Читать книгу Gort Ashryn III osa. Rahu - Leo Kunnas - Страница 1

35. PEATÜKK
Invasioon minevikku

Оглавление

Olime marssinud kolm ööpäeva ja veel kolm oli kulunud välikindlustuste rajamiseks ning odaheitjate ja katapultide ehitamiseks. Marssinud olime öösiti, õieti varasest õhtust hilise hommikuni. Päevane kuumus oleks meid enneaegu välja kurnanud. Magada olime saanud kaheksa tundi ööpäevas. Kasvatajad säästsid meie jõudu eelseisvaks lahinguks.

Oma teel olime harva kedagi kohanud, sest hoidusime asulatest eemale. Ilmselt kartsid inimesed öösiti väljas liikuda. Varastel hommikutundidel nägime ainult üksildasi karjuseid kitsede ja lammastega.

Nad näisid elavat väga vaeselt ja tagasihoidlikult. Oleksin tahtnud kohalike elanike kohta rohkem teada, samuti maa kohta, mille eest sõtta läksime, ning tolle kauge ajastu kohta, mil inimesed omasid teisi inimesi nagu mingeid asju.

Paraku polnud meil aega ega võimalust kellegagi suhelda. Polnud jaksugi. Meie kasvatajad, vanad teenistuse lõpetanud allohvitserid, hoidsid halastamatut tempot. Pidime kohale jõudma enne pärslasi. Mida varem kohal oleksime, seda rohkem jääks aega kindlustustöödeks.

Selles reaalsuses ei olnud meetreid ega kilomeetreid. Siin mõõdeti pikkust ühikutes, mida nimetati staadionideks. Ma ei jaksanud vahemaadest mõelda. Vastu hommikut olin omadega nii läbi, et suutsin koondada mõtted ainult puhkusele ja toidule.

Mida tund edasi, seda raskemaks näis varustus muutuvat. Oda, mõõk, kilp, pronksplekist kiiver, rinna- ja säärekaitsmed – hopliidi1 varustuskomplekt kaalus neetult palju. Meil ei olnud orje, kes oleks meie eest varustust tassinud. Pidime kandma kõike ise, nagu olid teinud seda Rooma leegionärid. Ainult tööriistu – labidaid ja kirkasid, kirveid ja vasaraid, toiduaineid ning üksuse varustust veeti kaasa kümne härjarakendiga.

Astusime rahulikul ja mõõdukal sammul, nagu olid marssinud ehtsad hopliidid. Sparta jalaväelased olid olnud esimesed sõdurid, kes marssides laulsid. Meilegi oli loodud „Iliase” ja „Odüsseia” põhjal vanakreekakeelne marsilaul, mida laulsime lahinguarvutite etteütlemise järgi. Selle otsast lõpuni kuulamiseks kulus umbes kümme tundi ning teadsime, et ega päevaunele enne pääse, kuni viimane salm lauldud.

Laul rääkis kuulsatest kangelastest ja ülistas sõda. Ma vihkasin sangareid. Kerge on olla kangelane, kui sinu varustust tassivad orjad.

Olin selgeks saanud, kui oluline on hoolitseda oma jalgade eest. Lohakuse korral võisid rohmakad sandaalid varbad ruttu verele hõõruda. Lahinguarvuti andis alati head nõu, kuid rännak oli nii väsitav, et ühel hetkel kadus jaks tema nõuannete järgi talitada.

Nii pidin astuma klassijuhataja ette, julgemata häbi pärast pilku tõsta. Tal hakkas minust hale ning rakud ja vermed jalgadel kadusid mõne hetkega.

Staabiveebel Vassili Zaitsev VI ei määranud mulle isegi ülemäärast vahikorda. Elatanud allohvitseri sõnatu laitus oli palju hullem mis tahes karistusest. Ma ei tahtnud rohkem kasvatajate silme alla sattuda. Piisas ühest eksimusest. Teist korda polnud lootust nii kergelt pääseda.

Me marssisime, kuid õigupoolest polnud selles reaalsuses teid. Olid vaid tallatud rajad, mida mööda inimesed, veoloomad ja vankrid olid harjunud liikuma. Teed tulid hiljem, Vana-Rooma ajal. Kahel korral, üks kord pärast peatumist ja teist korda enne liikvele minekut võisime süüa mõned leivakuivikud ning pala kuivatatud liha. Hea seegi, et vett võis juua nii palju kui soovisid. Mõnes hololahingusimulatsioonis seda luksust polnud.

Ka ei olnud meid kolmsada, nagu legendi järgi oli olnud spartalasi, vaid üheksasada kaheksakümmend üheksa, kogu pataljon ja muidugi ka meie kasvatajad. Tuhandest õppurist, kes olid esimesel koolipäeval õpinguid alustanud, polnud veel kuigi paljud välja langenud.

Meie kompanii moodustas faalanksi neli eesmist rivi ning minu koht oli esireas Toshio kõrval. Piilkonnad olid tagasi tõmbunud ja teatanud, et pärslased on lähedal.

Päike oli tõusnud kõrgele ja lõõskas meie kohal. Kiiver mu peas tundus olevat kuum lämmatav pott. Higi valgus silmadesse ning nõrgus mööda keha. Keegi ei näinud, kuidas mu käed värisesid, sest klammerdusin kramplikult kilbi ja oda külge.

Viskasin silmanurgast pilgu kõrvale. Toshio näis olevat täiesti rahulik. Ta ei näidanud välja vähimatki hirmu. Kuidas ta seda küll suutis?

