik tundus minevat plaanipäraselt. Vaenlane oli sööda alla neelanud ning kavatses peadpidi meie seatud lõksu tormata.

„Mehitage varitsuspositsioonid. Aktiveerige miinid. Valmistuge tunneli õhkimiseks,” andsin käsu.

„Sain aru.Mul oleks vaja ühte jagu selle asemele, kelle ma Tianhaole ära andsin. Eelpositsioonile oleks vaja kahte allüksust. Igaks juhuks.”

Sajdinile vajalikku jagu polnud kusagilt võtta. Kolmas rühm oli väljas miinitõket rajamas ning lahingutoetusrühm tegi kahjutuks viimaseid lõkse, kohendas positsioone, valvas vange ning tegeles tulejuhtimissüsteemi häälestamisega. Reserve ei olnud.

„Ei ole kusagilt võtta. Sajdin, sa pead kolme jaoga toime tulema.

Tulen kohe sinu juurde.”

„Sain aru. Täidan ülesande kolme jaoga.”

Olin jäänud üksi. Takeshi oli läinud koos kolmanda rühmaga välja juhendama miinitõkke rajamist.

Läksin alla, õigemini lasin gravimootoril end künka sisemusse kanda. Peaühendustunnel oli tõesti selline, nagu lahinguarvutid olid hololahingusimulatsioonide ajal meile neist ettekujutuse loonud. Seal ei mahtunud mitte kaks tanki vabalt teineteisest mööduma, vaid tegelikult hoopiski neli, sest veel kaks lahingumasinat võisid liuelda üle alumiste, kui nood tunnelipõhja ligi hoidusid. Tunnelisuust, mis oli künkatipust lugedes umbes neljasaja meetri sügavusel, hargnesid käigud tankide laskepesadesse. Laskepesi oli ette valmistatud kahe kompanii ehk kahekümne tanki jaoks ning need asetsesid künkanõlva sees eri kõrgustel.

Tunneliseintel oli näha perfektselt sirgeid lõikejälgi, kui võimsad laserlõikurid olid oma töö teinud. Mõistagi polnud maa-alune ühendustee ise sirgjoonelisena rajatud, vaid selle sik-sakid moodustasid osa vaenlase kaitsesüsteemist. Tunnel suundus ühtlase tasase kaldega maapõue sügavusse.

Neljas rühm oli tunnelisuus positsioonidele asunud ning ootas vaenlast. Võitlejad olid hõivanud tunneli kõrvale kaljusse lõigatud eendi, kus olid olnud mingid seadmed, mis ilmselt olid mõeldud selle mastaapse rajatise korrashoidmiseks ja hooldamiseks. Sajdin oli käskinud ruumi puhastada.

Ta oli paigutanud ühe jao eendisse eelpositsioonile ning kaks jagu kilomeetri võrra tagapoole tunnelisuusse. Rühmaülem oli endale koha võtnud eesmise jao juures. Suundusin tema juurde ning asusin Sajdini kõrvale. Mul ei olnud mingit kavatsust tema eest rühma juhtima hakata. Aga see oli minu käsk, mida võitlejad täitsid, ning minu mõnevõrra riskantne plaan, mida neljas rühm parajasti ellu hakkas viima. Oleks olnud kohatu viibida otsustaval hetkel kusagil mujal.

Meie plaan oli tegelikult lihtne: hävitada antiainemiinidega esimesed tankid, tunnel tankivrakkidega ummistada ning lõpuks kogu rajatis õhkida ja troppi kokku surutud vaenlasele tunnelilagi umbes kilomeetrise lõigu ulatuses kaela kukutada.

Sensorpilt näitas, et vaenlase üksused pole enam kaugel. Need polnud ešelonideks jagunenud, vaid tankid liikusid ühtlases järjestikuses kolonnis. Oli näha, et tankistid on jalaväelased peale võtnud ning nood saavad tankisoomuse külge kinnitunult priiküüti. Tankid roomasid edasi vaevalt saja viiekümne kilomeetrise tunnikiirusega, kitsas ruum ei lubanud kiiremat sõitu.

Peagi ilmus esimene tank käänaku tagant nähtavale. Sensorpilt näitas, et lahingumasinad hoiavad väga väikest pikivahet ja liiguvad peaaegu üksteise sabas.

„Tuld mitte avada. Las tulevad lähemale. Liiga vähe jääb varingu alla,” andis Sajdin oma alluvatele korraldusi. Lahinguarvuti vahendas need mulle, kuna oletas, et soovin jälgida, kuidas Sajdin oma rühma juhib.

