Читать книгу Jumala riik on teie sees - Lev Tolstoi - Страница 3

Üheks esimeseks vastukajaks minu raamatule olid kirjad Ameerika kveekereilt. Neis kirjades, milles väljendus poolehoid minu vaateile mistahes vägivalla ja sõja seadusevastasusest kristlase jaoks, annavad kveekerid mulle teada üksikasjust oma niinimetatud sekti kohta, mis on üle 200 aasta tunnistanud teos Kristuse õpetust kurjale vägivallatust vastupanemisest ja mis pole kasutanud ega kasuta praegugi enesekaitseks relvi. Ühes kirjadega saatsid kveekerid mulle oma brošüüre, ajakirju ja raamatuid. Noist brošüüridest, ajakirjadest ja raamatuist, mis nad mulle läkitasid, sain ma teada, mil määral nad juba palju aastaid tagasi olid ümberlükkamatult tõestanud kurjale vägivallatu vastupanemise käsu kohustuslikkuse kristlase jaoks ning paljastanud surmanuhtlust ja sõda lubava kirikliku õpetuse ebaõigsuse.

Näidates terve rea arutluste ja tekstidega, et sõda, s.t inimeste sandistamine ja tõurastamine, ei käi kokku religiooniga, mis rajatud rahuarmastusele ja heatahtlikkusele inimeste suhtes, väidavad ja tõestavad kveekerid, et mitte miski pole aidanud sedavõrd kaasa Kristuse tõe ähmastumisele paganate silmis ega seganud kristluse levikut maailmas, kui selle käsu mittetunnistamine inimeste poolt, kes nimetavad ennast kristlasteks, ning sõja ja vägivalla lubamine kristlaste jaoks.

Nad kõnelevad: „Kristuse õpetus, mis on jõudnud inimeste teadvusse mitte mõõga ja vägivalla abil, vaid kurjale vastupanematuse teel, tasasuse, alandlikkuse ja rahuarmastuse kaudu, võib maailmas levida üksnes rahu, kooskõla ja armastuse eeskujuga oma järelkäijate seas.“

„Jumala enda õpetuse kohaselt võib kristlane suhtumises inimestesse juhinduda vaid rahuarmastusest ning seepärast ei või olla autoriteeti, kes sunniks kristlast tegutsema Jumala õpetuse ja kristlase põhilise tunnusjoone vastaselt oma ligimeste suhtes.“

Nad ütlevad: „Vaid riigi hädapärasuse printsiip võib sundida murdma truudust Jumala seadusele neid, kes maise saagi pärast püüavad kooskõlastada kooskõlastamatut, kuid kristlase jaoks, kes tõeliselt usub seda, et Kristuse õpetuse järgimine annab talle pääste, ei või sel seadusel olla mingisugust tähendust.“

Tutvumine kveekerite ja nende töödega: Foxi, Paine’i ja iseäranis Dymondi raamatuga (1827), näitas mulle, et mitte üksnes kristluse sidumise ilmvõimatus sõja ja vägivallaga pole juba ammu teada, vaid et see ühtimatus on juba ammu aega tagasi nii selgelt ja kaheldamatult tõestatud, et jääb üle vaid tunda kummastust, kuidas võib edasi kesta kristliku õpetuse võimatuna näiv sidumine vägivallaga, millest kirikud on jutlustanud ja edasi jutlustavad.

Lisaks teateile kveekereilt sain ma umbes samal ajal samuti Ameerikast selsamal teemal teavet täiesti teisest ja mulle varem sootuks tundmatust allikast.

William Lloyd Garrisoni, tuntud neegrite vabastamise eest võitleja poeg kirjutas mulle, et lugenud läbi minu raamatu, milles ta leidis sarnaseid mõtteid nendega, mida ütles välja tema isa 1838. aastal, ja oletades, et mulle pakub huvi sellest teada saada, saadab ta mulle oma isa peaaegu 50 aasta eest koostatud deklaratsiooni ehk üleskutse mittevastupanemiseks – „Non-resistance“.

Too proklamatsioon sündis järgmiste asjaolude ajel. William Lloyd Garrison, arutledes 1838. aastal Ameerikas tegutsenud ühingus, mis oli kutsutud ellu rahu jaluleseadmiseks inimeste keskel, sõja katkestamise abinõudest, jõudis järeldusele, et üleüldine rahu võib olla rajatud vaid kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu (Mt 5:39) selgesõnalisele tunnistamisele kogu selle tähenduses, nii nagu mõistavad seda kveekerid, kellega Garrison oli sõbralikes suhetes. Jõudes säärasele järeldusele, Garrison koostas ja esitas ühingule järgmise deklaratsiooni, mille siis paljud liikmed 1838. aastal allkirjastasid.

ÜLEÜLDISE RAHU KEHTESTAMISEKS INIMESTE SEAS ASUTATUD ÜHINGU LIIKMETE POOLT VASTU VÕETUD PÕHIMÕTETE DEKLARATSIOON1

Boston, 1838

Meie, allakirjutanud, loeme oma kohustuseks enese, ürituse, mis kallis meie südamele, maa, kus me elame, ja kogu ülejäänud maailma suhtes, teha teatavaks oma usutunnistuse2, tuues selles välja need põhimõtted, millest me kinni peame, eesmärgid, mille poole pürime ja vahendid, mida kavatseme kasutada üleüldise heategeva ja rahumeelse murrangu saavutamiseks. See ongi meie usutunnistus.

Me ei tunnista mitte mingisugust inimeste valitsust: me tunnistame vaid üht kuningat ja seadusandjat, vaid üht kohtumõistjat ja valitsejat inimkonna üle. Oma isamaaks peame kogu maailma, oma kaasmaalasteks kogu inimkonda. Me armastame oma kodumaad samavõrd, kui armastame teisi maid. Meie kaasmaalaste3 huvid ja õigused pole meile kallimad kogu inimkonna huvidest ja õigustest. Seepärast ei luba me, et patriotismitunne võiks õigustada kättemaksu solvangu või kahju eest, mis meie rahvale osaks saanud …

Me tunnistame, et rahval pole õigust ei ennast kaitsta välisvaenlaste eest ega neile kallale tungida. Me tunnistame samuti, et üksikisikuil oma isiklikes suhetes ei ole seda õigust. Üksikul osakesel ei saa olla suuremat tähendust kui nende kogumil. Kui valitsus ei pea osutama vastupanu võõramaiseile vallutajaile, kelle sihiks on rüüstata meie isamaad ja tappa meie kodanikke, siis täpselt samuti ei tule osutada vastupanu üksikisikuile, kes rikuvad ühiskondlikku rahu ning ähvardavad isiklikku julgeolekut. Kirikute poolt kuulutatud seisukoht, et kõik riigid maa peal on paika seatud ja heaks kiidetud Jumalast ning et kõik võimud, mis tegevad Ühendriikides, Venemaal, Türgis, vastavad Jumala tahtele, on ühtviisi absurdne kui ka pühadust teotav. See arusaam kujutab meie Loojat erapooliku ning kurja maksma paneva ja ergutava olevusena. Keegi ei söanda väita, et võimud mistahes riigis toimiksid oma vaenlaste suhtes Kristuse õpetuse vaimus ja eeskujul. Vahest seepärast ei saagi olla nende võimude tegevus meelepärane Jumalale ning seepärast ei või need võimud olla ka paika seatud Jumalast ning peavad saama kukutatud mitte jõu, vaid inimeste vaimse uuestisünni läbi. Me peame mittekristlikuks ja seadusevastaseks mitte üksi sõdu – olgu siis ründava või kaitsva iseloomuga –, vaid ka kõiki ettevalmistusi sõdadeks: igasuguse arsenali, kindlustuste ja sõjalaevade loomist; tunnistame mittekristlikuks ja seadusevastaseks kõik tegevarmeed, igasuguse sõjaväelise juhtkonna, kõik langenud vaenlaste üle saavutatud võitude auks püstitatud mälestusmärgid, kõik lahinguväljal hangitud trofeed, kõik sõjaliste kangelastegude äramärkimised, kõik sõjalise jõuga läbi viidud omastamised; tunnistame mittekristlikuks ja seadusevastaseks valitsuse igasuguse määruse, mis nõuab armeeteenistust oma alamailt.