Vasakul pool kõrgus kaljusein ning paremale jäi järsk sügav kuristik. All oli meri, mis taamal taevaga kokku sulas.

Seisime, kilbid käes, tihedasti üksteise kõrval, ning keegi ei saanud meist tõesti üle ega ümber. Ainus võimalus oli otse peale tulla.

Hopliitfaalanks on niiviisi üles ehitatud, et isegi kui tahaks, ei saaks selle esireast minema joosta. Ega ma ei oleks üritanudki. Ma poleks julgenud.

Kui olime eelmisel aastal Kadeši lahingus kogu klassiga vaarao sõjavankrite eest plehku pistnud, polnud kasvatajad meid isegi noominud.

Ma ei mäletagi, kes meist esimesena paanikasse sattus, aga olime kõik nagu peata lambad tema kannul lidunud. Kusin hirmu pärast püksi. Vänge hais levis kaugele, sest paljud kamraadid pasandasid selles lahingus ennast täis.

Kasvatajad ütlesid, et ka nemad olid noorte poistena samasuguses lahingus püksi sittunud. Esimene tõsine lahing pidigi selline olema.

Seda ei olnud vaja häbeneda. Parem püksi sittuda seitsmeaastaselt, et seda ei juhtuks seitsmeteistkümne või kahekümne seitsme aastasena, selgitasid nad.

Veel rääkisid kasvatajad, et pole mõtet karta armeed, kus allohvitserid sõdureid piitsahoopidega lahingusse ajavad ning ohvitsere kantakse kandetoolides oma meeste taga. Piits, mis sõdurit lahingusse viib, pidi olema iga võitleja südames.

Õppus pandi seisma ning meid ei lastud vankrirataste alla ajada ega maha nottida. Meile selgitati paanika ja massipsühhoosi olemust ja põhjuseid.

Nüüd polnud enam seletada midagi. Kõik, mida pidime teadma, oli selgeks tehtud. Hinnaalanduste aeg oli möödas.

Need, kes surra ei oska, pannakse magama.

Pärslaste eelvägi jäi pidama umbes nelja staadioni kaugusele. Neid oli tõesti palju, tuhandeid ja tuhandeid. Ma ei teadnud, kui palju, sest vanaaja sõduritel polnud lahinguarvuteid, kes oleks neile luureandmeid esitanud.

Kolm uhkes rüüs pärslast väljus rivist ja ratsutas ettepoole. Ülemveebel Bhagat Singh VI jättis oma mõõga, oda ja kilbi maha ning läks neile vastu.

Olime oma positsioonide ees kinni katnud umbes kümne küünra laiuse ja mõnekümne küünra sügavuse kaljulõhe. Kraavi põhjas turritasid nüüd teritatud vaiad. Kogu töö tuli teha käsitsi, sest selles reaalsuses polnud isegi kõige algelisemaid masinaid. Küünar oli teine, väiksem mõõt, millega siin pikkust mõõdeti. Olime süvendi hoolikalt maskeerinud. See polnud ainus kaitserajatis, mis pidi ebameeldiva üllatusena vaenlast ees ootama.

E-kompanii poisid olid paari kasvataja juhendamisel ehitanud väikese sepikoja. Lähim küla asus umbes kuuekümne staadioni kaugusel. Saatsime sinna patrulli, kelle ülesanne oli kokku koguda kõik raudesemed, mida vähegi leida võis. Raud taoti kolmjalg-ogadeks ja hundiraudadeks. Need varitsesid vaenlast pärast tõkkekraavi ületamist.

Ülemveebel Bhagat Singh läks otse üle reetliku süvendi. Ühte või paari meest kandis varikatus hästi. Ta lisas sammu, sest ei soovinud, et pärslased jõuaksid peidetud kraavini enne teda. Vaenlane ei tohtinud kaitserajatist kogemata kombel liiga vara avastada.

Teadsin, milline oli olnud tõeline Thermopylae lahing. Pärslaste kuninga saadik pidi tegema meile ettepaneku alistuda, millele pidi järgnema dialoog päikest varjavatest noolepilvedest ning varjus võitlemisest.

Midagi sellist aga ei juhtunud.

„Kas spartalastel pole tõesti meie vastu saata kedagi peale laste?” päris saadik hämmeldunult.

„Teie surematud on nende poistega võrreldes ise lapsed. Võidelge või kasige minema! Mul ükskõik, mida teete. See on kõik, mis mul öelda on,” vastas ülemveebel Singh.

Öelnud need sõnad, pöördus ta ning hakkas rahulikul mõõdetud sammul oma üksuse juurde tagasi tulema. Kogu tema olek näitas, et tal on pärslastest ja nende tegemistest ükskõik. Ta ei soovinud nendega rohkem rääkida.

Vaenlased polnud oma relvi maha jätnud. Üks neist, saadiku kõrval seisnud mees, ei pidanud vastu ning heitis vanale ülemveeblile vähem kui saja küünra kauguselt oda järele. Kuid ta ei tabanud, sest allohvitser pöördus küljetsi. Relv vuhises temast kerge riivega mööda.

Meie ülema ükskõikne olek oli hetkega haihtunud. „Ärge raisake ilmaasjata odasid! Samuti ärge alandage end meie ees säärasel kombel, enne kui surete,” lausus ta selle teo peale põlglikult ja kummardas pärslaste suunas.

