Читать книгу Gort Ashryn III osa. Rahu - Leo Kunnas - Страница 2

Esimene lahingupäev oli nõudnud üle neljasaja poisi elu. Olin üks väheseid, kes faalanksi esimese rea võitlejatest veel hinges oli. Olin saanud mitu väiksemat haava, vermeid ja täkkeid, aga, ime küll, mul polnud ühtegi tõsisemat vigastust.

Kurnatus muutis ümbritseva tegelikkuse ebareaalseks. Haavad valutasid, kuid see polnud valu, mis oleks hinge seest närinud. Oleksin soovinud jalapealt magama jääda. Muidugi polnud see võimalik.

Vanaajal peeti harva lahinguid öösiti, sest pimedas ei näinud võidelda. Valvsust ei tohtinud siiski kaotada. Arvasin, et mind määratakse julgestusüksusesse, aga nii ei läinud.

Staabiveebel Zaitsev valis meie kokkukuivanud kompaniist välja kolm poissi, nende hulgas ka minu, ning käskis meil endaga kaasa tulla.

Suundusime tagalasse. Pataljoni meditsiinipunkt polnud kaugel, põhipositsioonidest vaevalt kolme staadioni kaugusel. Suured lõkked heitsid öösse heledat valgust. Kahes mahukas vaskkatlas kees vesi. Rohkem sobivaid keedunõusid polnud meie patrullid ümbruskonnast leidnud.

Haavatuid raviti siinsamas lageda taeva all, lõkketulede ja rasvalampide paistel. Seda, mida ma nägin, on muidugi raske ravimiseks nimetada. Ravimtaimedega mähised kergematele haavadele ning nuga, tuli ja saag raskemate jaoks oli kõik, millega tol ajastul raviti.

Kui relvad käes ja rasket varustust kandes olime tundunud endile suurte poistena, peaaegu täismeestena, siis kamraadide purustatud jäsemed näisid nii väikesed ja kõhnad, kui neid tavalise saega maha võeti. Puupulk hammaste vahel oli põhiline vahend valu vaigistamiseks ning mu võitluskaaslaste nutt, halin ja oiged polnud täiskasvanud meeste omad.

Need lapsehääled olid pärslaste surmakarjetest palju õudsemad. Sõda ei olnud seal, kus lendasid kivid ja nooled, torgati odadega ning raiuti mõõkadega. Tõeline sõda oli siin, kus püüti päästa seda vähest, mida päästa andis.

Tõelises sõjas ei olnud kangelasi. Kiire ja valutu surm oli privileeg. See oli õnn, mis ei saanud osaks igaühele.

Staabiveebel Zaitsev käskis meil varustuse seljast võtta. Olin üleni verine, kuid enamasti oli see pärslaste veri. Pidime ennast kuuma veega hoolikalt puhtaks nühkima. Allohvitser tegi ise sama. Seejärel saime oma lahinguvarustuse asemele puhtad, koredast kangast riided ning pidime hõõruma oma käsi mingi haisva ollusega.

Mõistsin, mis meid ees ootab. Oleksin tahtnud tagasi vaatamata põgeneda, kuid siit oli seda sama võimatu teha nagu faalanksi esireastki. Teadsin, et mul pole valikut. Mu lapsearu oli hakanud seda tõsiasja omaks võtma.

„Me läheme major Guo Sizhe käsutusse,” kinnitas staabiveebel Zaitsev mu oletusi.

Paljud meie kasvatajatest olid oma pika teenistuse jooksul omandanud sanitari või parameediku kutse. Mõistagi olid nad lõpetanud ka mitmeid ellujäämiskursusi. Nüüd kulusid nende oskused marjaks ära.

Meie pataljoni arst oli vana, umbes mu isaga ühevanune mees. Ta nägi välja üsna kurnatud. Mulle näis, et tema olukord on lootusetu. Sääraste üliprimitiivsete vahenditega ei olnud ju võimalik ravida kümneid haavatuid, kes maapinnale laotatud palakatel oma järjekorda ootasid.

„Kodama esimesena. Koljuluu murd. Patsient on teadvusel, kuid ei saa end liigutada. Tõenäoliselt on luukillud aju vigastanud,” seletas ta lakooniliselt.

„Sain aru. Anton, sina jääd minuga. Teie saate oma ülesanded härra majorilt,” osutas staabiveebel Zaitsev mu kahele kamraadile.

Toshio oli saanud nuiaga pähe. Kolmanda, õhtupoolse rünnaku ajal oli pärslaste seas olnud keegi üle kahe meetrine pikkade kätega hiiglane, kes oli enda ümber kaost külvanud. Me ei pääsenud talle kuidagimoodi ligi ning ta jõudis tappa või haavata mitut poissi, kuni ülemveebel Singh ta lõpuks maha lõi.

Kõigepealt käskis staabiveebel Zaitsev mul tuua voorist meditsiinivarustuse komplekti. See oli suur puukast, mille kaarikult maha tõstsin. Panin tähele, et sinna jäi veel paar säärast kasti.

Seejärel pidin kastis olevad instrumendid tules kuumutades steriliseerima. Kasti sisu äratas minus õudust. Kõverad noad, saed ja mingi kummaline puur meenutasid hoopiski piinariistu.

„Kas me hakkame nendega Toshio pead saagima? Milleks see? Miks ta ei võiks rahus surra?” ei saanud ma lõpuks jätta küsimata.

„Hololahingusimulatsioonide mõte selles seisnebki, et kõik peab olema võimalikult tõepärane või vähemalt sellele ligilähedane. Maailmas pole armeed, kus ei püütaks haavatute eest hoolitseda. Paraku on meie võimalused ülimalt piiratud. Me saame teha ainult seda, mis oli inimkonna võimuses miinus viiendal sajandil,” vastas mu ülem.

„Kas spartalased oskasid tõesti aju ravida? Seda ei osata korralikult tänapäevalgi?” ei jäänud ma vastusega rahule.

„Ei osanud. Need olid vanad egiptlased, kes oskasid teha algelisi koljuoperatsioone, mille tulemusena üks kahekümnest või viiekümnest patsiendist võis isegi ellu jääda ja paraneda. Hiljem need oskused unustati. Aju ravimisega polnud sel mingit pistmist.”

