Читать книгу Jumala riik on teie sees - Lev Tolstoi - Страница 5

Teated, mis ma sain pärast oma raamatu ilmumist selle kohta, kuidas inimeste vähemik on kogu aeg mõistnud ja mõistab Kristuse õpetust selle otseses ja tõelises tähenduses, aga ka raamatu kriitikud, olgu siis kiriklikud või ilmalikud, kes mõlemad eitavad võimalust mõista Kristuse õpetust otseses mõttes, veensid mind ühtviisi selles, et kui ühelt poolt selle õpetuse tõepärane mõistmine pole vähemiku jaoks kunagi katkenud, vaid saanud ikka selgemaks ja selgemaks, siis teisalt, enamiku jaoks, on selle mõte ikka enam ja enam tuhmunud, jõudes lõpuks välja niisuguse pimestatuseni, et inimesed ei saa enam otse aru kõige lihtsamaist väiteist, mis Evangeeliumis on väljendatud kõige lihtsamate sõnadega.

Kristuse õpetuse mittemõistmine tema tõelises, lihtsas ja otseses mõttes oleks meie ajal, mil selle õpetuse valgus on tunginud juba inimteadvuse kõige tumedamaissegi soppidesse, mil, nagu sõnas Kristus, praegu juba katuseilt kisendatakse seda, mida tema kõrva sisse sosistas,43 mil see õpetus läbistab kõiki inimelu tasapindu: nii perekondlikku, majanduslikku, ühiskondlikku, riiklikku kui ka rahvastevahelist – seesugune mittemõistmine oleks seletamatu, kui sel mittemõistmisel poleks omi põhjuseid.

Üks neist põhjustest on, et nii usklikud kui ka uskmatud on kindlalt veendunud, et nad on Kristuse õpetust mõistnud juba ammu ja nii täielikult, eksimatult ja lõplikult, et mingisugust teist tähendust peale selle, mida nemad õpetusele omistavad, sel olla ei võigi. Põhjus peitub väära arusaamise traditsiooni ning sellest lähtuvalt õpetuse mittemõistmise pikaajalisuses.

Kõige tugevamgi veejuga ei suuda lisada piiskagi vedelikku nõusse, mis juba triiki täis.

Kõige juhmimale inimesele võib selgitada kõige targemaid asju, kui tal pole neist vähimatki ettekujutust; kuid ka kõige arusaajamale inimesele ei saa selgitada kõige lihtsamat asja, kui ta on kindlalt veendunud, et teab, teab kaheldamatult seda, mida talle edasi antakse.

Kristlik õpetus paistab meie maailma inimestele just nimelt seesuguse juba ammustilma ja kõigile kaheldamatult kõigi oma väikseimate peensustenigi teada oleva õpetusena, mida ei või mõista teisiti, kui seda mõistetakse.

Kiriklikesse õpetustesse uskujad mõistavad kristlust nüüd kui üleloomulikku, imetabast ilmutust kõige selle kohta, mis on lausutud ususümbolis44; uskmatud aga kui avaldust inimkonna juba läbi elatud tarvidusest uskuda üleloomulikku, kui ajaloolist nähtust, mis on täielikult leidnud oma väljenduse katoliikluses, õigeusus ja protestantluses ega evi enam meie jaoks mingisugust elulist tähendust. Usklike jaoks varjab õpetuse tähendust kirik, uskmatute jaoks teadus.

Räägin alul esimesist.

1800 aastat tagasi nägi keset paganlikku rooma maailma ilmavalgust kummaline, mitte ühegagi varasemaist sarnanev uus õpetus, mis omistati inimene Kristusele.

Uus õpetus oli uus nii vormilt kui ka sisult, nii juudi maailmale, kus ta tekkis, kui iseäranis rooma maailmale, kus teda kuulutati ja kus ta levis.

Keset juutluse religioossete reeglite viimistletust, kus Jesaja sõnade kohaselt oli antud käsk käsu peale,45 ja suure täiuslikkuseni välja töötatud Rooma seadusi ilmus õpetus, mis eitas mitte üksi kõiki jumalusi – igasugust hirmu nende ees, igasuguseid ennustusi ja usku nendesse, vaid ka kõiki inimlikke institutsioone ning igasugust paratamatut vajadust nende järele.