Kõige selle tõttu loeme enese jaoks võimatuks mitte üksi teenistuse armees, vaid ka ametipostid, mis kohustavad meid, inimesi, vangimaja ja surmanuhtlusega ähvardades hästi käituma panema. Seepärast arvame endid vabatahtlikult välja kõikidest valitsusasutustest ning ütleme lahti igasugusest poliitikast, kõikidest maistest auavaldustest ja teenistuskohtadest.

Pidades enese jaoks õigustamatuks täita ametikohti valitsusasutustes, ei pea me enese jaoks täpselt samuti õigeks valida neile kohtadele teisi isikuid. Samuti ei arva me olevat endal õigust käia inimestega kohut, et sundida neid tagastama meilt võetut. Me arvame, et oleme kohustatud andma ära kuue sellele, kes võttis meie särgi, ja mitte kuidagi tema kallal vägivallatsema (Mt 5:40).

Me usume sellesse, et vana testamendi kriminaalkoodeks – silm silma, hammas hamba vastu – on Jeesuse Kristuse läbi tühistatud ja et uue testamendi järgi kuulutatakse kõigile tema järelkäijaile kättetasumise asemel vaenlastele andestamist, eranditult igas olukorras. Aga pressida vägivallaga välja raha, panna türmi luku taha, saata pagendusse või hukata pole ilmselgelt solvangu andeksandmine, vaid kättemaks.

Inimkonna ajalugu on tulvil tõestusi sellest, et füüsiline karistus ei aita kaasa kõlbelisele uuestisünnile ja et inimese patused kalduvused saab maha suruda vaid armastusega, et kurja saab kaotada vaid heaga, et pole tarvis loota muskli rammule, et ennast kaitsta kurja eest, et tõeline julgeolek peitub inimeste jaoks headuses, pikas meeles ja halastuses, et vaid tasased pärivad maa, aga need, kes mõõga tõmbavad, hukkuvad mõõga läbi. Ning seepärast, nii selleks et paremini kindlustada elu, omandit, vabadust, ühiskondlikku rahu ja inimeste isiklikku heaolu, kui ka selleks et täita selle tahet, kes on kuningate kuningas ja isandate isand, võtame me kogu hingest omaks kurjale kurjaga mittevastupanu põhimõtte, uskudes kindlalt, et see õpetus, olles vastav kõikvõimalikele olukordadele ja väljendades Jumala tahet, peab lõppude lõpuks võidutsema kõigi kurjade jõudude üle. Me ei jutlusta revolutsioonilist õpetust.4Revolutsioonilise õpetuse vaim on kättetasumise, vägivalla ja tapmise vaim. See ei karda Jumalat ega austa inimese isiksust. Me soovime olla täidetud Kristuse vaimust. Järgides kurjale kurjaga mittevastupanu põhireeglit, ei või me sepitseda vandenõusid, rahutusi ega vägivalda. Me kuuletume kõigile valitsuse dekreetidele ja kõigile nõudmistele, peale nende, mis käivad vastu Evangeeliumi nõudmistele. Meie vastupanu piirdub alandliku alistumisega meile sõnakuulmatuse eest osaks saanud karistustele. Kavatsedes ilma vastupanuta taluda kõiki meie vastu suunatud rünnakuid, oleme me omalt poolt võtnud nõuks maailma kurjale mitte asu anda, kus see parajasti ka poleks, ülal või all, poliitika, administratsiooni või religiooni vallas, taotledes kõigi meile võimalike vahenditega seda, et maised kuningriigid liituksid üheks meie Issanda Jeesuse Kristuse kuningriigiks. Me loeme kaheldamatuks tõeks, et kõik, mis on vastandlik Evangeeliumile ja selle vaimule ning seepärast kuulub kadumisele, peab juba praegu kaduma. Ja seepärast, kui me usume ettekuulutust sellest, et saabub aeg, mil mõõgad taotakse atradeks ja odad sirpideks, peame juba praegu, lükkamata seda edasi tulevasele ajale, selle nimel jõudu mööda tööd tegema. Ja seepärast relvastavad kõik need, kes töötavad välja, müüvad ja kasutavad relvi, aitavad kaasa mistahes sõjalisele ettevalmistusele, end sellesamaga Jumala Poja rahuriigi vastu maa peal. Sõnastanud oma põhimõtted, räägime nüüd sellest, mil viisil loodame oma eesmärkidele jõuda. Me loodame võita „totra jutluse“ kaudu.5

Me püüame levitada oma vaateid kõigi inimeste seas, mistahes rahvaste, usutunnistuste ja ühiskonnakihtide manu nad ka ei kuuluks. Selle sihi tarbeks hakkame korraldama avalikke loenguid, levitama trükitud kuulutusi ja brošüüre, moodustama ühinguid ning esitama palvekirju kõigisse valitsusasutustesse. Üleüldse püüame kõigi meile kättesaadavate vahenditega saavutada sügavat murrangut meie ühiskonna vaadetes, tunnetes ja tegudes, mis puudutavad seda, milline patt on vägivald väliste ja sisemiste vaenlaste suhtes. Võttes käsile selle suure asja, oleme täie teadmise juures, et meie siirus võidakse panna karmilt proovile. Meie ülesanne võib tuua meie peale solvangud, laimu, kannatused ja isegi surma. Meid ootavad mõistmatus, väärtõlgendamine ja reenamine. Meie vastu peab tõusma torm. Uhkus ja variserlikkus, auahnus ja metsikus, valitsejad ja võimud – kõik see võib koonduda, et meid lömastada. Sel viisil saadi toime Messiaga, keda püüame oma jõudu mööda jäljendada. Kuid meid ei kohuta need õudused. Me ei looda mitte inimestele, vaid Kõigevägevamale Issandale. Kui me ütlesime lahti inimlikust eestkostest, mis võib meile siis veel toeks olla, kui mitte üksi usk, mis võidab ära maailma? Me ei hämmastu nende katsumuste üle, mis meile osaks saavad, vaid rõõmutseme selle üle, et oleme pärjatud jagama Kristuse kannatusi.

Kõige selle tõttu anname oma hinged üle Jumalale, uskudes seda, mis öeldud: et see, kes jätab kodu ja vennad ja õed, või isa ehk ema ehk naise ehk lapsed ehk põllu Kristuse pärast, saab tagasi sada korda rohkem ning pärib igavese elu.

Niisiis, uskudes kindlalt, vaatamata kõigele, mis võib tõusta meie vastu, selles üleskutses väljendust leidnud põhimõtete kaheldamatusse võidusse kogu maailmas, me kirjutame siinkohal alla, lootes inimkonna mõistusele ja südametunnistusele, aga kõige enam Jumala väele, kelle kätte end usaldame.

