Читать книгу Gort Ashryn III osa. Rahu - Leo Kunnas - Страница 3

Pärslased olid eilsest päevast õppust võtnud ning valmistusid uueks pealetungiks palju hoolikamalt. Tee puhastamiseks ajasid nad kohale mitu tuhat sõjavangi, peamiselt mehi, aga ka naisi ja lapsi, kellest nooremad võisid olla umbes minuvanused.

Meile oli ajalootundides õpetatud, et tollal muudeti iga vang, olgu ta sõjaväelane või tsiviilisik, täiskasvanu või laps, vangistaja omandiks. Pärslased polnud ses suhtes paremad ega halvemad kui mis tahes tolleaegne ühiskond. Kuid kuulda orjusest ajalootunnis või lahinguarvuti kaudu oli hoopis midagi muud, kui näha seda oma silmaga.

Vaenlase sõdurid sundisid vange surnukehi minema vedama.

See võttis terve hommikupooliku, sest laipu oli mitu tuhat. Samuti viisid nad ära hundirauad ja muud lõksud, mille olime üles seadnud, ning täitsid kaljulõhe pinnasega. Minema tassiti ka õlekubud, mida meil oli olnud plaanis süüdata. Nende ettevalmistuste järgi oleks võinud ka kõige rumalam esimese klassi juntsu taibata, mis tulemas on.

Et vangid kiiremini töötaksid, peksid pärslased neid odavarte ja pikkade piitsadega. Kui mõnikümmend õnnetut orja tegi katset meie positsioonideni joosta, tabas neid noolterahe selga.

Karistus ei piirdunud põgenike surmamisega. Pärslased lõikasid neil pead maha, torkasid odade otsa ning näitasid oma saavutust võidukalt nii meile kui ka ülejäänud vangidele. Polnud ime, et rohkem põgenemiskatseid ei järgnenud.

Vahetevahel vägistasid pärslased ka naisvange. See leidis aset umbes kolme-nelja staadioni kaugusel meie põhipositsioonidest. Sõjas sõltub vahemaast väga palju. Tappa kedagi lähivõitluses paljaste kätega või mõõgaga on hoopis midagi muud kui tulistada kuulipildujast või plasma-automaadist kaugeid sihtmärke.

Kuulsime naiste hala ja oigeid. Nägin, kuidas üks naine rabeles ahistajate käest lahti ja hüppas pärslaste positsioonidest vasakule jäävasse kuristikku enne, kui nood teda takistada suutsid.

Ma ei näinud, milline see naine oli. Vägistamised jäid meile ähmaseks varjuteatriks, sest kaugus säästis meid üksikasjadest. Samuti olime liiga noored, et toimuvat täielikult mõista.

Kasvatajad olid aga liiga kogenud. Mehi, kes olid näinud kuuenda maailmasõja õudusi, ei olnud võimalik sajakonna naise grupiviisilise vägistamisega endast välja viia.

Ülemveebel Singh ei andnud rünnakukäsku. Oleksime pidanud sel juhul ise vange tapma, samuti oleks meie rivi võinud segi minna. Hopliitfaalanksi jõud seisneb kindlas rivikorras, ilma milleta oleksime olnud abitu lastekari, peaaegu sama kaitsetu nagu orjastatud vangid, keda meie silme all alandati, piinati ja tapeti.

Meil polnud enam lahingutoetusüksusi, välja arvatud katapultide meeskonnad. Vibuküttideks olnud poisid olid järk-järgult täitnud lüngad, mis vaenlase rünnakud olid faalanksi ridadesse löönud.

Kasvatajad säilitasid külma rahu. Meil kästi lahinguvalmiduses hoida ainult faalanksi kaks esimest rivi ja viis katapulti. Meeskondi vahetati iga tunni tagant, nii et saime peagi korralduse eesliinilt tagasi tõmbuda. Võisime rivikorda rikkumata maha istuda ja lasta veekannudel ringi käia.

Toetasime Ntshingwayoga seljad vastamisi. Viimase ööpaeva jooksul kuuldud surmakarjed, oiged ja hala olid muutnud mind lahinguvälja häälte suhtes tuimaks. Leitsak, raske varustus, ebamugav asend, sõja julmus – miski ei lugenud; kõhu vett täis larpinud, vajusin mõne hetke pärast rampraskesse teadvusetusse olekusse.

Mind raputas ärkvele padatrummide kumin. Lahinguvalmidus gamma tähendas, et vaenlane on peagi rünnakule asumas. Keha oli kangeks jäänud. Ajasin end jalule, kohendasin varustust ja võtsin oda kätte. See oli mul juba kolmas, kaks olid eile murdunud. Staabiveebel Zaitsev andis meile käsu liikuda ettepoole, oma kohale.

Mind piinas hirmus kusehäda. Pidin jõudma sellest enne vabaneda, kui lahinguvalmidust tõstetakse. Esireal oli vähemalt see eelis, et ei pidanud kamraadidele kandadele soristama.

Mitu poissi järgisid mu eeskuju. Ma ei usu, et keegi meist oleks tahtnud pärslastele kohta kätte näidata. Lihtsalt pärast seda, kui lahingutegevus on kord pihta hakanud, pole põie tühjendamiseks enam aega.

Meie klassijuhataja, kelle koht oli esimese rivi keskel, tõstis mõõga pea kohale ja skandeeris vanakreeka keeles: „Me kuseme teie julmuste peale!”

Vastasime kooris. Lause muutus meie lahinguhüüuks ning peagi kordasid seda nii õppurid kui ka kasvatajad. Hüüd kaikus võimsa möirgena pärslaste suunas. „Me kuseme teie julmuste peale! Me kuseme teie julmuste peale!”

Nelisada kurnatud ja vermetes kaheksa-aastast poissi ning paarkümmend kasvatajat ei saanud säärast jõulist häält teha. See oli lahinguarvutite trikk. Kooliprogrammi hololahingustsenaarium tasakaalustas vähemalt osa meie east tulenevaid vajakajäämisi.

Ülemveebel Singh oli meid juba varahommikul hoiatanud, et pärslased võivad vange enda ees rünnakule sundida. Nõnda siiski ei läinud. Ma ei usu, et vaenlane oli vahepeal parandanud oma suhtumist sõjavangidesse. Vange ei ohverdatud, sest sellest polnud kasu. Nad oleksid vaid sõjavankrite tee ummistanud ja pealetungihoo maha tõmmanud.

Pärslastel oli ilmselt kavas sõjavankrite rünnakuga meie rivikord lõhkuda, et jalavägi saaks takistamatult murdekohta tungida ning meid oma tohutu ülekaaluga lömastada.

Trummirütm muutus. Täitsime viivitamatult sellesse kodeeritud käsu. Kümne sekundi pärast paiknes pataljon faalanksi asemel kuues kitsas ja teravas ettepoole suunatud kiilus, jättes kiilude vahele laiad tühikud, kust vankrid võisid läbi pääseda. Katapuldid koondusid kiilude taha.

Rattarummude külge kinnitatud metallterad välkusid päikesekiirtes, kui pärslaste sõjavankrid lõpuks liikvele läksid. Need olid raskemad, kolmeliikmelise meeskonnaga rakendid, mis kappasid meie suunas kuuest vankrist koosnevates ridades. Otsustav hetk oli käes. Peagi pidi rünnaku esimene laine meieni jõudma.

Tundsin hirmu, kuid see oli teistsugune tunne kui eilne. Pigem oli see sõnulseletamatu, südamega ühes rütmis tukslev ärevus. Kasvatajad ütlesid, et hirm ei kao päriselt mitte kunagi. Hirm oli toit, mida meelekindlus ja vaprus vajasid.

Katapuldid avasid tule. Seekord ei lennanud üle meie peade kivid, vaid mahukad savipotid. Kui need vastu maad põrkasid ja purunesid, pritsis neist välja põlevat ollust, mis süütas kogu oma ümbruse.

Kreeka tuli oli tegelikult umbes tuhat aastat hilisem leiutis, nagu olid ka vastukaaluga katapuldid. Lahinguarvuti oli mind rahustanud, et need relvad jäävad lubatud initsiatiivi piiresse, sest miinus viienda sajandi tehniline tase oleks põhimõtteliselt võimaldanud neid valmistada.

Hobused kardavad tuld, kui neid ei ole just spetsiaalselt õpetatud üle leekide hüppama. Mu lahinguarvuti ei teadnud, kuidas pärslased oma lahinguratsusid treenisid, aga sõjavankri rakendisse kuuluvatel loomadel polnud nagunii võimalust mujale hüpata kui ainult samasse kuristikku, kuhu oli kukkunud vägistajate käest põgenenud naine.

Nägin, kuidas äärmine rakend sai otsetabamuse. Kaarik ning meeskonna riided ja varustus süttisid põlema. Hullunud hobused pöörasid kuristiku poole ning põlev sõjavanker kadus silmapiiri taha nagu liiga vara loojuv päike.

Vankrid kaotasid juhitavuse ja kihutasid üksteisele otsa. Pöörlevad metallterad, mis olid mõeldud meie jalust niitmiseks, vigastasid hoopiski teiste rakendite hobuseid. Nood kukkusid ning täie hooga kihutavad kaarikud läksid ümber, paisates meeskonnad tulle ja hobusekapjade alla.

Esimesest rünnakulainest suutis vaid kaks rakendit meie eesliinini välja jõuda. See oli kasutu edu, sest nad ei suutnud kiilukujulisi kilbimüüre murda. Sõjavankrid suruti kiiludevahelistesse tühikutesse, kus tagumised võitlejad nende meeskondadele odadega lõpu tegid.

Vahepeal olid meie kamraadid jõudnud katapuldid uuesti laadida. Kogupauk paisutas meie ees laiuva leekidemöllu ühtlaseks võimsaks tulevalliks, kuhu vaenlase rünnak lõplikult takerdus.

Pärsia kuninga sõdurid püüdsid põlevaid kaarikuid kustutada ning oma kärssavatelt riietelt tuld maha rapsida, kuid see ei õnnestunud. Kuhu põlev ollus sattus, sinna see sööbis.

Puitkonstruktsiooniga sõjavankrid, loomad ja inimesed põlesid. Uusi rakendeid kuhjus üksteise otsa. Kaos süvenes. Lahinguvälja kohale kerkis must lämmatav toss, mis mattis silmapiiri tontlikku hämusse. Nüüd oli tõesti jõudnud kätte aeg võidelda varjus. Vaevalt, et isegi kasvatajad suutsid aimata, et tõrjume selle rünnaku nii edukalt tagasi.

Mitte miski ei ole sõjas võrreldav võiduga, isegi kui see on kõigest väike ja ajutine edu, millel on määratud peagi käest libiseda. Meid haaras siiras vaimustusepuhang. Väsimus kadus ning oli tunne, nagu oleksin uuesti sündinud. Arvan, et mu kamraadid tundsid sama. Karjusime ja hõiskasime rõõmsas kooris nagu lapsed, kes me siis ju olimegi, samal ajal kui inimesed meie silme all elusalt põlesid.

Meie positsioonid olid suunatud mürsulehtritest segi pööratud tühermaa poole. Kunagi oli siin olnud tänav ja park ning maapinda oli katnud puna-kollane lehevaip, mida kirmetasid esimesed öökülmad.

Sellest oli jäänud vaid mälestus. Olime puud maha saaginud, sest need jäid meie laskesektorisse. Puutüvedega toestasime ruumide lagesid. Mürsud ja pommid olid hävitanud ülejäänu.

Samuti olime tõkkeid rajanud ja miine paigaldanud. Nendest oli palju abi. Tõkked tehti ogalisest metalltraadist ning toonased miinid olid primitiivsed lõhkeainega täidetud metallkobakad, mis lõhkesid ainult siis, kui keegi neile peale astus või otsa sõitis.

Pargis olid olnud ka mingist valgest kivist skulptuurid.Need kujutasid endist umbes meievanuseid lapsi, kes seisid ringis. Laste käes olid trummid, pasunad ja lipud ning nad kandsid kaelas kummalisi riidetükke.

Arutasime kamraadidega mitu korda, mis tähendus neil kujudel olla võiks, kuid ei jõudnud mingi mõistliku seletuseni. Ka lahinguarvuti ei teadnud vastust. Ta vaid oletas, et küllap kujutati nendega mingit religioosset tseremooniat.

Nüüd polnud midagi arutada, sest kujusid enam polnud. Ka maju enam polnud. Meie klassist moodustatud jalaväerühm oli positsioonidele asunud viiekorruselisse kivihoonesse. Maja neli ülemist korrust olid nüüdseks purustatud ja kokku varisenud. Staabiveebel Zaitsev oli käskinud meil ettenägelikult rajada põhipositsioonid keldrisse ja esimesele korrusele, nii et see ei lugenud.

Olime kindlustustöödega kõvasti vaeva näinud. Paksud kiviseinad pakkusid tolleaegsete laskerelvade tule eest korralikku kaitset, kuigi käsitsi, ainult raudkangide ja kirkadega laskepesi ette valmistada polnud kerge. Aknad tõmbasid vaenlase tuld ligi ega pakkunud varju, seepärast oli vaja raiuda seintesse laskeavad.

Lisaks vaenlase kaartulele lendlesid taevas primitiivsed lennumasinad, mis heitsid pomme ja tulistasid kuulipildujatest. Enamus pommidest läks sihtmärkidest mööda. Oli näha, et lennukeid ei juhtinud meie õhu- ja kosmosekaitse õppesuuna poisid. Nood oleksid kindlasti olnud hoopis täpsemad.

Lai linna poolitav jõgi oli siinsamas, mõnesaja meetri kaugusel. Vaenlane ei tohtinud jõeni jõuda. Pidime iga hinna eest positsioone hoidma.

Ega nad meie lõigus polnudki kusagile jõudnud. Sakslaste eesliin oli ikka siinsamas majavaremetes teispool tühermaad. Seal oli see olnud ka kolme nädala eest.

Paar viimast päeva olid olnud rahulikud. Peale mõne juhusliku mürsuplahvatuse, üksiku kuulipildujavalangu või öise valgustusraketi ei häirinud meid miski.

Võitlejad olid saanud täis magada unevõla, mis varasematest lahingutest oli jäänud.