Kõigi eelmiste usutunnistuste reeglite asemele seab see õpetus ainult sisemise täiuse, tõe ja armastuse eeskuju Kristuse isikus ning selle inimestele kättesaadava sisemise täiuse tulemi – prohvetite poolt ette kuulutatud välise täiuse –, Jumala riigi, kus inimesed jätavad vaenu, on kõik Jumalalt õppinud ja heidavad ühte armastuses ning kus lõukoer lebab koos tallega.

Selle asemel, et hirmutada karistusega varasemate, nii religioossete kui ka riiklike seaduste täitmata jätmise puhul ja meelitada autasuga nende täitmise korral, kutsub see õpetus inimesi enda manu üksnes seepärast, et on tõde. „Kes tahab taibata õpetusest, kas see on Jumalast, las teeb seda.“ (Jh 7:1746) „Kui ma ütlen tõtt, miks te siis ei usu mind? Miks otsite võimalust tappa inimest? Ainult tõde teeb teid vabaks. Anda tunnistust Jumalast võib ainult tões. Tõe vaim avab ja teeb selgeks kogu õpetuse. Tehke nii, nagu ma ütlen, ja te saate teada, kas see on tõde, mida ma räägin.“ (Jh 8)

Ei esitatud mingisuguseidki tõestusi peale tõe, peale õpetuse vastavuse tõele. Kogu õpetus seisnes tõe tundmises ja selle järgimises, üha enamas tõe saavutamises ning üha enamas liginemises talle elu toimetusis.

Selle õpetuse kohaselt pole olemas tegusid, mis võiksid inimese õigeks mõista, muuta teda õigeks, on vaid südant enese poole ahvatlev tõe eeskuju sisemiseks täiuseks Kristuse isikus ja väliseks täiuseks Jumala riigi kehtestamine. Õpetuse teostamine seisneb vaid liikumises mööda ette näidatud teed, liginemises sisemisele täiusele – Kristuse jäljendamisele, ja välisele täiusele – Jumala riigi teokstegemisele. Inimese suurem või väiksem heaolu ei sõltu õpetuse kohaselt mitte täiuseastmest, milleni keegi jõuab, vaid liikumise suuremast või väiksemast kiirendusest.47

Tölner Sakkeuse, abielurikkumiselt tabatud naise ja ristil röövli liikumine täiuslikkuse poole on sellesinase õpetuse järgi suurem hüve kui variseri läppunud jumalakartlikkus. Kadunud lammas on kallim kui need 99, kes kaotsi ei läinud. Eksinud poeg, kaotatud ja jälle üles leitud münt on Jumalale kallim, meelepärasem neist, kes polnud kadunud.

Igasugune seisund on sellesinase õpetuse järgi vaid teatav aste teel kättevõidetamatu sisemise ja välimise täiuse suunas ega oma seetõttu tähendust. Hüve on vaid liikumises täiusele, aga pidamajäämine mistahes seisundis on hüve lõppemine.

„Ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb“48 ja „ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile“49. „Ärge rõõmustage selle pärast, et vaimud teile alistuvad, vaid rõõmustage, et teie nimed on taevasse kirja pandud.“50 „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.“51 „Otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust.“52

Õpetuse teostamine seisneb vaid peatumatus liikumises – üha kõrgema ja kõrgema tõe saavutamises, selle üha suuremas ja suuremas täieks saamises eneses üha suurema ja suurema armastusega, aga väljaspool ennast üha suuremas ja suuremas Jumala riigi täideviimises.

On ilmne, et keset juutlikku ja paganlikku maailma ilmutatud õpetust ei saanud omaks võtta enamik inimesi, kes elasid sootuks teist elu kui see, mida nõudis too õpetus; ja isegi neile, kes selle omaks võtsid, ei võinud see kõigile eelnevaile vaateile täiesti vastuokslikuna olla mõistetav kogu oma tähenduses.

Ainult eksiarusaamade, vigade, ühekülgsete selgituste jadas, mida inimpõlvede jooksul parandatud ja täiendatud, avanes kristliku õpetuse mõte inimestele üha enam ja enam.