„Aga siis ei ole ju see, mis me teeme, sugugi tõeline,” vaidlesin ma edasi.

„Meie ei ole spartalased. Me ei ole ka vanad kreeklased, pärslased, egiptlased või kurat teab kes veel. See, et me parajasti võitleme kellegi eest ning kellegi teise vastu, ei muuda tõsiasja, et me oleme Maa Föderatsiooni relvajõudude sõdurid. Hololahingusimulatsioonidele on omane veel üks konks: nimelt on need mõnikord tegelikkusest suuremad. Küllap mõistad mu sõnu paremini, kui veidi kasvad.”

Ma ei taha väita, et oleksin siis tema jutust päriselt aru saanud. Mõistmine tuli palju hiljem.

Kamraadid olid vahepeal kanderaamiga Toshio kohale tassinud. Aitasin staabiveebel Zaitsevil mu lahingupaarilise puust lavatsile tõsta ning kinnitasime ta rihmadega selle külge. Peatsis oli seadeldis, mille abil fikseeriti poisi pea kindlasse asendisse.

Toshio keha oli liikumatu, kuid ta silmad elasid. Nägin, et ta vaatab meid ja saab toimuvast aru. Püüdsin teha rõõmsat nägu.

Kiiver oli küll suure osa selle hirmsa hoobi jõust endale võtnud, aga ikkagi nägi Toshio pealagi üsna kole välja. Ta oli täiesti kiilakas nagu me kõik, nii et juukseid polnud vaja maha ajada. Vana allohvitser võis kohe hakata haava ja selle ümbrust puhastama.

Staabiveebel Zaitsev toimetas mu lahingupaarilise pea kallal väga hoolikalt ja ettevaatlikult. Tema mõõdetult täpsetest liigutustest jäi mulje, nagu poleks ta oma elus muud teinudki, kui raudoradega peakoludes sorkinud.

Minu töö oli talle instrumente ulatada. Imestasin hirmsasti, nähes, et verd ei voola, kui staabiveebel Zaitsev Toshiol peanaha lõhki lõikas.

„Mul on võime verejooksu peatada. See on üks põhjus, miks major Guo Sizhe usaldas selle operatsiooni mulle,” ennetas allohvitser mu küsimust.

„Kas te olete loovutanud kontrolli oma lihaste üle lahinguarvutile?” küsisin ikkagi.

„Jah. Muidu käiks see operatsioon mulle üle jõu,” vastas ta.

Jälgisin nagu lummatult, kuidas vana staabiveebel purustatud luutükke eemaldas. Aju tuli sõna otseses mõttes nähtavale. Seejärel tõmbas ta ajukoorest välja sinna tunginud imepisikese luukillukese ning puhastas kurrulise ajupinna hüübinud verest.

Ma ei tea, kaua see kõik aega võttis, sest aeg oli kaotanud oma tähenduse. Vahepeal käisid major Guo Sizhe X ja veel üks allohvitser, vanemveebel Le Van A VII E-kompaniist meid vaatamas. Peagi tuli too tagasi ning tõi kaasa veidi kumera metallplaadikese.

„Hõbeplaat. See läheb augutäiteks,” selgitas staabiveebel Zaitsev.

Sinna see tõesti läks. Ta asetas plaadikese kohale, kinnitas selle pisikeste hõbeneedikestega kolju külge ning õmbles haava kinni.

Toshio oli kogu selle aja teadvusel. Ma ei küsinud temalt kunagi, mis mälestused tal sellest hololahingusimulatsioonist jäid.

Kui kamraadid olid mu lahingupaarilise minema viinud, kallas staabiveebel Zaitsev endale suurest kannust kruusitäie veini. Ilmselt oli ta lihaskontrolli lahinguarvutilt tagasi saanud, sest nägin, et ta käed värisevad.

Peagi täitis allohvitser kruusi poolest saadik uuesti ning ulatas selle sõnatult mulle.

Jõin veini ära. Koolis ja lahingukoolis oli kasvatajatel rangelt keelatud õppuritele alkoholi anda. Major Guo Sizhe läks mööda ega öelnud midagi.

„Paik Sun Yup. Kõhuhaav. Lootusetu juhtum,” teatas ta hoopiski ning andis vanale staabiveeblile pisikese nahkkoti.

„Sain aru,” vastas allohvitser, võttis minult kruusi, täitis selle taas veiniga ja puistas kotikese sisu kruusi.

„Kuivatatud moonipiim. Selle toime avastasid juba vanad sumerid. Vii see Paik Sun Yupile. Poiss tuleb magama panna.” Nende sõnadega ulatas ta nõu mulle tagasi.

Õppur Paik Sun Yup VIII oli üks neist kamraadidest, kellega ma hästi läbi ei saanud. Korra olime isegi kakelnud ja mindki oli karistatud, ehkki ma polnud tüli algataja. Kuid ega ta nii halb poiss ka polnud, et magamapanemist oleks väärinud. Seda ei väärinud keegi. Olin tõsiselt kohkunud.

„Kas tõesti pannakse Paik magama? Kas mina pean ta magama panema?” julgesin lõpuks kogeldes küsida.

Vana staabiveebel puhkes naerma. „Mitte päriselt, vaid ainult selleks korraks. Ta on oma osa teinud. Pole mõtet tal rohkem piinelda lasta, sest ta sureks hommikuks nagunii. Sääraseid haavu õpiti ravima alles 20. sajandil.”

Võtsin julguse kokku ja esitasin küsimuse, mida ma polnud söandanud pikka aega isegi isalt küsida: „Miks õppureid üldse magama pannakse? Kas sellepärast, et nad on rumalad argpüksid ega saa armees hakkama?”

Allohvitser vaikis pikalt, justnagu kaaludes, mida rääkida ja mida mitte.

„Tegelikult ei tohiks seda üldse juhtuda, sest oleme kloonid, kes kannavad oma prototüüpide geene. Meie prototüübid on ju hoolikalt valitud ning geeniteraapiaga peaks olema kõik augud täidetud.