Tõtt öelda polnud meid kuigi palju alles. Olime jäänud ainult kaheksakesi. Ma valetaksin, kui ütleksin, et kõik nad olid mulle nagu vennad. Igaüks neist oligi mu vend.

Langenud kamraadid olime matnud siiasamasse maja sisehoovi, sest neid polnud võimalik evakueerida. Võitlejate haudu tähistasid nüüd purustatud mööbli tükkidest tehtud viisteist tagasihoidlikku puuristi, sest nii oli selles reaalsuses kombeks.

Nende hulgas oli ka meie klassijuhataja. Meil oleks pidanud olema igas jaos oma kasvataja, aga ei olnud. Neid ei jätkunud isegi lahingukoolidesse.

Kasvatajate noorusaeg jäi kuuenda maailmasõja lõpuaastatesse, mil meie eelkäijad võitlesid nelja tsivilisatsiooni alliansi vastu, mille olid organiseerinud hallinäolised tulnukad.

Kaks kolmandikku föderaalarmeest hukkus. Mitmest planeedist jäi järele asteroidipilv. See oli minevik, kuid ühtlasi ka tulevik, milleks meid ette valmistati.

Kasvatajad ütlesid, et nemad said lahinguarvutid alles kaheteistaastaselt, kui nad lahingukooli läksid. Me olime saanud need juba kuueaastaselt, esimesel koolipäeval. Võib-olla ei olnudki mu tõeline kasvataja mitte isa, kool ega lahingukool, vaid hoopis lahinguarvuti?

Lamasin katkisel madratsil ja lehitsesin mingit raamatut. Piltide järgi otsustades oli see mõeldud lastele. Olime tassinud keldrisse kõik raamatud, mis majas leidusid. Need sobisid hästi laskepesade kindlustamiseks, sest liivakotte polnud piisavalt.

Sakslastelt sõjasaagiks saadud kuulipilduja oli siinsamas minu kõrval. Meil oli veel teinegi säärane, lisaks kolm kettaga kergekuulipildujat ja raske maksim. Vintpüssidest olime loobunud, sest püstolkuulipildujaid oli nüüd rohkem kui küll.

„Anton, sa haised nagu siga,” lausus Toshio.

Puhkesin naerma.„Olen põrsas põrsaste seas.”

Toshio oli vormipluusi seljast võtnud ja tappis täisid. Meil polnud vähimatki võimalust hügieeni eest hoolitseda. Kogu vesi, mis toodi, kulus janu kustutamiseks. Maksimi, millel oli vesijahutus, jahutasime kusega.

„Need täid ei ole kuigi rammusad. Verduni all olid palju suuremad,” kommenteeris mu lahingupaariline oma tegevust.

„Nood olid kaevikutäid. Need siin on linnatäid,” irvitas õppur Gu Zidi VII selle peale.

Verduni lahing oli Stalingradi lahinguga võrreldes käkitegu. Lahing kestis kõigest nädal aega ning ma ei saanud isegi haavata.

Kui olime positsioonidele asunud, pommitasid prantslased meid kõigepealt terve päeva suurtükkidest ja miinipildujatest. Sellest polnud suuremat kasu, sest punkrid olid korralikud, lahingukooli teise kursuse poiste ehitatud. Siis ründas vaenlane meid kolme ööpäeva jooksul kokku kaheksa korda, ikka ühtviisi päise päeva ajal tihedate ahelikena.

See oli tõesti hullumeelsus. Vaenlasi langes nagu loogu ning lõpuks polnud laipadel tõesti enam kohta, kuhu kukkuda. Mu kuulipildujal läks jahutusvesi mitu korda keema. Pärast iga rünnakut võisime jälgida, kuidas haavatud ja vähesed ellujäänud, kes eikellegimaale lamama olid jäänud, püüavad vaevaliselt omadeni tagasi roomata.

Me ei tulistanud kordagi, aga sellele vaatamata oli pilt ängistav.

Meie suuremeelsus ei jäänud tasumata. Kui neljanda päeva lõuna paiku hakkasid positsioonidele kukkuma mürsud, mis ei plahvatanud tavalisel moel, sain aru, et see ei saa olla muud kui gaasirünnak.

Gaasirünnaku korral ei tohtinud ilmaasjata rabelda, pidi maski kiiresti pähe panema ja rahulikult ootama, kuni mürgine pilv haihtub. Paaril meie klassi poisil olid kas gaasitorbikud lahingutegevuses kannatada saanud või ei saanud nad neid korralikult pähe, ning kamraadid tõmbasid sinepigaasi kopsudesse. Nägin, kuidas õppur Lin Li XI kõrist kinni hoides kaevikust välja tormas ning eikellegimaa suunas levivasse mürgisesse uttu kadus.

Me ei näinud teda enam kunagi. Staabiveebel Zaitsev ütles mälestustseremoonial, et õppur Lin Li läks hulluks ja ta pandi magama. Nii võis juhtuda igaühega, kes sattus surema liiga õudsel kombel.

Järgmisel ööl läksime ise pealetungile. Ilma suurtükitule, kisa ja lärmita. Käratult nagu maod, roomasime jagude kaupa üle eikellegimaa, kaasas teravaks ihutud äärtega labidad ja ranitsatäite kaupa käsigranaate. Võtsime kuulipildujad massiivsetelt kolmjalgalustelt maha ning lohistasime need ühes lindikastidega eelvõitlusliinile.

Tulistasime leekkuulidega otse kamraadide ette, kui nad kaevikuid ja punkreid puhastasid. Tuli ja manööver pidid käima koos nagu valgus ja vari. „Lahingu saatust ei otsusta mitte pataljonid ja brigaadid, vaid lahingupaarid, pooljaod ja jaod,” õpetasid kasvatajad.

Säärast võitlusviisi kutsuti saksa keeles stosstrupptaktik ehk rünnakrühmataktika. Metallprojektiile tulistavad laskerelvad olid ammu vahetunud laserpüssidega, need omakorda plasmarelvadega, aga kuni ei leiutatud distantsilt tapmise asemel midagi põhimõtteliselt uut, ei saanud jalastunud jalaväe võitlustaktikas mingit revolutsioonilist pööret toimuda.

Igaüks, kes tahtis saada invasioonijalaväelaseks, pidi endale aabitsatõed selgeks tegema. Need pärinesid Esimese maailmasõja ajast. Seepärast ei säästnud klassijuhataja meie drillimisel aega ega vaeva.

Kella neljaks hommikul oli pataljon vaenlase positsioonidest läbi murdnud. Ööpimeduse varjus saadeti meile toeks veel kaks pataljoni. Järgmisel päeval tõrjusime mitu vasturünnakut ning öösel pealetung jätkus, seekord, tõsi küll, ilma meie osaluseta.

Viimasel ööl ühinesime rünnakukiiluga meist paremal ning terve prantslaste diviis jäi kotti. Rinne oli läbi murtud. Kaotasime kõigest viiendiku poistest, kuigi olime osalenud lahingutes terve nädala.

Verduni lahing oli jäänud seljataha.

„Kelle kord on tsiviilidele süüa viia?” küsisin võitlejatelt.

„Meie kord. Kohe, kui väljas pimedaks läheb, viime ära,” vastas õppur Konstantinos Davakis VIII.

Tsiviilelanikud olid linnast põgenenud, kuid üks vana naine, noorem naine ja kaks väikest last varjasid end sõja eest kanalisatsioonikäigus. Luugini jõudmiseks tuli roomata paarkümmend meetrit üle lageda ala. Mõistagi ei tasunud säärast teekonda päevasel ajal ette võtta, sest oleks olnud rumalus end ise täpsuslaskuritele märklauaks pakkuda.

Olime nad sealt leidnud, kui katakombe mineerimas käisime. Käigud viisid jõeni ning nende kaudu oleks võinud vaenlane hõlpsasti meile selja taha pääseda.

Esimene lahingukontakt sakslastega leidiski aset maa all. Nad olid liiga ettevaatamatud ja kärarikkad ning kasutasid leegiheitjat tee valgustamiseks. Polnud erilist kunsti nende neljaliikmeline luurepatrull hävitada.

Oli kiusatus surnukehad mineerida, kuid mu lahinguarvuti laitis mõtte maha. Jätsin käsu andmata. Kui kolme päeva pärast maa alla tagasi läksime, kubisesid laibad juba rottidest. Oli näha, et mõned Saksa sõdurid olid miinidele sattunud, kuid nende kamraadid olid haavatud evakueerinud. Panime siis uued miinid asemele.

Toshio oli täide tapmise lõpetanud ning tõmbas vormipluusi selga. Ta võttis väikesest kuhjast õhukese musta ketta, torkas selle massiivsesse kasti ning väntas mõne korra.

See kast, nagu kõik muudki kummalised, salapärased ja hirmkohmakad asjad kuulusid inimestele, kes olid kunagi selles majas elanud. Mõne eseme puhul ei teadnud isegi lahinguarvuti, mis otstarve sel olla võis.

Hetke pärast kostis kurb meloodia, mida saatsid tasased praksatused. Lugu rääkis mehest, kelle nimi oli Stenka Razin ja kes oli mingite röövlite, mässajate või revolutsionääride pealik. Meiegi olime mööda Volga jõge sõitnud, kui pataljon öösel algeliste veekulguritega teiselt kaldalt üle toodi.

Haisvat õli põletav lamp heitis ruumi kahkjat valgust. Vedelikku toodi meile koos toidu ja veega. Nurgas oli veel teinegi vändaga karp, muusikakastist palju väiksem, mille abil me kompaniiülemaga sidet pidasime. Kastike hakkas tilisema, kui ülemal oli asja. Parem, kui see vait püsiks.

„Anton, oled sa kunagi mõelnud, et tahaksid olla hoopis keegi teine, aga mitte sina ise?” küsis Toshio järsku.

„Näiteks Stenka Razin. Ja ühtegi kasvat poleks perse taga passimas,” segas õppur Yaakov Dori VII meie jutule vahele.

„Näed sa siin kedagi? Ainult kompaniiülem käib korra päevas kontrollkäigul. Kui ta peaks surma saama, mis siis saab? Kas keegi õppuritest pannakse kompaniid juhtima?” küsis mu lahingupaariline.

„Ei usu. Küllap äratatakse mõni kasva ellu,” kahtlesin.

„Ikkagi käitume me nii, nagu oleks neid siin mustmiljon,” ei jätnud Yaakov jonni.

„Selles ju kogu drilli mõte ongi, et me ilma kasvadeta hakkama saaksime. Mis on sellest muutunud, et klassijuhatajat enam pole? Mitte midagi. Kas sa tõesti arvad, et sakslased tõmbavad nüüd valge lipu üles ja annavad alla?”

Puhkesime koos naerma.

„Esimeses klassis mõtlesin sellele tihti. Nüüd pole enam ammu mõelnud. Arvan, et ma ei suudaks enam keegi teine olla,” vastasin lõpuks Toshio küsimusele.

„Huvitav, mida tavalises koolis lastele õpetatakse?” esitas mu lahingupaariline vastamise asemel uue küsimuse.

Kehitasin õlgu. „Pole aimugi. Lahinguarvuti ütles, et MILNETis pole selle kohta infot.”

„Peaks klassijuhataja käest uurima,” pakkus Toshio.

Noogutasin nõusolevalt.

„Räägitakse, et seal käivad poisid ja tüdrukud koos ühes klassis,” lisas Konstantinos.

„Iga kuulujuttu ei tasu kohe uskuma jääda,” jäi Yaakov skeptiliseks.

„Poisid, väljas on mingi kahtlane hääl!” hõikas äkitselt õppur Aslan Mashadov VIII, kes oli maksimi juures julgestamas.

Muusikakast kääksatas kaeblikult, kui Toshio käega plaadi pöörlemise peatas. Kamraadid asusid kärmesti oma kohtadele kuulipildujate juures.

„Kas stukad3 lendavad jälle pommitama?” küsisin, ise tähelepanelikult kuulatades.

„Ei ole lennumasina hääl,” vastas Toshio mu kõrval.

„Mu lahinguarvuti ütles, et need on tankid!” hõikas Aslan ärevalt.

„Luureandmete kohaselt ei tohiks linnas tanke olla,” vastasin. Kuulatasime pingsalt. See ei saanud tõesti olla midagi muud kui vaikne tankimootorite urin kusagil kaugel.

„Lahinguvalmidus alfa!” röögatasin, kuigi võitlejad juba olid lahinguvalmis.

Väiksem kastike tilises nurgas. Kahmasin karbi küljest musta torukujulise asjanduse ja surusin vastu kõrva.

„Siin kolmas,” kandsin ette. Tundsin ära kompaniiülema hääle, kuid jutt katkes paari sõna järel. Isegi sahinat ei kostnud enam.

Kuulatasin mõne hetke, panin toru kasti külge tagasi ja väntasin mitu korda. Sellest polnud kasu.

„Mis on?” hüüdis Toshio.

„Side katkes!”

Samal hetkel kärgatas pea kohal kõu. Laest pudenes puru. Vaikus asendus mürsuplahvatuste ja käsirelvade tärinaga.

Meie relvad vaikisid. Võitlejatel oli hea tuledistsipliin.

„Panzer IV, torn, sada viiskümmend meetrit!” karjus Aslan üle lahingumüra.

Meie kõige parempoolsem orientiir oli määratud taamal paistva veetorni järgi, mis sõjategevusest hoolimata ikka veel kangelaslikult püsti seisis.

„Veel üks tank! Jalavägi tuleb järel!” jätkas Aslan sihtmärkide osutamist. Punkriseinad vappusid, kui suurtükimürsud plahvatasid majavaremetes meie kohal.

„Jalavägi, park, kakssada meetrit,” hüüdis Toshio omakorda.

„Tuld!” röökisin. Mu hääl kadus plahvatustesse. „Suruge jalavägi tulega maha!”

Poisid avasid tule. Nad oleksid teinud seda ka ilma käsuta, sest vaenlane pidi olema juba tuleavamiskünnise ületanud. Lühikesed kuulipildujavalangud toksisid surma keeles.

Pressisin end Aslani kõrvale ja piilusin ahtakesest, lehtrina väljapoole laienevast laskeavast välja.

