Читать книгу Gort Ashryn II osa. Sõda - Leo Kunnas - Страница 3

„…armee. Kui see lahingusse läks, tulid tema järel eriüksused, kes võitlejaid relva ähvardusel sõdima sundisid, tapsid kõhklejad, keeldujad ja desertöörid ning võtsid langenutelt ära tunnusplaadid, et nende isikut ei saaks tuvastada. Sellega püüti varjata kaotuste tegelikku suurust.

Keskajal oli veel üks teine armee, kus sõdureid aheldati raudkettidega laskepesade külge, et nad ei saaks ära joosta. Ja siis veel üks, kus sõdurite ajudesse siirati implantaadid, mille abil neid juhiti nagu kõige primitiivsemaid roboteid.

Paljudes armeedes ei võinud sõdur oma kamraadide peale kindel olla. Ta ei võinud iial teada, kas ta haavatuna kantakse tule alt välja, kas ta jäetakse täbaras olukorras üksi või kas teised on tema eest valmis elu kaalule panema. Haavatutel lasti surra ning tihti jäeti laibad lahinguväljale vedelema. Aga see kõik oli väga ammu, ajal, mil inimesed veel inimeste vastu sõdisid.”

Need olid olukorrad, mida ei mängitud läbi ajaloolistes holosimulatsioonides. Me teadsime, et vana- ja keskajal oli juhtunud palju sellist, mida inimtsivilisatsioonil on põhjust häbeneda. Invasioonijalaväe peavaimuliku kindralleitnant Dadullah Akhond V-nda sõnad, mis mu teadvusse jõudsid, tekitasid tunde, et tegu on millegi hoopis enamaga kui tavalise lahingueelse välijumalateenistusega.

Me ei seisnud rivis. Kogu teine pataljon istus, jalad ristis, kompaniide kaupa kuuenda vaheteki põrandal. Olime täisvarustuses, kuid paljaste peadega ning relvad ja varustus olid ootevalmis meie kõrval. Kõik kuulasid hiirvaikselt, keegi isegi ei sosistanud omavahel. Vähem kui kahe tunni pärast pidime alustama hüpet tundmatusse.

Meie ees seisis tõeline kindral Akhond, mitte tema holokujutis. Sõjaväevaimulikud ei kasuta jumalateenistustel holosimulatsiooni. Peavaimulik isiklikult pidas jutluse igale pataljonile eraldi ning lahinguarvutid vaid edastasid selle. Ta oli jätnud meie pataljoni viimaseks, kuna pidi hüppama koos meiega.

„See oli väga ammu, üle seitsmesaja aasta tagasi. Ma sündisin siia maailma kindla teadmisega, et inimestevaheline sõda ei kordu enam iialgi. Oleme kõik sündinud meie ajalikku ellu selle teadmisega. Paraku on meile nüüd antud seaduslik käsk rünnata Gort Ashryni ja tõsta relvad kaasinimeste vastu.

Meil ei ole enam meie eelkäijaid vaevanud probleeme. Meie ustavus vandetõotusele, ülematele, oma üksusele, kamraadidele ja alluvatele on murdmatu. Ometi ei tohi me hetkekski unustada, et meie hinges on veel üks lojaalsus, mis on kõrgem maailmaruumi piiratusest ja ajaliku elu tühisusest – see on usk jumalasse, ükskõik, kuidas me oma jumalat ka ei nimetaks.

Ainult jumal saab otsustada selle üle, mis on õige, mis vale, mis on õiglane, mis ülekohtune, mis on aus, mis autu, mis on moraalne, mis moraalitu. Me ei tohi hetkekski unustada, et igaüks meist ning kõik me koos vastutame oma tegude eest jumala ees. See on prisma, millest läbi vaadates peame nägema oma tegude tagajärgi.

Panen teile südamele, et kui te Gort Ashrynil, inimeste planeedil, näete kohalikke elanikke, siis ärge nähke neis vaenlasi, vaid kohelge neid kui kaasinimesi. Isegi siis, kui Gort Ashryni elanikud ei suhtu meisse samamoodi, ei oleks see põhjus ega õigustus neid halvasti kohelda. Mitte miski ei õigusta tsiviilelanike tapmist, naiste vägistamist, ülemäärase jõu kasutamist, elukeskkonna ja looduse hävitamist, sõjavangide väärkohtlemist ega muid sõjakuritegusid.

