Читать книгу Jumala riik on teie sees - Lev Tolstoi - Страница 4

Samasuguse mulje soovist varjata, maha vaikida see, mida ma oma raamatus välja öelda püüdsin, tekitasid minus ka hinnangud raamatu kohta.

Nagu olingi oodanud, keelustati raamat pärast ilmumist ning pidanuks seaduse kohaselt langema tuleroaks. Aga selle asemel, et see ära põletada, lammutasid tšinovnikud raamatu laiali ning see levis suurel hulgal ärakirjade, litograafkoopiatena ja välismaal trükitud tõlgetena.

Ning väga ruttu hakkas raamatu osas ilmuma kriitika, mitte ainult vaimulik, vaid ka ilmalik, mida valitsus mitte üksi läbi ei lasknud, vaid ka julgustas. Isegi nii, et kõigile tundmatuks peetud raamatu kummutamisest tehti akadeemiates teoloogiliste kirjatööde temaatika.

Minu raamatu kriitikud nii Venemaal kui ka välismaal jagunevad kahte peamisse gruppi: religioossed kriitikud – inimesed, kes peavad ennast usklikeks, ja ilmalikud kriitikud – vabamõtlejad.

Alustan esimestest.

Oma raamatus süüdistan ma vaimulikke selles, et nad õpetavad, vastupidiselt Kristuse käskudele, mis selgelt ja kindlapiiriliselt on väljendatud Mäejutluses, ning iseäranis vastupidiselt kurjale mittevastupanemise käsule, jättes Kristuse õpetuse sellega ilma tema tähendusest. Vaimulikud tunnistavad Mäejutlust ühes käsuga kurjale vägivallaga mitte vastu panna jumaliku ilmutusena ning seepärast tundub, et kui nad kord juba on pidanud tarvilikuks minu raamatust kirjutada, pole neil teist pääsu kui vastata ennekõike sellele põhilisele süüdistuspunktile ning otse välja öelda, kas nad peavad või ei pea kristlase jaoks maksvaks Mäejutluse õpetust ja käsku kurjale vägivallaga mitte vastu panna. Ja vastata mitte nii, nagu seda tavaliselt tehakse, s.t öelda, et kuigi ühelt poolt ei saa õigupoolest seda eitada, siis ometigi teisalt ei saa seda kinnitada, seda enam et … jne; vastata nii, nagu on küsimus püstitatud minu raamatus: kas Kristus tõepoolest nõudis oma õpilastelt selle täitmist, mida Mäejutluses õpetas, ja seepärast, kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, käia kohtus selle tööst osa võttes, mõistes inimesi hukka või otsides sealt jõu kaitset; kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, osaleda valitsemises, pruukides vägivalda oma ligimeste kallal; ja, mis peamine, vastata praegu kõigil ees seisva üldise sõjaväekohustuse juures küsimusele, kas kristlane võib või ei või, jäädes kristlaseks, vastuoksa Kristuse otsesele juhisele, anda tõotuse tulevaste tegude osas, mis õpetuse suhtes otse vastupidised, ning võtta osa väeteenistusest ja valmistuda inimeste tapmiseks või seda korda saata.

Küsimused on esitatud selgelt ja otse, ning jääb mulje, et neile on tarvis anda selge ja otsekohene vastus. Kuid üheski minu raamatu pihta sihitud kriitikas midagi seesugust ei tehta, täpselt samuti nagu on jäetud päevavalgele toomata kõik vaimulike taganemised Kristuse käsust, millest ajalugu on tulvil juba Constantinuse aegadest.

Väga palju räägiti minu raamatu puhul sellest, kuidas ma neid või teisi Evangeeliumi kohti vääriti tõlgitsen, sellest, kuidas ma eksin, tunnistamata kolmainsust, lunastust ja hinge surematust; väga paljut sai öeldud, ainult mitte üht, mis iga kristlase jaoks on peamine, sisuline eluküsimus: kuidas ühendada õpetaja sõnades ja meist igaühe südames selgelt väljenduv õpetus andestamisest, tasasusest, enesesalgamisest ning armastusest kõigi vastu – nii lähedaste kui ka vaenlaste vastu, nõudmisega pruukida sõjaväelist vägivalda nii oma kui ka võõra rahva kallal.

Kõik, mida võib ligilähedaseltki nimetada vastuseks sellele küsimusele, võib taandada järgmisse viide klassi. Ma püüdsin selles osas kokku korjata kõik, mida suutsin, mitte ainult minu raamatu kriitikast, vaid ka kõikjalt, mis varasemail aegadel kirja pandud.

Esimene ja kõige rämedam võimalus vastata on südikalt kinnitada, et vägivald ei räägigi vastu Kristuse õpetusele, et see on lubatud ja vana ning uus testament kirjutavad seda kristlastele isegi ette.