Tankid olid jõudnud üsna lähedale, purustades oma teel okastraattõkkeid. Jalaväelased liikusid lahingumasinate kannul lühikeste osavate sööstudega, varjudes iga maastikukonaruse taha. Kohe näha, et vaenlase sõdurid olid hästi välja õpetatud.

„Tankide tornikahurite kaldenurk ei ole piisav meie laskepesade otsesihtimisega tabamiseks,” rahustas vaikne hääl mu peas.

Äkki esimene tank peatus ja mattus leekidesse. Kompanii ainuke tankitõrjekahur, mis paiknes kõrvalmajas esimese rühma positsioonidel, oli lõpuks ometi tule avanud.

„Tank hävitatud! Põleb, raisk!” karjus Aslan, ise kuulipildujast tulistades. Saksa tankid süttisid üsna hõlpsasti põlema, kui neile vähegi pihta sai. Meie T-34-dega ei olnud need võrreldavad.

Tankitõrjekahur jõudis teha veel ühe lasu, aga ei tabanud. Tulevõitlus teise tanki ja meie tankitõrjekahuri vahel ei kestnud kaua, meie oma sunniti paari lasuga vaikima.

Tank jätkas edasiliikumist. Käsirelvade tuli ei teinud teraskolakale midagi. See innustas ka vaenlase jalaväge kangekaelselt edasi pressima. Tulistasin nende pihta püstolkuulipildujast mitu lühikest valangut. Veel paarkümmend meetrit ja nad jõuavad käsigranaatide viskeulatusse. Lugu kiskus täbaraks.

Järsku tajusin, et kuulipilduja on vait. Kiikasin kõrvale vaadata, Aslan oli selili vajunud, näol rahulik ja veidi imestunud ilme. Kuul oli tabanud teda pähe, paar sentimeetrit kiivriäärest allapoole. Kiire ja puhas lõpp. Õppurite hulgas kutsuti seda unistuste surmaks.

Teine tank oli vaja hävitada, enne kui jalavägi läbi murrab. Jätsin relva sinnapaika, sest püstolkuulipilduja oleks olnud vaid liigseks koormaks.

Punkri taganurgas oli varuks paar tugevamat lõhkelaengut vaenlase laskepesade hävitamiseks. Olime sõjasaagiks saadud kaikakujuliste käsigranaatide ümber ladunud mitu kilo lõhkeainepakke ja kogu kupatuse traadiga kõvasti kinni köitnud. Võtsin kummassegi kätte laengu. Need olid rasked. Tankile pidi pääsema päris lähedale.

„Toshio, võta juhtimine üle! Lähen välja ja hävitan tanki!” karjusin võitlejatele.

Lahinguarvuti ei raisanud mõttevahetuseks aega. Mu vaimusilma ette ilmusid punased arvud: õnnestumise tõenäosus – 22,3 %; ellujäämise tõenäosus – 14,8 %.

Arvuti kujutas numbreid punastena ilmselt seetõttu, et edu tõenäosus oli nõnda väike. Arvud ei muutnud mu meelt.

Kasutasime ukseauguna üht hoovipoolset akent, mis ulatus pooleldi maapinnale. Pugesin välja. Hoov oli mineeritud, välja arvatud kitsas sik-sakiline rada, mis viis naabermaja varemete juurde, kus paiknes esimene rühm.

Sinna mul oligi vaja jõuda. Lahinguarvuti manas silme ette miinide asukohad ning nägin väga selgesti muidu vaevumärgatavaid traate, millele komistamine oleks olnud saatuslik.

Võisin kõhklematult edasi söösta. Jõudsin kivilasuni, mis oli olnud naabermaja, hüppasin üle miinitraatide ning piilusin nurga tagant välja.

Tegu oli kvartali nurgamajaga. Selle kaotus oleks pannud meie kompanii raskesse olukorda.

Tank oli sealsamas, mõnekümne meetri kaugusel teisest majanurgast. Tankitornist sähvatas välja tulejuga, mis tabas keldrikorruse aknaid. Kuhu ei saanud kahuriga ligi, seal oli leegiheitjast abi.

Möirgav teraskoletis oleks pidanud mõjuma hirmuäratavana, kuid masina maapinna külge kammitsetud abitus oli tegelikult üsna koomiline. Metallroomikud kaapisid maapinda, kui see minu poole roomas aeglasemalt kui tigu.

Sel naljakal monstrumil polnud isegi aju. Kuigi säärased masinad kõlbasid ainult lasteaialaste hirmutamiseks, polnud leegiheitjaga nalja. Peagi pidi tulejuga jõudma mu kamraadideni.

Suurtükituli oli lakanud. Ootasin, et tank lähemale jõuaks. Nägin, kuidas vaenlase sõdur heitis käsigranaadi. Kitsukesi laskeavasid oli raske tabada ning granaat lõhkes kahjutult maja seina ääres. Samal hetkel sööstis teine võitleja otse miinitraadile. Miin plahvatas ja mitu sakslast sai kildudega pihta.

Haavatute karjed, käsirelvade tärin ja tankimootori mürin sulasid ühte. Uus tulepurse, seekord väga lähedal. Tank veeres roomikute lõginal mööda.

Vahemaa oli umbes kümme meetrit. Lahinguarvuti osutas, et laeng on vaja heita torni taha masina kerele.

Nüüd! Heitsin, kuid lõhkeainekimp veeres liikuva tanki pealt maha. Viskusin pikali. Kõrvulukustav plahvatus lõi oimetuks. Tõstsin pea ja nägin, et masin on seiskunud. Tagumine roomik oli katki.

Tulejuga purskas pikalt meie positsioonide suunas. Meeskond arvas ilmselt, et tank oli miini otsa sõitnud ega osanud selja tagant ohtu karta. Nad ei näinud oma suletud metallkastis mida kuraditki.

Heitsin teise laengu. Seisvale tankile oli palju hõlpsam pihta saada kui liikuvale. Lõhkelaeng jäi pidama masina kerele ja libises sealt vastu torni. Paremini ei oleks võinudki minna.

Litsusin ennast nii maadligi kui vähegi sain. Kaikus kume plahvatus. Kui uuesti pea tõstsin, nägin, et tank juba põles.

Roomasin ettevaatlikult mööda tuldud teed tagasi. Puutusin korra vastu miinitraati, aga läks õnneks. Varemete varju jõudnud, sööstsin kärmelt meie punkri sissepääsu juurde ja lipsasin avausest sisse.

Ebainimlik valukisa ei tahtnud meie väikesesse punkrisse ära mahtuda. Yaakov ja Konstantinos hoidsid kätest kinni põlenud näo ja ülakehaga kuju, kelle vormipluusi jäänused alles suitsesid. Silmad, nina ja suu olid kadunud ning kõrbenud inimliha ammu tuntuks saanud lehk lõi ninna.

Vööl rippuva trofeetäägi järgi tundsin ära, et see on Gu Zidi. Toshio surus talle libasõdurite komissarilt äravõetud püstolit vastu laupa, vastu kontrastset joont, mille moodustasid ülessulanud nägu ja kiivri all puutumata jäänud lagipea. Mu lahingupaarilise mõlemad käed värisesid, kui ta nendega kramplikult relva hoidis.

„Lase, Toshio! Gu Zidi läheb muidu hulluks ja pannakse magama! Nagu Lin Li! Lase, Toshio, lase!” karjusin.

Toshio vaatas minu poole. Ta kõhkles. Ma ei unusta kunagi oma lahingupaarilise näoilmet, kui ta lõpuks päästikule vajutas.

„Kuninganna nimel! Teie nimi, seisus ja koht kuningliku lipu all! Vastake, või muidu räägitakse teiega relvade keeles!”

Kümmekonnaülem oli püüdlik, üritas teha kõike täpselt määrustiku järgi, kuid oli näha, et tal puuduvad lahingukogemused. Tema sõdurid olid algajad, tõenäoliselt alles väljaõppel viibivad noored maakaitseväelased. Säärane ringitrampiv elevandikari oleks surnu ka üles äratanud.

Olime teeselnud, et ei märka, kuidas nad lähenevad ning meie laagripaiga sisse piiravad. Nüüd aktiveerisime hetkega luure-sensorsüsteemi, välivormi moondekatte ja kaitseväljad, haarasime relvad ning hüppasime püsti, seljad vastamisi. Järgmisel hetkel tõukusime gravimootorite jõul teineteisest eemale ning poolviltu üles, tehes samal ajal õhus sujuva pöörde.

Manöövri tulemusena jäime rippuma paarikümne meetri kõrgusele, seljad vastu kaljuseina ja näod vastamisi, kattes poolringikujulist laskesektorit üle teineteise pea. Säärasel positsioonil oli jaosuurusel üksusel meid üsna raske rünnata.

Kuninglik kaardivägi pidi näitama oma taset. Jälgisin hoolikalt, et me liiga hoogu ei satuks ega teeks midagi, mis võiks näida inimvõimete piiri ületamisena. Arvasin, et vahest jõuab vähemalt allüksuse ülem tule avada, aga ei jõudnud.

„Kümmekonnaülem,” hüüdsin karedahäälse rënkešhi aktsendiga, nagu mu identiteet ette nägi. „Sa tegid vähemasti neli viga. Te lähenesite meile liiga ettevaatamatult ning tekitasite asjatut kära. Sinu mehed on liiga aeglased. Te olete üksteise laskesektoris ning seitsme võitleja asukoht on halvasti valitud. Kõige hullem aga on see, et eksitamist, moondamist ega muid sõjakavalusi ei näi te üldse tundvat.

Kui meie asemel oleks olnud Gort Ashryni pärismaalased, oleks te juba ammu surnud. Võib-olla oleks mõni teist siiski veel elus. Jumal, kelle nime on parem mitte nimetada, vajab ohvreid. Miks peaks teile halastatama, kui isegi Ongašhrai lääniisandal lasti hing kõhust välja ja soolikad seoti kaheksasse pühasse sõlme? Me tuleme nüüd lagedale.”

Nende sõnadega lülitasin välivormi moondekatte uuesti välja ning seadsin laserpüssi põiki üle selja. Heinz järgis mu eeskuju. Liuglesime aeglaselt lagedale, hoides avatud pihkudega käsi enda kõrval, nagu tahaks kedagi emmata.

Kümmekonnaülem oli käsitööliste seisusest noor mees, oma sõduritest vaevalt paar aastat vanem. Ta kummardas. „Isand, kümmekonnaülem Arbéz Ďimarë, Oriëndëzi lääni maakaitseväest. Meie üksus on väljaõppeüksus, nagu näete.”

„Sadakonnaülem Rrafšh Dörrëräšh I, kuninganna Alcallendë Kolmekümne Kaheksanda Omanimelise adapteeritud poeg. Olgu jumal Tema Tähehiilgusele armuline! Minuga koos on Djörd Dörrëräšh põllupidajate seisusest, nagu näed. Olen tema ukaĉierre4. Loodetavasti sa tead, kes ukaĉierre on? Meie koht on Kuningliku Koja esimeses kümmetuhatkonnas. Miks teid on lahingupatrulli määratud?”

„Üks meie sadakonna kümmekondadest läks äsja õppustel jäljetult kaduma. Neist ei ole maha jäänud vähimatki märki. Müstiline lugu, pole midagi öelda. Oleme püüdnud kamraade üles leida, aga kasu ei mingit. Meil on käsk tuua kõik tundmatud isikud väeossa identifitseerimisele. Vabandan ebameeldivuste pärast, isand, aga te peate meiega kaasa tulema.” Kümmekonnaülem kummardas uuesti.

Siin polnud midagi müstilist, ilmselt oli kadumaläinud jagu sattunud kokku mõne meie lahingupaariga. Kahju, selles sõjas oli asjatuid ohvreid niigi piisavalt.

„Vabandamiseks pole põhjust. Kuninglik seadus ja lääniisandate käsuvõim kehtib kõigile. Oleme puhkusel ning käisime lõunapoolusel matkamas. Gort Ashrynil jääkatet pole ning mõtlesime, et oleks huvitav Suurt Jääd oma silmaga näha. Tõesti, muljetavaldav vaatepilt. Olime niikuinii tagasi pöördumas,” selgitasin.

„Te ületasite Suure Jää gravimootorite abil? Kahekesi? Gravimootor võib säärases külmas hõlpsasti üles öelda.”

Tõstsin korraks mõlemad käed üles. Žest vastas kohalikus kultuuris õlakehitusele.„Siis oleks jumal võtnud meie õlalt halastava käe.”

Tõusime kümmekonnaülema ja tema võitlejate järel õhku. Nende väeosa paiknes vaevalt viieteistkümne lennuminuti kaugusel maalilises orus. Tõesti, sõjaväebaase leidus sellel planeedil ohtralt.

Kasarmukompleks tundus kahtlaselt tuttav. Samasuguse terve kümmetuhatkonna eluks, teenistuseks ja väljaõppeks mõeldud rajatise pärast olime Sarrendozis võidelnud mitu päeva.

Kompleks rabas oma läbimõelduse ja funktsionaalsusega. Mõtlesin, et kuidas suudab tsivilisatsioon, kes meiega võrreldes pole kuigi palju sõdinud, midagi säärast välja mõelda?

Igas pisiasjas väljendus aastatuhandeid kestnud järjepidevus, mida polnud katkestanud revolutsioonid, järsud ühiskondlikud vapustused või sotsiaalsed katastroofid. Mis kord kogemustepagasisse talletatud, seda polnud enam unustatud või kaotsi minna lastud.

Selles peituski võimalus mõista Calad Faeli tegelikkust. Kui vanade sumerite või egiptlaste tsivilisatsioon oleks säilinud ja arenenud katkematult tänase päevani ning Maa oleks ühendatud mitte aastal 2262 välise surve ja äärmusliku häda sunnil, vaid kunagi enne meie ajaarvamist loomulikul teel, oleks meiegi tõenäoliselt olnud samasugused.

Kuid parem 2262. aastal kui mitte kunagi. Mul oli raske otsustada, mis on meie tsivilisatsioonis head, mis halba, kuid polnud keeruline mõista, et Maa Föderatsiooni valitsus suhtus Calad Faeli ja

Gort Ashryni elanikesse nagu konkistadoorid indiaanlastesse. Olime tagasi jõudnud keskaega, mil arvati, et tehnoloogiline progress tähendabki tsiviliseeritust.