Aja kulg aeglustus. Mööda tunnelit liikuva soomuskolonni pea jõudis meist kaheksasaja, seejärel juba viiesaja meetri kaugusele. Sekundid tiksusid tunnipikkustena. Neljanda rühma intranetis valitses vaikus.

Kui juhttank oli jõudnud kolmesaja meetri kaugusele, kaalusin korraks, kas mitte sekkuda. Sajdin oli lasknud vaenlase ohtlikult lähedale. Kuid see oli tema rühm ja tema lahing ning vanemveebel Ahmadinejad oli veidi keevalisest temperamendist hoolimata külma närviga mees.

„Tuld!” käskis Sajdin, kui esimene tank oli meist umbes kahesaja meetri kaugusel. Tema lahinguarvuti aktiveeris samal hetkel miinid, pisikesed antiainekapslid vupsasid peidikutest välja, leidsid sihtmärgid, haakusid tankisoomuse külge ja lõhkesid.

Tankitõrjemiinidel on veel see hea omadus, et need toimivad suundlaengu põhimõttel. Laeng läbistab kaitseväljad ja soomuse ning sumbub tanki sisemuses. Nii ei teki säärast kohutavat lööklainet nagu antiainegranaatide puhul.

Kui lööklaine mu hetke pärast ikkagi täie hooga vastu eendi tagumist külgseina paiskas, sain aru, et midagi on väga valesti. Kui lahinguarvuti poleks jõudnud kineetilise energia relvade vastast kaitsevälja maksimaalvõimsusele panna, oleksin hoobi tagajärjel ilmselt teadvuse kaotanud ja võitlusvõimetuks muutunud. Ikkagi kulus mul paar sekundit, enne kui suutsin ennast koguda.

Mu kõrval põrkas vaenlase libasõduri pooleksksrebitud makett vastu seina ja purunes tükkideks. Taipasin, et meie tulelöök oli tühja läinud. Miinid olid tabanud üksnes vaenlase libatanke. Plahvatused olid tankimaketid tükkideks rebinud ja nende lõhkirebitud jäänused mööda tunnelit laiali paisanud. Ummistust või troppi, mille oleks moodustanud hävitatud tankide vrakid ning mis oleks sulgenud läbipääsu, ei saanud tekkida. Vaenlane oli meid üle kavaldanud.

„Õhkige tunnel! Viivitamatult!,” käskisin oma alluvaid. Võitlejate reaktsiooni või vastust ära ootamata võttis mu lahinguarvuti neljanda rühma intraneti oma kontrolli alla ning aktiveeris lõhkelaengud. Sensorpilt näitas, kuidas tunnelilagi alla variseb. Kuid vaenlase tankikolonn oli jõudnud juba läbi lipsata, ainult viimased tankid jäid varingu alla.

Veel kord leidis kinnitust, et meie vanad„pantrid” on väga manööverdamisvõimelised. Neli vaenlase lahingumasinat oli rebinud end üksteise kõrvale ning tankid tormasid halastamatu seinana aina kiiremini ja kiiremini meie suunas, tunnelipõrandal vedelevat risu hooga kõrvale lükates. Tornikahurid töötasid täisvõimsusel ja laserikiired sähvisid piki tunneliseinu.

Edasised sündmused toimusid palju kiiremini, kui mul kulub aega nende kirjeldamiseks.

„Tankid murravad läbi! Granaadiheitjad! Tuld!” kõlas Sajdini käsklus.

Kriitilises olukorras ei ole paremat juhtimismeetodit kui isiklik eeskuju. Sajdin tuli millisekundiks kaitsva nurga tagant välja ning tegi granaadiheitjast lasu. Antiainegranaat rebis ühel tankil torni küljest. Kuid sellest viivust piisas, et kolme ülejäänud tanki tornikahurid said ta sihikule võtta. Kui tahes tugevast isiklikust kaitseväljast ei ole kolme tankikahuri koondtule vastu abi. Üks laserikiir lõikas mu kamraadil jalad alt, teine tema keha keskelt pooleks ning kolmas lõhestas pea. Sajdin oli läinud. Kiire ja halastav surm ühele vanale sõdurile.

Enam ei vahetatud elusid aja vastu. Iga vaenlase tankiromu maksis nüüd invasioonijalaväelase hinge. Neljanda rühma esimeses jaos oli viiel mehel granaadiheitjad, kuid mitte keegi võitlejatest ei jõudnud teha kahte lasku.