Kuid karmim kui õiglane karistus, mis sääraseid kuritegusid toime pannud üksusi vältimatult ootab, on teadmine, et sõjakuritegudes osalenud teotavad meie usku jumalasse. Säärased teod lõhuvad harmoonia inimese hinges, inimeste vahel ning inimese ja Universumi vahel. Varem või hiljem tuleb nende eest anda vastust jumala ees.

Ma ei palu jumalalt meile võitu. Võit ja kaotus ei ole jumalikud sündmused, need kuuluvad ajaliku elu juurde. Sõdurid langevad, üksusi hävitatakse, lahinguid kaotatakse, kuid Suurinvasioonist alates ei ole Maa Föderatsiooni relvajõud jäänud üheski sõjas kaotajaks. Ei ole kahtlust, et me võidame ka selle sõja. Küsimus on hoopis selles, kuidas me käimasoleva sõja võidame ning kas me jaksame võidu koormat kanda.

Öeldakse, et iga invasioonijalaväe sõdur, kes maabub võõral planeedil ning näeb seal teist korda päikesetõusu, on sündinud uuesti. Ta on saanud jumalalt kingiks uue elu. Usaldagem siis oma elu jumala hoolde! Ja kui kõigeväeline jumal peab meid selle kingituse vääriliseks, püüdkem siis selles uues elus olla paremad, ausamad, õiglasemad, moraalsemad ja eetilisemad kui täna! Et meie püüdlused harmoonia poole kannaksid vilja! Et meie usk jumalasse kasvaks ja tugevneks! Mu vennad, palvetagem nüüd üheskoos! Meie katsumuste tund on lähedal! Aidaku meid jumal!” lõpetas peavaimulik jutluse.

Olin esimeses reas oma kompanii võitlejate seas. Minust paremal oli ülemveebel Kawabata silmad sulgenud ning kordas sosinal ühte ja sama lauset: om mani padme hum, om mani padme hum. Oo aare lootose õies. Vasakul luges vanemveebel Ahmadinejad vanapärsia keeles palveid Ahura Mazdale. Mõned võitlejad võtsid saapad jalast ning palvetasid Maal Meka linnas asuva püha kivi Kaaba poole, samal ajal lõid teised risti ette.

Meie pataljoni vaimulik oli üks neist, kes polnud võimeline pärast kosmoserännakut ennast identifitseerima, ning ka mina ei suutnud teda aidata. Seepärast käisid brigaadi vaimulik ja kindral Akhond isiklikult võitlejate hulgas ringi ning teenisid iga soovijat vastavalt tema usukommetele. Invasioonijalaväes oli väga vähe ateiste. Ma ei tundnud isiklikult ühtegi.

Istusin vaikselt oma kohal. Ma ei suutnud ega osanud midagi paluda, mõtlesin vaid peavaimuliku sõnadele. Kurbus mu hinges oli otsatu ja sügav nagu must auk, millesse oleksin tahtnud langeda. Ma teadsin, et kindral Akhond ise ei kuulu nende hulka, kes selle invasiooni üle elaksid. Maria nägemus jooksis mul uuesti silme eest läbi.

„Mu poeg Nimetu Jumala Teener, oled sa katsumuste tunniks valmis?” kuulsin äkki tasast häält.

Vaatasin võpatades üles. Peavaimulik seisis otse mu ees.

„Jaa, olen, Õpetaja,” vastasin kohkunult kogeldes.

„Jumala tahtmine sündigu. Me kõik peame selleks valmis olema. Tänu jumalale, kes saatis mulle tuleviku märgi, mu poeg,” ütles ta seejärel ning vaatas mulle leebel pilgul otsa. Mul ei jäänud vähimatki kahtlust, et ta oli mu mõtteid lugenud ning teab nüüd, mis teda ees ootab.

„Jumal õnnistagu sind.” Vaimuliku käsi puudutas korraks peaaegu õhkkergelt mu pealage ning ta liikus edasi.