Seda tüüpi väited tulevad suuresti inimestelt, kes on valitsuse või vaimse hierarhia kõrgetel redelipulkadel ning seetõttu läbi ja lõhki veendunud, et nende väidetele ei söanda keegi vastu hakata, aga kui keegi ehk tihkabki, siis ei kuula nad neid vastulauseid. Need inimesed on võimu joovastavuse tõttu suures osas sedavõrd minetanud ettekujutuse sellest, mis on too kristlus, mille nimel nad oma ametiposte peavad, et kõik see, mis kristluses on kristlikku, heiastub neile sektantlusena; kõike, mida võib nii vana kui ka uue testamendi kirjutistes antikristlikus ja paganlikus vaimus ümber tõlgitseda, peavad nad kristluse aluseks. Toetamaks oma väidet, et kristlus ei räägi vastu vägivallale, toovad need inimesed suurima julgusega tavaliselt välja kõige kiuslikumad kohad vanast ja uuest testamendist, tõlgendades neid kõige ebakristlikumal kombel: Hananiase ja Safiira hukkamine,25 nõid Siimona needmine26 jms. Tuuakse ära kõik need Kristuse sõnad, mida võib ümber seletada kui õigustust julmusele: templi puhastamine,27 „Soodoma- ja Komorramaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sellel linnal“28 jms.

Nende inimeste arusaamist mööda pole kristlik valitsus karvavõrdki kohustatud juhinduma tasasuse, solvangule andeksandmise ja vaenlasearmastuse vaimust.

Sellist väidet ümber lükata pole mõtet, sest inimesed, kes nii sedastavad, kõnelevad ise enesele vastu või pigemini juba tõukavad ennast Kristusest eemale, leiutades oma Kristuse ja oma kristluse selle asemele, mille nimel eksisteerib nii kirik kui ka too ametipost, mida nad seal haldavad. Kui kõik inimesed teaksid, et kirik kuulutab Kristust, kes karistab surmaga, ei anna andeks ja peab sõda, siis ei usuks keegi sellesse kirikusse ja poleks kellelegi tõestada seda, mida ta tõestab.

Teine võimalus, juba palju vähem labane, on väita, et Kristus tõepoolest õpetas ette keerama teist põske ning andma ära kuube ning et see on üks väga kõrge moraalne nõudmine, kuid … et maailmas on kurjategijaid, ja kui neid kurjategijaid jõuga mitte ohjeldada, siis saab hukka kogu maailm ja hukkuvad head.

Selle põhjenduse leidsin ma esmakordselt Johannes Kuldsuult29 ning toon selle ebaõigsuse välja raamatus „Milles seisneb minu usk?“.30

Põhjendus ei pea paika seetõttu, et kui me lubame enesele pidada kedagi teistest suuremaks kurjategijaks (raka), siis, esiteks, me olematustame sellega kogu kristliku õpetuse mõtte, mille järgi kõik on ühe taevase Isa poegadena võrdsed ning vennad; teiseks seetõttu, et kui Jumal lubakski kasutada vägivalda kurjategijate vastu, siis kuna kuidagi ei saa leida õiget ja kaheldamatut määratlust, mille järgi võiks tõenäoliselt eristada kurjategijat sellest, kes pole kurjategija, siis iga inimene või inimeste ühendus saaks vastastikku üksteist kurjategijaiks tunnistama, nii nagu praegu sünnibki; kolmandaks seetõttu, et kui olekski võimalik eksimatult eristada kurjategijat sellest, kes pole kurjategija, ka siis ei saaks kristlikus ühiskonnas neid kurjategijaid hukata ehk sandistada või türmi panna, kuna kristlikus ühiskonnas poleks kedagi, kel sünniks seda teha, sest kristlasele on ette kirjutatud mitte panna toime vägivalda kurjategijate kallal.

Kolmas vastusevõimalus, veel peenekoelisem kui eelmine, on nentida, et ehkki kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsk on kristlase jaoks sunduslik, kui kuri on isiklikult tema vastu suunatud, lakkab see olemast sunduslik, kui kuri on suunatud lähedaste vastu, ja et siis pole kristlane mitte üksi kohustatud käsku pidama, vaid on kohustatud lähedaste kaitseks käsuvastaselt tarvitama vägivalda vägivallatsejate vastu.

See nending on tervenisti meelevaldne ja kogu Kristuse õpetusest ei ole leida seesugusele tõlgitsusele kinnitust. Säärane tõlgitsus pole mitte ainult käsusõna piiramine, vaid selle otsene eitamine ja tühistamine. Kui igaühel on õigus kasutada vägivalda teist ähvardava ohu korral, siis taandub küsimus vägivalla kasutamisest küsimusele, kuidas määratleda seda, mida lugeda ohuks teise jaoks. Kui minu isiklik hinnang lahendab küsimuse teist varitsevast ohust, siis ei jäägi vägivallajuhtu, mida ei saaks seletada teist ähvardava hädaohuga. Hukati ja põletati nõidu, hukati aristokraate ja žirondiste, hukati nende vaenlasi, sest need, kes võimul olid, pidasid neid inimestele ohtlikeks.

