Читать книгу Jumala riik on teie sees - Lev Tolstoi - Страница 6

Nüüd hakkan ma rääkima teisest võimalusest, kuidas kristlusest näilikult aru saada, kuid mis segab selle tõelist taipamist – teaduslikust arusaamisest.

Kirikuinimesed peavad kristluseks toda ettekujutust, mille nemad endile kokku panid, ning loevad just seda kristluse mõistmise viisi ainsaks kaheldamatult tõeseks.

Teaduseinimesed peavad kristluseks vaid seda, mida erinevad kirikud on tunnistanud ja tunnistavad ning, eeldades et nendesamuste usutunnistustega kogu kristluse tähendus ammendubki, tunnistavad selle oma aja ära elanud religioosseks õpetuseks.

Saamaks selgeks, kui ilmvõimatu on seesuguse vaate juures mõista kristlikku õpetust, on möödapääsmatu anda enesele aru sellest, milline koht on inimkonna elus olnud ja on tegelikkuses religioonidel üldiselt ja iseäranis kristlusel, ning millise tähenduse omistab neile teadus.

Nii nagu üksikinimene ei saa elada, ilma et tal oleks teatav ettekujutus oma elu mõttest ning seab oma toimingud alati, ehkki sageli teadvustamatult, ühte jalga käima elule antud mõttega, täpselt samuti ei saa samades tingimustes elavate inimeste kooslustel – rahvastel, puududa ettekujutus oma üksolemise tähendusest ja sellest tõukuvast toimimisest.

Nii nagu üksikinimene muudab vanemaks saades paratamatult oma arusaamist elust ning täiskasvanud inimene näeb elu mõtet muus kui laps, täpselt samuti ka inimeste kooslus – rahvas, muudab vältimatult, vastavalt oma arengutasemele, arusaamist elust ja sellest taipamisest lähtuvat teotsemist.

Üksikinimene erineb kogu inimkonnast vaid selle poolest, et kui üksikinimesel on uude eluperioodi jõudes võimalik kujundada sellele omane arusaam elust ja sellest johtuv teotsemine, kasutades näpunäited enne teda elanud inimestelt, kes on selle vanuse, kuhu ta jõuab, juba läbi elanud, siis inimkonnal säherdusi näpunäiteid olla ei saa, sest ta kulgeb veel mööda läbiuurimata teed ja pole kelleltki küsida, kuidas on tarvis elu mõista ning toimida uutes tingimustes, millesse ta sattub ja milles veel keegi kunagi elanud pole.

Ja ikkagi, nii nagu lastega abielumees ei saa mõista elu enam samamoodi nagu ta sellest lapsena aru sai, nii ei saa inimkond enam kõigi temaga sündinud eriilmeliste muutuste juures, nagu rahvastiku tiheduse kasv, erinevate rahvaste vahel sisse seatud läbikäimine, loodusega võitlemise vahendite täiustumine ja teadmiste korjumine, mõista elu enam vana viisi ning on möödapääsmatu panna maksma uus elumõistmine, millest tuleneks ka tollele uuele seisukorrale, millesse ta on sattunud või sattub, vastav tegevus.

Sellele nõudmisele vastab ka inimkonna iseäralik omadus lasta enda seast esile tõusta inimestel, kes annavad kogu inimeksistentsile uue mõtte – mõtte, millest lähtub varasemast teistsugune toimimine. Inimkonnale omase uue elumõistmise ning sellest johtuva toimimise vormimine oludes, millesse ta astub, ongi see, mida nimetatakse religiooniks.

Ning seepärast pole religioon esiteks, nagu arvab seda teadus, nähtus, mis kunagi inimkonna arenguga kaasnes, kuid millest ta hiljem välja kasvas, vaid nähtus, mis on omane inimkonna arengule ja meie ajal inimkonnale niisama vältimatult omane kui igal teisel ajal. Teiseks on religioon alati tulevase, mitte möödaniku tegevuse määratlus ning seepärast on silmanähtav, et minevikunähtuste uurimine ei suuda mingil juhul hõlmata religiooni olemust.

Ühegi religioosse õpetuse tuum pole soovis anda loodusjõududele sümboolne väljendus, hirm nende ees, tarvidus imetabase järele ega selle avaldumisele välistes vormides, nagu seda arvavad teaduseinimesed. Religiooni olemus on inimeste võime näha prohvetlikult ette elutee, mida mööda peab sammuma inimkond, tollele osutada ja määratleda varasemast teistsugune elumõte, millest lähtub ka kogu inimkonna varasemast teistsugune toimimine tulevikus.

Võime näha ette teed, mida mööda inimkond sammuma peab, on rohkemal või vähemal määral ühine kõigile inimestele; kuid alati on kõigil aegadel olnud inimesi, kelles see anne iseäraliku jõuga avaldus, ning needsamad inimesed on selgelt ja täpselt toonud välja selle, mida ähmaselt hoomasid kõik inimesed, ning pannud aluse uuele arusaamisele elust, millest johtus ka varasemast teistsugune toimimine paljudeks sadadeks ja tuhandeteks aastateks.

Säherdusi arusaamu elust teame me olevat kolm: kaks inimkonna poolt juba läbi elatud ja kolmas, mida me praegu kristluses elame. Niisuguseid arusaamu on kolm ja ainult kolm mitte seepärast, et me meelevaldselt oleme ühendanud erinevad elumõistmised neiks kolmeks, vaid seepärast, et inimeste kõigi tegude aluseks on alati üks neist kolmest elumõistmisest, sest teisiti kui vaid neil kolmel viisil ei saa me elu mõista.

Need kolm elumõistmist on järgmised: esimene – isiklik ehk loomalik, teine – ühiskondlik ehk paganlik ja kolmas – üleilmne ehk jumalik.

