Читать книгу Gort Ashryn III osa. Rahu - Leo Kunnas - Страница 4

„See ei ole kreeka tuli, nagusaarvasid. Kreeka tuli niiviisi ei põle. Nõnda põleb napalm,” kuulsin oma peas vaikset häält. Seejärel selgitas arvuti mulle, mis on napalm ja millal see leiutati. See toimus kuradima hilja, alles 20. sajandil. „Ülemveebel Bhagat Singh VI on ületanud ajaloolistes hololahingusimulatsioonides juhi algatusvõimele lubatud piiri,” tähendas ta lõpuks.

„Mis nüüd saab? Kas lahing pannakse seisma?” küsisin kohkunult. Kas tõesti tuleb kõike otsast peale alustada?

„Thermopylae lahingut ei panda kunagi seisma, kuid staabiajud, kes õppust juhivad, reageerivad kindlasti juhtunule,” vastas lahinguarvuti.

Alles aastaid hiljem mõistsin, miks pataljoniülem tahtlikult hololahingusimulatsiooni mängureegleid rikkus. Ta tahtis meile näidata, mis tunne on võita.

Aeg läks. Leegid vajusid madalamaks ning suitsupilv hajus tasapisi, paljastades meie ees mustja põlenud maapinna. Taamal sulandusid sellesse mustad nelinurgad, mis aegamisi lähemale nihkusid.

Need ei saanud olla keegi muu kui surematud, Pärsia kuninga Aasia avarustest kokku kogutud hiigelarmee kõige võitlusvõimelisemad üksused, kes parajasti rünnaku lähtepositsioonidele asusid.

Nende riietus ja varustus olid üleni mustad. Need oleks pidanud olema jalaväeüksused, kuid jalaväelaste tagant ilmus peagi lagedale samasuguses mustas varustuses ratsavägi.

Vaenlase üksus tegi poolpöörde. Tumedate siluettide kohal kerkisid taeva poole pikad piigid. Võitlejad istusid sirgelt sadulas. Selline hoiak sai olla vaid ratsanikel, kelle jalad toetuvad kindlalt jalustele. Mustade mantlite all välgatas soomusrüüde metall.

Pärslastel ei saanud sääraseid üksusi olla, sest need ilmusid alles üle tuhande aasta hiljem. Kuid seal nad olid. Ratsarüütlid olid kõigest staabiajude reaktsioon meie tegevusele, kuid valu, mis nende piigiotstes, mõõgaterades ja rautatud hobusekapjades peitus, polnud seepärast vähem tõeline.

Kostis viis gongilööki, mida kordas padatrummide kume tümps. Moodustasime uuesti faalanksi ning varjusime kilbimüüri taha.

Ülemveebel Singh astus rivi ette. „Poisid, olen teinud vea, mille tagajärjel meie pataljon on sattunud kriitilisse olukorda! Sellest hoolimata peame senise meelekindlusega edasi võitlema!” pöördus ta meie poole.

„Tehke minu järgi!” käskis ta seejärel, laskus ühele põlvele, pani kilbi käest, toetas odavarre vastu maad ning suunas teraviku poolviltu ülespoole. Kasvatajad lahkusid oma kohtadelt ning moodustasid meie ette uue rivi.

Järgisime kasvatajate eeskuju. Pataljoniülem tõusis, käis piki eesliini, juhendas ning julgustas meid. Peagi turritas mustaks põlenud lagendiku suunas tihe odademets.

Teadsin, et meil pole šanssi ratsarüütlite rünnakule vastu seista. Lahinguarvutid ei saanud meid kogult suuremaks ega kaalult raskemaks või meie odasid pikemaks muuta. See oli põhjus, miks kasvatajad moodustasid rivi ette kaitsva seina.

Aga see oli kõigest üks habras viirg mehi. Ükskõik kui hästi nad ka ei võitleks, jäi sellest väheseks. Raskes turvises ratsanike rünnakuhoog pidi peagi paisust läbi murdnud vetetulvana meile kaela tormama.

Arvan, et poisid tajusid olukorra tõsidust. Vastasel juhul tegid lahinguarvutid neile asja kiiresti selgeks. Valik kohusetäitmise ja loobumise vahel pidi olema teadlik algusest peale.