Pärast seda pani Garrison aluse mittevastupanemise ühingule ja ajakirjale Mittevastupanija (Non-resistant), milles jutlustati mittevastupanemise õpetust kogu tähenduses ja kõigi tagajärgedega, nagu see ka üleskutses väljendust leidis. Teavet mittevastupanemise ühingu ja ajakirja edasisest käekäigust sain ma W. L. Garrisoni imelisest biograafiast, mille olid koostanud tema pojad.

Ühing ja ajakiri ei tegutsenud kaua: enamik Garrisoni kaastöölisi orjade vabastamise küsimuses pelgas, et ajakirjas Mittevastupanija kajastust leidnud radikaalsed nõudmised võiksid inimesi panna kõhklema ka neegrite vabastamise praktilisuses, ja keeldus mittevastupanemise printsiibi tunnistamisest niisugusel kujul, nagu see üleskutses väljendust leidis, ning ühing ja ajakiri lakkasid eksisteerimast.

Garrisoni üleskutse, mis nii jõuliselt ja kaunisõnaliselt väljendas toda inimeste jaoks tähtsat usutunnistust, pidanuks inimesi rabama, muutuma üleilmselt tuntuks ja igakülgse arutelu aineks. Kuid midagi säärast ei juhtunud. Üleskutse pole tundmatu mitte üksi Euroopas, vaid on peaaegu tundmatu ameeriklastelegi, kes sedavõrd kõrgelt Garrisoni mälestust austavad.

Samasugune varjujäämine sai osaks teiselegi kurjale mittevastuhakkamise eest võitlejale, hiljuti [1890] meie seast lahkunud ameeriklasele Adin Balloule, kes 50 aasta jooksul toda õpetust kuulutas. Kuivõrd vähe on tuntud kõik see, mis puudutab mittevastupanu küsimust, nähtub sellestki, et ajal kui Garrisoni poeg kirjutas suurepärase, neljas mahukas köites biograafia oma isast, elas Massachussettsis Hopedale’is Adin Ballou, kes oli olnud osaline Garrisoni töödes ning pühendas oma elust 50 aastat mittevastupanemise õpetuse jutlustamisele nii kõnes kui ka kirjas. Garrisoni poeg vastas minu küsimise peale selle kohta, kas praegusel ajal mittevastupanu ühing tegutseb ning kas sellel on järelkäijaid, et niipalju kui talle teada, too ühing lagunes koost ja selle õpetuse järgijaid ei ole. Hiljem sain ma kirja Wilsonilt, Ballou’ õpilaselt ja abiliselt, ning asusin suhtlema Ballou’ endaga. Kirjutasin Ballou’le ning tema vastas mulle ja saatis oma teosed. Siinkohal neist mõned väljakirjutused.

„Jeesus Kristus – minu isand ja õpetaja,“ räägib Ballou ühes oma artikleist,6 mis paljastavad enesekaitse ja sõja õigust möönvate kristlaste järjepidevusetust. „Ma olen tõotanud, jättes kõik, käia tema järel heas ja halvas kuni surmani välja. Kuid ma olen Ühendriikide demokraatliku vabariigi kodanik, andsin truudusvande, et toetan oma maa konstitutsiooni, kui tarvis kasvõi elu hinnaga. Kristus nõuab minult, et ma teeksin teistele seda, mida ma tahan, et minule tehtaks. Ühendriikide konstitutsioon nõuab minult, et ma teeksin kahele miljonile orjale7 (siis olid orjad, praegu võib nende asemele julgelt asetada töölised)8 just vastupidiselt sellele, mida tahaksin, et mulle tehtaks, s.t aitaksin kaasa sellele, et pidada neid tolles orjuses, kus nad viibivad. Ja sellest pole midagi, ma jätkan valimas käimist ja valituks saamist, ma aitan valitseda, ning olen isegi valmis saama valitud mõnele ametipostile. See ei sega mul olemast kristlane. Ma tunnistan edasi ega näe raskust täita lepingut nii Kristuse kui ka valitsusega.“

„Jeesus Kristus keelab mul panna vastu kurja tegijaile ja jätta nad ilma silmast silma eest ja hambast hamba eest, verest vere eest, elust elu eest.“

„Minu valitsus nõuab minult just vastupidist ning rajab enesekaitse võllapuule, püssile, mõõgale, mida kasutatakse sisemiste ja välimiste vaenlaste vastu. Ja vastavalt sellele varustab riik ennast võllaste, türmide, arsenalide, sõjalaevade ja soldatitega.“

„Nende kallihinnaliste tapamasinate toetusel ja kasutamisel võime me ärarääkimata mugavalt praktiseerida voorusi anda andeks sellele, kes meid solvab, armastada vaenlasi, õnnistada neid, kes meid neavad, ja teha head oma vihameestele. Selleks puhuks on meil kristlikud valvevaimulikud, et meie eest palvetada ja paluda Jumala õnnistust pühadele roimadele. Ma näen seda kõike (s.t vastuoksust usutunnistuse ja elu vahel), jätkan tunnistamist ning valitsen edasi, ja olen uhke selle üle, et olen ühel ja samal ajal nii vaga kristlane kui ka truu teener valitsusele. Ma ei taha nõustuda tolle hullumeelse arusaamaga mittevastupanust. Ei taha öelda lahti oma mõjuvõimust ega jätta üksi kõlblusetuid inimesi valitsuse etteotsa. Konstitutsioon ütleb: valitsusel on õigus kuulutada välja sõda, ja mina nõustun, ma toetan seda, annan vande, et toetan. Ma ei lakka seetõttu olemast kristlane. Sõda on samuti kristlik kohustus. Kas tõesti pole kristlik tegu tappa sadu tuhandeid ligimesi, vägistada naisi, rüüstata ja põletada maha linnu ning panna toime kõikvõimalikke metsikusi? On aeg heita kõrvale kõik need väljamõeldud sentimentaalsused. See ongi tõeline viis solvangu andestamiseks ja vaenlaste armastamiseks. Kui me vaid teeme seda kõike armastuse vaimus, ei või olla kristlikumat tegu kui too valimatu tõurastamine.“

Teises brošüüris, mis kannab pealkirja „Kui palju on tarvis inimesi, et muuta nurjatus õigluseks?“9, ütleb ta: „Ükski inimene ei tohi tappa. Kui ta seda teeb, on ta kurjategija, mõrtsukas. Kui kaks, kümme, sada inimest seda teevad, on nad mõrtsukad. Kuid riik või rahvas võib tappa palju süda lustib, ja see pole mõrv, vaid hea ja õige tegu. Tuleb vaid koguda kokku võimalikult palju rahvast ning kümnete tuhandete inimeste rappimine muutub süütuks ettevõtmiseks. Kuid kui palju on selleks tarvis inimesi?

Selles ongi küsimus. Üks ei või varastada, rüüstata, aga terve rahvas võib. Kuid kui palju on nimelt selleks tarvis? Miks 1, 10 ehk 100 meest ei või Jumala seadust rikkuda, aga suur hulk võib?“

Siin on Ballou’ katekismus, mis pandud kokku tema koguduse tarbeks.

MITTEVASTUPANU KATEKISMUS10

K: Kust tuleb sõna „mittevastupanu“?

V: Salmist „ärge pange vastu kurjale“ (Mt 5:39).