Esimest elumõistmist mööda piirdub inimese elu üksi tema isiksusega; tema elu siht on tolle isiksuse tahte rahuldamises. Teist elumõistmist mööda ei piirdu inimese elu üksi tema isiksusega, vaid isiksuste kogumi ja selle järjepidevusega: hõimu, perekonna, suguvõsa, riigiga; elu siht seisneb tolle isiksuste kogumi tahte rahuldamises. Kolmandat elumõistmist mööda ei piirdu inimese elu tema isiksuse ega isiksuste kogumi ja järjepidevusega, see seisneb elu alges ja allikas – Jumalas.

Need kolm elumõistmist on kõigi olelenud ja olelevate religioonide aluseks.

Metslane tunnistab elu üksi eneses, oma isiklikes soovides. Tema elu hüve koondub üksi sellesse. Tema jaoks on kõrgeim hüve oma iha kõige täielikum rahuldamine. Tema elu liikumapanevaks jõuks on isiklik nauding. Tema religioon seisneb jumaluse loomises armurohkeks tema isiku suhtes ja kummardamises kujuteldavate jumalate ees, kes elavad vaid tema isiklike sihtide tarbeks.

Paganlik, ühiskondlik inimene ei tunnista elu enam üksi eneses, vaid isikute kogumis – hõimus, perekonnas, suguvõsas, riigis, ning toob nendele kogukondadele ohvriks oma isikliku hüve. Tema elu liikumapanevaks jõuks on au. Tema religioon seisneb liidupealike, nagu sugukonna esiisad, eelkäijad, valitsejad, ülistamises ning iseäranis tema peret, tema suguvõsa, rahvast, riiki hoidvate jumalate kummardamises.90

Jumaliku elumõistmisega inimene ei tunnista elu enam üksi oma isiksuses ega isikute kogumis (perekonnas, suguvõsas, rahvas, isamaas või riigis), vaid elu igaveses, surematus allikas – Jumalas; ja ta toob Jumala tahte täitmiseks ohvriks nii isikliku, perekondliku kui ka ühiskondliku hüve. Tema elu liikumapanevaks jõuks on armastus. Ja tema religioon on kummardada teos ja tões kõige alget – Jumalat.

Inimkonna kogu ajalooline areng pole midagi muud kui pidev üleminek isiklikust, loomalikust elumõistmisest ühiskondlikule elumõistmisele ja ühiskondlikust elumõistmisest jumalikule elumõistmisele. Kogu iidsete rahvaste ajalugu, mis vältas aastatuhandeid ja lõppes Rooma ajalooga, on loomaliku, isikliku elumõistmise asendumise lugu ühiskondliku ja riikliku elumõistmisega. Kogu ajalugu on, alates keiserliku Rooma aegadest ja kristluse ilmumisest ning meiegi poolt praegu läbi elatavana, lugu riikliku elumõistmise asendumisest jumalikuga.

Nimelt seda viimast elumõistmist ja temal rajanevat kristlikku õpetust, mis juhib kogu meie elu ja on aluseks kogu meie tegevusele, nii praktilisele kui ka teaduslikule, peavad ersatsteaduse inimesed, käsitledes teda pelgalt väliste tunnuste põhjal, millekski igandlikuks ja meie jaoks tähendust mitteomavaks.

Too õpetus, mis teaduseinimeste arvates seisneb üksi selle dogmaatilises küljes – õpetuses kolmainsusest, lunastusest, imedest, kirikust, sakramentidest jm –, saab olla vaid üks tohutust hulgast religioonidest, mis inimkonnas tärkasid, ja, mänginud ära oma rolli ajaloos, surevad nüüd välja, hävides teaduse ja tõelise vaimuvalguse valgussäras.

Leiab aset see, mis enamikul puhkudel on allikaks kõige jämedamatele inimlikele eksimustele: kui madalamal taipamistasemel seisvad inimesed sattuvad vastamisi kõrgema korralduse ilmingutega, siis selle asemel, et teha pingutusi viimaste mõistmiseks ja tõusta kõrgusele, millelt tuleb ainest vaadelda, taunivad nad seda oma madalamast vaatepunktist ning kõnelevad sellest seda suurema südikuse ja otsustavusega, mida vähem nad asjast taipavad.

Enamiku haritud inimeste jaoks, kes käsitlevad Kristuse elulist kõlblat õpetust ühiskondliku elumõistmise madalamast vaatepunktist, on see õpetus vaid väga ebamäärane, kohmakas ühendus india asketismist, stoitsistlikust ja neoplatonistlikust õpetusest ja utopistlikest antisotsiaalsetest ulmadest, mil pole meie aja jaoks mingit tõsiselt võetavat tähendust, ning kogu õpetuse tähendus kujustubki nende jaoks selle välistes avaldustes: katoliikluses, protestantismis, dogmades, ilmaliku võimuga kemplemises. Tehes nende nähtuste järgi kindlaks kristluse tähenduse, sarnanevad nad kurtidega, kes annavad muusikute liigutuste järgi hinnanguid muusika tähendusele ja väärtusele.

Sellest johtub, et kõik need inimesed, alates Comte’ist, Straussist, Spencerist ja Renanist,91 mõistmata Kristuse kõnede mõtet, adumata, kellele ja miks on nii lausutud, mõistmata küsimust, millele nad vastuseks antud ja võtmata isegi vaevaks süüvida nende mõttesse, eitavad, kui nad on selle suhtes vaenulikult meelestatud, otseselt õpetuse mõistuspärasust; kui nad aga tahavad olla õpetuse suhtes härralikult armulikud, siis parandavad seda oma majesteetlikkuse kõrguselt, eeldades et Kristus tahtis öelda sedasama, mida nemad mõtlevad, kuid ei osanud seda teha. Nad kohtlevad tema õpetust nii, nagu enesekindlad inimesed oma vestluskaaslase sõnu korrigeerides enamasti räägivad sellega, keda peavad enesest hulga madalamaks: „Jah, eks te tahtsite õigupoolest öelda seda ja seda.“ Parandus tehakse alati selle mõttega, et kiskuda kõrgema, jumaliku elumõistmise õpetus alla madalamale, ühiskondlikule tasandile.