Probleem on meie emades. Inimene peab oma eluga tõesti püstihädas olema, kui hakkab föderaalvalitsuse sünnitusdoonoriks. Ükski normaalne naine ei müüks ju kolmekümne tuhande soli eest oma last maha.

Pole siis ime, et mõnikord tarvitavad nad raseduse ajal kahjulikke aineid või teevad beebile liiga. Nii väikest last ei tohi isegi kõvasti raputada. See võib inimesel kogu elu persse keerata. Selliseid asju ikka juhtub, kontrolli ükskõik kui põhjalikult,” lausus ta lõpuks otsekui vastutahtmist.

Mulle ei antud võimalust öeldu üle järele mõelda.„Mine!” sain järsutoonilise korralduse.

Ma läksin. Mul oli tunne, nagu hoiaksin kruusi asemel peos mürkmadu. Minnes märkasin haavatute seas ka mitut kasvatajat. Nad polnud kõikvõimsad ning said vigastada ja surid nagu meiegi. Ometi olid nad meiega võrreldes üliinimesed, sest olid võimelised lootusetus olukorras näivalt mängleva kergusega seppuku tegema.

Paik Sun Yupil oli odaga kõht läbi torgatud. Poisi haavad olid korralikult seotud, kuid selleks ei pidanud tõesti olema pataljoni arst, et taibata tema olukorra lootusetust. Ta oli niigi üllatavalt kaua vastu pidanud.

Seisin poisi juures, kruus käes, ning kogusin julgust, et see talle anda. Haavatu silmad olid lahti, aga ta ei näinud mind. Sonimise ja seosetu lalina vahele palus mu kamraad juua ning kutsus ema. Surevad õppurid hüüdsid lõpuks ikka ema, mis sest, et temast polnud mingit jälge, geene ega mälestusi.

Hind, mis föderaalvalitsus meie sünnitamise ja poolteiseaastaseks kasvatamise eest maksis, polnud kuigi kõrge, kõigest kolmkümmend tuhat soli. Kasvatajad ütlesid, et grammine antiainegranaat maksab ka rohkem.

Poiss püüdis ikka veel klammerduda elu külge, aga pidepunkt oli muutumas tühjuseks. Ma ei tea, kaua ma niimoodi kõheldes tema kõrval olin seisnud, kui ühel hetkel märkasin, et ta on jäänud täiesti rahulikuks. Agoonia oli lõppenud ilma minu abita.

Paar kamraadi lisasid lõketesse puid ning need lõid eredamalt lõõmama. Astusin valgusringist välja ning vaatasin meie positsioonide poole, kus julgestusüksus seisis postil ning teenistusülesannetest vabad kamraadid püüdsid kas või korrakski magama jääda.

Silmapiiril paistis kümneid ja sadu väikseid valgustäpikesi nagu tähti öötaevas. Ka pärslaste laagris põlesid lõkked. Kerge tuulehoog kandis ninna vere- ja laibalehka. Kuumas kliimas hakkasid surnukehad kiiresti lagunema. Pimedus ei seganud raipesööjaid linde, kelle toidulauaks lahinguväli oli muutunud.

Pärslased jätsid oma hukkunud eikellegimaale vedelema. Meile olid kasvatajad algusest peale selgeks teinud, et nii ei tohi käituda. „Föderaalarmee sõdurite silmi raisakullid ei noki,” ütles ülemveebel Singh enne Kadeši lahingut. Tõime oma langenud ära isegi siis, kui nende toomine võis lisada uusi langenuid.

Hololahingusimulatsioonidel on see imeline omadus, et isegi kui püüda endale kõigest hingest sisendada, et ümbritsev tegelikkus ei ole midagi muud kui kujutluspilt omaenda peas, ei õnnestu see ikkagi.

Kuid miks oleksin ma pidanud midagi sellist endale sisendama? Tõesti, siin oli kõik reaalne, välja arvatud surm. Surnu ärkas ju pärast üles, nagu poleks midagi juhtunud.

Lahinguarvuti oli mulle selgitanud, et väljaspool föderaalarmeed saavad inimesed õigusi ja vastutust juurde, juhul kui nad on mingi vanusepiiri ületanud, näiteks kaheksateistkümneaastaselt valimisõiguse ning kahekümne ühe aastaselt õiguse olla valitud.

See ei puutunud meisse. Armeel polnud valimiste ega poliitikaga pistmist. Pani vaid imestama, et tsiviilisikutel täiskasvanuks saamine nii kaua aega võtab. Meie pidime vandetõotuse andma juba kaheteistaastaselt.

Järsku mõistsin, mis vahe on lapsel ja täiskasvanul. Lapsepõlves ei pea veel päriselt surema, kui just magama ei panda.

Vanad kaadriallohvitserid polnud mehed, kes oleksid oma emotsioone välja näidanud. Vastupidi, mida vihasem mõni kasvataja oli, seda vaoshoitum ta väliselt näis.

Mu ettekande ära kuulanud, ei lausunud staabiveebel Zaitsev tükil ajal musta ega valget. Ometi tajusin eksimatult temas tärkavat raevu. Oli ka põhjust: olin käsku eiranud ja hüppesse läinud ning mu üleastumise tagajärjel oli kaks võitlejat hukkunud. Ma ei üritanud ennast õigustada. Sääraste tegude eest pead ei silitatud.

Koolis polnud kombeks karistamisega viivitada.„Kiitus võib oodata, aga karistus peab käima süüteo kannul nagu vari,” oli kasvatajatel kombeks öelda. Seepärast ei saanud ma aru, miks klassijuhataja asja sinnapaika jättis ning käskis mul kamraadide juurde tagasi minna.

Kasvatajad arutasid toimunut omavahel.„Kuradi tõprad! Topivad oma türa igale poole,” kuulsin vanemveebel Beli Hassan VII-ndat vanduvat.

„Need raisad tuleks üldse stsenaariumist välja jätta. Tekitavad ainult mõttetut segadust. Nende eksistentsil ei ole mingit õigustust,” oli staabiveebel Zaitsev temaga sama meelt.

