Читать книгу Välisministrid. Romantikud ja küünikud - Leonid Mletšin - Страница 2

Ühel 1923. aasta oktoobrikuu pühapäeval läks Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees, sõja- ja mereväe rahvakomissar, poliitbüroo liige Lev Trotski jahile, tegi seal jalad märjaks ja külmetas tugevasti.

„Ma jäin voodisse,” kirjutas ta oma elulooraamatus. „Pärast gripihoogu tekkisid mul kummalised palavikuhood. Arstid ei lubanud mul voodist tõusta. Niiviisi lamasin ma kogu lõppeva sügise ja terve talve. See tähendas, et ma olin 1923. aastal „trotskismi” asjus puhkenud diskussiooni ajal haige. On võimalik ette näha sõda ja revolutsiooni, kuid võimatu on ette aimata sügisese pardijahi tagajärgi.”

Haigestumine oli tõepoolest saatuslik. Tema jaoks nii kurvalt lõppenud jahiretkele läks Trotski riigi tähtsuselt teise mehena, kelle populaarsust võis võrrelda Lenini omaga. Kui ta mõne kuu pärast terveks sai, märkas ta, et oli muutunud tagakiusatavaks opositsionääriks, kes oli kaotanud võimu ja keda ümbritsesid leppimatud vaenlased. Trotski arvates juhtus kõik seepärast, et salapärane haigus oli ta maha murdnud.

Arstid määrasid Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehele voodirežiimi ja ta raviski end püüdlikult. Ajal, kui parteiaparaati ärgitati „trotskismiga” võitlema, viibis Lev Davidovitš Moskva lähedal sanatooriumis, tegeles oma haigusega ning ei saanud hästi aru, millised muutused riigis toimuvad. Mida võibki nõuda mehelt, keda piinab kõrge palavik ja kelle suhtlusring piirdub vaid Kremli arstidega?

Muide, pole raske märgata hämmastavat kontrasti Trotski ja Lenini vahel: juba surmahaigust põdev Lenin püüdis arstide rangest keelust hoolimata riigi poliitikaelus osaleda ja seda mõjutada. Kui Trotski haigestus, tõmbus ta otsustavalt kõigist kohustustest eemale, ta mõtiskles, meenutas ja kirjutas. Lenin kippus töö juurde, Trotski aga kuulas meelsasti arstide soovitusi, et on tarvis puhata ja ennast ravida.

Kompenseerimaks oma varasema elu raskusi ja ebamugavusi, kohanesid bolševike ninamehed kärmesti oma uue seisundi eelistega. Nad käisid end ravimas välismaal, enamasti Saksamaal, viibisid sanatooriumides ja võtsid pikki puhkusi. Nad ei vaielnud vastu, kui arstid, kes oma kõrges ametis patsientide meeleolu väga peenelt tajusid, soovitasid neil puhata mugavates oludes.

Trotskit ravinud arstid ei suutnudki tema haiguse lõplikku diagnoosi määrata, kuid soovitasid talle tungivalt minna kuni täieliku tervenemiseni puhkama mõnda lõunapiirkonna kuurorti. Pravda avaldas 1924. aasta 8. jaanuaril Trotski tervisliku seisundi kohta bülletääni, millele olid alla kirjutanud kuus arsti. Need leidsid, et Trotski vajab vähemalt kaheks kuuks puhkust ja peab sõitma ravile Kaukaasiasse. Poliitbüroo andis talle meeleldi puhkust. Moskvas ei tahetud teda üldsegi näha…

Lev Davidovitš ei hakanud meedikutega vaidlema ja suundus lõunasse, päikeselisesse Abhaasiasse.

„Šifreeritud telegramm Lenini surma kohta jõudis meieni, kui olime koos abikaasaga Tiflisi raudteejaamas,” meenutas Trotski hiljem. „Ma saatsin otseliini kaudu Kremlisse šifreeritud teate: „Pean vajalikuks tulla Moskvasse. Millal matused on?” Vastus Moskvast jõudis pärale umbes tunni pärast: „Matused on laupäeval, te ei jõua õigeks ajaks siia. Poliitbüroo leiab, et tervislikku seisukorda arvestades tuleks Teil sõita Suhhumi. Stalin.” Ma ei pidanud võimalikuks nõuda, et matused ainult minu pärast edasi lükataks. Alles Suhhumis, kui ma sanatooriumi verandal tekkide all lamasin, sain teada, et matused olid edasi lükatud pühapäevale.”

Trotski oli veendunud, et Stalin pettis teda teadlikult: ta ei tahtnud, et Lev Davidovitš matustel viibiks. Oma kõnemeheande ja efektse esinemisega oleks Trotski Lenini kirstu juures võinud näida juhi kõige ilmsema mantlipärijana. Tema äraolekul aga andis Stalin ise ustavusvande Lenini ideedele.

Kuid kas Trotski poleks pidanud ise taipama, et ta peab viivitamatult kohale minema? Ja mitte ainult selleks, et võimu jagamises osaleda. Lenini surm oli kogu riigi jaoks suur vapustus. Sellisel hetkel ei oleks Revolutsioonilise Sõjanõukogu ja poliitbüroo liige Trotski tohtinud Moskvast eemal olla. Kui ta poleks rongiga õigeks ajaks kohale jõudnud, oleks võinud minna lennukiga. Selle asemel aga siirdus ta rahulikult sanatooriumisse.

Suhhumis lamas Lev Davidovitš päevade kaupa, nägu päikese poole, vaatas merd ja palme ning meenutas oma kohtumisi Leniniga, mõtles sellest, millise raamatu ta peaks revolutsiooni kohta kirjutama. Moskvas aga kujunes sel ajal välja uus juhtkond, kes oli kindlalt otsustanud vabaneda ohtlikust võistlejast – Lev Trotskist.

„Minult on korduvalt küsitud, küsitakse veel nüüdki, et kuidas te saite oma võimu kaotada?” nii alustab Trotski oma mälestuste ühte peatükki. Ja ta vastab ärritunult: „Kõige sagedamini peitub selles küsimuses naiivsevõitu ettekujutus millegi materiaalse käestlaskmisest: justkui oleks kaotatud võim midagi sellist nagu kella või märkmiku kaotsiminek.”

Trotskile ei meeldinud seda teemat arutada, kuid talle kuulunud võimu oli ta tõesti kaotanud. Ta kaotas kõik – oma seisundi, reputatsiooni, pooldajad, lapsed, kes Stalini käsul tapeti, ja lõpuks ka oma elu. Loomulikult ei olnud selle põhjuseks külmetumine 1923. aasta sügisel…

Neil aastail olid Lenini ja Trotski nimed kõlanud kõrvuti. Nii vaenlased kui sõbrad nimetasid neid revolutsiooni juhtideks.

Kuulus vene filosoof Nikolai Berdjajev kirjutas: „Vaieldamatult seisab Lev Trotski peajagu kõrgemal teistest bolševikest, kui Leninit mitte arvestada. Lenin on muidugi temast võimsam ja tugevam, ta on revolutsiooni juht, kuid Trotski on andekam ja säravam …”

Trotski oli erakordselt särav isiksus. Kuid tal jäi väheks seda, mida oli küllaga Leninil ja hiljem Stalinil – võimuiha, tema polnud võimufanaatik. Ta uskus naiivselt, et talle piisab sellestki, mis tal juba on. Ta ei mõistnud, et võimu pärast võideldakse viimse hingetõmbeni, mitte ainult revolutsiooni ja sõja ajal.

Sünnipäevakingitus

Lenini ja Trotski isiklikud suhted olid keerulised. Trotski oli Leninile väga lähedane siis, kui nad esimesi aastaid sotsiaaldemokraatlikus liikumises osalesid ja kui Lev Davidovitšit nimetati „Lenini malakaks”. Seejärel liitus Trotski menševikega ja nende teed läksid lahku – kuni 1917. aastani.

Emigratsioonis olles võitlesid nad ägedalt, sealhulgas ka raha pärast, mis oli saadud „eksproprieerimise” teel (peamiselt pankade röövimise tulemusena) ja mida sotsiaaldemokraadid ei suutnud omavahel jagada. Seejuures väljendusid nad üpris ebadiplomaatlikult. Noil aastail oli see sotsiaaldemokraatide seas väga levinud stiil. Lenin vandus oma kirjades nagu veovoorimees. Ega Trotski ka võlgu ei jäänud.

1913. aastal kirjutas Trotski ühes erakirjas: „Praegu on kogu leninismi hoone rajatud valele ja võltsimisele ning kannab endas lagunemise mürgist alget. Mõttetu painajana tundub see närune sõnelemine, mida õhutab selliste asjade suur meister Lenin, see vene töölisliikumise igandite elukutseline ekspluateerija.” Hiljem käskis Stalin selle kirja trükis avaldada.

Lenin muidugi teadis, mida sellised kirjatükid tegelikult väärt on ning vahetas viha kähku heatahtlikkuse vastu, kui hiljutise hävitava kriitika objektist oli saanud poliitiline liitlane. Inimesed, keda ta oli sõimanud, jäid ikkagi tema lähemateks kaasvõitlejateks, abilisteks ja isiklikeks sõpradeks. Lenin oli 19. sajandi inimene. Ta võis väga kergelt arutleda vajaduse üle lasta maha need, keda ta pidas nõukogude võimu vaenlasteks, kuid vaidlusi ja poliitilisi erimeelsusi ei pidanud ta vaenutsemist ja represseerimist väärivaks.

1917. aastal liitus Trotski bolševikega, leides, et varasemad erimeelsused ei oma tähtsust. Ta toetas Leninit täielikult ja edasi läksid nad koos. Kohe pärast revolutsiooni toimunud Petrogradi parteikomitee istungil ütles Lenin, et praegu „pole paremat bolševikku, kui on Trotski”. Seda Lenini kõnet ei avaldatud kuni perestroika aastateni – just Trotski kohta käivate sõnade pärast.

Revolutsiooniaastal oli Trotski mäslevas Petrogradis üks silmapaistvamaid tegelasi. Ta oli istunud neli aastat tsaari vanglates ja viibinud kaks aastat asumisel. Ta oli kaks korda Siberist põgenenud. See lisas talle diskussioonides autoriteeti. Ta oli fantastiliselt osav kõnemees. Tema esinemised võlusid kuulajaid sõna otseses mõttes.

Kadettide partei aktivist Ivan Kutorga, kes pani kirja mälestused 1917. aasta kõnemeestest, kirjutas Trotski kohta nii: „Talupoegade kongressil esines Trotski tema vastu äärmiselt vaenulikult meelestatud auditooriumi ees. Tundus, et bolševike kõnemehel ei õnnestu lausuda ühtegi sõna. Ja tõepoolest, kaitsesõda ning esseerlust pooldavad delegaadid katkestasid esialgu Trotski iga sõna. Kuid mõne minutiga sai leidliku ja kirgliku esinemisega Trotski auditooriumi juba sedavõrd oma mõju alla, et sundis ennast kuulama. Kõne lõpus kuulis ta isegi aplausi.”

Neil aastail hakkas ilmnema ka Trotski kui väga võimeka kirjamehe ajakirjanikuanne. Hiilgav sotsioloog Pitirim Sorokin, kes neil kuudel aktiivselt osales poliitikaelus, on rahulolevalt meenutanud: „Suurepärased olid Trotski sarkastilised artiklid, milles ta piitsutas ja naeris välja oma oponente, nende seas ka mind. See oli väga hea satiir.”

Kuid Trotski ei hiilanud mitte ainult miitingutel. Tal oli ka organisaatoriannet. See avaldus juba esimese vene revolutsiooni ajal. 1905. aasta oktoobris valiti Peterburi tööliste saadikute nõukogu esimeheks menševikust advokaat Pjotr Hrustaljov (tema tegelik nimi oli Georgi Nossar, parteiline varjunimi aga J. Perejaslavski). Kuid nõukogus sai Trotskist kiiresti peamine tegija.

Tulevane hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski on hiljem meenutanud, kuidas keegi Lenini juuresolekul lausus:

„Perejaslavski täht on langemas, nõukogus on praegu kõige tugevam mees Trotski.”

Lenini ilme muutus hetkeks süngeks, kuid siis ta ütles:

„Mis parata, Trotski on selle oma väsimatu ja silmapaistva tööga ära teeninud.”

Kui Nossar-Hrustaljov novembris arreteeriti, valitigi Trotski Peterburi nõukogu esimeheks. Muide, peagi arreteeriti ka Lev Davidovitš ise. Teda ei kohutanud ei vangikong ega ülekuulamised. Kohtus käitus ta väga julgelt.

Lunatšarski jätkas:

„Trotski populaarsus Peterburi proletariaadi seas oli tema arreteerimise hetkel väga suur… Ma pean ütlema, et kõigist sotsiaaldemokraatide juhtidest aastail 1905–1906 oli Trotski oma noorusele vaatamata kõige parema ettevalmistusega, temas oli kõige vähem seda emigrantlikku kitsarinnalisust, mis, nagu ma juba märkinud olen, segas sel ajal ka Leninit; Trotski tajus teistest paremini, mida tähendab riiklik võitlus. Ei Lenin ega Martov ei võitnud tegelikult midagi. Plehhanov kaotas üpris palju… Trotski aga tõusis just siis esiritta.”

Trotski etendas kõige olulisemat rolli 1917. aasta suve ja sügise sündmustes, kui Lenin, kes püüdis ennast arreteerimisest päästa, Petrogradist lahkus ja ennast varjas.

Boriss Nikitin, Petrogradi sõjaväeringkonna sõjaväe vastuluure ülem 1917. aastal, pidas bolševikke sakslaste kinnimakstud agentideks ja püüdis neid istuma panna. 1917. aasta 1. juulil kirjutas ta alla 28 arreteerimisorderile. Selles nimekirjas oli esikohal Lenin.

Nikitin võttis kaasa abiprokuröri ja viisteist sõdurit ning sõitis Lenini korteri juurde, mis oli sel ajal Širokaja tänavas.

„Jätnud tänavale kaks vahiposti, läksime koos kolme sõduriga trepist üles,” kirjutas Nikitin hiljem. „Korteris oli Lenini naine Krupskaja. Selle naisterahva jultumus oli piiritu. Kuid me ei saanud ju teda püssipäradega peksta. Ta võttis meid vastu, karjudes: „Sandarmid! Just nii nagu vana režiimi ajalgi!” Kogu läbiotsimise ajal tegi ta samalaadseid märkusi… Nagu oodata võis, ei leidnud me Lenini korterist midagi olulist…”

Ühe kingsepa abiga, kes oli parandanud Trotski mingi naissugulase saapaid, õnnestus vastuluurel Lev Davidovitši asukoht kindlaks teha. Kohale sõitis energiline komandantuuriohvitser kapten Sokolov koos vahtkonnaga.

Kella viie paiku hommikul jõudis nukker kapten Sokolov tagasi ilma vahialuseta.

„Mis juhtus?” päris Nikitin imestunult.

„Sisenedes majja, kus Trotski elab, kohtasin ma Tšernovi,” kandis kapten ette. „Ta käskis teile edasi öelda, et Kerenski ja Ajutine Valitsus on Trotski arreteerimise otsuse tühistanud.”

Viktor Tšernov, üks esseeride partei asutajaid, oli Ajutise Valitsuse põllumajandusminister. Ta võlgnes Trotskile oma elu.

Lugu oli juhtunud Petrogradis juulisündmuste ajal, kui mässav rahvahulk oli Tšernovi Tauria palee juures kinni võtnud ja valmistus temaga julmalt arveid õiendama. Tšernovi õnneks ilmus kusagilt ootamatult välja Trotski. Seda stseeni kirjeldas Fjodor Raskolnikov, kes oli toonud palee juurde Balti madrused: „Raske öelda, kui kaua rahvahulga tormiline mässamine kestnud oleks, kui appi poleks tulnud sm. Trotski. Ta hüppas hoogsalt auto kapotile ja nõudis vaikust, vehkides energiliselt ning laias kaares käega nagu inimene, kes on tüdinud ootamast. Lärm vaibus otsekohe, saabus täielik vaikus. Valjult ja selge metalse häälega pidas Lev Davidovitš lühikese kõne, mille ta lõpetas küsimusega:

„Kes on selle poolt, et Tšernovi suhtes vägivalda tarvitada, tõstku käsi.”

Keegi ei teinud suudki lahti, polnud kuulda ühtegi vastuväidet.

„Kodanik Tšernov, te olete vaba,” lausus Trotski pidulikult, end kogu kehaga põllumajandusministri poole pöörates ja teda žestiga autost välja kutsudes.

Tšernov oli hirmust poolsurnud. Mina aitasin tal autost väljuda. Piinatud näoilmega ja ebakindlal sammul astus ta trepist üles ja kadus palee vestibüüli. Rahul oma võiduga, lahkus Lev Davidovitš koos temaga.”

Võlg on võõra oma. Kuulnud kavatsusest Trotski arreteerida, otsis Tšernov üles sõja- ja mereväeministri Aleksandr Kerenski ja veenis teda korraldust tühistama, ise kiirustas aga päästma oma hiljutist päästjat.

Nikitin oli nördinud ja läks Petrogradi sõjaväeringkonna juhataja kindral Polovtsevi juurde. Too magas staabi juures väikeses toas. Nikitin raputas kindralit üsna hoolimatult õlast ja lausus ägedalt:

„Palun mind otsekohe erru saata. Ma ei saa ega tahagi enam teenida.”

„Pea kinni,” püüdis Polovtsev teda rahustada. „Seleta kõigepealt, milles asi on.”

Nikitin kandis lühidalt ette.

„Ah nii?” imestas lõpuks täiesti ärganud kindral. „Aga mida mina saan teha, kui see on sõjaministri käsk? Ma võin sulle vaid üht soovitada – sõida peaprokuröri juurde ja esita ministri korralduse peale kaebus.”

Kahe tunni pärast oli Nikitin justiitsministri juures. Sel ametikohal oli ajutiselt Skarjatin. Ta kuulas vastuluure ülema ära ja lubas viivitamatult protesti esitada.

Kell üksteist hommikul helistas Skarjatin Nikitinile ja teatas vabandaval toonil, et valitsuse otsus Trotski arreteerimisotsuse tühistamise kohta on lõplik.

Trotski arreteerimise kavatsusest sai teada kogu Petrograd. Vastuluure ülema juurde tuli protesteerima rühm Petrogradi nõukogu liikmeid, ja mis iseloomulik – tulid need, kes bolševike vastu sümpaatiat ei tundnud.

„Kuidas? Te tahtsite Trotski arreteerida?” Selles küsimuses ei tajunud Nikitin isegi mitte niivõrd etteheidet kui teatavat kaastunnet, nagu oleks vastuluure ülem pisut arust ära.

„Jah. Ma nõuan seda ka praegu!”

„Kuid see on ju Trotski! Mõistate – Trotski!” seletasid saadikud üksteise võidu.

Nikitini sõnul Lenini arreteerimise otsus sellist protesti ei põhjustanud.

Selleks ajaks olid Ajutise Valitsuse uurimisorganid jõudnud järeldusele, et bolševike juhid olid juuli esimestel päevadel püüdnud alustada relvastatud ülestõusu riigivõimu vastu. Bolševikud kuulutati kontrrevolutsiooniliseks jõuks. Lenin lausus Trotskile lootusetult:

„Nüüd lasevad nad meid kõiki maha. See on nende jaoks kõige sobivam hetk.”

Ajutise Valitsuse justiitsminister ja peaprokurör Pavel Maljantovitš andis korralduse: „Arreteerida Uljanov-Lenin Vladimir Iljitš, süüdistatavana Peterburis kolmandal ja viiendal juulil toimunud relvastatud väljaastumise asjus.”

Lenin ja talle väga lähedane Grigori Zinovjev, KK liige ja üks Pravda toimetajaid, pagesid linnast, kartes kohut ja vangistamist. „Leninit ei olnud, ülejäänutest ei kaotanud pead üksnes Trotski,” meenutas hiljem Nikolai Muralov, kellest sai Moskva sõjaväeringkonna esimene juhataja.

Trotski ei põgenenud Petrogradist. Ta kirjutas Ajutisele Valitsusele avaliku kirja, öeldes, et kui Leninit juletakse nimetada saksa spiooniks, siis palub tema ka ennast spiooniks lugeda. Trotski ise nõudis enda arreteerimist ja avalikku kohtumõistmist. 23. juulil Trotski arreteeritigi. Teda peeti Krestõ vanglas kinni kaks kuud, seejärel tuli ta vabastada. Vanglas viibimine tõstis tema populaarsust veelgi.

Meenutused 1917. aasta oktoobrist ei jäta kahtlust: Lenin läks peitu, et pääseda arreteerimisest. Paljud süüdistasid teda arguses, selles, et ta otsustaval hetkel põgenes. Võib-olla jättis vanema venna Aleksandr Uljanovi hukkamine Vladimir Iljitši psüühikasse kustumatu jälje.

Kogu ettevalmistus ülestõusuks käis praktiliselt ilma Leninita. „Pärast juulikuist põgenemist langeb Lenini isiklik mõju järsult: tema kirjad jäävad hiljaks,” kirjutas polkovnik Nikitin. „Pööbel tõuseb üles. Revolutsioon tõstab esile oma juhi – Trotski… Trotski on oma ümbritsejatest terve sülla jagu üle…

Pööbel kuulab Trotskit, raevutseb ja hõõgub. Trotski ja pööbel annavad vastastikku tõotusi. Revolutsioonis nõuab rahvamass poosi, kohest efekti. Trotski on revolutsiooni jaoks sündinud, tema ei põgenenud… Üha lähemale jõuab Trotski oktoober, mille ta oli plaanipäraselt ette valmistanud ja tehniliselt kavandanud. 25. septembril Petrogradi nõukogu etteotsa saanud Trotski boikoteerib Kerenski eelparlamenti. Trotski kui Sõja-Revolutsioonikomitee esimees koostab plaani, juhib ülestõusu ja teeb teoks bolševistliku revolutsiooni…

Järk-järgult tõmbab Trotski polgud enda poolele, järjekindlalt, päev-päeva järel hõivab ta arsenalid, administratiivasutused, laod, vaksalid ja telefonijaama…”

Lenini äraolekul etendas Trotski peamist rolli. Metoodiliselt tõmbas ta kogu pealinna garnisoni enda poolele. Juba 21. oktoobril tunnistasid Petrogradi relvastatud väeosad Petrogradi nõukogu võimu. Sellest päevast ei kuulunud pealinn enam Ajutisele Valitsusele, vaid Trotskile.

Ajutise Valitsuse poolele jäi vaid Peeter-Pauli kindlus. Trotski sõitis sinna. Ta esines seni vaatlejapositsioonil püsinud garnisoni koosolekul ning sõdurid otsustasid toetada tööliste ja soldatite saadikute nõukogu.

II nõukogude kongress, mille toimumise ajale oli kavandatud sõjaline riigipööre Petrogradis, algas Trotski sünnipäeval – 25. oktoobril. See oli Trotski kingitus iseendale.

Oktoobriülestõusu otsustava öö veetis Trotski Smolnõi kolmandal korrusel Sõja-Revolutsioonikomitee toas. Sealt juhtis ta sõjaväeosade tegevust. Tema juurde tuli Lev Kamenev, kes oli relvastatud ülestõusu vastu, kuid pidas oma kohuseks olla otsustaval hetkel Trotski kõrval.

Oktoobrirevolutsiooni esimese aastapäeva puhul kirjutas Stalin Pravdas: „Kogu töö ülestõusu tegelikul organiseerimisel toimus Petrogradi nõukogu esimehe Trotski vahetul juhtimisel. Võib kindlalt öelda, et garnisoni kiire ületuleku eest nõukogu poolele ja Sõja- Revolutsioonikomitee töö oskusliku juhtimise eest on partei võlgu ennekõike ja kõige suuremal määral sm. Trotskile.”

KK ja Sõja-Revolutsioonikomitee liige Uritski rääkis neil päevil vaimustusega Lunatšarskile:

„Kui tark Lenin ka ei ole, kuid Trotski geniaalsuse kõrval hakkab ta tuhmuma.”