K: Mida see sõna väljendab?

V: See väljendab kõrget kristlikku voorust, mille Kristus ette kirjutas.

K: Kas sõna „mittevastupanu“ tuleb võtta selle laias tähenduses, s.t et ta osutab sellele, et mitte avaldada kurjale vähimatki vastupanu?

V: Ei, seda tuleb mõista Päästja manitsuse täpses mõttes, s.t mitte tasuda kurja kurjaga. Kurjale tuleb vastu astuda kõigi õigete vahenditega, kuid mitte kurjaga.

K: Millest nähtub, et Kristus just selles tähenduses mittevastupanemise ette kirjutas?

V: Sõnadest, mis ta seejuures lausus. Ta ütles: Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: silm silma, hammas hamba vastu. Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu kurjale.

Vaid kui keegi lajatab sulle vastu paremat põske, keera talle ka teine ette. Ja sellele, kes tahab sinuga kohut käia ning võtta su särki – jäta talle ka kuub.11

K: Kellest ta rääkis nende sõnadega: „Te olete kuulnud, et on öeldud“?

V: Patriarhidest ja prohveteist, sellest, mida nad on öelnud, mis tallel vanas testamendis kirjutistes, mida juudid tavaliselt Seaduseks ja prohveteiks kutsuvad.

K: Tooge need ettekirjutused ära.

V: „Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene.“ (1 Mo 9:6)

„Kes teist inimest lööb, nõnda et see sureb, seda tuleb karistada surmaga! Aga kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu, põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu.“ (2 Mo 21:12, 23–25)

„Ja kui keegi lööb maha mõne inimese, siis karistatagu teda surmaga. Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu.“ (3 Mo 24:17, 19–20)

„Ja kohtumõistjad kuulaku hästi järele, ja vaata, kui tunnistaja on valetunnistaja, kes on valet tunnistanud oma venna kohta, siis te peate temaga talitama nõnda, kuidas tema mõtles talitada oma vennaga. Su silm ärgu andku armu: hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu!“ (5 Mo 19:18–19, 21)

Need on käsud, millest Jeesus kõneleb.

Noa, Mooses ja prohvetid õpetasid nii, et see, kes tapab, sandistab või piinab oma ligimesi, teeb kurja. Panemaks vastu säärasele kurjale ja et seda kaotada, on tarvis kurja karistada surma, sandistamise või mingisuguse isikliku piinamisega.

Solvangule tuleb vastata solvanguga, tapmisele – tapmisega, piinamisele – piinamisega, kurjale – kurjaga. Nii õpetasid Noa, Mooses ja prohvetid. Kuid Kristus eitab seda kõike.

Evangeeliumis on kirjutatud: „Mina ütlen teile, ärge pange vastu kurjale, ärge vastake solvangule solvanguga, pigem kannatage uut solvangut kurja tegijalt.“ See, mis oli lubatud, pannakse keelu alla. Mõistnud, mis tüüpi vastupanu nemad õpetasid, teame me täpselt, mida õpetab Kristuse mittevastupanu.

K: Kas muistne põlv lubas vastata solvangule solvanguga?

V: Jah, kuid Jeesus keelas selle. Kristlasel pole ühelgi puhul õigust võtta elu või solvata kurja tegevat ligimest.

K: Kas ta võib tappa või sandistada teist enesekaitseks?

V: Ei.

K: Kas ta võib esitada kaebuse kohtukotta, eesmärgiga, et tema solvajat karistataks?

V: Ei. Sest mida ta teeb teiste kaudu, teeb ta tegelikult ise.

K: Kas ta võib võidelda armees vaenlaste vastu või sisemiste mässajate vastu?

V: Muidugi mitte. Tal ei või olla mis tahes osalust armees või sõjalistes ettevalmistustes. Ta ei või tõsta surmatoovat relva.

Ta ei või vastata solvangule solvanguga, pole vahet, kas ta on üksi või koos teistega, omal käel või teiste inimeste kaudu.

K: Kas ta võib oma vabal tahtel valitsuse tarbeks sõjamehi välja valida ja neid sõjariistadega varustada?

V: Ta ei või teha midagi säärast, kui tahab olla truu Kristuse seadusele.

K: Kas ta võib vabatahtlikult maksta raha valitsuse toetuseks, mida hoiab ülal sõjaline jõud, surmanuhtlus, vägivald üldiselt?

V: Ei, kui raha pole määratud mingi erilise eesmärgi tarbeks, mis iseeneses õige, ja kus eesmärk ning vahendid on head.

K: Kas ta võib säärasele valitsusele maksta makse?

V: Ei, ta ei tohi vabatahtlikult maksta makse, kuid ei tohi ka vastu panna maksude sissenõudmisele. Valitsuse poolt peale pandud maksud nõutakse sisse, sõltumata alamate tahtest. Sellele ei saa vastu seista, pöördumata ise vägivalla poole. Vägivalda aga kristlane kasutada ei või, seepärast peab ta jätma oma omanduse otse võimude meelevalda.

K: Kas kristlane võib anda valimistel oma hääle ja osaleda kohtutöös ja valitsemises?

V: Osavõtt valimistest, kohtutööst ja valitsemisest on osavõtt valitsevast vägivallast.

K: Milles seisneb kurjale mittevastupanu õpetuse peamine tähendus?

V: Selles, et see üksi annab võimaluse rebida välja kurja juur nii oma südamest kui ka ligimese omast. See õpetus keelab teha seda, mis põlistab ja paljundab maailmas kurja.

See, kes ründab teist ja teda solvab, süütab teises vihkamise tunde, igasuguse kurja juure. Solvata teist, sest et tema meid solvas, justkui selleks, et kõrvaldada kurja, tähendab korrata halba tegu nii tema kui ka enese suhtes, tähendab sigitada või vähemalt päästa kammitsaist seesama deemon, keda me justkui tahame välja ajada. Saadanat ei saa välja ajada saadanaga, valet ei saa puhastada valega ja kurja ei saa võita kurjaga.

Tegelik mittevastuhakkamine on ainus toimiv vastupanemine kurjale. See purustab mao pea. See tapab ja lõpuks hävitab kurja tundmuse.

K: Kuid kui õpetuse mõte on õige, siis kas ta on ka teostatav?

V: Sama teostatav kui iga teinegi hea, mis Jumala seaduse poolt ette kirjutatud. Head ei saa teha igas olukorras ilma enesesalgamiseta, ilmajäämise, kannatuseta ja, äärmisel juhul, isegi ilma oma elu kaotamata. Kuid see, kes hindab elu rohkem kui Jumala tahte teostamist, on ainsa tõelise elu jaoks juba surnud. Seesugune inimene, kes püüab päästa oma elu, kaotab selle. Pealegi on üldiselt nii, et kus mittevastupanu maksab ühe elu ohverdamise või mõne olulise elu hüve, läheb vastupanu maksma tuhandeid sääraseid ohvreid.

Mittevastupanemine säilitab, vastupanemine hävitab.

Võrreldamatult ohutum on toimida õigesti kui kõveralt; kannatada ära solvang on isegi praegust elu silmas pidades ohutum, kui vastata sellele vägivallaga. Kui ükski inimene ei tasuks kurja kurjaga, oleks meie maailm õnnis.

K: Kuid kui vaid vähesed hakkavad nii toimima, mis neist saab?