Hiljem, aastate pärast, mõistsin, et ülemveebel Singh valetas meile. Ta ei teinud vigu. Meie väga kogenud pataljoniülem ei saanud eksida. Lisaks teenistus- ja sõjakogemustele oli ta kuus aastat olnud klassijuhataja ning ühe põlvkonna õppureid juba lahingukooli saatnud. Ta teadis, et oleme kurnatud ja murdumise äärel ega jaksa enam kaua võidelda. Ta tahtis viia lahingu kiire ja otsustava lõpuni, kuni me veel seda suutsime. Ta tegi meile valiku kergemaks.

Tume ratsanikemüür nõksatas liikvele. Soomusratsanikud lähenesid kolmes laines, poole staadioni pikkuste vahedega, ajades hobuseid üha kiiremale kapakule. Umbes kahe staadioni kaugusel langetas esimene viirg piigid. Nende eesmärk oli pühkida kõik oma teelt.

Kuulsin sadade kapjade kumedat kõminat. Mul tekkis tunne, et olen keegi teine, kes jälgib võitlust kusagilt eemalt, kus oli palju ohutum kui kasvatajate selja taga. Soovisin, et lahing oleks juba läbi. Usun, et paljud mu kamraadid soovisid sama. Meil kõigil – pataljoniülemal, minul ja vaenlastel – oli üks ühine soov, et kõik kiiremini lõpeks.

Kas surm ongi säärane endast eraldumine, irdumine, minek, ainult et kusagile veelgi kaugemale?

Katapultide esimene kogupauk paiskas väiksemaid, umbes täismehe rusika suurusi kive rahena üle meie peade. Tabamuse saanud ratsanikud kukkusid. Ründajad takerdusid ka poolpõlenud kaarikujäänuste ja hobustekorjuste otsa, aga vaenlane tungis kaotustest hoolimata üha edasi.

Võitlejad laadisid katapulte nii kiiresti, nagu vähegi suutsid. Veel lendas kive üle peade ning taas paiskus purunevatest savipottidest laiali kõikjale sööbivat tuld.

Soomusratsaväe esimene laine jõudis meieni. Otse mu ees põikas staabiveebel Zaitsev osavalt pealerüsiva ratsaniku piigiotsa ja hobusekapjade eest kõrvale, ent samal ajal rebis tema oda teravik looma kaitsmata kõhualuse lõhki.

Hobune ja ratsanik kukkusid kokkuvariseva kindlusetornina meile peale. Mu oda murdus nagu õlekõrs vastu hobuse rinda katvat raudturvist. Suutsin end hooga pealevajuva massi eest hädavaevu kõrvale veeretada, Ntshingwayo põikas teisele poole ning ma kaotasin ta silmist.

Hooga edasitormava täisvarustuses ratsarüütli kukkumine mõjub väikese maavärinana. Olin selle epitsentris.

Ma ei teadnud, kuidas raskes turvises ratsarüütlite vastu võidelda. Pidime seda õppima alles järgmisel aastal.„Nuga silma!” kuulsin peas tasast häält. Lahinguarvuti tuli mulle appi.

Kahe kooliaasta kogemused olid mind õpetanud, et kriitilises olukorras ei tasu arvuti nõuannete järgimisega sekundikümnendikkugi viivitada. Parem võtta neid käsuna, sest alati, kui olin lahinguarvuti õpetusi eiranud või oma jonni ajanud, oli asi halvasti lõppenud.

Haarasin vöölt kõvera teraga raske noa, mida kutsuti kopiseks, ja viskusin kiskjana mahalangenud ratsaniku suunas. Too oli jäänud jalgapidi haavatud hobuse alla ning püüdis kitsikusest välja rabelda.

Vaenlase võitleja pead kattis kitsaste silmapiludega kiiver. Surusin oma relva sügavale tema silmaauku.

„Varju hobuse taha,” sain uue nõuande.

Looma lõhkisest kõhust oli välja valgunud soolikaid ja verd. Viskusin kõhklematult selle haisva olluse sisse. Tundsin kogu kehaga looma surmakrampe ja sihitult põtkiv kabi virutas mulle vastu külge, nii et hing jäi korraks kinni.