Tavaliselt kõneldakse, et kristluse kõlbeline õpetus on hea, kuid ülepaisutatud, ning selleks et ta oleks läbinisti hea, peab temast välja rookima üleliigse, mis ei sobitu meie elukorraldusega. „Seesugune õpetus, mis nõuab liiga paljut, teostamatut, on hullem kui too, mis nõuab inimestelt võimalikku, jõukohast,“ arvavad ja väidavad kristluse õpetatud tõlgitsejad, korrates seejuures seda, mida juba ammu on arvanud ja arvavad ega võinud jätta arvamata kristlikust õpetusest need, kes seda mõistmata lõid tolle eest risti Õpetaja – juudid.

Tuleb välja, et meie aja teadlaste kohtumõistmise ees on juudi seadus: hammas hamba ja silm silma vastu – õiglase kättetasumise seadus, mis oli inimkonnale teada juba 5000 aastat tagasi, palju eesmärgipärasem kui armastuseseadus, mida kuulutas 1800 aastat tagasi Kristus tolle õigluseseaduse asemel.92

Tuleb välja, et kõik see, mida tegid need inimesed, kes said Kristuse õpetusest aru otse ning elasid vastavalt seesugusele arusaamisele, kõik see, mida on teinud ja rääkinud kõik tõelised kristlased, kõik kristlikud usuvägilased, kõik see, mis kujundab praegu maailma ümber sotsialismi ja kommunismi nime all – kõik see on liialdus, millest kõneldagi ei maksa.

18 sajandit kristluse vaimus kasvatatud inimesed veendusid oma edumeelsete esindajate, teadlaste näol, et kristlik õpetus on dogmaõpetus; aga õpetuse eluline pool on arusaamatus, liialdus, mis lammutab inimloomusele vastavaid kehtivaid ja õiguspäraseid kõlblusnorme, ja õigluseõpetus, mille Kristus kõrvale heitis ja oma õpetusega asendas, on meile märksa kohasem.

Haritud inimestele paistab kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsk liialduse ja isegi sõgedusena. Nad mõtlevad, et kui see kõrvale heita, siis saab märksa parem, täheldamata seda, et nad ei seleta hoopiski Kristuse õpetust, vaid seda, mis neile end tollena välja pakub.

Nad ei pane tähele seda, et öelda nagu oleks Kristuse õpetuses käsk kurjale vägivallaga mitte vastu panna liialdus, on sama kui öelda, et ringiteoorias on väide raadiuste võrdsusest liialdus. Ja need, kes seda räägivad, toimivad täpselt samuti kui inimene, kel pole aimugi sellest, mis on ring, peaks liigseks nõuet, et kõik ringjoone punktid asuksid tsentrist võrdsetel kaugustel. Soovitada väide ringi raadiuste võrdsusest kõrvale heita või seda pehmendada tähendab mitte taibata, mis on ring. Soovitada Kristuse elulisest õpetusest kõrvale heita käsk kurjale vägivallaga mitte vastu panna või seda pehmendada, tähendab õpetust mitte taibata.

Ja need, kes nii teevad, tõepoolest ei mõista seda sootuks. Nad ei mõista, et see õpetus kujundab uue elust arusaamise, mis sünnib kokku tolle uue olukorraga, kuhu inimesed on liikunud juba 1800 aastat, ja tolle uue teotsemisega, mis sellest tuleneb. Nad ei usu, et Kristus tahtis öelda seda, mida ütles, või tundub neile, et ta kõneles Mäejutluses ja mujalgi liialdatult, oma meeletusest, puudulikust arengutasemest lähtudes.93

Mt 6:25–34:

25 Seepärast ma ütlen teile: ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega rõivastuda. Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? 26 Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? 27 Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? 28 Ja rõivastuse eest, mis te muretsete? Pange tähele lillekesi väljal, kuidas nad kasvavad: ei rahmelda ega ketra, 29 aga ma ütlen teile: isegi Saalomon kõiges oma hiilguses ei olnud nõnda riietatud nagu neist igaüks. 30 Kui aga Jumal nõnda rüütab rohtu väljal, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! 31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: „Mis me sööme?“ või „Mis me joome?“ või „Millega me riietume?“ 32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. 33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja Tema õigust, siis antakse kõik need asjad teile pealekauba. 34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest. Igale päevale piisab omast vaevast.

Lk 12: 33–34:

Müüge ära, mis teil on, ja andke see almusteks. Tehke enesele kulunematud kukrud ja muretsege enesele kahanematu aare taevas, kuhu varas ei saa ligi ja kus koi pole rikkumas, sest kus teie aare on, seal on ka teie meel.

Mine, müü oma varandus ja järgne mulle, sest kes ei jäta isa ehk ema ja lapsi ehk vendi, põlde ja maja, seesinane ei või olla minu õpilane.

Unustagu oma mina ja võtku oma rist päevast päeva enese peale ja järgnegu mulle.94 Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja et ma lõpetan Tema töö.95 Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid Sinu oma;96 mitte see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad, ja mitte nii, nagu mina tahan, vaid nii, nagu sina tahad. Elu on selles, et teha mitte enese tahtmist, vaid Jumala tahtmist.

Kõik need avaldused kangastuvad inimestele, kes seisavad madalamal elumõistmisel, mingisuguse ekstaatilise armastuse väljendusena, millele puudub otsene rakendus elus. Aga johtuvad need seisukohad sama jäigalt kristlikust elumõistmisest, nagu seisukoht oma töövilja äraandmisest ühise asja jaoks, oma elu ohvriks toomisest isamaa kaitsel johtub ühiskondlikust elumõistmisest.