Oma tähtsuse poolest revolutsioonilises liikumises oli Trotski Leniniga võrdsel tasemel. Kõigist bolševike juhtidest olid vaid neil kahel vajalikud omadused, et võtta võim ja seda mitte käest lasta.

Akadeemik ja endine poliitbüroo liige Aleksandr Jakovlev, kes kõige põhjalikumalt tunneb meie riigi arhiividokumente, on öelnud: „Avantürismi, võimujanu ja julmuse poolest asetaksin ma Trotski Leniniga samale tasandile. Nad olid võimekad inimesed. Oskasid kirjutada ja veenda. Oskasid leida tõsiseid argumente.”

„Las võtab välisasjad”

Trotski unistas kirjaniku ja ajakirjaniku elukutsest. Võim tuli bolševike kätte nii kiiresti ja ootamatult, et Lev Davidovitš ei jõudnud veel otsustada, millega ta tegelema hakkab.

KK istungil tegi Lenin ettepaneku määrata Trotski Rahvakomissaride Nõukogu esimeheks. Trotski keeldus.

„Miks ometi?” käis Lenin peale. „Te olite ju Petrogradi nõukogu eesotsas, kui see võimu võttis.”

Kuid Trotski mõistis, et see ametikoht peab kuuluma Leninile kui võitnud partei liidrile.

Seejärel nõudis Lenin, et Trotski asuks juhtima siseasjade ametkonda: võitlus kontrrevolutsiooniga oli kõige tähtsam. Lev Davidovitš loobus ka sellest ettepanekust. Muu kõrval esitas ta keeldumise ühe argumendina oma rahvusliku päritolu: juut ei peaks sellesse ametisse astuma. Vladimir Iljitš vihkas ja põlgas antisemiite kõigest hingest, seepärast ta ägestus:

„Meil on suur rahvusvaheline revolutsioon, mis tähtsust saab siin olla pisiasjadel?”

„Revolutsioon on küll suur,” vaidles Trotski vastu, „kuid ka lolle on veel piisavalt.”

„Kas me peame siis lollide järgi joonduma?”

„Joonduma või mitte, kuid väikese hinnaalanduse võiks lollusele mõnikord siiski teha: milleks kohe alguses endale liigseid raskusi tekitada?”

Trotski hakkas seletama, et kõige meelsamini jätkaks ta ajakirjanduslikku tegevust. Kuid sellele vaidles vastu juba KK sekretär Jakov Sverdlov:

„Selle töö me anname Buhharinile.”

Praktilise meelega Sverdlov leidis ka Trotskile ameti:

„Lev Davidovitš tuleb Euroopale vastu seada. Las võtab välisasjad.”

„Mis välisasju meil praegu olla saab?” kehitas imestunult õlgu Lenin, kes nagu kõik teisedki ootas algavat maailmarevolutsiooni, kuid järele mõelnud, jäi nõusse.

Nii saigi Trotskist Nõukogude Venemaa esimene välisminister. Ta oli minister, täpsemalt rahvakomissar, üpris lühikest aega – alla viie kuu, 1917. aasta 8. novembrist kuni 1918. aasta 13. märtsini.

Üliõpilaspäevil osalesin ma Moskva Riiklikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis (välisministeeriumi kaadri taimelavas) teaduskonverentsil, mis oli pühendatud „esimesele välisministrile Tšitšerinile”. Tulevastel nõukogude diplomaatidel polnud vaja teada, et esimene oli Trotski…

Oma diplomaatilisse tegevusse suhtus Trotski pisut pealiskaudselt, oli ju selge, et see pole praegu peamine. Hommikust õhtuni oli ta hõivatud tegevusega Petrogradi nõukogus ja Sõja-Revolutsioonikomitees.

Kui keegi vana bolševik palus Trotskil ennast rahvakomissariaati tööle võtta, vastas too:

„Mul on kahju teid sellele tööle võtta. Mul töötavad seal juba Polivanov ja Zalkind. Rohkem pole sinna vanu seltsimehi vaja. Ma ise võtsin selle ameti vastu ainult seetõttu, et mul jääks rohkem aega partei asjadega tegelemiseks. Mul on seal pisike tööots: avaldada salajased lepingud ja siis see kontor kinni panna.”

Need Trotski sõnad olid muidugi kas viisakas keeldumine või siis nali. Kuigi ta ilmselt lähtus ka sellest, et revolutsiooni saatust ei otsustata diplomaatiarindel.

Trotski ütles, et maailma proletariaat diplomaatiat ei vaja, töötajad mõistavad üksteist ka ilma vahendajateta. Ajaloolaste sõnul ei suutnud ta üldse taibata, kuidas võiks revolutsionäär diplomaadiks hakata. Diplomaatia oli Smolnõis sõimusõna, saladiplomaatia pälvis täielikku hukkamõistu. Pealegi tegi maailmarevolutsiooni ootus diplomaatia mittevajalikuks. Ega Lenin siis asjata ei öelnud: „Meie üritus on ülemaailmse proletaarse revolutsiooni üritus, ülemaailmse nõukogude vabariigi loomise üritus.” Kui aga revolutsioon võidab kogu maailmas, siis mis diplomaatiat saab olla revolutsionääride vahel?

Trotski ees seisis üks praktiline ülesanne – tuua Venemaa sõjast välja. Selleks oli tarvis võtta ühendust sõdivate riikidega. Kuid varsti selgus, et revolutsiooniline võim, mis on otsustanud hakata riiki juhtima, peab siiski täitma ka mõningaid kohustusi – vähemalt kuni maailmarevolutsiooni puhkemiseni.

Vana välisministeeriumi töötajad Nõukogude valitsust ei tunnustanud ega kavatsenudki selle käske täita. Revolutsioonijärgsel päeval saabus ministeeriumisse morn ja sõnaaher Uritski, kellest peagi sai Petrogradi Tšekaa esimees ja kes varsti tapeti. Uritski esitas Sõja-Revolutsioonikomitee mandaadi, millega ta oli määratud „komissariks välisministeeriumi juurde”. Ta käis ministeeriumi hoone läbi ja lahkus. Rohkem ta välisministeeriumi asjadega ei tegelnud.

Kui Trotski ministeeriumisse saabus, pidas ta diplomaatidele lühikese kõne. Kuid sellele auditooriumile ei suutnud ta erilist muljet jätta. Keegi ei uskunud, et bolševikud suudavad võimule jääda. Ja kui nii, siis mis nendega ikka tseremoonitseda?

Välisministeeriumi ülddepartemangu direktor Vladimir Lopuhhin on meenutanud, kuidas Venemaa asjuri ajutine kohusetäitja, Abessiinias töötanud Boriss Tšemerzin püüdis Trotskit noomida:

„Te olete Bronštein, mitte Trotski. Võttes endale nime, mis teile ei kuulu, olete isehakanu.”

Trotski vastas rahulikult, et hulk aastaid kestnud põrandaalune võitlus vaheldumisi tsaari vanglates viibimisega, mil oli hädavajalik võtta endale poliitiline „võitlejanimi”, õigustab piisavalt selle konspiratiivse nime kasutamist, mille all tema, Trotski, poliitikaringkondades kõige rohkem tuntud on. Aadlik Lopuhhini sõnul, kes oli selle episoodi üle nördinud, „olid Tšemerzini sõnad piinlikkust tekitavalt võltsid”. Korralikus seltskonnas peeti häbiväärseks paljastada varjunimesid, kui sellega osutati juudi päritolule…

Trotski ise on seda kohtumist meenutanud nii: „Ma ei läinud tükk aega välisasjade rahvakomissariaati, kuna istusin Smolnõis. Tegu oli sõjalise küsimusega – Krasnovi kallaletungiga meile, olid tehaste esindajate koosolekud ja terve hulk muid asju…

Me ei teadnud hoone sisse- ega väljapääse, ei teadnud, kus hoitakse salajasi dokumente, kuid Peterburi nõukogu ootas juba kannatamatult salajasi dokumente. Mul polnud vaba aega, et sinna vaatama minna. Kui ma siis ükskord ministeeriumisse läksin, kusjuures mitte esimesel päeval, vaid 5–7 päeva pärast seda, kui me olime võimu võtnud, siis öeldi mulle, et kedagi pole kohal…

Ma käskisin kokku kutsuda need, kes olid kohale ilmunud, ja hiljem selgus, et neid tuli kolossaalne hulk… Ma seletasin paari-kolme sõnaga, et kes soovib ausalt teenida, jääb teenistusse edasi. Kuid ma lahkusin midagi saavutamata…”

Siis nõudis Trotski, et kõik osakonnajuhatajad annaksid asjaajamise üle tema uutele abidele.

Hommikul tulid vanemad diplomaadid kokku ja otsustasid, et ei hakka bolševistlikku valitsust teenima. Mitte poliitilistel põhjustel, vaid seepärast, et nad olid ehmunud ja solvunud bolševike radikaalsete kõnede pärast, milles ähvardati karistada kõiki tsaariaegseid ametnikke. Kuidas saab teenida neid, kes soovivad sinu surma? Oli teinegi motiiv: aga mis siis, kui bolševikud varsti kukutatakse? Tulevad tagasi need, kes olid lahkunud, ning karistavad koostöö eest Lenini ja Trotskiga.

Enda määratud päeval Trotski kohale ei tulnudki. Tulid tema abid rahvakomissariaadi töö alal: menševik Jevgeni Polivanov ja bolševik Ivan Zalkind.

Tsaariaegse sõjaministri vennapoeg Polivanov oli lõpetanud Peterburi ülikooli, kus ta õppis korraga kahes teaduskonnas – ajaloo-keeleteaduskonnas ning idamaa keelte teaduskonnas. Teda peeti polüglotiks, ta oskas tõepoolest paljusid keeli.

Polivanov asus välisasjade rahvakomissariaadis juhatama Idaga suhtlemise osakonda. Kuid tema karjäär jäi lühikeseks: varsti selgus, et enne revolutsiooni oli ta kuulunud mustasajalisse „Vene Rahva Liitu”, pealegi jõi ta kõvasti, olevat tarvitanud ka kokaiini ning morfiumit ja külastanud Peterburis asunud hiina oopiumiurkaid. Purjuspäi kukkus Polivanov perroonilt alla ja rong lõikas tal käe otsast…

Zalkind, kes oli lõpetanud Sorbonne’i ülikooli, oli bioloogiadoktor ja oli juba nooruses liitunud sotsiaaldemokraatidega. Tema hakkas juhatama Lääne osakonda. Ivan Zalkind meenutas hiljem, kuidas nad koos Polivanoviga olid sõitnud kõigi silmapaistvamate välisministeeriumi ametnike juurde ja nõudnud, et need tuleksid ministeeriumisse „otsustavatele läbirääkimistele”. Paljusid ei õnnestunud kätte saada, mõned väitsid, et on haiged. Üks diplomaat, kes ütles end tõsiselt haige olevat, oli pugenud voodisse, ülikond seljas ja kingad jalas…

Järgmisel päeval tulid Polivanov ja Zalkind ministeeriumisse ja olid igaks juhuks kaasa võtnud Uritski allkirjaga arreteerimisorderid. Tegemist oli Petrogradi nõukogu Sõja-Revolutsioonikomitee määrusega, milles öeldi:

„Välisasjade rahvakomissari ettepanekul Sõja-Revolutsioonikomitee otsustab:

Endine…

Endine…

Endine… arreteerida ja toimetada Petrogradi revolutsioonilise sõjakohtu ette. Kõiki kohalikke nõukogusid, kohalikke sõja-revolutsioonikomiteesid ja piirivalvesalku kohustatakse rakendama kõiki abinõusid selle määruse täitmiseks.”

Tühjaks jäetud ridadele võis kirjutada mis tahes nime. Kuid seda hirmuäratavat dokumenti ei läinudki vaja. Ministeeriumi kõigist akendest paistis valgus, riidenagid olid üleriideid täis, ülemisel korrusel avanes aga vaatepilt, mis meenutas paraadvastuvõttu: kohal olid kõik need, kes olid kutsutud, ja paljud, keda ei olnudki kutsutud. Ministeerium oli täies koosseisus ametis.

Endine ministri asetäitja Aleksandr Petrjajev esitles Trotski abidele departemangude ja osakondade juhatajaid. Zalkind pidas lühikese kõne ametnike teenistusalasest vastutusest, tuletas meelde, et praegu on sõjaaeg, välisministeeriumi funktsioonid on aga sellised, et ei võimalda – riigi huvidest lähtudes – isegi lühikest tegevuse katkestust.

Endise ministeeriumi endised juhtijad sosistasid omavahel ja Petrjajev teatas, et nende otsus jääb endiseks: praegust valitsust nad teenida ei saa, kuid nad on valmis kompromissiks – võivad tegelda jooksvate asjadega, mis pole seotud poliitikaga: täita konsulaarkohustusi, tegelda vangidega ja nii edasi.

Trotski esindajad jõudsid järeldusele, et see on vaid peenemat sorti sabotaaživorm, mis lubab ametnikel jätkata Rahvakomissaride Nõukogu kahjustamist ja aidata oma sõpru. Zalkind lausus kategoorilisel toonil, et ministeeriumi ametnikud võivad jääda tööle vaid juhul, kui nad tunnustavad revolutsioonilist valitsust.

Polivanov lisas valjul häälel:

„Seltsimees Trotski ei saa täna teie juurde tulla, tal on Smolnõis palju tegemist. Ta tuleb homme hommikul. Ta palub teil kella kümneks kohale ilmuda.”

Järgmisel päeval Trotski tuligi. Tema välimus ei meeldinud Lopuhhinile absoluutselt: „Ta oli kuivetu ja tõmmu ning lausa erakordselt ja silmatorkavalt inetu. Näonahk kollakas. Hõredate allapoole rippuvate vuntside kohal kongus nina. Silmad pisikesed ja läbitungivad. Ammu pügamata ja hoolitsemata sakris tumedad juuksed. Laiad põsesarnad, mille tõttu raske rippuv lõug näis ebaloomulikult väljavenitatuna. Suur suu oli pikk ja kitsas, huuled õhukesed. Ja veel üks kummaline iseärasus! Kulmude kohal kõrgusid lausa erakordselt arenenud otsmikuluud, mis meenutasid sarvemüksusid.

Need sarvetaolised kühmud, suured kõrvad ja pisike kitsehabe tegid mulle läheneva mehe hämmastaval sarnaseks kuradiga, nagu teda rahvajuttudes kujutatakse.”

Paljud kaasaegsed on rääkinud Trotski „saatanlikust” ja „kiskjalikust” näoilmest. Paljud on aga märkinud, et temaga oli meeldiv ja huvitav suhelda. Küllap oli asi selles, kuidas keegi temasse suhtus.

Trotskil oli seljas kulunud saterkuub ja luitunud pluus, jalas kortsus püksid. Kuid ta rääkis meloodilise häälega ja väga viisakalt:

„Kellega mul on au?.. Mina olen Trotski.”

Ta hakkas kohe Lopuhhinit keelitama, et too oma ametisse edasi jääks. Ülddepartemangu direktor keeldus otsustavalt.

„Mis teil meie vastu on?” küsis Trotski keerutamata. „Vastake konkreetselt! Kas teile ei meeldi, et me lõpetame sõja, lubame talupoegadele maad, natsionaliseerime tehased ja vabrikud?”

Lopuhhin vangutas pead. Ta ei tahtnud minna tülli mehega, kelle sõna oli Petrogradis kõikvõimas.

„Sõja lõppemist saan ma vaid tervitada,” vastas Lopuhhin, „sest minu meelest on ilmselge, et armeed kui võitlusvõimelist jõudu meil enam ei ole. Ja rahvas on sõjast väsinud. Sõda tuleb lõpetada… Kuid asi pole selles! Mina olen juhindunud teistest põhimõtetest. Kui ma nüüd need reedan ja hakkan homsest juhinduma uutest ideedest, ei saa teie tunda minu vastu ei lugupidamist ega usaldust. Ja veel! Vabandage mind, kuid, lõppude lõpuks, ma ei usu teie võimu püsimajäämisse.”

Trotski hüüatas: „Aga just selles te eksite! Me oleme ainus partei, kellel on temperamenti! Ei, meie võim on kindel. Otsustame siis nii. Lükkame meie vestluse edasi. Kui te näete, et me pole lahkunud, siis tulge tagasi.”

Lopuhhin kasutas ära rahvakomissari soodsat meeleolu: „Kuid laske mul rahulikult lahkuda. Te ei suuda uskuda, kui väsinud ma olen, töötades äärmise pingega peaaegu sõja algusest alates. Ma vajan puhkust. Te peate minust aru saama. Ma olen kindel, et teie poliitiline võitlus on ka teid põhjalikult väsitanud.”

Rahvakomissar vaid muigas diplomaadi naiivsuse peale. Ja vastas:

„Mina isiklikult jõudsin välja puhata vanglas, kust ma alles äsja vabanesin. Te olete vaba. Võite kasutada oma vabadust, nagu soovite. Kui tahate, jääge siia. Kui tahate, sõitke ära. Võite minna koguni välismaale. Meie teid kinni pidama ei hakka.”

Need sõnad tähendasid palju. Asi oli selles, et juba 3. novembril oli Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee saatnud Soome–Rootsi piirijaama Torniosse – sõja tõttu oli see ainus ohutu koht Venemaalt Euroopasse minemiseks – sealsele komissarile lühikese telegrammi: „Piir on ajutiselt suletud. Ilma SRK erikorralduseta ei tohi kedagi üle piiri lasta.”

Hiljem järgnesid selgitused. Välisdiplomaatidel oli luba sõita mõlemas suunas. Venemaalt tohtisid lahkuda vaid need, kellel oli Sõja-Revolutsioonikomitee eriluba. Takistamatult võisid Venemaale tulla ainult poliitemigrandid…

Muu jutu sees rääkis Trotski Lopuhhinile, kes oli talle meeldima hakanud, et ta võttis välisministri portfelli vastu vaid parteidistsipliinile alludes, et erialalt on ta ajakirjanik ja tahaks töötada hoopis mõne ajalehe juures.

Samal ajal nõudsid rahvakomissari uued abid, et neile näidataks kõiki ametiruume, et neile antaks üle kogu raha, mis ministeeriumis on, ja et neile esitletaks seda töötajat, kes vastutab arhiivide ja šifrite eest.

Kohale saabus kantseleiülem krahv Tatištšev, kes korraldas uuele juhtkonnale ministeeriumis ekskursiooni. Trotski kirjutas: „Kantselei direktor Tatištšev viis meid kõikidesse tubadesse, näitas, kus milline võti on, kuidas seda keerama peab jne. Meil oli toona kahtlus, et mõned paberid võivad olla ära peidetud. Kuid see ei leidnud kinnitust. Kui me temalt küsisime, et kus siis saladokumendid on, vastas ta, et meie ettekujutus asjast kannatab mõningase fetišismi all, nagu peaksid need olema ilmtingimata kirjutatud pärgamendile jne. Need röövellikud kokkulepped olid lihtsalt šifreeritud telegrammid, nende koopiad olid üsna proosaliselt tavalistes kappides…”

Lõpuks võttis Zalkind Tatištševilt ära kõik neli võtmekimpu ja lasi krahvi minema.

Trotski määras kaks usaldusväärset seltsimeest, kes oskasid kirjutusmasinaga trükkida, ja saatis Pavlovski polgust kohale valvemeeskonna. Relvastatud valve pandi soomustatud ruumide uste juurde, neis ruumides olid viies hiigelsuures tulekindlas raudkapis pappkarbid saatkondade läkituste ja lepingute koopiatega.

1917. aasta 11. novembril avaldati ajalehes Izvestija Petrosoveta Trotski käsk: „Välisministeeriumi ametnikud, kes pole 13. novembri hommikul tööle asunud, vallandatakse ja nad kaotavad õiguse pensionile.”

Rahvakomissar täitis oma lubaduse. 14. novembri ajalehes ilmus pikk nimekiri endistest ministeeriumi töötajatest, kes „keeldumise eest alluda RKNle vallandatakse pensioni saamise õiguseta.”

Trotski lähtus sellest, et diplomaatia pole mingi keeruline teadus, ja kui ametnikud ei soovi uuele võimule alluda, saab rahvakomissariaat hakkama ka ilma nendeta.

22. novembril saatis rahvakomissariaat ringkirja kõigile välismaal asuvatele Venemaa diplomaatilistele esindustele, esitades vaid ühe küsimuse: kas ollakse nõus asuma uue võimu teenistusse? 26. novembril vabastati ametist 28 Venemaa välisesinduste juhti, „kuna vastust ei tulnud”.

Välisasjade rahvakomissariaadis hakkasid töötama armeele ja mereväele vajalikke aparaate valmistanud tehase „Siemens & Schuckert” töötajad ja sõdurid. Šifreerijad saadi mereväe peastaabist. Ministeeriumi töötajaist jäeti ametisse vaid kullerid ja teenija, kes olid avaldanud soovi uut võimu teenida. Hiljem lisandusid neile ka mõned diplomaadid, kes lõpetasid streikimise.

Välisministeeriumi õigusdepartemangu endine direktor Aleksandr Dolivo-Dobrovolski pöördus ajalehe Naša Þizn kaudu kolleegide poole, kutsudes neid järgnema oma eeskujule: „Kukutanud koalitsioonivalitsuse, võtsid bolševikud võimu. Esialgu tõmbusid kõik kõrvale võimuhaaramise fakti ja vabaduse harta purustamise viirastuse eest. Kuid meile anti aega, palju päevi, et märgata, et meie ees ei seisa mitte äsjastest tänavalahingutest suitsevate püssidega kondotjeerid, vaid suure rahvapartei tegelik võim.”

Sel ajal oli veel nii mõndagi lubatud. Tulevane kuulus kirjanik Ilja Ehrenburg avaldas Moskva ajalehtedes artikleid, milles rääkis Leninist vähimagi lugupidamiseta: „Kümmekond aastat tagasi sattusin ma naiivse ja vaimustunud noorukina Butõrka vanglast otse Pariisi. Kohale jõudsin hommikul, õhtul aga istusin juba väikeses „Avenue d’Orleans’i” kohvikus. Kõneles lüheldane ja kiilaspäine õllekannuga mees, kelle punetavast näost vaatasid kavalad silmad ja kes sarnanes heasüdamliku kodanlasega. Kokkuhoidlikult oma grenadini rüübates kuulasid teda nelikümmend nukrat emigranti, näol viletsuse, tegevusetuse ja igavuse pitser. „Caprilaste riukad”, „vperjodlaste ja otzovistide kergemeelsus, trotskistide ja pravdistide kokkuleplus”, „uurali mandaadid”, „keskk., keskk., orgk.” jutlustas kõneleja, ja vaevalt küll keegi, kes oleks sattunud sellele koosolekule mitte Butõrkast, vaid lihtsalt Moskvast, oleks neist sõnadest midagi taibanud…”

Üsna varsti nägid endised diplomaadid, et neil pole muud valikut kui paluda ennast riigiteenistusse tagasi võtta. Nõukogude Venemaal polnud ühtegi teist tööd, sest eraettevõtlus oli hävitatud. Lisaks puhkes Petrogradis 1918. aastal veel kooleraepideemia ja töötuid sunniti haudu kaevama.

Välisministeeriumi endine töötaja Andrei Sabanin lausus kolleegidele: „Oleme piisavalt kaua ennast paluda lasknud ja nälginud. On aeg tööle hakata. Kuid vajalikul moel saab töötada ainult oma erialal. Mina pakun oma teeneid välisasjade rahvakomissariaadile.”

Ta võetigi tööle, nagu ka paljud teised noored diplomaadid, kes tegid välisasjade rahvakomissariaadis kiiresti karjääri.

Trotski pööras suurt tähelepanu Venemaa välisministeeriumi arhiivis olevate saladokumentide avaldamisele. Ta tahtis, et kõik näeksid, kuidas kogu Euroopa verisesse maailmasõtta tõmmati. On säilinud tema kirjake Zalkindile, mille ta 7. novembril kirjutas rahvakomissari kirjablanketile: „Saadan Teile eraldi valvemeeskonna, millele on antud väga ranged juhised. Leidke kindlasti veel üks või kaks inimest, kes oskavad masinakirja, tõlkige ja trükkige ümber võimalikult suur hulk meid huvitavaid dokumente ja pange kõik originaalid eraldi, neid tuleb eriti valvata. Võrrelge ümberkirjutajate tehtud koopiaid täpselt (kuupäevad, nimed jm.), kinnitage need oma allkirja ja pitseriga.