V: Kui nii toimiks isegi kasvõi üks inimene, aga kõik ülejäänud soostuksid ta risti lööma, siis kas poleks talle suuremaks auks surra mittevastupaneva armastuse hiilguses, paludes oma vaenlaste eest, kui elada, kandes Caesari krooni, mis tilgub tapetute verest? Pole vahet, kas inimesi, kes otsustanud kindlalt kurjale kurjaga mitte panna vastu, on üks või tuhandeid, kas nad on haritud või metsikute ligimeste keskel, neil on vägivallalt märksa vähem karta kui neil, kes toetuvad vägivallale. Röövel, mõrtsukas, petis jätab pigem rahule neid, kui neid, kes panevad vastu relvaga. Kes tõmmanud mõõga, hukkub mõõga läbi, aga need, kes otsivad rahu, toimides sõbralikult, solvumata, kes unustavad ja andestavad solvangud, naudivad suures osas rahu ja isegi kui surevad, surevad õnnistusrikkalt.

Nii poleks ilmselgelt ei solvanguid ega kurje tegusid, kui vaid kõik peaksid käsku mitte vastu hakata. Kui selliseid oleks palju, seaksid nad jalule armastuse ja heatahtlikkuse valitsuse isegi nende üle, kes neid solvavad, panemata kunagi kurjale kurjaga vastu, rakendamata kunagi vägivalda. Kui seesuguseid inimesi oleks suhteliselt rohkearvuline vähemus, avaldaksid nad ühiskonnale sellist parandavat kõlbelist mõju, et kaoks igasugune metsik karistamine, aga vägivald ja vaen asenduksid rahu ning armastusega. Kui neid oleks isegi väike vähemus, siis taluksid nad harva midagi hullemat kui maailma põlgus, aga maailm, ise seda tunnetamata ja olemata selle eest tänulik, muutuks pidevalt targemaks ja paremaks selle salajase mõju tõttu. Ja isegi kui mõned vähemuse liikmed oleksid halvimal juhul surnuks kiusatud, siis jätaksid need õiguse eest hukkunud maha oma õpetuse, mis läidetud nende veretunnistusest.

Olgu rahu kõigiga, kes rahu otsivad, ning saagu kõikevõitev armastus hävimatuks pärisosaks igale hingele, kes vabatahtlikult alistub Kristuse seadusele:

„Ärge pange kurjale vastu vägivallaga.“

Ballou kirjutas ja andis 50 aasta vältel välja raamatuid, põhiliselt kurjale vägivallatu vastupanu küsimuse kohta. Neis töödes, mis kaunid mõtte selguselt ja sõnastuse ilult, vaadeldakse küsimust kõikvõimalikest külgedest. Koorub välja selle käsu sunduslikkus iga kristlase jaoks, kes tunnistab piibli Jumala ilmutuseks. Vanast ja uuest testamendist tuuakse välja kõik tavalised vastulaused, mis puudutavad käsku mitte vastu hakata, nagu näiteks templi puhastamine12 jms, mis kõik kummutatakse; näidatakse pühakirjast sõltumatult selle reegli praktilist mõistuspärasust ning tuuakse esile ja lükatakse ümber kõik tavaliselt selle vastu esitatud vastuväited. Nii käsitleb üks tema teose peatükke kurjale mittevastupanu erandlikel puhkudel, milles ta möönab, et kui esineks juhuseid, kus on võimatu rakendada kurjale mittevastupanu, kinnitaks see vaid reegli üldist paikapidamatust. Tuues ära need erakordsed puhud, tõestab ta, et just nende korral on tarvilik ja arukas selle reegli rakendamine. Pole tahku, ei selle pooldajate ega vastaste jaoks, mida poleks neis töödes uuritud. Kõike seda räägin ma selleks, et näidata kaheldamatut huvi, mida peaksid ärgitama seesugused teosed inimestes, kes on kristlased, ja seepärast peaks Ballou’ tegevus olema tuntud ning tema väljendatud mõtted peaksid olema kas omaks võetud või kummutatud; kuid midagi säärast ei ole.

Garrisoni tegevus ühes tema poolt asutatud mittevastupanijate ühingu ja deklaratsiooniga veensid mind rohkem kui minu suhted kveekeritega, et riigikristluse taganemine Kristuse seadusest vägivallaga mitte vastu panna on asi, mida ammu märgatud ja millele osundatud ning mille paljastamiseks on inimesed töötanud ega lakka töötamast. Ballou’ tegevus kinnitas mulle seda veelgi. Garrisoni ja eriti kõigile tundmatu Ballou’ saatus, vaatamata 50 aastale visale ja pidevale tööle ühes ja sellessamas suunas, kinnitas mulle sedagi, et eksisteerib mingisugune väljaütlemata, kuid kindel kokkulepe kõigi nende püüdluste mahavaikimiseks.

1890. aasta augustis Ballou suri ja ühes Ameerika kristliku kallakuga ajakirjas (Religio-Philosophical Journal, 23. august) avaldati tema nekroloog.

Selles ülistavas nekroloogis kirjutatakse, et Ballou oli koguduse vaimne eestvedaja, et ta pidas kaheksa kuni üheksa tuhat jutlust, laulatas 1000 paari ning kirjutas umbes 500 artiklit, kuid ainsamatki sõna polnud lausutud eesmärgist, millele ta pühendas oma elu, sõna „mittevastupanu“ polnud isegi mainitud.

Just nagu poleks kõike seda, mida kveekerid 200 aastat on kuulutanud, Garrisoni tegevust, tema ühingu ja ajakirja loomist, üleskutset, niisamuti ka kogu Ballou’ tegevust, kunagi üldse olemaski olnud.

Rabavaks näiteks, kuidas jäävad varjule kurjale vägivallata vastupanu selgitamisele ja nende paljastamisele, kes seda käsku ei tunnista, suunatud teosed, on tšehh Chelčický13 raamatu saatus – raamat sai tuntuks alles hiljuti ega ole tänini veel trükitud.

Peagi pärast oma raamatu ilmumist sain ma Prahast ühelt sealse ülikooli professorilt kirja, mis teatas mulle, et on olemas tšehh Chelčický mitte kunagi mitte kusagil trükivalgust näinud teos 15. sajandist, mis kannab pealkirja „Usuvõrk“. Selles teoses, nagu mulle kirjutas professor, ütles Chelčický neli sajandit tagasi välja sellesama vaate tõelisele ja väärale kristlusele, mille tõin mina välja töös „Milles seisneb minu usk?“. Professor kirjutas mulle, et Chelčický teos tuleks esimest korda välja anda tšehhi keeles Peterburi Teaduste Akadeemia ajakirjas. Omamata võimalust hankida tööd ennast, püüdsin ma tutvuda sellega, mis Chelčický’st teada, ja andmed sain ma ühest saksakeelsest raamatust, mille läkitas mulle seesama Praha professor, ja Põpini14 tšehhi kirjandusloost. Näe, mida ütleb Põpin:

„„Usuvõrk“ on Kristuse õpetus, mis peaks tõmbama inimese välja elumere ja selle kõveruse tumedaist sügavusist. Tõeline usk seisneb selles, et uskuda jumalasõna; kuid nüüd on tulnud säärane aeg, mil inimesed peavad tõelist usku ketserluseks, ja seepärast peab mõistus näitama, milles seisneb tõeline usk, kui keegi seda ei tunne. Pimedus on varjanud ta inimeste eest ning nad ei tunne ära Kristuse tõelist seadust.