Ühiskondliku elumõistmisega inimene lausub metslasele: „Tule mõistusele, mõtle ümber! Sinu isiksuse elu ei või olla tõeline elu, sest see on armetu ja kaduv. Ainult kogukonna ja isikute järjepidevuse: hõimu, perekonna, suguvõsa, riigi elu püsib ja kestab ning seepärast peab inimene ohverdama oma isiku perekonna, riigi elu tarbeks.“ Täpselt samuti ütleb kristlik õpetus kogukondliku, ühiskondliku elumõistmisega inimesele. „Parandage meelt, μετανοεἳτε, s.t mõelge ümber, sest muidu saate hukka.“ Pidage meeles, et sel ihulikul, isiklikul elul, mis praegu tekkinud ja homme kustub, ei või olla mingit püsi, et mitte mingisugused välised meetmed, ükski elukorraldus ei või talle anda tahkust, mõistuspärasust. Mõtelge ümber ja saage aru, et elu, mida te elate, pole tegelik elu; perekonna elu, ühiskonna elu, riigi elu ei päästa hukust. Tõeline, mõistuspärane elu on inimese jaoks võimalik vaid sel määral, kuidas ta suudab olla osaduses mitte perekonna või riigi, vaid elu allika – Isaga. Seesugust kaheldamatult kristlikku elumõistmist on näha igast Evangeeliumi üttest.

Võib mitte jagada niisugust elumõistmist, võib seda eitada, võib tõestada selle ebatäpsust ja paikapidamatust; kuid õpetuse kohta ei saa anda hinnangut, tegemata enesele selgeks elumõistmist, millest ta lähtub; seda enam ei või anda kõrgema korralduse ainese kohta hinnanguid madalamast vaatepunktist: vundamenti kaedes anda hinnangut kellatorni kohta. Aga nimelt seda teevad meie aja haritud inimesed. Nad talitavad nii seepärast, et on sarnase eksiarusaama kammitsais nagu kirikuinimesed – et nende käsutuses on säherdused meetodid ainese tundmaõppimiseks, et kui vaid neid meetodeid, niinimetatud teaduslikke, rakendada, ei saa enam jääda kahtlustki käsitletava teema mõistmise tõepärasuses.

Just see eksimatuna paistva tunnetusvahendi käsutamine ongi kristliku õpetuse mõistmisel põhiline takistus uskmatute ja nõndanimetatud teaduseinimeste jaoks, kelle arvamusest juhindub enamik uskmatuid, nõndanimetatud haritud inimesi. Tollest näilikust mõistmisest ehk johtuvadki kõik teaduseinimeste eksiarvamised kristliku õpetuse kohta, iseäranis kaks kummalist valestimõistmist, mis teistest enam takistavad õiget taipamist.

Üks noist arusaamatustest on see, et kristlik eluline õpetus on täideviimatu ja seepärast kas sootuks mitte kohustuslik, s.t mida ei tule käsitleda juhatusena, või selline, mida tuleb teisendada, kärpida sel määral, et tema teostamine oleks meie ühiskonnas võimalik. Teine arusaamatus on see, et kristlik õpetus armastusest Jumala vastu ning selle pärast Tema teenimine on ebaselge, müstiline nõudmine, mil pole konkreetset objekti armastuseks, ja mis seetõttu tuleb välja vahetada palju täpsema ja mõistetavama õpetusega armastusest inimeste vastu ja inimkonna teenimisest.

Esimene arusaamatus, nagu oleks õpetus täideviimatu, seisneb selles, et ühiskondliku elumõistmisega inimesed, taipamata, kuidas kristlik õpetus inimesi juhatab, ning võttes kristlikku täiuse-eeskirja elu piiritleva reeglina, arvavad ja kõnelevad, et Kristuse õpetuse järgimine pole võimalik, sest sellesinase õpetuse nõudmiste täieline elluviimine hävitab elu. „Kui inimene täidaks seda, mis Kristus jutlustas, siis hävitaks ta oma elu; ja kui kõik inimesed seda täidaksid, siis katkeks inimesesugu,“ ütlevad nad.

„Mitte muretsedes homse päeva pärast – selle pärast, mida süüa ja mida juua, millega riietuda; kaitsmata oma elu, panemata vägivallaga vastu kurjale, andes oma elu sõprade eest, pidades täielikku karskust, inimene ja inimesesugu kesta ei või,“ arvavad ja kõnelevad nad.

Ning neil on täiesti õigus, kui võtta täiuse-eeskirju, mille Kristuse õpetus esitab, reegleina, mida kohustatud pidama igaüks, nagu ühiskondlikus õpetuses on igaüks kohustatud pidama maksude maksmise, kohtutööst osavõtmise jms reegleid.

Arusaamatus seisneb nimelt selles, et Kristuse õpetus juhendab inimesi teisel kombel kui madalamal elumõistmisel rajanevad õpetused. Ühiskondliku elumõistmise õpetus juhendab pelgalt nõudega reegleid ning seadusi punktipealt täita. Kristuse õpetus juhendab inimesi, osutades taevase Isa lõpmatule täiuslikkusele, mille poole oma vabal tahtel rühkida on igale inimesele omane, millisel ebatäiuse astmel ta ka ei viibiks.97

Kristlikku õpetust ühiskondlikust vaatepunktist arvustavate inimeste puudulik taip seisneb selles, et nad, oletades, et Kristuse poolt kätte näidatud täiuse võib tervenisti saavutada, küsivad enestelt (samuti nagu nad küsivad enestelt, oletades, et ühiskondlikud seadused saavad teostatud): mis edasi, kui see kõik on tehtud? See nending on väär, sest kristlastele näidatud täius on lõputu ega või olla ealeski pälvitud; ja Kristus annab oma õpetuse, pidades silmas seda, et täielikku täiuslikkust ei või ealeski saavutada, kuid et püüdlemine täieliku, lõputa täiuslikkuse poole kasvatab pidevalt inimeste heaolu ning et too heaolu võib paisuda lõpmatuseni.