Tuleviku vääramatus rõhus mind. Eriti rusuvalt mõjus aga see, et ma ise ju kujundasin oma tegudega sedasama vääramatut tulevikku. Kindral Akhond teeb tõesti seppuku, sest ta sai minult äsja oma saatuse teada. „Kurat, miks pidin ma küll just praegu Maria nägemust meenutama!” siunasin ennast mõttes.

Jumalateenistus lõppes peagi. Nüüd ei jäänud enam midagi muud teha kui oodata.

Mul ei lastud kaua kahetseda ega süümepiinu tunda. „Brigaadiülemal on sulle tähtis ülesanne. Ta võtab kohe sinuga ühendust,” kuulsin mõne hetke pärast oma peas pataljoniülema kolonelleitnant Hyatzinth von Strachwitz X-nda häält.

„Sain aru. Olen valmis käsku täitma,” vastasin. Kõik isiklik tuli nüüd kõrvale jätta. Seda juhtus väga harva, kui kõrgem ülem läks käsuandmisel otsesest ülemast mööda. Seda ei tehtud ilma mõjuva põhjuseta. Asi pidi olema tähtis.

„Anton, mul on sulle üks palve.Järgmine ööpäev tuleb väga ränk.Kas sa oled võimeline andma kogu meie brigaadile nii tugeva psii-impulsi, et selle mõju kestaks vähemalt kaheksateist tundi?” kuulsin peagi oma teadvuses brigaadikindral Aleksander Panfilov IX-nda küsimust.

„Jah, härra kindral. Olen võimeline andma ka tahteimpulsi, mille mõju kestab kogu ööpäeva,” vastasin.

„Väga hea!” Tajusin kindrali vastuses kergendustunnet. „Tee seda kohe. Esimene varjuteatri allüksus hüppab kaheteistkümne minuti pärast. Aega ei ole enam palju jäänud,” sain käsu.

„Sain aru. Vajan kolm minutit keskendumiseks.”

„Hästi. Kolme minuti pärast annan kogu brigaadi intraneti sinu kontrolli alla,” ei raisanud kindral sõnu ega aega.

Teadsin, et psii-impulsi andmine nii suurele üksusele ei ole sugugi kerge. Ma ei olnud kunagi varem midagi säärast teinud. Väga tähtis oli, et tuhanded võitlejad, kellest paljusid ma ei tundnud või tundsin liiga vähe, oleks valmis oma teadvuses tahteimpulssi vastu võtma, oleks sellele häälestatud, oleks minu tahtega nii-öelda samal lainel. Ülesande täitmine ei tohtinud ebaõnnestuda. Ma ei saanud kindralit alt vedada ja tema usaldust petta. Kuid selle vältimiseks oli vaja kõigepealt iseennast emotsionaalselt ette valmistada, mis oli kõige raskem.

Tühjendasin oma teadvuse mõtetest. Olin seda varemgi sadu kordi teinud, nagu mu isa oli mind juba lapsepõlves tegema õpetanud. Ei olnud vaja kurbust, kahetsust, süümepiinu, kõhklusi ega kahtlusi. Nüüd oli ainult üks: käsk. Käsk ja mina ning mitte midagi muud selles maailmas.

Ma ei tajunud aja kulgu. Kindrali hääl tõi mu reaalsusesse tagasi. „Võitlejad! Ma käskisin meie teise pataljoni B-kompanii ülemal kapten Anton Irv VIII-ndal anda teile tugeva psii-impulsi. See on hädavajalik meie ülesande täitmiseks. Kapten Irv annab teile tahteimpulsi mõne sekundi jooksul.” Kindrali iga sõna tabas mind nagu raske ja täpne löök, millele järgnev vaikus täitis mu teadvuse ja kogu brigaadi nullside süsteemi.

„2634. jalaväebrigaadi võitlejad! Punase Draakoni brigaadi sõdurid! Oleme leek, mis põletab maailma! Oleme tõusulaine, mis pühib kõik oma teelt! Oleme torm, mille järele jääb tühjus!