Sensorpilt näitas, et üks vaenlase tank on ikka veel terve ning on jõudnud meile üsna lähedale. Selle soomuskattele oli kinnitunud neli jalaväelast. Meil oli koos minuga elus veel viis meest.

Kaalusin mõttes, kas oleks võimalik edasi söösta ning Sajdini granaadiheitja kätte saada, enne kui tanki tornikahur jõuaks mind sihikule võtta. Lahinguarvuti teatas, et säärane katse ebaõnnestub 99,99 % tõenäosusega.

„Ärge üritage granaadiheitjaid kätte saada! See on kindel surm! Mul on rakmetes mõned tankitõrjemiinid! Kui tank meieni jõuab, panen need käsitsi paika!” täitis meie intraneti jaoülema nooremveebel Jundhonyo Surawati VII-nda hääletu karje.

Tema prototüüp oli võidelnud aastail 2112 kuni 2115 toimunud Indoneesia kodusõjas. Sõda nimetati ka riisisõjaks ning selles oli viis osapoolt. Nagu nimigi ütleb, võideldi põhiliselt maa ja toiduainete pärast, kui globaalse kliimasoojenemise tagajärjel hakkas ookean rannikualasid üle ujutama ning inimesed jäid nälga.

Nägin, kuidas ta ulatab paar väikest kapslit võitlejale enda kõrval. „Kui mul peaks miinide panek persse minema, siis sina,” kuulsin lahinguarvutis Jundhonyo sõnumit oma lahingupaarilisele.

Võitleja surus miinid pihku. Tank jõudis samal hetkel meiega kohakuti, tankitorn pöördus ning laserikiir niitis veel ühe kamraadi maha. Tankitõrjemiinid saanud võitleja hüppas tanki suunas, aga enne, kui põletav kiir teda tabas, avanes tema pihk ja miinid pääsesid sõrmede vahelt lahti. Need liuglesid kolme liblikana tanki poole.

Kaks neist jõudis välkkiirelt pöörduv tanki tornikahur tuhaks põletada, kuid üks miin haakus tanki soomuse külge. Suundlaeng tungis läbi soomuskatte ning plahvatas tanki sees, pihustades masina sisemuse molekulaarseks sodiks.

Vaenlase jalaväelased haakisid end kasutuks muutunud masina küljest lahti. Nad ei kulutanud aega meie pihta tulistamisele. Nad ilmselt teadsid, et tavalise laserpüssi kiir ei suuda meie kaitsevälja läbistada. Meil polnud samuti võimalik enam plasmaautomaatidest, ammugi siis püssigranaadiheitjatest lasta, sest vaenlane oli jõudnud liiga lähedale. Plasma- ja antiainerelvad on väga head, aga neil on ka üks puudus – iga lask alla kümne meetri kaugusele tähendaks enesetappu.

Üks vaenlase võitleja hüppas või õigemini liugles gravimootori abil minu suunas. Kehakuju järgi otsustades tekkis mul kahtlus, et tegu on naissõduriga, ning ma koondasin oma lahinguarvuti sensorpildi tema peale.

Ma ei oleks tohtinud seda teha. Nägin, et mind ründav vaenlane on noor, umbes kahekümneaastane või siis veidi vanem naine. Midagi tema näojoontes ja silmades meenutas mulle tabamatul moel Annat. Kangestusin hetkeks. Kaotasin väärtusliku osa sekundist, mida oleks olnud vaja lihaskontrolli loovutamiseks lahinguarvutile ning vaenlase eest kõrvale põikamiseks.

Naine ei löönud mind ega üritanud jalust maha rabada. Ta haaras mul hoopiski käega ümber kaela. Tema teise käe sõrmed sulgusid ümber randme ning ta väänas hooga mu pea endale kaenlasse. Ma ei jõudnud reageerida. Olin veel pooluimane, sest granaadiplahvatuste lööklaine oli mind mitu korda vastu tunneliseina virutanud.

Kahekümnekordse võimendusega lihasülikond on primitiivne, kuid see annab lihastele säärase toore jõu, millega võiks kas lõvil või isegi elevandil kaela kahekorra käänata, invasioonijalaväe võitlejast rääkimata.

Suutsin mõne hetke kogu jõudu pingutades ja naise randmetest kinni hoides sellele tapvale haardele vastu panna. See on ainult sügaval inimese hinges peituv elutahe, mis säärases olukorras võib aidata.