Otsisime oma personaalsed identifikaatorid lagedale. Nendeks olid rohmakad poole peopesa suurused nanoplastist kattega latakad. Poetasin lahinguarvuti tasahilju rakmetesse, kui me end lahti riietasime. Asetasin isikutunnistuse bioskänneri pilusse ning astusin masinast läbi.

Algeline aparaat kontrollis meie geneetilise koodi ja muude isikuandmete vastavust identifikaatoril leiduvatega ning võrdles samal ajal mõlemaid kuninglike relvajõudude andmebaasi salvestatud infoga.

Samal hetkel, kui isikutunnistuse masinasse lükkasin, võttis sinna salvestatud viirus aparaadi kontrolli alla. Sealt kandus nakkus kohe edasi kuningliku kaardiväe personaliandmebaasi. See oli palju keerukam kui tapjaviirus, sest selle ülesandeks polnud infosüsteemide kahjustamine või hävitamine, vaid hoopiski nende loomine ja parandamine, mõistagi sissetungija huvides.

Viirus tekitas kuningliku kaardiväe kümmetuhatkonna „Alcallendë I” viiendale tuhatkonnale juurde veel ühe sadakonna. Formaalselt sai uus sadakond endale tuhatkonna kolmanda allüksuse numbri, kuid tegelikult olime mõistagi üleliigne libasadakond, üheteistkümnes sadakond.

Juhtumisi sattus see seik olema sümboolse tähendusega. Üheteistkümnes sadakond tähendas nimelt kohalikus kultuuris umbes sama, mis viies ratas vankri all.

Mõni sekund ootamist ning masina küljel süttis rohekas, kerge sinaka varjundiga tuluke. Siinse taimestiku värvus oli valdavalt sinakasroheline või rohekassinine. Huvitav, et kaks nii erineva arengulooga inimkooslust olid mõlemad valinud positiivseks värviks taimede ja looduse värvi.

Ka Heinz läbis kontrolli puhtalt. Ega ma muretsenudki meie baasidentiteedi, vaid nelja-aastase ajanihke pärast. Polnud kindel, kas viirus suudab meie identiteeti vastavale muutunud olukorrale mugandada ja kohandada. Nanosekundi jooksul oli vaja ju leida ja kaaperdada vajalikud lähteandmed, neid analüüsida ning selle põhjal meie ellu neli puuduvat aastat juurde lisada.

Sinakasroheline tuli tähendas,et oleme nüüd legaliseerunud.Panime kiirustamata riidesse, nagu on Kuningliku Koja sõdalastele kohane.

Mu teadvusse jõudis info, et olime vahepeal tervelt pool ajatsüklit ehk umbes neli aastat olnud Gort Ashrynil. Meie ülesanne oli aidata Ongašhrai lääniisandal kuninganna seadusi kehtestada.

See oli Rrafšh Dörrëräšhile juba kolmas samalaadne lähetus koduplaneedile. Kuninganna palee ja teiste tähtsate objektide valvamine Äilëndozis oli kuninglikule kaardiväele tegelikult üsna teisejärguline kohustus.

Pärismaalased elasid oma tavaõiguse järgi. Kuninglikust seadusest või lääniisanda käsuvõimust polnud neil sooja ega külma. See polnud ei sõda ega rahu, mis saarel valitses.

Päeval õpetasime välja pärismaalastest sõdureid, kuid öösiti varitsesid meid tihti teised pärismaalased, kelle teenistusaeg oli lõppenud ning kes olid koju lastud. Õnneks ei tahtnud nad meiega tõsimeelselt sõdida, kuningliku kaardiväe kimbutamine kuulus neil lihtsalt meheks pühitsemise riituse juurde.

Meie meessoost sõdureid oli hoiatatud, et nad jumalapärast mõne kohaliku tüdrukuga kahekesi ei jääks. Tõenäoliselt jäi säärane mees teadmata kadunuks.

Kohalikel olid relvad ja varustus kodus nagu kõigil Gort Ashryni elanikel. Igal aastal käisid sõjaaja üksused õppekogunemistel ning viimasel suurel mobilisatsiooniõppusel läks viiskümmend kaheksa tanki kaotsi. Pärismaalased panid need pihta. Lääniisand ütles, et pole mõtet juuksekarva lõhki ajada ning maksis tankid omast rahast kinni. Tema arvates polnud põhjust muretseda, sest sõja korral pidid need nagunii välja ilmuma.

Pärast seda hakati meie tugipunkte vahetevahel tulistama kineetilise energia relvadest. Pidime sellega leppima, sest lääniisand oli mõistlik mees ega soovinud olukorda liiga teravaks ajada. Ta ei tahtnud jagada oma eelkäija saatust, kellest olin meid varitsenud maakaitseväelastele rääkinud.

Sõjast oli kogu aeg juttu olnud, kuid ühel päeval võttis kümmetuhatkonnaülem tuhatkonna- ja sadakonnaülemad kokku ning tegi teatavaks, et masininimesed on koondanud meie lähiruumi suure laevastiku. Nende nukuvalitseja oli küll rääkinud korralistest õppustest, kuid nad olid toimetanud oma hiigelimpeeriumi kaugematest nurkadest kohale invasioonijalaväe üksusi ning paigutanud need Europe Kolmel transpordilaevadele.

Europe tähesüsteem polnud kaugel. Jumalik valgus jõudis Gort Ashrynilt sinna vähem kui kahe ajatsükliga. Laevad, mis umbes veerandiku ajatsükli jooksul hoidsid kurssi hoopis mujale, pöördusid Gort Ashryni suunas.

Sõda masininimestega, mida oli kardetud planeedi taasavastamisest saadik ning milleks oli üle viiekümne ajatsükli ettevalmistusi tehtud, oli jõudmas kuninglike valduste lähiruumi ning lähenes valguse kiirusega. See oli nüüd kõigest umbkaudu kahe ja veerandiku ajatsükli kaugusel.

„Milleks säärased erakorralised julgeolekuabinõud?” küsisin meid kinni pidanud kümmekonnaülemalt.

Mees osutas käega taevasse. „Masininimesed oskavad valmistada niivõrd inimesega sarnaseid masinaid, et neid pole võimalik mingite nähtavate tunnuste järgi inimestest eristada. Isand, kas olete sääraste jumalavallatute masinatega kokku puutunud?”

„Ei ole. Oma teenistuse jooksul pole ma neid kordagi kohanud. Miks peaksid masininimesed meile inimesesarnaseid masinaid saatma? Neil on inimesigi küllaga. Oskad sa öelda, on teil minemas lähemal ajal konvoid või sõjaväetransporti Äilëndozi suunas? Oleme oma säästud annetanud koduplaneedi kaitseks, nagu on teinud kõik Gort Ashryni patrioodid. Me ei saa planetaarlaineriga sõitu endale lubada. See, et Tema Tähehiilgus on mind isandaseisusse tõstnud, ei ole mind rikkamaks teinud,” tunnistasin.

Enne, kui kümmekonnaülem jõudis vastata, kuulsin hõiget: „Hei, sina seal! Pea kinni!”

Kõnetada niiviisi isandaseisuses meest oli ülimalt ebaviisakas. Seda võis võtta ka solvanguna.

Hõikaja kandis välivormil isanda kuldset kolmnurka ning sadakonnaülema tunnuseid nagu minagi. Ta näis olevat minust terve ajatsükli jagu noorem. Liiga noor mees sadakonnaülemaks.

Kummardasin. „Ehk võtaks auväärt isand vaevaks end esitleda? Mida võiksin teie heaks teha?”

„Võid ise nimesildilt lugeda. Sul on imelik geneetiline kood.”

Vastust sai tõlgendada ainult tülinorimisena, kuid mul polnud aega ega tahtmist ennasttäis noorisandatega jagelemiseks. Järsku see isandahakatis hoopis kahtlustas midagi?

„Sadakonnaülem Rrafšh Dörrëräšh I,” esitlesin end.„Mul on samasugune geneetiline kood nagu igal teisel inimesel. Kui võtsite vaevaks huvi tunda, siis minu isapoolne esivanem oli põgenik masininimeste impeeriumist, kes asus Gort Ashrynile nelikümmend kaks ajatsüklit tagasi. Emaliinis põlvnen ma rënkešhi mägilastest, kuid mu eelkäijate seas on ka Gort Ashryni päriselanikke.

Isiklikus toimikus on loetletud kõik mu esivanemad kaheksa korda kaheksanda põlveni, nagu kuninglik seadus ette näeb. Ilmselt olete sellega juba tutvunud. Kahjuks hukkusid mu vanemad maavärina ajal, kui olin veel imik,” selgitasin.

Väike Rrafšh oli hukkunud koos vanematega, kuni sõjaväeluure talle uue elu andis. Võib-olla oli mulle antud identiteet hoopiski liiga realistlik, nii realistlik, et tekitas probleeme?

„Kui arvad, et see seik sinusuguse värdja vastu kaastunnet äratab, siis eksid! Ime, et seisuseta kurjategijaid pole veel hakatud isandaseisusse tõstma!”

Isegi hävituslaevastikus polnud ühtegi nii ülbet riiukukke. Kui mõni laevarott norima kippus, võis öelda, et kuule mees, maga ennast kaineks. Siin polnud säärane rahumeelne lahendus võimalik. Kümmekonnaülem ja mõned tema alluvad olid öeldut kuulnud ja vaatasid meie poole. Valikut polnud, isand pidi oma au eest seisma.

„Ma pole palunud Ongašhrai lääniisandat ega ammugi mitte kuninganna Alcallendët end isandaseisusse tõsta. Ometi on Tema Tähehiilgus teenitult või teenimatult osutanud mulle seda au, nagu ta on adopteerinud oma lastena kõik Kuningliku Koja sõdalased, hoolimata nende seisusest ja päritolust.

Kui olen värdjas, kes on siis sel juhul mu Ema, kuninganna Alcallendë? Kas tõesti annab kaheksakümne neljandat põlve isandana sündimine teile õiguse Kuningliku Koja otsuseid arvustada või Tema Tähehiilgust säärasel rängal moel solvata?

Isand, olen sunnitud teid kahevõitlusele kutsuma. Te ei vääri oma seisust. Mul ei ole jäänud muud võimalust, kui teid tappa.” Kummardasin napilt ja jäigalt.

„Isand Dörrëräšh, mul ei olnud kavatsust Tema Tähehiilgust solvata,” vabandas riiukukk.

„Ka minul ei olnud soovi teid välja kutsuda. Inimeste kavatsustel ja tegude tulemustel ei ole tihti omavahelist seost. Kuid teil oli ilmne kavatsus tekitada olukord, kus oleksin sunnitud teid kahevõitlusele kutsuma. Te olete oma tahtmise saanud. Millega te rahul ei ole? Mul ei ole teile midagi rohkemat öelda,” vastasin ja pöörasin noorisandale selja.

Väljusin ruumist koos Heinzi ja kümmekonnaülemaga.

„Selle kuu kahevõitluste päev on kolme päeva pärast. Teil pole harjutamiseks kuigi palju aega jäänud. Isand Äilën Selandë LXXXIV on kõva käsi. Ta on võitnud kolmkümmend kaks korda. Palju kordi olete teie võitnud?” küsis ta.

„Mitte ühtki. Ma ei ole kordagi kahevõitlust pidanud. Ongašhrai läänis kehtib sõjaseisukord ning kahevõitlused on seisusest väljaheitmise ähvardusel keelatud. Palju kordi on ta võidelnud elu ja surma peale?”

„Mitte ühtki korda.”

„Ma pole oma elus jälle suurt midagi muud teinudki.”

Oleksin pidanud juhtunu pärast mures olema, aga kummalisel kombel tundsin vaid pisukest ärevust. Vool oli mind kaasa haaranud ning kandis tundmatusse.

Igas reaalsuses oli kahte liiki sündmusi: ühtesid sai mõjutada ja pidi mõjutama, teised aga juhtusid sinu tahtest sõltumatult. Need tuli osata ära tunda. Parim, mis sel puhul sai teha, oli lasta end kanda linnuna, kes liugleb õhuvooluga kaasa.

Ma ei teadnud, on see hoovus tõusev või lõpeb lend hoopis vastu maad puruks kukkumisega, aga ma ei teinud enam seda viga, et oleksin liigselt pead vaevanud.

Kümmekonnaülem oli üpris imestunud, kui mainisin, et meile piisab majutuseks tavalisest kasarmukohast. Soovisin näha vaenlase sõdurite teenistust, väljaõpet ja igapäevaelu. Tahtsin neid inimestena tundma õppida.

Ta tutvustas mind ka oma ülemale. Sadakonnaülem Tërena Vvlorë oli minust veidi vanem, asjalik ja sümpaatne tarkade seisusse kuuluv naine. Aitasin neil läbi viia lihtsa ühepäevase õppuse, mille sisuks oli kümmekonna kaitselahing kõrgmäestikus.

Mis ülematel professionaalsetest oskustest puudu jäi, selle tegid nad tasa motiveerituse ja püüdlikkusega. Lasin Heinzil teha mitu näidissooritust, et nad võiksid näha, mida üks sõdur peab oskama. Poiss pälvis nende siira imetluse.

Naissoost sõjaväelastel olid omaette majutusruumid, kuid sooritusvõime ja distsipliini osas ei tehtud neile mingeid mööndusi. See põhimõte kehtis ametikohast olenemata. Seepärast kulutasin pool päeva, et aidata sadakonnaülem Vvlorël alamsõjapealiku katseteks valmistuda.

Kuninglikes relvajõududes polnud lahingukoole, sõjakoole ega akadeemiaid, kuid iga juhtiv ametikoht alates kümmekonnaülemast eeldas katsete sooritamist. Alamsõjapealiku ehk tuhatkonnaülema katsed polnud kaugeltki kergete killast. Aitasin sadakonnaülemal paar taktikaülesannet lahendada. Sümbiootilise personaalarvuti sekund võrdus mitme inimtöötunniga, aga mõistagi ei näidanud ma seda välja.

„Isand, on näha, et olete alamsõjapealiku katsed ammu ära teinud. Teie abi on säästnud mulle hulga tööd ja vaeva,” märkis naine ikkagi.