Samal hetkel hüppas teise laine ratsanik meist üle.

„Lõika hobuse kõri läbi,” sosistas hääl mu peas.

Tegin seda ning sooja verd purskus näkku, sest jäin kõrvalepõikega hiljaks. Põtkimine lõppes paari krampliku tõmblusega. Sülitasin suhu valgunud vere välja. Keerasin ennast selili, lasin noa käest ja sikutasin tupest mõõga. Teadsin nüüd ilma lahinguarvuti nõuannetetagi, mida tuleb edasi teha.

Ootasin, et kolmas ratsanikelaine kohale jõuaks. Vaatasin üles ja taevas näis nii sinine. Kivid lendasid üle vaatevälja, mis tähendas, et vaenlane polnud veel katapultideni läbi murdnud. Päike ergas, nagu oli teinud kõik need päevad.

„Siin on minu koht päikese all,” mõtlesin miskipärast.

Kui ratsaniku vari mu kohale laskus, sähvasin mõõgaga mööda hobuse jalga. Ma ei näinud, kuidas loom komistas ja kukkus, kuulsin vaid tuhmrasket mütsatust ning metallikolinat.

Vaenlase jalaväelased pidid peagi kohale jõudma ning neid ei olnud mõistlik lamadesasendis oodata. Ajasin end jalule.

„Irv, siia!” kostis hõige. Klassijuhataja tuttavat häält kuuldes tundsin suurt kergendust. Ntshingwayo oli ka elus. Vaatasin ringi ja nägin, et ellujäänuid on veelgi. Ma ei olnud ju ainuke, kellele lahinguarvuti nõu andis.

Pärslaste jalaväelased olid maha jäänud. Nad lähenesid joostes, kuid olid alles kahe staadioni kaugusel.

„Kilbid! Koguneda! Seanina!” jagas staabiveebel Zaitsev nappe korraldusi. Ilmselt olid ülemveebel Singh ja kompaniiülemad langenud.

„Kilbid! Koguneda! Seanina!” kordasin käsku. Suust tuli kähe ja katkendlik karje. Käsku kordasid teisedki ellujäänud ning mõne hetke pärast kostis ka üksiku trummi nukker tümin.

Haarasin maast esimese ettejuhtuva kilbi ning tormasin ülema juurde. Saime kokku kolm kasvatajat ning umbes neli-viiskümmend õppurit. Haavatuid ning hobusekapjade alla jäänud vigastatuid, kes ei suutnud edasi võidelda, oli veelgi rohkem, kuid neid ei olnud võimalik enam aidata.

Võtsime koos Ntshingwayoga kohad sisse otse klassijuhataja selja taga, kes oli mõistagi rivi nokamees. Teised kasvatajad jäid tagumise rivi äärmisteks, sest peagi pidi meie väike kolmnurk sisse piiratama.

Vana allohvitser vaatas sõnatult, kuidas me rivistusime ja end lahinguvalmis seadsime. Pärslased olid jõudnud vahepeal üsna lähedale.

Staabiveebel Zaitsev ei kavatsenud neid ootama jääda. „Edasi, marss-marss!” röögatas ta.

Kui me üle inimlaipade ja hobusekorjuste hüpates edasi sööstsime, kulus kogu mu tähelepanu oma koha säilitamisele rivis.

„Mõõgad! Rünnakule!” kõlas meie klassijuhataja viimne käsk.

Edasine toimus justkui unenäos. Tundus, nagu ei oleks see minu tahe ja käsi, mis mõõka liigutab. Lõin, raiusin ja torkasin ning tõrjusin hoope ja torkeid. Tungisime kiiluna edasi, alguses hoogsalt, seejärel üha aeglasemalt ja aeglasemalt, kuni uppusime vaenlaste massi ning pärslased meid ümber piirasid.

Sain mitu korda haavata, kuid ma ei tundnud valu. Ma ei saanud aru, et see on mu enda veri, mis haavadest voolab. Esimesel hetkel ei tajunud ma isegi seda, kui minust oda läbi torgati.

Tugev tõmme rebis mind ettepoole, kui pärslane oda tiris, kuid odaots ei tahtnud kohe välja tulla. Käed ja jalad läksid järsku nõrgaks, pillasin mõõga käest ning kukkusin näoli.