Kuninglik saadik vaikis hetke, justkui mõeldes, mida vastata. Järsku tõmbas ta tupest mõõga ning raius üheainsa hoobiga oma alatul kaaslasel pea maha.

Oli täiesti vaikne. Kuulsin, kuidas maharaiutud pea vaikselt mütsatades vastu maad põrkas. Peata ratsanik vajus kokku, libises sadulast ning jäi eikellegimaale lamama. See mees oli esimene neist tuhandetest, kes peagi pidid talle järgnema.

Pärsia kuninga saadik tuli korraks hobuse seljast maha ning kummardas nüüd omakorda. Seejärel ratsutas ta koos järelejäänud kaaslasega omade juurde tagasi. Kolmas hobune sörkis tühjalt nende sabas.

Ei läinud kaua aega, kui vaenuvägi liikuma hakkas.

Kostis viis kumedat gongilööki ning sidemehed tõstsid kollased signaallipud. See tähendas lahinguvalmidust beeta.

Laskusin ühele põlvele ning varjusin üleni kilbi taha. Minu taga olev võitleja nihkus lähemale, tõstis oma kilbi meie kohale ning toetas selle vastu mu kilbiserva. Keegi ei kõhelnud ega kohmitsenud. Nelisada faalanksisse kuuluvat poissi moodustasid paari sekundiga hiiglasliku soomuskilpkonna.

Järgmised nelisada võitlejat tõmbasid igaüks nooletupest noole ja asetasid selle vibunöörile. Nad ei tõmmanud veel vibusid vinna. Nende taga laadis viiskümmend lahingupaari odaheitjatesse odasid. Kõige taga paiknes kakskümmend katapulti. Neljaliikmelised meeskonnad sikutasid nende vastukaalud üles ning seadsid viskemasinad laskevalmis.

Olime selleks lahinguks põhjalikult valmistunud. Oli see ju meie esimene suur eksam sõduriks saamise pikal teel. Ülemveebel Singhil oli õigus. Kahe aastaga olid kasvatajad muutnud meid poisteks, kellega ei tasunud nalja teha.

Pärslaste esimesed rivid jõudsid lõksuni ning maskeeriv varikatus varises tungleva meestehulga raskuse all sisse. Auk neelas aina uusi ja uusi ohvreid, sest tagumised surusid peale. Vaenlastel polnud enam võimalik alustatud pealetungi peatada, isegi kui nad oleks seda tahtnud.

Kümned ja sajad pärslased ajasid end ise sedaviisi teibasse. Oleksin tahtnud kõrvad kinni toppida, et mitte kuulda surijate, haavatute ja jalge alla trambitute meeleheitlikke karjeid, kuid ma ei saanud, sest pidin hoidma kilpi ja oda.

Vaenlaste surnukehad, haavatud ja elavad täitsid kraavi meie ees ning üha uued ja uued vaenlase sõdurid jätkasid üle selle inimaugutäite edasitungi. Nad astusid kolmjalg-ogade otsa ning takerdusid jalgupidi hundiraudadesse. Lõksud tõmbasid nende hoogu maha, kuid nad pressisid kangekaelselt edasi.

Meie kilbimüüri tabas noolterahe. Nooli sadas tihedalt, kuid päikese varjutamisest oli asi kaugel. Selle vastu poleks mul küll midagi olnud. Nooltesadu ei suutnud meile kahju tekitada. Peagi kuulsin nelja gongilööki, mida korrati padatrummidega. See oli märguanne lahingutoetusüksustele vastutule avamiseks.

Koondtule ala paiknes otse meie nina ees, vaevalt veerandi staadioni kaugusel. Nooled, odad ja kivid lendasid üle peade ning tegid pärslaste hulgas kohutavat laastamistööd. Vaenuvägi pressis laipu ja haavatuid jalge alla tallates edasi. Meie poisid ei jõudnud piisavalt kiiresti vibusid vinna tõmmata ning odaheitjaid ja katapulte laadida, et neid kõiki tappa.

Surmakarjed tulid lähemale. Mind valdas õudus. Olin valmis põgenema ükskõik kuhu, et ainult mitte kuulda hääli, mida teevad sajad inimesed, kelle elu maha jätab. Kuid ma ei söandanud ennast liigutadagi.

Need, kes surra ei oska, pannakse magama.

Kuulsin kolme gongilööki. Lahinguvalmidus alfa oli välja kuulutatud.

Ma ei mõelnud enam millestki. Hüppasin püsti ning tõstsin kilbi, sest mind oli õpetatud nii tegema. Silmanurgast nägin rohelisi signaallippe lehvimas ning padatrummid kumisesid mu südamelöökidega samas rütmis.

Nagu üks mees liikus meie faalanks vaenlastele vastu, et nende pealetungihoog summutada. Nihutasin kätt piki odavart tahapoole, et anda relvale suuremat löögiulatust. Pronksist tagaotsik hoidis oda hästi tasakaalus.

Tõrjusin kilbiga mulle rinnutsi peale rüsiva turske pika habemega pärslase mõõgahoobi. Olin korralikult harjutanud ning lahinguarvuti oli määranud minu füüsilise jõu koefitsiendiks 1,32. See tähendas, et olin selles holosimulatsioonis umbes kolmandiku võrra tugevam kui keskmine täiskasvanud inimene.