„Jah olen, auväärt emand,” vastasin napisõnaliselt. Ma ei saanud talle öelda, et olen need katsed sooritanud hoopis teisiti, teises ajas ja teise inimesena.

Sadakonnaülem Vvlorë arvas, et tal kulub vähemalt neljandik ajatsüklit, kuni kõik vajalik tehtud saab. Naine kurtis ka, et tal ei jää laste kõrvalt piisavalt aega oma kümmekonnaülemaid õpetada.

Tuhatkonnaülema ametikohale kvalifitseerumiseks ei piisanud alamsõjapealiku katsete edukast sooritamisest ega ka muidu laitmatust teenistusest. Oli vaja saavutada, et vähemalt pooled kümmekonnaülematest suudaksid omakorda sadakonnaülema katsed ära teha. Sadakonnaülem Vvlorël oli praegu sääraseid alluvaid kõigest kolm ning ta oli üsna murelik.

Naine arvas, et vähemalt nende läänis sooritatakse katsed tõesti ausalt.„Ei ole ju võimalik ära osta kaheksat sõjapealikut, kes tulemusi hindavad. Isegi suurisandal või ülirikkal kaupmehel ei oleks nii palju raha. Pealegi ei riskiks ükski sõjapealik kuningliku kohtu alla sattumise ja seisusest väljaarvamisega. See oleks liiga suur häbi,” rääkis ta.

Mida päev edasi, seda enam tundus mulle, nagu oleksin sattunud järjekordsesse ajaloolisse hololahingusimulatsiooni.

Säärase illusiooni tekkimisele aitasid kaasa tavalisest metallist sõdurivoodid, holokujutiste puudumine ja veega pesemine. Sööklas võis kandikule laduda toitu, mis oli valmistatud looduses kasvatatud taimedest ja tapetud loomade lihast. Kohalikel olid massiduplikaatorid täiesti olemas, aga neid ei kasutatud toiduainete paljundamiseks. Neil olid ka nanotööstuskompleksid ja tööstusrobotid, aga ma ei näinud oma silmaga ühtegi robotit. Calad Faelil polnud nende koht inimeste hulgas.

Meilt püüdlikult kopeeritud tehnoloogilisi saavutusi rakendati peamiselt sõjanduses, muudel aladel näis nende kasutamine olevat valikuline ja piiratud. Kui paljundada toitu massiduplikaatoriga, kaotaks ju talupojaseisus mõtte. Ilmselt poleks vaja ka enamikku nomaadidest ning merelkäijatest.

Ühiskonnas, kus robokooslus valitseb kogu tööstus-, kaubandus- ja teenindussfääri, poleks käsitöölistel ega suurel osal kauplejatel kohta. Mis siis kõigist neist põllupidajatest, nomaadidest, merelkäijatest, käsitöölistest ja kauplejatest saaks?

Kas neist saaks isandad või targad? Või kunstnikud, muusikud või kirjanikud? Vaevalt. Maa Föderatsioonis olid miljardid inimesed muutunud taruslummide elanikeks, kes elatusid valitsuse almustest. Polnud ime, et valitsev dünastia ja Kuninglik Nõukogu eelistasid ühiskondlikku stabiilsust tehnoloogilisele progressile.

Ootasin duelli ülbe noorisandaga. Iga päev harjutasin koos Heinziga kaks tundi, ühe tunnikese õhtul ja teise hommikul. Samal ajal jõudsid mu kamraadid Äilëndozile aina lähemale.

Tuhatkonnaülem, vanasse isandate suguvõssa kuuluv mees, tõi mulle iidsed rituaalsed relvad. Sirge teraga nuga silláni hoiti paremas käes ning kõver sáhatár oli vasaku käe relv. Mulle usaldatud sillán oli üle kolmesaja viiekümne ajatsükli vana, sáhatár veidi uuem, valmistatud umbes kakssada seitsekümmend ajatsüklit tagasi.

Mõistagi soovis isand Cerën Orianë CXII eelnevalt veenduda, kas oskan neid relvi ka käsitseda. Mul polnud enam vaja loovutada lahinguarvutile kontrolli oma lihaste ja närvisüsteemi üle, sest meie teadvus moodustas ühe terviku. Pilkav nimetus „masininimene” iseloomustas mind tabavamalt, kui mu võõrustajad oleks eales osanud arvata.

Näidissooritus muutis isand Cerën Orianë kurvaks. „Kahju,” ütles ta, „ma tunnen isand Äilën Selandë ema. Palun kümmetuhatkonnaülemat, et ta laseks koostada meie väeosa nimel väärika kaastundeavalduse.”

Teadmine, mida relvade toomise žest ja isanda sõnad tähendavad, ei tulnud luureinfost, vaid Dashe teadvusest. Relvad toodi mulle selleks, et ma neid ei kasutaks. Isand Äilën Selandë ema edastas palve, et ma tema poega ei tapaks.

„Mu vanemad hukkusid maavärina ajal, kui olin veel imik. Mu ema kuulus põllupidajate seisusse. Oleksin meelsamini talupoeg, kelle ema on elus, kui ilma emata isand, kes olen praegu,” vastasin.

„Teie lahked sõnad on auväärt emandale suureks kergenduseks. Ütlen need talle kindlasti edasi,” kinnitas isand Cerën Orianë.

Isandaseisuse kõnepruuk oli täis varjatud tähendusega fraase. Olin äsja isand Äilën Selandë emale teatanud, et mõistan tema palvet ja loobun võitlusnugadest.

Mul oli nagunii kavas võidelda paljakäsi. Olin tasavägine oma tehisinimesest naisega, kes oli teeninud politseijõudude eriüksuses ja tapnud paljaste kätega rohkem inimesi kui kes tahes teine, keda teadsin. Miks oleksin pidanud kartma noavõitlejaid, olgu nende kunst ükskõik kui iidne?

Isandaseisuses mehed omavahel kohut ei käinud. Vaidlus- ja tüliküsimustes leiti kompromiss isekeskis, kui see ei õnnestunud, lahendati asi kahevõitlusega.

Mehe au puudutavates küsimustes võideldi ilma relvadeta. Käsitsivõitlus oli üsna robustne ja kindlasti mitte valutu, kuid tänu kiirele ja tõhusale esmaabile lõppes säärane duell väga harva mõne osavõtja surmaga. Seetõttu harrastasid mõned noorisandad tülinorimist ja duellipidamist omamoodi spordina.

Hoopis teisiti oli aga lugu, kui mängus oli naise au, sest siis läks noavõitluseks. Sillán tähendas silda igavikku ning sáhatár hinge viijat. Võitja võis halastada, aga juhul, kui ta seda ei soovinud, lõikas ta sáhatári viimase rituaalse lõikega kaotaja kõri läbi ning tollel lasti surra. Ainult kuningannal oli õigus naise au pärast peetavas võitluses kaotajale elu kinkida.

Duellieelsel päeval kutsus sadakonnaülem Vvlorë mind väikesele perekondlikule õhtusöögile, nagu ta ise seda nimetas. Võtsin kutse tänuga vastu.

Nende pere elas ümmarguse põhiplaaniga kolmekorruselises majas, mis seisis mäeküljel nagu vanaaegne vahitorn. Väljastpoolt jätsid elamu looduslikust kivist seinad arhailise mulje, kuid seestpoolt tundus maja õdus. Sadakonnaülem mainis, et hoone seinad ongi üle saja kahekümne ajatsükli vanad, samas oli kõike muud palju kordi uuendatud.

Tema paljude esivanemate elud olid siin alguse saanud ja lõpuni kulunud. Majas elas sõbralikult koos kolm põlvkonda – naise vanemad alumisel korrusel, nad ise keskmisel ning laste päralt oli ülemine korrus.

Kui ta mulle oma maja tutvustas, mõistsin, et ma tegelikult ei teagi, kuidas inimesed Maa-sarnastel planeetidel üldse elavad. Ainuke tsiviilisik, keda olin kunagi külastanud, oli Anna. Anna kodu ei andnud tavaliste, ammugi siis vaeste inimeste elust mingit pilti, sest tema vanemad olid liiga rikkad. Aiša oli mulle küll selgitanud, kuidas elavad taruslummide vaesed asukad, kellega ta oli oma töös palju kokku puutunud, aga sellest jäi väheseks.

Kas inimesed elasid meil ka kolmsada või viissada aastat tagasi umbes samamoodi nagu siin? Kuidas elavad nad praegu? Kuidas elab näiteks üks tavaline perekond Maal või mõnel teisel Kesksektori suurplaneedil? On neil suured majad? On need ka ilusad? Mul polnud kõigest sellest aimugi.

Õhtusöögist kujunes õdus koosviibimine. Sadakonnaülema ema oli tähtsa külalise saabumise puhul ise toidud valmistanud ning kogu pere oli kohal. Lapsed – tütar, kes oli üks ja seitse kaheksandikku ajatsüklit vana, ning natuke noorem, umbes poolteise ajatsükli vanune poeg – olid jõudmas teismeliseikka.

Loomulikult olid kohal ka tema mõlemad mehed. Mitmemehepidamine oli Calad Faelil üsna levinud. Paljudel isanda- või õigemini emandaseisusest naistel oli koguni kolm meest. Planeedil sündis üle poole võrra rohkem poisse kui tüdrukuid. Meeste ja naiste omavahelist suhtarvu reguleeriti teadlikult nagu Maa Föderatsiooniski, kuid mitte tasakaalu suunas.

Üks meestest kuulus samuti tarkade seisusse ning oli elukutselt arst. Teine, kauplejaseisusest mees, juhtis ettevõtet, mis valmistas süvageotermilisi energiasüsteeme.

Tema jutust tuli välja, et kohalikud tegid selles valdkonnas kõvasti arendustööd. Meie teadlastele ei pakkunud teema huvi, sest sel moel toodetud energiakogused olid pisikesed, võrreldes stellaarsete energiasüsteemide genereeritud hiiglaslike energiavoogudega.

Mitmemehepidamise puhul tekib kohe meelevaldne kujutluspilt, et säärased mehed peaksid olema tossikesed või muidu tuhvlialused. Sadakonnaülem Vvlorë mõlemad abikaasad säärast muljet küll ei jätnud.

Tuhvlialustest poleks olnud meie vastu sõdijaid. Kui miski muutis mehi tossikesteks, siis mitte oma naise teiseks või kolmandaks abikaasaks olemine, vaid armeeteenistuse puudumine.

Tahtsin teada, kui jäigalt kohalikud oma seisuslikku korda tegelikult võtavad. „Auväärt emand, kas te lubaksite oma tütrel abielluda talupojaseisusse kuuluva noormehega?” küsisin õhtusöögi lõpupoole.

Sadakonnaülem muutus mõneks hetkeks tõsiseks, kuid naeratas seejärel. „Minu nõusolek sõltuks väga palju sellest, kes see noormees on. Abielu õnnestumiseks on peale armastuse vaja veel sarnasust kommetes, kasvatuses ja ellusuhtumises ning erinevust geenides. Mul ei ole kavas oma tütre valikutesse sekkuda, kuni ma ei leia, et tõenäoliselt tuleks kooselu lootusetult õnnetu.

Isand, mõistan teie kui ukaĉierre muret oma hoolealuse pärast. Kui homne päev peaks teie hinge viima, ei jää kedagi peale Tema Tähehiilguse, kes poisi eest hoolitseks. Kindlasti olete talle suureks eeskujuks. Oleks vääritu kahelda Kuningliku Koja sõdalaste heas kasvatuses ja laitmatutes kommetes. Paraku ei saa me teha valikuid nende eest, kes peavad need ise tegema,” vastas ta.

Hoomasin, et naine oli andnud mu sõnadele täiesti teistsuguse tähenduse, kui ma ise mõtlesin. Ta ei püüdnud oma suhtumist seisuslikku korda kuidagi määratleda või lahti mõtestada, sest talle oli säärane ühiskond ainumõeldav. Naise arvates tegin ma hoopiski ettepaneku, et noor Djörd Dörrëräšh naituks tema veelgi noorema tütrega.

Sadakonnaülem Vvlorë andis mõista, et kuna ettepanek oli esitatud elu ja surma peale peetavale kahevõitlusele mineva isanda palvena, on tal võimatu öelda ei. Kuid ta ei vastanud ka jaatavalt, jättes kõik noorte endi otsustada.

Sain aru, et pean edaspidi oma sõnu palju hoolikamalt kaaluma, sest need võisid tähendada midagi, mille peale ei suutnud tulla isegi mu lahinguarvuti või meie ühine otseteadvus. Mis näo Heinz teeks, kui talle ütleksin, et tead, poiss, leppisin just kokku, et abiellud viieteistaastase tüdrukuga, keda sa pole oma silmaga näinudki?

„Tänan teid, emand, lahke vastuse eest.” Mul ei jäänud muud üle, kui viisakalt tänada, tehes omakorda näo, nagu oleksingi säärase ettepaneku teinud.

Kahevõitluste päev oli kohalikele pidupäev. Väeosas mingit väljaõpet ei toimunud ning paljud maakaitseväelased olid koju puhkusele lastud. Üle poole võitlejatest oli siiski kohale jäänud, kuna soovisid vaatemängust osa saada. Välivormis ja üksuste kaupa organiseeritud sõjaväelased pääsesid nimelt kuninglikule võitlusareenile tasuta.

Võitlusareenid olid igas läänis. Kõige suurem, pealinnas Äilëndozis asuv areen mahutas koguni kaks miljonit pealtvaatajat. Kohalik, läänikeskuses Oriëndëzis paiknev areen oli sellega võrreldes tilluke, mõeldud vaid kaheksakümnele tuhandele inimesele. Lään ise oli territooriumilt suur, kuid hõredalt asustatud ja asukoha poolest tähtsusetu. Õieti oli see nii kõrvaline ääremaa, nagu üldse olla võis.

Tuhatkond organiseeris läänikeskusesse sõiduks konvoi, mille koosseisu kuulus mitukümmend vana rohmakat õhuautot. Autod liuglesid aeglaselt, vaevalt viiesajakilomeetrise tunnikiirusega majesteetlike mägede kohal.