Kristlik maailmavaade mõjutas juutlikku ja paganlikku ning juutlik ja paganlik kristlikku. Ning kristlik kui elav läbistas üha enam ja enam oma aja ära elanud juutlikku ja paganlikku ning astus esile üha selgemalt ja selgemalt, vallanedes teda katnud vääraist lisandeist. Inimesed taipasid üha enam ja enam kristluse mõtet ning viisid seda üha enam ja enam ellu.

Mida kauem oli inimkond elanud, seda rohkem mõistis ta kristluse mõtet, nagu see ei võinud ega võigi olla teisiti ühegi eluõpetuse puhul. Uued põlved parandasid eelkäijate vigu ning lähenesid üha enam tema tõelise mõtte taipamisele.

Nii on see olnud kristluse algusaegadest peale. Ja juba siis, juba algusaegadel, kerkisid esile inimesed, kes hakkasid eneste kohta väitma, et see mõte, mida nemad õpetusele annavad, on ainus tõepärane ja selle tõestuseks on üleloomulikud ilmingud, mis kinnitavad nende mõistmise õigsust.53

Vahest oligi see alul õpetusest mittearusaamise, aga hiljem ka õpetuse täielise moonutamise peapõhjuseks.

Eeldati, et Kristuse õpetus ei saa olla inimestele edasi antud nii nagu mistahes muu tõde, vaid see pidi sündima erilisel, üleloomulikul teel. Sel juhul ei tõesta seda, kas õpetusest on õigesti aru saadud, mitte edasiantava vastavus mõistuse ja kogu inimloomuse nõudmistele, vaid edasiandmise viisi imetabasus, mis olla kaheldamatuks tõenduseks õigestimõistmisele. Kogu eeldus sai alguse vääritimõistmisest ja selle tulemusena muutus ilmvõimatuks ka edasine taipamine.

Algas see päris algusaegadel, kui õpetust alles osaliselt ja sageli tükati mõisteti, nagu näeme seda evangeeliumitest ja Apostlite tegude raamatust. Mida vähem õpetust mõisteti, seda tumedam ta paistis ja seda suurem tarvidus tekkis väliste tõestuste järele, mis annaksid tunnistust õpetuse tõepärasusest. Seisukohta, et mitte teha teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks, polnud vaja imedega tõestada ja selle väite uskumist polnud tarvis nõuda, sest too nending on iseenesest veenev, kooskõlastudes nii mõistuse kui ka inimloomusega; aga seisukoht, et Kristus oli Jumal, vajas tõestust täiesti arusaamatute imedega.

Mida ähmasem oli Kristuse õpetusest arusaamine, seda enam segunes sellesse imepärast; aga mida enam segunes imepärast, seda enam kaldus õpetus kõrvale oma mõttest ja seda ähmasemaks muutus; aga mida enam ta kaldus kõrvale oma mõttest ja mida enam ähmastus, seda jõulisemalt tuli kinnitada oma ilmeksimatust ja seda vähem mõistetavaks jäi õpetus.

Evangeeliumite, Apostlite tegude raamatu ja Pauluse kirjade põhjal võib näha, mil viisil juba esimestest päevadest peale sundis õpetuse mittemõistmine otsima kinnitust imetabases ja arusaamatus.

Apostlite tegude raamatu järgi sai see alguse juba tollelt nõupidamiselt, kuhu jüngrid Jeruusalemmas kogunesid, et lahendada ümberlõikamata ja ebajumalate ohvriliha söövate isikute ristimise küsimus.54

Juba küsimuse püstitamine näitas, et selle üle arutlenud ei mõistnud Kristuse õpetust, mis lükkas kõrvale kõik välised kombetalitused: rituaalsed pesemised, puhastamised, paastud, hingamispäevad. Otsesõnu on öeldud, et „rüvetab mitte see, mis läheb suhu, vaid see, mis tuleb südamest“55 ja seepärast võis küsimus ümberlõikamata isikute ristimisest tekkida ainult inimeste killas, kes, ehkki õpetajat armastasid ja ähmaselt tema õpetuse suursugusust aimasid, ei taibanud veel väga selgelt õpetust ennast. Nii see sündiski.