Kristus ei õpeta mitte ingleid, vaid inimesi, kes elavad loomalikku elu, mis neid liikvel hoiab. Nimelt liikvel hoidva loomaliku jõu kõrvale paneb Kristus justkui uue, teistsuguse jõu – jumaliku täiuslikkuse tunnetamise – ning suunab sellega elu kulgemist mööda kahe jõu resultantvektorit.

Oletada, et inimelu kulgeks Kristuse poolt näidatud suunas, on sama, mis oletada, et paadimees, kes ületab kiirevoolulist jõge ja seab oma käigu peaaegu otse vastuvoolu, liigukski selles suunas.

Kristus möönab parallelogrammi mõlema külje, kummagi igavese ja kadumatu jõu, millest inimese elu kokku pandud – loomaliku loomuse ning Jumalale pojaksolemise tunnetamise olemasolu. Kristus ei räägi loomalikust jõust, mis iseennast kinnitades jääb alati enesega võrdseks ja asub väljaspool inimese võimupiire, ta kõneleb ainuüksi jumalikust jõust, kutsudes inimest üles seda võimalikult selgemalt tajuma, seda võimalikult rohkem vabastama kütkeist, mis teda tagasi hoiavad, ning selle nimel viimse piirini ponnistama.

Sellessinases tolle väe vallandamises, kasvatamises seisnebki Kristuse õpetuse kohaselt inimese tegelik elu. Varasemate tingimuste (kokkulepete) järgi seisneb tegelik elu seadusesätete elluviimises; Kristuse õpetuse järgi seisneb see maksimaalses liginemises osutatud ja igas inimeses eneses tunnetatud jumalikule täiusele, suuremas ja suuremas liginemises oma tahte ühtevalgumisele Jumala tahtega, ühtevalgumises, mille suunas inimene püüdleb ning mis oleks ots elule niisugusena, nagu meie seda tunneme.

Jumalik täius on inimelu asümptoot, mille suunas ta igavesti pürgib ja millele läheneb ning mille võib kätte saada vaid lõpmatuses.98

Kristlik õpetus näib elu võimalikkust välistavat ainult siis, kui inimesed ideaalijuhist reeglina võtavad. Pelgalt siis paistavad elu hävitavaina need nõudmised, mille esitab Kristuse õpetus. Vastupidi, need nõudmised annavad ainsana tõelise elu võimalikkuse. Ilma nende nõueteta oleks tõeline elu võimatu.

„Ei saa nõuda liiga paljut,“ ütlevad inimesed tavaliselt, arvustades kristliku õpetuse nõudmisi, „ei saa nõuda seda, et sootuks mitte tunda muret tulevase pärast, nagu see Evangeeliumis öeldud, ei tule vaid liiga palju muretseda; ei saa vaestele ära anda kõike, tarvis on ära anda teatav, väljamõõdetud osa; pole tarvis seada sihiks neitsilikkust, kuid tuleb vältida liiderlikkust; pole tarvis jätta naist ja lapsi, vaid neisse ei tule liialt kiinduda“ jne.

Kuid nii rääkida on sama, kui öelda inimesele, kes ületab kiirevoolulist jõge ja suunab oma käigu vastuvoolu, et jõge ei saa ületada vastuvoolu suundudes, et selleks, et seda ületada, tuleb liikuda selles sihis, kuhu minna tahetakse.

Kristuse õpetus eristub varasemaist õpetusist selle poolest, et ta juhib inimesi mitte väliste reeglitega, vaid sisemise tundmusega jumaliku täiuse saavutamise võimalikkusest. Ja inimhinges pole mitte õigluse ja filantroopia nüditud reeglid, vaid täielise, lõpmatu jumaliku täiuse ideaal. Ainult pürgimine sellesinase täiuslikkuse poole kallutab inimese elu kulu loomalikust seisundist jumaliku poole niivõrd, kuivõrd see selles elus võimalik.

Selleks et randuda selles kohas, kus tahad, tuleb kogu jõust sihtida käik märksa kõrgemale.

Anda järele ideaalinõuetes tähendab mitte ainult vähendada täiuslikkuse võimalikkust, vaid lõhkuda ideaal ise.99 Ideaal, mil inimese üle meelevald, pole mitte kellegi poolt välja luuletatud ideaal, vaid ideaal, mida kannab südames iga inimene. Üksi säherdusel täielise, lõpmatu täiuse ideaalil on meelevald inimeste üle ning see paneb neid liikuma. Kärbitud täius kaotab oma mõjujõu inimeste hingele.

Kristuse õpetuses on vaid siis vägi, kui ta nõuab täielikku täiust, s.t iga inimese hinges peituva jumaliku olemuse ühtevalgumist Jumala tahtega – Poja ühinemist Isaga. Ainult see igas inimeses eluneva Jumala Poja vabastamine looma küüsist ja tema lähenemine Isale moodustabki Kristuse õpetuse järgi elu.

Loomalik, tühipaljas loomalik olelus inimeses ei ole inimese elu. Elu üksi Jumala tahte järgi pole samuti inimese elu. Inimese elu on kokku pandud loomalikust ja jumalikust elust. Ja mida enam ligineb too kompleks jumalikule elule, seda suurem elusus.

Kristliku õpetuse järgi on elu liikumine jumaliku täiuslikkuse poole. Ükski seisukord ei või selle õpetuse kohaselt olla kõrgem või madalam teisest. Iga seisukord on selle õpetuse järgi teatav iseenesest tühine aste kättevõidetamatu täiuse suunas ega kätke seepärast eneses ei väiksemat ega suuremat elususe astet. Elususe kasvatamine on selle õpetuse kohaselt vaid täiusele liikumise kiirendus. Seetõttu kujutas tölner Sakkeuse, abielurikkumiselt tabatud naise, ristil röövli liikumine täiuse poole enesest elususe kõrgemat astet kui variseri läppunud jumalakartlikkus. Ning sellesama pärast ei või tolle õpetuse jaoks olemas olla reegleid, mis täitmiseks kohustuslikud. Madalamal astmel seisev inimene, liikudes täiuse suunas, elab kõlbelisemalt, paremini, täidab rohkem õpetust kui inimene, kes seisab märksa kõrgemal kõlbluseastmel, kuid ei liigu täiuse suunas.100

Just selles mõttes on kadunud lammas isale kallim neist, kes kaotsi ei läinud. Kadunud poeg, kaotatud ja taasleitud münt on kallim neist, mis ära ei kadunud.