Selle seaduse seletamiseks osutab Chelčický kristliku koguduse esialgsele ülesehitusele, sellele ülesehitusele, mida tema sõnul rooma kirikus praegu nurjatuks ketserluseks loetakse.

Too esiaja kirik oli tema isiklikuks võrdsusele, vabadusele ja vendlusele rajatud ühiskonnakorralduse ideaaliks. Chelčický arvates säilitab kristlus tänini eneses neid põhimõtteid, on tarvis vaid, et ühiskond keeraks tagasi tema puhta õpetuse manu, ning siis muutuks üleliiaseks igasugune teine elukorraldus, mille tarbeks on vaja kuningaid ja paavste: kõiges oleks armastuse seadusest üksi küllalt …

Ajalooliselt omistab Chelčický kristluse allakäigu Constantinus Suure ajale, kelle paavst Silvester I kõigi tolle paganlike kommete ja eluga kristlusse tõi. Constantinus õnnistas omakorda paavsti ilmaliku rikkuse ja võimuga. Sellest ajast alates on mõlemad võimud teineteist pidevalt aidanud ning püüelnud üksnes välise au suunas. Doktorid ja magistrid ning vaimulik seisus hakkasid muret tundma vaid selle pärast, et alistada kogu maailm oma võimu alla, relvastasid inimesi tapmiseks ja röövimiseks üksteise vastu ning on sootuks hävitanud kristluse usus ja elus. Chelčický eitab täielikult õigust sõjaks ja surmanuhtluseks: iga sõdur, isegi „rüütel“, on vaid vägistaja, kurjategija ja tapja.“

Sedasama on öeldud mõningaste biograafiliste täpsustuste ja väljavõtetega Chelčický kirjavahetusest saksakeelses raamatus.

Saanud sel teel teada Chelčický õpetuse sisu, ootasin ma seda suurema maldamatusega „Usuvõrgu“ ilmumistAkadeemia ajakirjas. Kuid möödus aasta, kaks, kolm – raamatut ei ilmunud. Alles 1888. aastal sain teada, et raamatu trükkimisel ei jõutud alustamisest kaugemale. Ma hankisin korrektuurilehed sellest, mis oli trükitud, ja lugesin raamatu läbi. Raamat on igas mõttes hämmastav.

Põpin annab selle sisu täiesti õigesti edasi. Chelčický peamine mõte on see, et kristlus, mis heitis Constantinuse ajal võimuga ühte ning jätkas õilmitsemist neis oludes, on täielikult moondunud ning lakanud olemast kristlus. Chelčický paneb oma teose pealkirjaks „Usuvõrk“ seepärast, et võttes epigraafiks Evangeeliumi salmi õpilaste kutsumisest selleks, et neist saaksid inimestepüüdjad, arendas ta võrdlust edasi: „Kristus püüdis õpilaste vahendusel oma usuvõrku kogu maailma, kuid suured kalad, lõhkudes võrgu, hüppasid sellest välja ja nende suurte kalade tekitatud aukudest lahkusid ka kõik ülejäänud, nii et võrk jäi peaaegu tühjaks.“

Suured kalad, kes lõhkusid võrgu, on valitsejad, imperaatorid, paavstid, kuningad, kes, ütlemata lahti võimust, võtsid vastu mitte kristluse, vaid selle maski.

Chelčický õpetab sedasama, mida õpetasid ja õpetavad praegu mittevastupanijad mennoniidid, kveekerid, aga varasemail aegadel bogomiilid, paulikiaanid ja paljud teised. Ta õpetab seda, et kristlus, mis nõuab oma järelkäijailt alandlikkust, tasasust, lahkust, solvangu andestamist, teise põse etteseadmist, kui lüüakse ühele, vaenlasearmastust, on kokkusobimatu vägivallaga, mis on vältimatu tingimus võimu juures.

Chelčický tõlgenduse kohaselt ei või kristlane mitte ainult olla ülemus või sõdur, vaid ei või võtta ka mistahes moel osa valitsemisest, ei või olla kaupmees ega isegi maaomanik, ta võib olla vaid käsitööline ehk maaharija.

See raamat on üks haruldastest, tuleriitadelt pääsenud raamatuist, mis paljastab ametlikku kristlust. Kõik seesugused raamatud, mida tembeldatakse ketserlikeks, on põletatud ühes autoritega, nii et vanu teoseid, mis paljastaksid ofitsiaalse kristluse ususalgamist, on väga vähe, ja seetõttu on see raamat iseäranis huvitav.

Kuid lisaks sellele, et see on huvitav, kuidas sellele ka ei vaataks, on raamat üks mõtteloo tähelepanuväärsemaid teoseid ka sisu sügavuse poolest, rahvaliku keele hämmastava jõu ning ilu poolest, oma iidsuse poolest. Aga seejuures on raamat jäänud juba üle nelja sajandi trükkimata ning jääb tundmatuks, õpetatud spetsialistid välja arvatud.

Tundub, et kõik kveekerite, Garrisoni, Ballou’ ja Chelčický seda tüüpi teosed, mis väidavad ja kinnitavad Evangeeliumi alusel, et meie maailm mõistab Kristuse õpetust vääralt, peaksid õhutama huvi, rahutust, kõmu ja vaidlusi nii karjaste kui ka karjatatavate seas.

Näikse, et seda tüüpi teosed, mis puudutavad kristliku õpetuse tõelikku olemust, peaksid, olema üksipulgi läbi analüüsitud ning tunnistatud õigeks või tagasi lükatud ning kummutatud.

Kuid midagi niisugust pole juhtunud. Kõigi nende teostega kordub üks ja seesama. Kõige erinevamate vaadetega inimesed, nii usklikud kui ka – mis on hämmastusväärne – uskmatud liberaalid, justkui olles kokku rääkinud, vaikivad need ühtesoodu kangekaelselt maha ning kõik see, mida inimesed teevad Kristuse õpetuse tõelise mõtte selgitamiseks, jääb teadmatuks või vajub unustuse hõlma.

Kuid veelgi hämmastavam on kahe teose, mille olemasolust sain samuti teada seoses oma raamatu ilmumisega, tundmatuks jäämine. Need on Dymondi raamat „On War“15 – „Sõjast“, mis anti esimest korda välja Londonis 1824. aastal, ja Daniel Musseri „Mittevastupanust“, kirjutatud 1864. aastal. Nende raamatute tundmatuksjäämine on seda hämmastavam, et, rääkimata nende väärtusest, käsitlevad mõlemad raamatud mitte niivõrd teooriat, kuivõrd teooria praktilist ellurakendamist, kristluse suhet armeeteenistusse, mis on nüüd üldise sõjaväekohustuse16 juures iseäranis tähtis ja huvitav.

Küsitakse ehk, kuidas peab toimima sõjaväekohuslane, kes usub, et sõda on tema religiooniga kokkusobimatu, kuid kellelt valitsus nõuab osalust armeeteenistuses?

Näib, et see on kõige elulisem küsimus ja sellele on praeguse üldise sõjaväekohustuse juures vastata eriti tähtis. Kõiki või suurt hulka inimesi – kristlasi, ja kõiki mehi kutsutakse väeteenistusse. Kuidas peab inimene kristlasena vastama sellele nõudmisele? Dymondi vastus on säärane:

„Tema kohustus seisneb selles, et alandlikult, kuid kindlalt teenistusest keelduda.