Kuivõrd kontsiili liikmed ei mõistnud õpetust, oli neil oma poolikule mõistmisele vaja välist kinnitust. Ja vaat, lahendamaks küsimust, mille püstitamine näitab õpetuse mittemõistmist, lausuti sellel nõupidamisel, nagu seda kirjeldab Apostlite tegude raamat, pidades esimest korda tarvilikuks kinnitada välise vormeliga teatud väidete õiguspärasust, need kohutavad, sedavõrd palju kurja sünnitanud sõnad: „Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks,“56 s.t kinnitati, et selle lahenduse õiguspärasusest, mille nad ette kirjutasid, annab tunnistust Püha Vaimu, s.t Jumala imepärane osavõtt. Kuid väidet, et Püha Vaim, s.t Jumal kõneles apostlite kaudu, oli taas tarvis tõestada. Ja nüüd oli selleks vaja väita, et nelipühipäeval laskus Püha Vaim tulekeelte kujul nende peale, kes seda kinnitasid.57 (Kirjelduses eelneb Püha Vaimu laskumine kontsiilile, kuid Apostlite teod on kirjutatud palju aega pärast nii üht kui ka teist.) Kuid ka Püha Vaimu laskumist oli tarvis kinnitada nende jaoks, kes tulekeeli ei näinud (ehkki on mõistetamatu, miks inimese pea kohal lahvatanud tulekeel näitab, et see, mida too inimene kõneleb, on vaieldamatu tõde), ja tarvis läks veel imesid ja tervendamisi, ülesäratamisi, surmamisi ja kõiki neid kiusatuslikke imetegusid, mida on täis Apostlite teod ja mis on kaugel sellest, et kedagi veenda kristliku õpetuse paikapidavuses, pigem võivad need inimesi üksnes eemale pelutada. Niisugusel viisil tõe kinnitamine päädis sellega, et mida enam kuhjusid lood imetegudest, mis pidid andma kinnitust tõe kohta, seda enam kaldus õpetus ise kõrvale oma esialgsest mõttest ja seda arusaamatumaks ta muutus.

Nii on sündinud see algusaegadest peale ja kestnud aiva edasi, jõudes pidevalt võimendudes meie ajal loogiliselt välja dogmadeni transsubstantsiatsioonist, paavsti, piiskoppide või pühakirja ilmeksimatusest, s.t täiesti mõistetamatu, lolluseni küündiva pimeda usu nõudmiseni mitte Jumala ega Kristuse, isegi mitte õpetuse vastu, vaid isiku vastu, nagu see on katoliikluses, isikute vastu, nagu õigeusus, või raamatu vastu, nagu protestantluses. Mida laiemalt kristlus levis ja mida suuremat ettevalmistamata inimeste hulka ta hõlmas, seda vähem teda mõisteti, seda otsustavamalt kinnistus ühe mõistmisviisi ilmeksimatus ning seda vähem muutus võimalikuks mõista õpetuse tõelist mõtet. Juba Constantinuse ajaks oli õpetuse mõistmine taandunud resümeeks, mida ilmalik võim kinnitas – kirikukogul toimunud vaidluste resümeeks –, usutunnistuseks, milles öeldakse: usun sellesse, sellesse ja sellesse ning lõpuks – ühteainsasse, pühasse, üleüldisse ja apostellikku kirikusse, s.t nende isikute ilmeksimatusse, kes ennast kirikuks nimetavad; taandunud selleks, et inimene ei usu enam mitte Jumalat ega Kristust, nagu need temale avanevad, vaid seda, mida käsib uskuda kirik.

Kuid kirik on püha, kiriku on rajanud Kristus. Jumal ei võinud lasta inimestel oma õpetust omavoliliselt tõlgitseda ja seadis seetõttu sisse kiriku. Kõik need väited on sedavõrd kõverad ja tühisõnalised, et neid on piinlik ümbergi lükata. Mitte kusagil, mitte millestki ei nähtu, peale kirikute väidete, et Jumal või Kristus pannuks aluse millelegi selletaolisele, mida kirikhärrad võiksid mõista kiriku all. Evangeeliumis leidub kõige silmatorkavam ja selgem manitsus kiriku kui välise autoriteedi vastu selles kohas, kus kõneldakse, et Kristuse õpilased kedagi õpetajaiks ega isadeks ei kutsuks.58 Kuid kusagil pole midagi kõneldud selle asutamisest, mida kiriklased kirikuks nimetavad.