Õpetuse teostamine on tallel liikumises enese juurest Jumala manu. Ilmne, et õpetuse säherduse täitmise tarbeks ei või olla kindlapiirilisi seadusi ja reegleid. Iga täiuse- ja ebatäiuseaste on õpetuse ees võrdväärne; mistahes seaduste täitmine ei tähenda veel õpetuse teostamist; ja seepärast pole ega võigi olla seesuguse õpetuse jaoks sunduslikke reegleid ja seadusi.

Sellest Kristuse õpetuse täielikust erinevusest kõigist eelnenud õpetusist, mis rajatud ühiskondlikule elumõistmisele, tuleneb ka ühiskondlike ja kristlike käskude erinevus. Ühiskondlikud käsud on suures osas jaatavad, teatavaid toiminguid ette kirjutavad, inimesi õigustavad, neile õigust andvad. Aga kristlikud käsud (armastusekäsk pole käsk sõna kitsas tähenduses, vaid õpetuse olemuse sõnastus), viis Mäejutluse käsusõna on kõik eitavad ning näitavad vaid, mida inimkonna teataval arengutasemel inimesed enam teha ei tohi. Need käsusõnad on kui tähelepanekud lõpmatul rajal täiuslikkusele, mille poole inimkond rühib, tolle täiuse astme poole, mis mõeldav inimkonna praeguse arengutaseme juures.

Mäejutluses toob Kristus esile igavese ideaali, mille poole inimestel on loomulik pürgida, ja selle taotlemise seesuguse astme, mille võivad inimesed juba meie ajal kätte võita.

Ideaal seisneb selles, et mitte pidada vimma kellegi vastu, mitte kutsuda kelleski esile pahasoovlikkust, kõiki armastada; aga käsusõna, mis markeerib astet, millest madalamale pole selle ideaali taotlemisel võimalik langeda, seisneb selles, et mitte inimesi sõnaga solvata. Ja see ongi esimene käsk.

Ideaal – täielik karskus isegi mõtetes; käsusõna, mis markeerib taotlemise astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda selle ideaali taotlemisel – abieluline puhtus, hoidumine kõlvatusest. Ja see on teine käsk.

Ideaal – mitte muretseda tulevase pärast, elada käesolevat tundi; käsusõna, mis markeerib taotlemise astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda selle ideaali taotlemisel – mitte tõotusi anda, mitte lubada inimestele midagi ennetavalt. See on kolmas käsk.

Ideaal – mitte ealeski pruukida ühelgi eesmärgil vägivalda; käsusõna, mis markeerib astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda – mitte tasuda kurja eest kurjaga, kannatada solvanguid, anda ära kuub. See on neljas käsk.

Ideaal – armastada vaenlasi, oma vihamehi; käsusõna, mis markeerib taotlemise astet, millest madalamale sootuks võimatu langeda – mitte teha kurja vaenlastele, rääkida neist head, mitte teha vahet nende ja oma kaaskondsete vahel.

Kõik need käsud osutavad sellele, mida meil täiusele pürgimise rajal on täieline suutlikkus vältida, sellele, mida me vähehaaval peame üle kandma harjumuste sfääri, teadvustamatuse valda. Kuid need käsud ei anna õpetusele ainuüksi vormi ega ammendu viimane nendega, vaid kätkevad eneses pelgalt üht tema lugematuist astmeist täiusele liginemisel.

Nende käskudele peavad järgnema ja järgnevadki õpetuse poolt ette näidatud täiuse rajal aina kõrgemad ja kõrgemad.

Ning seepärast on kristlikule õpetusele omane seada kõrgemaid nõudmisi kui need, mis väljendatud nois käsusõnades; kuid mitte kuidagi pisendada ideaali enda nõudmisi, nende käskude nõudmisi, nagu see kombeks inimestel, kes arvustavad kristlikku õpetust ühiskondliku elumõistmise vaatepunktist.

Säherdune on üks teaduseinimeste arusaamatus Kristuse õpetuse tähenduse ja mõtte suhtes; teine, samast lättest johtuv seisneb kristliku nõude armastada Jumalat ja Teda armastuses teenida äravahetamises nõudega teenida inimesi – inimkonda.

Kristlik õpetus armastada Jumalat ja Teda teenida ning (alles tolle armastuse ja teenistuse tulemina) armastada ja teenida ligimest heiastub teaduseinimestele ebaselge, müstilise ja meelevaldsena ning nad välistavad täielikult Jumala armastamise ja teenimise nõude, eeldades, et armastus inimeste, inimkonna vastu on märksa mõistetavam, käegakatsutavam ja põhjendatum.

Teaduseinimesed õpetavad teoorias seda, et mõtestatud ja hea elu on vaid selline, mis pühendatud kogu inimkonna teenimisele; ja just selles õpetuses näevad nad kristliku õpetuse mõtet; sellele õpetusele taandavad nad kristliku õpetuse; oma õpetuse tarbeks otsivad nad pidet kristlikust õpetusest, oletades et nende õpetus ning kristlik õpetus on üks ja seesama.

Niisugune arvamus on läbi ja lõhki vildakas. Kristlikul õpetusel ja positivistide, kommunistide ja kõigi inimeste üleilmse vendluse kuulutajate õpetusel, mis rajatud tolle vendluse kasumlikkusele, pole omavahel midagi ühist ning nad eristuvad üksteisest iseäranis selle poolest, et kristlikul õpetusel on inimese hinges kindel ja selge aluspõhi; aga õpetus armastusest inimkonna vastu on tühipaljas teoreetiline järelm analoogia alusel.101

Õpetuse armastada üksi inimkonda aluseks on ühiskondlik elumõistmine.