Istusin veoautos koos sõduritega, kes olid mind ja Heinzi nelja päeva eest varitsenud. Kümmekonnaülem viibis loomulikult oma võitlejate juures, ja kuna olin siin, olid ka sadakonnaülem ja tuhatkonnaülem samas autokastis platsi võtnud. Nad elasid mulle kaasa, nagu oleksin nende väeosas eluaeg teeninud.

Kohe pärast õhkutõusmist võtsid võitlejad laulu üles. See oli kurb lugu kellestki mitusada ajatsüklit tagasi elanud suurisandast, kes oli kahevõitluses tapetud mürgistatud relvaga.

Gravimootoriga auto liikus hääletult. Noored kuningliku lindputuka embleemiga poisid ja tüdrukud istusid kahes reas, nägudega vastamisi, laserpüssid süles. Read andsid laulujärje kordamööda teineteisele üle nagu noahoope vahetavad isandad.

Pikkade vokaalide meloodilised kordused näisid igatsusena millegi järele, millele ma ei oska nime anda. Caladál, Kuningliku Koja ja Calad Faeli ametlik keel, on hoopis kõlavam kui rënkešh ning see andis iidsele laulule eriliselt eheda ja nukra tämbri. Sellest nukram oli ainult teadmine, et see on esimene ja viimane kord, mil seda laulu kuulen.

Heinz istus nende keskel ja laulis kaasa. Kui ma poleks teadnud, et ta on mu lahingupaariline, poleks ma suutnud teda teiste hulgast eristada. Võib-olla oli meile antud libaidentiteet tõesti liiga realistlik, lausa nii võimas, et hakkas meie oma isiksust alla neelama.

Ühel hetkel tajusin, et laul oli küll nukratooniline, kuid lauljad ei olnud üldsegi õnnetud. Vastupidi, neid vaadates oli kerge mõista, et nad on oma sisimas tegelikult õnnelikud.

Mul ei olnud aimugi, kui õnnelikud on Maa Föderatsiooni kodanikud. Kas nad on rahulolevamad mõnel Kesksektori suurplaneedil või hoopiski kusagil Perifeeria kolkakoloonias? Kuivõrd pidas taruslummi elanik ennast multitriljardärist õnnetumaks? Kas president oli oma eluga rohkem rahul, kui mõni end vabatahtlikult väljaspoole ühiskonda asetanud erak? Ma ei teadnud vastuseid.

Kahtlemata oli Maa Föderatsioonil kõike rohkem – palju enam inimesi, ruumi, energiat, uusi tehnoloogiaid, rikkust, heaolu. Tegi see inimesi õnnelikumaks või rahulolevamaks? Nähes neid hingestunult laulvaid noormehi ja neide, oli mul seda raske uskuda.

Mõistsin üht – inimene ise ei oska oma õnne näha. Seda peavad nägema teised. Õnn muutub väärtuslikuks alles siis, kui see kaotatakse või ära võetakse.

Kõik see, mida ma nägin, oli kaduvik. Meie, föderaalarmee sõdurid, pidime tulema kosmosest, et muuta need inimesed õnnetuks.

Kuidas võis president säärase otsuse teha? Kuidas küll said senaatorid otsuse poolt hääletada ning valitsus selle ellu viia?

Kerge on omaks võtta, et inimesed kasvavad, arenevad ja muutuvad järk-järgult, natukehaaval, pisku võrra iga elatud päevaga. Palju raskem on mõista järske, seletamatuid muutusi, mis mõnikord inimteadvuses aset leiavad, seda enam juhul, kui pole erilist põhjust või nähtavat ajendit murrangu toimumiseks.

Olin üks mees, kui sellesse õhuautosse istusin, ning teine, kui sealt väljusin.

Olin varemgi meie presidenti negatiivselt suhtunud, teda põlanud, võib-olla isegi vihanud. Selles ei olnud midagi erilist. Ma ei usu, et oleks leidunud ühtegi föderaalarmee võitlejat välimarssal Tian Guan IV-ndast alates kuni viimase õppursõdurini välja, kes oleks teda austanud või armastanud.

Nüüd vihkasin president Dong Yuani juba sedavõrd, et olin valmis teda tapma. Olin valmis maha lööma ka kõik sõja poolt hääletanud senaatorid, samuti kaitse- ja siseministri, kes saatusliku otsuse ellu viisid.

Ükski sõdur ei tohiks oma presidenti ja valitsust nõnda vihata nagu mina. Võib-olla oleks olnud õigem, kui oleksin pöördunud tuhatkonnaülema poole ja öelnud, et ma pole isand Rrafšh Dörrëräšh I, vaid hoopiski Anton Irv VIII, samasugune tuhatkonnaülem nagu temagi, ainult et Maa Föderatsiooni relvajõududes, ning avaldanud soovi tema poole üle minna?

Ma ei kaalunud sellist võimalust. Ma poleks vaaginud seda ka siis, kui Aišat ja lapsi poleks olnud. Sain aru, et see oli veel üks põhjustest, miks mind oli selle ülesande jaoks valitud.

Ma ei olnud enam see, kes olin varem, kui astusin Calad Faelil Oriëndëzi linnas võitlusareenile, aga keegi peale minu ja mu lahinguarvuti ei teadnud seda.

Kuninglik võitlusareen meenutas Vana-Rooma aegset Circus Maximust või Xin Beijingi Kristallstaadioni, kus iga nelja aasta järel peetakse olümpiamänge. Binghuareni Ühiskonna kristallolendid olid ehitanud selle inimkonnale kingituseks, et mälestada kuuendas maailmasõjas hukkunuid.

Kolossaalne rajatis mahutab umbes kakskümmend kaheksa miljonit pealtvaatajat ning kuulub nüüdisaegsete maailmaimede hulka. Inimesed ise poleks kindlasti säärast hiigelstaadioni ehitanud, kus kümmet kilomeetrit joostakse ühe ringiga. Kahtlen, kas hirmkalli pileti ostnud pealtvaatajad seal üldse midagi nägid, küllap vaatasid niisama holokujutisi. Neid võinuks koduski näha.

Aga siin polnud karta, et pealtvaatajad võiksid areenil toimuvast ilma jääda. Ka muidu oli võitlusareen ratsionaalselt ehitatud, näiteks õhuautode parklad olid rajatud otse tribüünide alla. Võitlejad parkisid autod ning siirdusid koos relvadega istekohtadele. Kuninglike relvajõudude sõdurid pidid oma relvi alati ja igal pool kaasas kandma, ka puhkusel või avalikel üritustel.

Suundusin koos tuhatkonnaülemaga kahevõitluses osalejate ruumidesse, kuhu oli asja ainult isandaseisuses meestel. Isand Cerën Orianë alluvad olid mind väeossa toonud, seega olin tema külaline. Kuna olin tema kaitse all, oli iseenesestmõistetav, et ta võttis endale ka minu ssérallëri kohustused.

Ssérallërtähendas otsetõlkes auvenda. Tema roll oli palju tähtsam, kui sekundandil Maa ajaloolistel duellidel. Ta ei olnud ainult nõuandja. Ssérallër pidi toimetama oma hoolealuse võitlusareenile, jälgima, et ta käituks väärikalt ja võitleks ausalt, ning juhul kui ta tapetakse, korraldama seisusekohased matused. Seda muret ei tahtnud ma isand Cerën Orianële valmistada.

Loovutasin relva, rakmed ja välivormi ning need pandi spetsiaalsesse ruumi hoiule. Viis antitumeainepommi olid ka kõik kenasti rakmetesse pakitud. Asemele sain mingist looduslikust materjalist õhukese särgi ja püksid. Ka nendel toimingutel polnud ühtegi robotit abistamas.

Olin peitnud oma lahinguarvuti pisikese kuningliku lindputuka kujutisega amuleti sisse. Säärane talisman ei äratanud kahtlust, kuna iga Kuningliku Koja sõjamees kandis seda. Andsin amuleti isand Cerën Orianë kätte, sest seda viga ei tasunud küll teha, et arvuti identiteedikontrolli kaasa võtan.

Seekord ei piirdunud asi isiku tuvastamisega. Kogu keha skaneeriti biosensoorse akustikaga ning läbisin peaaegu sama põhjaliku kontrolli nagu föderaalarmee korralisel arstlikul läbivaatusel.

Tehislikke kehaosi, geneetilisele koodile mittevastavaid kudesid või keelatud, võitlusvõimet tõstvaid aineid minu juurest ei leitud. Ka noad läbisid sama põhjaliku kontrolli. Test näitas, et need ei sisalda midagi peale iidse taotud terase.

Olime nüüd kahevõitluseks valmis, aga veel oli vara soojendust tegema hakata, sest elu ja surma peale võideldi alles pärastpoole, kui tavalised, paljakäsi peetavad jõukatsumised olid lõppenud. Neid oli täna neliteist.

Olin päeva ainus noaväljakutsuja. Noaväljakutsuja saatuseks oli oodata oma tundi.

Isand Cerën Orianë juhatas mind väikesesse, tõeliselt arhailises stiilis kujundatud ruumi, kus oli lillaka süüga puidust laud, paar tooli ning kividest laotud kolle, kus põles elav tuli.

Mees pani noad lauale ning ulatas mulle kuningliku lindputuka kujutisega talismani. „Olgu jumal Tema Tähehiilgusele armuline! Toogu see sulle täna õnne,” lausus ta.

„Isand, kas teie läänis võideldakse tihti elu ja surma peale?” küsisin jutujätkuks.

„Harva. Õigupoolest üpris harva.”

„Kas olete ise kordagi noavõitluses osalenud?”

„Olen. Muidu ei saaks ma ju olla sinu ssérallër.”

Vaikisin, sest oleks olnud kohatu rohkem küsida. See oli isand Cerën Orianë otsustada, mida ta räägib ja mida enda teada jätab.

„Ssérallëri kohus on kõnelda tõtt, aga on parem, Rrafšh, kui sa unustad võimalikult kiiresti, mida sulle nüüd räägin, sest see on sügavalt isiklik ja perekondlik asi.

Abiellusin oma naisega väga noorelt. Olin alles äsja tähistanud oma teist sünnipäeva ega teeninud veel kuningliku lipu all. Peagi astusin Tema Tähehiilguse teenistusse, seepärast ei saanud kuigi tihti perekonna juures viibida.

Poole ajatsükli pärast otsustas emand Orianë, Saja Üheteistkümnes Omanimeline, mu ämm, et naisel on aeg võtta järgmine mees. Nad ei vaevunud minu nõusolekut küsima. Oleksin selle solvangu vaikides alla neelanud, kui see mees oleks olnud väärika käitumisega, aga kaugel sellest.

Kui mõni isand on nii labane, et käib juba prooviabielu ajal maksuliste seisuseta naiste juures ning lisaks kõigele veel ka nõnda rumal, et oma autusega avalikult uhkustab, ei vääri ta isandaseisust ega elu.

Kutsusin ta oma naise au solvamise pärast kahevõitlusele ja lõikasin tal siinsamas võitlusareenil kõri läbi. Ma loodan, et Kuninglikus Kojas on sulle õpetatud, et mõni probleem on parem lahendada enne, kui see üle pea kasvab.

Sellest ajast saadik on palju vihma taevast alla sadanud. Mäletan, et seda areeni oli äsja rekonstrueeritud, kui see kahevõitlus toimus.”

„Mida teie naine sellest arvas?” jõudsin küsida, enne kui taipasin, et tõeline isand Rrafšh Dörrëräšh I poleks tohtinud endale säärast küsimust lubada.

„Ta ei olnud rõõmus. Ta arvas, et olin armukade ning tapsin tolle mehe otsitud põhjusel. Naised näevad mõnikord asju nii, nagu näha tahavad, mitte nõnda, nagu need tegelikult on.

Kuid eks aeg parandab haavad. Nüüd on tal kolm meest, nagu väärikale emandale kohane. Üks neist on mu sõber ning teisega saan ka enam-vähem läbi. Eks vanasõnagi ütle, et parem üks hea naine kolme mehe peale, kui kolm halba naist igale mehele,” vastas ta siiski.

„Rrafšh, sul on juba neljas sünnipäev seljataga. Miks sa pole abiellunud?” esitas ta seejärel küsimuse, mida isand poleks tavaolukorras teiselt küsinud.

„Ükski emand ei ole mulle ettepanekut teinud. Põlised kojad peavad mind veelgi hullemaks tõusikuks kui mõnda ülirikast kauplejat, kes on isandaseisuse endale ostnud. Kauplejal on vähemalt raha, aga mul pole sedagi. Võib-olla oleks mulle andeks antud, kui oleksin tõusnud isandaks tarkade või „vaba rahva” hulgast või oleksin vähemalt mõne isanda sohipoeg. See pole nii. Mu ema oli kiltmaa talunaine.

Ühegi madalamast seisusest naisega abiellumiseks aga ei annaks Ongašhrai lääniisand mulle luba. Ma ei ole enam talupoeg, aga pole veel ka isand. Olen kukkunud seisuste vahele. Kuldsel kolmnurgal ei ole minu jaoks suuremat väärtust,” püüdsin välja mõelda nii usutava vastuse, nagu vähegi suutsin.

„Sa ei näi olevat rumal mees, aga anna andeks, viimane lause oli tõesti küündimatu. Iga koda on alguse saanud kellestki, kes ei ole olnud isand. Saja või kahesaja ajatsükli pärast on sinu järglased samasugused põlisisandad, nagu mina olen täna.

Isandaseisuse mõte on ühendada endas kõigi seisuste voorused. Isand peaks olema nutikam kui tark, loovam kui„vaba rahva” liige, kavalam kui kaupleja, ettevõtlikum kui merelkäija, julgem kui nomaad, töökam kui käsitööline, visam kui talupoeg. Võib-olla on see saavutamatu ideaal, aga selleks, et inimesi juhtida, peab selle poole vähemasti püüdlema. Mis juhtuks, kui isandaseisus ei valitseks enam ühiskonda?”

„Sel juhul tuleks kaos ja anarhia,” pakkusin välja isand Rrafšh Dörrëräšhile sobiliku vastuse.

„Kaos ja anarhia ei kestaks kaua. Peagi hakkaks valitsema raha, nagu on välisilmas. Nad ise arvavad, et neil valitseb rahvas, aga see pole tõsi. Meil arvavad paljud, et seal valitsevad hoopis masinad ja robotid. Ka see on vale.