Evangeeliumeis kasutatakse sõna „kirik“ kahel korral.59 Ühel puhul rahvakogunemise mõttes vaidlusküsimuste lahendamiseks,60 teisel puhul seoses hägusate sõnadega kivist – Peetrusest ja põrguväravaist.61 Noist kahest sõna „kirik“, mis evib vaid kokkutulemise tähendust, mainimisest koorubki välja see, mida me praegu mõtleme sõnaga „kirik“.

Kuid Kristus ei saanud kuidagi rajada kirikut, s.t seda, mida me praegu selle sõna all mõistame, sest et midagi sarnast niisuguse kiriku mõistega, nagu me seda praegu ühes sakramentide, hierarhiate ja, mis peamine, ilmeksimatuse kinnitamisega tunneme, polnud ei Kristuse leksikas ega tolle aja inimeste arusaamades.

Et inimesed nimetasid seda, mis hiljem välja kujunes, sama sõnaga, mida Kristus oli kasutanud sootuks muu kohta, ei anna meile kuidagi õigust väita, et Kristus rajas ainsa tõelise kiriku.

Peale selle, kui Kristus tõepoolest seadnuks paika seesuguse asutuse nagu kirik, millele on rajatud kogu õpetus ja kogu usk, siis kuulutanuks ta tõenäoliselt selle asutamise välja ühemõtteliselt ja selgelt ning andnuks ainsale tõelisele kirikule peale imelugude, mis leiavad kasutust kõigis ebauskudes, säherdused tunnustähed, et ei võinuks jääda väikseimatki kahtlust selle tõepärasuses; aga midagi sarnast ei ole, nii nagu ennemalt, nii ka nüüd on vaid erinevad institutsioonid, mis nimetavad ennast igaüks ainsaks tõeliseks kirikuks.

Katoliku katekismus ütleb: L’église est la société de fidèles établie par notre Seigneur Jésus-Christ, répandue sur toute la terre et soumise à l’autorité des pasteurs légitimes, principalement notre Saint Père – lе Раре,62 mõistes pasteurs légitimes all inimlikku asutist, mille peaks on paavst ning mis kokku pandud omavahel teatud kindla organisatsiooni kaudu seotud isikuist.

Õigeusu katekismus sõnab: „Kirik on Jeesus Kristuse poolt maa peale rajatud kogudus, mis liidetud isekeskis üheks tervikuks jumaliku õpetuse ning salasustega Jumalast seatud hierarhia valitsemise ja juhatuse all,“ kus Jumalast seatud hierarhia all mõistetakse nimelt kreeka hierarhiat, mis koosneb teatavaist neist ja neist isikuist, kes neil ja neil ametipostidel.

Lutheri katekismus ütleb: „Kirik on püha kristlus ehk kõigi usklike kokkutulemine Kristuse, oma pea juhtimisel, milles Püha Vaim Evangeeliumi ja sakramendi kaudu pakub, kuulutab ja omandab jumalikku päästet,“ pidades silmas seda, et katoliku kirik on eksinud ja äralangenud ning et tõelist pärimust hoitakse alal luterluses.

Katoliiklaste jaoks langeb jumalik kirik ühte Rooma hierarhia ja paavstiga. Õigeusklike jaoks langeb jumalik kirik ühte ida- ja venemaise hierarhia institutsiooniga.63

Luterlaste jaoks langeb jumalik kirik ühte piiblit ja Lutheri katekismust tunnistavate inimeste kogudusega.

Tavaliselt, rääkides kristluse päritolust, kasutavad inimesed, kes kuuluvad ühte olemasolevaist kirikuist, sõna „kirik“ ainsuses, justkui kirikuid oleks olnud ja on vaid üks. See on läbi ja lõhki vale. Kirik kui asutus, mis kinnitab enese kohta, et tema valdab kaheldamatut tõde, ilmus alles siis, kui ta ei olnud enam üksi, vaid neid oli vähemalt kaks.