Jõud üksi otsustas vähe. Määrav oli hoopiski väljaõpe ja meeskonnatöö. Kõige olulisem oli muidugi see, et meid kamandasid vanad kaadriallohvitserid, kes polnud elus palju muud teinudki, kui oma alluvaid juhtinud.

Astusin sammukese ettepoole ning lõin pärslasele oda kõhtu, rinnaturvisest allapoole, täpselt nii, nagu olin õppeplatsil sadu kordi teinud. Torkama pidi poolviltu, et oda ei jääks selgroo taha kinni. Vastasel juhul oleks olnud seda raske välja tõmmata.

Rebisin relva välkkiire rapsakuga tagasi ning kisulised kidad rebisid mehe kõhu sügavalt lõhki. Nägin silmanurgast, kuidas tema soolikad kõhuõõnest välja valgusid, enne kui ta kukkus. Toshio torkas samal hetkel läbi pärslase, kes oli andmas minu pihta mõõgahoopi.

Thermopylae lahing oli alanud.


Esimest korda surra ei ole kerge.

Need olid mu isa sõnad. Rohkem polnud ta midagi öelnud. Vana kindral oli vaikides mu kõrval kõndinud, kui me jalgsi kooli läksime. Sinna oli pikk tee, üle kaheteistkümne kilomeetri ning tol päeval ei lennanud ma kohale gravimootoriga.

See oli ainuke kord, mil isa mind kooli saatis. Mõne aja eest olin saanud kaheksa-aastaseks ja teine klass oli jõudnud lõpusirgele. Jäänud oli Thermopylae lahingu holosimulatsioon.

Meie klassijuhataja staabiveebel Zaitsev oli öelnud, et me kõik, viimane kui üks, peame surema. Mul oli hirm. Inimene kardab tundmatut.

Mu isa teadis seda. Ta oli selle kõik ise läbi elanud. Ta oli mu vanemaid vendi kasvatanud ja nad üksteise järel lahingukooli saatnud. Ta teadis, millal on vaja olla toeks. See oli esimene kord, mil ma oma lapsearuga tajusin, kui palju isa minust tegelikult hoolib.

Hiljem, sõjakooli pedagoogikakursusel, kus föderaalarmee kasvatussüsteemi alused ohvitserihakatistele põhjalikult selgeks tehakse, sain teada, et Thermopylae lahingus ongi õppe-eesmärgiks suremine.

Pärast Thermopylae lahingut peab iga õppur oskama surra.

See lahing on üks kolmest kõige tähtsamast holosimulatsioonist, kus hinnatakse õppurite edasijõudmist. Need on kontrollõppused, mida kunagi ei panda seisma, juhtugu mis tahes. Neil kordadel ei anta kellelegi teist võimalust.

Järgmine säärane õppus oli kavas kahe aasta pärast, neljandas klassis.

Pärast Stalingradi lahingut peab iga õppur olema võimeline tegema seppuku.

Kool lõppes Suurinvasiooni holosimulatsiooniga kuuendas klassis. Pärast seda pidime olema valmis vandetõotuse andmiseks ja lahingukooli astumiseks.

Thermopylae ja Stalingradi lahingud olid mu lapsepõlve kaks kõige eredamat mälestust. Ka New York’i kaitselahing oli olnud väga raske, kuid kuuendas klassis ei olnud me enam lapsed. Siis me juba teadsime, mida elult oodata.

Mõistmisele jõudmine oli nõudnud aega. Kool oligi selleks, et meid sõdurieluks ette valmistada. Need kaks holosimulatsiooni olid selgusele jõudmise põletavad teetähised.

Nende lahingute mälestused olid juurdunud sügavale mu alateadvusse. Ma ei oska leida muud põhjust, miks pärast välimarssal Tian

Guan IV antud psii-impulssi juhtus mu teadvuses midagi, mis need ellu äratas.

Olin harjunud tahteimpulsse andma. Neid saanud olin harva. Ma ei kujutanud tegelikult ette, kuidas need võiksid eri olukordades mõjuda. Nüüd avanes mul võimalus targemaks saada.

Tegelikkus ei kadunud kuhugi. Selle kõrvale tekkis lihtsalt veel kaks reaalsust, mille olin kunagi ammu läbi elanud.

Stalingradi lahingusse ei olnud vaja jalgsi marssida. Kaks maapinnale paralleelselt paigutatud teraslatti tulid kusagilt ja kulgesid kaugusesse. Säärast kummalist rajatist nimetati raudteeks. See reaalsus oli täis rauda ja terast ning väga algelisi masinaid, mis ei valitsenud siin. Sellel maal ja ajastul valitsesid hoopiski metsad, stepid ja viljapõllud.

Tossavad vedurid, mis põletasid sütt ja puitu, vedasid enda järel kümneid vaguneid. Kasvatajad ütlesid, et tavaliselt veeti neis vagunites kaupu või kodustatud loomi.

Meie klass mahtus lahedasti ühte säärasesse vagunisse. Meid oli jäänud kahe poisi võrra vähemaks, kuid me ei mõelnud sellest. Olime rõõmsad, et ei pea jalgsi marssima. Kurvad venekeelsed sõdurilaulud ei suutnud meie meelt nukraks muuta.

Kurvad olid hoopiski inimesed, keda raudteejaamades nägime. Mõned neist puhkesid meid nähes nutma. Me ei saanud aru, miks nad muretsevad. Ega me polnud mingid esimese klassi juntsud, kes on valmis lahingus hirmu pärast püksi kusema või vaarao sõjavankrite eest jooksu pistma. Olime juba neljandas klassis. Olime poisid, kelle elu oli sõda.