Samas mõistsin, et olen kaotanud. Mul polnud pääsu. Teadsin, et samal hetkel, kui ma oma käed lahti lasen, ükskõik kas siis kurnatusest või soovist mingit lööki või võtet üritada, teeb mu pea pöörde ümber oma telje. Aju ei saa pärast seda kuigi kaua toimida. Olin asjatult riskeerinud ja pidin selle eest maksma. Mu sõda oli läbi. Olin nii palju kordi virtuaalselt surnud, et mul polnud vähimatki põhjust surma karta. Mul polnud tegelikult mitte midagi kaotada.

Surm tähendas vabanemist. Vabanemist kõigest – nii sellest ebaõiglasest sõjast, vääramatust tulevikust, ahastest valikutest, kurbusest kui ka ängistusest. Ma loobusin vastupanust ja lasin käed lahti. Samal hetkel kaotasin teadvuse.

Kui ma uuesti ümbritsevat maailma tajuma hakkasin, sain aru, et seisan, plasmaautomaat raudapidi käes, tankivraki juures. Jundhonyo seisis mu kõrval ja rohkem polnud kedagi.

„Härra kapten, ma olen kuulnud, et te olete võitluskunstides kõva käsi, aga see, mida te praegu tegite, ületab tõesti inimvõimete piiri. Kuradima leidlik võte neile värdjatele automaadipäraga kuklasse äsada! Ilma teieta oleks nad mulle lõpu peale teinud. Meie jaost ei ole kedagi alles jäänud,” jõudsid allohvitseri mõtted minuni.

Vaatasin ringi ja nägin, et vaenlase sõdurid lamavad surnult maas. Üks neist lebas siinsamas näoli meie kõrval, kukal purustatud. Mind rünnanud naisvõitleja lamas kaugemal. Parem oli, et ma ei näinud tema nägu. See kõik ületas tõesti inimvõimete piiri. Kuid ega see polnudki inimese kätetöö.

„Miks sa seda tegid?” küsisin lahinguarvutilt.

„Sa ei tohi surra. Maria ennustused ei ole veel täide läinud. Sinu roll on veel täitmata. Kolonelleitnant von Strachwitz aimas ette, et sa ei ole võimeline naissoost vaenlase sõdureid tapma. Seepärast käskis ta pataljoni juhtimiskeskuse ajul programmeerida mind säärases situatsioonis sinu teadvust üle võtma,” vastas lahinguarvuti.

Kui ma pidasin oluliseks teada oma alluvate nõrku ja tugevaid külgi ning püüdsin neid hästi tundma õppida, oli loomulik, et ka mu otsene ülem käitub samamoodi.

„Kuidas on võimalik, et sa suutsid mu teadvuse täielikult üle võtta?”

„Mind aitas sinu alateadlik elutahe. See on sul väga tugev.”

Oleksin peaaegu naerma pahvatanud. „Ma lasin minna. Seda nimetad sa tugevaks elutahteks?”

„Loeb see, mis on alateadvuses. Inimene on juba kord selline olend, kes vaevleb vastandlike soovide ja mõtete küüsis. See on inimlik. Teadvus – see on kõigest pealispind. Loeb ainult see, mis on alateadvuses. Südames või hinges, kui sa soovid poeetilisemalt väljenduda.”

„Võib-olla oli Annal õigus, kui ta kunagi nimetas mind masinaks? Vahest tuleneb meie põlgus biorobotite vastu sellest, et oleme ise nendega nii sarnased? Kes ma siis olen? Mina ise? Või hoopiski sina? Mul on väga raske sind usaldada, kui ma tean, et sa oled iga hetk võimeline uuesti mu teadvuse täielikult üle võtma.”

„Mul ei olnud valikut. Kas sa oled minu suhtes vähem usaldav ja elus või rohkem usaldav ja surnud. Sa ütlesid, et lasid minna ning andsid mõista, et sul puudub elutahe. Tunnistan, et eksisin ja tegin vea. Ma palun andestust. Kui sa soovid, võid võtta automaadi ja minu vea parandada. Kui sa tõesti kahtled, et võiksn sul seppuku tegemist takistada, võid sa ju oma teadvuse igal soovitud ajahetkel minust eraldada ning teha seda ilma minu kohalolekuta.”

„Härra kapten, mis teiega on?” kuulsin ja samas tajusin, et Jundhonyo raputab mind käest.

„Jäin korraks mõttesse. Minu viga, et sinu jao mehed ja Sajdin langesid. Riskeerisin asjatult.”

„Ei, see pole teie viga. See oli halb õnn. Võitlejatel polnud õnne. Meil oli hea õnn, seepärast oleme elus. Vaenlastel polnud ka õnne. Naised ei ole sündinud sõdimiseks,” osutas ta naisvõitlejale, kelle mu lahinguarvuti oli minu oma kätega tapnud. „Nad on loodud… muudeks asjadeks.”