Kui Kristuse mõte kätkeks seda tähtsat piirangut, mis omakorda õõnestab käsu tähendust, siis oleks seda kusagil mainitud. Aga kogu õpetaja õpetuses ja elus pole mitte üksi seda kitsendust tehtud, vaid vastupidi, on just antud hoiatus seesuguse kõvera ja eksitava, käsusõna olematustava kitsenduse vastu. Seesuguse piirangu vigasust ning ilmvõimatust on iseäranis eredalt näidatud loos Kaivase mõttekäigust, kes nimelt selle möönduse tegi. Ta tunnistas, et pole hea hukata süütut Jeesust, kuid nägi temas ohtu mitte endale, vaid kogu rahvale ning lausus seepärast: „Teile on tulusam, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.“31 Veelgi selgemalt on eitatud seesugust kitsendust sõnades, mis öeldud Peetrusele, kui ta proovis Jeesuse vastu suunatud kurjale vägivallaga vastu hakata (Mt 26:52). Peetrus ei kaitsnud ennast, vaid oma armastatud ja jumalikku õpetajat. Ja Kristus keelas selle otsesõnu, öeldes, et kes mõõga tõmbab, see ka mõõga läbi hukkub.

Peale selle on ligimese kallal toime pandava vägivalla õigustamine teise ligimese kaitseks hullema vägivalla eest alati väär, kuna mitte kunagi ei saa vägivalla tarvitamisel kurja veel mitte korda saatnu vastu teada, kumb kuri on suurem – kas minu vägivallast lähtuv või sellest, kelle eest tahan kaitsta. Me hukkame kurjategija, vabastades temast ühiskonna, ega või kuidagi teada, kas eilane kurjategija poleks homme muutunud ning ega meie hukkamine ole kasutu julmus. Me paneme enda arvates ohtliku ühiskonnaliikme luku taha, kuid homsest päevast võiks see inimene lakata olemast ohtlik ja tema vangis hoidmine oleks asjatu. Ma näen, et mulle teada röövel jälitab tüdrukut, mul on püss käes – ma tapan röövli, päästan tüdruku, kuid röövli surma ehk vigaseks muutmist olematuks ei tee; see, mis saanuks edasi, kui kõike seda polnuks, jääb mulle teadmata. Missugune ilmatu hulk kurja peab aset leidma, nagu see ka sünnib, sellest, et inimesed arvavad enesel õiguse olevat suuremat kurja ennetada! 99 % maailma kurjast, alates inkvisitsioonist kuni dünamiitpommide ja kümnete tuhandete niinimetatud poliitiliste kurjategijate hukkamiste ning kannatusteni, rajaneb sellel mõttekäigul.

Neljas, veel lihvitum vastus küsimusele, kuidas tuleb kristlasel suhtuda Kristuse käsku kurjale vägivallaga mitte vastu panna, on väita, et nad ei eitagi kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsku, vaid tunnistavad seda nagu iga teistki, kuid ei omista sellele käsusõnale erilist, eksklusiivset tähendust, nagu sektandid seda teevad. Teha sellest käsust kristliku elu äramuudetamatu eeltingimus, nagu seda teevad Garrison, Ballou, Dymond, kveekerid, mennoniidid, shaker’id ning nagu seda on teinud Moraavia vennad, valdeslased, albilased, bogomiilid, paulikiaanid – on ühekülgne sektantlus. Sel käsul pole suuremat ega väiksemat tähendust kui kõigil teistel ning inimene, kes nõtrusest astub üle mistahes käsust, niisamuti ehk mittevastupanemise käsust, ei lakka olemast kristlane, kui ta õigesti usub.

See kõrvalepõige on väga oskuslik ja paljud inimesed, kes soovivad olla petetud, saavadki sellest hõlpsasti petetud. Kõrvalepõige varjub selles, et käsu otsene teadlik eitamine taandatakse juhuslikuks üleastumiseks. Kuid maksab vaid kõrvutada vaimulike suhtumist sellesse ja teistesse, nende poolt ka tegelikult tunnustatud käskudesse, ning veendume, et vaimulike suhtumine käskudesse, mida nad tunnistavad, ja tollesse, on täiesti erinev.