Sajad vedurid vedasid tuhandeid õppureid täis vaguneid läände, samal ajal kui teisel poolel sõidutasid sajad samasugused rongid meie kamraade Idarindele. Täpselt nii oli see olnud ka tõelises Stalingradi lahingus. Teine maailmasõda oli suurim vennatapusõda, mida inimkond eales on korraldanud, või õigemini oli kuni viimase ajani, Gort

Ashryni invasioonini.

Venemaa eest võitles umbes poolteist miljonit poissi. Saksamaa ja tema liitlaste poolel astus välja miljon kolmsada tuhat õppurit. Teadsime, et õppusel osalevad kõigi föderaalarmee koolide neljandate klasside õpilased ja nende kasvatajad ning vägesid juhivad erukindralid ja kolonelid.

1942. aasta virtuaalsest varasuvest alates paisati mõlema poole üksusi järk-järgult otsekui päratusse kõikeneelavasse katlasse. Iga pataljon pidi võitlema koguni kolm-neli nädalat, seega võitlusvõime täieliku hääbumiseni.

Kasvatajad olid rääkinud, et tavaliselt kestab lahing järgmise aasta märtsi- või aprillikuuni. Meil polnud ühtki kindral Paulust, kes alla andnuks.

Sügis oli saabumas. Imetlesime lahtisel vaguniuksel möödalibisevaid maastikke. See oli hea, et vahepeal võis lihtsalt istuda ja mitte millestki mõelda. Samuti võis lugeda ehtsale paberile trükitud raamatuid või ajalehti. Värsked ajalehed lõhnasid hästi, kuid nende sisu tundus irreaalne. Ma küsisin mitu korda lahinguarvutilt, kas ta ikka tõlgib õigesti. Ta väitis, et tõlgib küll.

Söögiks olid leivakuivikud ja liha kummalistes suletud metallpurkides, mis tuli noaga lahti lõigata. Mõistagi tegime ka teed. Just selles lahingus jäi mulle teejoomise harjumus külge.

Kasvatajad teadsid rääkida, et tolles reaalsuses anti sõduritele võitlusvaimu tõstmiseks alkoholi ning nad põletasid ümmargusi taimsest materjalist pulgakesi, hingates sisse tekkivat suitsu. Keskaja inimeste veidrad kombed tekitasid minus tihti hämmeldust. Veelgi rohkem hämmastas mind, kui uhked nad mõnikord oma rumaluse üle olid.

Kas olime nüüd paremad või targemad? Vaevalt küll. Muidu poleks me ju seda neetud sõda alustanud.

Rong jõudis mingisse väiksemasse linna ega liikunud enam edasi. Kasvatajad ütlesid, et eespool on raudtee puruks pommitatud ning me ei pääse kuhugi, kuni see on korda tehtud. Kohalikud parandasid raudteed käsitsi, sest neil polnud ehitusroboteid. Järelikult pidi see töö võtma üsna kaua aega.

Puuviljad olid küpsenud, kuid meie toiduratsiooni need millegipärast ei kuulunud. Otsustasime vea parandada ning hankida veidi õunu või pirne või mida iganes kätte saab.

Varastamine oli mõistagi välistatud. Õnneks oli turg lähedal, kõigest poole kilomeetri kaugusel. Olime sellest äsja mööda sõitnud, kui meie ešelon peatumiseks hoogu aeglustas.

Selles reaalsuses eksisteeris raha ainult füüsilisel kujul. Poisid kogusid kiiresti paki mitmevärvilisi paberitükke ning ma toppisin need oma vormipluusi taskusse.

Staabiveebel Zaitsev oli keelanud meil omapäi kuhugi minna. Kui ta korraks vagunist lahkus, kasutasime juhust ja läksime koos Toshio ja veel kahe poisiga hüppesse.

Me ei võtnud relvi kaasa. Toshiol ja minul olid vintpüssid, mis olid meiega peaaegu ühepikkused. Neist sai lasta ühe lasu korraga. Jätsime relvad kamraadide hoolde. Teisel lahingupaaril oli kuulipilduja, mida kutsuti maksimiks. See oli kaasatassimiseks nagunii liiga raske ja kohmakas. Me ei osanud midagi karta, sest oma ja vaenlase vägesid eraldav mõtteline joon, mida kutsuti rindejooneks, oli mitmesaja kilomeetri kaugusel.

Läksime üle mitme raudlattide rea, pisikeste majakeste ja aedade vahelt läbi ning jõudsimegi kohale. Üllataval kombel ei tahtnudki turul puuvilju müüvad vanad mehed ja naised värvilisi paberlipikaid, mida neile pakkusime. Nad puistasid meie seljakottidesse õunu, ploome ja pirne ning saime kaenlasse paar suurt arbuusi.

„Võtke aga, pojakesed. Nii noored, aga juba lähevad rindele,” vangutasid nad päid.

Siis ilmus lagedale keegi metallhammastega mees. Alguses mõtlesin, et ta on robot, kuid sel ajajärgul ei saanud roboteid veel olla. Ta tegi ettepaneku, et võiksime raha talle anda.

Tal oli õigus. Meil polnud tõesti neid paberitükke tarvis. Andsin need siis metallhammastega mehele. Kuid ta ei jäänud nendega rahule, vaid hakkas millegipärast Toshio käest seljakotti ära kiskuma.