„Kui kohalikud NKVD-lased juhtunust oma ülemustele ette kannavad, tekib oht, et peame hakkama endale lahingutega Stalingradi suunas teed murdma. Situatsioon kalduks põhistsenaariumist täiesti kõrvale. Kuid ühes asjas sa eksid. Pole olemas olukorda, mida ei saaks õppe-eesmärgil ära kasutada…” lausus ülemveebel Singh.

Ma ei kuulnud lause lõppu, sest ei söandanud kasvatajate lähedusse liiga kauaks passima jääda.

Mõne minuti pärast tõsteti meie lahinguvalmidus tasemele beeta. Järgnes lühike lahingukäsk. Jalastusime, liikusime rännakukolonnis läbi linna, hargnesime ning ründasime käigult, ilma tuletoetuseta, hoonet, kus siniste lõkmetega libasõdurid olid end sisse seadnud.

Rünnak oli ootamatu ning nad ei suutnud kuigi tugevat vastupanu osutada. Mulle tundus, et ega nad poleks osanudki seda teha.

Kammisime maja ruum ruumilt läbi. Neile, kes vastu hakkasid, tegime lõpu peale, kuid enamik libasõdureist eelistas alla anda.

Maja keldrist leidsime paarkümmend kohalikku elanikku, keda oli seal vangis hoitud. Nad olid kõik tsiviilisikud. Mõned neist nägid välja, nagu oleks neid väga robustsete meetoditega piinatud. Kõige kummalisem oli see et, vabastamine ei paistnud neid rõõmustavat. Nad käitusid nii, nagu poleks neil edaspidise elu suhtes mingeid ootusi.

Kasvatajad olid meile õpetanud, et sõjavange tuleb hästi kohelda.

Nõnda pidi alati talitama, isegi juhul, kui teine pool samaga ei vastanud. Need NKVD-lased olid just säärased, kuigi kaugeltki mitte ainukesed. Harva olime kohanud hololahingusimulatsioonides kedagi, kes oleks vangidega inimväärselt käitunud.

Meid oli seal terve kompanii, kuus klassitäit kümneaastaseid poisse. Seisime rühmade kaupa rivis värsketest kuuliaukudest täksitud räämas kivimaja hoovis, ning jälgisime, kuidas kasvatajad allaandnud libasõdureid maha lasevad.

Hukatavaid oli kokku kakskümmend kaheksa, nende hulgas kaks naist. Vanemveebel Hassan konvoeeris nad ühekaupa kohale ja käsutas põlvili, näoga seina poole, mille ääres ülemveebel Singh nende elu umbes poole meetri kauguselt kuklalasuga lõpetas.

Ülejäänud libasõdurid nägid seda pealt, kuid ei teinud katsetki vastu hakata. See poleks olnud raske, sest staabiveebel Zaitsev oli ainuke, kes neid valvas, püstolkuulipilduja hooletult kaenlas. Kaheksa või kümne langenu elu hinnaga oleks nad temast kindlasti jagu saanud.

Paraku ei üritanud neist keegi oma elu eest seista, välja arvatud üks noorem naine, kes pakkus välja, et on valmis kõigi kasvatajatega seksima, kui ta ellu jäetaks.

Kasvatajad ei pidanud ettepanekut vastuse vääriliseks ning ülemveebel Singh lasi naisele kuuli pähe nagu kõigile teistelegi.

Jälgisime toimuvat kangestunult. Keegi ei söandanud iitsatadagi. Ühe inimese hukkamiseks ei kulunud kuigi palju aega. Lasud plaksatasid umbes pooleminutiste korrapäraste vahede järel ning näoli kukkunud laipade lasu üha pikenes.

Kõige õudsem oligi see, kuidas hukatavad saatusega leppinult ja kuulekalt ühekaupa seina äärde põlvili laskusid. Säärane tardumus ja apaatia olid täiesti mõistetamatud. Näis, nagu oleks nende tahe ja tegutsemisvõime täielikult halvatud. Kas säärased olidki vanaaegsed rituaalsed kombetalitused, kus inimesi ohverdati muistsetele kurjadele jumalatele vältimaks nende viha?

Pärast libasõdurite hukkamist pidas ülemveebel Singh meile lühikese kõne:

„On õiglane, et need, kes kaasinimesi piinavad ja ilma kohtuotsuseta hukkavad, surevad ise samal kombel. Kuid see ei ole tänase päeva õppetund. Õigupoolest pole see üldsegi õppetund, sest meie võimuses ei ole heastada ajaloo ülekohut ega muuta seda, mis kunagi olnud.

Tahan, et te teeksite juhtunust neli järeldust. Esiteks, iga föderaalarmee sõdur ja üksus täidab oma lahinguülesande, olenemata mis tahes segavatest asjaoludest. Kui meie ülesandeks on jõuda Stalingradi lahingusse, siis sinna me ka jõuame. Kui meie teele tekib takistusi, siis kõrvaldame need.

Teiseks, mitte kellelgi peale sõjaväepolitsei või ülema käsku täitvate kaasteenijate ei ole õigust föderaalarmee sõdurit kinni pidada.

Kolmandaks, föderaalarmee sõdur ei lase ennast kinni võtta isikutel, kellel puuduvad selleks volitused. Iga sõduri kohus on osutada taolisele ebaseaduslikule tegevusele vastupanu, kasutades selleks vajaduse korral jõudu.

Lõpuks kõige tähtsam. Vastutus on alati kollektiivne. Kui sõdur paneb toime kuriteo, vastutab kogu kompanii. Kaks meie kamraadi mõrvati. See on raske kuritegu, mille eest karistatakse kuriteo toime pannud allüksuse hukkamisega. Karistus on määratud ja täide viidud,” tegi ta teatavaks.

Seejärel kutsuti Toshiot ja mind rivist välja. Siunasin mõttes oma rumalust. Oleksin pidanud taipama, et oleme saanud hakkama nii ränga distsiplinaarsüüteoga, et karistus määratakse rivi ees.

„Õppurid Irv ja Kodama, avaldan teile tänu otsustava tegutsemise eest ebaseadusliku kinnipidamise tõkestamisel! Teie käitumine on eeskujuks kogu pataljonile!” kuulutas ülemveebel Singh hoopiski.