Käsku mitte hoorata tunnistavad nad tõelikult ega mööna seepärast kunagi ühelgi puhul seda, et hooramine pole kurjast. Kiriklikud jutlustajad ei osuta kunagi juhtumeile, mil käsku mitte hoorata peaks rikkuma, ning õpetavad seepärast, et on tarvis vältida lihahimu kiusatusse viivaid ahvatlusi. Kuid nii ei ole mittevastupanu käsuga. Kõik kiriku jutlustajad teavad puhke, mil seda käsusõna võib rikkuda. Ning selles vaimus ka õpetavad inimesi. Ning mitte üksi ei õpeta vältima neid kiusatusi, millest peamine on vandetõotus, vaid sünnitavad neid ise. Kiriku jutlustajad ei kuuluta kunagi ühelgi juhul ühegi teise käsu rikkumist. Aga mittevastupanemise käsu suhtes õpetavad nad otseselt, et seda käsku pole tarvis liiga otsesõnu mõista, et mitte alati pole tarvis käsku pidada, vaid et on tingimused ja olukorrad, milles on tarvis toimida otse vastupidiselt, s.t mõista kohut, sõdida, hukata. Nii kuulutataksegi kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu mõttes enamikul puhkudel seda, kuidas seda mitte pidada. Nad ütlevad, et tolle käsu täitmine on ärarääkimata raske ja omane vaid täiusele. Kuid kuidas see ei saakski raske olla, kui selle tühjakspidamist mitte üksi ei keelata, vaid sellele otse kannustatakse, kui lausa õnnistatakse kohtuid, türme, suurtükke, püsse, sõjavägesid, lahinguid.

Järelikult pole tõsi, et kiriklikud jutlustajad seda käsku teiste käskudega võrdväärseks peavad. Kiriklikud jutlustajad otsesõnu eitavad selle olu ja, julgemata seda teadvustada, püüavad selle mittetunnistamist varjata.

Selline on neljas viis vastata.

Viies võimalus, kõige peenem, kõige kasutatum ning kõige võimsam, on vastusest kõrvale hiilida, teha nägu, et too küsimus on kellelgi juba ammuilma täiesti selgelt ja rahuldavalt lahendatud ning et sellest ei tasu rääkida.

Viiendat võimalust kasutavad kõik vähem või rohkem kultuursed vaimlised kirjanikud, s.t need, kes peavad enese jaoks loogikaseadusi kohustuslikuks. Teades, et vastuoksust Kristuse õpetuse, millest sõnades tunnistust anname, ja kogu meie elukorralduse vahel ei saa sõnadega lahti harutada ning seda käsitledes võib selle vaid veel ilmselgemaks muuta, hiilivad nad suurema või väiksema osavusega sellest mööda, tehes näo, et küsimus kristluse ühendamisest vägivallaga on juba lahenduse leidnud või seda ei eksisteerigi.32

Enamik minu raamatu kriitikuid kasutab seda võimalust. Ma võiksin esitada kümneid näiteid seesugusest kriitikast, milles ilma erandita korrutatakse üht ja sedasama: kõneldakse kõigest, kuid ainult mitte sellest, mis moodustab raamatu peamise ainese. Iseloomuliku näitena säärasest kriitikast toon ära artikli kuulsalt ja rafineeritud stiiliga inglise kirjanikult ja jutlustajalt Farrarilt,33 suurelt möödahiilimiste ja mahavaikimiste meistrilt, nagu seda on paljud õpetatud teoloogid. See artikkel on trükitud Ameerika ajakirjas Forum 1888. aasta oktoobris.

Sõnastanud heas usus lühidalt minu raamatu sisu, ütleb Farrar:

„Tolstoi jõudis veendumusele, et maailma on haledasti tüssatud, kui inimesi on veendud, et Kristuse õpetus „ärge pange vastu kurjale või kurjaga“ on ühildatav sõja, kohtute, surmanuhtluse, lahutuste, vande, rahvuslike kirgede ning üleüldse enamiku kodanliku ja ühiskondliku elu asutustega. Ta usub nüüd, et Jumala riik saabub siis, kui inimesed hakkavad täitma Kristuse viit käsku, nimelt: 1) elama rahus kõigi inimestega; 2) pidama puhast eluviisi; 3) mitte andma vandeid; 4) mitte kunagi panema vastu kurjale ja 5) loobuma rahvuslikust vahetegemisest.“

Ta ütleb: „Tolstoi eitab, nagu oleks vana testament ja apostlite kirjad Jumalast ilmutatud, eitab kõiki kiriku dogmasid, nagu kolmainsus, lunastus, püha vaimu allatulek, samuti vaimulikkonda, ning tunnistab vaid Kristuse sõnu ja käske. … Kuid kas seesugune Kristuse õpetuse tõlgitsemine on õige?“ küsib ta. „Kas kõik inimesed on kohustatud toimima nii, nagu õpetab Tolstoi, s.t pidama Kristuse viit käsku?“

Nii ootadki, et sellele peamisele küsimusele, mis üksi võis ärritada inimest kirjutama artiklit raamatust, vastaks ta, et Kristuse õpetuse too tõlgendus on õige ja seda on tarvis järgida või et seesugune tõlgitsus on väär; tõestaks, miks, ja annaks neile sõnadele, mida ma vääriti seletan, teise, õige tõlgenduse. Kuid midagi niisugust ei tehta. Farrar väljendab üksnes „veendumust“, et „Tolstoi, ehkki ajendatud kõige õilsamast siirusest, sattus Evangeeliumi mõtet ja Kristuse meelelaadi (mind) ning tahet enda järgi ja ühekülgselt tõlgendades eksitusse“.