Valu tuli alles nüüd. Lõikav pitsitus muutis mu teadvuse põgenikuks omaenda kehas. Olin valmis andma kõik, et sellest meeletust painajast pääseda. Pääsemissoovist veelgi tugevam oli aga paaniline hirm tundmatuse ees, kuhu peagi pidin sattuma.

Tahtsin karjuda, kuid mu hääl jäi kinni kurku tulvavasse verre. Vähkresin kägaras maas, püüdes iseennast koos hoida. Aja kulg aeglustus lõpmatuseni. Nõnda lähevad inimesed hulluks.

Ilmselt oleks minuga see juhtunudki, kui pärslased poleks otsustanud taktikat muuta. Nad tõmbasid jalaväeüksused tagasi ning soomusratsavägi sooritas viimase rünnaku. Rautatud hobusekabja hoop tabas mu pead nagu lunastus.

„Mis kaart see on? Kas satelliitfoto?” küsisin.

„Siin ei ole satelliite. See on aerofoto, lennumasina pealt tehtud,” vastas õppur Otto Carius VIII.

„Peame vallutama selle maja siin,” osutas poiss oksaraoga kaardile.

„Kuradima suur hoone. Meil on ainult kolmkümmend kuus meest järel,” kahtles Toshio.

„See on täiesti maatasa tehtud. Meil on ka kõigest kolm T-34 kogu kompanii peale. Kaks tanki on remondis, aga ma ei usu, et need õnnestub öösel üle jõe tuua. Meil on mehi rohkem kui tanke. Ülejäänud võivad jalaväelastena võidelda,” selgitas Otto.

„Oled sa tõesti tankikompanii ülem? Kus teie kasvad on?” päris mu lahingupaariline meie uuelt kamraadilt.

„Sealsamas kus teiegi omad. Mullatoidul. Sakslased tulid eelmisel nädalal äärelinnast viisteist kilomeetrit allavoolu üle Volga ja rajasid sillapea. Lõime nad puruks. Ägedad lahingud olid,” selgitas too.

Mõistsin ühtäkki, et kasvatajate haavatasaamine ja surm ei olnud juhus, vaid osa holosimulatsiooniprogrammist. See võimaldas anda meile raskemaid ülesandeid ja rohkem vastutust. Toshio määramine kompaniiülemaks tähendas, et ta on parim kõigi kuue klassi õppurite seas, kes meie kompaniisse kuulusid. Mul oli põhjust oma lahingupaarilise üle uhke olla.

„On teil leegiheitjad ka peal?” jätkas Toshio pärimist.

„On. Välilahingus polnud neist suuremat kasu.”

„Kindlustatud positsioonide vastu on leegiheitjad väga head. Sakslased kõrvetasid meid valusasti. Ega meil pole vaja jalgratast leiutada, võime sama teha.”

„Mida leiutada?” ei saanud Otto aru.

„Velomobiili. Sakslased on selle juba leiutanud. Kõrvetame nad leegiheitjatega positsioonidelt välja.”

„Ahah. Näib olevat mõistlik mõte. Kas paigutame teie võitlejad tankisoomusele?”

„Välilahingus oleks see mõistlik. Kui pole transpordivahendeid ja on vaja läbida pikki vahemaid, oleks see sobiv lahendus. Linnas aga seaksime end asjatult ohtu. Oleksime hea sihtmärk nii käsirelvadele kui ka kaartulele. Teile ei tee suurtükimürsud midagi, kui just otsetabamust ei saa, aga meiega on lõpp, kui tule alla jääme,” polnud Toshio nõus.

Arutasime rünnakuplaani kuuekesi: peale Toshio, Otto ja minu olid kohal veel kaks tankikomandöri ja õppur Roberts Ancāns VIII, kes juhtis meie kompanii teist võitlusgruppi. Ta ei olnud meie klassist.

Kool, kus tankistid õppisid, asus Yanbo Kolmel II sektoris. Lahinguarvuti ütles, et Vladikosmoselt on sinna seitsesada kaheksateist valgusaastat. Stalingradi lahingu mastaapsust aitaski kõige paremini hoomata kaasatud õppurite hulk ja koolide paiknemise kosmograafia.