Originaalid valige välja sellise arvestusega, et neid oleks võimalik peita kindlasse kohta (ametnikel võivad olla ju võtmete duplikaadid).

Surun kätt. Teie Trotski.”

Leitud dokumendid avaldatigi otsekohe. Need olid salajased kokkulepped Itaaliaga, Rumeeniaga, Prantsusmaaga, keiser Nikolai II kirjavahetus, saadikute läkitused Ajutisele Valitsusele. Lenini enda korraldusel avaldati kiiresti Rumeenia sõjaväeatašee ettekanne, mis oli õnnestunud kätte saada ja milles oli juttu sellest, et kindral Kornilov kavatseb loovutada Riia, et võidelda niiviisi „lüüasaamismeeleolude” vastu.

Trotski ise vihkas saladiplomaatiat. Harjumus leppida salaja kokku ühes, kuid rääkida avalikkusele hoopis muud muutus valdavaks alles pärast teda.

Stalin pidas diplomaatiat täiuseni välja arendatud petmiskunstiks: „Diplomaadi sõnadel ei saa olla midagi ühist tegudega – mis diplomaatia see sellisel juhul oleks? Sõnad on üks asi, teod aga midagi muud… Siiras diplomaatia pole võimalik…”

Trotski oskas inimesi kaasa tõmmata, nad järgnesid temale kui juhile. Rahvakomissari abiks määrati Balti laevastikus teeninud elektrotehnik Nikolai Markin, andekas iseõppija ja väga vapper mees. Ta oli 25-aastane, oli sündinud vaeses peres ja varakult tööle hakanud, luges kirglikult illegaalset kirjandust ja kord arreteeriti ta katse eest süüdata oma peremehe pood. Vanglas sõbrunes ta poliitvangidega. Pärast Veebruarirevolutsiooni osales õhtulehe Rabotši i soldat väljaandmises, töötas Petrogradi nõukogus, sai Balti laevastiku delegaadina Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks. Markin kehtestas rahvakomissariaadis bolševistliku korra.

Trotski oli oma abilisest vaimustatud: „Mina olin Smolnõis seotud revolutsiooni üldisemate ülesannetega. Nii saigi Markinist ajutiselt mitteametlik välisminister. Tal tekkis rahvakomissariaadi mehhanismist kohe omamoodi arusaamine, ta rookis sealt kindla käega välja kõrgemast seisusest, kuid vargakalduvustega diplomaadid, korraldas kantselei töö uutmoodi, konfiskeeris kodutute tarbeks salakaupa, mida diplomaatiliste postisaadetiste sees ikka veel piiri tagant saabus, valis välja kõige õpetlikumaid saladokumente ja avaldas neid eraldi brošüüridena enda vastutusel ning enda kommentaaridega…”

Markin muretses paar tõlki ning koostas leitud dokumentidest kuus kogumikku, mis trükiti ära endise välisministeeriumi trükikojas. Tal oli energiat kolme mehe jagu. Ta tegeles innukalt kõigega, mida ette võttis – oli see siis diplomaatilise kirjavahetuse uurimine või kuulipilduja parandamine. Markinile kuulus ka idee müüa oksjonil maha kingitused, mis välismaa sõbrad olid ministeeriumi ametnikele saatnud. Seal oli kõike – kujukestest kuni daamide tualett-tarveteni.

Esimesed kokkupuuted välismaa diplomaatidega tegid uutele diplomaatidele kohutavalt nalja. Zalkind meenutas mõnuga, kuidas tema juurde tuli kodumaale tagasi kutsutud Hispaania saadiku sekretär ja veenis Trotski abilisi, et Nõukogude valitsus peab autasustama saadikut ordeniga. Ordeneid oli piisavalt – ministeeriumis oli neid suur varu. Zalkind pani lauale kuhja ordeneid ja tegi hispaanlasele suuremeelse ettepaneku valida endale meelepärane.

Pärsia saadik saatis uusaasta eel rahvakomissariaadi juhtidele mõned pudelid šampanjat ja konjakit. Bolševikud valasid joogid pidulikult kaminasse ja sundisid saadikut järgmisel päeval veel ka vabandust paluma…

Reaalsed suhted toimisid vaid Saksamaa ja Austria sõjavangide-alase missiooniga, mis oli saabunud Petrogradi, kui oli saavutatud kokkulepe sõlmida vaherahu. Vaherahusse ei uskunud küll keegi, kuigi Markin oli lasknud rahvakomissariaadi hoonele riputada hiiglasliku plakati, mis teavitas sõjategevuse katkestamisest.

Missiooni juhtis krahv Wilhelm von Mirbach, kes tuli hiljem saadikuna Venemaale tagasi ja tapeti siin 1918. aasta juulis. Kui ta rahvakomissariaati saabus ja seinal rippuvat Karl Liebknechti pilti nägi, krimpsutas ta alati nägu.

Missiooni liikmed ei tohtinud vabalt mööda linna liikuda. Hotelli, kus nad elasid, valvasid mornid ja äraostmatud läti kütid. Mirbach kaebas pidevalt kitsenduste üle, kuid rahvakomissariaat oli Saksamaa ja Austria diplomaatide kannatuste suhtes ükskõikne, sest samasugused kitsendused kehtisid ka Brest-Litovskisse läbirääkimistele saabunud Nõukogude delegatsiooni suhtes.

Mirbach püüdis koguni puhtinimlikult seletada, et tema missiooni liikmed on „noored mehed” ja vajavad värskes õhus liikumist… Üks selline noormees, kes ikkagi linna läks, sai kusagil üsna kõvasti kolki. Selle kohta Mirbach kaebust ei esitanud.

Läbirääkimisi sõjavangide saatuse üle pidasid sakslastega välisministeeriumi õigusdepartemangu endine direktor Aleksandr Dolivo-Dobrovolski ja Fjodor Petrov, kes hiljem hakkas juhatama rahvakomissariaadi majandusosakonda.

Mõned endise ministeeriumi ametnikud hakkasid rääkima nende tööle ennistamisest, kuid sidusid seda tingimustega, mis olid uue võimu meelest vastuvõtmatud. Seepeale tekkis rahvakomissariaadi seinale uhke teadaanne: „Endistel ametnikel palutakse oma teenete pakkumisega mitte tülitada.” Tööle võeti täiesti uued inimesed. Kõigile tehti selgeks, et riigi välispoliitikat ei hakka ajama mitte nemad, vaid Rahvakomissaride Nõukogu. Palgaastmed olid vägagi demokraatlikud: rahvakomissariaadi juhtidele maksti viissada rubla, autojuhtidele nelisada viiskümmend ja kulleritele kolmsada rubla.

1917. aasta 1. detsembriks oli välisasjade rahvakomissariaadis ametis kolmkümmend töötajat, aastavahetuseks üle saja ning 1918. aasta jaanuaris juba kakssada. Rahvakomissariaadis töötas väga eripalgeline seltskond: vasakpoolsed esseerid ja anarhistid. Mõned inimesed arreteeriti kui valgekaartlased, üht bulgaarlast süüdistati selles, et ta on saksa spioon.

Välisasjade rahvakomissariaat tegutses tsaariaegse ministeeriumi hoones Paleeväljakul, rahvakomissar ise ja tema sekretariaat asusid endiselt Smolnõis, toas nr. 7. See oli aeg, mil Lenin ja Trotski töötasid neljal käel. Pärast Moskvasse kolimist asusid nad Kremlis koguni vastastikku paiknevatesse tubadesse elama ja neil olid lähedased, peaaegu sõbramehelikud suhted.

Lenin tegeles fantastilise ettevõtmisega – ta püüdis oma dekreetide ja otsustega kardinaalselt muuta kogu hiigelsuure riigi elu. Mõned dokumendid kirjutasid nad Trotskiga ühiselt. Alguse kirjutas Trotski, lõpu Lenin. Nad vestlesid pidevalt ja pidasid alatasa nõu.

Välisasjade rahvakomissariaadis moodustusid kaks põhilist osakonda: üks tegeles Idaga, teine aga Läänega. Veel tegutsesid sõjavangide, rahasaadetiste välismaale toimetamise, õigus-, šifreerimis-, ökonoomika-, trükiasjanduse-, viisade, isikkooseisu ja majandusosakond. Kõige rohkem oli tegemist viisade osakonnal, sest välismaalased lahkusid Venemaalt hulgakaupa. Pages ka omasid – tihti võltsitud dokumentidega. Üks kadettide partei aktivist oskas minema pääseda, esitades Hiina saatkonna diplomaatilise kulleri passi, mis oli talle välisasjade rahvakomissariaadis valmistatud.

Nõukogude Venemaal oli välismaal väga vähe esindusi. Londonis avas tulevane rahvakomissar Maksim Litvinov „Vene rahva saatkonna”. Esimese nõukogude diplomaatilise kulleriga saadeti „Välisasjade rahvakomissariaadi täievolilise esindaja Skandinaavia maades” volikirjad Vatslav Vorovskile Stockholmi.

„Mingeid diplomaatilisi läbirääkimisi neil aegadel ei peetud,” on Trotski meenutanud. „Meie diplomaatiline tegevus käis Smolnõis ilma rahvakomissariaadi aparaadi abita. Alles siis, kui kohale saabus sm. Tšitšerin ja ta välisasjade rahvakomissariaati tööle määrati, algas seal hoones töö, algas uute töötajate valimine, kuid väga väikeses ulatuses…”

Trotski päästis endise tsaarivalitsuse diplomaadi Georgi Tšitšerini Inglismaalt vangistusest, kus too istus sõja viivitamatu lõpetamise idee propageerimise eest, ja tegi temast oma asetäitja rahvakomissariaadis. Trotski tundis Tšitšerinit ammu: juba 1905. aasta esimese revolutsiooni ajal oli Georgi Vassiljevitš sotsiaaldemokraatidega liitunud.

Mingit normaalset diplomaatilist tööd neil kuudel ei toimunud, sest maailm ei tunnustanud Rahvakomissaride Nõukogu. Kuni Brest-Litovskis polnud sõlmitud rahu sakslastega, säilitasid välismaised missioonid Petrogradis nõukogude võimuga vähemalt mingisugusedki formaalsed suhted. Diplomaadid tulid rahvakomissariaati, püüdes veenda uut võimu, et see ei natsionaliseeriks välismaalaste omandit ega loobuks oma kohustustest Euroopast võetud laenude osas. Rootsi esindajat solvati, nimetades tema valitsust kodanlikuks. Ta protesteeris energiliselt, kinnitades, et tema riigi valitsus ei ole kodanlik, vaid demokraatlik. Serbia saadik lootis leida rahvakomissariaadis mingitki mõistmist, kuid temaga hakati rääkima „Suur-Serbia imperialismist”. Ta ei jäänud võlgu ja lausus, et bolševikud on ise imperialistid ning et ta ei näe olulist erinevust Trotski ja tsaarivalitsuse välisministri Sazonovi vahel.

Prantsuse missioon keeldus lisamast välisasjade komissariaadi nimetusele sõna „rahva”, seetõttu ei võetud prantslastelt ka mingeid dokumente vastu. Neil tuli taanduda. Rahvakomissariaadi töötajad suhtusid välisdiplomaatidesse üsnagi üleolevalt.

Kui Ameerika Ühendriikides mõisteti surma mõned anarhistid, otsustasid nende Piiteri mõttekaaslased korraldada USA saatkonna akende all protestidemonstratsiooni. Rahvakomissariaadi töötajad hoiatasid saadikut sellest üsna kahjurõõmsalt. Saadik pöördus viivitamatult Lenini poole, nõudes saatkonna julgeoleku tagamist. Lenin tegi rahvakomissariaadile noomituse: pole vaja saadikuid üleliia hirmutada.

1917. aasta 31. detsembril arreteeriti Rumeenia saadik Diamandi. Kogu diplomaatiline korpus nõudis kohtumist Rahvakomissaride Nõukogu esimehega. Lenin andis oma nõusoleku. Välisasjade rahvakomissariaadi töötajad ei tahtnud korraldada seda vestlust paraadsaalis, mida kaunistasid kirevad vaibad ja peegelseinad. Lenini kabinet oli kohtumise läbiviimiseks liiga väike, kuid siiski otsustati selle kasuks. Sinna toodi juurde hulk toole ja asuti saadikuid vastu võtma.

Esimesena saabus USA saadik. Diplomaatilise korpuse vanemana esitles ta Leninile kõiki diplomaate ja Lenin vahetas kõigiga käepigistuse. Seejärel nõudsid USA saadik ja koos temaga ka Prantsusmaa saadik resoluutselt Rumeenia saadiku vabastamist. Neile loeti ette Trotski telegramm, milles oli juttu rumeenlaste rünnakust vene vägedele. Diplomaadid seda seletust ei aktsepteerinud ega nõustunud saadiku võtmisega pantvangiks, pidades seda keskaegseks tavaks. Eriti nördinud oli Serbia saadik Spalaikovič, kes pidas maha terve kõne. Leninile tegi kogu asi hirmsasti nalja. Ta ei andnud välismaa diplomaatidele mingeid garantiisid. Sellega lõppeski kohtumine, mis oli välismaa diplomaatidele väga sügava mulje jätnud.

Mõnedele nõukogude välispoliitika põhimõtetele pandi alus juba esimestel kuudel pärast revolutsiooni. Näiteks teiste riikide suveräänsuse mitte millekski pidamine ja põlgus rahvusvaheliste lepingute vastu. Nõukogude juhid lähtusid sellest, et ”proletaarsel riigil on õigus punaseks interventsiooniks, Punaarmee sõjaretked on sotsialismi, proletariaadi võimu ja revolutsiooni levitamine”.

Miks ta Brestist ära sõitis?

Trotskilt nõuti vaid ühte – lõpetada sõda ja sõlmida viivitamatut rahu. Sõdurid lahkusid rindelt ja ähvardasid Nõukogude valitsust: kui te rahu ei sõlmi, pöörame relvad teie vastu.

Enne Oktoobrirevolutsiooni oli Lenin ise kutsunud armeed just nii talitama:

„Seltsimehed soldatid, lõpetage sõdimine, minge koju. Sõlmige sakslastega vaherahu ja kuulutage sõda rikastele!”

Siin peitusidki tulevase Bresti rahu juured.

Kohe pärast revolutsiooni tegi Trotski raadiotelegraafi teel kõikidele sõdivatele riikidele ettepaneku sõlmida rahu. 22. novembril kirjutas ta alla kokkuleppele lõpetada sõjategevus Vene rinnetel Läänemerest Musta mereni. Antanti riigid keeldusid läbirääkimistest. Nelikliidu riigid – Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria – olid sellega nõus. Nad olid sõda kaotamas ning tahtsid sõlmida idas separaatrahu, et jätkata sõdimist läänes.

Suurem osa Trotski lühikesest diplomaatilisest karjäärist langes kõige keerulisemasse aega – rahuläbirääkimistele äsjaste vastastega. Läbirääkimiste pidamise oskust peeti diplomaatia kõrgemaks kunstiks. Kes teab, võib-olla oleks Trotskist võinud mõnel teisel ajal saada päris hea diplomaat.

Stalini ajal loodud versioon, et Trotski katkestas läbirääkimised Brest-Litovskis ja lasi sakslastel okupeerida pool Venemaad, ei vasta tõele. On kombeks arvata, et Lenin ja Stalin tundsid muret kodumaa saatuse pärast, Trotski aga mõtles vaid maailmarevolutsioonist ja oli selle nimel valmis ohverdama ka Venemaa. Tegelikult ei tegutsenud Trotski Brestis mitte partei otsuste vastu, vaid kuuletus neile. Läbirääkimistega venitada, hoiduda rahulepingule alla kirjutamast – see oli Lenini seisukoht. Võitlus rahulepingu sõlmimise asjus sakslastega ei käinud mitte Lenini ja Trotski vahel, vaid Trotski ja partei enamuse vahel, kes nõudis, et sõda tuleb jätkata kõigest hoolimata…

Hiljem ütles Trotski partei kongressil, et sakslastega oleks saanud kokku leppida juba 1917. aasta novembris, ja vägagi soodsatel tingimustel. Kuid „kõik, sealhulgas ka sm. Lenin, rääkisid: „Minge ja nõudke sakslastelt täpseid formuleeringuid, paljastage neid, ja esimesel võimalusel katkestage läbirääkimised ning pöörduge tagasi.”

9. detsembril algasid Brest-Litovskis Venemaa delegatsiooni läbirääkimised Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaariaga. Venemaa delegatsiooni juhtis KK liige Adolf Joffe. Ta oli 19-aastaselt liitunud sotsiaaldemokraatidega, andis koos Trotskiga Viinis välja ajalehte Pravda, tuli seejärel tagasi Venemaale, kus ta 1912. aastal arreteeriti ja mõisteti eluks ajaks Siberisse asumisele. Tema vabastas Veebruarirevolutsioon.

Revolutsioonipäevil oli Joffe Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee esimees, see komitee andis oma võimu üle Rahvakomissaride Nõukogule. Tema määrati delegatsiooni juhiks, kuna ta oskas hästi saksa keelt.

Brest-Litovskis pärisid Saksamaa ja Austria diplomaadid Adolf Joffelt, mis siis Venemaal ikkagi toimub. Ta rääkis neile vaimustunult sotsialistliku revolutsiooni eesmärkidest. Kogenud diplomaadid suhtusid tema sõnadesse skeptiliselt. Tema läbirääkimispartner, Austria diplomaat krahv Ottokar Czernin, kirjutas oma päevaraamatusse: „Need bolševikud on imelikud inimesed. Nad räägivad vabadusest ja üldisest leppimisest, rahust ja kokkulepetest, kuid seejuures on nad ise nähtavasti kõige julmemad türannid, keda maailm näinud on, kodanluse tahavad nad lihtsalt maha nottida, nende ainsateks argumentideks on kuulipildujad ja võllapuu.”

Nelikliidu esindajad olid põhimõtteliselt nõus rahvaste enesemääramise õiguse alusel kehtestatava anneksioonideta ja kontributsioonideta rahuga. Saksamaa valitsus teatas, et on valmis oma okupatsiooniväed ära kutsuma ja andma Poola, Leedu ja Kuramaa rahvastele õiguse ise oma saatuse üle otsustada. Kuid suurem osa KK liikmeist välistas täielikult võimaluse kirjutada alla mingile dokumendile koos imperialistliku riigiga. Vladimir Iljitš lausus Trotskile, et lootes Saksamaal peatselt algavatele revolutsioonilistele muudatustele jääb üle vaid läbirääkimistega venitada. Ning palus seda teha just Trotskil.

Pärast tormitsevat Peterburi oli Trotskil Brest-Litovskis lihtsalt igav. Toimekas rahvakomissar ei tahtnud asjatult aega kaotada. Ta pani stenografistineiud tööle ja dikteeris neile artikli Oktoobrirevolutsioonist. Läbirääkimistel esines ta väga osavalt ja veenvalt. Kuid ajaloolaste sõnul soovis Trotski Brestis saavutada liiga paljut: lõpetada sõda, ärgitada saksa töölisklassi ülestõusule ja säilitada ka Venemaa prestiiži. Nende ülesannete üheaegne realiseerimine oli võimatu. Kuidas Trotski ka ei püüdnud läbirääkimisi venitada, saabus lõpuks ikkagi hetk, mil oli vaja langetada konkreetne otsus.

Trotski ja Lenin ei tahtnud sakslastega ametlikku rahu sõlmida veel ühel põhjusel: niikuinii liikusid jutud, et nad on ennast sakslastele maha müünud. Nad olid nüüd väljapääsmatus olukorras. Siis mõtleski leidlik Trotski välja formuleeringu, mille esitas Leninile:

„Sõjategevuse katkestame, armee demobiliseerime, kuid rahulepingule alla ei kirjuta. Kui sakslased ei suuda vägesid meie vastu paisata, tähendab see, et me oleme saavutanud tohutu võidu. Kui nad siiski veel suudavad rünnata, jõuame alati kapituleeruda.”

„See oleks suurepärane, paremat poleks võimalik tahtagi, kui sakslased ei suudaks oma vägesid meie vastu paisata,” vastas Lenin murelikult. „Aga kui sakslased ikkagi alustavad taas sõjategevust?”

„Siis oleme sunnitud rahu sõlmima. Kuid siis on kõigile selge, et meil pole teist võimalust. Ja sellega me anname otsustava hoobi legendile meie kulissidetagustest sidemetest Saksamaa valitsusega.”

Bolševike partei juhtkonna enamus nõudis sõja jätkamist sakslaste vastu.

Temperamentne Felix Dzeržinski teatas, et rahu sõlmimine oleks täielik kapituleerumine. Kominterni Täitevkomitee esimees Grigori Zinovjev leidis, et rahu nõrgestaks revolutsiooniliikumist Läänes ja põhjustaks sotsialistliku vabariigi huku Venemaal. Uritski märkis, et tema „käsi ei tõuse, et sellele rõvedale rahule alla kirjutada”.

Partei keeldus kuuletumast, Lenin jäi vähemusse. Trotski ettepanek oli nüüd ainuvõimalik kompromiss.

KK istungil rääkis sellest ka Stalin: „Rahu küsimuses puudub selgus, kuna suunad on erinevad. Sellele tuleb lõpp teha. Väljapääsu raskest olukorrast andis meile keskmine vaatepunkt – Trotski positsioon.” KK istungil saigi see vaatepunkt häälteenamuse.

9. veebruaril kirjutasid Saksamaa ja Austria-Ungari delegatsioon alla rahulepingule Ukraina Rahvavabariigi esindajatega. Ja nõudsid kohe ka Trotskilt ultimatiivselt oma rahutingimuste vastuvõtmist. Ning Brest-Litovski istungil teataski Trotski, tuginedes KK otsusele: „Oodates seda – nagu me loodame – peatselt saabuvat aega, mil kõigi maade rõhutud klassid võtavad võimu oma kätte, nagu seda tegi Venemaa rahvas, viime oma sõjaväe ja oma rahva sõjast välja.

Meie künnimehest sõdur peab pääsema oma künnimaa juurde, et juba sel kevadel rahulikult harida maad, mille revolutsioon on mõisnikelt ära võtnud ja talupoegadele andnud. Meie töölisest sõdur peab naasma oma töökotta, kuid mitte selleks, et valmistada seal hävitusrelvi, vaid selleks, et toota loova töö vahendeid ning rajada koos kündjaga uut sotsialistlikku majandust…

Me ei saa vene revolutsiooni nimel kirjutada alla tingimustele, mis toovad kaasa rõhumist, muret ja õnnetust miljonitele inimestele.

Saksamaa ja Austria-Ungari valitsus tahavad valitseda maid ja rahvaid, õigustades seda sõjaliste vallutustega. Tehku nad seda siis avalikult. Meie ei saa anda õnnistust vägivallale. Me väljume sõjast, kuid oleme sunnitud keelduma rahulepingu allkirjastamisest.”

Miks Trotski rahulepingule sakslastega alla ei kirjutanud?

Sakslaste röövellike tingimusi pidas tema kui kommunist enda jaoks mõeldamatuteks ja Venemaa jaoks häbistavateks. Ta arvestas, et sakslased ei söanda pealetungi alustada. Ja igatahes arvas ta, et rahulepingule sakslastega võib alla kirjutada ainult jõule alistudes, mitte aga ilmutada valmisolekut järele anda veel enne seda, kui olukord on muutunud äärmuslikuks.