Ütlesin talle, et meie seljakotid kuuluvad föderaalarmeele ning puuviljad nende sees on mõeldud meie kamraadidele. Mees ei kuulanud või ei saanud aru. Toshio oli sunnitud kallaletungijal parema käe liigesest välja väänama ning ta jalust maha paiskama.

Paar eidekest, kes olid meie tülitajat hurjutanud, jäid järsku vaikseks. Nägin, et meile läheneb kolmest sõdurist koosnev patrull. Neil olid sinised lõkmed ning püstolkuulipildujad, uuemad ja linnavõitluseks meie vintpüssidest sobivamad relvad. Meid tülitanud mees põgenes ülepeakaela. Patrull lasi tal takistamatult minna.

„Poisid, kuhu olete minemas?” küsis ohvitser, kes patrulli juhtis. Tal polnud püstolkuulipildujat, vaid ainult püstol, kasutu relv vähegi tõsisemaks lahinguks.

See oli kummaline armee, kuhu me kuulusime. Ohvitseridel oli teistsugune varustus ja relvad kui allohvitseridel ja sõduritel. Selle järgi võis neid kohe lahingus ära tunda ja tappa. Ka polnud selles armees auastmeid. Selle asemel olid hoopiski veidrad nimetused. See mees oli näiteks komissar, nagu oleks ta politseinik.

Olin selles hololahingusimulatsioonis määratud jaoülemaks. Minu kohus oli vastata.

„Rindele. Stalingradi alla.”

„Kust te teate, et teie väeosa suundub Stalingradi?” järgnes kohe uus pärimine.

See oli tõesti loll küsimus. Kuhu mujale saavad Stalingradi lahingus väeosad liikuda?

„Rännakukäsul ei oleks ju suuremat mõtet, kui selles puuduks rännaku sihtpunkt,” vastasin.

Patrulli vanem vaatas mulle tähelepanelikult otsa. Vastus oli ta millegipärast valvsaks muutnud.

„Öelge ausalt, poisid, kust te õige tulete?”

„Vladikosmoselt.”

„Vladikavkazist? Ei saa olla. Vladikavkaz on ammu Ordžonikidzeks ümber nimetatud. Pealegi jääb see hoopiski lõunasse ja on praegu sakslaste käes. Miks te valetate? Parem tunnistage ausalt, kust lastekodust te jalga olete lasknud?”

Ma ei saanud tolle siniste lõkmetega komissari jutust aru. Mu lahinguarvuti oli vait. Ilmselt ei lasknud simulatsiooniprogramm tal mind aidata.

„Mis on lastekodu?” küsisin omakorda.

Komissar ei vastanud.„Näidake pabereid!” nõudis ta hoopiski.

Ma ei mõistnud, mida ta tahab. Kas ta tahab näha neid värvilisi paberitükikesi, mis me ära andsime?

„Mis pabereid?” püüdsin täpsustada.

„Ära mängi lolli! Esitage dokumendid!” tõstis mu vestluskaaslane häält. Tema olek muutus üha agressiivsemaks.

Nüüd jõudis mulle kohale, mida meilt tahetakse. Identiteedi kontrollimine sõjapiirkonnas oli täiesti mõistetav.

„Kahjuks ei ole teil võimalik meie identiteeti kontrollida. Teil puuduvad vahendid geneetilise koodi lugemiseks,” selgitasin kannatlikult.

„Aga üks neist on ju neeger! Mitte mõni mustaperseline, vaid täitsa nõgimust kohe! Kust türast sa siia sattunud oled?”pöördus üks püstolkuulipildujaga meestest järsku õppur Ntshingwayo kaMahole VII-nda poole.

Ntshingwayo vaikis.

„Ei oska vene keelt või? Doitš sprehen2?” ei jätnud ta poissi rahule.

„Need kutid oleks nagu kuu pealt kukkunud,” sekkus teine püstolkuulipildujaga mees jutuajamisse.

„Ei ole nad kuu pealt kukkunud ühti. Mängivad lolli. On hoopis spioonid või fašistide käsilased!” vaidles esimene vastu.

„Olete arreteeritud! Hakake astuma! Eks me varsti näe, mis linnukesed te olete,” käratas püstoliga mees järsku.

„Ei, me ei ole arreteeritud. Me peame nüüd minema. Meil on oma ülesanded täita,” polnud ma temaga nõus.

„Ei saa millestki aru või, kutsikas!” Üks sõduritest tõstis relva, et mind kabaga lüüa.

See jäi tema viimaseks liigutuseks. Mul ei olnud aega ega võimalust kamraadidele mingeid käsklusi anda. Ainus, mille järgi nad tegutseda võisid, oli mu isiklik eeskuju. Seda nad tegidki.

Teine püstolkuulipildujaga mees jõudis avada tule, enne kui Toshio talle lõpu tegi. Neljas meie kamraadidest, õppur Giuseppe Garibaldi VII, sai surma.Mitu väikest projektiili läbistasid tema rindkere.Ntshingwayot tabas kaks projektiili kõhtu ning Toshio sai käest kergelt haavata.

Üks mahakukkunud arbuusidest oli lõhki läinud ja muutunud puna-rohekaks sogaks. See komissar, või mis iganes ta auaste oligi, oli veel elus ning püüdis kaugemale roomata. Vanad naised ja mehed, kes olid meile puuvilju seljakottidesse puistanud, istusid endiselt oma väikeste lauakeste taga, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

„Ma ei tunne mitte midagi. Keha on justnagu külmaks läinud.” Ntshingwayo püüdis ennast külili keerata, aga see ei õnnestunud.

