Читать книгу Välisministrid. Romantikud ja küünikud - Leonid Mletšin - Страница 3

ESIMENE OSA
VÄLISPOLIITIKA JA REVOLUTSIOON
2. peatükk
GEORGI VASSILJEVITŠ TŠITŠERIN. MEES TEISEST MAAILMAST

Оглавление

1934. aasta kevadel paljastasid valvsad tšekistid välisasjade rahvakomissariaadis homoseksualistide vandenõu. Julgeolekuametile ei tekitanud muret mitte ainult diplomaatide seksuaalne orientatsioon, kuigi Lubjanka oli võtnud enda kanda ka hoolitsemise riigiaparaadi moraalse puhtuse eest. Ebatraditsioonilise orientatsiooniga inimesed olid tunnistatud nõukogude võimu potentsiaalseteks vaenlasteks. Võib-olla seetõttu, et nõukogude luure värbajad taipasid esimestena, kui mugav on hankida agente homoseksualistide seast. Esiteks, inimesed, kes on sunnitud elama kaksikelu, oskavad hoida saladusi. Teiseks, nad leiavad homoseksualistide hulgas kergesti inimesi, kes luuret huvitavad. Voodis aga on kerge igasuguseid saladusi välja meelitada.

Inglismaal nimetati 1930. aastate alguses vasakpoolsete vaadetega homoseksualistide sõpruskonda koguni Hominterniks. Nõukogude luure kasutas neist ühe, kuulsa Kim Philby sõbra ja mõttekaaslase, inglase Guy Burgessi teeneid, kellest sai aja jooksul kõige efektiivsem agent. Burgessi esimeseks ülesandeks oli värvata Briti sõjaministeeriumi ametnik, mis tal objektiga intiimvahekorda astudes ka hõlpsasti korda läks.

Nõukogude luure veteranid on vahel solvunud, kui agentidest ei kirjutata üksnes ülevas toonis. Kahjuks ei näita eriteenistuste tegelik ajalugu isegi kangelasi mitte kõige kenamas valguses. Seksuaalsest orientatsioonist põhjustatud kompleksid, perekonnaprobleemid, solvumistunne kogu maailma vastu, et neid pole osatud hinnata, raskused karjääri tegemisel, soov neid ümbritsevaid inimesi salaja käsutada – need ongi põhjused, miks suur hulk Lääne noori inimesi värbajate saagiks langes…

Kui aga nõukogude luure homoseksualiste nii osavalt värbab, siis võivad seda teha ka teiste riikide eriteenistused – niisugune oligi tšekistide lihtne mõttekäik. Ja homoseksualistide sõpruskond kuulutati spioonipesaks. Esimesena arreteeriti välisasjade rahvakomissariaadi protokolliosakonna juhataja Dmitri Florinski. OGPU esimehe asetäitja Jakov Agranov kandis peasekretär Stalinile ette: „Homoseksualistide kolde likvideerimisel Moskvas selgitati välja, et nende hulka kuulub ka välisasjade rahvakomissariaadi protokolliosakonna juhataja D. Florinski.

Meie poolt välja kutsutud Florinski kinnitas oma kuulumist homoseksualistide hulka ja tegi teatavaks oma homoseksuaalsed suhted, mis tal kuni viimase ajani olid noorte meestega, neist suurema osa meelitas homoseksuaalsetesse suhetesse esmakordselt just Florinski.

Ühtlasi esitas Florinski OGPU kolleegiumi nimele avalduse, milles ta teatas, et on 1918. aastast palgaline saksa spioon, tema värbas Saksamaa Stockholmi saatkonna sekretär…

Peame vajalikuks vabastada Florinski välisasjade rahvakomissariaadist ja võtta ta vastutusele.”

Kiievi ülikooli rektori, 1919. aastal bolševike poolt maha lastud Timofei Florinski poeg Dmitri Florinski oli elukutseline diplomaat. Ta oli juba enne revolutsiooni lõpetanud Kiievi ülikooli õigusteaduskonna ja asunud tööle välisministeeriumisse. Töötas saatkondades Konstantinoopolis ja Rio de Janeiros. 1920. aastal võeti ta tööle välisasjade rahvakomissariaati. Ta juhatas nii protokolliosakonda kui ka Skandinaavia maade osakonda. Kõik teadsid, et Florinski oli aastail 1918– 1930 välisasjade rahvakomissariaati juhtinud Georgi Tšitšerini soosik.

