Читать книгу Kadumismäng - Leona Deakin - Страница 10

Bloom kontrollis Angeli metroojaama poole astudes, kas metroo­pilet on tal ikka jakitaskus. Siis märkas ta piletiväravate poole tõttavaid jalakäijaid ja otsustas hoopis, et kõnnib need poolteist miili tagasi Russell Square’ile jala. Uue kliendiga tutvumine paneb alati mõtted keerlema ja värske õhk aitaks tal seansist sotti saada.

Ta pööras paremale Chadwell Streetile, kus kavatses ümber Myddelton Square’i põigata ja läbi vaiksete tagatänavate kulgeda, kui ta telefon helisema hakkas

„Terekest, ’reilna!“ Marcus Jamesonis ei voolanud tilkagi Austraalia verd ja ometi tarvitas ta iga päev austraallasele omast tervitust koos sobivalt eheda aktsendiga.

„Terekest, ’ärra,“ vastas Bloom, püüdmatagi varjata oma äratuntavalt laulvat Yorkshire’i kõnepruuki.

„Mis toimps?“ küsis Jameson seejärel Walesi intonatsiooniga. Bloom mõtles, kas üks niivõrd premeeritud minevikuga salateenistuse töötaja ei peaks ehk poliitkorrektsemalt väljenduma. Samas leidis ta aga, et mehe kalduvus aktsente imiteerida oli nagu patoloogi sünge huumor – toimetulekumehhanism kõige halva balansseerimiseks. Või vahest mõtles Bloom lihtsalt üle. Äkki Jamesonile lihtsalt meeldivad erinevad aktsendid.

„Olen nüüd tagasiteel,“ vastas ta, „peaksin umbes kümne minuti pärast seal olema.“

„Kuidas uustulnukaga läks?“

„Ei teagi.“

„Keeruline juhtum?“

„Keeruline isiksus vist. Aga võin ka ülekohtune olla. Vabandust.

Ma poleks pidanud seda ütlema.“

„Kõhutundes pole muide midagi halba, Augusta. Sa ei saa ju eelarvamusteta vaakumis elada. Mõnikord teab vaist paremini.“

„Ja-jah. Nii see arvatavasti ongi, aga püüd objektiivne olla ei jookse ka mööda külgi alla. Pean veidi järele mõtlema. Varsti näeme.“

„Kuule … Helistasin tegelikult sellepärast, et mul on üht teenet vaja.“

Bloom surus telefoni tugevasti vastu kõrva, et liiklusmüra summutada. See oli midagi uut. Nende viie aasta jooksul, mis nad väikses konsultatsioonibüroos koos olid töötanud, polnud Jameson eales teenet palunud. Ta oli üks neist sõltumatutest isetegija-tüüpidest. Sellepärast meeldiski naisele temaga koos töötada. Ta poleks jaksanud pärast noorte kurjategijate nõustamist veel hädalist äripartnerit kantseldada.

„Ma kuulan,“ vastas ta.

„Kontoris on üks naine, keda ma sulle tutvustada tahaksin. Ta vajab meie abi. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline.“

„Kas meile abi eest tasutakse ka?“ Bloom pööras Margery Streetile.

„Ei. Ei tasuta. Sellepärast seda teeneks kutsutaksegi. Kuule, selgitan lähemalt, kui tagasi oled. Tahtsin lihtsalt ette hoiatada, et sa end sunnituna ei tunneks.“

Ta teadis, et Jameson luiskab. Ta polnud helistanud, et teda ette hoiatada. Ta helistas, et temas seeme idanema panna, sest teadis, et Augusta ei suuda müsteeriumi lahendamisest ära öelda. Ta ema on kadunud ja noh – asi on pisut kummaline. Alati oli mingi mõistatus. Mõnikord palkasid neid pered, kes tahtsid lähedasega juhtunus selgust saada, kui politsei oli juba käega löönud. Või siis riigiprokuratuur või kaitsja vandeadvokaat, kui kuriteo asjaolud eriti hämaraks jäid.

Nad olid tutvunud ühel konverentsil. Augusta kõneles seal kuritegeliku ekspluateerimise peamistest motiividest. Jameson otsis ta pärast üles ja naljatas, et keegi ei sobi müsteeriume paremini uurima kui üks endine spioon ja kriminaal­psühholoog. Ja kuus kuud hiljem nad just nimelt seda tegidki.

Neist sai hea meeskond ja nad olid ka väga erinevad. Augusta eeldas, et kooli ajal oli Jameson olnud See Poiss: kindlasti populaarne, humoorikas, ragbimeeskonna liider ja kapten. Ja hoolimata sellest, et tegemist oli kõige korratuma inimesega, keda ta kunagi kohanud oli, jagus mehes piisavalt enesekindlust, et evida ranget ja sõnadetagi selget autoriteeti. Augusta omakorda oli vaat et piinlikult pedantne inimene.

Nende kontor kujutas endast rendikeldrit ühe klanitud ­Russell Square’i suhtekorraldusfirma ruumide all. Kontor oli väike, hämar ja kohaselt diskreetne.