Väljaspool Tema Tähehiilguse valdusi on tegelikult ainult üks valitseja – raha. Välisilma valitsevad suurkorporatsioonid ja nende kasum. Rahal ei ole ideaale. Raha taotleb ainult üht – veelgi rohkem raha. Seepärast ongi raha võim ohtlik.

Ma ei tea ühtegi head või tasakaalustatud ühiskondliku korra mudelit, aga monarhia ja seisuslik kord näivad olevat parimad kõigest sellest halvast, mille vahel on üldse võimalik valida.”

„Kust te teate, mis välisilmas toimub?”

„Mu esivanemate seas on välisilmlane nagu teilgi, ainult palju lähemast ajast. Mu vanaema vaarisa teenis nende impeeriumi relvajõududes. Tal oli seal kummaline auaste, kõrgem kui alamsõjapealik, aga mitte päris sõjapealik.”

See esivanem sai olla ainult föderaalsete relvajõudude kolonel.

„Kuidas ta siia sattus? Kas ta deserteeris?” pärisin ettevaatlikult.

„Ükski meie koja emand ei oleks ilmaski valinud abikaasaks desertööri,” vastas isand Cerën Orianë hääletooniga, mis väljendas ülimat põlgust.

„Andestage, isand,” taipasin viivitamatult vabandust paluda.

„Suures Kosmesesõjas osales üle saja tuhande meie vabatahtliku. Mu vanaema vaarema oli ka nende hulgas. Sõja lõpupoole loodi Gort Ashryni ja Bangyan Nelja vahele isegi portaaliühendus, aga vaid vähesed tulid tagasi. Hukkunute hinged jäid lõksu kaugetele planeetidele.”

Mul ei olnud vaja imestust teeselda, kui oma ssérallërile otsa vaatasin.

„Lõppude lõpuks on ka välisilmlased inimesed. Ära usu, kui sulle räägitakse, et meie targad on kõik tsivilisatsiooni saavutused välja mõelnud. Oleme vaid kopeerinud ja järele teinud seda, mis meie vabatahtlikud Suurest Kosmosesõjast kaasa tõid. Ilma selleta ei oleks meil olnud võimalik relvajõude ja sõjatööstust moderniseerida,” kinnitas isand Cerën Orianë.

„Kuninglikus Kojas ei ole sellest kunagi juttu olnud.”

„Kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Neljas Omanimeline, oli keelanud oma alamatel Suures Kosmosesõjas osalemise. Samal päeval, mil kolmkümmend kaks tuhat ellujäänut Gort Ashrynile tagasi jõudsid, heideti nad elu lõpuni seisusest välja. Kolme ja poolt tuhandet välisilmlast, kes nendega kaasa tulid, ei arvatud kunagi kuninganna alamate hulka. Keegi ei taha enam seda eksitust meenutada.”

„Eksitust?” segasin isanda jutule vahele.

„Kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Kuues Omanimeline, tunnistas hiljem oma eelkäija viga. Kuninglik Nõukogu polnud Suure Kosmosesõja suhtes pädev ja andis Tema Tähehiilgusele halba nõu. Inimliku rumaluse eest pole ükski riigikord kaitstud.”

„Mis teie esivanematest siis sai?”

„Nad läksid Gort Ashryni pärismaalaste juurde. Kõik Suurest Kosmosesõjast eluga tagasitulnud asusid elama Ongašhrai saarele. Kuhu mujale oleks neil olnud minna?

Mu vanaema vaaremast sai pärismaalaste ülemsõjapealik. Kogu elu jooksul ei abiellunud ta ühegi teise mehega peale oma välisilmlasest abikaasa. Välisilmlastel on kummaline komme, et igal naisel tohib olla ainult üks mees.

Sa kurtsid, et oled kukkunud seisuste vahele. Mu vanaema vaarisa oli seisuseta mees, ometigi sai temast suur sõjapealik, kelle juhtimisel pärismaalased purustasid Kuningliku Koja väed ning sundisid Tema Tähehiilgust kuninganna Alcallendët, Kolmekümne Viiendat Omanimelist, tunnistama nende tavaõiguse kuningliku seadusega võrdseks.”

„Isand, kui lubate, kuidas oli teie auväärse esivanema nimi?”

„Tema tõelist nime teatakse ainult meie perekonnas, sest abielludes võttis ta loomulikult oma abikaasa ja meie koja nime. Rrafšh, sul ei ole vaja seda teada. Milleks sa seda küsid? On asju, millest isegi ssérallër ei saa rääkida.”

Väline sarnasus oli õhkõrn, peaaegu olematu, ometigi ei saanud mu otseteadvus eksida.

Välimarssal Tian Guani kloonimise üle oli kuuenda maailmasõja alguses toimunud Senatis koguni hääletus. Hirm Suure Diktaatori varju ees oli suur, kuid sõja vajadused kaalusid selle üles.

Isand Cerën Orianë esivanem ei võinud olla Tian Guan I, sest too oli langenud noore õppursõdurina. Viimane märge, mis Tian Guan II kohta MILNETis leidus, rääkis sellest, et ta oli ülendatud vahetult enne sõja lõppu koloneliks, kuna tõusis enesekaitsejõudude diviisiülemaks. Ta oli siis kõigest kahekümne üheksa aastane. Pärast seda tema jäljed haihtusid. Kolonel Tian Guan II oli mees ilma surmadaatumita.

Järelikult oli tal lastud minna, lahkuda mitte ainult föderaalarmeest, vaid ka Maa Föderatsiooni piirest. Kolonel Tian Guan II oli nähtavasti selleks presidendilt eriloa saanud. Ta oli vahetanud kõik, mis tal oli, isegi oma nime, ühe naise armastuse vastu. Kõik selle võrrandi tundmatud asetusid oma kohtadele.

Tal lasti minna, kuna sõda oli läbi. Rahu ajal polnud nii ohtlikku meest enam vaja. Nüüd mõistsin ka seda, miks Tian Guan IV oli saanud välimarssaliks ja relvajõudude juhatajaks. President Dong Yuan oli nähtavasti oletanud, et piisab tema määramisest ametikohale, ja sõda ongi võidetud.

„Rrafšh, on aeg anda sulle ssérallëri nõuanne. Isand Äilën Selandë kogenud vastane. Ära teda alahinda. See oleks suur viga.

Väljakutsuja siseneb areenile valge sissekäigu kaudu. Kohe, kui heerold on teie kahevõitluse välja kuulutanud, mine areenile. Ära unusta kummardamast kesktribüüni suunas, kus istub lääniisand.

Pane noad maha ja ütle: „Ma võtan oma surmaväljakutse tagasi juhul, kui isand Äilën Selandë LXXXIV vabandab avalikult Tema Tähehiilguse ees!”

Sa lubasid tema emale, et ei tapa teda. Selle sammuga oled sa oma lubaduse täitnud. Kui isand Äilën Selandë on vähegi mõistlik mees, siis ta vabandab. Kuninganna ees vabandamine ei riiva isanda au. Sel juhul on naise au puudutav tüliküsimus leidnud lahenduse ning asi piirdub tavalise käsitsivõitlusega.

Kui ta on nii rumal, et ei nõustu vabandama, võta noad ja võitle, aga ära teda tapa. Võida ja andesta talle. Sel juhul jääb nende koda sulle võlgu teene, mille peavad hüvitama koja emandad. Ühel päeval võib sellel auvõlal olla hindamatu väärtus.

Anna talle ainult enne hea keretäis. Purusta tal nii palju luid, nagu vähegi saad, aga ära kordagi pähe löö. Kümmetuhatkonnaülem on isand Äilën Selandët kaks korda manitsenud, et ta ei noriks ilmaasjata tüli, aga ta pole nõuandeid kuulda võtnud. Neid, keda sõnad ei õpeta, õpetab ainult valu.

Kui ta peaks sind uuesti kogu areeni ees solvama, ei jää sul üle muud, kui tal kõri läbi lõigata. Emast on muidugi kahju, aga pole midagi parata, lastega tuleb tegelda õigel ajal. Pärast teist sünnipäeva on juba hilja kedagi kasvatada, aga pärast kolmandat kasvatatakse isandat ainult verega.

Sinu võitlusstiil on väga kiire. Kahevõitluse liiga varane lõpetamine ei ole kombekas. Rahvas on rahul, kui isandad üksteist peksavad ja tapavad. Kui seda tehakse veel ka stiilselt, aeglaselt ja vaatemänguliselt, pole publik mitte ainult rahul, vaid lausa vaimustuses. Isand peab võitlusareenil näitlema paremini, kui näitleja kuningliku teatri laval.

Pea meeles, et kümned tuhanded inimesed on ostnud areenile kalli pileti. Võitlusareenid on kuninglikule kassale oluline tuluallikas, millest rahastatakse valdav osa Kuningliku Koja heategevusest. On Tema Tähehiilguse ja ühiskondliku stabiilsuse huvides, et areenid oleks rahvast täis.

See oli minu nõuanne strateegilises plaanis. Võitlustaktikast räägime siis, kui hakkame soojendust tegema.”

Seejärel tegin isand Cerën Orianë juhtimisel läbi keerulise soojendavate ja ettevalmistavate harjutuste kompleksi, mis kestis koos vahepealsete mediteerimistega üle kahe tunni. Sain ka mitu kasulikku nõuannet, kuidas paremini võidelda.

Viimane käsitsivõitlus oli lõpule jõudmas. Oli aeg ssérallërit tänada. Seda võis teha mitmel moel.

„Auväärt isand, te teate, et olen liiga vaene, et saaksin endale lubada teie kojale, isikule ja nõuandele väärilist tänukingitust. Kui lubate, väljendaksin oma tänu hea soovina.”

Hea soov, millel usuti olevat maagiline jõud, oli vaeste isandate tavaline viis oma ssérallëri tänamiseks. „Ma kuulan,” soostus isand Cerën Orianë lahkelt.

Mu lahinguarvuti ei saanud eksida. Seda nime oli vastuluurest tulnud ettekannetes korduvalt mainitud. See pidi juhtuma kahe ajatsükli pärast, või oli juhtunud vähemalt selles reaalsuses, kust ma tulin. Polnud raske hoomata, mis oli mind sellele võitlusareenile toonud. Pidin andma tõuke, nagu olin kunagi andnud oma tütrele.

„Ma soovin, et kui tuleb Tema Tähehiilguse kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Üheksanda Omanimelise aeg panna kaela kahe kalliskiviga valitsejakee, nimetaks ta teid Kuningliku Nõukogu esimeheks. Vaevalt olete ise sellest kunagi mõelnud või unistanud, kuid oleks parem Kuninglikule Kojale ja kõigile seisustele, kui sel kohal oleksite teie, aga mitte mõni küündimatu isand, kes ise tahaks väga seal olla.”

Isand Cerën Orianë vaatas mind pika läbitungiva pilguga. Korraks tundus mulle, et ta on aru saanud, et ma ei ole see, kellena esinen, aga võib-olla mulle ainult näis nii. Ta ei öelnud midagi, isegi ei tänanud.

Kuulsin publiku röökimist. Viimane käsitsivõitleja oli lõpuks oma vastasest jagu saanud. Pikkamisi jäi kära vaiksemaks.

„Isand Rrafšh Dörrëräšh I kutsub välja isand Äilën Selandë LXXXIV, oma Ema, Tema Tähehiilguse kuninganna Alcallendë, Kolmekümne Kaheksanda Omanimelise, solvamise pärast. Tulge, isandad, ja võidelge, kuni veri uhab solvangud ja surm matab häbi!” kuulutas heerold lõpuks. Nii oli iidsetest aegadest peale isandaid surmavõitlusele kutsutud.

Häälevõimendajad kandsid heeroldi sõnad üle areeni. Caladál kõlas nagu laul, mida vahepeal kraapis mu rënkešhikeelse nime krigin.

Pärast neid sõnu jäi võitlusareen haudvaikseks. Tema Tähehiilguse solvamine oli ränk tegu.

Isand Cerën Orianë kummardas kergelt.„Mine nüüd,” lausus ta.

Kummardasin vastu ning läksin valgest väravast läbi.

Kuninglikul kassal polnud täna põhjust pettuda. Areen oli publikut puupüsti täis. Kaheksakümnel tuhandel kohal oli istet võtnud vähemalt sada kümme, kui mitte sada kakskümmend tuhat pealtvaatajat. Ainuüksi sõjaväelasi võis olla üle kolmekümne tuhande.

Sõjaväeüksustel olid eraldi kohad. Sõdurid tundis ära väljalülitatud moondekatetega välivormi halluse ja relvapüramiidide järgi nende sektoris. Nägin relvahoidlate kohal kaitseväljade kergelt sinakat sädelust. Kahevõitluste ajaks olid need ohutuse mõttes lukustatud. Kõik oli hoolikalt läbi mõeldud.

Igale seisusele oli ette nähtud oma sektor ning seisusi võis eristada domineeriva riietuse värvuse järgi. Ootasin ühtlasi korrapäraseid laike, kuid nägin hoopiski üsna värvikirevat pilti.

Inimesed olid end perekonniti sisse seadnud. Lapsi lubati võitlusareenile alates esimesest sünnipäevast, mil nad Maa ajaarvestuse järgi olid veidi üle kaheksa aasta vanad. Naised ja lapsed paiknesid oma sektorites, kirevuse põhjuseks olid perede juures viibivad eri seisustest mehed. Väga paljud naised olid abielus meestega, kes ei kuulunud nendega samasse seisusesse.

Nägin ka isandaseisuses meeste kollakaskuldseid rõivaid teiste sektorite rahvamassi seas välgatamas. Ilmselt oleksin sääraste kehakatetega näinud välja nagu hilpharakas. Minu õnn, et Gort Ashrynil oli juba sõjaseisukord välja kuulutatud. Olin harjunud välivormiga, olgu sellel siis Linnutee või kuningliku lindputuka kujutis.

Mõistsin, et sadakonnaülem Vvlorë oli siiras, kui ütles, et pole selle vastu, kui tema tütar abielluks talupojaseisusest Djörd Dörrëräšhiga, kui ainult noored seda ise sooviksid. Samuti võis rënkešhi talunaise poeg Rrafšh Dörrëräšh tõusta kuninglikuks sõjapealikuks või hea õnne korral isegi ülemsõjapealikuks.