On mõned inimesed, kes ilma igasuguse selgepiirilise arutluskäiguta otsekohe millegipärast järeldavad, et vastutus riiklike abinõude eest lasub üksnes neil, kes asju korraldavad, või et valitsus (ja tsaarid)17 otsustavad küsimuste üle selle kohta, mis alamaile hea ja mis halb, ja et alamad on kohustatud sõna kuulama. Ma arvan, et seda tüüpi arutluskäigud ainult ähmastavad inimeste südametunnistust.18 „Ma ei võta osa valitsuse nõupidamistest ega kanna seetõttu vastutust tema kuritööde eest.“ Tõsi, me ei kanna vastutust valitsejate kuritööde eest, kuid me oleme vastutavad oma isiklike kuritööde eest. Ning valitsejate kuritööd saavad meie omaks, kui me, teades, et see kuritöö on, aitame kaasa nende täidesaatmisele … Need, kes väidavad, et on kohustatud valitsuse sõna kuulama ja et vastutus nende poolt toime pandud kuritööde eest kandub neilt üle nende valitsejaile, petavad iseennast.

Öeldakse: „Me anname oma teod üle teiste inimeste meelevalda, ning meie teod ei või olla halvad ega head; meie tegudes ei või olla teenet hea ees ega vastutust kurja pärast, kuna seda ei panda toime meie tahte kohaselt“.“

On tähelepanuväärne, et sedasama on väljendatud soldatite meelespeas, mida neid sunnitakse pähe õppima: seal on öeldud, et vaid ülem vastutab oma käsu tagajärgede eest.

Kuid see pole tõsi. Inimene ei saa jätta vastutamata oma tegude eest. Ning see nähtub järgnevast:

„Kui ülem käsib teil tappa naabri lapse, tappa oma isa, oma ema, kas te täidate käsku?19 Kui te ei täida, siis ei kõlba kogu mõttekäik kuhugi, sest kui te ei suuda valitsejaile kuuletuda ühel puhul, siis kus te leiate selle piiri olevat, milleni te võite sõna kuulata? Pole teist piiri kui see, mille on kristlus määranud, ning too piir on mõistlik ja teostatav.

Ning seepärast me väidame, et iga inimese, kes peab sõda kristlusega kokkusobimatuks, kohustus on alandlikult, kuid kindlalt keelduda väeteenistusest. Ning las need, kel tuleb nii toimida, peavad meeles, et neil lasub suur vastutus. Nende truudusest oma religioonile sõltub sama palju kui inimestest üldse – rahu saatus inimkonnas. Las nad annavad tunnistust oma veendest ja kaitsevad seda. Ja mitte üksi sõnade, vaid ka kannatustega, kui see tarvilikuks osutub. Kui te usute, et Kristus keelas tapmise, ärge uskuge nende inimeste arvamusi ja käske, kes kutsuvad teid tapmises osalema. Säärase kindla keeldumisega võtmast osa vägivallast saab teile osaks õnnistus neilt, kes neid sõnu kuulevad ja neid peavad, ning saabub aeg, mil maailmgi austab teid kui osalisi inimkonna uuestisünnis.“

Musseri raamat (1864) kannab pealkirja „Non-Resistance Asserted“ ehk „Kingdom of Christ and Kingdom of This World Separated“.20

Raamat on pühendatud samale küsimusele ning lahkab seda seoses Ameerika valitsuse nõudega, et kodanikud teeniksid kodusõja ajal sõjaväes. Ning seega on sel kõige tänapäevasem tähendus, lahates küsimust sellest, kuidas, millistel asjaoludel inimesed peavad loobuma ja võivad loobuda väeteenistusest. Sissejuhatuses ütleb autor: „On teada, et Ühendriikides on palju inimesi, kes teadlikult eitavad sõda. Neid kutsutakse „mittevastupanijaiks“ (non-resistant) või „kaitsetuiks“ (defenceless) kristlasteks. Need kristlased keelduvad kaitsmast oma maad, kandmast relva ja valitsuse nõudmisel sõdimast selle vaenlaste vastu. Senimaani austas valitsus toda religioosset põhjust ja need, kes selle välja käisid, vabastati teenistusest. Kuid kodusõja algusega on avalik arvamine selle asjaolu suhtes üles köetud. On loomulik, et isikud, kes peavad oma kohuseks kanda sõjaväelase elu kõiki raskusi ja trotsida ohte oma isamaa kaitseks,21 tunnevad vastumeelsust nende isikute suhtes, kes ühes nendega nautlesid pika aja vältel valitsuse eestkostet ja hüvesid, aga puuduse ja hädaohu ajal ei taha üheskoos kanda koormat ja trotsida ohte tema kaitseks. On loomulik seegi, et niisuguste inimeste hoiak arvatakse olevat mõistusevastane, koletislik ning kahtlase väärtusega.“ Autor ütleb: „Palju oraatoreid ja kirjanikke on tõusnud üles säärase hoiaku vastu ja püüdnud tõestada mittevastupanu ebaõigsust nii terve mõistuse kui ka pühakirja järgi; ja on täiesti loomulik, ja paljudel puhkudel on neil kirjutajail õigus – õigus isikute suhtes, kes, öeldes lahti väeteenistuse koormast, ei ütle lahti hüvedest, mida nad valitsustelt saavad, kuid neil pole õigus „mittevastupanu“ printsiibi enda suhtes.“ Ennekõike tõestab autor mittevastupanemise reegli sunduslikkust kristlase jaoks sellega, et see ettekirjutus on selge ja et Kristus andis selle kõigile kristlastele ilma ümberseletamise võimaluseta.

„Otsustage ise, kas on õige kuulata pigem inimese sõna kui Jumala oma,“ laususid Peetrus ja Johannes.22 Ja niisamuti peab iga inimene, kes soovib olla kristlane, suhtuma nõudesse minna sõtta, kui Kristus on talle öelnud: „Ärge pange vastu kurjale vägivallaga.“

Sellega loeb autor küsimuse printsiibist endast lahendatuks. Kuid teist küsimust, sellest, kas isikuil, kes ei ütle lahti hüvedest, mille on valitsus taganud vägivallaga, on õigust keelduda väeteenistusest, lahkab autor üksikasjaliselt ja jõuab järeldusele, et kristlane, kes Kristuse seadust järgides ei lähe sõtta, ei või niisamuti osa võtta valitsuse mingisugustest korraldamistest: ei kohtutes ega valimistel, ega või samuti isiklikes asjus pöörduda võimu, politsei või kohtu poole. Edasi käsitletakse raamatus vana testamendi suhet uude, valitsuse tähendust mittekristlase jaoks; esitatakse vastulaused mittevastupanu õpetusele ja kummutatakse need. Autor võtab oma raamatu kokku järgmiselt:

„Kristlastele pole valitsust tarvis ja seepärast ei või nad tema sõna kuulata selles osas, mis on vastandlik Kristuse õpetusele, ega, veel vähem, sellest osa võtta.

Kristus on valinud oma õpilased maailmast,“ räägib ta. „Nad ei oota maiseid hüvesid ega maist õnne, vaid vastupidi, nad ootavad igavest elu. Vaim, milles nad elavad, teeb nad igas olukorras rahulolevaks ja õnnelikuks. Kui maailm neid talub, on nad alati rahul. Kui aga maailm ei taha neid rahule jätta, siis lähevad nad teise kohta, kuna nad on palverändurid maa peal ja neil pole kindlat elupaika. Nad arvavad, et surnud võivad matta oma surnuid, neil on tarvis vaid üht: minna oma õpetaja järel.“

Puudutamata küsimust sellest, kas mõlemas raamatus esitatud kristlase kohustus sõja suhtes on õigesti esile tootud või mitte, ei saa märkamata jätta selle küsimuse lahendamise praktilist tähtsust ja pakilisust.