Kuni usklikud olid isekeskis ühel nõul ja kogudusi oli üks, polnud tal tarvis ennast kirikuks väita. Alles siis, kui usklikud jagunesid vastandlikeks, üksteist eitavateks parteideks, ilmnes igal osapoolel vajadus kinnitada oma tõepärasust, omistades enesele ilmeksimatust. Ühtse kiriku mõiste tekkis üksnes sellest, et kahe osapoole erimeelsuste ja tüli korral tunnistas kumbki, teist poolt ketserluseks nimetades, ilmeksimatuks kirikuks ainult oma leeri.

Kui me teame, et 51. aastal otsustas kirik vastu võtta ümberlõikamata isikud, siis sai too kirik ilmuda ainult seetõttu, et oli teinegi kirik – „juudi kombel elajate“64 oma, kes otsustas ümberlõikamata isikuid mitte vastu võtta.

Kui praegu on olemas katoliku kirik, mis väidab oma ilmeksimatust, siis ainuüksi seepärast, et kõrval on kreekakatoliku, ortodoksi ja luteri kirik, mis igaüks väidab oma ilmeksimatust ning eitab sellesamaga kõiki teisi kirikuid. Nii ongi üksainus kirik vaid fantaasiaküllane ettekujutus, mis ei evi eneses pisimatki tegelikkuse tunnusjoont.

Tegeliku ajaloolise nähtusena olelesid ja on üksnes paljud rahvakogunemised, mis kõik enese kohta väidavad, et nemad ongi ainumas Kristuse rajatud kirik ja kõik teised, mis endid kirikuiks nimetavad, on hereesia ja skisma.

Kõige levinumate kirikute: katoliku, õigeusu ja luteri kiriku katekismused ütlevad seda otsesõnu.

Katoliku katekismuses on öeldud: Quels sont ceux, qui sont hors de l’Église? – Les infidèls, les hérétiques, les schismatiques.65 Skismaatikuiks kutsutakse niinimetatud õigeusklikke. Hereetikuiks peetakse luterlasi; nii et katoliku katekismuse järgi on kirikus üksi katoliiklased.66

Niinimetatud õigeusu katekismuses on öeldud: ainsa Kristuse kiriku all mõistetakse vaid õigeusu kirikut, mis jääb täielikku kooskõlla üleilmse kirikuga. Mis puudutab rooma kirikut ja teisi usutunnistusi (luterlasi ja teisi kirikuks isegi ei nimetata), siis neid ei või seostada ainsa tõelise kirikuga, kuna nad on ise endid temast lahku löönud.

Selle piiritelu järgi on katoliiklased ja luterlased väljaspool kirikut, aga kirikus on üksi õigeusklikud.

Aga Lutheri katekismus kõlab: Die wahre Kirche wird darin erkannt, dass in ihr das Wort Gottes lauter und rein ohne Menschenzusätze gelehrt und die Sacramente treu nach Christi Einsetzung gewahret warden.67

Selle määrangu järgi asuvad väljaspool kirikut kõik need, kes on midagi lisanud Kristuse ja apostlite õpetusele, nagu seda tegid katoliku ja kreeka kirik. Ja kirikus on üksi protestandid.

Katoliiklased kinnitavad, et Püha Vaim on alaliselt olnud tegev nende hierarhias; õigeusklikud väidavad, et Püha Vaim on alaliselt olnud tegev nende hierarhias; ariaanlased väitsid, et Püha Vaim tegutses nende hierarhias (väitsid seda samasuguse õigusega nagu praegu valitsevad kirikud); igat tüüpi protestandid: luterlased, kalvinistid, presbüterlased, metodistid, swedenborgiaanid, mormoonid väidavad, et Püha Vaim tegutseb vaid nende kogunemistel.

Kui katoliiklased väidavad, et Püha Vaim hülgas arianismi ja kreeka kiriku lahknemise ajal äralangenud kirikud ning jäi püsima ainsasse tõelisse kirikusse, siis täpselt samasuguse õigusega võivad iga nimetusega protestandid väita, et nende kiriku eraldumisel katolikust hülgas Püha Vaim katoliku ning tuli üle kirikusse, mida nemad tunnistavad. Nii nad muide teevadki.