Pole lähemalt seletatud, milles seisneb too eksitus, öeldakse vaid: „Laskuda siinses artiklis selle tõestamisse on võimatu, sest olen juba ületanud mulle eraldatud leheruumi.“

Ja ta lõpetab rahuliku südamega:

„Kui lugeja aga tunneb end nõutuna mõttest, et ta on kristlasena nagu Tolstoigi kohustatud hülgama oma tavapärased elutingimused ja elama lihtsa töölisena, siis las ta rahuneb ning juhindub printsiibist Securus judicat orbis terrarum.34 Ta jätkab: „Väikeste eranditega on kogu kristlus alates apostlite aegadest kuni meie päevini jõudnud veendumusele, et Kristuse eesmärk oli anda inimestele suur printsiip, mitte lõhkuda kogu inimühiskonna alused, mis põhinevad jumalikul ettemääratusel (sanction) ja paratamatusel. Kui minu siht oleks tõestada, kui ilmvõimatu on kommunismi õpetus, mille Tolstoi rajab jumalikele paradoksidele (sic!) ja mida võib tõlgitseda vaid ajalooliste printsiipide alusel kooskõlas Kristuse õpetamise kõigi meetoditega, nõuaks see enam ruumi, kui on minu käsutuses.“

Mäherdune mure, tal ei ole ruumi! Kummaline lugu, juba 15 sajandit pole kellelgi ruumi tõestada seda, et Kristus, keda me tunnistame, ei rääkinud sugugi seda, mida ta rääkis. Nad võiksid tõestada, kui ainult tahaksid. Kuid ei tasu tõestada seda, mida kõik teavad. Piisab öelda: Securus judicat orbis terrarum.

Ja niisugune oli eranditult kogu kriitika kultuurseilt usklikelt inimestelt, kes sellest lähtuvalt mõistavad oma olukorra ohtlikkust. Ainus väljapääs oli nende jaoks lootus sellele, et kasutades kiriku, põlisuse, pühaduse autoriteeti, võib lugejat heidutada, meelitada kõrvale mõttelt lugeda läbi Evangeelium ja ise oma aruga küsimus läbi kaaluda. Ja see õnnestubki.

Kellele tuleks tegelikult pähe, et see, mida kõik need arhidiakonid, piiskopid, arhipiiskopid, pühad sinodid ja paavstid seesuguse veendumuse ja pidulikkusega sajandist sajandisse korrutavad, on nurjatu vale ja laim, mille nad Kristuse kaela ajavad, kindlustamaks enesele sissetulekut, mida on neil tarvis magusaks eluks teiste inimeste kaela peal, vale ja laim, mis on sedavõrd ilmne, eriti nüüd, et ainus võimalus seda valet jätkata seisneb selles, et inimesed ära kohutada oma enesekindlusega, oma jultumusega.

See on kõik see, „mis viimasel ajal on sündinud sõjaväelistes riigiasutustes: kohtupeegliga35 laua otsas, imperaatori elusuuruses portree all istuvad vanad tähtsad regaalidega tšinovnikud ning jutlevad vabalt ja sundimatult, teevad märkmeid, käsutavad ning kutsuvad välja. Siin on ka hea väljanägemisega siidses rjassas vanamees, esiletükkivad hallid juuksed epitraheeli alt välja turritamas, rist kaelas – preester analogioni ees, millel lamab kuldrist ühes kulda sepistatud Evangeeliumiga.

Kutsuvad välja Ivan Petrovi. Tuleb ette halvasti ja räpaselt riides äraehmatatud noormees, kes tõmblevate näolihaste ja läikivate vilavate silmade ning katkendliku häälega, peaaegu sosinal lausub: „Ma … seaduse järgi … ma kui kristlane … ei või …“

„Mis ta seal pomiseb?“ küsib eesistuja kannatamatult silmi vidutades ja kuulatades, pead raamatust tõstes.

„Kõnele valjemalt!“ käratab talle kiiskavate pagunitega polkovnik.

„Ma … ma … kui kristlane …“

Ja lõpuks selgub, et noormees keeldub sõjaväeteenistusest, kuna on kristlane.