„Mis siis ikka. Anna mulle mingi relv. Pole mõtet oodata, kuni šokk möödub,” palus ta.

Võtsin maast püstoli. See värdjas polnud seda isegi laadida jõudnud. Tõmbasin projektiili rauda ja ulatasin Ntshingwayole.

Poiss vaatas mulle mõne hetke justkui julgust kogudes otsa, pistis siis relva otsapidi suhu ning vajutas päästikule.

Kõlas lask. Keskaegsed tulirelvad tegid veidrat plaksuvat häält. Ntshingwayo oli läinud.

Aitasin Toshiol käehaava kinni siduda. Haav oli kerge, rohkem kriimustus.„Minu viga, et nii läks. Mina tõin teid siia,” ütlesin talle.

Mu lahingupaariline vaikis.

Seejärel korjasime püstolkuulipildujad üles. Teadsin, et mitte kunagi enam ei jäta ma oma relva maha.

Kõndisime komissarile vererada pidi järele. Suunasin püstolkuulipilduja temale.„Miks te omadele kallale tungisite?” nõudsin selgitust.

Haavatu jättis mu küsimusele vastamata. Nägin, et ta kardab nagu mõni esimese klassi juntsu.

„Poisid, palun ärge tapke mind! Mul on naine ja väikene laps,” palus ta hoopiski.

Ma ei vastanud. Kaalusin, mida teha. See komissar näis olevat mees, kes käitus korralikult ainult relvaähvardusel. Kuidas võis üks täiskasvanud mees olla säärane argpüks?

Ta oli vahepeal jõudnud lagedale sikutada mingi nahktasku. Sealt pudenes välja värvilisi paberitükke. „Palun võtke! Palun võtke!” sirutas ta neid meie poole.

Vaatasin neid paberilipikuid maaslamaja värisevate sõrmede vahel ning mul läks korraga silme ees mustaks. Virutasin kabaga ja mehe pea lõhkes nagu üleküpsenud arbuus. Mind valdas säärane äng ja raev, et ma ei suutnud enne tagumist lõpetada, kui püstolkuulipilduja puust kaba katki läks.

„Anton, on ikka üks kuradi…” Takeshi vakatas poolelt sõnalt. Vana ülemveebli hääl oli nii vaikne, et seda ei võinud kuulda keegi peale meie.

Mõtlesin, et oleksime pidanud ammu kõik emotsioonid maha jätma. Hirm ega viha, äng ega raev polnud sõduri voorused. Selleks kool ja lahingukool olidki, et jätta ülekeevad tunded lapsepõlve. Milleks muidu see lõputu rida holosimulatsioone? Kui midagi oligi alles jäänud, siis teenistus ja sõjad oleksid pidanud selle kaasa viima. Inimestevastane sõda oleks pidanud kustutama viimasedki jäljed.

Veel mõtlesin välimarssal Tian Guan IV ettenägelikkusele. Hea, et meil olid enesehävitusmehhanismid. Vähemasti ei pidanud me haavatud kamraade tapma. Me ei näinud, mis neist oli saanud või alles jäänud, sest kaheksateist võitlejat oli hetkega haihtunud.

Ega ma poleks tahtnudki seda pilti näha. Piisas sellest, et veel seitsmest kamraadist oli järele jäänud kõigest perfektselt mahalõigatud jäsemeid või osa alakehast. Nende lahinguarvutid ei saanud enesehävitusmehhanisme käivitada, sest olid jäänud koos ülejäänud kehaosadega väljapoole meid kohale toimetanud ekstemporaalset mulli.

Takeshi käsul olid Jundhonyo ja kaks tema alluvat kamraadide jäänused hoolikalt kokku kogunud. Vana Samurai vaatas mulle ootavalt otsa. Noogutasin sõnatult ning ta aktiveeris natuke võimsama, ühe sajandiku grammise antitumeainegranaadi.

Tugev tõmme rebis mu jalust. Olin seisnud liiga lähedal ohutu kauguse piirimaale. Antitumeainegranaadid plahvatasid hoopis teistmoodi, kui mis tahes laskemoon, millega senini olin kokku puutunud. Need polnudki tegelikult lõhkekehad, sest plahvatasid sissepoole. Antitumeaine plahvatus ei paisanud midagi laiali, vaid imes kõik endasse. See neelas ümbritseva keskkonna alla. Aine neeldumise ja tumeenergia vabanemisega kaasnes kohutav külm.

Ajasin end jalule ning panin korraks käe õppursõdur Heinz Guderian IX-nda õlale. See on ikka nii, et tundmatu kohutab.

Ausalt öeldes olin isegi ehmunud, kui nägin, kuidas antitumeainerelv töötab.

Mind jahmatas kujutluspilt, kuidas Äilëndozi linn koos miljonite inimeste, kõigi hoonete, väljakute ja parkidega imetakse olematusesse ning pressitakse kokku pisikeseks kümnekiloseks tumeainekänkraks. Säärane viis surra tundus õudne ja kurb. Aga võib-olla tulid kurbus ja äng lihtsalt harjumatusest?

