Читать книгу Kadumismäng - Leona Deakin - Страница 11

Kes kurat nad enda arvates on? Teda niimoodi kamandada. Teda! Vaadaku parem ette. Idioodid. Lollakad idioodid.

Seraphine tammus politseijaoskonna tualeti külmadel põrandaplaatidel edasi-tagasi. Jah, ta pussitas meest pliiatsiga kõrri. Jah, ta purustas arteri. Aga see onkel oli üks pervost pask. Ta oli selle ära teeninud.

Ja nüüd tahtis see politseimõrd teada, kas Seraphine oli relvaga sihtinud.

„Kas sa tead, kus paikneb unearter?“ Seraphine matkis konstaabel Watkinsi heledat tütarlapselikku piiksuhäält. „Kas sa sihtisid unearterit? Kas kavatsesid mister Shaw’ tappa?“

„Jaa,“ harjutas ta, hääl madal ja laulev, „ma tean, kus paikneb unearter. Bioloogia tunnis õppisin.“ Nad üritavad teda vahele võtta. Kas nad peavad teda lolliks või? Nagu hakkaks ta neile südant puistama. Lollid, lollid idioodid.

Seraphine pigistas silmanurgast paar pisarat välja. Ta vahtis oma peegelpildile otsa, kui sõnu harjutas. „Ei, ma ei kavatsenud teda tappa … Ei, muidugi ei kavatsenud ma teda tappa.“ Talle meenus, kuidas Claudia hääl katkes, kui Tusa-Darren neile vastu astus, ja püüdis kasutada sama­sugust katkestust, öeldes sõna „tappa“: „Ei, ma ei kavatsenud teda tap-pa.“

Bingo, mõtles ta ja naasis kiiresti ülekuulamisruumi, enne kui unustab, kuidas see käis.