Me usume iseendasse, kamraadidesse ja ülematesse! Me usume oma lahinguarvutite mõistusesse ja relvade jõusse! Meie tahe võita on vääramatu! Igaüks meist on väärt tuhandet vaenlast! Ei ole jõudu, mis suudaks meile vastu seista!

Aeg on minna! Otsustav päev on käes! Tund on tulnud! See on meie vaenlase kaotuse päev! See on meie võidu tund!” Nende sõnadega andsin tahteimpulsi, mis mu lahinguarvuti poolt võimendatuna täitis hetkeks kogu meile kättesaadava MILNETi.

Seda, mis nüüd järgnes, poleks ma osanud ealeski ette kujutada. Võitlejad mu kõrval hüppasid järsku püsti, haarasid relvad ning hakkasid neid pea kohal viibutama. „Banzai! Banzai! Banzai! Banzai!” skandeerisid sajad hääled võimsas, järjest tugevnevas kooris. See tundus nagu torm, millest olin äsja rääkinud. Teadsin seda eufoorilist seisundit väga hästi. Maria antud psii-impulss oli mul sügavalt meeles.

Lahinguarvuti näitas, et teistes pataljonides toimub täpselt sama. „Anton, ma ei ole mitte kunagi varem ennast nii hästi tundnud! Sellise hetke pärast tasub elada! Ma olen tõesti õnnelik, et olen elanud tänase päevani!” Nägin, et pataljoniülem seisab mu kõrval.

Tõusin ruttu püsti. Äkki ta embas mind. Tal olid silmad märjad ning ta ei häbenenud seda üldse.

„Palju tänu, Anton! See oli just see, mida võitlejad vajasid,” tänas mind lahinguarvuti kaudu ka brigaadikindral Panfilov.

„Tänan usalduse eest, härra kindral,” vastasin talle.

Tundsin ennast väsinu ja rusutuna.Olin andnud liiga tugeva impulsi. Kurbus, kahetsus ja süümepiinad tulid tagasi, kuid varasemast palju teravamana. Tundsin sõna otseses mõttes ängistust. See tunne uhkas tõusulainena minust üle, sama lainena, mille olin äsja esile kutsunud, aga mis oli kohanud takistust ning põrkas nüüd mu enese pihta tagasi. Kõige hullem oli aga see, et mul puudus tahe sellest ülesaamiseks.

Istusin tagasi põrandale ning püüdsin oma teadvust mõtetest tühjendada, aga ka see ei õnnestunud. Kuulsin, et võitlejad olid vahepeal „Invasioonijalaväe laulu” üles võtnud:

Sadade häälte koor andis sellele kurvale laulule jõulise ja võimsa, isegi natuke kohutava kõla. Kuulasin kamraadide laulu ning jälgisin lahinguarvuti kaudu, kuidas brigaadiülem annab kaheksandal vahetekil sõduritele üle musti valge päikeseketta kujutisega riideribasid.

Seal oli kokku kaheksasada kuuskümmend võitlejat. Kuna brigaadiülemal polnud varjuteatri jaoks üleliigset pataljoni kusagilt võtta, oli ta käskinud selle moodustada logistikapataljoni, lahingutoetuspataljoni ning meile tugevduseks antud õhutõrjepataljoni allüksustest.

„Invasioon on tehing, kus kaubeldakse surmaga ning vahetatakse inimelusid aja vastu,” oli isa mulle öelnud sel ammusel päeval, mil talle teatasin, et ka minust saab invasioonijalaväelane. Brigaadikindral Vo Nguyen Giap VIII teadis, millest rääkis, sest ta oli ise olnud invasioonijalaväe brigaadiülem. Ka brigaadikindral Aleksander Panfilov IX oli sunnitud seda julma tõde tundma õppima.

Mõned võitlejad jäid tõsiseks, kuid enamik naeratas, kui nad päikesemärgiga musta riideriba vastu võtsid. Nende reipad ja rõõmsameelsed Banzai-tervitused jäävad mulle igaveseks meelde.