Küllap nooremveebel Jundhonyo Surawati VII teadis, milleks naised on loodud. Ta oli olnud Fort Deathrow’s samas viiendas brigaadis, kus minagi, ainult sattunud sinna kolmkümmend neli kalendriaastat hiljem.

„Jundhonyo, mis sinu tüdrukust saanud on?” küsisin ootamatult.

„Ma ei tea ega tahagi teada. Lits ta oli ja küllap litsiks on ka jäänud. Mulle tõmmati vitt kandadeni pähe, aga mina mõtlesin, et see on suur armastus. Sain teada, et olin tal neljateistkümnes kutt. On halb õnn olla neljateistkümnes.”

Mõistsin, et ma ei oleks pidanud seda küsimust esitama.

Vahepeal olid ka teise ja kolmanda jao võitlejad meieni jõudnud. Jundhonyo käskis neil langenute jäänused kokku korjata. Alluvusjärjekord oli temani jõudnud ja temast oli saanud rühmaülem.

Föderaalarmees ei olnud kohusetäitjaid, olid ainult ülemad. Vastutus ei saanud olla poolik või osaline. Vastutuse kandmist ei saanud proovida, harjutada ega katsetada.

Ka minu vastutus polnud kuhugi kadunud, ükskõik kui hästi või halvasti ma seda kanda suutsin. Seni, kuni olin elus ja võitlusvõimeline, olin ma 2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii ülem ja need siin olid minu mehed. Ainult surm või võitlusvõimetuks muutumine võisid mind juhtimisvastutusest vabastada. Lahinguarvuti oli minult küsinud, kas ma tahan surra. Ma ei tahtnud. Tahtsin elada.

Saatsin pataljoniülemale ettekande toimunud kokkupõrke kohta ning brigaadi staapi esildise Jundhonyo ülendamiseks. Nooremveebel ei olnud rühmaülemale kohane auaste, isegi kui võitlejaid on ettenähtust palju vähem alles jäänud.

Allohvitseril oli kaks kehtivat distsiplinaarkaristust, nii et pidin need käigult enne tähtaega kustutama. Seepärast võttis kogu ülendamisprotseduur nelikümmend sekundit aega. Protseduurid, mis rahuolukorras võivad võtta aastaid, viiakse sõja ajal läbi mõne sekundiga.

Kutsusin võitlejad kokku. Ma ei hakanud neid rivistama, nad seisid poolkaares minu ümber, tankivraki ja langenud vaenlase sõdurite kõrval.

„2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii 4. rühma ülem nooremveebel Jundhonyo Surawati VII, relvajõudude juhataja välimarssal Tian Guan IV-nda nimel ülendan teid veebliks.” Lahinguarvuti edastas sõnumi kogu kompaniile. Surusin võitlejal kätt.

Samal hetkel tekitas allohvitseri lahinguarvuti tema kaelusele ühe linnukese juurde.

„Tänan,” vastas veebliks ülendatu. Kuna traditsioonilisi Banzai- tervitusi vahetatakse ainult verbaalselt, oli see igati kohane vastus. Võitlejad surusid tal üksteise järel vaikides kätt ning läksid tagasi langenute jäänustega tegelema.

„Haavatuid ei ole. Need värdjad on kõigile meie kamraadidele tornikahuritest pähe lasknud,” pani Jundhonyo tähele.

See oli tõesti nii. Meditsiinikonteinerid, mille võitlejad ettenägelikult positsioonidele olid varunud, seisid puutumatult virnas. Meil ei olnud haavatuid. Biosensoorne akustika näitas aga, et siinpool varingut tunneli sügavuses võib veel seitse vaenlase sõdurit elus olla.

„Tooge vaenlase haavatud ära. Meie langenud võivad senikaua oodata,” andsin neljanda rühma ülemale käsu.

Jundhonyo viivitas. Näha oli, et mu käsk on talle vastumeelne.

Astusin allohvitserile lähemale ja panin käe ta õlale.„Jundhonyo. Ma saan aru, et sinu jao võitlejate surm on sind vapustanud. See pole aga mingiks õigustuseks, et sa viivitad mu käsu täitmisega. Ära mitte kunagi enam viivita mu käskude täitmisega. Ära kunagi enam nimeta vaenlase sõdureid värdjateks või muude halvustavate nimedega. Nad tapsid sinu mehed ja Sajdini ning oleks väga napilt ka meid teise ilma saatnud. Kuid me ise tegime kaks nende kompaniid vagaseks. Meie kompanii on siin planeedil olnud vähem kui kaks tundi. Selle ajaga oleme jõudnud hävitada kuus vaenlase üksust. Kuidas peaksid siis vaenlased meid nimetama? Kuidas peaksid nemad meisse suhtuma?”

