Читать книгу Kadumismäng - Leona Deakin - Страница 12

„Halloo?“ ütles Bloom ja hoidis telefoni põse vastas. Ta keeras köögiraadio vaiksemaks.

Jameson asus traditsiooniliste viisakusvormeliteta asja kallale.

„Kolm neljast kadumisest on ehtsad. Rääkisin pereliikmete ja kohalike politseijaoskondadega. Nad said sünni­päevaks kõik samasuguse mängukutse, kõik viimase kolme kuu jooksul. Esimene oli Faye Graham, kahe lapse ema, kes sai viiendal jaanuaril neljakümne kaheseks, teine Grayson ­Taylor, poliitika­teaduste üliõpilane, kes sai kümnendal veebruaril kahekümneseks, siis tuli Stuart Rose-Butler, tulevane isa, kes auto hülgas. Tema sai kahekümne neljandal veebruaril kahekümne üheksaseks.“

„Ja Lana sünnipäev oli veidi üle nädala tagasi?“

„Jah. Üheksandal märtsil.“

„Mis ta perekonnanimi on?“

„Reid, mis kirjutatakse err-ee-ii-dee.“

Bloom pani selle Lana sünniaja kõrvale kirja. „Ja viies isik?“

„See tundub valejälg olevat. Üks Sara Jamesi nimeline tüdruk võttis Jane’iga Facebookis ühendust ja ütles, et tema ema läks ka kaduma, aga muid detaile polnud, kui see, mida Jane oli juba avaldanud.“

„Mis Jane’i sõnumis oli?“

„Ta küsis, kas keegi teab kedagi, kes oli saanud valge sünnipäevakaardi väljakutsega osaleda mängus, ning siis kaduma läinud.“

„Super,“ kohmas Bloom, tõmbas laua alt tooli välja ja istus.

„Ma tean, aga ta on noor ja seda nad tänapäeval teevadki – paiskavad iga uitmõtte sotsiaalmeediasse. Ma siis mõtlesin, et kas see Sara võib valetada, ja tuligi välja, et e-kiri saadeti ühest Swindoni kontorihoonest. Küsisin järele ja tolles firmas ei tea keegi ühtegi Sara Jamesi nimelist naist.“

„Keegi tahtis lihtsalt draamast osa saada? Või kasutas seda võimalusena ohvrit trollida?“

„Midagi sellist. Otsin edasi, aga praegu on meil neli tõelist kadumisjuhtumit. Faye ja Graysoni jaoks võib juba hilja olla, sest nad on juba kuu või kaks kadunud olnud, aga Lana ja Stuart haihtusid kõigest paar nädalat tagasi.“

„Seegi võib liiga pikk aeg olla. Ja politseinikud, kellega sa rääkisid – kas nemad võtavad midagi ette?“

„Eip. Mitte muhvigi.“

„Kas potentsiaalsete ohvrite arv neid ei huvitanud?“

„Nad käskisid neid kursis hoida.“

„Muidugi käskisid.“

„Kuule, ma tean, et sa muretsed meie muude tööde pärast, aga olen kalendri läbi vaadanud ja tuleval nädalal mul mingeid pakilisi tähtaegu ei ole. Järgmine kohtukuupäev on kahe nädala pärast, kuulasin juristidelt ja uurijatelt meie juhtumite asjus maad ning selgus, et mis töö kiirusesse puutub, siis pole midagi muutunud.“

„Mul on noorsooasjade kliendid.“

„Teisipäevahommikuti ja reedeti pärast lõunat, eks?“

Bloom pomises kinnituseks. Alaealiste nõustamine oli talle oluline ja Jameson teadis seda.

„Saame muul ajal töötada. Ühe nädala. Muud ma ei palugi. Lihtsalt et vaadata, kas siin on üldse midagi uurida. Katan kulud omast taskust.“

„Seda pole küll vaja, meil on ju arvel piisavalt raha.“

„On see siis nõusolek? Kas lepin Stuarti kihlatuga kohtumise kokku? Ta on Leedsis Bradfordi lennujaama finants­direktor, nii et sinu kandist. Lisaks on ta kaheksa ja pool kuud rase.“

Bloom muigas. Jameson teadis, milliseid nuppe vajutada. „Olgu pealegi. Olen nõus. Ja saame Jane’iga uuesti kokku ja küsitleme teda korralikult.“

„Saab tehtud,“ lubas Jameson ja lõpetas kõne.

Bloom pani Raadio Nelja uuesti mängima. Ta tahtis kuulda, mida räägib krimikirjanik Ian Rankin „Peainspektor Morse’i“ kadunud autori Colin Dexteri mälestuseks. Lapsena meeldis talle koos isaga seda sarja vaadata. Nad püüdsid võidu ära arvata, kes mõrva toime pani, ja siis mängis isa advokaadi rolli ja osutas juurdluses tehtud vigadele. Tema oligi põhjus, miks Augustat hakkas huvitama kurjategija mõttemaailm.

Ta soojendas brokoli-juustusuppi, mille ta pühapäeval oli keetnud, ja lõikas sepiku viiludeks. Siis sättis ta end köögilaua taha istuma ja raadios hakkas mängima Barrington Pheloungi kirjutatud „Peainspektor Morse’i“ teema. Avanoodid tekitasid temas nostalgiat – ta tahtnuks veel kord istuda isa sohval. Ta tahtnuks veel üht õhtut papsiga.