Kui seisuslik kord ei olnud üldsegi jäik, miks ei tohtinud siis isand Rrafšh Dörrëräšh abielluda, kellega soovis, vaid ainult mõne isandaseisusse kuuluva naisega? Hetke mõelnud, sain aru, et olin küll isand, kuid mul ei olnud koda. Dörrëräšhide Koda polnud olemas ega saanud kunagi tekkida. Oma koda ja seisuse pärandamine järglastele oli emandate privileeg.

Mehe seisus ei määranud selles ühiskonnas midagi. Võib-olla peitus just selles tegur, mis seda ühiskonda tasakaalus hoidis? Maal olid impeeriumid ja tsivilisatsioonid süttinud, korraks sähvatanud ja kiiresti kustunud nagu virvatulukesed, uppudes vägivalda ning teadmiste ja kogemuste talletamise ja unustamise lõputusse tsüklisse. Miks ei allunud kohalik ühiskond tavapärasele tekkimise, tõusu, mandumise ja hävingu loogikale?

Mul ei olnud aega selle üle juurelda. Astusin edasi. Tribüünide kohal olid hiiglaslike mõõtmetega lamedad ekraanid. Vaatasin korraks üles ja nägin lühemat kasvu valgetes riietes meest pead tõstmas ja ülespoole vaatamas.

Vastassuunast tuli teine, musta riietatud ja minust peajagu pikem mees. Areeni keskele jõudnud, pöördusime justkui kokkuräägitult ning tervitasime hiiglaslikku kuningliku lindputukaga plagu, mis rippus peatribüüni kohal.

Mulle meenus, et kunagi olid gladiaatorid samamoodi tseesarit tervitanud. Inimesi ei muutnud aeg ega ruum, rahvas vajas leiba ja tsirkust igal pool. Siin oli asi üsna nutikalt korraldatud – leiba osteti raha eest, mida tsirkus sisse tõi, ning gladiaatoriks olemine kuulus ülemklassi privileegide hulka.

Seejärel tegime kummarduse lääniisanda looži suunas. Kõigil seisustel olid täpselt samasugused areenikohad, auloožid olid vaid lääniisandal ja tema kõrval istuval kuninglikul ülemsõjapealikul.

Talitasin täpselt nii, nagu mu ssérallër oli õpetanud. Panin noad maha. „Ma võtan oma surmaväljakutse tagasi, juhul kui isand Äilën Selandë LXXXIV vabandab avalikult Tema Tähehiilguse ees!”

Hallikas taevas ennustas peatset sadu ning polnud teada, kas hakkab sealt tulema lund või vihma. Paljastel jalgadel oli külm. Sooja oli vaid kolm kraadi. Rënkešhi aktsent mu hääles krigises nagu liiv keskaegse masina hammasrataste vahel. Nägin ekraanidel oma julma ja ilmetut nägu, mis oleks võinud kuuluda üle-eelmise põlvkonna biorobotile. Ma ei oleks tahtnud säärase mehega võidelda.

„Lisaks sellele, et oled värdjas, oled sa veel ka argpüks!” lükkas noorisand mu lepituskatse tagasi.

Uurisin oma vastast tähelepanelikumalt. Püüdsin mõista, mis ajendas teda nii pööraselt käituma.

Isand Äilën Selandë ei vaadanud mulle otsa, vaid vahtis üle mu pea tribüünide poole. Ta justkui ootas midagi.

Ometi polnud publikult midagi oodata. Pealtvaatajad isegi ei iitsatanud.

Noorisand oli võidelnud siin mitukümmend korda ning vaimustunud rahvamassid olid alati teda tervitanud. Ta ei saanud aru, mis on juhtunud. Miks oli areeni heitlik soosing oma lemmiku järsku maha jätnud?

Järsku vajaski mu vastane vaimustunud rahvahulga pöörast kisa, ekstaatiliste ürgsete instinktide tulva, mida vägivalla kollektiivne vaatamine massides esile kutsus? Võib-olla ta nautis publiku vaimustust? Oli ta areenisõltlane? Ilmselt oli.

Kümned tuhanded inimesed olid siia tulnud ja ootasid hinge kinni pidades mu vastust. Nad olid siin, et näha suurt vaatemängu.

Hästi, saate oma etenduse. Saate sellise vaatemängu, millist pole siiamaani nähtud ega nähta ka tulevikus, vähemasti mitte enne, kuni olete saanud endale sümbiootilised personaalarvutid ning õppinud lihaskontrolli arvutile loovutama.

Ma ei võtnud nuge üles. „Kuningliku Koja sõdalased ei vaja oma au kaitseks midagi peale tahte ja paljaste käte,” vastasin külmalt.

Mul oli lahinguarvuti ja otseteadvus ning olin käsitsivõitlust treeninud kolmandast eluaastast alates, kuid mu ssérallëril oli õigus. Vastast ei tohtinud alahinnata.

Veel vähem oli põhjust alahinnata Calad Faeli iidset noavõitlust või noatantsu, nagu nad oma võitluskunsti ise nimetasid. Igas kohalikus keeles kutsuti noakunsti erineval moel, näiteks selle rënkešhikeelseks nimetuseks oli sfarašh, mis tähendas lihtsalt võitlust. Iga rënkešhi mägilane, olenemata seisusest, pidi seda lapsest saadik õppima.

Sfarašhi lähted ulatusid umbes neljakümne viie tuhande aasta tagusesse aega, mil Vana Tsivilisatsioon alles tekkis. Järgneva neljaviie aastatuhande jooksul noatants arenes ja kujunes välja, aga kui saabus Jumala Viha Aeg, oli sfarašh teised iidsed võitluskunstid ammu kõrvale tõrjunud.

Noakunst elas üle ka järgneva segaduste aja ja puhkes koos Uue Tsivilisatsiooni tekkimisega uuesti õitsele. Lisaks isandate võitluskunstile tekkis nomaadidel, merelkäijatel ja Calad Faeli põhjaosast pärinevatel rënkešhi mägilastel igaühel oma stiil. Paljud vaesed mägilased asusid ümber Gort Ashryni mägipiirkondadesse, kus teenisid elatist sõjaväeteenistuse ja kindlustuste ehitamisega ning jätkasid seal sfarašhi harrastamist.

Gort Ashryni pärismaalastel kujunes välja täiesti oma stiil, mis lisaks nugadele lubas kasutada ka keppe või mõõku. Nad valdasid ka noaheitmise ning bumerangide ja lõikavate äärtega ketaste loopimise kunsti.

Iga inimene on tavaliselt kas parema- või harvem vasakukäeline. Üks käsi on alati teisest kiirem ja tugevam ning alateadlikult eelistatakse seda kasutada.

Noavõitlejate seas ei ole parema- või vasakukäelisi. Sfarašherid on mõlemakäelised. Aastatuhandeid väldanud noatantsu harrastamine oli tekitanud geneetilise mutatsiooni, mille tulemusena inimesele omane ühe käe dominantsus lakkas olemast.

Vastasega, kellel on kaks paremat kätt, ei olnud nalja. Lisaks kõigele oli sirge teraga sillán ideaalne viskerelv. Täpne heide otsustaval hetkel võis kahevõitluse tulemuse väga kergesti pahupidi pöörata.

Ma ei kahelnud, et Calad Faeli noavõitlus on kõige iidsem, lihvitum ja ohtlikum võitluskunst, mida inimkond eales on välja mõelnud. Kaks nuga ühes domineeriva käe puudumisega oli liiga palju. Pidin silláni kohe mängust välja saama.

Samal hetkel mõistsin, et isand Cerën Orianë on mind paljastanud. Isegi kui mul õnnestus lahinguarvuti abil luua illusioon, et valdan sfarašhi iidset kunsti, milles hakkasin järjest enam kahtlema, nägi ta kindlasti läbi, et olen paremakäeline. Seda pole võimalik asjatundliku võitleja eest varjata. Ühe käe dominantset rënkešhi mägilast polnud olemas.

Mu ssérallër näitles. Ta oli osavalt jututeemasid suunanud ning terahaaval infot kogunud, et oma oletusele kinnitust leida. Olin ise oma hea sooviga i-le täpi peale pannud. Olin vilets näitleja ning ammugi ei kõlvanud ma spiooniks.

Pidin oma kahtlused kõrvale jätma ja keskenduma kahevõitlusele või vastasel juhul lasen endal kõri läbi lõigata.

Võtsin mitu sammu hoogu ja hüppasin. Isand Äilën Selandë oletas, et püüan kahevõitluse lõpetada üheainsa täpse jalahoobiga rinnakorvi või pähe. Nõnda oleks olnud loogiline minu olukorras talitada. Tõmbusin õhus kerra, et õhus lendav nuga, juhul kui see heidetakse, ei tabaks olulisi kehaosi.

Säärast lööki oli kerge tõrjuda. Vastane arvas, et olen teinud algelise vea ning ei põiganud kõrvale. Ta lootis mind raskelt haavata või koguni võitlusvõimetuks muuta.

Kuninglikus tsirkuses suutsid parimad artistid hüpata ilma abivahenditeta umbes kahe ja poole meetri kõrgusele. Meeste kõrgushüppe maailmarekord oli juba viiskümmend aastat püsinud kolmel meetril ja kahekümne kuuel sentimeetril. Jälgisin hoolikalt, et ma seda ei ületaks.

Siiski oli mu hüpe inimvõimetele kättesaamatu, kui mitte kõrguse, siis vähemalt lennutrajektoori ja kiiruse poolest. Kui isand Äilën Selandë oleks nüüd silláni heitnud, poleks ma suutnud noa eest kõrvale põigata. Minu õnneks ta seda ei teinud.

Juba enne vastasega kohakuti jõudmist olid mu jalad kerkinud üle kahe meetri maapinnast lahti. Kargasin üle isand Äilën Selandë pea.

Noorisand tõstis käed ja püüdis nugadega mu jalgu nähvata.

Põikasin kõrvale ning lõin tahapoole suunatud vasaku jala kannahoobiga tal silláni käest. Löögi kiirus ületas inimvõimeid umbes kolm korda, rääkimata sellest, et inimkeha loomulik koordinatsioonivõime ei võimaldaks säärase hoobi andmist.

Üks suurtest ekraanidest näitas hiigelsuurt nuga, mis lendas keereldes läbi õhu, nagu oleks mu vastane heitnud selle kellegi nähtamatu vaenlase pihta. Veel enne, kui mu jalad maad puudutasid, kaikus rahva kisa tuhande lõvi möirgena üle areeni.

Maandusin kenasti jalgele ja viskasin veel hooga paar saltot. Pöördusin näoga vastase poole ja sirutasin käed laiali, peopesad väljapoole. Praeguses olukorras tähendas žest pilget.

Isand Äilën Selandël ei jäänud muud üle kui rünnata. Põiklesin tema noa eest kõrvale, blokeerides ja tõrjudes samal ajal rusikahoope, mida ta püüdis anda tühja parema käega. Noormees võitles tegelikult hästi. Ilma lahinguarvutita oleks ma pidanud tema võitmiseks kogu oma jõu ja tahte mängu panema.

Ometi oli see kõigest näitlemine publiku jaoks, sest mu otseteadvus muutis selle kahevõitluse täiesti ebavõrdseks. Umbes kahe minuti pärast murdsin tal parema käe randmeluu ning viis minutit hiljem purustasin sama käe küünarliigese.

Lasin noateral mitu korda väga lähedalt mööda sähvatada. Lõhkised rõivad ja mõni veretilk kuulusid vaatemängu juurde.

Üheksandal võitlusminutil lõin noorisandal vasaku jala põlvekedra puruks ning mõnikümmend sekundit hiljem purustasin jalahoobiga tal mitu ribi ning lükkasin ta areenile selili.

Noormehe tunnustuseks tuleb öelda, et temas polnud argust. Ta ajas end püsti ning püüdis ikka veel edasi võidelda.

Oli aeg sellele kurvale näitemängule lõpp teha. Väänasin vastasel noa käest ning paiskasin ta uuesti pikali.

Korjasin isand Äilën Selandë sáhatári maast üles. Saada surmavõitluses lüüa relvitult vastaselt ning lasta omaenda sáhatáriga kõri läbi lõigata – kogu koda oleks pikkadeks ajatsükliteks häbistatud.

Taas valitses täielik vaikus, nagu poleks vahepealset tormi olnudki. Vähemalt oli nüüd soe olla ning lund polnud ka sadama hakanud. Pühkisin näolt higi ja vaatasin üles publiku poole, kõver nuga käes.

Rahvas ei otsustanud siin lüüasaanud gladiaatorite elu ja surma üle nagu Vana-Roomas. Otsus oli ainuüksi minu teha. Tegelikult polnud mul midagi otsustada, sest olin teinud seda ammu enne, kui jala võitlusareenile tõstsin.

„Isand Äilën Selandë LXXXIV! Annan sulle andeks kõik solvangud, mida sa oled minu Ema kohta öelnud. Loodan, et mõistad nüüd – Tema Tähehiilgus ei adopteeri oma laste hulka ega ammugi isandaseisusse kedagi, kes ei suuda enda eest seista.

Sa ei ole iseenda isand. Sinu isand on seal,” osutasin sáhatáriga areeni suunas,„aga tõelisel isandal ei ole muid isandaid peale jumala, Tema Tähehiilguse, lääniisanda ja sõjapealikute ning omaenda tahte.

Minu käe läbi kingib jumal sulle uue elu. Kerge on isandaks sündida, kuid raske on isandana elada. Püüa siis uues elus olla parem, kui olid varem.”

Pillasin noa maha ja sirutasin võidetud vastasele käe. Pärast väikest kõhklust võttis ta selle vastu. Tirisin vigastatud noormehe püsti ning vinnasin õlale.

Kuninglike relvajõudude meditsiinisõiduk laskus otse areenile. Tassisin vigastatu sõidukisse ning see tõusis viivitamatult õhku.

Oli tunne, et rahvahulga kisa tekitatud resonants purustab otsekohe mõne lameda ekraani meie kohal ning inimestel oleks mõistlik kildude eest varjuda.