Kui Bloom sinna jõudis, leidis ta Jamesoni töölaua tagant. Ta tumedad juuksed olid pisut välja kasvanud, nii et lokid ­tikkusid silma. Mees kandis teksaseid ja triiksärki, aga ei mingit lipsu, nagu ikka. Tema kõrval istus kulunud, sihilikult katkirebitud liibuvate teksastega teismeline tüdruk. Tal olid madalasse hobusesabasse seotud pikad pruunid juuksed ja seljas ilmetu hall kampsun.

„Jane,“ ütles Jameson, „tema on Augusta.“

Bloom langetas koti põrandale ja istus oma laua taha.

„Jane peatub tihti mu õe Claire’i pool, kui ta ema välislähetustel on,“ selgitas Jameson. „Lana töötab sõjaväes. Tunnen Jane’i juba ajast, mil ta oli alles põlvepikkune plikatirts. Oleme aastate jooksul õite mitu lõbusat grillipidu ja filmiõhtut maha pidanud, on ju? Ta on mu mitteametlik õetütar number kolm.“ Tüdruk naeratas onule soojalt. „Kas saaksid Augustale korrata, mida sa mulle rääkisid, Jane?“

Tüdruku hääl oli hoolimata punetavatest ja paistes silmadest tugev. „Nad ütlesid, et ta lahkus omal soovil ja neil pole midagi teha. Kuigi ma rääkisin neile, et asi pole õige.“

„Politsei,“ täpsustas Jameson.

„Kas asi puudutab su ema?“ küsis Bloom.

Jane noogutas. „Nad ütlesid, et küll ta koju tuleb, kui selleks valmis on, aga ta pole terve.“ Jane vaatas Jamesoni ja siis uuesti Bloomi poole. „Tal on posttraumaatiline stressihäire. Ta vaevleb Afganistani teenistusest saati. Ta on varemgi ööseks minema läinud, aga tuleb alati järgmisel päeval koju.“

„Kaua ta juba kadunud on?“ küsis Jameson.

„Kui vana sa oled?“ küsis Bloom samal ajal.

„Kuusteist,“ vastas Jane.

„Ja kus su isa on?“ küsis Bloom edasi.

„Mul polegi isa.“

Bloom vaatas vilksamisi Jamesonile otsa.

„Kaua ta juba kadunud on?“ kordas Jameson küsimust.

„Üle nädala. Ta võttis kõik raha kaasa, ei jätnud mulle toidu ega üüri jaoks pennigi ja keegi pole teda näinud. Ma olen kõigi käest küsinud.“

„Kõnesid pole? E-kirju? Internetipostitusi?“ küsis Jameson. Jane raputas pead. „Keegi pole nõus mind aitama,“ kurtis ta, pilk endiselt Jamesonil. „Aga Claire arvas, et teie ehk aitaksite.“

Bloom nägi Jamesoni noogutust ja tundis ebamugavust. Mees polnud kunagi varem ühtegi teenet palunud, nii et Augusta teadis, et asi on tähtis, aga pereliikmete ja sõprade elus tuhnimine oli üdini ohtlik, nagu ta omast käest hästi teadis.

„Ütlesid, et su ema töötab sõjaväes?“ küsis Bloom. Jane noogutas.

„Siis aitab sind sõjavägi… millalgi.“ Bloom teadis, et nimetatud masinavärk ei hakka enne liikuma, kui Lanal on aeg tööl tagasi olla. „Aga kui su emal on kombeks ootamatult jalga lasta, siis juhtus sama arvatavasti ka seekord.“

„Aga ma pole teile veel imelikest asjadest rääkinudki.“ Jane tõstis koti põlvedele ja hakkas selles sorima.

Bloom vaatas Jamesonile otsa ja kergitas kulmu.

Jane sirutas Bloomi poole pataka paberilehti. „Neid on veel. Küsisin internetis, kas keegi on veel niimoodi kaduma läinud, ja minuga võttis ühendust neli inimest.“

Bloom jälgis, et ta hääletoon jääks malbeks. „Iga nädal kaob sadu inimesi.“

Jane lehvitas paberitega, kuni Bloom käe välja sirutas ja need vastu võttis. Ta laotas lehed lauale laiali. Igaühel neist seisis e-kirjavahetuse tähis.

„On üks rase naine Leedsist, kelle kihlatu auto rammiti teelt välja ja siis ronis ta lihtsalt autost välja ja kõndis minema ja alates sellest ajast pole naine temast midagi kuulnud. Siis on üks Bristoli mees, kes ütles, et ta naine …“

„Kus on seos?“ küsis Bloom Jamesonilt. Jane kortsutas kulmu.

„Ta küsib, miks sa arvad, et tegu pole suvaliste inimestega, kes kaovad suvalistel põhjustel,“ tõlkis Jameson tüdrukule.

„Nad kõik kadusid oma sünnipäeval,“ vastas Jane, nagu selgitaks see kõike.

„Ahah,“ vastas Bloom rõhutatult. Ta oleks tahtnud olla vastu­tulelik.

„Näita kaarti ka,“ õpetas Jameson. Tema pilgus oli mingi teadmine, teatav enesekindlus. Tema arvates pidi see detail asja otsustama.