Olin kuulnud, et kunagi kasutasid inimesed uimastavaid aineid, mis viisid neid korraks eufoorilisse seisundisse, tekitades teadvuses irreaalseid kujutluspilte või siis võltsi mõnu ja rahulolu. See, mis võitlejatega praegu toimus, ei olnud aga midagi uimastavat, võltsi või irreaalset. Kõige hullem oligi, et nende teadvuses toimuv oli eufoorilisest meeleseisundist hoolimata täiesti kaine, reaalne ja teadlik. Mina olin seda teinud. Minu antud psii-impulss oli nad sellisesse meeleseisundisse viinud.

Brigaadiülem oli sünktõsine, kui ta võitlejaid üksteise järel embas. Ma mõistsin teda. Enamik varjuteatri võitlejatest hukkub, vaid mõned võivad imekombel ellu jääda. Kindral aga peab oma otsuste ja käskudega edasi elama, nende koormat elu lõpuni kandma.

Ka mina pidin end kokku võtma, sest mitte miski ei vabastanud mind kohustusest oma alluvaid juhtida. Püüdsin tõusta, aga ei suutnud. Silme ees virvendas ning ajas öökima. Ma oleks vajanud praegu ise üht korralikku tahteimpulssi. Istusin kägaras vaheteki põrandal, reibaste ja rõõmsameelsete alluvate keskes ning hoidsin oma valust peaaegu lõhkevat pead käte vahel.

Ma ei tea, kui kaua olin niimoodi konutanud, aga äkki tundsin, et mu enesetunne läheb paremaks. Tõstsin pilgu ja nägin, et peavaimulik on minu juurde tagasi tulnud. Ilmselt oli ta minu kõrval seisnud juba tükk aega. Olin olnud iseendaga nii hõivatud, et polnud tema tulekut tähelegi pannud.

Kindral Akhondi abiga jõudsin lõpuks sinna, kuhu olin pürginud – meeleseisundisse, mil teadvus on mõtetest täiesti tühi. Peavaimulik lasi mul mõne aja niimoodi olla, siis aga haaras mu käe ning tõmbas mind järsult püsti. Vana mehe jõuline haare üllatas mind. Vaarusin korraks, aga jäin jalgele.

Peavaimulik vaatas mulle veel korra otsa ning pöördus seejärel minekule. Ta ei öelnud sõnagi. Mõnikord ongi parem vaikida.

„Goran, tule koos Pengi ja tema jao võitlejatega minu juurde,” käskisin lahinguarvuti kaudu oma lahingutoetusrühma ülemat. Olgu mis on, kõige raskemad kohustused tuli täita esmajoones.

Võitlejad saabusid mõne hetke pärast.

Esimesena ulatasin valge päikesekettaga musta riideriba veebel Wang Peng VIII-ndale. Ta kummardas kergelt ning vahetasime traditsioonilised Banzai-tervitused.

„Nagu näha, saatuse eest pole pääsu,” lausus allohvitser seejärel mõtlikult. Öeldus polnud ei kurbust ega kibestumist, samuti puudus selles reipus või rõõm. Peng oli oma elu juba seljataha jätnud.

Embasin teda korraks, samuti nelja tema jao võitlejat, kui ma nendega ükshaaval hüvasti jätsin. Nad pidid minema esimestena koos libasõdurite kompaniiga, et teha pettemaabumine kõrgendikust 443,8 kagus. Manöövri eesmärk oli meelitada vaenlase tankiüksused kõrgendiku piirkonnast minema.

Seejärel kutsusin enda juurde rühmaülemad ning kompanii veebli. Peagi seisid nad kõik mu ees – kompanii veebel ülemveebel Takeshi Kawabata VII, hüüdnimega Vana Samurai, esimese rühma ülem nooremleitnant Lin Tianhao X, teise rühma ülem leitnant Jean-Roch Coignet V, kolmanda rühma ülem leitnant Hubert Schöttli XI, neljanda rühma vanemveebel Sajdin Ahmadinejad VIII ning lahingutoetusrühma ülem leitnant Goran Mitič VII.

„Plaanid on tehtud ja käsud antud. Nüüd jääb üle need ellu viia. Kui teil on küsimusi, võib käesolev hetk jääda viimaseks võimaluseks neid näost näkku esitada,” pöördusin alluvate poole.