Stalin reageeris nii: „1. Soovitan OGPU (SiseRK) ettepanek vastu võtta.

2. Teha sm. Kaganovitšile ülesandeks kontrollida kogu NKID-i aparaadi töötajaskonda ja kanda tulemustest ette KK-le.”

Nõukogude diplomaatide seksuaalse orientatsiooni kontrollimine muutus lihtsalt rahvakomissariaadi puhastuseks. Julgeolek valmistas ette suure kohtuasja, milles diplomaate süüdistati spionaažis. Kõige järgi otsustades taheti vandenõu keskmesse panna Georgi Tšitšerin ise, keda samuti peeti homoseksuaaliks.

Veidravõitu, üksildane ja endassesulgunud Tšitšerin oli alati naistest eemale hoidunud ja elas eremiidielu. Tema ainus sõber oli luuletaja ja muusik Mihhail Kuzmin, rafineeritud esteet, keda Anna Ahmatova nimetas oma õpetajaks. Kuzmin oli vene luule hõbedase perioodi üks kõige kõlavamaid nimesid. Ta ei varjanudki oma homoseksuaalseid eelistusi ja teda peeti samasooliste armastuse laulikuks. Tšitšerin ja Kuzmin olid kogu elu õrnades sõprussuhetes. Nad sündisid ja surid samal aastal.

Kuid Tšitšerinist endast läks homoseksualistide paljastamise lugu siiski mööda. Selleks ajaks oli ta juba neli aastat erus olnud, oli pidevalt haige, ei osalenud mitte milleski ega kohtunud kellegagi. See tema päästiski. Repressioonid teda ei puudutanud. Tal lasti surra oma voodis.

Hingeline allakäik ja innustumine müstikast

Kõige naljakam on see, et nõukogude diplomaatia põhiseisukohad, mis püsisid peaaegu Nõukogude Liidu lagunemiseni välja, kehtestas üks mees – Tšitšerin – kelles polnud mitte midagi nõukogulikku.

Põlisaadlik Georgi Tšitšerin juhtis nõukogude diplomaatiat kaksteist aastat. Temast sai pärast Trotskit teine välisasjade rahvakomissar ja ta oli selles ametis esimene professionaal. Ta oli sügavalt oma tööle andunud idealist, kuid ka traagiline isiksus, kes ei suutnud kohaneda nõukoguliku eluga. Tšitšerin (parteiline varjunimi A. Ornatski) sündis ametlikult 20. novembril 1872. aastal (tegelikult nägi ta ilmavalgust juba 12. novembril, kuid sünni registreerimisel juhtus viga ja sünnitunnistusse kanti vale kuupäev) oma suguvõsa mõisas, Tambovi kubermangu Kirsanovski maakonna Karauli külas. Seal on praegugi Tšitšerini muuseum. Ta on ainus Venemaa välisminister, kellele selline au on osaks saanud.

Tšitšerinid olid põline aadlisuguvõsa. Suguvõsa sai alguse Afanassi Tšitšerinist, kes 1472. aastal lahkus Itaaliast Bütsantsi viimase keisri Konstantinos XI sugulase Sofia Palaiologose saatjaskonna koosseisus. Sofiast sai suurvürst Ivan III naine. Afanassi Tšitšerni poja Ivani perekonnanimi oli juba Tšitšerin. Tema lapselapselaps Dmitri Ivanovitš hukkus Kaasani vallutamise ajal 1552. aastal. Selle Dmitri lapselaps djakk Ivan Ivanovitš kirjutas alla aktile, millega 1613. aastal kinnitati Mihhail Romanovi valimine tsaariks. Seejärel teenis ta Ufaa ja Kaasani linna vojevoodina.