Hiljem, meie päevil, hindas tuntud vene diplomaat Juli Kvitsinski Trotski käitumist niiviisi: „„Ei rahu ega sõda,” – nii lausus Trotski Brestis mitte seepärast, et ei oleks kuuletunud Leninile, vaid seepärast, et loobumine Balti aladest, Ukrainast ja Valgevene läänepiirkonnast oli bolševike jaoks hirmus, see oleks märgistanud neid Venemaa huvide reetjatena, oleks taas kinnitanud süüdistusi Lenini kui Saksa kindralstaabi agendi suhtes. Lugege Trotskit ja te veendute, et oma taktikaga „ei rahu ega sõda” provotseeris VK(b)P KK spetsiaalselt sakslaste uue pealetungi, nende lähenemise Petrogradile, et seejärel rahvale veel kord näidata – ei ole jäänud teist väljapääsu, kui Bresti rahule alla kirjutada…”

Kuulanud Trotski avalduse ära, kaldusid Saksamaa ja Austria-Ungari delegatsioonid selle poole, et võtta vastu rahu de facto. Venemaa delegatsioon naasis Moskvasse veendumusega, et sakslased pealetungi ei alusta.

14. veebruaril võttis kõrgeim riigivõimuorgan – Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee (ÜKTK) vastu resolutsiooni: „Rahudelegatsiooni ettekande ära kuulanud ja läbi arutanud, kiidab Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee täielikult heaks oma esindajate teguviisi Brestis.”

Kuid Saksa väejuhatus teatas, et 18. veebruarist loeb ta ennast Venemaaga sõjaseisukorras olevaks. Mitte kõik Venemaal ei kurvastanud, kui sakslased pealetungi alustasid. Vastupidi, leidus inimesi, kes lootsid, et sakslased löövad bolševikud puruks, ja neil oli kahju, et Saksa valitsus on valmis bolševikega liitu sõlmima.

Kuulus kirjanik Zinaida Hippius, kes revolutsiooni raevukalt vihkas, kirjutas 1918. aasta 7. veebruaril päevaraamatusse: „Saksamaa on meist alati aru saanud, kuna on meie suhtes alati tähelepanelik olnud. Ta võiks mõista: praegu me oleme ohtlikumad kui kunagi varem, ohtlikud kogu Euroopa ihule (ning ka Saksamaa ihule, jah, jah!). Me oleme katkupaise. Isoleerida meid ei saa, batsillipesa tuleb hävitada, kui vaja, siis välja põletada – ja tuleb kiirustada, omaenda huvides!”

Kui sakslased pealetungi alustasid, pakkusid prantslased ja inglased Nõukogude Venemaale abi. Kuid osa nõukogude juhtkonnast oli täielikult vastu igasugustele imperialistidega sõlmitavatele kokkulepetele. Trotski leidis siiski, et kui abi pakutakse, tuleks seda kasutada. Lenin sõnastas otsuse nii: volitada sm. Trotskit võtma vastu prantsuse imperialistlike röövlite abi saksa röövlite vastu.

Ometi sai selgeks, et sakslastega tuleb kokkuleppele jõuda, ja võimalikult kiiresti. Kuid sakslased esitasid selliseid tingimusi, mille vastuvõtmine näis juba eos võimatu olevat.

Nördinud Lenin ütles Trotskile:

„Jah, tuleb kakelda, kuigi pole, millega. Teist võimalust enam nähtavasti ei ole.”

Kuid viieteistkümne minuti pärast, kui Trotski uuesti tema juurde läks, oli Lenin juba rahunenud:

„Ei, ei tohi poliitikat muuta.”

Neid meeleolusid annab edasi ka Zinaida Hippiuse päevaraamat: „Bolševikud on täielikult pea kaotanud. Nad heitlevad siia-sinna: püha sõda! Ei – rahu, et päästa revolutsiooniline Petrograd ja nõukogude võim! Ei – ikkagi sõda, sureme kas või ka ise! Ei – ei sure, vaid läheme Moskvasse, ja kui Moskva langeb, siis Tuulasse, ja me… Mis see siis lõpuks on? Jah, kõik – aga võimust me ei loobu, selle juurde ei lase me kedagi, ja usume, et saksa proletariaat… Millal? Ükskõik millal…”

Moskvas käisid bolševike juhtide vahel ägedad vaidlused. KK keeldus alla kirjutamast rahulepingule sakslastega, paljud nõudsid, et revolutsiooni tuleks kaitsta, relv käes.

Nüüd olid rahutingimused muutunud veelgi halvemaks: Venemaa kaotas Läänemere-äärsed alad ja osa Valgevenest. Kars, Batumi ja Ardahan tuli anda türklastele. Tuli tunnustada Ukraina sõltumatust, viivitamatult demobiliseerida armee ja maksta Saksamaale kuus miljardit marka kontributsiooni.

Lenin püüdis tõestada kapituleerumise vajalikkust – mingid kaotused ei oma tähtsust, võib loobuda Poolast, Soomest, tunnistada Ukraina sõltumatust, peaasi et võim alles jääks. Trotski polnud temaga nõus, kuid mõistes olukorra ohtlikkust, jäi ta hääletamisel erapooletuks. Vastu võeti Lenini seisukoht. Kui Trotski oleks hääletanud Lenini seisukoha vastu, oleksid sakslased võinud ehk vallutada ka Moskva ja Petrogradi ning bolševike võimul oleks olnud lõpp…

Akadeemik Aleksandr Jakovlev arvab nii: „Bresti rahu asjus oli Trotski seisukoht enam-vähem viisakas. Lenin juhindus vaid ühest: anna ära kas või pool riiki, kuid säilita võim. Trotski aga oli sakslastega rahu sõlmimise vastu. Asi polnud mitte ainult territooriumides, mida sakslased oleksid võinud hõivata. Asi oli kontributsioonis – kuld ja tooraine pidid minema läände, sakslastele. Territooriumide küsimus leidis pärast Saksamaa lüüasaamist lahenduse, mis aga kontributsioonina oli välja makstud, seda tagasi ei saadud, see jäigi sinna.

Mis see oli, mis hiljem aastakümneid tekitas ärritust nõukogude ajaloolastes, kes kirjeldasid Bresti rahu sõlmimise lugu? See, et tookord julgesid KK liikmed hääletada oma arusaamist mööda, mitte aga Lenini näpunäidete järgi… Siis polnud veel orjalikku kuulekust ega ametnike ükskõiksust. Selle ajaloolise draama osatäitjatel olid oma seisukohad ja nad pidasid oma kohuseks neid kaitsta.”

Trotski ütles Leninile:

„Mulle tundub, et poliitiliselt oleks otstarbekas, kui ma välisasjade rahvakomissari ametist erru läheksin.”

„Milleks? Ma loodan, et meie ei hakka neid parlamentlikke vigureid kasutama.”

„Kuid minu erruminek tähendaks sakslastele radikaalset pööret poliitikas ja suurendaks nende usaldust, et seekord me oleme tõesti valmis rahulepingule alla kirjutama.”

Lev Davidovitš esitaski erruminekupalve. Nagu on kirjas protokollis, on Stalin KK istungil öelnud, et „ta ei tee Trotskile ainsatki etteheidet, temagi hindab hetkeolukorda kui valitsuskriisi, kuid palub Trotskit siiski paar päeva oodata”.

Sel perioodil oli Trotski veel romantik, revolutsionäär, kes polnud kokku puutunud revolutsiooni verise tegelikkusega. Kuid nii tema kui ka Lenin muutusid kiiresti. Esimesena tunnetas seda Gorki. Ta kirjutas ajalehes Novaja Þizn: „Lenin, Trotski ja nende kaaslased on juba nakatunud ohtlikust võimumürgist, mida tõendab nende häbiväärne suhtumine sõnavabadusse, isiksusse ja kõigisse neisse õigustesse, mille eest demokraatia on võidelnud… Tuleks mõista, et Lenin ei ole kõikvõimas imetegija, vaid külmavereline mustkunstnik, kel pole kahju ei proletariaadi aust ega elust.”

„Trotski ja Lenin olid inimesed, kelle jaoks võim tähendas kõike,” rääkis akadeemik Aleksandr Jakovlev. „Võimu nimel olid nad valmis kõigeks. Mõrvar sünnib ju alles pärast esimest veretööd. Ja vere lõhn pani nad purju. Selle ajani oli kõigil diskussioonidel olnud teoreetiline iseloom. Ühed rääkisid, et parem oleks ilma vägivallata, teised – aga milleks tseremoonitseda… Ja siis hakati tapma, ning oligi kõik – saatus oli otsustatud. Nad olidki valmis suureks verevalamiseks.”

13. märtsil 1918. aastal otsustas Rahvakomissaride Nõukogu: „Vabastada seltsimees Trotski vastavalt tema enda soovile välisasjade rahvakomissari ametist. Välisasjade rahvakomissari ajutiseks asendajaks määrata seltsimees Tšitšerin.”

Trotski errulaskmine oli kergendus talle endale ja ka Leninile, kes andis nüüd Lev Davidovitšile kui Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehele ja rahvakomissarile hoopis tähtsama ülesande – luua armee.

Läbirääkimistele sakslastega saadeti uus delegatsioon. Seda juhtis KK liige Grigori Sokolnikov. Koos temaga sõitsid siseasjade rahvakomissar Grigori Petrovski, välisasjade rahvakomissariaadi poolt aga Lev Karahhan ja Grigori Tšitšerin. 3. märtsil kirjutas delegatsioon alla lepingule Nelikliiduga. Esimene maailmasõda oli Venemaa jaoks lõppenud. 22. märtsil ratifitseeris lepingu Saksamaa Reichstag.

Nõukogude juhtkond ei tundnud Saksamaa vastu mingit viha. Vastupidi, bolševikud ilmutasid huvi tihedamate sidemete vastu Berliiniga. Saksamaa valitsus oli ju Nõukogude valitsust tunnustanud, enamgi veel, pakkunud sõjalist koostööd Valgekaardi ja Antanti vägede vastu, mis olid jõudnud Venemaa territooriumile.

Mõnedes bolševikes tekitas koostöö sakslastega hämmingut, näiteks Vatslav Vorovskis, kes oli Nõukogude riigi esindaja Rootsis. Lenin rahustas teda lühikese kirjakesega: „Keegi ei palunud sakslastelt „abi”, lepiti kokku vaid selles, millal ja kuidas nemad, sakslased, viivad ellu oma sõjaretke plaani Murmanski ja Aleksejevi vastu. See oli huvide ühtelangemine. Oleksime olnud idioodid, kui poleks seda ära kasutanud.”

Rahvakomissaride Nõukogu 1918. aasta 5. aprilli otsuse kohaselt sõitis Adolf Joffe täievoliliseks esindajaks Berliini. Saksa saadikuks Moskvas sai krahv Mirbach. Esimeste saadikute saatus oli traagiline. Mirbachi tapsid juulis esseerid, kes polnud leppinud Bresti rahuga ja tõusid üles bolševike vastu. Kümme aastat hiljem, juba raskesti haigena ning olles Trotski pooldajana täielikult tööta jäänud, laskis Joffe enda maha.

1918. aasta 26. augustil kirjutas Zinaida Hippius päevaraamatusse: „Tahan öelda paar sõna, kuid mitte selle kohta, kas Saksamaa kukutab bolševikud või mitte, vaid mingist uutmoodi sisemisest õudusest, hingusest, mida ma olen äkki tundma hakanud. See on niinimetatud SAKSA ORIENTATSIOON. Mitte üksnes bolševikud (mis bolševikest rääkidagi!), vaid ka kõik teised Venemaa kihid on nähtavasti valmis nihkuma Saksamaa poole, minema Saksamaa järel sinnapoole, kuhu too käsib, teenima teda mitte hirmust, vaid „korra” pärast, leivapalakese pärast, kui sakslased seda lubavad…

Ma mõistan, sisemiselt ma mõistan Venemaa kaldumist selle poole, mida nimetatakse „saksa orientatsiooniks”… See on ju bolševike poolt ärapiinatud ja näljutatud, hingeheitev Venemaa. Sõgestunud ja hullunud maa, mis haarab selle järele, mida ta oma silme ees näeb. Mis neist liitlastest! Liitlased on kaugel! Neil on oma asjad ajada. Saksamaa aga on siinsamas lähedal. Tema saab paika panna meie võimu, kehtestada korra, anda homme kas või tükikese leiba…”

Kuid keiserlik Saksamaa ei suutnud ka ise neli aastat kestnud sõjal vastu pidada. Esimestena tõusid üles mereväelaed, kes nõudsid rahu. Leides, et alanud revolutsioon on vene bolševismi õõnestustegevuse tagajärg, katkestas keiserlik valitsus 4. novembril diplomaatilised suhted Nõukogude Venemaaga ja nõudis Joffe juhitud Nõukogude täievolilise esinduse lahkumist Berliinist. Samal päeval pöördus Saksamaa valitsus Antanti riikide poole, paludes vaherahu.

9. novembril 1918. aastal haaras riiki üldstreik, Berliinis toimusid massilised demonstratsioonid. Madruseid hakkasid toetama ka sõdurid. Saksamaa riigikantsler, Badeni prints Max tegi hommikul rahvale teatavaks, et keiser Wilhelm II on troonist loobunud. Kell üks päeval teatas prints ka enda tagasiastumisest. Tund aega hiljem teatas üks saksa sotsiaaldemokraatide liidreid Philipp Scheidemann, et on moodustatud vabariik, kell neli päeval aga kuulutas kommunistliku Spartakusbundi üks juhte Karl Liebknecht välja sotsialistliku vabariigi. Keiser Wilhelm põgenes öösel salaja Hollandisse. Järgmisel päeval andis Berliini tööliste ja talupoegade saadikute nõukogu võimu üle ajutisele valitsusele, mille etteotsa sai saksa sotsiaaldemokraatide juht Friedrich Ebert.

Moskvas valitses pidulik meeleolu. Näis, et lootused maailmarevolutsioonile on täitunud. 13. novembril kuulutas ÜKTK: „Saksamaaga toimunud sõja asjus Brestis 3. märtsil 1918. aastal sõlmitud tingimused on kaotanud oma jõu ja tähenduse. Brest-Litovski leping kuulutatakse kõigis punktides ja täies ulatuses tühistatuks.” Ühtlasi annulleeriti ka Vene–Saksa lepingu lisaprotokoll ja finantskokkulepe, mis olid allkirjastatud Berliinis 27. augustil ja mille järgi Venemaa pidi maksma hiigelsuurt kontributsiooni.

Punaarmee juht

Kui bolševikud olid 1917. aasta oktoobris rahudekreedi vastu võtnud, algas stiihiline demobiliseerimine, sõdurid lahkusid rindelt. Rahvakomissaride Nõukogu otsustas luua vabatahtlikkuse alusel uue, revolutsioonilise armee. Sõjanduse rahvakomissariaadi juurde loodi uue armee organiseerimise ja formeerimise ülevenemaaline kolleegium.

Pärast seda, kui Trotski oli Brest-Litovskis kuulutanud, et Nõukogude valitsus rahu ei sõlmi, kuid relvajõud saadab laiali, lagunes vana armee veelgi kiiremini. Esimene Nõukogude sõjaväe ülemjuhataja Nikolai Krõlenko andis käsu armee laiali saata.

Samal päeval käskis Lenin tal otsekohe tühistada „tänane telegramm rahu ja üldise demobiliseerimise kohta kõigil rinnetel”. Kuid oli juba hilja. Vana armeed polnud enam võimalik säilitada. Otsekohe kirjutas Vladimir Iljitš alla dekreedile Töölis-Talupoegade Punaarmee loomise kohta.

Kuid keda panna uute vägede etteotsa? Nikolai Podvoiski ja Nikolai Krõlenko, kes sõjanduse rahvakomissariaadis sellesse ametisse määrati, sinna ei sobinud. Oli vaja meest, kellel oleks parteis erakordne autoriteet, raudne tahtejõud ja organisaatorianded. Tegelikult oli Leninil võimalik määrata sellele kohale vaid üks mees – Trotski. Sama mõte tuli pähe ka teistele KK tähtsamatele liikmetele.

1918. aasta 11. märtsil telegrafeeris KK Petrogradi büroo liige Adolf Joffe Leninile Moskvasse, kuhu valitsus oli juba ümber kolinud: „Eile võeti KK Piiteri osakonna istungil üksmeelselt vastu minu ettepanek määrata Trotski sõjanduse ülemkomissariks. Tuleks küsida ka teiste KK liikmete arvamust. Trotski on nõus seda ametit vastu võtma.

Eile organiseeriti siin Trotski juhtimisel Petrogradi komuuni Sõja-Revolutsioonikomitee. Tänasel istungil aga toimus intsident. Enamus, kes oli minu, Blagonravovi ja Trotski vastu, otsustas enda peale võtta nii Petrogradi sise- kui ka väliskaitse, ning sekkuda isegi sõjaväeliste spetsialistide sõjalis-tehnilistesse ja strateegilistesse plaanidesse.

Me nõudsime, et poliitkomissaridele antaks kõige laiemad volitused, kaasa arvatud õigus lasta kohapeal maha kindralid, kui nad on reeturid, kuid mitte anda neile õigust sekkuda kindralite korraldustesse, millel on strateegiline või sõjalis-tehniline iseloom.

Pärast selle ettepaneku läbikukutamist teatasime meie kolmekesi oma väljaastumisest. On selge, et mitte ainult Piiteris, vaid kogu Venemaa ulatuses kukub uue armee organiseerimise ja selle sõjalise võimsuse taastamise üritus läbi, kui rakendatakse siinse enamuse otsust, sest ükski aus ja endast lugupidav sõjaväespetsialist sellistes tingimustes töötama ei hakka.

Ainsaks pääseteeks oleks Trotski viivitamatu määramine sõjaväe ülemrahvakomissariks, sest siis ta ei peaks arvestama niisuguse lapseliku sonimisega…”

14. märtsil asus Trotski täitma sõjanduse rahvakomissari ja kõrgema sõjanõukogu esimehe ülesandeid. Viimase nimetas ta üsna varsti ümber Revolutsiooniliseks Sõjanõukoguks, RSN-iks. Trotski tähetund oli alanud.

Ta polnud sõjaväes teeninud, tal oli sõjaasjandusest üsna kesine ettekujutus, kuid ta oskas õppida ja pöördus otsekohe abi saamiseks nende poole, kes võisid talle õiget nõu anda. Trotski võttis kohe põhimõttelise seisukoha: sõjaasjandusega peavad tegelema professionaalid, seega siis kaadriohvitserid.

2. septembril 1918 kuulutati ÜKTK otsusega kogu vabariik sõjaleeriks. Otsuses öeldi: „Kõigi rinnete ja kõigi sõjaväeliste asutuste etteotsa määratakse Revolutsiooniline Sõjanõukogu, mida juhib üks ülemjuhataja.”

Ülemjuhatajaks valis ÜKTK endise tsaariarmee ohvitseri Jukums Vâcietise. Vâcietis oli lõpetanud kindralstaabi akadeemia, 1917. aastal juhtis ta rindel 5. Zemgale läti polku, ning läks koos sellega üle revolutsiooni poolele.

Trotski kirjutas, et läti kütid olid „ainuke väeosa, mis vanast armeest alles jäi. Läti sulased, töölised ja kehviktalupojad vihkasid balti paruneid. Seda sotsiaalset viha kasutas tsaarivalitsus ära sõjas sakslaste vastu. Läti polgud olid tsaariarmee parimad. Pärast Veebruarirevolutsiooni bolševiseerusid need peaaegu täielikult ja etendasid Oktoobrirevolutsioonis väga suurt osa…

Aasta hiljem süüdistati Vâcietist kahtlastes plaanides ja sidemetes, nii et ta tuli ametist tagandada. Midagi tõsist nende süüdistuste taga ei olnud. Võibolla luges ta enne uinumist Napoleoni elulugu ja jagas oma auahneid mõtteid paari-kolme noorema ohvitseriga…”

Tšekaa töötajad arreteerisid lisaks Vâcietisele ka vabariigi välistaabi ülema ja veel mõned olulised staabitöötajad – see juhtus 1919. aasta suvel, kui olukord rinnetel oli meeleheitlik! Kõik nad vabastati peagi, süüdistus tühistati kuriteo koosseisu puudumise tõttu, kuid Punaarmeele tekitas see suurt kahju. 1938. aastal tuli tšekistidele meelde Vâcietise ja Trotski kunagine lähedus, ning endine ülemjuhataja lasti maha.

Trotski kaasas julgelt Punaarmeesse endisi ohvitsere, andes nendele peaaegu kõik kõrgemad ametikohad. Esinedes partei VIII kongressil, rääkis ta, et tuleks laiemalt kaasa tõmmata mehi „vanast juhtivkoosseisust, kes on kas sisemisest veendumusest asunud nõukogude võimu poolele või siis asjaolude sunnil leidnud, et nad peavad seda võimu kohusetundlikult teenima”.

Trotski käskkirjas öeldi: „1. Komissar ei käsuta, vaid jälgib, kuid jälgib valvsalt ja kindlalt.

2. Komissar suhtub kohusetundlikult töötavatesse sõjaväespetsialistidesse lugupidamisega ja kaitseb kõigi nõukogude võimu vahenditega nende õigusi ja inimlikku väärikust.”

Ajaloolaste hinnangul teenis Punaarmees kodusõja ajal peaaegu 50 000 endist ohvitseri. Neist üle kuuesaja olid endised kindralid ja kindralstaabi ohvitserid. Kahekümnest rindejuhatajast olid seitseteist tsaariarmee kaadriohvitserid, kõik staabiülemad olid endised ohvitserid. Sajast armeejuhatajast olid kaheksakümmend kaks olnud varem ohvitserid. Trotski soosis andekaid inimesi, edutas neid kiiresti kõrgetele ametikohtadele, pööramata tähelepanu sellele, kas neil on taskus parteipilet või mitte. Paljudele see ei meeldinud. Ühed leidsid, et endisi ohvitsere edutades taandub Trotski revolutsioonilistest põhimõtetest. Teised jahtisid ise kõrgeid ameteid ja tahtsid konkurentidest vabaneda. Sel pinnal sigines Trotskile terve hulk vaenlasi.

Peamine vaenlane oli Stalin, kelle ümber koondusid Trotski peale solvunud punased komandörid.

Esimene kokkupõrge Staliniga

1918. aasta mai lõpus otsustas Rahvakomissaride Nõukogu saata Stalini „toiduainete varumise üldjuhiks Lõuna-Venemaale”. Stalin jäi pidama Tsaritsõnis (praegune Volgograd) ja telegrafeeris sealt Leninile: „Kihutan takka ja sõiman kõiki, keda vaja… Võite olla kindel, et me ei halasta kellelegi – ei endale ega teistele, kuid vilja siiski anname.”

Stalin võeti Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna Revolutsioonilise Sõjanõukogu koosseisu. Ringkonna vägesid juhatas endine tsaariarmee kindralleitnant Andrei Snessarev, kes oli vabatahtlikult astunud Punaarmeesse ja püüdis muuta oma alluvuses olevad väeosad regulaararmeeks.

Sõjaväeringkonna komandör Stalinile ei meeldinud – ta oli sõjaväespetsialist. Sõjaväelaste tegevusega rahulolematu Jossif Vissarionovitš saatis Leninile ja Trotskile telegramme endiste ohvitseride „kuritahtliku lohakuse ja otsese reetmise” kohta.

Tsaritsõnis tunnetas Stalin ilmselt esmakordselt elus endas ületamatut soovi mitte kellelegi alluda, saada kõige tähtsamaks ja ise käsutada. Ta nõudis endale õigust vabastada ja ametisse määrata ja „ja üldse esindada lõunas keskvõimu”. Tsaritsõnis siginesid Stalinil esimesed austajad, kes otsisid temalt kaitset Trotski vastu. Need olid Kliment Vorošilov ja teised pärast revolutsiooni esile kerkinud komandörid, kes ei tahtnud minna endiste ohvitseride alluvusse, kuna armastasid partisanivabadust, mis ei kohustanud kellelegi alluma.

Stalin süüdistas sõjaväespetsialiste reetmises ja kõrvaldas Snessarevi vägede juhataja ametist. Põhja-Kaukaasia ringkonna asemele moodustati Lõunarinne, kuid selle etteotsa määrati jälle endine kindral. Stalin vallandas ka tema ja määras sellele kohale Vorošilovi. Stalini käsul arreteerisid tšekistid suure rühma endisi ohvitsere, viisid nad ühele pargasele ja uputasid.