„Ära räägi lollust. Võta oma mõõt. Doktor, võtke vaevaks üle mõõta. Kõlbab?“

„Kõlbab.“

„Püha isa, tooge ta vannet andma.“

Keegi mitte üksi pole kohmetunud, vaid isegi ei pööra tähelepanu sellele, mida too ärahirmutatud, armetu noormees laliseb. „Nad lalisevad kõik midagi, aga meil pole mahti, tarvis veel palju seesuguseid vastu võtta.“

Nekrut tahab veel midagi öelda. „See on Kristuse käsu vastu.“

„Minge-minge, teatakse ilma teietagi, mis on käsu järgi ja mis mitte, aga teie suunduge edasi. Püha isa, pange talle mõistus pähe. Järgmine: Vassili Nikitin.“

Ja värisev noormees viiakse välja. Ja kellele – valvureile, Vassili Nikitinile, keda sisse tuuakse, kõigile, kes seda stseeni kõrvalt nägid, tuleks pähe, et too noormehe ebaselge lühikene jutt, mille ametnikud summutasid, kätkeb endas tõde, aga need valjud, pidulikult lausutud iseteadlike, rahulike tšinovnikute ja preestri kõned on vale, pettus?

Sellist muljet ei jäta mitte ainult Farrari artiklid, vaid kõik need pidulikud jutlused, ajaleheartiklid ja raamatud, mis ilmuvad välja igast kaarest, kui ainult kusagil hakkab viivuks nähtavale tulema tõde, mis paljastab valitsevat valet. Sedamaid alustatakse pikkade, tarkade, peenekoeliste, pidulike keskustelude või kirjutistega küsimuste üle, mis teemat puudutavad, kuid vaikivad maha teema enda.

Selles seisabki viies ja kõige tegusam võimalus kõrvaldada vasturääkivus, millesse on kirikukristlus ennast asetanud, tunnistades Kristust sõnades ning eitades tema õpetust elus ja õpetades inimesi nõndasamuti talitama.

Need, kes ennast õigustavad esimesel viisil, väites otse ja labaselt, et Kristus lubas vägivalda: sõdu, tapmisi, tõukavad ise endid eemale Kristuse õpetusest; need, kes kaitsevad end teise, kolmanda ja neljanda võimaluse varal, mässivad end ise sisse, ja neid on kerge süüdistada nende kõveruses, kuid need viimased, kes ei arutle, ei pea vääriliseks arutada, vaid varjuvad oma suuruse taha ning teevad näo, et nemad või keegi teine on juba ammu kõik selle lahendanud, ega tunne mingit kõhklust – nemad näivad haavamatud ja jäävad haavamatuks seni, kuni inimesed viibivad neile valitsuste ja kirikute poolt peale pandud hüpnootilise sisenduse mõju all ega toibu sellest.

Nii suhtusid minu raamatusse vaimulikud kriitikud, s.t need, kes tunnistavad usku Kristusesse. Ja teisiti nad ei saanukski suhtuda: neid seob too vastuoksus, milles nad viibivad ja millest neil kuidagi välja rabeleda tuleb – usk õpetaja jumalikkusesse ja umbusk tema kõige selgemate sõnade suhtes, ja seepärast ei saanudki neilt oodata vabu hinnanguid küsimuse tõelise sisu kohta, inimeste elu niisuguse ümbermuutmise kohta, mis tuleneb Kristuse õpetuse rakendamisest eksisteeriva elukorralduse suhtes. Seda tüüpi hinnanguid ootasin ma ilmalikelt, vabamõtlejaist kriitikuilt, keda Kristuse õpetusega ei seo miski ja kes võivad sellele omatahtsi vaadata. Ma ootasin, et vabamõtlejaist kirjanikud vaataksid Kristusele mitte kui kummardamise ja isikliku pääsemise religiooni rajajale (nagu seda mõistavad vaimulikud), vaid, väljendudes nende keeli, ka kui vanu elu aluseid lõhkuvale ja uusi esitavale reformaatorile, kelle reform pole veel lõpuni viidud, vaid kestab tänaseni.

Seesinane vaade Kristusele ja tema õpetusele tuleneb minu raamatust.

Kuid minu hämmelduseks polnud minu raamatu kohta ilmunud suure hulga kriitika seas ühtainustki, ei vene ega välismaist teemakäsitlust selle külje pealt, milles too oli raamatus sõnastatud, s.t mis vaatleks Kristuse õpetust kui filosoofia-, kõlblusja sotsiaalõpetust (kõneldes taas teadusinimeste keeli). Üheski arvustuses seda ei olnud.