Kui meid pärast viimast, läbi häda tõrjutud rünnakut välja vahetati, arvasime, et ükskord ometi on lahing meie jaoks läbi. Me eksisime. Väljavahetamine tähendas kõigest kolme ööpäeva pikkust puhkust.

H-hetk oli määratud homme hommikul kella viieks. Tõtt öelda poleks me ilma lahinguarvutite abita mingit mõistlikku tegevusplaani valmis saanud, ammugi lahingukäske koostanud. Arvutid õpetasid ja juhendasid meid kannatlikult.

Iga õppeveerand oli klassist-klassi lõppenud hololahingusimulatsiooniga. Kui pärisin oma lahinguarvutilt, mida nende lõputute virtuaalsete lahingutega tahetakse saavutada, vastas ta, et need aitavad meil vähendada sõltuvust inimlikest nõrkustest.

„Kas muutume siis masinasarnasteks, kui oleme nõrkustest lahti saanud?” ajendas lahinguarvuti vastus esitama uue küsimuse.

„Ei. Föderaalarmee eesmärk on kasvatada teid meesteks, kes suudavad inimlikest nõrkustest üle olla,” vastas arvuti.

Odad, mõõgad ja nooled, kuulid, pommid ja mürsud, gaas ja tuli, aina korduv tapmiste ja surma tsükkel – lapsepõlv oli kõikeneelav tuli. See pidi meie hinged nõrkustest puhtaks põletama. Võib-olla puhtaks, võib-olla tühjaks.

Tükk tüki haaval loksus plaan paika. Meil oli vähe kogemusi, kuid rohkesti aega. Hiljem adusin, et mida rohkem kogemusi juurde tuli, seda vähemaks aega jäi.

„On meil veel midagi lahtiseks jäänud?” küsis Toshio lõpuks.

„Ei paista olevat,” vastas õppur Carius.

„Siis ei ole muud, kui anname käsud.”

Otto noogutas. „Üks asi veel,” nende sõnadega koukis ta ranitsast välja pudeli, milles loksus kuldselt kumav vedelik.„Prantslaste konjak sakslaste varudest. On teil katelokid kaasas?”

Muidugi olid.

„Kasvad löövad meid maha, kui lahing läbi saab,” lõi Roberts kõhklema.

„Mis juhtub pärast lahingut, see juhtub pärast lahingut. Pole vaja ilmaasjata pabistada. Võitjate üle kohut ei mõisteta!”

Mu lahinguarvuti vaikis. Õppur Carius kallas kõigile tubli sortsu alkoholi katelokikaande.

„Välimarssal Tian Guani mälestuseks!” tõstis ta nõu rinna kõrgusele.

„Banzai!” vastasime nagu ühest suust. Katelokikaaned kolksatasid tuhmilt üksteise vastu. Nõndamoodi oleks vastanud ka kasvatajad.

Rüüpasin mõrkjashõõguvat vedelikku. See läks kurku ja ajas läkastama. Kartsin, et mõni kasvataja ilmub järsku lagedale. Tavaliselt ilmusid nad otsekui nõiaväel just siis, kui neid kõige vähem oodati.

Kedagi ei tulnud. Ülemveebel Singh oli ilmselt kontrollkäigul teistes üksustes või kõrgematelt ülematelt korraldusi saamas.

Seest lõi õhevile ja ilm ei tundunud enam nii märg ja jahe. Sügisene külm tuul ja tumehallid varemed, mis ootasid lund, et see mürskude, pommide ja tule haavad kinni kataks – säärasena on Stalingrad mu teadvusse sööbinud.

Kuid sünkjad pilved meie pea kohal olid kitsid. Ainus, mida neil anda oli, oli vihm, vahetevahel peenike uduvihm, siis jälle jämedad valingud nagu kusagil džunglis. Välivorm, mida sõdurid tollal kandsid, vettis kiiresti ega pidanud üldse sooja.

Vähemasti olime nüüd puhtad, sest kohe pärast väljavahetamist saime pesta. Meile anti ka puhas pesu ning meie vormiriided puhastati ja desinfitseeriti.