Tuntud Tsitšerineid on veelgi. Kirill Lavrentjevitš oli 1698. aastal Mtsenski vojevood, seejärel valitsuskantselei liige ja Soolakontori nõunik. Kindralporutšik Deniss Ivanovitš määrati 1863. aastal Siberi kuberneriks. Tema kuberneriks oleku ajal, kahe aasta pärast, sai Venemaa endale Aleuudi saared (1867. aastal müüdi need koos Alaskaga Ameerika Ühendriikidele). Nikolai Ivanovitš määrati 1764. aastal kindral-politseiülemaks. Katariina II andis talle väeliigi kindrali auastme ja nimetas ta senaatoriks. Ratsaväekindral Pjotr Aleksandrovitš võttis osa sõdadest Napoleoni vastu.

Sellisest suguvõsast pärineski Georgi Vassiljevitš Tšitšerin.

Tema onu Boriss Tšitšerin, tuntud jurist ja filosoof, oli Moskva ülikooli riigiõiguse professor ja aastail 1882–1883 oli ta Moskva linnapea. Ta oli silmapaistev isiksus, kes jättis jälje kultuuriajalukku, kuid oli ometi seltskonnast välja tõrjutud. Pärast erruminekut naasis Boriss Nikolajevitš perekonnamõisa Karauli külas.

Tema suurepärases keeles kirjutatud tööd ei äratanud tähelepanu mitte ainult arukamate vene seltskonnategelaste seas, neid loeti palju ka välismaal. Professor Tšitšerinil oli vabameelse ja liberaalse tegelase kuulsus. Ta kritiseeris slavofiile: „Nemad ei äratanud vene ühiskonnas mingit eneseteadvust, otse vastupidi, nad jahutasid maha nende inimeste patriootlikud tunded, keda ärritas vene rumaluse mõttetu eelistamine euroopalikule haritusele.”

Ta kirjutas, et isiksuse vabadust tohib piirata vaid teise inimese vabaduse nimel. Kuni inimene ei ohusta võõrast vabadust, ei tohi tema tegevust piirata. Ja just seetõttu nägi Boriss Nikolajevitš sotsialismis ainult selle tumedaid külgi.

Tema vennapojale, tulevasele bolševike partei KK liikmele ei saanud sellised seisukohad kuidagi meeldida. Kuid see-eest jagas Nõukogude välisasjade rahvakomissar täielikult oma onu teisi ideesid – et rahvusvahelistes suhetes otsustatakse kõike jõupositsioonilt ja et sellist asjade seisu pole võimalik paremuse suunas muuta. Professor Tšitšerin arvas ka, et äärmise vajaduse korral võib kõrgem võim üldise hüvangu nimel seadusi rikkuda. Onule ei tulnud pähegi, et tema vennapoeg ja tolle kolleegid Nõukogude Venemaa valitsuses muudavad selle erandi reegliks.

Tulevase rahvakomissari isa Vassili Tšitšerin oli elukutseline diplomaat, ta teenis Venemaa missioonis Piemontes. 1859. aastal abiellus ta paruness Georgine Mayendorfiga. Pulmad toimusid vene sõjalaeval Genova sadamas – seal, kus palju aastaid hiljem lööb särama nende poja diplomaadikarjäär.

Tšitšerin-vanem oli väga iseäralik mees. Diplomaatiline teenistus ja seltskonnaelu muutusid talle õige pea tüütuks. Pettumus viis ta evangeelsete kristlaste hulka – see oli baptistidele lähedane protestantlik usulahk. Venemaal nimetati selle usulahu pooldajaid redstokistideks (selle looja Briti lordi Redstocki nime järgi, kes 1874. aastal tuli Peterburi jutlustama), hiljem aga paškovlasteks. Erupolkovnik V. Paškov innustus lord Redstocki ideedest ja asutas „Hingelis-moraalse lugemisvara edendamise ühingu”. Paškovlased ei kiitnud heaks vaimulikku hierarhiat, sakramenti, ikoone ega ka mingeid teisi usulisi kombetalitusi. Keiser Aleksander III käsul saadeti Paškov Venemaalt välja. Ta elas Inglismaal ja suri 1902. aastal, kuid ka pärast tema surma usulahu pooldajate arv aina kasvas ning jõudis kaheteistkümne tuhande liikmeni. Nad nimetasid end uusevangelistideks.