Allohvitser vaikis. Seejärel ta kummardas. „Sain aru. Olen karistuse ära teeninud. Härra kapten, palun karistage mind. Laske minu ülendamine tühistada.”

„Mine ja täida käsk. Sinu vastutus on nüüd palju suurem, kui enne,” lõpetasin jutu.

Lahkusin tunnelist. Oli aeg üle vaadata, kuidas edeneb kolmandal rühmal miinitõkke rajamine. Mõtlesin korraks, kas oleks ehk õige hetk liita neljas rühm kolmandaga, kuid loobusin sellest. Olime kandnud kaotusi, kuid need polnud veel nii suured, et oleks olnud vaja kompanii organisatsiooni muuta.

Tankidele mõeldud ühenduskäikudest oli niipalju kasu, et neis sai gravimootori abil kiiresti edasi liikuda. Olin just künka sisemusest välja jõudmas, kui pataljoniülem ühendust võttis.

„Anton, tankidiviis „Sarrendë” tuli Sarrendozi lähistel maapinnale, nagu me oletasimegi. Laevastiku luure andmetel oli neil pärast orbitaalpommitamise lõppu alles jäänud 327 võitlusvõimelist tanki. Nad astusid Vonkvarrešhi piirkonnas lahingukontakti meie petteüksustega ning on kaotanud veel 48 tanki.”

„Kas vaenlane makette ka kasutab?” katkestasin pataljoniülema teadaande küsimusega.

„Massiliselt. Vaenlase esimene ja teine ešelon koosnevadki põhiliselt libatankidest. Tankid ründavad alles kolmandas laines.”

„Kas luure ei suuda ikka veel makette paljastada?”

„Ei suuda. Vaenlase rühmitus selgus alles lahingukontaktis meie petteüksusega. Mul on veel olulist informatsiooni. Vaenlase strateegiline kaugõhutõrje meie vastutusel olevas lahinguruumis on hävitatud. Laevastik koondas õhutõrjediviisi „Sarrendë” vastu kaheksa lahingulaeva tule. Vaenlase üksuse jäänused on planeedi pinnalt eemaldunud ning varjunud maa alla,” edastas kolonelleitnant von Strachwitz veel häid uudised.

„Härra kolonel, järelikult läheb kõik plaanipäraselt?” pooleldi küsisin, pooleldi konstateerisin fakti.

„Kaugeltki mitte. Meist ida pool on kahtlaselt vaikne. Seal paiknenud vaenlase üksused ei astunud 4897. jalaväebrigaadiga lahingukontakti, vaid eemaldusid tunnelite kaudu. Neil olid head positsioonid, kuid nad ei teinud vähimatki katset vastupanu osutada. Samuti ei ole vaenlane saatnud sinna lisajõude.”

„Võib-olla on nad kaotanud juhtimisvõime või on neil võitlusmoraal kokku kukkunud?” tähendasin selle peale. Hetke pärast sain isegi aru, et tegu on soovmõttega.

„Kindral Rommeli arvates on vaenlase väejuhatus juhtimise detsentraliseerinud ning kõigile üksustele juba ammu enne invasiooni algust ülesanded ja lahinguruumi kätte jaotanud. Tõenäoliselt arvestasid nad algusest peale, et kogu nende juhtimissüsteem hävitatakse. Vaenlane ei saa kaotada midagi, mida ta pole kunagi tõsiselt luua üritanudki.”

„Kuidas olukord naaberbrigaadi lahinguruumis meid mõjutab?” küsisin.

„Vaenlase tankidiviis „Shaharändëz” ei ole 4897. jalaväebrigaadi rünnanud, nagu me oletasime. Diviis on liikunud hoopis põhja suunas ning vältinud meie naabrite lahinguruumi sisenemist. Üksus on jõudnud meile ohtlikult lähedale.”

„Sel juhul võivad nad rünnata meie brigaadi idast või kirdest,” tegin loogilise järelduse.

„Täpselt nii. Luureandmete kohaselt ei ole see vaenlase üksus orbitaalpommitamise käigus raskemaid kaotusi kandnud. Seetõttu otsustas brigaadiülem, et kolmas pataljon ei maabu esialgselt planeeritud alal teie kompanii lahinguruumis, vaid neljanda pataljoni lahinguruumi idaosas. Brigaadi kaitse raskuspunkt suunatakse itta.”