Lahinguarvuti ütles, et tollal kasutati täide tapmiseks mürgist ainet, mille nimi oli DDT. DTT ja veel mõned keskaja lõpupoole sünteesitud keemilised ühendid olid ülimalt ohtlikud, sest nende inimorganismi sattumine põhjustas pikaajalisi ja varjatud geneetilisi mutatsioone.

Need tulid ilmsiks alles pärast kaheksateistkümnendat kuni kahekümnendat inimpõlve. 26. -27. sajandi geneetikutel oli meie eelkäijate kergemeelsuse tõttu tükk tegemist, sest geeniteraapiat vajas umbes kaheksakümmend miljardit inimest.

Stalingradi lahingu holosimulatsioon oli realistlik, aga mitte nii realistlik, et oleks sisaldanud DDT-d. Samuti oli vangilaagrid välja jäetud.

Koonduslaagreid leidus mõlemal – nii sakslaste kui ka venelaste poolel. Neid kutsuti ka surmalaagriteks, sest eesmärgiks polnud inimeste kinnipidamine, vaid tapmine. Enne surma pidid vangid tihti robotite kombel tööd tegema. Osa neist hukati kiiresti, lasti maha või saadeti gaasikambritesse, kuid enamik kurnati ja näljutati pikaldaselt surnuks.

Teadsin neid fakte, sest eelmisel aastal oli meid viidud, virtuaalselt mõistagi, Maal Xin Beijingis paiknevasse inimkonna kuritegude muuseumi. Nii tuntakse rahvasuus asutust, mille ametlik nimetus on Inimsuse- ja Tsivilisatsioonivastaste Kuritegude Uurimise Instituut.

Seal oli käsitletud kõike – alates eelajaloolisse aega ulatuvatest hõimukokkupõrgetest kuni kõige viimaste, Suurinvasiooni-eelsete sõdadeni. Esimesed massiküüditamised Nebukadnetsar II ajal, Tšingiskhaani viimse elanikuni hävitatud linnad, Timur Lengi pealuupüramiidid, tervete kultuuride ja rahvaste häving, indiaanlaste, Austraalia aborigeenide ja maooride genotsiid, armeenlaste, juutide ja mustlaste genotsiid, orjapidamine ja kolonialism, neli maailmasõda, Venemaa, Hiina ja Indoneesia kodusõjad, totalitaarsete režiimide lõputud kuriteod, tuumaterrorism, inimaju kontrollivad implantaadid, piinamis- ja hukkamisviiside ajalugu, sunnitöö ajalugu, meditsiiniliste ja geneetiliste inimkatsete ajalugu, massiküüditamiste ja – vägistamiste ajalugu.

Üheksa ruutkilomeetri suurune hiigelkompleks, kus instituut paikneb, on üsna Xin Beijingi kesklinnas, vaevalt kolmekümne kilomeetri kaugusel Ovaalpaleest, kus peab istungeid Maa Föderatsiooni Senat. Juba asukoha valik näitas, kui oluliseks välimarssal Tian Guan instituudi rajamist oli pidanud.

Ehitustöödega alustati peatselt pärast Suurinvasiooni tõrjumist. Selleks ajaks, mil sõjaväediktatuur võimu tsiviilvalitsusele üle andis, oli rajatis ammu valmis. Robotgiid teatas uhkusega, et igal aastal külastab asutust umbes neli kuni kuus miljardit inimest, peaaegu iga turist, kes Maale satub. Virtuaalsete külastuste rekord oli üle saja kaheteistkümne miljardi külalise aastas.

Ohvrite mälestuseks põles muuseumi kohal tohutu, kümne kilomeetri kõrgune ja peaaegu kolmekilomeetrise läbimõõduga holovisuaalne igavene tuli.

ENAM IIAL EI TÕSTA INIMENE RELVA INIMESE VASTU EGA HUKKA INIMESED INIMESI KOHTU OTSUSEL.

Välimarssal Tian Guan ütles need sõnad 17. septembril 2262. aastal, samal päeval, mil ta kuulutas välja Maa Föderatsiooni asutamise ning võttis endale inimkonna relvajõudude ülemjuhataja ja diktaatorpresidendi volitused.