Tsaritsõn aga sattus erakordselt täbarasse olukorda. Linnale lähenesid kindral Krasnovi kasakaväeosad. Ja kuni Stalin sõdis oma staabi ja sõjaväespetsialistidega, tungisid valged edukalt peale, hõivasid Põhja-Kaukaasia ja oleksid peaaegu ka Tsaritsõni vallutanud. Kuid Stalin ja Vorošilov jätkasid kõiges sõjaväespetsialistide süüdistamist ja nõudsid, et peastaabi töötajad asendataks kommunistidega.

Trotski vastas neile: „Kõige rohkem kisavad ohvitseride kasutamise vastu kas need, kes seisavad kaugel kogu sõjaväemehhanismi tööst, või siis sellised parteitegelased, kes ise on hullemad igast saboteerijast: neist pole järelevaatajat, nad hulguvad ringi, logelevad, kui aga sisse kukuvad, siis ajavad süü kindralstaabi töötajate kaela.”

Põrkunud Trotski vastuseisule, lakkas Stalin temaga suhtlemast ning hakkas Leninit telegrammidega pommitama, süüdistades Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeest selles, et too keelab partei juhtkonnal sekkumise sõjaväespetsialistide tegevusse, kes tegelikult on kontrrevolutsionäärid, ja et ta oma tegevusega „hukutab rinde”: „Palun, Trotskit vaigistada ja panna ta paika, kuni pole hilja, sest ma kardan, et kui hakkavad korduma Trotski arulagedad käsud anda kõik rindega seonduv täiesti ebausaldatavate, nõndanimetatud kodanlike sõjaväespetsialistide kätte, tekitavad need lõhe armee ja komandöride vahel ja hukutavad rinde lõplikult… Ma ei räägigi sellest, et Trotski püüab mulle õpetada parteidistsipliini, unustades ilmselt, et parteidistsipliin ei väljendu mitte formaalsetes käskudes, vaid proletariaadi klassihuvides.”

Vorošilov keeldus sisuliselt täitmast Trotski käske ja kuulas ainult Stalinit. Selline ustavus aitas Kliment Jefremovitšil teha fantastilist karjääri ja jääda puutumata ka puhastuste aastatel.

Koos Vorošiloviga nõudis Stalin Leninilt: „Partei KK-s on vaja arutada Trotski käitumist, kes alandab partei silmapaistvaid liikmeid sõjaväespetsidest reeturite meeleheaks, kahjustades rinde ja revolutsiooni huve.”

Ka Trotski omakorda kaebas Leninile, ta kirjutas, et Tsaritsõni all on lood äärmiselt halvad, et sealt ei saabu isegi ettekandeid ja et „Vorošilov suudaks juhtida polku, mitte aga 50 000-mehelist armeed.”

KK Stalinit ei toetanud ja Vorošilovil tuli Trotski käskudele alluda. 2. oktoobril otsustas partei KK: „Kutsuda sm. Stalin otseühendusliinile ja teha talle selgeks, et Revolutsioonilisele Sõjanõukogule allumine on absoluutselt vajalik. Mittenõustumise korral võib Stalin tulla Moskvasse ja esitada kaebus KK-le, kes siis langetab lõpliku otsuse.”

Enamgi veel, Trotski nõudis, et Stalin üldse Tsaritsõnist ära kutsutaks. Talle sõitis järele Sverdlov ise, kes teadis Stalini haiglaslikku enesearmastust. Teel olles said nad kõik kokku. Sverdlov tegi Trotskile ettevaatlikult ettepaneku, et too räägiks Staliniga, keda ta oli juba Tsaritsõnist ära viimas. Kohtumine toimus, kuid vaherahu ei saavutatud.

„Kas te tõepoolest tahate nad kõik minema kihutada?” küsis Stalin Trotskilt, pidades silmas oma kaaskonda Tsaritsõnis. „Nad on tublid poisid.”

„Need tublid poisid hukutavad revolutsiooni, mis ei saa oodata, kuni nad lapseeast välja jõuavad,” vastas Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees kindlalt.

Vorošilov püüdis Trotskile seletada, et tal on õigus, kui ta täidab vaid neid käske, mida ta ise õigeks peab. Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees lausus külmalt, et kui Vorošilov ei luba, et täidab kõik käsud täpselt ja vastuvaidlematult, saadetakse ta konvoi saatel Moskvasse, ja antakse seal tribunali alla.

Kliment Jefremovitš vaatas Trotskile otsa ja mõistis, et too ei naljata. Vorošilov vastas tusaselt, et jääb ustavaks distsipliinile, kuid sellest hetkest oli ta Trotski kõige leppimatumate vaenlaste seas.

1918. aasta lõpus pöördusid Vorošilov, Štšadenko, Parhomenko ja veel terve hulk 10. armee komandöre Lenini poole palvega kõrvaldada armeest Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige Okulov, kelle oli sinna määranud Trotski. Kiri lõppes sõnadega: „Kui sm. Okulovit siit viivitamatult ära ei kutsuta, siis meie, allakirjutanud, ei võta endale mingit vastutust meile usaldatud ülesande läbikukkumise eest ja palume meid vabastada meie kohustuste täitmisest.”

Murelikuks muutunud Lenin ja Sverdlov saatsid kirja edasi Trotskile, lisades: „Arvestades äärmiselt teravnenud suhteid Vorošilovi ja Okulovi vahel, peame vajalikuks asendada Okulov kellegi teisega.”

Kuid Trotski arvas teisiti, ja Lenin jäi temaga taas nõusse. Vorošilov võeti armeekomandöri kohalt maha, tema vaenlast Okulovit aga edutati ja määrati Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu liikmeks.

1919. aasta jaanuaris loodi Ukraina rinne. Stalin tegi ettepaneku määrata selle juhatajaks Vorošilov. Trotski oli kategooriliselt selle vastu: ees seisab võitlus ohtliku vaenlasega, vaja on tõsist väejuhti. See küsimus jõudis arutamiseks KK-sse, kus otsustati „kõrvaldada Vorošilov täielikult sõjalisest tegevusest”.

Ukraina rinde juhatajaks sai Vladimir Antonov-Ovsejenko, kes oli juhtinud Talvepalee vallutamist ja Ajutise Valitsuse ministrite arreteerimist. Antonov-Ovsejenko oli Trotski pooldaja.

Vorošilov sai endale tookord üsnagi tühise Ukraina siseasjade rahvakomissari ametikoha. Pealegi teatas Lenin Ukraina KK-le: „Te võite määrata vägesid juhatama keda tahes, kuid mitte Vorošilovit…”

Trotskiga võitlemise käigus ähvardas Stalin koguni erru minna. Sellele vastas poliitbüroo: „Teatada sm. Stalinile, et poliitbüroo peab täiesti lubamatuks toetada oma tööalaseid nõudmisi ultimaatumite ja errumineku ähvardustega.”

Nii sündis vihkamine, mis lõppes alles Trotski surmaga. Kõrvaldades Stalini oluliste sõjaliste otsuste vastuvõtmise juurest ei mõistnud Trotski, millise ohtliku vastasega tal tegemist on. Enesekindlus on ohtlik omadus.

Kuigi Lenin teda üheksal juhul kümnest toetas, oli Trotski ikkagi rahulolematu, kui poliitbüroo tema äraolekul (tema oli ju peaaegu kogu aja rindel) võttis vastu mõne otsuse, mis talle ei meeldinud. Ta esitas koguni erruminekuavalduse poliitbüroo liikme, Sõja-Revolutsioonikomitee esimehe ja rahvakomissari ametist: „Minu töötingimused rinnetel võtavad mult võimaluse pidevalt osaleda sõjalise keskuse ja KK poliitbüroo töös. See omakorda võtab mult tihti võimaluse võtta endale vastutus partei ja sõjalise ametkonna töötajate ees keskuse mitmete sammude puhul, mis minu arvates on riskantsed ja ohustavad otseselt sõjaväelist süsteemi, mis on meil välja kujunenud ja mille partei kongress on heaks kiitnud.”

Lenin visandas otsekohe orgbüroo ja poliitbüroo ühise otsuse projekti:

„KeKo org- ja poliitbüroo teevad kõik neist sõltuva, et muuta sm. Trotskile võimalikult sobivaks ja Vabariigi jaoks võimalikult viljakaks see töö Lõunarindel, mille sm. Trotski on ise valinud ja mis praegusel hetkel on kõige raskem, kõige ohtlikum ja kõige tähtsam…

KeKo org- ja poliitbüroo annavad sm. Trotskile täieliku võimaluse kõigi vahenditega taotleda seda, mida ta peab sõjalises küsimuses tegevusliini parandamiseks, ja kui ta soovib, püüame kiirendada ka partei kongressi.

Olles kindlal veendumusel, et sm. Trotski erruminek on praegusel hetkel absoluutselt võimatu ja oleks korvamatuks kahjuks Vabariigile, soovitavad KeKo org- ja poliitbüroo sm. Trotskile tungivalt seda küsimust edaspidi mitte tõstatada ja täita oma kohustusi…”

1919. aasta 17. mail saatis Lenin Trotskile telegrammi: „KK poliitbüroo toetab täielikult otsusekindlust ja kiidab heaks Teie plaanid…” On arusaadav, miks selliseid dokumente hoiti hiljem seitsme luku taga.

Kui poliitbüroos puhkes järjekordne vaidlus ja Trotski avaldas nördimust mõne vastuvõetud otsuse puhul, püüdis Lenin kõike ära klaarida. 17. juunil 1919. aastal kirjutas Lenin Kamenevile kirjakese: „Me protesteerime kategooriliselt igasuguste katsete vastu otsida või leida selles meie avalduses midagi, mis on Trotskile solvav. Vastupidi, me rõhutame visalt, et juhindusime täielikult ja eranditult seltsimees Trotski üldisest rahvusvahelisest tähtsusest ja tema rollist VSFNV nõukogude ja parteitöös.”

Lenin ja KK toetasid neil aastail Trotskit kõrvalekaldumatult. Kuid tema vastu ühinesid parteis vägagi mõjukad inimesed – nii tekkis niinimetatud sõjaline opositsioon. VIII kongressil 1919. aasta märtsis püüdsid selle liikmed Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeest rünnata. Opositsioon tahtis säilitada armees komandöride valitavuse, anda kogu võimutäius komissaridele, et nad saaksid juhtida ka lahinguoperatsioone, sõjaväespetsid taheti muuta aga konsultantideks.

Trotski kongressi tööst osa ei võtnud – ta oli sunnitud kähku rindele sõitma. Opositsiooni aktivistidel aga lubati jääda Moskvasse, et nad saaksid seal oma seisukoha esitada. Trotski seisukoha teesidega esines Grigori Sokolnikov, Lõunarinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige. Tema rääkis vastuvaidlematu distsipliini poolt ja komandöride valitavuse vastu: „Me olime valitavuse poolt, kui me kihutasime sõdureid nende ülemuste vastu, kes teenisid tsaari, mõisnike ja kodanluse režiimi…”

Sokolnikov rõhutas vajadust kasutada ulatuslikult kaadriohvitsere: „On selgunud, et seal, kus sõjaväespetsialiste kasutati… seal saavutati sõjalist edu. Ja vastupidi, seal, kus… keskusest saadetud sõjaväespetsid tagasi saadeti või siis pandi pargasele, nagu juhtus Kaukaasia armees, seal tabas meid täielik laos ja armeed lakkasid olemast…”

Sõjaväelise opositsiooni esindajad eesotsas Vorošiloviga väitsid, et endisi ohvitsere kisub ikkagi valgete poole ja nad jooksevad ka edaspidi üle, seega antakse neile asjatult rohkem õigusi kui komissaridele. Opositsioon polnud nõus 1918. aasta 12. detsembril vastu võetud Rahvakomissaride Nõukogu otsusega armee- ja rindejuhataja õigustest ja kohustustest.

Vägede juhataja sai täieliku iseseisvuse strateegiliste ja operatiivsete küsimuste osas ning õiguse määrata ametisse kogu juhtivkoosseis. Kui revolutsioonilise sõjanõukogu liige polnud juhataja tegevusega rahul, pidi ta pöörduma Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu poole. Kuid sõjaväeline opositsioon polnud ikkagi rahul sellega, et komissarile jäi lõpuks vaid poliitilise kontrolli funktsioon, mitte aga käsutamisõigus. Sõjaväekomissaride institutsioon kehtestati Petrogradi nõukogu Sõja-Revolutsioonikomitee otsusega 20. oktoobrist 1917, et kontrollida komandöre ja takistada reetmist.

Sõjaväelise opositsiooni ülesanne seisnes selles, et häälestada Leninit Trotski vastu, seejärel aga kukutada viimane Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe kohalt. Kuid Lenin kaitses Trotski sõjaväelist poliitikat ja teda ennast, seepärast ei avaldatudki nõukogude ajal sõjaväelise diskussiooni materjale. Lenin ründas kirglikult sõjaväelist opositsiooni ning saavutas, et opositsioon praktiliselt kapituleerus ning kongress võttis Trotski teesid üksmeelselt vastu.

Kuid Lenin ei tahtnud mõjukate parteiliikmetega tülli minna, seepärast sundis ta ka Trotskit järeleandmisi tegema. 1919. aasta 26. märtsil kavandasid Lenin, Krestinski, Stalin ja Kamenev KK otsuse projekti: „Paluda sm. Trotskit kommunistidest töötajaid vallandada ja ümber paigutada vaid parteiorganisatsiooni (KK orgbüroo) kaudu… Juhtida sm. Trotski tähelepanu vajadusele võimalikult tähelepanelikult suhtuda rindel tegutsevatesse kommunistidesse, kellega koos töötamata pole võimalik ellu viia KK sõjaväealast poliitikat.”

Katastroof Poola rindel

Nähes, kui edukalt valgete väed kindral Judenitši juhtimisel edasi tungivad, oli Lenin valmis loovutama Petrogradi, et vabastada vägesid edasiseks aktiivseks kaitsetegevuseks. Trotski polnud sellega nõus, suundus ise Petrogradi ja tal õnnestuski linn päästa.

Petrogradi kaitsmise eest autasustas poliitbüroo Trotskit äsja asutatud Punatähe ordeniga. Otsekohe tegi Moskva nõukogu esimees Lev Kamenev, kes Lenini äraolekul istungit juhatas, ettepaneku anda orden ka Stalinile.

„Mille eest?” küsis Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees Mihhail Kalinin lihtsameelselt. „Mille eest Stalinile orden anda, ma ei saa aru?”

Vaheajal hakkas Pravda peatoimetaja Nikolai Buhharin Kalininile selgitama:

„Kuidas sa siis aru ei saa? Selle mõtles välja Iljitš ise: Stalin ei suuda elada, kui temal ei ole midagi, mis teisel on. Seda ta ei andesta.”

Ordenisaajate autasustamise tseremooniale Suures Teatris Stalin ei tulnud. See oli pidu, kus oli vaid üks kangelane – Punaarmee juht Trotski. Stalin ei tahtnud viibida selle inimese austamise juures, keda ta vihkas.

Lev Davidovitš pidas ennast haavamatuks, ega pööranud tähelepanu sellele, kui kiiresti suureneb tema vastaste hulk: „Ma pidin tihti, peaaegu igal sammul astuma kellegi ambitsioonide ja enesearmastuse konnasilmadele. Stalin kogus hoolikalt neid äratallatud konnasilmadega inimesi. Tal oli selleks piisavalt aega ja isiklikku huvi.”

Stalin võttis oma kaitse alla Esimese Ratsaarmee ja selle komandöri Budjonnõi, kaitstes teda kõigi süüdistuste eest. Kui Stalin poleks tema kaitseks välja astunud, oleks tulevase marssali Budjonnõi saatus olnud märksa vähem edukas.

1920. aasta veebruaris telegrafeeris tuntud tšekist Janis Peters Rostovist Leninile ja Trotskile: „Budjonnõi armee laostub iga päevaga üha enam: röövitakse, juuakse, staabis liiguvad kahtlased naisterahvad. Kuulduste järgi olevat kõige teadlikumad seltsimehed mõrvatud.

Budjonnõi ei arvesta enam kellegagi. Nurjatused, mida ta raudteel on toime pannud, on lausa uskumatud: käib lakkamatu kütuse, vedurite, erirongide vagunite ja trofeevarustuse riisumine. Iga väeosa sabas liigub rodu vaguneid, mis on täis naisi ja röövitud vara.”

1920. aasta oktoobris telegrafeeris Lõunarinde Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige Sergei Gussev Trotskile: „Lõunarinde RSN-i saabuvad teated kohtadest, kus Esimese Ratsaarmee väeüksused on tegelenud korrarikkumistega, nad on terroriseerinud võimuorganeid, röövinud, korraldanud pogromme, ebaseaduslikke rekvireerimisi ja muudki.

Väite kinnituseks toon lõigu Krementšugi kubermangu tagalaülema 15. oktoobril saadetud telegrammist: „Tšerkasski maakonnast läbi läinud Esimese Ratsaarmee 2. ja 4. diviisi väeüksused terroriseerivad võimuorganeid, röövivad ja lasevad maha elanikke ning isegi punaarmeelaste perekonnaliikmeid. Kogu kari aetakse minema, mobiliseeritakse hobused, peremehelt võetakse ära ka viimane hobune. Kapatakse mööda külasid ringi ja karjutakse: „Peksa juute ja kommuniste!”, on tapetuid ja palju haavatuid, kelle hulgas on palju nõukogude töötajaid… Märatsemise tagajärjed annavad juba tunda – need külad, mis toetasid nõukogude võimu ja hoidusid banditismist, tunnevad nüüd metsikut viha Punaarmee ja nõukogude võimu vastu…”

Trotski saatis selle telegrammi Leninile edasi. Kuid mingit reageeringut ei järgnenud.

1920. aasta 18. novembril saatis juudi kommunistlike sektsioonide keskbüroo Leninile kirja „uutest pogrommidest, mida on toime pannud Esimene Ratsaarmee”: „Taanduvad Esimese Ratsaarmee väeosad (4. ja 6. diviis) hävitasid oma teel juudi elanikkonda, röövides ja tappes. Rogatšov (üle 30 tapetu), Baranovka (umbes 14 ohvrit), Romanov (arv kindlaks tegemata), Tšudnov (umbes 14) on uued leheküljed Ukraina juudipogrommide ajaloos. Kõik nimetatud kohad on täielikult paljaks röövitud. Riisutud on ka Berditševi rajoon. Maha ei jäänud ka 44. diviis. Goroški ja Tšernjahhov on täiesti paljaks röövitud…”

Lenin kirjutas kirjale: „Arhiivi.”

Ta teadis hästi, mida Budjonnõi endast kujutab, kuid ei saanud midagi teha. Teisi vägesid tema käsutuses ei olnud. Karistada armeejuhatajat, keda Stalin igati toetas, oli üsna raske. Stalin soosis elu lõpuni neid, kes olid koos temaga Tsaritsõnis teeninud ja esimestena teda juhina tunnustasid.

Esimesest Ratsaarmeest välja kasvanud mehed juhtisid riigikaitset tervelt veerand sajandit: marssal Vorošilov oli kaitse rahvakomissar aastail 1925–1940, marssal Timošenko juhtis sõjaväeametkonda vahetult enne sõda, aastail 1940– 1941, marssal Gretško aastail 1967–1976. Esimesest Ratsaarmeest kerkis esile kokku kaheksa NSV Liidu marssalit, üheksa väeliigi marssalit ja armeekindralit.

Kõik see ei tähenda siiski, et Trotski oleks ratsaväge alahinnanud. Vastupidi, just temale kuulub tuntud loosung: „Proletaarlased, hobustele!” Tema sellise pealkirjaga artikkel ilmus 1920. aasta 20. septembri Pravdas.

Mõnda aega olid Stalin ja Trotski sunnitud vahetama sisutuid telegramme. 28. juulil 1920 telegrafeeris Stalin RSN-i esimehele: „Käsu Wrangeli väeülemate täieliku hävitamise kohta kavatseme anda ja laiali saata meie üldpealetungi hetkel.”

Selle lubaduse Stalin täitis, pärast Krimmi vallutamist korraldati seal valgetele ohvitseridele tõelised tapatalgud.

Trotski ja Stalini järgmine kokkupõrge toimus Poola sõjakäigu ajal.

Kahe halvasti varustatud ja väljaõppeta väe esimene kokkupõrge toimus 1919. aasta 14. veebruaril. Seda kuupäeva võibki pidada Vene–Poola sõja alguseks. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Saksa ja Austria väeosad Venemaa koosseisu kuulunud Poola territooriumi. Okupandid nimetasid Poola küll kuningriigiks, kuid kõike juhtisid Saksa ja Austria kindralkubernerid

1918. aasta 11. novembril, kui Saksamaal puhkes revolutsioon, võtsid poolakad saksa vägedel relvad käest ja andsid võimu oma kõige populaarsemale poliitilisele juhile – Józef Pilsudskile.

Palju aastakümneid orjastatud olnud poolakad said nüüd võimaluse luua oma riik. Pilsudskil tekkis grandioosne plaan luua Idaföderatsioon, mis oleks ühendanud Poola, Ukraina ja Leedu. Kuid üsna varsti ta veendus, et selle plaani realiseerimine on võimatu – seda ei soovinud ei ukrainlased ega leedulased. Siis muutus see idee Suur-Poola loomise plaaniks, mis oleks liitnud endaga ka Ukraina, Valgevene ja Leedu alasid. Kui poola leegionärid vallutasid Leedu pealinna Vilniuse, nimetasid nad seda kingituseks oma armastatud juhile, kes oli Vilnos sündinud ja koolis käinud.

See sündmus aga viiski sõjani Nõukogude Venemaaga.

Ka Leninil oli 1920. aastal põhjust Pilsudskiga sõdida. Vladimir Iljitš arvas, et kui Punaarmee läbi Poola Berliinini jõuaks, puhkeks Saksamaal sotsialistlik revolutsioon. Praegu on ajaloolastele selge, et Saksamaa polnud revolutsiooniks valmis ja isegi Punaarmee saabumine poleks asja muutnud. Kuid tookord unistati Moskvas vene ja saksa revolutsiooni ühendamisest. Mandri kaks suuremat riiki oleksid siis võinud määrata ka teiste Euroopa riikide saatuse, eeskätt Prantsusmaa saatuse, kus revolutsioonilised jõud olid parajasti samuti tõusuteel.

1920. aasta 6. mail jõudsid Poola väed kindral Edward Rydz-Smigly juhtimisel (pärast Pilsudski surma sai temast Poola sõjaväe ülemjuhataja) Kiievisse. Varssavis puhkes eufooria.

Kuid juba 26. mail läks Punaarmee vastupealetungile ja rindejoon nihkus läände. Löök oli nii võimas, et Poola väed pagesid, relvi maha jättes. 12. juunil löödi poolakad Kiievist välja. 11. juulil vabastas Punaarmee Minski, 14. juulil juba Vilniuse.

11. juulil tegi Briti valitsus Nõukogude valitsusele ettepaneku sõjategevus peatada ja asuda Poolaga läbirääkimistesse. Briti välisminister lord George Curzon joonistas kaardile Venemaale väga kasuliku piirijoone. Moskvas saadi sellest aru. Trotski tegi ettepaneku Pilsudskiga rahu sõlmida.

Kuid Punaarmee tungis edasi ja näis, et miski ei suuda teda peatada. Leninil tekkis lootus, et ehk õnnestub Pilsudski valitsus kukutada, seetõttu lükati „Curzoni ultimaatum” kõrgilt tagasi.

Hiljem seletas Lenin avameelselt: poliitbüroo jõudis järeldusele, et kaitsesõja etapp on möödas, on aeg edasi tungida: „Me peaksime tääkidega järele katsuma, kas proletariaadi sotsiaalne revolutsioon pole Poolas ehk küpseks saanud?”

1920. aasta märtsis kirjutas Lenin Stalinile: „Saksamaalt saabus uudis, et Berliinis käivad lahingud ja spartaklased on vallutanud osa linnast. Pole kindel, kes seal võidab, kuid meil on vaja maksimaalselt kiirustada Krimmi vallutamisega, et saada käed vabaks, kuna kodusõda Saksamaal võib meid sundida liikuma Läände, appi kommunistidele.”