Meie kompanii oli alati üksi. Kahes hololahingusimulatsioonis ei saanud me lisajõude, kuna need ei saanud jääda ülekaaluka vaenlase tankitorude ette. Nüüd pidime samuti üksi jääma, sest lisajõude oli vaja mujal.

„Sain aru. Kolmas pataljon ei maabu esialgselt planeeritud alal.”

Arvasin, et see on kõik, mida pataljoniülemal oli mulle hetkel edastada. Ometi ma eksisin.

„4897. jalaväebrigaad on teinud saatusliku vea. Nad valisid maabumiseks liiga ideaalse koha. Nad valisid paiga, mida vaenlase väejuhatus oletas neid valivat,” jätkas kolonelleitnant von Strachwitz mõttevahetust. Ta tundus olevat väga murelik.

Meie ülemad ei kartnud vaenlase rünnakuid. Need olid vältimatud. Ükskõik kui tugeva vaenlasega oli alati võimalik võidelda. Oli võimalus kas võita või kaotada. Seni, kuni oldi vaenlasega lahingukontaktis, oli kõik hästi.

Invasioonijalaväe pataljoni- või brigaadiülema suurim hirm, verdtarretav painaja, hullemast õudusunenäost hullem košmaar oli hoopiski vaikus lahinguruumis ning lahingukontakti puudumine. Kui vaenlane vältis lahingukontakti või taganes lahinguta, oli see kindel märk, mis hoiatas massihävitusrelvade kasutamise eest. Kui olin alles noor õppursõdur, oli Paradise Valley’l 527. jalaväebrigaadiga just nõnda läinud.

Alustatud invasiooni ei olnud võimalik tagasi pöörata või invasioonijalaväeüksusi võõra planeedi pinnal kiiresti mujale ümber paigutada. Invasiooni eesmärk oli ju portaali ülesseadmine ja julgestamine, et sõjatandrile oleks võimalik kiiresti vägesid juurde paisata. Portaali asukohta ei saanud enam muuta, kui selle rajamisega oli kord algust tehtud.

„Härra kolonel, kas te arvate, et 4897. brigaadiga juhtub see, mida Maria ette nägi?” küsisin oma ülemalt.

„Tõenäoliselt. Õnneks meiega seda ei juhtu. Vähemalt selles võime kindlad olla.”

„Luureandmed väidavad, et meie eriüksused on vaenlase kvasarmiinid ja muud kvasarlaengud sajaprotsendiliselt kahjutuks teinud.”

„Kvasarlaengud võib olla tõesti, kuid vaenlasel võib olla vanu, palju primitiivsemaid massihävitusrelvi. Näiteks vesiniku- tuuma- ja neutronpommid on nii algelise ülesehitusega, et nano-, piko- ja femtosfääris ei saa neile midagi teha. Need relvad on palju iidsemad kui nanotehnoloogia ja nanovaglad, piko- ja femtotehnoloogiast rääkimata. Vesinikupommis ei kasutata nanotehnoloogiat, järelikult ei saa nanovaglad seda kahjutuks teha.”

„Kas te arvate, et vaenlane on mineerinud 4897. brigaadi lahinguruumi vesiniku- või tuumamiinidega, mida meie eriüksused pole avastanud ega kahjutuks teinud?”

„Jah. Ma arvan nii. Kindral Panfilov ja brigaadi staap on sama meelt. Ma oletan, et vaenlane lõhkab mõne sellise kohe pärast portaali valmimist koos esimese seda läbiva üksusega. „Shaharändëzi” tankidiviisil pole seega põhjust 4897. jalaväebrigaadi rünnata. Seetõttu ründavad nad meid.”

Taas oli meil valida halva ja väga halva vahel. Kuid igal juhul oli parem vaenlase tankiarmeele vastu astuda, kui massihävitusrelva ohvriks langeda.

„Kas meil on võimalik naabreid kuidagi aidata? Kas on võimalik midagi teha katastroofi ärahoidmiseks?”

„Kindral Panfilov juba võttis nende ülemaga ühendust. Nad on oma esialgset invasiooniplaani muutnud ning allüksusi lahinguruumis veelgi hajutanud. Meil ei ole võimalik rohkem midagi ette võtta. Meie brigaadiülem on meie, mitte 4897. brigaadi ülem. Ta ei saa neid juhtima hakata. On sul veel küsimusi?”

„Ei.”