Olin nii suures hämmingus, et mul ei tulnud pähe pataljoniülemat isegi määrustikupäraselt tänada. Seda ei juhtunud just sageli, et mõnele õppurile rivi ees tänu avaldati.

„Astuge rivvi!” vabastas ülema käsk mind lõpuks kimbatusest.

„Kui kivi vette visata, ei jää veepind siledaks. Pinnavirvendus võib kanduda väga kaugele. Sinu otsus koos kamraadidega hüppesse minna oli vettevisatud kivi. Kas näed, kuidas lainetus levib?” küsis tasane hääl mu peas.

„Jah, näen,” möönsin.

„Kas sa seda tahtsidki? Neli õppurit on langenud, seitse haavata saanud ning terve meie poolel võitlev allüksus hukatud.”

„Meie poolel? Tõesti, need värdjad võitlevad kuradima hästi tagalas omaenda tsiviilelanikkonnaga,” kähvasin vastu.

„See ei puutu asjasse. Kivi vette viskamisel ja sinu otsusel on siiski üks põhimõtteline erinevus. Lainetus sumbub varem või hiljem ning veepind rahuneb uuesti. Sinu otsus on aga käivitanud kiires tempos progresseeruva sündmusteahela, mis võib kogu Stalingradi lahingu põhistsenaariumist kõrvale kallutada.”

„Kuidas nii? Mis nüüd saab?” pärisin kohkunult.

„Ilma õppuste juhtkonna sekkumiseta puhkeksid NKVD üksustega uued kokkupõrked, mis kahe-kolme ööpaeva jooksul eskaleeruksid täiemastaabiliseks omavaheliseks sõjaks. Kuue kuni kaheksa ööpäeva pärast oleks kõik operatsioonialal paiknevad NKVD väed ja neid kontrolliv struktuur hävitatud. Kohalik elanikkond hakkaks mässama ning tekiks kaos, mille tagajärjel variseks rinne kokku. Venemaa kaotaks Stalingradi lahingu.”

„Kas sa tahad öelda, et olen kogu Stalingradi lahingu persse keeranud?”

„Anton, palun ära ropenda. Olen sind juba mitu korda keelanud. Mul ei jää muud üle, kui teatada sinu käitumisest isale ning paluda, et ta sind korrale kutsuks.”

„Oled ikka üks kuradi koputaja küll! Nii kui midagi on, kohe kaebama! Olen sinu pärast juba miljon kätekõverdust teinud. Kasvatajad vannuvad ju kogu aeg ja keegi selle peale ei köhi ka!”

„Mõned kasvatajad kahjuks ropendavad, sest nende isad, kasvatajad ja lahinguarvutid on neid halvasti õpetanud. Mul ei ole kavas nende viga korrata. Sa eksid. Sa ei ole teinud kasvatuslikul eesmärgil mitte miljon, vaid kõigest kolmkümmend kaks tuhat kuussada kaheksakümmend kätekõverdust.

Mõnikord juhtub, et kasvatajate tehtud otsused võivad hololahingusimulatsiooni etteantud põhistsenaariumist kõrvale kallutada. Meiega juhtus see viimati Thermopylae lahingus. Need juhused, mil mõnel õppuril on õnnestunud põhistsenaarium vankuma lüüa, on üsna haruldased. Stalingradi lahingus on seda juhtunud vaid kolmel korral. Mis sa arvad, miks sulle teenitud karistus määramata jäeti?”

„Ma ei oska midagi arvata. Tahtsime vaid kamraadidele mõned puuviljad tuua. Meil polnud tõesti mingit muud plaani. Me ei tahtnud midagi pe… nässu keerata. Miks sa ei hoiatanud, millega see hüppeskäik lõppeda võib,” heitsin lahinguarvutile ette.

„Ma ei hoiatanud sind, sest sa pead õppima ise oma tegude ja nende tagajärgede eest vastutama. Kasvatajatel on ammune traditsioon, et kui õppuritel läheb korda hololahingusimulatsioon põhistsenaariumist kõrvale kallutada, jäetakse sellega seotud distsiplinaarsüüteod karistamata.

Sul ei ole vaja muretseda. Stalingradi lahing jääb selliseks nagu ikka, sest sinu omavolilisest väeosa paiknemiskohast lahkumisest alguse saanud sündmusteahel annulleeritakse.”

„Annulleeritakse? Mida see tähendab?”

„See tähendab, et neid sündmusi pole kunagi toimunud.”

„Kas toimunu kustutatakse osalejate mälust?”

„Loomulikult mitte. Hololahingusimulatsioonide eesmärk on ju lahingukogemuste talletamine. Kõige hõlpsam on toimuvat mõista, kui kujutled, et vee asemel on järsku jää. Lained isegi ei sumbu. Need ei saa lihtsalt levida.”

Lahinguarvuti vaikis ning jättis mind oma mõtetega üksi. Reaalsusest, mida nagunii ei eksisteerinud, lõigati osa välja ja kuulutati olematuks. Ma ei saanud sellest päris hästi aru. Kuid mis tähtsust sel oli? Ainus tõeline reaalsus oli see, mida parajasti kogesin, mis jooksis läbi teadvuse ning millest jäi mällu jälg.

Pärast rivistust saime käsu libasõdurite püstolkuulipildujad, suurte padruniketastega kergekuulipildujad ning muu parem varustus kokku korjata ja kaasa võtta. Leidsime isegi kaks leegiheitjat. Laadisime saagi ja langenud kamraadid puukastiga veoautole, mis veeres ratastel mööda maad. Haavatud olid juba ammu evakueeritud. Vanemveebel Hassan sõitis autoga raudteejaama.

Enne põletasime kõik NKVD-laste laibad, nii hukatud kui ka põgusa vastupanu käigus hukkunud, sest surnukehade vedelema jätmine ei olnud hügieeniline. Samuti põletasime majast leitud paberid.