Vassili Tšitšerin ei katkestanud ametlikult sidemeid õigeusuga, kuid oli siiski tugevasti lord Redstocki ideede mõju all. Tšitšerin-vanema diplomaatiline karjäär lõppes, kui tema naise Georgine Mayendorfi vaimuhaige onupoeg Rudolf Mayendorf teda rängalt solvas. Sellele oleks pidanud järgnema duell, kuid Vassili Tšitšerin keeldus usuliste põhimõtete tõttu relva kätte võtmast. Tolle aja kirjutamata seaduste kohaselt pidi ta seejärel otsekohe esitama erruminekupalve. Ta jättiski oma teenistuse ja naasis Tambovimaale, Karauli. Seal elas ta väga sügavalt üle kõike, mis oli seotud ärajäänud duelli ja erruminekuga. Talle tundus, et ümberkaudsed peavad teda võitlemisest keeldumise tõttu argpüksiks. Et oma mehisust tõestada, suundus ta Punase Risti missiooni koosseisus vabatahtlikult Balkani sõtta. Oma elu säästmata tõi ta haavatuid lahinguväljalt ära. See ettevõtmine sai talle saatuslikuks – ta haigestus tuberkuloosi, haigus progresseerus kiiresti. Jõudnud täiesti haigena koju tagasi, suri ta nelja aasta pärast.

Isa haigus ja surm jätsid Georgi Vassiljevitši lapsepõlvele väga sünge pitseri. Enda sõnul kasvas ta üles üksildasena, eksalteeritud õhkkonnas, eemal reaalsusest. Ta seisis sageli akna juures ja jälgis kadedalt tänaval liikuvaid gümnasiste. Ta ihkas suhtlemisvõimalusi. Kuid Tšitšerinite kinnine eluviis ei lasknud tal eakaaslastega lävida. Ühispalvused, vaimulikud laulud, valjuhäälne piiblilugemine olid nende perekonnaelu peamiseks sisuks. Eakaaslastest eemale jäetuna hakkas ta varakult lugema tõsist kirjandust, sealhulgas ka ajalooraamatuid. Kes oleks osanud arvata, et see talle aja möödudes nii kasulikuks osutub…

Pärast isa surma sai Georgi Vassiljevitši hooldajaks tema onu Boriss Nikolajevitš. Tulevane rahvakomissar hindas kõrgelt onu majas valitsenud intellektuaalset õhkkonda: „Nii onu kui tädi olid oma mõistuselt ja arengutasemelt ebatavalised inimesed, seal oli ülimalt intellektuaalne õhkkond, seal viibimine andis mulle väga palju.” Ema õpetas Georgit pidama lugu kunstist ja kasvatas temas romantilist suhtumist õnnetutesse inimestesse. Ta idealiseeris talurahva elu. Oma perekonna vaesus näis talle häbistavana. Ta tundis end alandatuna ja solvatuna. Tal oli kalduvus enesesüüdistamisele ja alaväärsuskompleksile. Lisaks oli ta juba loomu poolest häbelik ja endassesulgunud. Ta kasvas teadmisega, et tema elu on äpardunud. Koolis oli tal väga raske, kuna ta ei osanud kaaslastega läbi saada. Raske iseloom ja endassesulgumine saatsid teda läbi kogu elu. Sõpru tal praktiliselt ei olnud, kui mitte arvestada Mihhail Kuzmini. Nad kohtusid siis, kui Tšitšerinid 1886. aastal Peterburi asusid, kus Georgi hakkas õppima 8. poeglastegümnaasiumis. Seal nad Kuzminiga tuttavaks saidki. Mõlemad olid äärmiselt haavatavad, nad olid sugulashinged, neid lähendas armastus muusika ja luule vastu.

Mihhail Kuzmin kirjutas päevaraamatus: „Viiendas klassis tuli meile Tšitšerin, kellega ma peagi sõbrustama hakkasin ja kelle perekonnal oli mulle väga sügav mõju. Ma olin rõõmus, kui sain puhata suures, „ehtsas” härrastemajas… Meid liitis ühte muusika jumaldamine, me jooksime koos „Beljajevi kontsertidele” („Vene sümfoonilisi kontserte” korraldati Peterburis selleks, et tutvustada vene heliloojaid), õppisime tundma Mozartit, käisime teatris, kus istusime rõdul. Mina hakkasin muusikat kirjutama, me esitasime perekonnaõhtutel oma helitöid…”

Välisministrid. Romantikud ja küünikud

Подняться наверх