„Valmistu vaenlase tankirünnaku tõrjumiseks, kuni on veel aega. Üks märkus – ära võta liigseid riske. Praegu ei ole meie ülesanne vaenlase maa-aluste kommunikatsioonide puhastamine, vaid portaali rajamise julgestamine.”

„Sain aru. Olen teinud vea,” tunnistasin ausalt. Pataljoniülem oli tähelepanelik nagu alati, ning seigad, mida pealiskaudne pilk poleks märganud, ei jäänud tema eest varjule.

„Sul vedas. Sa oled elus. Ka mina tegin vea. Oleksin pidanud sind hoiatama, et pataljoni põhijuhtimiskeskus programmeeris sinu lahinguarvuti teatud tingimuste tekkimisel võtma sinu teadvuse üle täieliku kontrolli. See osutus võimalikuks vaid ülitugeva sideme tõttu, mis teie vahel on tekkinud. Seda tehti minu käsul.”

„Kas on veel mingeid tingimusi, mille tekkimisel peaks lahinguarvuti mind võtma täieliku kontrolli alla,” suutsin lõpuks kobamisi painava mõtte endast välja suruda. Fakt, et säärane asi on üldse võimalik, oli mu senist maailmapilti tugevasti vapustanud ning sellesse mõra löönud.

„Ei. Rohkem sääraseid tingimusi pole. Pataljoni põhijuhtimiskeskus hindas tõenäosust, et sul võiks selle sõja ajal tekkida lähivõitluskontakt mõne vaenlase naissoost võitlejaga, vähem kui üheprotsendiliseks. Ometigi ma otsustasin, et ka see on liiga suur risk. Mul oli õigus, sest selline olukord tekkis juba esimese lahingupäeva esimestel tundidel.

Ma ei tea, milline on see oluline roll, mida sa tulevikus täitma pead, kuid ma teen kõik endast oleneva, et anda sulle võimalus seda täita. Muidu poleks ma seda käsku mitte mingil juhul andnud. See rikkus sinu isiksuse suveräänsust. Nagu näed, ülema hoolitsus alluva eest võib mõnikord olla üsna julm. Loodan siiralt, et juhtunu ei kõiguta sinu usaldust minu vastu. Oleksin kurb, kui see oleks vastupidi. Anton, sa ju tead ja ka mina tean, et see sõda jääb mulle viimaseks. Võin enda õigustuseks öelda ainult seda, et puhtad on nende motiivid, kelle tee hakkab lõpule jõudma.”

Meie dialoog oli kestnud juba üle kümne minuti. Oli tunda, et kolonelleitnant von Strachwitzi hing kripeldas, muidu poleks ta minuga nii kaua mõtteid vahetanud. Invasioonipäeval tähendab kümme minutit pataljoniülemale kolossaalselt pikka aega.

„Sain aru, härra kolonel. Mõistan, miks te nii tegite,” kinnitasin oma ülemale. Lootsin, et mu vastus kergendab vähemalt udusule võrra koormat, mille ta oli oma südametunnistusele võtnud.

„Siis on hästi. See oli kõik, mida ma tahtsin öelda,” lõpetas pataljoniülem mõttevahetuse.

Tulin välja maapinnale. Päike hakkas tõusma. Olin näinud päikesetõuse ja – loojanguid mitmel planeedil. Need olid väga erinevad. Teadsin, et pole olemas kahte planeeti, kus päike tõuseks ühtemoodi. Päikesetõus siin, Gort Ashrynil näis neist kõige kaunim.

Hetke pärast mõistsin, miks see nii tundub. Inimese ilumeel ja värvitunnetus oli ju välja kujunenud Maal. Kõik on ju ilus, mis Maaga sarnaneb. Ning see koht siin oli tõesti samasugune nagu Maa, nii palju kui ma Maast üldse midagi teadsin.

Vaatasin mõne hetke päikesetõusu ning jälgisin, kuidas õhuke punakas viirg silmapiiril jõudu kogub.

Invasiooni algusest oli möödunud kaks ja pool Maa standardaja tundi. Meie kompanii lahinguruumis oli vaikne ja rahulik. Kõige raskem hetk näis olevat seljataha jäänud. Kogu 2634. jalaväebrigaad oli maabunud. Esimene ja kolmas pataljon oli vaenlasega lahingukontaktis ning pioneeripataljon pani palavikulise kiirusega portaali üles.

Umbes viie ja poole tunni pärast pidi 8919. tankibrigaad alustama läbimarssi.

Kuid kaks vaenlase tankidiviisi oli meid pihtide vahele võtnud. Vaenlasel võis varuks olla mis tahes üllatusi. Järgmise päikesetõusuni jäi veel terve igavik.