Vene ilmalikud kriitikud, mõistes minu raamatut sääraselt, et kogu tema sisu taandub kurjale mittevastupanemisele, ning kurjale mittevastupanu õpetust (ilmselt vastulause mugavuse mõttes) ennast nii, et see justkui keelab igasuguse võitluse kurjaga, tungisid vihaselt selle õpetuse kallale ja tõestasid mõne aasta jooksul edukalt, et Kristuse õpetus pole õige, kuna keelab vastu hakata. Tolle, Kristuse kujuteldava õpetuse kummutamine nende poolt oli sellevõrra tagajärjekam, et nad teadsid ette, et nende arutluskäike ei saa kummutada ega parandada, kuna tsensuur, mis ei lasknud läbi raamatut, ei laseks läbi ka kirjutisi selle kaitseks.

Märkimisväärne on seejuures tõik, et meil, kus ei saa pühakirja kohta öelda sõnakestki ilma tsensuuri keeluta, on juba hulk aastaid kõigis ajakirjades moonutatud, kritiseeritud, hukka mõistetud ja mõnitatud Kristuse otsest ja täpselt väljendatud käsku (Mt 5:39).

Vene ilmalikud kriitikud, ilmselt teadmata kõike seda, mis kurjale mittevastupanu küsimuse lahkamisel juba ära tehtud, ja vahel justkui isegi eeldades, et ma isiklikult mõtlesin välja kurjale vägivallaga mittevastupanemise reegli, sööstsid kallale mõttele endale, tõestasid, seda olematustades, käänates ja käies suure auruga välja argumendid, mis ammuilma juba iga külje pealt käsiteldud ning ümber lükatud, et inimene peab paratamatult (vägivallaga) kaitsma kõiki solvatuid ja rõhutuid ning et seepärast on kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus kõlbluseta õpetus.

Kõigi vene kriitikute jaoks näis Kristuse käsu kogu tähendus seisnevat ainult selles, et see justkui kiuste segab teatavat tegevust, mis suunatud selle vastu, mida nemad sel hetkel kurjaks loevad, nii et tuli välja, et kurjale vägivallaga mittevastupanemise printsiibile viskusid kallale kaks vastandlikku leeri: konservatiivid seepärast, et seesinane printsiip takistaks nende tegevust panna vastu kurjale, mida saadavad korda revolutsionäärid, neid taga kiusata ning hukata; revolutsionäärid aga seetõttu, et too printsiip takistaks panna vastu kurjale, mida saadavad korda konservatiivid, ning nende kukutamist. Konservatiive häiris see, et kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus takistab rahva heaolu õõnestada suutva revolutsioonilise elemendi jõulist lämmatamist; revolutsionääre häiris, et kurjale vägivallaga mittevastupanu õpetus takistab rahva heaolu õõnestavate konservatiivide kukutamist. Seejuures väärib tähelepanu asjaolu, et revolutsionäärid ründasid kurjale vägivallaga mittevastupanemise printsiipi, vaatamata sellele, et seesinane on kõige kohutavam ja ohtlikum igasuguse despotismi suhtes, kuna nii kaua, kui on püsinud maailm, on kogu vägivald, alates inkvisitsioonist kuni Schlüsselburgi kindlusvanglani, olnud rajatud vastupidisele printsiibile, kurjaga vägivallale vastamise paratamatusele.

Lisaks osutasid vene kriitikud sellele, et kurjale vägivallaga mittevastupanemise käsu ellurakendamine pööraks inimkonna kõrvale tsivilisatsiooniteelt, mida mööda too läheb. Aga tsivilisatsioonitee, millel kulgeb Euroopa ühiskond, on nende arvates mõistagi see kõikse õigem, mida mööda peab liikuma kogu inimkond.

Seesugune oli vene kriitika peamine iseloom.

Välismaised kriitikud lähtusid neistsamust põhimõtteist, kuid nende mõlgutused minu raamatu suhtes eristusid mõnevõrra vene kriitikute mõttekäikudest, mitte ainult vähema närvilisuse ja enama kultuursuse poolest, vaid ka sisuldasa.

Arutledes minu raamatu ja üldse evangeelse õpetuse üle, nagu see Mäejutluses kajastub, väitsid välismaised kriitikud, et säärane õpetus pole sootuks kristlik (kristlik õpetus on nende arvates katoliiklus ja protestantlus) – Mäejutluse õpetus on üksnes rida väga armsaid ebapraktilisi unelmaid du charmant docteur, nagu ütleb Renan, mis kõlvulised 1800 aasta eest elanud naiivseile ja poolmetsikuile Galilea asukaile ning vene poolmetsikuile mužikkidele – Sjutajevile,36 Bondarevile37 ning vene müstik Tolstoile, kuid mis pole kuidagi kohaldatavad euroopaliku kultuuri kõrge tasemega.