Ühiskondliku elumõistmise sisu peitub oma isikliku elumõtte ülekandmises isikute kogumi: hõimu, perekonna, suguvõsa, riigi ellu. Too ülekandmine on sündinud ja sünnib hõlpsasti ja loomulikult oma algelisel kujul, elumõtte ülekandmisel oma isiksuselt suguvõssa, perekonda. Ülekandmine hõimu või rahvasse on juba raskem ning nõuab selleks erilist kasvatamist; aga teadvuse ülekandmine riiki saab seda seltsi ülekandmise piiriks.

Armastada ennast on loomuomane igaühele ja igaüks armastab ennast, ilma et selleks oleks vaja ergutada; armastada oma hõimu, mis mind toetab ja kaitseb, armastada naist, rõõmu ja tuge elus, oma lapsi, lohutust ja lootust elus, ja oma vanemaid, kes mulle elu ja kasvatuse kinkinud, on loomulik; ning seesugust armastust, ehkki kaugeltki mitte niivõrd tugevat kui armastus enese vastu, kohtab üpris sageli.

Oma suguvõsa, oma rahva armastamist oma kasuks, oma uhkuseks, mis pole enam nii loomulik, siiski esineb. Armastada oma ükshõimset, ükskeelset, üksuskset rahvast on veel võimalik, kuigi see tundmus pole kaugeltki mitte nõnda tugev kui armastus mitte ainult enese, vaid ka perekonna või suguvõsa vastu; kuid armastus riigi vastu, nagu Türgi, Saksamaa, Inglismaa, Austria, Venemaa vastu, on juba peaaegu ilmvõimatu ning, vaatamata pingsale kasvatustööle selles suunas, vaid pelk eeldus, mida tegelikkuses olemas ei ole. Siinkohal ammendubki inimese võimekus kanda oma teadvust üle ning kogeda tolle fiktsiooni suhtes mingisugust vahetut tunnet. Aga positivistid ja kõik teaduspõhise vendluse jutlustajad, võtmata luubi alla tundmuse kuhtumist ainese laienemisel, arutlevad edasi selles suunas. „Kui isikule on kasulik kanda oma teadvus üle hõimu, perekonda, aga hiljem ka rahvasse, riiki,“ kõnelevad nad, „siis veel tulusam on kanda oma teadvus üle kogu inimkonna ühendusse ning kõigil elada inimkonnale, samuti kui inimesed elavad perekonnale, riigile.“

See tuleb teoreetiliselt tõepoolest nõnda välja.

Kandes isiksuse teadvuse ja armastuse üle perekonda, perekonnast suguvõssa, rahvasse, riiki, oleks täiesti loogiline inimestel enese päästmiseks võitlusest ja viletsusest, mis tulenevad inimkonna jagunemisest rahvaiks ja riikideks, kõigest loomulikum kanda oma armastus üle inimkonnale. See näikse olevat kõige loogilisem ja teoorias seda jutlustataksegi, panemata tähele, et armastus on tunne, mida võib evida, kuid mida ei saa kuulutada, ning peale selle peab armastusel olema objekt, aga inimkond pole objekt, vaid pelk fiktsioon. Hõimu, perekonda, isegi riiki pole inimesed välja luuletanud, vaid see on kujunenud iseenesest nagu mesilassülem, sipelgapesa, ning oleleb ka tegelikult. Inimene, kes armastab oma loomaliku isiksuse pärast perekonda, teab, keda armastab: Annat, Mariat, Ivani, Pjotri jne. Inimene, kes armastab suguvõsa ja selle üle uhkust tunneb, teab, et armastab kõiki gvelfe ja kõiki gibelliine;102 riiki armastav inimene teab, et armastab Prantsusmaad Reini kaldail ja Püreneedes, ning tema pealinna Pariisi, ja tema ajalugu jne. Kuid mida armastab inimkonda armastav inimene? On riik, rahvas, on abstraktne mõiste „inimene“ kuid inimkonda kui reaalset mõistet ei ole ega võigi olla.

Inimkond? Kus on inimkonna piir? Kus ta lõppeb või algab? Kas inimkond lõppeb metslase, idioodi, alkohooliku, nõdrameelsega? Kui me tõmbame inimkonna eraldusjoone nii, et arvame välja inimsoo madalamad esindajad, siis kuhu tuleb meil joon vedada? Kas me arvame välja neegrid, nagu ameeriklased neid välja arvavad, ja hindud, nagu neid mõned inglased välistavad, ja juudid, nagu mõned seda teevad? Kui me haarame kaasa eranditult kõik need inimesed, siis miks haarame me vaid inimesi üksi, aga mitte kõrgemaid loomi, kellest on paljud inimsoo madalamaist esindajaist kõrgemal tasemel.

Inimkonda kui välist objekti me ei tunne, ei tunne tema piire. Inimkond on fiktsioon ja teda ei saa armastada. Tõepoolest, oleks väga tulus, kui inimesed suudaksid armastada inimkonda, nagu nad armastavad perekonda; oleks väga tulus, nagu seda selgitavad kommunistid, asendada inimtegevuse konkurentne suunitlus kogukondlikuga, või individualistlik universaalsega, et oleks üks kõigi jaoks ja kõik ühe jaoks, kuid paraku pole selleks mingeid motiive. Positivistid, kommunistid ja kõik teaduspõhise vendluse jutlustajad kuulutavad inimestes tallel oleva armastuse oma perekonna vastu, riigi vastu laiendamist kogu inimkonnale, unustades, et armastus, mida nad jutlustavad, on isiklik armastus, mis võib süttides levida perekonnani, veel enam lahvatades levida loomuliku isamaani; kuid mis täielikult kustub, puutudes kokku kunstlike riikidega, nagu Austria, Inglismaa, Türgi või mida me enesele ei suuda ettegi manada, kui asi puudutab kogu inimkonda, sootuks müstilist ainest.

