Читать книгу Välisministrid. Romantikud ja küünikud - Leonid Mletšin - Страница 1

Igor Ivanovitš Ivanov on 1917. aasta oktoobrist alates kõigest kolmeteistkümnes välisminister. Võrdluseks: nii siseministreid kui ka julgeolekuameti juhte on selle aja jooksul vaheldunud üle kahekümne.

Selles kuraditosinas on olnud kolm akadeemikut (Primakov, Molotov ja Võšinski) ja üks Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige (Šepilov). Nende seas oli hiilgava haridusega mehi ja oli neidki, kes ei osanud üldse võõrkeeli ega olnud enne ministriks saamist peaaegu et välismaal käinudki.

Kaks neist olid sellel ametikohal kaks korda – Vjatšeslav Molotov ja Eduard Ševardnadze. Kõige lühemat aega olid ministriks Boriss Pankin – alla kolme kuu, Lev Trotski – viis kuud, ja Dmitri Šepilov – kaheksa ja pool kuud. Kõige kauem oli ministri ametis Andrei Gromõko – kakskümmend kaheksa aastat.

Kolm ministrit kolmeteistkümnest olid aastateks diplomaatia ajaloost kustutatud: Trotski, Võšinski ja Šepilov. Neljanda – Molotovi – kõrvaldasid ühed needuste saatel ajaloost, teised tõid ta võidukalt sinna tagasi.

Kõik ministrid on rääkinud, et poliitika tegemine on riigijuhi eesõigus, et nemad vaid täidavad peasekretäri või presidendi tahet. Kuid see on kavaldamine. Ka ministri isik avaldab poliitika kujundamisele otsustavat mõju. Molotov tõi poliitikasse dogmatismi ja visaduse, mida Stalinil ei olnud. Ševardnadze läks partnerluses lääneriikidega Gorbatšovist kaugemale. President Boriss Jeltsini ajal püüdis Kozõrev muuta Venemaad Lääne liitlaseks, Primakov aga loobus sellest hoiakust.

Eduard Ševardnadze lakkas olemast minister, sest kadus terve riik – NSV Liit. Dmitri Šepilov ülendati ministriametist KK sekretäriks. Andrei Gromõko sai lühikeseks ajaks NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – see oli kõrge, kuid tähtsusetu amet. Jevgeni Primakov suundus Riigiduuma aplausi saatel ministriametist otse valitsusjuhi toolile. Molotovi tee oli vastupidine: Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ametist läks tema välisasjade rahvakomissariaati.

Ühtteistkümmet neist kolmeteistkümnest ministrist kritiseeriti karmilt: mõnda siis, kui ta veel oma ametis oli, teisi aga pärast erruminekut või koguni pärast surma. Mõnesid neist sajatatakse tänapäevani kui koletisi ja deemoneid. Erandiks on Jevgeni Primakov, kes ministri ametis olles sai endale juurde palju pooldajaid ja austajaid.

Kolmeteistkümnest rahvakomissarist ja ministrist saadeti kaheksa erru või nad lahkusid ametist omal soovil, kuna nende tööga ei oldud rahul.

Siseasjade ametkonna juhtide saatus oli aga palju kohutavam – kuus neist lasti maha, kaks lõpetasid ise oma elu; Lubjanka juhte hukati viis, teised sattusid kas vanglasse või täielikult põlu alla. Välisministrite vastu oli jumal armuline. Isegi Maksim Litvinovit, kelle elu rippus küll juba juuksekarva otsas, Stalin millegipärast ei hävitanud. Kuid mingis mõttes võib kõigile selle raamatu kangelastele kaasa tunda.

Kuulus ajaloolane Jevgeni Tarle külastas kord vähemalt sama kuulsat juristi Anatoli Konit. Koni kaebas, et on vanaks jäänud. Tarle lausus:

„Mis te räägite, Anatoli Fjodorovitš, teil oleks patt nuriseda. Briand, kes on teist vanem, käib ikka veel tiigreid jahtimas.”

Aristide Briand oli 1930. aastatel Prantsusmaa valitsusjuht ja välisminister.

„Jah,” vastas Koni melanhoolselt. „Mis Briand’il viga. Tema jahib tiigreid, siin aga jahivad tiigrid meid.”

Lugeja märkab peagi, et see raamat ei käsitle mitte ainult välisasjade rahvakomissaride ja välisministrite tegemisi ning diplomaatiat ja välispoliitikat. See on tegelikult veel üks vaatenurk meie maa ajaloole 1917. aastast kuni tänapäevani välja…