Välismaised ilmalikud kriitikud püüdsid ontliku maneeriga, mind solvamata, anda mõista, et minu arusaamised selle kohta, et inimkond võib juhinduda seesugusest naiivsest õpetusest, nagu seda on Mäejutlus, tulenevad osaliselt minu harimatusest, ajaloo mittetundmisest, kõigi nende püüdlike katsetuste mittetundmisest, mida ajaloos tehtud Mäejutluse printsiipide elluviimiseks ja mis mitte millenigi välja ei viinud, osaliselt tolle kõrge kultuuri kogu tähenduse mittemõistmisest, millel seisab euroopalik ühiskond praegu oma Kruppi kahurite, suitsuta püssirohu, Aafrika koloniseerimise, Iirimaa haldamise, parlamendi, žurnalistika, streikide, konstitutsiooni ja Eiffeli torniga.

Nii kirjutas Vogüé,38 nii kirjutas Leroy–Beaulieu,39 nii kirjutas Matthew Arnold,40 nii kirjutasid ameerika kirjanik Savage41 ja Ingersoll,42 populaarne ameerika vabamõtlejast jutlustaja, ja paljud teised.

„Kristuse õpetus ei kõlba kuhugi, sest ta ei vasta meie industriaalajastule,“ kõneleb naiivselt Ingersoll, väljendades seejuures täiusliku täpsuse ja naiivsusega sedasama, mida arvavad Kristuse õpetusest meie aja kõrgesti haritud inimesed. Õpetus ei kõlba meie industriaalajastusse, justkui see, et eksisteerib industriaalajastu, oleks püha üritus, mida ei tohi ega saa muuta. Midagi sarnast, nagu joodikud vastaksid nõuannetele, kuidas kaineneda, et nood nõuanded on nende alkohoolses seisundis kohatud.

Kõigi, ühtviisi nii vene kui ka välismaiste ilmalike kirjanike mõttekäigud, kui erinev ka poleks nende argumentimise toon ja maneer, taanduvad oma olemuses ühele ja samale kummastavale mõistmatusele, nimelt sellele, et Kristuse õpetus, mille üks tulemus on kurjale vägivallaga mittevastupanu, on meile kõlbmatu, kuna nõuab meie elu ümbermuutmist.

Kristuse õpetus on kõlbmatu, kuna seda täites ei saaks meie elukorraldus püsida; teiste sõnadega: kui hakkaksime elama hästi, nagu Kristus meid õpetanud on, ei võiks me edasi elada halvasti, nagu me elame ja oleme harjunud elama. Aga küsimust kurjale vägivallaga mittevastamisest mitte üksi ei tõstatata, vaid selle mainimistki, et Kristuse õpetusse kuulub nõue kurjale vägivallaga mitte vastata, peetakse juba küllaldaseks tõestuseks kogu õpetuse ellurakendamatusest.

Aga samas tundub möödapääsmatu osutada küsimuse kasvõi mingisuguselegi lahendusele, kuna see on peaaegu kõigi meie poolt ette võetavate asjade aluseks.

Küsimus on ju selles: mil viisil lahendada inimeste kokkupõrked, kui ühed inimesed peavad kurjaks seda, mida teised heaks loevad, ja vastupidi? Ja arvata, et kuri on see, mida mina kurjaks pean, hoolimata sellest, et minu vastane seda heaks peab, pole siin vastus. Vastuseid võib olla vaid kaks: kas leida õige ja vaieldamatu kriteerium sellele, mis on kuri, või see, et mitte panna kurjale vastu vägivallaga.

Esimest lahendust on proovitud ajalooliste aegade algusest saati ja, nagu me kõik juba teame, pole see tänini andnud edukaid tulemusi.

Teist vastust – mitte vastata vägivallaga sellele, mida me kurjaks peame, kuni me pole leidnud ühist kriteeriumi – pakub Kristus.

Võib leida, et Kristuse antud vastus pole õige; selle asemele võib panna teise, parema, leides seesuguse kriteeriumi, mis kõigi jaoks kaheldamatult ja üheaegselt piiritleks ära kurja; võib lihtsalt metsikute rahvaste kombel mitte teadvustada küsimuse olemust, kuid ei saa teha nägu, nagu kristliku õpetuse haritud kriitikud, et mingisugust küsimust ei olegi või et küsimuse lahendaks see, kui omistada teatavaile inimestele või inimkooslustele (seda enam, kui need inimesed oleme meie ise) õigus otsustada, mis on kuri, ning sellele siis vägivallaga vastata. Ometi me kõik teame, et säärane õigeksvõtt küsimust sugugi ei lahenda, kuna alati leidub inimesi, kes ei tunnista, et teatavail inimestel või kooslustel on see õigus.

Aga seesinane tunnistamine, et kuri on see, mis meile näib kuri, ehk küsimuse täielik mittemõistmine ongi ilmalike kriitikute poolt kristlikule õpetusele antud hinnangute aluseks. Nii kiriklike kui ka ilmalike kriitikute arvamusavaldused minu raamatu kohta näitasid mulle kätte, et enamik inimesi ei mõista mitte ainult Kristuse õpetust ennast, vaid isegi neid küsimusi, millele ta vastab.