On inimesed – on sajad tuhanded kveekerid, on mennoniidid, on kõik meie duhhoboorid, molokaanid ja need, kes ei kuulu ühegi kindlapiirilise sekti ridadesse –, kes arvavad, et vägivald ja seetõttu ka väeteenistus on kokkusobimatu kristlusega. Ja seepärast keeldub meil Venemaal igal aastal mõni värvatu sõjaväeteenistusest oma religioossete veendumuste alusel. Aga kuidas toimib valitsus? Annab nad vabaks? – Ei. – Sunnib neid minema ja mittenõustumisel, karistab? – Ei. 1818. aastal toimis valitsus järgmiselt. Siinkohal Venemaal peaaegu mitte kellelegi tuntud väljavõte Nikolai Muravjov-Karski23 päevikust, mida tsensuur läbi ei lasknud:

2. oktoober 1818, Tiflisi

„Vastu hommikut ütles komandant mulle, et hiljuti olla saadetud Gruusiasse viis Tambovi kubermangu mõisatalupoega. Need inimesed olid soldatiks värvatud, kuid nad ei tahtnud teenida; neid oli juba mitu korda nuudiga pekstud ja läbi kadalipu aetud, kuid nemad võtavad meeleldi kanda kõige metsikumad piinamised ja surma, et mitte teenida. „Laske meil minna,“ ütlevad nad, „ärge meisse puutuge, meie ei puutu kellessegi. Kõik inimesed on võrdsed ja valitseja on samasugune inimene nagu meiegi; milleks meil talle andamit maksta, miks ma oma elu ohtu sean, et tappa sõjas inimene, kes mulle midagi kurja pole teinud? Te võite meid tükkideks lõigata, kuid meie oma meelt ei muuda, ei kanna sinelit ega söö pajukit. See, kes meid haletseb, annab meile armuandi, kuid kroonu poolt poleks meil midagi ega tahagi me midagi.“ Need on nende mehepoegade sõnad, kes on veendunud, et nendetaolisi Venemaal palju leidub. Neid veeti neli korda Ministrite Komiteesse ja lõpuks otsustati sellest teavitada valitsejat, kes käskis nad parandamiseks Gruusiasse saata ning tegi sõjavägede ülemjuhatajale kohuseks talle iga kuu ette kanda järkjärgulistest edusammudest nende talupoegade toomisel õigele meelsusele.“

Millega too parandamine lõppes, pole teada, kuna teadmata on kogu episood, mida suures saladuses hoiti.

Nii toimis valitsus 75 aastat tagasi, nii on ta toiminud enamikul juhtudel, mida hoolikalt rahva eest varjatakse. Nii toimib ta ka praegu, välja arvatud ehk Hersoni kubermangus elavad sakslased-mennoniidid,24 kelle loobumist väeteenistusest peetakse austusväärseks ja keda sunnitakse aega teenima metsatöödel.

Hiljutiste väeteenistusest keeldumise puhkudel usuliste veendumuste tõttu, mis ei puudutanud mennoniite, talitasid valitsevad isikud nõnda:

Esiti rakendavad nad kõiki meie ajal kasutatavaid vägivallavõtteid tõrkujate „parandamiseks“ ja nende „õigele meelsusele“ toomiseks ning hoiavad intsidendi tekkimist suures saladuses. Ma tean, et ühe keelduja puhul koostati 1884. aastal Moskvas kahe kuu möödumisel tema keeldumisest tohutu suur, paks toimik, mida hoiti ministeeriumis suurima saladuskatte all.

Alustatakse tavaliselt sellest, et keelduja saadetakse preestrite juurde ja, oma häbiks, manitsevad nood alati keeldujaid. Kuid kuna manitsemine Kristuse nimel Kristusest lahti ütlema on suures osas edutu, siis saadetakse tõrkuja pärast vaimulike manitsust sandarmite juurde.

Sandarmid, leidmata midagi poliitilist, saadavad ta tavaliselt tagasi ja siis viiakse keelduja teadlaste, arstide juurde ja hullumajja. Kõigis neis edasisaatmistes talub vabadusest ilma jäetud keelduja süüdimõistetud kurjategija kombel igat liiki alandusi ja kannatusi. (See on kordunud neljal juhul.) Hullumajast lasevad doktorid keelduja välja ning siis algavad igasugused salajased, kavalad riukad, et keeldujat ikkagi mitte vabaks anda, et ta sellega teisi samamoodi keelduma ei julgustaks, ega jätta teda ka soldatite sekka, et soldatid ei saaks temalt teada, et nende värbamine väeteenistusse ei toimu mitte Jumala seaduse järgi, nagu neid veendakse, vaid sellele vastuoksa.

Valitsuse jaoks oleks kõige mugavam keelduja hukata: keppidega surnuks peksta või mõnel muul viisil, nagu seda varem tehti. Kuid hukata avalikult inimest selle eest, et ta on truu õpetusele, mida me ise tunnistame – ei saa. Aga jätta rahule inimene, kes keeldub sõna kuulamast – ka ei saa. Ja nii püüab valitsus kas kannatustega sundida seda inimest loobuma Kristusest või kuidagi märkamatult temast vabaneda, teda avalikult hukkamata varjata kuidagi selle inimese teguviisi ja teda ennast teiste inimeste eest. Ja algavadki igat tüüpi mängud ja kavaldamised ning selle inimese vaenamine. Inimene saadetakse kas maa äärealadele või ahvatletakse allumatusele ning mõistetakse seejärel süüdi distsipliini rikkumises ning pannakse türmi luku taha, saadetakse distsiplinaarpataljoni, kus teda kõigi eest salajas vabalt piinatakse, või tunnistatakse hullumeelseks ja suletakse hullumajja. Nii saadeti üks Taškenti, s.t justkui viidi üle Taškendi armeesse, teine Omskisse, kolmas mõisteti süüdi sõnakuulmatuse pärast ning pandi türmi luku taha, neljas hullumajja.

Igal pool üks ja seesama. Mitte ainult valitsus, vaid ka enamik liberaalseid, vabalt mõtlevaid inimesi, olles justkui kokku rääkinud, pöörduvad kebjalt ära kõigest sellest, mida on rääkinud, kirjutanud, teinud ja teevad inimesed, kes paljastavad, et vägivald selle kõige kohutavamal, jämedamal ja räigemal kujul – sõduriteenistuse kujul, s.t valmisolekuna tappa keda tahes – on ühtesobimatu mitte üksi kristluse, vaid kasvõi humanismi õpetusegagi, mida ühiskond justkui tunnistab.

Niisiis veensid teated, mis ma sain selle kohta, mil määral juba ammu on selgitatud ja üha rohkem ja rohkem selgitatakse Kristuse õpetuse tõelist tähendust, ning selle kohta, kuidas sellesse õpetuse seletamisse ja täitmisesse suhtuvad kõrged, valitsevad klassid mitte ainult Venemaal, vaid ka Euroopas ja Ameerikas, mind selles, et nonde valitsevate klasside seas eksisteerib teadlikult vaenulik suhtumine tõelisesse kristlusesse, mis väljendub peaasjalikult kõigi selle ilmingute mahavaikimises.