Mul oli plaanis kolmanda, neljanda ja lahingutoetusrühmaga sõna otseses mõttes vaenlasele pähe hüpata ja maabuda otse kõrgendikule 443,8. Ma kavatsesin vallutada selle käigult. Ülejäänud kõrgendikud jäid esimese ja teise rühma hõivata.

Loomulikult oli see väga riskantne plaan. See tähendas, et meie kompanii pani kõik ühele kaardile. Kuid viivitamine oleks olnud veelgi riskantsem, sest hetkest, mil esimene mees planeedi pinnale astub, hakkab aeg tiksuma meie kahjuks. Olin endale selgeks teinud, et selles lahingus pole reservide hoidmisel mõtet. Vaenlase võimalused jõudude koondamiseks ning lahingusse paiskamiseks olid mõõtmatult suuremad kui meie kompanii üks või kaks reservrühma.

Algusest peale tuli kõik välja panna ning juhtida nii, nagu oleks käesolev hetk viimne. Midagi säästa või varuks hoida oli mõttetu. Invasioonijalaväes oli nagunii kombeks, et mitte ükski võitleja ei söönud grammigi, ei maganud silmatäitki, ei puhanud hetkegi, isegi ei palvetanud kordagi enne, kui portaal oli üles pandud ning esimene soomusjalaväe- või tankibrigaad selle läbinud.

Kõik vaikisid. „Härra kapten, meil on hea plaan. Juba Napoleon on öelnud, et marsi hajutatult, aga ründa kontsentreeritult. Seda me ju teeme,” lausus leitnant Coignet mõne aja pärast.

Jean-Rochile meeldis Napoleoni tsiteerida. Võib-olla sellepärast, et tema prototüüp kapten Jean-Roch Coignet oli aastail 1799-1815 kaasa teinud kõik Napoleoni sõjakäigud ning, ime küll, ellu jäänud.

„Iga plaan kestab vaid esimese lahingukontaktini. Siis on kõige tähtsam haarata initsiatiiv. Kordan veel kord üle oma asendamisjärjekorra. Kõigepealt sina, Hubert. Siis Jean-Roch. Seejärel Goran. Teil kõigil on põhjust loota Takeshile. Niikaua, kui te kuulate tema nõu, ei jää meie kompanii hätta. See on kõik,” lõpetasin jutu. Surusin kõigil võitlejatel kätt ning igaüks läks oma rühma juurde. Andsin ülemveebel Kawabatale märku, et ta veel ei lahkuks.

„Takeshi, mul on sulle üks palve,” pöördusin vana ülemveebli poole. „Kui minuga peaks midagi juhtuma, palun hoolitse siis poiste eest, et nad lollusi ei teeks. Nad on kompanii juhtimiseks veel liiga noored.”

Ülemveebel kummardas sõnatult ja lahkus.

„Kohalikele tuleb karm suvi. Vihma asemel sajab taevast alla föderaalarmee sõdureid,” kuulsin ühte oma lahingutoetusrühma sõdurit teistele ütlemas. Panin tähele, et mõned tema kamraadid naersid selle peale, aga suurem osa lähedal seisjatest jäi tõsiseks. Mu alluvad olid psii-impulssidega harjunud ning nad suutsid seetõttu tekkivat eufooriat valitseda.

Võitleja eksis. Gort Ashryni taevast pidi hakkama alla sadama hoopis libasõdureid. Meie brigaadil oli vaenlase eksitamiseks plaanis korraldada kokku kuus petteinvasiooni, sestap oli brigaadiülem käskinud valmistada kolmkümmend kuus tuhat libasõdurit. Tegelikult valmistati makette veelgi rohkem, sest ka pataljoniülemad olid käskinud neid oma vajadusteks juurde teha. Ainuüksi minu kompaniil oli kakssada varjusõdurit. Iga libasõdur vajas ka relva, laskemoona, gravimootorit ja päikesepurje ning iga libajagu minilihtrit.

Kõige selle valmistamiseks läks nii palju energiat, et kuu aega olid ARGOSE reaktorid töötanud piirvõimsusel, kuigi laev ise seisis paigal. Lähteaineks kulus ära terve suur asteroid, mille ARGOS oli enda lähedusse tõmmanud ja kinni napsanud. Panime kuu ajaga miljardeid sole hakkama, nii et silm ka ei pilkunud. Teised invasiooniks valmistuvad üksused tegid kindlasti sama. Odav ei paistnud see sõda küll tulevat.