Hiinakeelse kirja tohutuid hieroglüüfe Xin Beijini kohal, samuti sama hiiglaslikke ladina tähestiku tähti ingliskeelse kirjaga võis palja silmaga näha saja tuhande kilomeetri kauguselt avakosmosest.

Röögatu suurt arvu 32 216 000 000 ning igavest tuld võis näha veelgi kaugemalt. Arv oli ühtviisi koletu nii sisult kui ka vormilt. Umbes nii palju liigikaaslasi on inimkond alates inimtsivilisatsiooni tekkimisest teadaolevalt tapnud.

Kõige masendavam oli fakt, et valdav enamik hukkunutest ei olnud sõjaohvrid, vaid kõige kaitsetumad inimolendid üldse – alles sündimata lapsed. Keskaja lõpul oli periood, mil varajases arengujärgus looteid ei peetud inimesteks ning emad lasid arstidel mõrvata oma lapsi tasu eest legitiimse tellimustööna. Seetõttu käsitavad mitmed väljapaistvad ajaloolased keskaega barbaarse ajajärguna.

Olime muutnud välimarssal Tian Guani sõnad valeks. Hukkunute arv polnud enam täpne, puudu oli mitusada miljonit Gort Ashryni invasiooni aegu tapetud ja hävitatud identiteediga ohvrit. Inimsuseja tsivilisatsioonivastased kuriteod olid muuseumist välja pääsenud, või õigupoolest vajas muuseum uut, nüüdisaegseid kuritegusid eksponeerivat osakonda. Inimeste omavahelised sõjad polnud enam ajalooliste hololahingusimulatsioonide pärusmaa.

Lahinguarvuti etteütlemise järgi sain rünnakukäsu antud. Oma nelja klassikaaslast tundsin läbi ja lõhki, teisi poisse mitte nii põhjalikult, aga siiski piisavalt, et mõista, milleks keegi suuteline on. Paari tunni pärast olid hädavajalikud ettevalmistused tehtud ning võisin kamraadidele kolm tundi uneaega lubada.

Oleksin isegi pidanud paar tunnikest magama, kuid und ei tulnud. Keskaja lõpuaegade sõda oli kohutavalt kärarikas. Mida suurem relv või võimsama mootoriga sõjamasin, seda koledamat häält see tegi. Tolle ajastu inimesed ei osanud peaaegu midagi vaikselt või hääletult teha.

Võitlus linna pärast oli uuesti ägenenud ning kaugusest kostuv kanonaad ei vaibunud hetkekski. Öö oli täis tankimootorite möirgamist, mida lasti veoautodele paigutatud algelistest häälevõimenditest. Teised veoautod sõidutasid ringi puidust kere ja torniga T-34-sid.

Ülemveebel Singh ütles meile, et peame tekitama väärkujutelma kohe algavast pealetungist. Meie pataljoni ja veel kolme üksuse rünnak oli kõigest pettemanööver, mis pidi vaenlase tähelepanu pealöögi suunalt kõrvale juhtima.

Lahingumüra polnud tähtis, sellega harjus. Vastutusega oli palju raskem harjuda. Ma polnud päris ülem, kuid määratuna rolli, mida tavaliselt täitsid kasvatajad, vaevas mind algaja ülema tavaline mure – ülipüüdlik soov kõike võimalikult hästi teha ja vastutusest tulenev ärevus ei lasknud uinuda.

Ootasime rünnaku lähtealale siirdumist ühes suuremas hoones, mis sisustuse järgi otsustades oli olnud mingi kultuuriasutus. See oli üks vähestest ehitistest, mis polnud veel täielikult purustatud. Ka Toshiol polnud und ning rääkisime oma prototüüpidest ja eelkäijatest ning sõdadest, millest nad olid osa võtnud, kuni tuli aeg minna.

Pool tundi enne H-hetke liikusime ööpimeduse varjus vargsi rünnaku lähtealale. Mööda miiniväljadesse jäetud koridore manööverdasid Otto ja tema võitlejate juhitud tankid lähtepositsioonile. Ümberpaiknemine möödus viperusteta, ilmselt suuresti tänu eksitamisele.