Relvastatud ülestõus Saksamaal suruti maha. Kuid Moskvas loodeti, et poola töölised ja talupojad aina ootavad Punaarmee saabumist.

Poola sõjakäigu plaani kiitis KK heaks 1920. aasta 28 aprillil. Pilsudski vastu tegutsesid kaks rinnet. Läänerinne (seda juhtis Mihhail Tuhhatševski, Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige oli Smilga) liikus Varssavi poole, Edelarinne (juhataja Aleksandr Jegorov, sõjanõukogu liige Stalin) tegutses Wrangeli vastu, kes oli kindlustunud Krimmis, ja poolakate vastu Lvovi suunal. Eeldati, et hiljem liidetakse Edelarinde põhijõud Läänerindega, et poolakad lõplikult purustada.

Tulevane marssal Tuhhatševski juhtis pealetungi loosungi all „Hoia alt, Varssavi! Hoia alt, Berliin!” Loomulikult ei olnud juttu nende Euroopa pealinnade vallutamisest, vaid revolutsiooni eksportimisest. Moskvas räägiti ka „revolutsioonilisest sõjast, et aidata Poolat sovetiseerida”.

30. juulil moodustati Białystokis Poola ajutine revolutsioonikomitee eesotsas Felix Dzeržinskiga. Sinna kuulusid kõik silmapaistvamad poola bolševikud. See oli tulevase nõukogude Poola valitsus. Algas ka sakslastest koosneva eriüksuse loomine, millest pidi saama tulevase saksa punaarmee tuumik.

Praegu arvavad paljud ajaloolased, et Tuhhatševski poleks mingil juhul suutnud Poola sõjaväge purustada. Kuid see on vaid hüpotees. Mõned sõjaajaloolased teatavasti suudavad oma kaartidel muuta iga kaotatud lahingu hiilgavaks võiduks, ja ka vastupidi.

Läänerinde väed igatahes lähenesid Varssavile ja tundus, et Poola on kohekohe langemas. Viimase löögi andmiseks vajas Tuhhatševski täiendust. 2. augustil kutsus poliitbüroo Stalini Poola rindelt ära ja käskis tal valmistuda võitluseks Wrangeli vastu. Pahane Stalin vastas Leninile hämmastava kõrkusega: „Teie kirjakese rinnete eraldamise kohta sain kätte, poliitbürool poleks olnud tarvis pisiasjadega tegeleda.”

Stalin keeldus täitmast poliitbüroo otsust ja ülemjuhataja käsku saata Esimene Ratsaarmee ja 12. armee Tuhhatševskile appi, ta nõudis jonnakalt, et Edelarinne peab võimalikult kähku vallutama Lvovi.

Räägitakse, et Poola vasturünnaku idee autoriks oli kindral Maxime Weygand, kes sel hetkel juhatas Prantsuse missiooni Varssavis. Poolakad kasutasid osavalt ära seda, et Punaarmee rinne oli pikaks venitatud ja andsid löögi Läänerinde vägede liitekohta. See Pilsudski võit on läinud ajalukku kui „ime Vislal”. Punaarmee hakkas taganema.

Lahingud kestsid veel ka septembris, kuid sõja saatuse otsustas Varssavi lahing. Punaarmee taganes ja tuhanded punaarmeelased langesid vangi. Vangilangenute arvu üle käib äge vaidlus. Nimetatakse erinevaid arve – 100 000 kuni 160 000 meest. Poolakate andmeil oli vange 110 000. Ukrainasse ja Nõukogude Venemaale jõudis tagasi 60 000–80 000 meest. Kuid mis ülejäänutest sai?

Selle küsimuse esitas juba 1921. aasta septembris välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin, kui ta pöördus Poola sõjaväe esindaja poole Venemaal: „Kahe aasta jooksul suri 130 000 vene vangist Poolas 60 000.”

Poolakad räägivad, et kadunud punaarmeelased kas otsustasid jääda Poolasse võis siis surid laagrites haiguste ja nälja tõttu: see oli suurte epideemiate aeg. Elutingimused laagrites olid kohutavad, vange peksti. Mõned vene ajaloolased arvavad, et vene vange hävitati laagrites tahtlikult.

Hiljem rääkis Lenin „katastroofilisest lüüasaamisest”. Pärast sõda selgitas ta parteikaaslastele, mis oli juhtunud: „Venemaa ütles: me vaatame, kes sõjas kõvem on. Nii oligi küsimus seatud. Sellest pidi saama muutus kogu poliitikas – ülemaailmses poliitikas. Millised aga olid selle poliitika tulemused? Muidugi, peamine tulemus oli see, et nüüd me oleme saanud kohutava lüüasaamise osaliseks.”

1. septembril 1920 vabastas poliitbüroo Stalini Edelarinde revolutsioonilise sõjanõukogu liikme kohustustest. Sisuliselt süüdistasid Lenin ja Trotski Stalinit Varssavile korraldatud pealetungi ja kogu Poola sõja nurjamises. Stalin suhtus sellesse väga valulikult, vastas järsult ja tigedalt, tundmata mingit pieteeti Lenini ees. Sõda Poolaga lõppes Nõukogude Venemaa jaoks äärmiselt ebaedukalt. Pärast Poola sõjaväe edukat pealetungi 1920. aasta sügisel tuli Moskval leppida piiriga, mis kulges „Curzoni liinist” ida pool. See oli veel kaugemal ida pool kui piir, mis oli kujunenud pärast sakslastega Brest-Litovskis sõlmitud rahu. Lenin lohutas seltsimehi: „Me teeme territoriaalseid järeleandmisi, sest meil on vaja kiiremini purustada Wrangel, aga Poolaga me veel klaarime.”

Kui 12. oktoobril sõlmiti Riias rahu Poola ja Ukrainaga, lõppes praktiliselt ka kodusõda.

Lenin ja Trotski olid saavutanud võidu, kuid millise hinnaga!

Andmed kodusõjas hukkunute kohta on väga lahkuminevad. Seda teemat uurinud ajaloolaste arvates hukkus üle nelja miljoni inimese. Tööliste ja Talupoegade Punaarmee üldised inimkaotused olid aastail 1918–1922 ligikaudu miljon meest, umbes samapalju kaotas ka valgete armee. Veel vähemalt kaks miljonit inimest pages Nõukogude Venemaalt – enamikus need, kes olid saanud niinimetatud Nanseni passi. Rahvasteliidu põgenikeasjade ülemkomissar, tuntud Arktika-uurija norralane Fridtjof Nansen andis isikutunnistused neile inimestele, kes olid jäänud kodumaata ja dokumentideta…

„Palun anda mulle puhkust”

Sõjast tuli Trotski välja võitja oreooliga. Ta oli loonud armee, löönud puruks kontrrevolutsiooni ja kindlustanud riigi julgeoleku.

Kogu sõjaaja viibis ta rinnetel. Tema rong kihutas hoogsalt mööda maad ringi – Trotski suundus sinna, kus oht revolutsiooni ähvardas. Kõik pidid tunnistama, et ta on julge ja otsusekindel.

Briti diplomaadile Robert Bruce Lockhartile, kes saadeti pärast revolutsiooni Venemaale, et ta looks mitteametlikke kontakte bolševike juhtidega, jäi Trotski meelde sellisena: „Mul oli võimalus veenduda Trotski füüsilises julguses. Ma vestlesin temaga Lunastaja peakiriku taga väljaku ääres paiknevas sõjakomissariaadis. Äkki sööstis tuppa tema abi, kes oli täielikus paanikas. Väljas oli kogunenud tohutu hulk relvastatud madruseid. Neile ei olnud palka makstud või oli see olnud liiga väike. Nad tahtsid näha Trotskit. Nad lubasid maja maatasa teha, kui ta välja ei tule.

Trotski hüppas püsti, silmad välkumas, ja tormas väljakule. Ta ei teinudki katsetki madruseid rahustama hakata. Ta ründas neid raevuka sõimuga. Nad olid „koerad, kes pole väärt kuuluma laevastikku, mis oli etendanud revolutsioonis nii suurt osa”. Ta lubas nende kaebused läbi vaadata. Kui need on õiglased, siis need rahuldatakse. Kui ei ole, siis häbimärgistab ta neid kui revolutsiooni reetjaid. Nad peavad nüüd minema tagasi kasarmusse, või ta võtab neilt relvad ära ja nad kaotavad kõik oma õigused. Madrused taandusid korratult nagu peksasaanud penid, Trotski aga tuli tagasi ja me jätkasime katkenud vestlust…

Ta jätab endast äärmiselt tugeva mulje seni, kuni säilitab enesevalitsuse. Tal räägib vabalt ja hästi, sõnad näivad voolavat katkematu joana.

Ta oli teoinimene… Ta põrmustas oma oponente otsustavalt ja ilmse mõnuga. Ta suutis äratada erakordset entusiasmi.

1918. aasta mai algas Punaarmee võimsa paraadiga Punasel väljakul. Trotski võttis paraadi vastu diplomaatiliste esindajate juuresolekul… Neis kehvasti riietatud ja korratult marssivates meestes, kes temast möödusid, võis märgata elavat jõudu. Mulle jättis see sügava mulje.”

Trotski võimet rahvahulgaga hakkama saada hindas kõrgelt ka Lenin. Kui Saraatovis tõusis üles Uurali diviis, palusid Lenin ja Sverdlov Trotskil viivitamatult sinna sõita, „sest Teie ilmumine rindele avaldab mõju sõduritele ja kogu sõjaväele”.

Reaalne oht ähvardas bolševikke 1918. aasta juulis, kui mässu tõstsid vasakpoolsed esseerid. Neil olid oma relvastatud üksused Moskvas ja nad oleksid üsna tõenäoliselt suutnud võimu haarata. Esseeridel oli riigis palju toetajaid. Külades hääletasid kõik esseeride poolt.

Tšekaa esimees Dzeržinski kaotas pea. Ta lasi vasakpoolsetel esseeridel end arreteerida. Tšekaa, riikliku julgeoleku organ, ei suutnud midagi ette võtta.

Pead ei kaotanud ainult armee ja mereväe rahvakomissar Trotski. Ta kutsus Moskva lähedalt kohale kaks läti küttide polku, mis olid bolševikele ustavad, tõi kohale soomusautod ja käskis mässulist Popovi salka suurtükkidest tulistada. Mõne tunni pärast panid vasakpoolsete sotsialistide-revolutsionääride salgad relvad maha.

Neil päevil kirjutas Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee esimees Sverdlov alla korraldusele, millega tühistas kõik varem kehtinud läbipääsuload. Kehtisid vaid need load, „millele on alla kirjutanud üks järgmistest isikutest: Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vl. Uljanov (Lenin), Kesktäitevkomitee esimees Sverdlov ja sõjaasjade rahvakomissar L. Trotski”.

Lev Davidovitš oli vaieldamatult riigi teine mees, riigiasutustes rippusid kaks portreed – Lenini ja Trotski omad.

„Sõja-aastatel koondus minu kätte võim, mida võis nimetada praktiliselt piiramatuks,” meenutas Trotski hiljem ilmse rahuloluga. „Minu rongis pidas istungeid revolutsiooniline tribunal, mulle allusid rinded, tagala allus rinnetele, teatud perioodil aga oli kogu valgete poolt hõivamata vabariigi territoorium kas tagala või kindlustatud piirkond.”

Lenin usaldas Trotskit täielikult. 1919. aasta suvel tegi Lenin – väga külmavereline inimene – uskumatu liigutuse. Ta võttis Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kirjablanketi ja kirjutas sellele:

„Seltsimehed!

Teades sm. Trotski korralduste karmi olemust, olen siiski niivõrd veendunud, olen absoluutselt veendunud sm. Trotski antud korralduse õigsuses, otstarbekuses ja hädavajalikkuses asja huvidest lähtudes, et toetan seda korraldust täielikult.

V. Uljanov-Lenin.”

Lenin lisas:

„Ma annan teile selle blanketi ja võin neid teile anda nii palju kui kulub, sest ma kiidan teie otsused juba eelnevalt heaks. Te võite kirjutada sellele blanketile mis tahes otsuse ja see ongi juba minu allkirjaga kinnitatud.”

Viimastel aastatel pole avalikuks saanud mitte ainult kirjakesed, vaid terved kõned, mida Lenin pidas Trotski toetuseks ja kaitseks teda ründavate parteikaaslaste vastu. Lenin pidas sõjaväeametkonda eeskujulikuks. Lenini ajal olid need dokumendid salajased, Stalini ajal – ja ka pärast teda – ei tohtinud aga Trotski kohta midagi head öelda.

Lenini suhtumisest Trotskisse annavad kõige paremini tunnistust tema enda sõnad, mis on kirja pannud Gorki:

„Noh, kas te oskate nimetada veel kedagi, kes suudaks vaid aastaga luua eeskujuliku armee ja saavutada seejuures ka sõjaväespetsialistide lugupidamise. Meil on selline inimene olemas… Jaa, jaa, ma tean. Seal valetatakse midagi minu suhtumisest temasse. Valetatakse palju, ja nagu tundub, eriti palju minu ja Trotski kohta.”

Sõjaväe loojana oli Lev Davidovitš mees õigel kohal – seal läks vaja tema metsikut energiat, loomupärast organisaatoriannet, intellekti, mehisust, otsusekindlust ja julmust. Kogu sõjaaja juhtis Trotski armeed raudse käega. Pärast sõda aga polnud tal enam midagi teha.

Jääb selline mulje, et tal hakkas igav. Võitluse pinge oli langenud ja teda haaras nagu mingi loidus. Tavaline igapäevane töö ja intrigeerimine – see temale ei sobinud. Ta ei teadnud, mida peale hakata.

Lenin otsis Trotskile tegevust. 1921. aasta 16. juulil tegi Lenin ettepaneku määrata ta Ukraina toiduainetega varustamise ministriks, kuna seal valitses ränk näljahäda. Trotski ei tahtnud. Lenin käskis poliitbüroo otsuse tühistada.

Lenin pakkus talle oma asetäitja kohta valitsuses. Trotski keeldus taas. Ta ei tahtnud olla asetäitja. Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametis oli ta harjunud täieliku iseseisvusega. Kuid sõda oli läbi ja teist samasugust ametit enam ei olnud.

1922. aasta jaanuari lõpus kirjutas Trotski poliitbüroole avalduse: „Ma ei tahtnud paluda puhkust kuni veebruari või märtsini, kuigi viimase poolteisekahe kuu jooksul on mind kammitsenud unetus ja närvivalu peas.

Lootsin veeta kuu aega osaliselt puhates. Kuid nüüd olen ma sunnitud viivitamatult puhkust paluma. Minu töö tootlikkus on minimaalne, seda nii tervise tõttu kui ka töö „tükeldatud” iseloomu tõttu: palju aega võtab üleminek ühelt ülesandelt teisele mis raiskab aega, kusjuures minu sügava sisemise veendumuse kohaselt tuleks peaaegu kõigi poliitbüroo ja orgbüroo ülesannetega hõlpsamini ja paremini toime need, kelle otsene töö see on.

Peale füüsilise ajakulutamise ei talu ma ka psüühiliselt sellist režiimi, nagu ma ei talu ka treppidel vedelevaid suitsukonisid.

Kuna ma lakkamatult raiskan aega, ja enda meelest mõttetult, olen ma pideva ebakindluse ja ärevuse seisundis, mis täielikult halvab mu töövõime.

Palun poliitbürool anda mulle kuu aega puhkust.”

Puhkuse ta sai, kuid tingimusel, et säilitab kontrolli sõjaväe ja Gohrani üle ja kirjutab veel ka brošüüri „Imperialismi ja revolutsiooni vahel. Revolutsiooni põhiküsimused Gruusia konkreetse näite varal”.

Armee probleemid huvitasid nüüd Trotskit üha vähem. Ta viis läbi demobiliseerimise ja mõtles sellele, kuidas kasutada relvajõude majanduse taastamisel.

Aastail 1920–1921 käis diskussioon armee tuleviku üle. Wrangeli võitja Mihhail Frunze, kes pidi Trotski sõjaväes välja vahetama, lähtus sellest, et see peab olema klassiarmee, proletaarne armee, sõjalise doktriini aluseks aga pidi olema tuginemine kodusõja kogemustele.

Pärast kodusõja lõppu väitsid mitmed sõjateoreetikud, et Punaarmeel on tekkinud oma proletaarne strateegia. Nii ei arvanud mitte ainult Frunze, vaid ka Tuhhatševski, Gussev, Budjonnõi ja Vorošilov. Trotski vaidles neile vastu: ei saa olla mingit erilist proletaarset sõjateadust. Ta märkis mürgiselt: „See, kes arvab, et marksismi abiga saab panna käima tootmise küünlavabrikus, ei jaga ei marksismi ega ka küünalde valmistamist.”

Artiklis „Kas sõjaline doktriin või näivalt sõjaline doktrinäärsus” kutsus Trotski õpetama komandöre lahinguväljal algatusvõimet ilmutama, ise mõtlema, mitte aga vaatama iga juhtumi puhul määrustikesse ja instruktsioonidesse. Sõjaajaloolased pööravad tähelepanu sellele, et Trotski nõudis kõigilt õppimist, isegi rindel, kui seal on rahulikum hetk. Ta väitis, et tohutuid kaotusi ei saa pidada sõjakunsti ilminguks. Sõjakunsti kriteeriumiks on suurima tulemuse saavutamine väikseima jõukuluga.

23. veebruaril 1921. aastal kirjutas Trotski Leninile: „Vladimir Iljitš, meil käib praegu partei- ja sõjaväeringkondades diskussioon sõjalise doktriini asjus. Ma arvan, et lõpuks on sellest diskussioonist ka kasu, kuid praegu on selles palju loba ja väljamõeldisi. Näiteks esitatakse Punaarmee vastu süüdistus, et selle „sõjalises doktriinis” (selle ülespuhutud sõnakõlksu ümber käibki kogu vaidlus) puudub idee revolutsioonilistest pealetungisõdadest…”

Suhtlemine kutseliste sõjaväelastega oli Trotskile kasuks tulnud. Trotski nägi, et tekkiv nõukogude sõjateadus alahindab kaitset. Ta kirjutas, et „ainult pealetung üksi ei taga veel edu”. Armeed tuleb õpetada ka ennast kaitsma. Esialgu pole alust loota maailmarevolutsiooni võitu.

Frunze ruttas talle vastu vaidlema ja soovitas brošüürist välja visata „arutlused, mis ülistavad kaitset”. Frunze kirjutas ja rääkis ainult pealetungist. Sel ajal oli tavaks Suvorovi kombel nimetada kaitset „alatuks” ja „kaitsesõja vaim” sõna otseses mõttes Punaarmeest välja juurida.

Partei IX kongressil toimunud sõjaväelastest delegaatide nõupidamisel esines ettekandega Trotski, kaasettekande tegi Mihhail Frunze, kes oli sõjaväes tõusev täht. Frunze juhatas Ukraina vägesid. Enne kongressi oli temaga vestelnud Lenin, kes andis mõista, et kavatseb toetada Trotskit. Seepeale teatas Frunze, et tal ei ole vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehega erimeelsusi.

Kui aga Trotski oli relvajõududest lahkunud, hakati kaitsesse suhtuma üha kasvava põlgusega. Selle hilisem tulemus oli, et Punaarmee astus Teise maailmasõtta, oskamata pidada kaitselahinguid. Komandörid lihtsalt ei teadnud kaitselahingu põhimõtteid, staabid ei taibanud, mis on kaitsemanööver. Nende teoreetiliste diskussioonide hind selgus 1941. aastal.

Lenini testament

1922. aasta 26. mail tabas Leninit haigushoog – parema käe ja jala osaline halvatus ning kõnehäired. Poole aasta pärast, 16. detsembril, oli tal uus haigushoog. Kitsas ringis lausus Stalin külmavereliselt:

„Leniniga on kaputt.”

Jossif Vissarionovitš siiski kiirustas pisut. Vladimir Iljitš hakkas paranema, kuid täie jõuga ta enam töötada ei suutnud.

Kogu parteiline majapidamine oli nüüd Stalini käes. Stalini lähim abiline Amajak Nazaretjan kirjutas Sergo Ordžonikidzele sõbramehelikult: „Iljitš on täiesti terve. Tal lubatakse juba natukene töötada. Ärge muretsege. Asjad on päris hästi. Eile oli tema juures Koba. Ta peab nüüd hoolitsema Iljitši ja kogu emakese Venemaa eest.”

Lenin sai üsna pea aru, et tal pole kellelegi toetuda. Neil kuudel pöördus Lenin Trotski kui oma liitlase ja mõttekaaslase poole. Kui algas diskussioon väliskaubanduse asjus, läksid Lenini ja Stalini seisukohad lahku. 12. detsembril 1922. aastal kirjutas Lenin oma mõttekaaslastele: „Haiguse halvenemise tõttu olen sunnitud loobuma pleenumil osalemisest. Mõistan täiesti, kui halvasti – enam kui halvasti – ma teie suhtes käitun, kuid mul ei tule isegi enamvähem korralikust esinemisest midagi välja.

Sain täna sm. Trotskilt siia lisatud kirja, millega ma kõiges olulises nõus olen, välja arvatud ehk viimased read Riikliku Plaanikomitee kohta. Ma kirjutan Trotskile oma nõustumisest temaga ja oma palvest, et ta võtaks minu haiguse tõttu enda peale minu seisukoha kaitsmine.”

15. detsembril informeeris Lenin Stalinit, et sõlmis „kokkuleppe Trotskiga oma väliskaubanduse monopoli käsitlevate seisukohtade kaitsmiseks… ja olen veendunud, et Trotski ei kaitse minu seisukohti sugugi halvemini, kui ma seda ise teeksin”. See tuletas Stalinile meelde asja, mida ta kõige rohkem kartis – Lenini ja Trotski liitu. Stalin loobus kohe oma senisest seisukohast, et mitte kahekordse löögi alla sattuda.

Varsti pöördus Lenin uuesti Trotski poole abipalvega, pakkudes talle sisuliselt liitu Stalini vastu: „Lugupeetud seltsimees Trotski. Ma paluksin teid väga võtta enda peale Gruusia loo kaitsmine KK-s. See asi on Stalini ja Dzeržinski „jälgimise” all ja ma ei saa olla kindel nende erapooletuses. Isegi lausa vastupidi. Kui te selle kaitsmise enda peale võtaksite, siis võiksin ma rahulik olla…”

Lenini seisund hakkas kiiresti halvenema. 23. detsembril hakkas ta dikteerima oma kuulsat „Kirja kongressile”, mida peetakse tema testamendiks. „Kirja” esimene ja süütum osa puudutas vajadust suurendada KK liikmete arvu ja „anda teatavatel tingimustel Riikliku Plaanikomitee otsustele seadusandlik jõud, tulles sellega vastu sm. Trotski nõudmistele”.

Seejärel dikteeris Lenin oma testamendi põhilise osa, kus ta iseloomustas partei peamisi juhte – Stalinit, Trotskit, Zinovjevit, Kamenevi, Buhharinit ja Pjatakovi. Kõik iseloomustused on vägagi karmid ja paljastavad. Trotskit ja Stalinit nimetas ta partei „väljapaistvateks juhtideks”, kuid oletas, et nende kokkupõrge võib partei hukutada. Lenini arvates „sm. Stalin, kes on saanud peasekretäriks, on koondanud enda kätte mõõtmatu võimu ja ma pole kindel, kas ta suudab seda võimu alati piisavalt ettevaatlikult kasutada… Sm. Trotskil… pole mitte ainult väga silmapaistvad võimed. Isiklikult on ta praeguses KK-s vist küll kõige andekam inimene, kuid kiitleb liiga palju, on enesekindel ja armastab ülearu tegeleda asjade puhtadministratiivse küljega.”

4. jaanuaril 1923. aastal dikteeris Lenin kirjale lisa: „Stalin on liiga jõhker… See halb omadus muutub talumatuks peasekretäri ametis. Seepärast teen ma seltsimeestele ettepaneku mõelda läbi moodus, kuidas Stalin sellelt kohalt mujale paigutada ja määrata tema asemele teine inimene, kel kõige muu osas oleks sm. Staliniga võrreldes vaid üks paremus, nimelt, et ta oleks kannatlikum, lojaalsem, viisakam… vähem kapriisitseks jne. See asjaolu võib tunduda tühise pisiasjana… Kuid lõhenemise vältimise seisukohast ja minu poolt ülalpool kirjeldatud Stalini ja Trotski suhete seisukohast pole see pisiasi, või on selline pisiasi, mis võib omandada määrava tähtsuse.”