„Inimene armastab ennast (oma loomalikku elu), armastab perekonda, armastab isegi isamaad. Miks mitte armastada ka inimkonda? Kui hea see oleks. Muide, sedasama jutlustab ka kristlus.“ Nii usuvad positivistliku, kommunistliku ja sotsialistliku vendluse kuulutajad. Tõepoolest, see oleks ärarääkimata hea, kuid seda ei saa kuidagi olla, sest armastus, mis rajaneb isiklikul või ühiskondlikul elumõistmisel, ei saa muutuda armastuseks riigi vastu.

Arutluskäigu viga seisneb selles, et ühiskondlik elumõistmine, millel rajaneb armastus perekonna ja isamaa vastu, põhineb armastusel isiksuse vastu ning too armastus, kandudes üle isiksusest perekonda, suguvõssa, rahvusrühma, riiki, muutub üha nõrgemaks ja nõrgemaks ning jõuab riigis oma viimasele piirile, millest edasi ta minna ei saa.

Armastusesfääri laiendamise paratamatuses pole kahtlust; kuid ühes sellega kaotab selle laiendamise paratamatus ise armastusevõimaluse ning tõendab isikliku, inimliku armastuse ebapiisavust.

Just siin pakuvad positivistliku, kommunistliku ja sotsialistliku vendluse propageerijad kindla pinna jalge alt kaotanud inimlikule armastusele appi kristliku armastuse, kuid üksnes selle järelduste osas, mitte põhimõtete osas: nad käivad välja tühipalja armastuse inimkonna vastu ilma armastuseta Jumala vastu.

Kuid seesugust armastust olla ei saa. Selleks pole mingit motiivi. Kristlik armastus tuleneb pelgalt kristlikust elumõistmisest, mille järgi seisneb elumõte armastuses ja Jumala teenimises.

Ühiskondlik elumõistmine viis oma loomulikku rada pidi inimesed armastusest enese vastu, siis pere, suguvõsa, rahva, riigi vastu, paratamatuseni tunnetada armastust inimkonna vastu, mil pole piire ja mis sulab ühte kõige olevaga, millegi vastu, mis inimeses vähimatki tundmust esile ei kutsu. See omakorda viis vastuoksusse, mida ühiskondlik elumõistmine lahendada ei suuda.

Ainult kristlik elumõistmine kogu oma tähenduses, andes uue elumõtte, lahendab selle. Kristlus möönab armastust enese, perekonna, rahva, inimkonna vastu, mitte üksi inimkonna, vaid kõige elava, kõige oleva vastu, möönab armastusesfääri lõputu laiendamise möödapääsmatust; kuid selle armastuse objekti ei leia ta väljastpoolt iseennast, isikute kogumis: perekonnas, suguvõsas, riigis, inimkonnas, terves välises maailmas, vaid iseeneses, oma isikus, kuid jumalikus isikus, kelle olemus on seesama armastus, mille laiendamise vajaduseni loomalik isiksus jõudis läbi oma kaduvuse adumise.

Kristliku õpetuse erinevus varasemaist on see, et varasem ühiskondlik õpetus kõneles: ela vastu oma loomu (pidades silmas üksnes loomalikku loomu), alista ta perekonna, ühiskonna, riigi välisele seadusele; kristlus lausub: ela vastavalt oma loomule (pidades silmas jumalikku loomu), ära alista teda millelegi – ei omale ega võõrale loomalikule loomusele, ja sulle saab osaks see mille poole pürid, alistades oma välise loomuse välistele seadustele.

Kristlik õpetus viib inimese tagasi enese esmase tunnetamiseni, kuid mitte enese kui looma, vaid enese kui Jumala, jumaliku sädeme, enese kui Jumala Poja, säärase Jumala nagu Isa, kuid kes vangistatud loomalikku kesta, tunnetamiseni. Ja enese tunnetamine Jumala Pojana, kelle põhiloomus on armastus, rahuldab armastusesfääri laiendamise kõiki neid nõudeid, milleni viis inimese ühiskondlik elumõistmine. Niiviisi, armastusesfääri üha suuremal ja suuremal laiendamisel isiksuse päästmiseks oli armastus möödapääsmatus ja kohandus teatavaile objektidele: enesele, perekonnale, ühiskonnale, inimkonnale; kristliku maailmavaate korral pole armastus möödapääsmatus ega kohaldu millelegi, vaid on inimhinge olemuslik loomus. Inimene armastab mitte seepärast, et talle on tulus armastada seda või neid, vaid seepärast, et armastus on tema hinge sisu, seepärast et ta ei või mitte armastada.

Kristlik õpetus on inimesele juhatuseks, et tema hinge sisu on armastus, et ta leiab hüve mitte sellest, et hakkab seda või toda armastama, vaid sellest, et hakkab armastama kõige alget – Jumalat, keda ta endas armastusena tunnetab, ja seepärast suudab hakata armastama kõiki ja kõike.

Selles peitubki kristliku õpetuse erinevus positivistide ja kõigi mittekristliku üleilmse vendluse teoreetikute õpetusest.

Säherdused on kaks peamist arusaamatust seoses kristliku õpetusega, millest lähtub enamik valearusaamu selle kohta. Üks on see, et Kristuse õpetus annab, nagu varasemad õpetused, inimestele reeglid, mida need on kohustatud järgima, ja et nood reeglid on elluviidamatud; teine on see, et kristluse kogu tähendus seisneb selles, kui kasulik ikka on inimkonnal elada koos kui üks pere, ja selleks on tarvis, mainimata armastust Jumala vastu, silmas pidada vaid reeglit armastada inimkonda. Teine põhjus, miks meie aja inimesed kristlusest aru ei saa, on teaduseinimeste väärarusaamas, nagu oleks kristliku õpetuse olemuseks õpetus üleloomulikust ja õpetuse eluline külg teostamatu, ühes sellest arusaamatusest johtuva taipamatusega.