Marssisime kompaniikolonnis läbi linna. Tuul kandis meile näkku lämbet hilissuvist stepiõhku, kuid võrreldes kõrbeva inimliha lehaga tundus see värskendavana. Laulsime hoogsat rivilaulu Katjušanimelisest tüdrukust, kes ootab sõdurpoissi rindelt koju.

Meie ülemad olid kõik vanad mehed, seitsme- või isegi kaheksakümneaastased ning paljud neist olid olnud kuuendas maailmasõjas, aga keegi ei oodanud neid. Miks peaks meil teisiti minema?

Vahepeal oli raudtee korda tehtud. Langenud kamraadid maetud ja sõjasaak peale laaditud, võis rong teele asuda.

Mõned tsiviilelanikud, kelle olime libasõdurite käest päästnud, olid meiega kaasa tulnud. Kui ešelon liikvele läks, püüdsid nad rongile järele joosta ja vaguniustest sisse ronida, nii et olime sunnitud neid relvaähvardusel eemal hoidma.

Me pidime lahkuma, kuid neil polnud oma reaalsuse eest pääsu. Vaatasin üha väiksemaks jäävaid inimkujusid ning tajusin palju selgemalt, kui enne libasõdurite hukkamist pealt vaadates, et elame kurvas ja julmas maailmas, kus keegi pole midagi rohkemat kui kõigest oma reaalsuse vang.

Olime just söömise lõpetanud. Kuninglikul välitoiduratsioonil polnud häda midagi, laevaköögis leidus palju imelikuma maiguga toite. Sirutasin käed ette, ammutasin kokkupandud pihkudega vett ning jõin. Maitses tõesti hea. Rüüpasin mitu sõõmu ning läigahtasin viimase pihutäie endale näkku.

„Sõda pole veel siia jõudnud. Vesi on täiesti puhas, tuleb otse jääliustikelt,” julgustasin oma lahingupaarilist.

Heinz järgis mu eeskuju.

„Kas tõesti pean ma selle pommi lõhkama? Ma ei usu, et ühelegi õppursõdurile oleks kunagi antud säärast ülesannet.” Poiss tundus olevat murelik.

„Ükski õppursõdur pole ka kunagi varem ajas rännanud. Sa oled alluvusjärjekorras eelviimane ehk viiekümne seitsmes. Juhul kui sinust ettepoole pole enam kedagi jäänud, siis tõesti pead,” kinnitasin.

„Mu lahinguarvuti ei suuda isegi öelda, kui suur võiks olla säärase olukorra tekkimise tõenäosus.”

„Seda ei suudaks ennustada ka kõige võimsam tehisintellekt, sest muutujaid on liiga palju. Pole kasu, kui lõpmatu arvu muutujatega võrrandist on kümme, tuhat või miljon tundmatut teada, sest lõpmatus mahaarvamise teel ju ei vähene. Sääraseid võrrandeid suudab lahendada ainult inimene.”

„Mismoodi?”

„Kogemata kombel. On olemas lõpmatult väike tõenäosus, et inimene ennustab õige vastuse juhuslikult, ilma ühegi matemaatilise tehteta. Tehisintellekt jätab küsimusele vastamata, kui tal pole vastuse formuleerimiseks piisavalt infot. Inimest puudulikud lähteandmed ei kohuta. Milleks ammendav lähteinfo või perfektselt läbinähtav lahenduskäik, kui on võimalik umbropsu arvata?

Ega siis ilmaasjata öelda, et inimintellekti vabadusaste jääb alati ühe ühiku võrra suuremaks kõige võimsama tehisintellekti omast. Lõpmatus miinus ühel juhul on tegu lollusega, ühel juhul aga geniaalsusega, milleks tehisintellekt pole iial võimeline.”

„Kas tehisintellekt ei võigi siis midagi umbropsu oletada?”

„Muidugi võib. Robopsühholoogid kvalifitseerivad säärase seisundi hullumeelsuseks,” selgitasin.

„Härra major, kui suure tõenäosusega ma ikkagi pean teie arvates selle pommi käiku laskma?” jätkas poiss isepäist pinnimist.

„Sa ju ei taha seda teha,” möönsin vastu.

„Ei. Kas teie tahaksite?” ei jäänud ta vastust võlgu.

„Mõistagi mitte. Siiski teen seda sajaprotsendilise tõenäosusega, millest võib maha arvata minu vahepealse võitlusvõimetuks muutumise võimaluse. Hästi, sa saad vastuse. Sinu küsitud tõenäosus on umbes null koma kakssada kolmkümmend seitse protsenti.”

„Kuidas te selle tulemuse saite?” Õppursõdur Heinz Guderian IX vaatas mulle imetleva lambanäoga otsa.

„Kust ma selle siis võisin saada? Vasaku jala väike varvas ütles ette. Kas tõenäosusprotsent ei olegi piisavalt väike, et sinu muretsemisele lõpp teha? Mida sa tahaksid, et ma sulle ütleksin? Null koma null üks protsenti? Või hoopiski null koma null null üks protsenti?” vastasin ärritunult.

Poiss jäi vait. Hetke pärast kahetsesin oma tõredust. Ma ju ei pidanud kaheksateistaastaselt inimeste vastu sõdima. Mind ei pandud noore õppursõdurina massihävitusrelva kasutamise alluvusjärjekorda. Reaalsus, kus kaheksateistaastased poisid pidid olema valmis hetkega tapma miljoneid kaasinimesi, ei olnud tõesti eksisteerimisõigust väärt.

„See tõenäosus ei ole kunagi liiga väike. Mis siis, kui see olengi just mina? Mul on tunne, et kõik, mis ümberringi toimub, ei ole reaalne elu, vaid hoopis järjekordne ajalooline hololahingusimulatsioon, kus kõik peavad surema, täpselt nagu kunagi koolis. Peale Yang Xue ja minu pole enam kedagi ellu jäänud. Kõik poisid, kellega koos lahingukoolist tulin, on surnud, päriselt surnud, aga lõppu ei ole veel näha. See on nagu halb uni, millest tahaks ükskord ometi ärgata, aga ei saa.”