Pärast kodusõda muutusid Lenini ja Trotski suhted keerukamaks. Kuni käis sõda, ei olnud nende vahel mingeid vastuolusid. Kui tekkis küsimus, kuidas taastada normaalset elu, algasid vaidlused, mis olid vahetevahel väga karmid. Muide, nii Lenin kui ka Trotski pidasid vaidlusi ja diskussioone loomulikuks ja vajalikuks asjaks. Isiklikke suhteid need ei mõjutanud.

1922. aasta juuli keskel, reageerides mingile suhete teravnemisele poliitbüroos, kirjutas juba haige Lenin Kamenevile: „Heita Trotski üle parda – aga sellele Te ju vihjate, teisiti pole võimalik mõista – see on ülim tobedus. Kui Teie ei pea mind juba lootusetult lolliks, siis kuidas Te võite seda mõelda???? Verd täis valgunud silmadega poisikesed…”

Ühel partei XI kongressi ajal toimunud parteilisel nõupidamisel 1921. aasta märtsis rääkis Lenin, et erimeelsustele vaatamata „saame Trotskiga hästi läbi”. Kuid lisas kohe: „Ta on armunud aparaati, kuid poliitikast ei tea ta mõhkugi.” Saanud teada, mida Vladimir Iljitš tema kohta ütles, Trotski nähtavasti solvus. Kuid Lenin polnudki tõest eriti kaugel…

Miks Trotski nii loiult ja initsiatiivitult käitus, kuigi Lenin teda tegelikult esikohale upitas? Trotski oli naiivne, ta ei uskunud, et teda võidakse võimu tipust kukutada. Tõeliselt ta esikohale ei kippunudki. Talle meeldis targa roll, kes toimuvat kättesaamatust kõrgusest vaatleb. Teda ei kannustanud vaibumatu võimuiha, seepärast ta lüüa saigi.

Lenini testament, kuidas seda ka tõlgendada, sisaldab vaid ühe konkreetse korralduse: Stalin tuleb peasekretäri ametist maha võtta, teisi pole vaja välja vahetada, kuigi Lenin tõi ja üsna valulikul moel esile kõigi silmapaistvate bolševike puudused. Kuid Stalin oli ainus, kes lõpuks oma kohale jäi. Kõik teised hävitas ta ajapikku ära. Enamgi veel. Koguni Lenini testamenti hakati pidama trotskistlikuks dokumendiks, peaaegu et võltsinguks.

Lenin valmistas selle kirja ette järgmiseks, s-o partei XII kongressiks, mis toimus veel tema eluajal. Nagu iga inimene, ei uskunud temagi, et ta varsti sureb, ja lootis oma peatsesse paranemisse. Kuid Stalin tegi kõik, et see kiri ei jõuaks kongressi delegaatideni, kes – Lenini elus olles – oleksid võinud nõuda Lenini juhtnööride täitmist.

Trotski, kes oli Lenini sõnade teravusest solvunud ega mõistnud, mis edasi juhtuma hakkab, ei hoolitsenud selle eest, et Lenini kiri oleks delegaatidele teatavaks saanud. Kongressil tervitati Trotski esinemist selliste tormiliste ovatsioonidega, sellise katkematu aplausitormiga, et Stalin ja teised poliitbüroo liikmed läksid vihast ja kadedusest roheliseks. Vorošilov ütles, et „sellised ovatsioonid on lausa ebasündsad, nii tohiks tervitada vaid Leninit”.

Nähes, kuidas Trotski kannul astus saali KK liige Karl Radek, lausus Vorošilov:

„Näe, seal tuleb Lõvi, ja tema taga tema saba.”

Teravmeelne Radek vastas sellele värsiridadega:

„Vorošilovil on kõva pea,

Mõtted seal ei püsi reas,

Parem olla Lõvi saba,

Kui Stalini tagumik.”

Delegatsioonid, kes tulid kongressi delegaate tervitama, hüüdsid: „Elagu meie juhid Lenin ja Trotski!” Stalini nime nad meelde ei tuletanud.

Trotski nägi selles partei tunnustust enda andele ja autoriteedile. Lääne kommunistid rääkisidki üldiselt temast kui revolutsiooni sümbolist, ning Stalin ja teised otsustasid kindlalt, et Trotskist tuleb vabaneda. Alates XII kongressist pidasid Stalin ja tema pooldajad Trotski vastu tõelist võitlust.

Trotski, keda ümbritses palju vaimustatud austajad, ei pidanud vajalikuks oma toetusbaasi laiendada. Ta ei mõistnud, et see on hädavajalik. Revolutsioonile järgnenud aastate vältel oli ta nii harjunud aplausi, vaimustatud vastuvõtu ja ülistuskõnedega, et arvas siiralt – nii jääb see alatiseks.

1923. aasta märtsis, kui Lenin veel elas, kirjutas Karl Radek artiklis „Lev Trotski – võitude organiseerija”: „Vene revolutsioon toimus selle silmapaistva esindaja aju, närvisüsteemi ja südame kaudu… Trotski töö ja tegemised pole mitte ainult armastuse objekt, vaid ka maailma vallutamiseks valmistuvate uute töölispõlvkondade teadus.”

Oktoobris tegi Radek teatavaks veel mõned komplimendid Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe aadressil: „Kui sm. Leninit võib nimetada revolutsiooni mõistuseks, mis valitseb tahte ülekandumise kaudu, siis sm. Trotskit võiks iseloomustada kui raudset tahet, mida talitseb mõistus. Trotski kõne kõlas kui tornikella helin, mis kutsus tööle…”

Antonov-Ovsejenko ütles: „Trotski on revolutsiooni võidu juht, organiseerija ning innustaja.”

Lunatšarski: „Lenin ja Trotski on juba ammu olnud meie ridades nii erakordse andega inimesed, nii vaieldamatud juhid, et nende tohutu esiletõus revolutsiooni ajal ei saanud kelleski erilist imestust tekitada.”

Kirjanik Larissa Reisner, kes tegi kodusõja läbi rindel, kirjeldab tookordseid tundeid ja meeleolusid: „Trotskiga oleks võinud lahingus surmale vastu minna, tulistanud välja viimase kuuli, tundmata oma joovastuses haavugi, Trotskis oli võitluse pühalikku paatost, tema sõnad ja žestid tuletasid meelde Suure Prantsuse revolutsiooni parimaid lehekülgi.”

Ta ei jätnud sügavat mulje mitte ainult revolutsioonilistele kirjanikele. Pärast kohtumist Trotskiga ütles Sergei Jessenin, et Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees on „ideaalne inimtüüp”.

Trotskil oli anne inimesi endaga köita ja mitte väiksem anne endale vaenlasi soetada. Stalin ja teised silmapaistvad parteitegelased lausa vihkasid teda.

Trotski aga hoidus neist eemale ja jäi lõpuks üksikuks. „Külaskäigud üksteise juurde, usin balletietenduste külastamine, kollektiivsed joomingud, kus klatšiti neid, keda parajasti kohal ei olnud, ei köitnud mind üldsegi. Uus ladvik tundis, et ma ei sobi sellisesse elulaadi. Mind isegi ei üritatud sellesse kaasa tõmmata. Just seetõttu katkes tihti mõne rühmakese vestlus, kui mina sinna ilmusin, ja osavõtjad läksid laiali, tundes piinlikkust enda pärast ja vaenulikkust minu vastu., Kui soovite, siis see tähendaski, et ma hakkasin oma võimu kaotama.”

Tema seisund parteis oli sõltunud Leninist. Kui Lenin suri, siis loojus ka tema täht.

Ajaloolased vaidlevad seniajani, kes oli Lenini järel parteis teisel positsioonil – kas Stalin või Trotski?

Nüüd avalikustatud OGPU eriteated, mida koostati pärast Lenini surma iga päev, annavad tunnistust, et rahvas pidas järglaseks Trotskit: „Elanikkond ei usu, et Trotski on haige… Masside hulgas võib märgata rahulolematust sellega, et sm. Trotski on kõrvale tõrjutud… Seoses diskussiooniga parteis ja sm. Trotski haigusega liiguvad kuuldused, et sm. Trotski portreed kõrvaldatakse, et sm. Trotski astub kommunistide vastu seepärast, et need rõhuvad töölisi, et ta on arreteeritud ja asub Kremlis…”

Stalini nime ei nimetata eriteadetes kordagi. Rahvas ei tundnudki teda. Just seetõttu, et Trotski oli paljude meelest Lenini seaduslik mantlipärija, äratas ta oma poliitbürookaaslastes viha ja hirmu. Kõik nad liitusid Trotski vastu. Zinovjev ja Kamenev ning ka teised kahtlustasid, et kui Lev Davidovitš peaks saama partei ja riigi etteotsa, viskab ta nemad partei juhtkonnast välja. Seepärast tegidki tema äsjased võitluskaaslased nüüd panuse Stalinile, kes Trotskit vihkas. Ja sellega kirjutasid nad alla ka oma surmaotsusele – ajapikku hävitas Stalin nad kõik…

1923. aasta lõpus Trotski tegelikult isoleeriti. Kuus ülejäänud poliitbüroo liiget kohtusid omavahel ja otsustasid asja ära, ametlikul istungil esitati juba lõplik otsus. Kui Trotski vastu vaidles, jäi ta täiesti üksi. Ta püüdis vastu hakata, rääkis, et demokraatia on parteist kadumas, et enam pole võimalik diskuteerida, et parteiorganid harjuvad sellega, et mitte valitud, vaid ülaltpoolt määratud parteisekretärid neid lihtsalt käsutavad.

1923. aasta 5. oktoobril kirjutas Trotski poliitbüroole kirja, milles väitis, et „sekretäride bürokraatiale tuleb piir panna… Partei demokraatia peab oma õigused tagasi saama, ilma selleta ähvardab parteid tardumus ja kängumine.”

Parteis võtsidki võimu just sekretärid, kuid partei liikmeskonnas oli Trotski ikka veel populaarne. Poliitbüroo oli sunnitud teatama: „Olemata nõus sm. Trotskiga mõnedes küsimustes, märgib poliitbüroo siiski, et oletus, nagu võiks partei KK-s olla ühtegi seltsimeest, kes kujutab poliitbüroo, KK ja riigiorganite tööd ette ilma sm. Trotski aktiivse osavõtuta selles, on kuritahtlik väljamõeldis…” See lause näitab, et võitluse lõpptulemus ei olnud veel kindel.

Kuid otsustaval hetkel astus Trotski ise mängust välja, 1923. aasta sügisel pärast pardijahil käimist haigestus ta raskelt. Kuni ta haigevoodis lamas, kõrvaldasid Stalin, Zinovjev ja Kamenev Trotski pooldajad kõikidelt vastutavatelt ametikohtadelt.

Asumiselesaatmine

Suhhumisse, kus Trotski ennast ravis, tuli pärast Lenini surma KK komisjon, et kooskõlastada temaga Revolutsioonilises Sõjanõukogus tehtavad kaadrimuudatused. Ennekõike koristati RSN-i esimehe asetäitja kohalt Efraim Skljanski, kes oli olnud Trotski truu abiline kogu kodusõja ajal.

Sõjaväearst Skljanski polnud veel kolmekümneaastanegi. Ta oli võtnud aktiivselt osa relvastatud oktoobriülestõusust ning määrati sõja- ja mereväe rahvakomissariaadi kolleegiumi koosseisu, kus ta tegeles Punaarmee organiseerimisega ja varustamisega. Rahvakomissar märkas kohe Skljanski erakordseid võimeid ja tegi temast oma asetäitja Revolutsioonilises Sõjanõukogus ja rahvakomissariaadis. Trotski sõnul paistis ta silma „asjalikkusega, püsivusega ning oskusega hinnata inimesi ja olukordi”, seega oli ta võimekas administreerija, ehk nagu nüüd öeldakse, mänedžer. Skljanskit hindas kõrgelt ka Lenin.

Trotski kirjutas: „Minu äraolekul juhatas Skljanski Revolutsioonilise Sõjanõukogu istungeid, juhtis kogu komissariaadi jooksvat tööd, see tähendab peamiselt rinnete varustamist, ja lõpuks esindas ta sõjaväeametkonda Kaitsenõukogus, mis pidas istungeid Lenini juhtimisel… Ta oli alati täpne, väsimatu, valvas ja alati asjadega kursis. Suurem osa sõjaväge puudutavatest käskkirjadest avaldati Skljanski allkirjaga… Võisin helistada kell kaks või kolm öösel, Skljanski oli ikka komissariaadis oma kirjutuslaua taga.”

Loomulikult vihkas Stalin Skljanskit, kes nõudis temalt täielikku allumist Revolutsioonilise Sõjanõukogu käskkirjadele. Nüüd saadeti Skljanski tööle Moskva kangakudumise trusti.

1925. aasta suvel, enne ärasõitu Ameerika Ühendriikidesse, kus ta tahtis osta kangatööstusele uusi kudumispinke, läks Skljanski Trotski juurde. Nad meenutasid nostalgiliselt möödunut ja äkki küsis Skljanski oma endiselt ülemuselt:

„Öelge mulle, mis see Stalin õieti on?”

Skljanski tundis Stalinit suurepäraselt ka ise, kuid ta tahtis kuulda Trotski hinnangut Stalini isiksuse ja tema edu põhjuste kohta. Revolutsioonilise Sõjanõukogu endine esimees vastas:

„Stalin on meie partei kõige silmapaistvam keskpärasus.”

Skljanski noogutas mõistvalt. Nad mõlemad eksisid Jossif Vissarionovitšis kõvasti.

Ameerikas uppus Skljanski järve. Tema surm oli enam kui kummaline. Nekroloogis nimetas Trotski Skljanskit „suurepäraseks inimmasinaks, mis töötas tõrkumata ja pidevalt”.

Skljanski asemel sai sõjanduse rahvakomissari ja SRK esimehe esimeseks asetäitjaks Mihhail Frunze. Abiks seltsimees Trotskile, nagu ütles parteikongressil Zinovjev, tegelikult aga valmistati juba ette tema väljavahetamist.

Moskva sõjaväeringkonna etteotsa määrati Trotskile ustava Muralovi asemele tema isiklik vaenlane Vorošilov. Kliment Jefremovitš lülitati Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu koosseisu.

Armeest kõrvaldati palju silmapaistvaid poliittöötajaid – Trotski pooldajaid. Nad pillutati laiali üle kogu riigi. Poliitvalitsuse ülemaks sai Antonov-Ovsejenko asemel Andrei Bubnov, kes seni oli juhtinud partei KK agitatsiooni ja propaganda osakonda. Esimese asjana käskis Bubnov kõrvaldada poliitõppustel punaarmeelastega peetavate vestluste hulgast teema „Punaarmee juht sm. Trotski”.

Keskkontrollkomisjoni esimees, seega partei inkvisitsiooni juht Valerian Kuibõšev lausus Trotskile avameelselt:

„Me peame möödapääsmatuks teie vastu võitlemist, kuid me ei saa teid kuulutada vaenlaseks; seepärast olemegi sunnitud kasutama niisuguseid meetodeid.”

Kuni Trotski palavikuga voodis lamas ja vaikis, mobiliseeriti riik võitlusse trotskismi vastu. Ta tuli Moskvasse tagasi alles 1924. aasta aprillis, kui Lenin oli juba maetud, Trotski ise aga sisuliselt võimust ilma jäetud.

Võib-olla on liiga julm süüdistada Trotskit tegevusetuses, kui ta oli nii haige, et ei suutnud voodistki tõusta? Mis haigus tal siis oli? Teda jälitas mingi salapärane infektsioon, tal oli pidevalt kõrge palavik. On hämmastav, et tolle aja parimad arstid ei suutnudki talle õiget diagnoosi panna.

1926. aasta kevadel lubas poliitbüroo väga vastutahtmist tal Berliini minna, kus ta saksa arstide abiga lootis vabaneda teda kurnavast palavikust. Saksa arstid otsustasid tal mandlid välja lõigata. Operatsioon tehti ilma narkoosita. Trotskil taheti käed kinni siduda, nagu see niisugusel puhul tavaks oli, kuid ta talus operatsiooni stoiliselt. Mõne aja pärast hakkas temperatuur aga jälle tõusma ega tahtnud kuidagi alaneda.

Arsti ja kirjaniku Viktor Topoljanski arvates kannatas Punaarmee organiseerija ja juht neuroosi all. Trotski palavik oli psühhosomaatiline fenomen, mida esineb tundlikel ja üliemotsionaalsetel inimestel. Lev Davidovitš oligi just selline inimene. On teada, et mõnikord kaotas ta koguni teadvuse ja langes minestusse.

Kuni Trotski oli hõivatud teda täielikult vallanud tegevusega, kuni ta valmistas ette relvastatud ülestõusu Petrogradis või lõi tagasi valgete väe rünnakuid, ta ei haigestunud. Mingist neuroosist ei saanud juttugi olla. Kui aga sõda lõppes, sigines tema ellu tühjus. Ja ta hakkas põdema…

Seda oletust kinnitavad ka Georgi Plehhanovi sõnad, kes kirjutas Trotski kohta: „Tal on plahvatuslik iseloom, edu korral suudab ta lühikese ajaga väga palju korda saata, ebaedu korral aga langeb kergesti apaatiasse ja võib segadusse sattuda.”

Viktor Topoljanski arvab, et Trotskit ravinud arstidele ei tulnud see pähegi. Nemad kartsid, et pole suutnud märgata mingit kohutavat, neile tundmatut nakkust, ja see tugevdas Trotski haiglast enesetunnet veelgi. Kuid on võimalik, et Trotskit ravinud arstid tundsid tema iseäralikku psüühilist laadi üsna hästi. Sellest annab tunnistust üks dokument, mis alles hiljuti salajasest arhiivist päevavalgele tuli. Juba 1921. aasta mais kirjutas tervise rahvakomissar Nikolai Semaško Leninile: „Sm. Trotski tervis on jälle halvenenud. Ma moodustasin konsiiliumi siin nimetatud doktoritest ja professoritest. Nagu näha, on haiguse ägenemisel kaks põhjust: 1) kurnatus ja 2) dieedi rikkumine vajalike toiduainete puudumise tõttu. Muuseas vajab ta ranget dieeti (kana, või, nisujahu).

Ma palun väga rangelt, et Trotskile antaks neid toiduaineid, mis arstid on ette kirjutanud ja et täidetaks täpselt selles asjas tehtud KK otsust.”

Juba 23. aprillil otsustas poliitbüroo: „Kohustada sm. Trotskit sõitma puhkama suvilasse, valides selle asukoha vastavalt arstide ettekirjutustele. Kontroll selle üle, kuidas sm. Trotski käesolevat otsust täidab, panna sm. Dzeržinskile.”

Konsiilium, kuhu kuulusid tolle aja kuulsamad arstid D. Pletnjov, F. Getje ja L. Minora, jõudis järeldusele: „L. Trotskil on krooniline koliit. Võimalik, et tegemist on jämesoole anomaalse morfoloogiaga. Otsuse tegemiseks on vaja teha röntgeniülesvõte.

Tema minestushood on tingitud soolestiku reflektoorsetest spasmidest, võib-olla ka iseeneslikud, st psüühilistest põhjustest tingitud soolespasmid (üleväsimus). Tal oleks vaja sõita suve teisel poolel Kaukaasiasse (Kislovodsk või Jessentuki).”

Trotski ei kaotanud Stalinile siiski mitte seepärast, et teda oleks seganud nõrk psüühika, vaid seepärast, et ta ei liigutanud sõrmegi, et säilitada oma kohta partei juhtkonnas.

Trotskil oli suur hulk väärtuslikke omadusi – sädelev mõistus, ammendamatu energia, kirglik retoorika ja mehisus, otsustavus ja võime võtta vastutus enda peale. Kuid see on vaid osa tema portreest – Trotski oli veel ka enesekindel, ei kannatanud vasturääkimist, ta oli kiuslik, kannatamatu ja võimukas. Ta demonstreeris ümberkaudsetele oma üleolekut ega saanudki loota, et parteiaparaat, kes eredaid isiksusi vihkas, teda armastanud oleks.

Kuid Stalin, kes erinevalt Leninist, Trotskist, Zinovjevist ja teistest polnud emigratsioonis olnud, oli parteilise massi silmis oma mees. Just teda pidasid peremeheks kohalikud parteisekretärid, kes mitte ainult ei kujundanud masside meeleolu, vaid valisid otseselt välja ka kongresside delegaate.

Stalin oli poliitilise ja aparaadisisese võitluse taktika geenius. 1926. aasta detsembri lõpus märkis Stalin kirjas Molotovile: „Meie opositsionäärid on lollpead. Kurat tõukas neid võitlusse, aga näe, peksa said.” Stalinil oli õigus. Aparaadisiseses võitluses võimu pärast oli Trotski Stalini kõrval täielik nohik.

1924. aasta suvel toimunud partei XIII kongressil, esimesel pärast Lenini surma toimunud kongressil, võeti Trotskit vastu tormiliste kiiduavaldustega, kuigi teda oli juba terve aasta materdatud kui opositsiooni liidrit ja tema näopildid olid hakanud ametiasutuste kabinettidest kaduma.

1924. aasta lõpus Kislovodskis viibides kirjutas ta mahuka artikli „Oktoobri õppetunnid”, millega andis hoobi partei liidrite Stalini, Zinovjevi ja Kamenevi revolutsioonilisele reputatsioonile, kuna nende osa oktoobrisündmustes nägi seal välja üsnagi tühine. Seepärast tahtsid Zinovjev ja Kamenev teda kähku poliitbüroost välja puksida. Kuid ettevaatlik ja kiirustamist mitte armastav Stalin pidas vajalikuks kõrvaldada ta esmalt sõjaväest.

25. jaanuaril 1925. aastal vabastas Kesktäitevkomitee presiidium Trotski sõjaja mereväe rahvakomissari ja Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametist.

Kuidas sel ajal armees Trotskisse suhtuti?

Neliteist aastat hiljem, 1937. aasta veebruaris toimunud KK pleenumil, kui tuli jutuks sõjaväelaste vandenõu armees, ütles kaitse rahvakomissar Kliment Vorošilov: „1923. aastal õnnestus Trotskil oma agentuuri abiga – sellest tuleb otsekoheselt rääkida – saavutada Punaarmees üsna suurt edu.

Aastail 1923–1924 oli trotskistide taga, nagu te mäletate, ja seda peab meeles pidama, peaaegu terve Moskva garnison. Peaaegu kogu sõjaväeakadeemia, Kesktäitevkomitee sõjakool, suurtükiväekool ja suur osa Moskva garnisoni väeosasid olid tookord Trotski poolt…”

Kui 1926. aasta suvel olid Dzeržinski matused, seisis Trotski veel tribüünil. Ta ilme oli väga kurb. Lahkumissõnad lausus peasekretär.

Ametist vabastatud sõja- ja mereväe rahvakomissar Trotski avaldas soovi hakata töötama tööstuse alal. Ta määrati Kõrgema Rahvamajandusnõukogu presiidiumi liikmeks. Tookord ei olnud majandusharude rahvakomissariaate ja rahvamajandusnõukogu tegeles kogu tööstusega. Trotski hakkas juhtima kontsessioonide peavalitsust ja teaduslik-tehnilist valitsust.

Samuti hakkas ta juhtima Dnepri hüdroelektrijaama ehitamise komisjoni ja tegi palju selleks, et elektrijaam kiiremini valmis saaks. Stalin oli selle vastu ja süüdistas 1926. aastal Trotskit selle eest, et too on Dneprogesi ehitamiseks kulutanud väga palju raha. Kui Trotski oli lõplikult kõrvaldatud, muutis Stalin oma seisukohta ja hakkas elektrijaama loomist väga tähtsaks pidama.