Sama tunne võis vallata lõikava terase läbi surema harjunud mehi, kelle sekka järsku kahurikuul prantsatas ning kõuemürinaga sarnanev kärgatus lõi kõrvad lukku. Midagi samasugust võisid läbi elada vintpüsside ja püstolkuulipildujatega sõdurid, kes nägid taamal kerkimas esimese tuumapommi seent. Mind oli tabanud õnn sündida ajal, mil jälle kord ilmusid maailma uued relvad, mis pidid seda pöördumatult muutma.

Vanasti öeldi, et sõjaväelasel peab olema kivist süda. Sõdur peaks olema kõigega harjunud, tema vaim peaks olema kõvem kui kivi, tugevam kui teras, vastupidavam kui femtotitaansulam.

Mõistsin, et ma pole ülesande kõrgusel. Mul polnud tumeainest südant. Isegi välimarssali psii-impulss ei aidanud. Mu hing oli heitunud ja kõhklev nagu mõnel esimese klassi juntsul. Võib-olla välimarssal Tian Guan IV siiski eksis, kui pani mind seda operatsiooni juhtima?

Olin õppursõdur Guderiani uuesti oma lahingupaariliseks määranud ning teinud talle ülesandeks tagada minu isiklik julgeolek. Mõistagi kavatsesin tegelikult hoopiski ise tema järele sedavõrd vaadata, kui see praeguses olukorras üldse võimalik oli.

Teise poisi, õppursõdur Yang Xue XII-nda oli Takeshi enda juurde võtnud. Nad olid ainukesed minu hoolde usaldatud saja viiekümnest õppursõdurist, keda see sõda polnud veel surmale määranud.

Oli selge, et oma lapsi, ei Mariat ega ka sündimata kaksikuid, mu silmad enam ei näe. Mul ei avane kunagi võimalust nende heaks midagi teha. Mu teadvuses juurdus mõte, et püüan siis vähemalt neid kahte viimast poissi elus hoida.

Olukord oli ülimalt kriitiline. Kakskümmend kolm meest oli teadmata kadunud. Meil polnud vähimatki aimu, on nad surnud, Tianyi Viiele maha jäänud või oli nendega juhtunud midagi muud. Olime kaotanud saja kolmest võitlejast nelikümmend viis juba enne operatsiooni lähtealale jõudmist.

Suured kaotused polnud meie ainuke probleem. Olime sattunud valesse aega. Ma ei söandanud kohalikesse infosüsteemidesse sisse murda, kuid mu lahinguarvuti oli väga primitiivsel meetodil – laineside passiivse pealtkuulamise teel – kindlaks teinud, et täna ei ole 12. märts 2969, vaid hoopiski 23. mai 2973. Kõrvalekalle sihtajast oli seega üle nelja aasta.

Võtsin kiivri peast. Tõstsin korraks pilgu ja vaatasin külmas öötaevas säravaid tähti. Karge õhk näpistas nägu. Õhutemperatuur oli miinus kolmkümmend kaks kraadi. Ääretu jäävälja vaikust ja tühjust ei häirinud miski.

Olime sattunud Calad Faeli lõunapooluse lähedusse, kaldunud kaheteistkümne tuhande kuuesaja kaheksakümne kolme kilomeetri võrra sihtpunktist kõrvale. Kõik, mis ühe operatsiooni puhul untsu võis minna, oli ka läinud.

Alluvad järgisid mu eeskuju. Satyapali polnud enam elavate hulgas. Takeshi, Goran ja Jundhonyo vaatasid mulle ootavalt otsa.

Taas oli tegu olukorraga, mil ümbritsev tegelikkus otsekui tarretub ning juhilt oodatakse, et ta võtaks midagi ette. Külmilus avarus ja omaenda mõtted muutsid mind nukraks. Välimarssali psii-impulsi tekitatud põletav eufooria oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki.

„Kamraadid, meil oleks võinud palju hullemini minna. Oleks patt saatuse üle kurta, sest oleme elus ja võitlusvõimelised. Samuti oleme õigel planeedil ega pole sattunud miinusaega. Muidu poleks olnud isegi objekti, mida rünnata. Mida me siis oleksime teinud?”

Mu lähimate alluvate hingeõhk muutus külmaks auruks, kui nad naerma pahvatasid. Kui olukord on tõeliselt täbar, ei aita muud kui naljatamine.

Tajusin vaistlikult, et alluvad on nüüd valmis rännakukäsku kuulama.

Järgnev mõte oli sedavõrd oluline, et pani pähe turgatades kergelt võpatama. Mida oli Maria näinud mind minevikus tegemas? Talle oli kangastunud, et annan alluvatele käsu kusagil koopas või punkris, mitte lagedal jääväljal ning et võitlejaid oli palju vähem, vaevalt rühmajagu.

Koobast polnud ja alluvaidki oli poole rohkem. Kõik oli hoopis teisiti, kui mu tütar oli ette näinud. Mida see pidi tähendama?

See võis tähendada ainult ühte. Reaalsus ei saanud olla enam endine. See pidi muutuma.

Puhkesin naerma ning naersin koos võitlejatega, vabalt ja südamest, nagu ma ammu polnud naernud. Alluvad vaatasid mind hämmeldunult.

Välimarssal Tian Guan IV oli käskinud meil olemasoleva reaalsuse hävitada. Kas tõesti olime ülesande täitnud ainuüksi pelga kohaloluga, ilma midagi tegemata?

1

Raskerelvastusega Vana-Kreeka jalaväelane.

2

Saksa keelt räägid? (vigases saksa keeles).

Gort Ashryn III osa. Rahu

Подняться наверх