„Sellest unest ärkad alles siis, kui sured,” oleksin võinud vastata, aga olin vait. Hea, et poiss julges üldse suu lahti teha. Mul ei olnud tarvis lahingupaarilist, kes oleks tumm nagu kala. „Magame kuus tundi, siis jätkame edasiliikumist piki mäeahelikku põhja suunas,” ütlesin hoopiski.

„Kas võtan esimese valvekorra?”

„Pole vaja. Mul pole nagunii kavatsust magada. Pean mõtlema, kuidas operatsioon teoks teha. Uneaeg on sinu jaoks.”

„Kohalikud on väga loodusesõbralikud. Nad on oma koduplaneedi eest hästi hoolt kandnud,” viis poiss jutu mujale.

„Ma ei usu, et siin on asjad halvemini kui Maal. Võib-olla on isegi paremini. Erinevalt Maast ei ole siin looduskeskkonda kunagi käest ära lastud,” olin sama meelt.

„Näib, et nad eelistavad üsna looduslähedast eluviisi. Hingavad tavalist õhku hapniku genereerimise asemel.”

„Nii paistab tõesti olevat.”

„Kas neil on seal punkris autonoomne hapnikuregenereerimissüsteem või sõltuvad nad atmosfäärist?”

Poisi jutt pani mind kõrvu kikitama. „Selle kohta puuduvad andmed. Nähtavasti ei pidanud meie luure seda küsimust oluliseks. Miks see sind huvitab?”

„Juhul kui nad pumpavad endale atmosfäärist hingamiseks õhku, oleks see nende kaitsesüsteemi nõrgaks kohaks. Kõige väiksem laeng on nii tilluke, et tõenäoliselt mahuks see õhufiltritest läbi. Keemia- ja biorelva detektorid ei reageeriks sellele. Meil ei oleks vaja midagi vallutada,” vastas ta.

Teadsin, et kuninganna Alcallendë alamad olid oma sõjalistes ettevalmistustes ühtaegu põhjalikud ja säästlikud. Tõenäoliselt olid nad rajanud sõjaaja vajadusteks autonoomse hapnikuregenereerimise süsteemi, kuid vaevalt nad seda praegu rakendasid. Oli ju sügav rahuaeg. Atmosfääriõhu sundringlus oli palju odavam.

Õhk oli siin puhas, seda ei olnud vaja eriliselt filtreerida, piisas lihtsakoelisest jämeda silmaga tolmufiltrist. Sajagrammine antitumeainelaeng peaks sellest läbi mahtuma küll, oli vaja ainult eemaldada täiendavad kaitseväljad koos väljageneraatoritega.

Sel juhul oli laengu stabiilsus garanteeritud umbes kolmeks sekundiks. Ajast piisas vajaliku tuhande kahesaja meetri läbimiseks mitmekordselt.

Liiga tiheda filtri korral jäi kaks võimalust. Suure massi tõttu võis laeng oma kineetilise energia jõul hõlpsasti mis tahes filtrist läbi tungida. Teine variant oli sajagrammist antitumeainelaengut üldse mitte kasutada, vaid rakendada hoopiski hulgaliselt taktikalisi antitumeainegranaate. Need mahuksid kindlasti ka kõige peenemast õhufiltrist läbi.

Ent sellega polnud meie võimalused veel kaugeltki ammendatud. Kus liikus inimesi, seal liikus ka õhk. Kui mitte mujal, siis vähemalt inimeste kopsudes. Vaevalt, et vaenlane meid tehnoloogiliselt alahindas, kuid tolmukübemest väiksem täppismassihävitusrelv ületaks ükskõik kelle kujutlusvõime piiri.

Juhul kui vaenlane polnud taibanud oma ülisalajast temporaalfüüsika uurimiskeskust täiesti hermeetiliselt väliskeskkonnast eraldada, oli objekt hävingule määratud. Küsimus ei olnud tegelikult isegi võimaliku ohu mõistmises. Polnud võimalik tuvastada midagi, mille olemasolust polnud vähimatki aimu.

Õhu tsirkulatsiooni ärakasutamine oli geniaalne mõttevälgatus. Geniaalsed ideed on alati lihtsad. Mõistsin järsku, miks see mõte polnud mulle pähe turgatanud.

Olin püüdnud liiga kramplikult lahendust leida, kõigega arvestada, kõike kaaluda ning leida ideaalne operatsiooni kontseptsioon. Paraku ei tule head mõtted siis, kui nende tulekut iga hinna eest soovid.

Mul polnud vähimatki soovi Stalingradi lahingut põhistsenaariumist kõrvale kallutada, samas läks vaja staabiajude sekkumist, et kõrvalekallet õgvendada. Nüüd, mil soovisin kõigest hingest reaalsust muuta, õigemini anda tõuge selle hävitamiseks, ei aidanud mind miski, ka mitte otseteadvus või barjääride puudumine aju ja lahinguarvuti vahel.

Taipasin, et mõnikord on soovide täitumiseks vaja hoopiski neist loobuda. Iga reaalsus, olgu tõeline või virtuaalne, oli vool. Noore poisina olin ujunud nagu kala, mõtlemata voolu suunale, ammugi soovimata voolusängi muuta, kuid ometigi oli see juhtunud.

Nüüd ei juhtunud mitte midagi. Miks? Kas ma siis ei soovinud sõda ära hoida ega tahtnud teha selleks kõik endast oleneva? Muidugi tahtsin.

Sain aru, et mu soov, tahe, relvajõudude juhataja käsk, vastutuse koorem, elukogemused, miljonid inimelud, mis minust sõltusid – kõik see oli taagana mu kaelas. Kivi kaelas ei saa ujuda. Pidin selle minema viskama.

Naeratasin. „Su vasaku jala väike varvas paistab üsna nutikas olevat, või kuidas? Sa ei taha ju öelda, et see oli sinu lahinguarvuti idee?” ütlesin oma lahingupaarilisele.

„Ma lihtsalt mõtlesin…” Poiss kohmetus.