Sapööripataljoni poisid tõid veoautodega kohale miinitraalid ning aitasime tankistidel need lahingumasinate ette kinnitada. Pioneere nimetati selles armees säärase kummalise nimega, kuid ülesanded, mida nad täitsid, jäid ikka samaks.

Ka olid logistikud Otto kompanii kaks ülejäänud tanki ära remontinud ja üle jõe toimetanud. Tundsime siirast austust föderaalarmee masinavärgi vastu, mis suutis isegi säärastes algelistes tingimustes laitmatult toimida. Kui hololahingusimulatsioon oleks olnud ühepoolne, oleksime ilmselt ammu sakslased linnast mitmesaja kilomeetri kaugusele peksnud.

Olgugi et kahepoolsetel õppustel ei lubatud õppuritest koosnevaid üksusi mitte kunagi omavahelisse lahingukontakti, polnud vastaspoole sõjamasin meie omast sugugi kehvem. Stalingradi lahing oli neetult pikk ja tasavägine ning lõpptulemus polnud kunagi teada, sest ka teisel poolel võitlevad kasvatajad ja õppurid andsid endist parima.

Mõtlesin, et meie üksus on kõigest pisike veenire Stalingradi lahingu tohutus meres. See, mis meie jaoks oli lahing, oli tegelikult vaid tühisest tühisem kokkupõrge. Või õigupoolest oli Stalingrad tuli, mis võis aurustada terve mere. Igaüks meist oli veepiisk, mis pidi peagi vaekausile kukkuma. Oli meie saatuseks tasakaalu grammi võrra kallutada või tules aurustuda?

Valgustusraketid ja – miinid lahvatasid öötaevasse, kui meie tankid täpselt H-hetkeks määratud kellaajal edasi sööstsid, meie nende kannul. Vaenlase kuulipildujad hakkasid tärisema ning trasseerivate kuulide valgusjutid sähvisid meile vastu.

Miinitraalide pöörlevad terasketid initsieerisid jalaväemiine ning tankiroomikud lömastasid traattõkkeid meie teel. Peagi virutas tankitõrjemiini plahvatus juhttanki eest miinitraali minema, kuid parem hävitatud traal kui purustatud roomik.

Otto manööverdas oma tankiga juhttankist mööda. Kohe purunes ka tema masinal miinitraal, kuid ta ei peatunud, vaid lisas gaasi.

Tankikomandörid juhtisid oma masinaid visuaalse vaatluse teel, ülakeha torniluugist väljas, sest tolleaegsetel tankidel puudusid luuresensorsüsteemid. Säärane kamikazelik juhtimivõte oli mõistagi riskantne, kuid veelgi ohtlikum oleks olnud pimeda kana kombel suletud luukidega metallkastis kükitada ning vaenlase halastuslasku oodata.

Mõne hetke pärast avasid kas vaenlase tankid või tankitõrjekahurid meie omade pihta tule. Tundus, et esimesed lasud läksid mööda või ei suutnud mürsud meie tankide soomust läbistada, igatahes ükski masin põlema ei süttinud.

Meie omad tulistasid viivitamatult vastu. Suudmeleekide valguses paistsid tankid sämbuliste metallikuhjatistena, sest tankistid olid kuhjanud masinate kerele ja ümber tankitornide roomikulülisid lisasoomuseks.

Vaenlast jahitigi kahurilaskude suudmeleekide järgi. Kus leek välgatas, sinna tankistid soomust läbiva mürsuga põrutasid, andes omakorda võimaluse vaenlasele, kes mõistagi ei jätnud seda kasutamata.

Peagi nägin umbes kolmesaja meetri kaugusel heledat tulelõõma. Pika toru järgi tundsin lahinguarvuti etteütlemisetagi ära, et varemetes hiigelhoone kaugema nurga juures põleb Panzer III.

Kaks meie tanki polnud tulevõitlusse astunud, vaid jätkasid liikumist läbimurdekoha suunas, nagu poleks meie pihta tulistavat vaenlast olemaski. Leegiheitja purskas tuldsülgava lohena, sundides vaikima ohtliku kuulipildujapesa majavaremetes. Nüüd mõistsin, kust pärinesid iidsed muinaslood lohedest ja kangelastest, kes nendega võitlesid.