Jane ulatas Augustale valge ümbriku. „Nad kõik said enne kadumist sellise. Vaadake …“ Ta osutas sõrmega, Bloom pööras ümbriku ümber ja luges väikest hõbedast kirja. „Seal on ema nimi kirjas. Seest on aga kõik kaardid ühesugused.“

„„Palju õnne 1. sünnipäevaks!“ luges Bloom ja avas kaardi. „„Sinu kingitus on mäng. Kas Sa julged mängida?““ Ta pööras kaardi ümber, aga tagaküljel ei seisnud midagi. „Kas sellega koos saadeti midagi veel?“

Jane raputas pead.

„Ja nad kõik said samasuguse kaardi?“ Bloom sirvis uuesti e-kirju.

„Leedsi kutt jättis enda oma autosse. Ta kihlatu rääkis, et politsei leidis selle kõrvalistmelt.“

„Veider, kas pole?“ sekkus Jameson.

„Ja sa oled seda politseile näidanud?“ küsis Bloom.

Jane noogutas. „Nad ütlesid, et see tõendab hoopis, et kadumine oli nende valik ja täiskasvanutele on selline asi lubatud.“

„Võib-olla jäeti see kõrvale seetõttu, et seal mainitakse mängu,“ pakkus Bloom.

„Oled sa kunagi varem midagi sellist näinud?“ küsis nüüd Jameson.

Bloomil ei tarvitsenud sellele küsimusele vastata. Mees teadis niigi iga juhtumi igat pisiasja, mille kallal nad eales töötanud olid. Tolle lokkisjuukselise pea sees elutses peamiselt muljet avaldav aju. Aju, mis suutis märgata vaatenurki ja hallata raskusi paremini kui keegi teine, keda Augusta oli kunagi tundnud. Polnud kedagi teist, kellega koostööd ta isegi kaalunud oleks.

„Ja miks palju õnne esimeseks sünnipäevaks?“ tundis Jameson huvi.

Bloom pistis Lana kaardi tagasi ümbrikku. „Kui me seda teaksime, siis saaksime arvatavasti ka aru, mis siin toimub.“

„Mis sa siis arvad?“ küsis Jameson, kui oli Jane’i Costasse late järele saatnud. „Ta oli alati pisut imelik, see Lana. Pisut äraolev, mõistad, mitte kunagi päriselt kohal. Claire tundis Jane’i pärast pidevalt muret. Sõda ajas Lana segi ja laps pidi lõivu maksma. Nagu kõik lapsed.“ James polnud just delikaatne. Augusta märkas üleminekut ühe õnnetu tütarlapse loolt vajadusele seista kõigi õnnetute sõjaväelaste võsukeste eest üldiselt, aga ei kostnud midagi.

„Ma tean, mida sa kavatsed öelda. Meil on niigi käed-jalad tööd täis. Me ei saa endale tasuta töötamist lubada. Aga tema on sõber. Sa tead, miks ma tahtsin sinuga koos töötada … asju heastada või midagi kasulikku teha või … mida iganes. Ja kui ma ei saa seda teha oma sõprade ja sugulaste heaks, siis mis mõtet sel on?“ Bloom ohkas. Ta tahtis asja üle järele mõelda, kaaluda kõiki vaatenurki, hinnata riske. Nende tööga kaasnes sageli tungimine sügavale inimese eraellu, varjatud tõekspidamiste, käitumisviiside ja motiivide uurimine. Kuidas mõjuks see Jamesoni ja Claire’i läbisaamisele tolle Lanaga?

„Mida me muude töökohustustega peale hakkame, samal ajal kui su sõpra aitame?“ küsis ta.

„Küll me hakkama saame.“

„Ja mida kliendid ütlevad, kui tähtaegu ületame?“

„Ei ületa me midagi, saame kõik tehtud.“

„Kas sa tõesti arvad, et sõbra elus nuuskimine on hea mõte?“

„Lana pole minu sõber. Ja me aitaksime ühel kaitsetul teismelisel ema üles leida.“

„Vastutustundetu ema, kes võib iga kell uuesti kaduda, kui aga tuju peale tuleb.“

Jameson toetas käed põlvedele ja uuris hetkeks Bloomi nägu. „Aga see tekitas sinus uudishimu, eks? Seda oli su näost näha. Viis inimest on pärast samasuguse väljakutse saamist õhku haihtunud. Asi pole vaid ühes ebastabiilses emas, kes on uttu tõmmanud. See asi on suurem.“

Ta ei kavatsenudki eitava vastusega leppida. Ja tal oli õigus: Augusta tundis uudishimu.

„Räägi teiste peredega ka,“ soovitas Augusta. „Selgita välja, ega nad ei räägi lihtsalt seda, mida Jane soovib kuulda. Mina vestlen Jane’iga.“

„Ja ütled talle, et oleme valmis aitama?“

„Ei.“

„Augusta …“

„Ei, Marcus. Veel mitte. Mitte enne seda, kui teame kindlalt, kas me üldse saame aidata. Meie töökirjeldus ei sisalda võltslubaduste jagamist.“