1926. aasta oktoobrist ei kuulunud Trotski enam ka poliitbüroosse. See oli signaal, et nüüd võis kogu parteiaparaat täie jõuga talle kallale karata. Selles võitluses ei põlatud ühtegi vahendit. Toimuvast vapustatud Antonov-Ovsejenko kirjutas „ideelagedatest rünnakutest Trotski vastu, selle inimese vastu, kes kõige laiemate rahvahulkade silmis on revolutsiooni juht, organiseerija ja innustaja”.

Kuid Trotski polnud Stalini pistrikele jõukohane saak. 1927. aasta juunis kutsuti Trotski Keskkontrollkomisjoni istungile ja teda süüdistati parteidistsipliini rikkumises. Lugenud läbi istungi stenogrammi, oli selle toimumise ajal puhkusel viibinud Stalin nördinud ja kirjutas Molotovile: „Jääb mulje, et KKK on täielikus segaduses.” Ülekuulaja ja süüdistaja oli hoopis Trotski, komisjoni liikmed ei suutnud tema argumentidele midagi vastu seada. Kuid Trotski saatust ei otsustatud mitte avalikes diskussioonides, vaid sekretäride kabinettide vaikuses.

Trotski esinemised opositsiooni miitingutel ja koosolekutel aeti nurja. Isegi KK pleenumil püüti teda tribüünilt maha tirida, parteikaaslased loopisid teda raamatute ja teeklaasidega. Väärib imestust, et opositsiooni miitingud ja koosolekud üldse veel toimusid – inimesed ei saanud aru, mis käimas on. Põhiliselt osales neis õppiv noorus, tudengid, kes ihkasid täisverelist poliitilist elu, erinevate vaadete võitlust ja kellele Trotski imponeeris oma kriitikaga parteibürokraatia aadressil.

Kuid isegi kõrvalseisjad võisid märgata, et opositsiooni ähvardab krahh. Ameerika professor Samuel Harper, kes hulk aastaid (nii enne kui ka pärast Oktoobrirevolutsiooni) oli Venemaal elanud, kirjutas: „Opositsioonil puudus laiem poolehoid. Sellel asjaolul, et opositsiooni tegelased olid juudid, oli nende jaoks väga negatiivne tähendus, sest Venemaal võis antisemitismi märgata isegi kommunistide ridades. Opositsionääride ridades olid parimad oraatorid, revolutsiooni vana kaardivägi, kuid noorematel ja „venelaslikumatel” kommunistidel oli revolutsiooni kangelastest ja nende retoorikast kõrini.”

Stalin kiirustas vabanema inimestest, kes kogu aeg rääkisid: „Kui ma Leniniga vestlesin”, või: „Lenin oleks seda teisiti teinud.” Stalin ei teadnud tükk aega, mida Trotskiga ette võtta. Tema arreteerimisest ei saanud juttugi olla. Riik polnud veel valmis nimetama Lenini lähimat kaaslast vaenlaseks.

1927. aasta alguses tärkas Stalinil mõte: kui saata õige Trotski, kes ikka veel oli KK liige, saadikuks Jaapanisse – Moskvast võimalikult kaugele? Ta isegi soovitas seda oma kirjas Molotovile. Kuid mõistis ka ise, et seda määramist Trotski vastu ei võta.

1927. aasta sügisel näidati parteikonverentsidel dokumentaalfilmi, mis oli valminud revolutsiooni kümnendaks aastapäevaks. Ekraanil vilksatas alatasa Trotski – oktoobripäevil, Brest-Litovskis, rindel – ja pimedas saalis puhkes aplausitorm. Tema kangelaslik oreool polnud veel kustunud.

Opositsiooni liidrid eesotsas Trotskiga esitasid KK-le „Bolševike-leninlaste (opositsiooni) platvormi projekt ÜK(b)P XV kongressile (Partei kriis ja selle ületamise teed)”. Poliitbüroo keelas selle dokumendi levitamise ära, kuid see otsustati trükkida salaja. Opositsioonile pakkus oma teeneid keegi mees, kes asuski aktiivselt tegutsema. Kuid trükikotta tulid OGPU agendid ja kõik kohalolijad arreteeriti. Opositsiooni vabatahtlik abimees olevat olnud „endine Wrangeli ohvitser”. Opositsiooni süüdistati nüüd koostöös kontrrevolutsiooniliste organisatsioonidega ja sõjaväelise riigipöörde ettevalmistamises. Selle süüdistuse alusel arvati Trotski KK koosseisust välja. Hiljem selgus, et „Wrangeli ohvitser” oli OGPU salajane kaastööline.

1927. aasta lõpuks oli opositsioon purustatud. Kõik silmapaistvad opositsionäärid (kokku peaaegu sada viiskümmend inimest) saadeti Moskvast välja kaugematesse linnadesse OGPU töötajate valve alla. KK pleenumil vastas Trotski mürgiselt Stalini sõnadele selle kohta, et opositsioon tuleb parteist välja pühkida: „Kui jutt käib luuast, siis olete teie omal kohal. Metallmärk rinda ja luud kätte – see ongi kogu teie platvorm.”

1927. aasta 7. novembril toimus opositsiooni viimane avalik väljaastumine.

Üks tulevasi raketi- ja kosmosetehnika loojaid Boriss Tšertok, kes oli sel ajal koolipoiss, nägi Trotski pooldajate viimast avaliku esinemise katset, mis toimus Mohhovaja tänaval: „Kesktäitevkomitee hoone juures, kus asus Kalinini vastuvõturuum, riputati üles Trotski portree, neljanda korruse rõdult esines Zinovjev. Äkki ilmusid rõdule sõjaväelased ja hakkasid pikkade ritvadega Trotski pilti maha sikutama. All seisev rahvas oli nördinud. Polnud selge, keda seal rohkem oli, kas Trotski pooldajaid või vastaseid. Moskva ülikooli väravatest tuli „Internatsionaali” lauldes välja ülikooli trotskistide kolonn. Tänaval puhkes kähmlus, kus oli raske aru saada, kes on kelle poolt.”

Opositsiooni laialiajamises osales OGPU operatiivkoosseis ja spetsiaalselt välja valitud parteitöötajate ja tööliste rühmad – neile seletati, et trotskistid kavatsevad võtta võimu riigis enda kätte. Üks selles aktsioonis osalenutest kirjutas oma päevikus: „Käisin paraadil. Kuid enne seda võtsin osa trotskistide laialiajamisest. Nad olid öösel hõivanud Moskva Kõrgema Tehnikakooli. Sinna olid kogunenud kõik lõhestajad. Nad kavatsesid minna Punasele väljakule oma kolonniga, kontrrevolutsiooniliste loosungitega, desorganiseerida paraadi ning tõsta mässu KK ja Rahvakomissaride Nõukogu vastu. Kuid meie võtsime neid vastu Jelohhovi kiriku juures. Toimus kokkupõrge. Trotskistid kihutati laiali.”

Boriss Tšertok kirjutab, et järgmisel päeval olid eelmise päeva sündmused nende klassis peamiseks kõneaineks: „Hüüdes: „Peksa trotskiste!”, tormasime suure vahetunni ajal kõrvalasuvasse 7-b klassi. Seal oldi kaitseks valmis. Tahvlile oli kirjutatud loosung „Tuld kulaku, nepmani ja bürokraadi pihta!” Pärast kerget kähmlust leppisime kokku jätkata diskussioone tsiviliseeritumal moel.”

Stalini lähikonnas saavutati vastupidine kokkulepe. Kümne päeva pärast laskis Trotski ammune sõber Adolf Joffe end oma kodus maha. Ta oli endine KK liige, kuid oli jäänud töötuks ning oli lootusetult haige. Joffe jättis maha Trotskile adresseeritud lahkumiskirja. Ta ei kirjutanud Trotskile mitte ainult neid aastakümneid sidunud sõprusest: „Ma olen alati arvanud, et Teil jääb puudu leninlikust vankumatusest, järeleandmatusest, tema valmisolekust jääda kas või üksinda enda poolt õigeks peetavale seisukohale lootuses, et tulevikus tunnistavad paljud või koguni kõik selle tee õigsust.

Poliitiliselt oli Teil alati õigus, alates juba 1905. aastast, minagi ütlesin Teile korduvalt, et olen kuulnud, kuidas Lenin tunnistas, et 1905. aastal polnud õigus mitte temal, vaid Teil. Surma palge ees ei valetata ning ma kinnitan seda nüüd veel kord… Teie aga loobusite tihti oma õigest seisukohast kokkulepete ja kompromisside kasuks, mida Te ülehindasite. See oli viga…

Teil on õigus, kuid Teie õiguse võidu tagatiseks saab olla vaid maksimaalne järeleandmatus, karm sirgjoonelisus, igasuguste kompromisside täielik hülgamine, just nimelt selles peituski Iljitši võitude saladus.

Seda olen ma tahtnud Teile korduvalt öelda, kuid söandasin seda teha alles nüüd, hüvastijätuks.”

Joffe matused peeti leinamuusikaga ja auvahtkonnaga, kuid tööajal, et rahvast ei koguneks liiga palju. Leinamiitingul Novodevitši kalmistul esines ka Trotski. See jäi tema viimaseks esinemiseks enne asumisele saatmist.

1927. aasta novembris heideti ta parteist välja. Järgmisel aastal saadeti ta asumisele Alma-Atasse. Kuid tema olemasolu segas Stalinit endiselt. Ta vihkas seda meest, kuid kartis teda ikka veel. 1929. aasta 18. jaanuaril vormistas OGPU juures tegutsev erinõupidamine poliitbüroos tehtud otsuse saata Trotski riigist välja (Nõukogude kodakondsus võeti temalt siiski alles kolme aasta pärast, 1932. aastal).

Trotski koos perekonnaga sõidutati rongiga Odessasse. Tema arhiiv ja raamatukogu olid juba varem viidud aurikule „Iljitš”. 1929. aasta 10. veebruaril toodi ka Trotski auriku pardale. Kapten sai kinnipitseeritud ümbriku, mille ta tohtis avada alles avamerel.

Unenägu Mehhiko öös

Pagenduses olles püüdis Trotski mitmel korral Inglismaale sõita. See sai teatavaks alles hiljuti, kui inglased avalikustasid oma välisministeeriumi dokumendid. Tema palvet toetasid silmapaistvad kirjanikud Bernard Shaw ja Herbert Wells, kuid Briti valitsus ei tahtnud Stalini kõige vihatuma vaenlase vastuvõtmisega Nõukogude Liitu ärritada.

Pelgupaika pakkus Trotskile vaid Mehhiko, mis oli tookordsetest poliitilistest kähmlustest eemal. Kõik Trotski poolehoidjad olid üksteise järel hävitatud. Pärast Kirovi tapmist 1934. aastal moodustati kõikjal riigi julgeolekuasutustes üksused, mis tegelesid trotskistidega. Stalin nimetas trotskiste „nurjatuks ja põhimõttelagedaks kahjurite, diversantide, spioonide ja mõrvarite bandeks, mis täidab välisriikide luureametitelt saadud ülesandeid”. Moskva kohtuprotsessidel räägiti, et Trotski ja Hitler kavandasid Tuhhatševski kaasabil Nõukogude Liidu lagundamist ja kodanluse võimu taastamist.

Trotski endised kaaslased püüdsid end päästa, nad kirjutasid patukahetsuskirju, lootes Stalinit veenda oma ustavuses. Endine Punaarmee Poliitpeavalitsuse ülem Antonov-Ovsejenko kirjutas 1936. aastal ajalehes Izvestija: „Mind on vallanud sügav häbi, sest aastail 1923–1927 toetasin ma Trotskit, vaatamata sellele, et kuulsin selgelt hoiatavaid hääli… Alles 1927. aasta oktoobris katkestasin ma suhted opositsiooniga… Siis kirjutasin ma ka sm. L. Kaganovitšile, et opositsionääride vastu täidaksin ma partei iga ülesande. Jah, kuni nende kui ilmselgete kontrrevolutsionääride mahalaskmiseni välja.”

Emigratsioonis olles kirjutas Trotski väga palju ja mitte alati täpselt. Kuid mõned tema ajaloolised prognoosid läksid täide. 1931. aastal ennustas ta, et fašistid võivad Saksamaal võimule tulla. 1933. aastal väitis ta, et Hitler valmistub sõjaks. Oma märkmetes arvas Trotski, et aja möödudes moodustuvad Euroopa Ühendriigid, et Euroopa riikide vahelt kaovad tollitõkked ja neil kujuneb välja ühtne seadusandlus.

1939. aasta kevadel kirjutas Trotski, et Stalin on küps liidu sõlmimiseks Hitleriga. Sama aasta sügisel sõlmitigi liit, mis tekitas hämmastust kogu maailmas. 2. septembril 1939 hoiatas Trotski, et kahe aasta pärast tungib Hitler Nõukogude Liidule kallale. Ei möödunud kahte aastatki, kui see traagiline prognoos täide läks…

1940. aastal kirjutas Trotski oma testamendis: „Ma suren proletaarse revolutsionäärina, marksistina, dialektilise materialistina ja järelikult leppimatu ateistina… Millistel asjaoludel ma ka sureksin, suren ma vankumatus usus kommunistlikusse tulevikku.”

Ta oli juba raskesti haige: „Kui veresoonte skleroos hakkab pikale venima ja mind ähvardab kestev invaliidsus… siis jätan ma endale õiguse ise otsustada oma suremise aja üle.”

Kuid Stalin vabastas ta vajadusest seda rasket otsust langetada. Trotskil polnud kusagil maailmas eriti palju pooldajaid, tema ideede külgetõmbejõud oli hakanud kahanema. Stalinile tundus siiski, et Trotski on endiselt ohtlik. Stalinil oli kirglik soov tappa Trotski, kes oli pärast Venemaalt väljakihutamist Mehhikosse elama asunud. Vähe oli neid, keda Stalin vihkas nii tugevasti kui Trotskit.

1940. aasta mai lõpus toimus esimene kallaletung Trotski elule. Paarkümmend politsei vormiriietuses inimest võtsid tema Coyoacanis (Mexico lähedal) asuva maja valvemeeskonnal relvad käest, heitsid majja lõhkeainepakke ja tulistasid maja kuulipildujatest.

Trotski jäi imekombel ellu, kuid sellest päevast alates elas ta teadmises, et on hukule määratud. Igal hommikul lausus ta naisele:

„Näed sa, täna öösel nad meid ei tapnudki, aga sina pole ikka rahul.”

Ent nagu seltsimees Stalin on öelnud, pole olemas selliseid kindlusi, mida bolševikud-leninlased ei suuda vallutada. 1940. aastal andis Beria Pavel Sudoplatovile ülesande see asi lahendada. Vahetult juhtis operatsiooni tulevane kindral Eitingon. Täideviija rolli leiti hispaanlane Ramon Mercader. Pärast kulinaariakooli lõpetamist töötas ta Barcelona hotellis „Ritz”, kus nõukogude luure ta värbas. Tema ema Maria Caridad oli samuti NKVD agent.

Juba viiendal päeval pärast esimest kallaletungi saabus tulevane mõrvar Trotski majja. Ta nimetas ennast Belgia diplomaadi pojaks Jean Mornard’iks, kuid kasutas võltsitud Kanada passi Frank Jacksoni nimele.

20. augustil tuli Mercader Trotski juurde, et tutvustada talle oma artiklit. Palavale ilmale vaatamata oli tal seljas pikk mantel ja peas kaabu. Kui Trotski tema artiklit lugema hakkas, võttis Mercader hõlma alt jääkirka (tal olid kaasas veel ka haamer ja püstol), sulges silmad ja virutas kirkaga täiest jõust Trotskile vastu pead. Ta lootis tappa Trotski ühe hoobiga ja seejärel põgeneda. Kuid Trotski hakkas talle vastu. Segadusse sattunud Mercader ei suutnud isegi püstolit kasutada. Kära kuulnud ihukaitsjad jooksid tuppa ja võtsid mõrtsuka kinni.

Trotski suri järgmisel päeval haiglas. Teda tulid ära saatma 300 000 inimest.

Tapeti ka peaaegu kogu Trotski perekond. Selline oli juba Stalini põhimõte – vaenlase eest pidid vastust andma kõik tema omaksed.

Üks Trotski poegadest, insener Sergei Sedov (mõlemad pojad olid võtnud ema nime, nad ei tahtnud isa kuulsust teenimatult ära kasutada) ei tegelnud poliitikaga, vaid teadusega. Ta keeldus koos isaga lahkumast ja jäi Nõukogude Venemaale. Ta õpetas Moskva Kõrgemas Tehnikakoolis ja hoidus rõhutatult isegi poliitilistest vestlustest, lootes naiivselt, et temale ei tohiks võimudel pretensioone olla.

Loomulikult see teda ei päästnud. 1936. aastal saadeti Sergei Sedov esialgu asumisele Vorkutasse. Siis arreteeriti ta uuesti ja lasti seejärel maha.

Maha lasti ka Trotski mõlemad väimehed. Üks tema tütar suri 1927. aastal tiisikusse, teine tütar suri 1933. aastal Berliinis. Kolmas tütar oli alates 1933. aastast Siberis asumisel, kuid suutis ellu jääda. Alles 1961. aastal, kui ta oli juba 87-aastane, lakkas KGB teda jälgimast.

Trotski teine poeg – Lev Sedov – oli pärinud isa võitlejaloomuse. Tema läks vanemate järel välismaale ja temast sai isa ustav abimees. Ta elas Pariisis ja püüdis koondada mõttekaaslasi, kahtlustamata, et teda ümbritsevad nõukogude luure informaatorid. 1938. aastal oli tal pimesooleoperatsioon. Operatsioon oli edukas, kuid neli päeva hiljem halvenes tema seisund järsult. Tuli teha kordusoperatsioon. 16. veebruaril suri Lev Sedov Pariisis ühes kliinikus. Peaaegu keegi ei kahelnud, et tema surm oli nõukogude luure kätetöö.

***

Lev Trotski oli üks nõukogude riigi loojaid. Nagu kirjutas tema biograaf Isaac Deutscher, oli saatus jaganud talle ohtralt nii kuulsust kui vaimustatud austust, kuid ka õnnetusi ja muret. Trotski sai näha, kuidas täitusid tema kõige julgemad unistused, kuidas ainsa hetkega realiseerusid tema ideed, ta oli võitnud. Kuid ta nägi ka kõigi oma lootuste kokkuvarisemist ja iseenda langemist.

Elu lõpus vaatas Trotski ka Leninit teise pilguga. Ta kahetses, et oli nii palju Leniniga vaielnud. Ajaloolased kinnitavad, et Lenin suhtus Trotskisse pisut valvsalt, kuna ta ei armastanud idealiste, eelistades neile praktikuid, kellel miski ei sega ajaloo käänulisel teel pöördeid tegemast.

Trotski erines Leninist (ja ka Stalinist) selle poolest, et tema polnud võimu fanaatik. Trotski jäigi mõnes mõttes romantikuks. Igatahes sellest esimesest plejaadist oli tema ainus, kes säilitas usu marksismisse ja revolutsiooni.

Veidi enne seda, kui Trotski Stalini käsul tapeti, kirjutas ta oma päevaraamatusse: „Möödunud ööl nägin ma unes, et vestlesin Leniniga. Tema päris murelikult minu haiguse kohta: Teil on närvid läbi, te peaksite puhkama. Te peate arstidega tõsiselt nõu pidama.” Ma rääkisin Leninile oma ravilkäimisest Berliinis 1926. aastal ja tahtsin lisada: see juhtus juba pärast teie surma, kuid sain pidama ja laususin, et see oli pärast teie haigust.”

Kui imelik… Elu lõpus nägi revolutsiooni deemon Lev Trotski, nagu teda vahel nimetati, et on Lenini hoole ja armastuse kaitse all.

Euroopas, eeskätt Prantsusmaal eksisteerib seniajani trotskistlik liikumine. Trotski kodumaal peavad ühed teda Lenini, revolutsiooni ja nõukogude võimu õelaimaks vaenlaseks, teised, vastupidi, fanaatiliseks russofoobiks, kelle sooviks oli hävitada Venemaa maailmarevolutsiooni nimel. Trotski aga arvas, et sotsialismi rajamine on võimalik vaid üheaegselt koos kogu Euroopaga. Sellest teevad mitmed ajaloolased järelduse, et Venemaa Trotskit ei huvitanud, Stalin, vastupidi, mõtles aga ainult Venemaale. Ja et Trotski põlgas vene kultuuri, Stalin aga hindas seda. Ometi hävitas Stalin vene intelligentsi plaanipäraselt, Trotski aga vaid kirjutas kirjanike ja luuletajate kohta kirjanduskriitilisi artikleid.

Ja siiski on Trotski ka tänapäeval paljude meelest revolutsiooni deemon, Venemaa ajalooline vaenlane ja lausa saatan, ülemaailmse juutluse eestvedaja ja riigi hukutaja.

Ajakirja Naš sovremennik toimetaja kirjutab, et „20. sajand oli Venemaa jaoks košmaarne vastasseis, mida mina nimetaksin Trotski ja Rothschildi lahinguks… Need kaks meest kõrguvad kahel pool Venemaa saatust nagu Vana Testamendi koletuslikud hiiglased Gog ja Magog… Miks nad muigavad? Ikka seepärast, et vene inimesed nende lõbuks üksteist nahutavad, panevad seina äärde, saadavad vangilaagritesse, peksavad kumminuiadega ja kastavad veekahuritest. Muidugi mitte naljaviluks, vaid ikka „kasu” pärast.”

Ajakirjast Molodaja gvardija võib lugeda, et Trotski oli Hitleri liitlane. See ajakiri on lihtsakoelisem, mõeldud vähenõudlikule lugejale: „Trotski poliitiline karjäär sai alguse edukast abiellumisest Sedovaga, Rothschildide kauge sugulasega…

Trotski juurde viivad niidid Sarajevo mõrva juurest, millega provotseeriti Esimene maailmasõda. Just Rothschildide raha eest toimetati kinniplommitud vagunis Venemaale tuntud revolutsionäärid, ja sama raha eest sai väikesest bolševike parteist Venemaa mõjuvõimsaim partei, just Trotski pärast tapeti Lenin, kavandati tuntud „Juhi testament”, mis pidi kõrvaldama poliitikataevast Stalini ja andma kogu võimu Venemaal Trotski kätte…”

Aastakümneid on autorid, kes ei varjagi oma antisemitismi, kirjutanud, et Trotski julmus on tingitud tema juudi päritolust: tal polnud kahju ei Venemaast ega venelastest.

Kelleks aga pidasid teda mõned tema kaasaegsed? Juba 1918. aasta jaanuaris avaldas bolševikesse kriitiliselt suhtuv tuntud ajakirjanik Aleksandr Amfiteatrov ajalehes Petrogradski golos artikli pealkirjaga „Suurvenelane Trotski”. Amfiteatrov polemiseeris üldlevinud hinnanguga, et Trotski on „muulane”, Venemaale võõras inimene.

Amfiteatrov kirjutas, et „otse vastupidi, Trotskil pole piisavalt juudile traditsiooniliselt omaseid jooni – ettevaatlikkust, haritust ja oskust oludega kohaneda. Häda on just selles, et Trotski on liiga hästi omandanud suurvene šovinistlikud jooned: kiitlemise, norimise, pealehüppamise, kergemeelsuse, tigeduse ja oskuse ennast puhtaks pesta.”

Tegelikult oli rahvusel Trotski silmis sama vähe tähtsust kui Dzeržinski või ka Stalini silmis. Need inimesed ei tundnud ennast ei juudi, poolaka ega grusiinlasena. Nad pidasid ennast rahvustest kõrgemal seisvaiks ja seadsid endale ülemaailmseid ülesandeid. Valides endale sõpru ja vaenlasi ei juhindunud nad etnilistest põhimõtetest. Ega siis Stalini väike poeg asjata ei öelnud saladuskatte all oma õele: „Aga meie isa oli varem grusiinlane…” Stalini hilisem antisemitism ja tervete rahvaste küüditamine on hoopis teist laadi nähtus.

Inimesed, kes Trotskit vihkavad, räägivad: tänu jumalale, et tema võimule ei saanud, siis oleks olnud veel hullem, kui Stalini ajal oli… Aga kas oleks saanud veel hullem olla?