Lahinguarvuti vahendas mulle korraks ARGOSE sensorpilti, mis näitas, kuidas libaüksused laine laine järel laevalt stardivad. Parajasti paiskus kaheteistkümnendalt vahetekilt minema paarkümmend lihtrit. Umbes minuti pärast lahkus kolmandalt tekilt uus üksus. Tegelikult need polnud päris libaüksused, sest igas lihtris istus makettide hulgas ka üks inimene, lihast ja luust föderaalarmee võitleja.

Mõtlesin, et küll võib olla kohutavalt üksildane tunne niiviisi ainsa elava hingena libasõdurite seas istuda.

Minilihtrid meenutavad väliselt natuke kosmosehävitajat, nägin sadu voolujoonelisi, kaugelt vaadates noolt meenutavaid objekte läbi kosmose sööstmas. Invasiooni algus pakkus võimsat, isegi lummavat vaatepilt. Vaenlane jäi sellest õnneks ilma, sest neil polnud Q-süsteemi.

ARGOS oli lähenenud Gort Ashrynile poole valgussekundi ehk umbes saja viiekümne tuhande kilomeetri kaugusele. Minilihtritega saime priisõidu kuue tuhande kilomeetri kaugusele planeedi pinnast. Siis tuli välja hüpata ning iga võitleja pidi oma päikesepurjega ise hakkama saama, kuni planeedi atmosfäär vastu tuleb. Viimased kilomeetrid läbi atmosfääri pidime liuglema gravimootori tasakaalustaval jõul. Liikumiskiirus kogu aeg üha aeglustus, nii et kogu teekond pidi kestma natuke üle kuue tunni.

Lõpetasin sensorpildi jälgimise, sest vahepeal oli kogu kuuenda vaheteki välissein, mis seni oli olnud punane, vahetanud värvi ning muutunud kollaseks. Suur holokujutis kuulutas: „B-kompanii, I kolonn, valmis olla!”, ning selle all olev ajatabloo hakkas kolmest minutist sekundeid maha arvestama.

Esimene kolonn oli veebel Wang Pengi jagu koos kahesaja libasõduriga. Peng liikuski koos oma nelja võitlejaga ettepoole. Ülemveebel Kawabata rivistas mõne hetkega ülejäänud kompanii.

Viis meest, nende hulgas ka neljanda rühma ülem leitnant Bülent Özal IX, ei ärganud pärast kosmoserännakut. Kahte haiget võitlejat polnud ma suutnud aidata. Ilma veebel Pengi jaota jäi kompanii rivvi alles sada kaheksakümmend kuus meest.

Peng ja tema alluvad olid kiivri pähe pannud. Mustad valge päikesekettaga riideribad olid juba sulandunud kiivrisse ning muutunud osaks selle moondekattest. Tänu sensorsüsteemidele võisime neid näha meie, mitte keegi teine.

Me ei vahetanud Banzai-tervitusi, ei öelnud midagi, ei teinud midagi. Kompanii seisis liikumatult rivis. Kui välissein roheliseks muutus ja seejärel kadus ning võitlejad edasi liikusid, et minilihtrites libasõdurite seas kohad sisse võtta, andsin vaid lahkujaile kompaniiülemana viimast korda au, sest üksnes minu tahe ja minu käsk saatsid need mehed viimast ülesannet täitma.

Mõne hetke pärast ilmus vahesein uuesti oma kohale ning muutus punaseks. Jäime rivvi, sest teadsime, et meil pole vaja kaua oodata. Panime kiivri pähe ning kontrollisime üle hapnikugeneraatorid. Peagi muutus sein taas kollaseks. Holokujutiselt võis lugeda: „B-kompanii, II kolonn, valmis olla!”, ning sekundilugeja läks uuesti käima.

Meile ei olnud meeldetuletusi vaja. Me olime valmis. Samal hetkel, kui sekundid lõpuni tiksusid ja roheline tuli süttis, liikus kompanii ilma ühegi käsu või korralduseta hääletult edasi.