„Tubli, Heinz! Loen sinu õppepraktika ennetähtaegselt sooritatuks. Relvajõudude juhataja välimarssal Tian Guan IV-nda nimel ülendan sind alamkapraliks. Loodan, et see auaste ei jää sulle kauaks, sest kirjutasin just alla sinu sõjakooli astumise soovitusele. Sinust saab üks väga vähestest föderaalarmee võitlejatest, kes pole päevagi reamees olnud. Õnnitlen,” laususin ilma vähimagi formaalsuseta. Ma isegi ei tõusnud püsti.

Mu lahingupaariline hüppas kiiresti jalule, võttis valvelseisangu ning lausus Banzai-tervituse.

„Palun istu, Heinz! Kuninglikes relvajõududes ei kasutata Banzai- tervitust ning auandmiseks sirutatakse käsi enda ette nagu Vana-Roomas. Ära unusta, et oleme praegu Tema Tähehiilguse ustavad alamad,” keelasin teda.

Poiss kuuletus. Olime end sisse seadnud kaljulõhes kolme kilomeetri jagu merepinnast ülalpool. Kõige ohutum oligi liikuda mööda asustamata kõrgmäestikke, lennates piki mäenõlvu ning sulandudes maastikuga ühte. Nii riskis kõige vähem kohalikega kokku puutuda või vaenlase luuresatelliitidele silma alla jääda.

Veelgi ohtlikum oli puhtjuhuslikult sattuda mõne vaenlase sõjaväebaasi või üksuse luure-sensorsüsteemi tähelepanuorbiiti. Viiekümne kaheksa meheline üksus oleks igal juhul tähelepanu äratanud. Meil oleks tulnud hakata oma identiteeti tõendama.

Ma ei olnud kindel, kas meie libaidentiteet enam vett pidas. See võis olla aegunud.

Olin hoolikalt kaalunud, kui suurteks allüksuteks meie ülipika miinusega kompanii jaotada. Head lahendust polnud kusagilt võtta. Jagu või isegi pooljagu tundus liiga arvukas, kuid üksikvõitlejal pole isegi kedagi, kes võiks ta viimases hädas maha lasta. Seepärast läksime liikvele kahekümne üheksa lahingupaarina.

Õnneks oli gravimootor Calad Faelil üsna tavaline liiklusvahend, sest peale sõdurite kasutasid seda ka kooliõpilased ning muud vaesemad inimesed. Mägedes ringilendamises polnud midagi tähelepanuväärset.

Probleem oli hoopiski selles, et kohalike gravimootorid olid neetult aeglased, justkui oleks lahingukooli aeg tagasi tulnud. Otsejoones sihtpunktini lennata oleks olnud liiga riskantne, seepärast oli mu lahinguarvuti teinud vähemalt sama keerukad arvestused kui liikumistrajektooride kavandamisel kompanii rünnaku tarbeks.

Pidime näivas kaoses mööda planeeti laiali pudenema, et koguneda 29. mail kell 18.00 Maa standardaja järgi meie esialgselt planeeritud sihtkohas Äilëndozi lähistel. Olin arvestanud, et iga lahingupaar läbib umbes kaks tuhat kuni kaks tuhat viissada kilomeetrit ööpäevas.

Tundsin kerget nälga, sest olime söönud vaid neljandiku välitoiduratsioonist. Olin arvestanud võimalusega, et tuleme ilma lisatoiduta toime kuni teekonna lõpuni. Tegelikult polnud lugu muidugi nii hull, sest peagi pidime jõudma soojema kliimaga aladele, kus leidus looduslikku toitu.

Kaheksa tundi olime lennanud jäämandri kohal. Jääväljad polnud õnneks üldsegi tasased, kaugel sellest. Kasutasime varjumiseks iga kurdu ja lõhet ning hoidsime sõjaväeobjektidest kaugemale. Kohe, kui võimalus avanes, haakisime ennast mingi matkajate grupi sappa ning jõudsime koos nendega rannikule.

Läbisime ala, kus õhutemperatuur oli alla miinus kuuekümne kraadi. Peab ütlema, et kuninglik välivorm oli aus ja alajahtumist polnud karta. Luure-sensorsüsteem näitas, et ka matkajad kandsid välivormi. Ega neil aladel midagi muud selga panna saanudki. Võib-olla oli meil isegi vedanud, et lõunapoolusele sattusime.

Jäise mere ületamiseks kulus veel kolm tundi. Süda läks pahaks, kui lahinguarvuti meid järskude lainetega ühes rütmis üles-alla kiigutas. Olin rõõmus, kui taas maa kohale jõudsime.

Mäeahelik algas otse rannikult. Liuglesime veel viis tundi, tõustes piki nõlvu üha ülespoole. Käisime korraks ära isegi kuue kilomeetri kõrgusel, kuni mäed taas madalamaks jäid. Nüüd oli aeg peatuda ja sobiv puhkepaik leida, sest polnud mõtet end kohe rännaku alguses liigselt kurnata.

„Kui lendasime ookeani kohal ja päike tõusis, tekkis tunne, et oleme mitte Calad Faelil, vaid Maal. Mõtlesin, et oleme eksikombel hoopiski Maale sattunud. See tunne pole siiamaani kadunud,” lausus poiss.

„Pole mingi ime. Calad Fael on kõige Maa-sarnasem planeet kogu meile tuntud kosmoses,” vastasin.

Pidin loobuma reaalsusele vastuvoolu ujumisest. Kivi oli vaja minema visata enne, kui olnuks hilja.

„Heinz, aeg on magama jääda. Lülita välivormi moondekate välja. Eksitamisabinõud jäävad ära. Kõik valve- ja julgeolekumeetmed on tühistatud,” andsin korralduse.

Mu lahingupaarilise silmad läksid suureks nagu kuulipildujakettad Stalingradi lahingus. „Kas ma ei saa ühtegi valvekorda? Kas see pole ohtlik? Mida ma siis pean tegema?”

„Mitte midagi. Jää lihtsalt magama. Oleme ju Tema Tähehiilguse lapsed. Oma koduplaneedil ei ole meil kedagi karta. Hoia ainult relv käepärast. Mägedes võib olla ohtlikke metsloomi.”

Jõin veel paar sõõmu jäist vett ning sättisin ennast mugavamasse asendisse. Ilma taagata oli tõesti kergem. Uinumiseks ei kulunud üle paari minuti.