Читать книгу Kadumismäng - Leona Deakin - Страница 7

Kohvitass käes ja alles pidžaamas, istus Lana väikse töölaua taga trepimademel, eiras vaadet Põhja-Londonile ja jõllitas selle asemel sülearvuti ekraani enda ees. Ta tegi Facebookis päeva populaarseimat testi „Milline kohv sa oled?“, nõjatus tooli seljatoele, hoidis kohvikruusi pihkude vahel ja ootas, et tulemused nähtavale ilmuksid. Ekraan oli liiga ere ja kursor hüples tema tuikavate oimukohtadega samas rütmis. Kannatlikum inimene oleks ehk heleduse muutmise seadistused üles otsinud ja kontrasti reguleerinud, aga Lana sikutas lihtsalt välja toitejuhtme, mis saatis sülearvuti energiasäästurežiimile ja muutis ekraani kolm tooni tumedamaks.

Tulemus jõudis kohale: „Sa oled topeltespresso – enamiku jaoks talumatult kuum ja kange.“ See kõlas Lana meelest toredasti. Tütar kasutas palju vähem meelitavaid väljendeid, kus esines sõnu nagu „vastutustundetu“, „hul-lu-meel-ne“ ja „alla käinud“. Jane mõistis ta köögi prügikastist leitud veinipudeli ja öökapil seisva viina pärast hukka. Jane’i-vanuselt oli Lana lõdva püksikummiga uimastitarbija, kellel juba kolm pättuste eest vahistamist vöö vahel, nii et vahest polnudki see halvustav ja igav tütar nii paha, kui arvestada kannatusi, mida ta omaenda emale oli põhjustanud. Väike pettumus ehk küll, aga ei midagi enamat.

Lana jagas testi tulemust Facebooki sõprade ja Twitteri jälgijatega. Marj postitas samal ajal tsitaadi, et head asjad juhtuvad heade inimestega. See sai seitseteist meeldimist. Lana trükkis kiire vastuse: „Ütle seda neile 39 inimesele, kes Istanbuli ööklubi tulistamises surma said“ ja vajutas enterit. Inimesed on mõnikord nii juhmilt optimistlikud idioodid.

Keegi koputas uksele. Lana paterdas paljajalu trepist alla ja imestas, milline inimene see küll on, kes ignoreerib täiesti töökorras uksekella ja põrutab oma lihavat rusikat vastu puu­planku. Ilmselt „lahustuv kohv koormatäie piima ja kahe suhkruga“, järeldas ta, kui ukse lahti tegi. Seal polnud kedagi. Lana vaatas, ega lävele ole jäetud pakki ega pakikviitungit, aga ei leidnud kumbagi.

„Lollakad juntsud,“ pomises ta enda ette, kui läks järgmist kannutäit vett keetma.

Köögis kühveldas ta jahvatatud kohvi presskannu, täitis selle veega ja loputas kraanikausis kohvikruusi. Aias nägi suur musträstas vaeva, et oma vingerdav hommikusöök maa seest välja tõmmata. Hetkeks tundus, nagu saaks uss pakku, aga siis toetas lind jalad paar korda kindlamalt maapinnale, sooritades selleks justkui lendava surmatantsu, ja plinn! vupsaski uss välja. Lana pöördus külmkapist piima võtma – ja seal see oli.

Koridori lõpus välisukse juures lebas vaibal väike valge ümbrik. Uks oli selle vastu seina lükanud, kui ta käis koputajale ust avamas. Lana läks, korjas ümbriku üles ja pööras seda käes ringi. Ümbrik sätendas, kui seda liigutada. Tema nimi oli trükitud esiküljele ja kujundatud hõbedases kõrgreljeefis.

Telefon helises. Ta pistis käe selle järele taskusse ja heitis pilgu ekraanile.

„Tšau, kallis,“ ütles ta telefoni, teadlik, et hääl on pohmellist kähe.

„Tahtsin sulle soovida palju õnne sünnipäevaks,“ ütles Jane. „Ütle aga,“ soovitas Lana.

Hetke vältel kostis vaikus. „Palju õnne sünnipäevaks, ema. Mis sul täna kavas on?“ See oli parool, mis tähendas tegelikult, et ära veeda kogu päeva pubis.

Lana ei teinud tütre küsimust kuulmagi. „Kas sina saatsid kaardi?“

Veel üks paus.

„Mulle toodi äsja kaart,“ jätkas Lana. „On see sinult?“

„Mis kaart?“

„Vahet pole. Kas jõuad tavalisel ajal koju? Lähme välja õhtust sööma?“

Jane kobises midagi, käsi toru summutamas, ja ütles siis: „Pean minema, ema. Hiljem näeme. Kena päeva!“

„Rasvavaba lahja late“ – Jane oleks täpselt selline. Liigse kofeiinita, liigse rasvata, mõistlik igav kohv. Lana võttis ümbriku kätte. Ta kergitas serva ja tõmbas välja valge kaardi. Esiküljel seisis: „Palju õnne 1. sünnipäevaks!“

Mis nali see veel on? Ta ei saanud pihta. Siis avas ta kaardi, kuhu oli kirjutatud:

SINU KINGITUS ON MÄNG.

KAS SA JULGED MÄNGIDA?

Lana naeratas. „Mis mängust me õieti räägime?“ Sätendava kaardi keskel oli pikk salvrätipaberist riba veebiaadressi ja pääsukoodiga. Lana võttis telefoni pihku, sisestas veebilehe aadressi ja järgis juhiseid. Ekraanile laaditi lage valge veebileht ja seejärel samasuguses hõbedases kirjas:

Tere, Lana!

Ma olen sind jälginud.

Sa oled eriline.

Aga seda tead sa niigi, eks?

Küsimus on selles, et …

Lana keris lehte allapoole.

Kas sa oled valmis seda tõestama?

Kirja all ilutses suur punane nupp, millel kiri MÄNGI. Siis ilmus nähtavale veel üks lausejupp. See jooksis üha uuesti ja uuesti paremalt vasakule üle ekraani.

Vaatame, kas julged.

Nagu iga mängija enne ja pärast teda, vajutas Lana nupule. Ta ei kartnud üldse. Ta ei mõelnud hetkekski tagajärgedele ega vaaginud, kes selle saladusliku kaardi läkitanud oli. Teda huvitas vaid see, mis edasi saab.