Iga kirik tuletab oma usutunnistuse läbi katkematu pärimuse otse Kristuselt ja apostleilt. Ja tõepoolest, iga kristlik usutunnistus, mis lähtub Kristusest, pidi paratamatult jõudma praeguse põlvkonnani läbi teatava pärimuse. Kuid see ei tõesta, et üks neist pärimusist, mis teised välistab, oleks kaheldamatult tõene.

Iga oksake puul lähtub katkemata juurest; kuid see, et iga oksake lähtub ühest juurest, ei tõesta kuidagi seda, et vastav oksake oleks ainukene. Täpselt samuti ka kirikud. Iga kirik toob esile täpselt samad tõestused oma järjepidevusest ja isegi imeteod oma tõesuse toetuseks nagu iga teinegi; nii et karm ja täpne määratlus, mis on kirik (mitte kui midagi fantastilist, mida me tahaksime, vaid kui miski, mis oli ja on tegelikkuses), on ainult üks: kirik on seesugune inimeste kooslus, kus kinnitatakse eneste kohta, et nemad valdavad täielikku ja ainsat tõde.

Just need kogunemised, mis hiljem võimu toel muutusid võimsateks organisatsioonideks, olidki peamisteks takistusteks Kristuse õpetuse tõepärase mõistmise levimisele.

See ei võinudki teisiti olla: Kristuse õpetuse peamine iseärasus võrreldes kõigi eelnenud õpetustega seisnes selles, et inimesed, kes olid ta vastu võtnud, püüdsid üha enam ja enam õpetust mõista ning ellu viia; aga kiriku õpetus väitis selle täieliku ja lõpliku mõistmise ning täideviimise olevat enesel.

Kui kummaline ka ei näiks see meile, inimestele, kes kasvatatud väärõpetuses kirikust kui kristlikust asutisest ja põlguses ketserluse vastu – kuid ainult selles, mida on nimetatud ketserluseks, ongi olnud tõeline edasiliikumine, s.t tõeline kristlus, mis lakkas olemast alles siis, kui edasiliikumise hoog ketserlustes rauges ja samamoodi kiriku tardunud vormideks kinnistus.

Mis on tegelikult hereesia? Lugege üle kõik teoloogilised teosed, mis käsitlevad hereesiaid, seda ainest, mida esimesena esitatakse piiritlemiseks, kuna iga teoloogia kõneleb tõelisest õpetusest keset teda ümbritsevaid väärõpetusi, s.t hereesiaid, ja te ei leia kusagil isegi midagi sarnast hereesia määratlusele.

Näitena ilmestamaks, et ei tehta isegi katset piiritleda seda, mida mõistetakse sõna „hereesia“ all, võiks olla õpetatud kristluse ajaloolase E. de Pressensé68 hinnang sel teemal tema „Histoire du Dogme’s“, epigraafiga Ubi Christus, ibi Ecclesia69 (Pariis, 1869). Vaat mida ütleb tema oma eessõnas (lk 3): Je sais, que l’on nous conteste le droit de qualifier ainsi, s.t ketserlusteks nimetada les tendencies, qui furent si vivement combattues par les premiers Pères. La désignation même d’hérésie semble une atteinte portée à la liberté de conscience et de pensée. Nous ne pouvons partager ces scrupules, car il n’irait à rien moins qu’à enlever au Christianisme tout caractère distinctif.70

Ja, öeldes, et pärast Constantinust kirik tõepoolest kuritarvitas oma võimu kategoriseerida mittenõustujaid ketsereiks ning neid taga kiusata, lausub ta, algusaegu arutades:

L’église est une libre association; il y a tout profit à se séparer d’elle. La polémique contre l’erreur n’a d’autres ressources que la pensée et le sentiment. Un type doctrinal uniforme n’a pas encore été élaboré; les divergences secondaires se produisent en Orient et en Occident avec une entière liberté, la théologie n’est point liée à d’invariables formules. Si au sein de cette diversité apparait un fonds commun de croyances, n’est-on pas en droit d’y voir non pas un système formulé et composé par les représentants d’une autorité d’école, mais la foi elle-même, dans son instinct le plus sûr et sa manifestation la plus spontanée? Si cette même unanimité qui se révèle dans les croyances essentielles, se retrouve pour repousser telles ou telles tendances, ne serons nous pas en droit de conclure que ces tendances étaient en désaccord flagrant avec les principes fondamentaux du christianisme? Cette présomptionne se transformerait-elle pas en certitude si nous reconnaissons dans la doctrine universellement repoussée par l’Église les traits caractéristiques de l’une des religions du passé? Pour dire que le gnosticisme ou l’ébionitisme sont les formes légitimes de la pensée chrétienne il faut dire hardiment qu’il n’y a pas de pensée chrétienne, ni de caractère spécifique qui la fasse reconnaître. Sous prétexte de l’élargir on la dissout. Personne, au temps de Platon, n’eût osé de couvrir de son nom une doctrine qui n’eut pas fait place à la théorie des idées; et l’on eût excité les justes moqueries de la Grèce, en voulant faire d’Epicure ou de Zénon un disciple de l’Académie. Reconnaissons donc que s’il existe une religion et une doctrine qui s’appelle le christianisme elle peut avoir ses hérésies. 71

Kogu autori mõttekäik viib selleni, et igasugune arvamus, mis pole kooskõlas meie poolt hetkel tunnistatud dogmade kogumiga, on ketserlus. Inimesed ikka tunnistavad mingil ajal ja mingis kohas midagi, kuid too millestki tunnistuse andmine, kusagil ja millalgi, ei saa olla tõe kriteeriumiks.

Kõik taandub sellele, et ubi Christus, ibi ecclesia. Aga Kristus on seal, kus oleme meie.

Igasugune niinimetatud ketserlus, mis peab tõeks vaid seda, millest tema tunnistust annab, võib täpselt samuti leida kirikuajaloos järjekindla seletuse sellele, mida tunnistab, kasutada enda tarbeks kõiki Pressensé argumente ja nimetada üksi oma usutunnistust tõeliselt kristlikuks, mida on teinud ja teevad kõik hereesiad.

Hereesia ainus piiritelu (sõna αἵρεσις tähendab „osa“) on vaid nimetus, mille omistab rahvakogu igale arvamusavaldusele, mis kummutab osa õpetusest, mida kokkutulek tunnistab. Aga veelgi iseäralikum tähendus, mis kõige sagedamini hereesiale omistatakse, on ilmaliku võimu kehtestatud ja toetatud kiriku õpetust kummutava arusaamise tähendus.

On olemas Gottfried Arnoldi72 suurepärane, kuid vähetuntud mahukas töö („Unparteyische Kirchen- und Ketzer-Historie“, 1729), mis otseselt seda teemat käsitleb ning näitab sõna „hereesia“ kui eituse kasutamise õiguspäratust, meelevaldsust, mõttetust ja julmust. See raamat on katse kirjeldada kristluse ajalugu ketserluste ajaloo kujul.

Sissejuhatuses püstitab autor rea küsimusi: 1) neist, kes teevad ketsereid (von den Ketzermachern selbst); 2) neist, kellest tehti ketserid; 3) ketserluse ainesest; 4) ketserite tegemise viisist ja 5) ketsereiks tegemise eesmärkidest ja tagajärgedest.

Igas loetletud punktis esitab ta veel kümneid küsimusi, millele leiab hiljem vastuse tuntud teoloogide teostest, aga mis põhiline, pakub lugejale endale võimalust teha ise järeldus kogu raamatu sisust. Näiteina neist küsimustest, mis sisaldavad eneses osalt ka vastuseid, toon ära järgmised. Neljanda punkti kohta sellest, kuidas tehakse ketsereid, sõnab ta ühes küsimuses (seitsmendas): „Kas mitte kogu ajalugu ei näita, et kõige suuremad ketserite tegijad ja meistrid sel alal olid just need targad, kelle eest Isa varjas oma saladusi, s.t silmakirjatsejad, variserid ja kirjatundjad ehk täiesti jumalatud ja perverssed inimesed.“ (Küsimused 20–21:) „Ja kas ei olnud nii, et kristluse kõige müredamail aegadel heitsid silmakirjatsejad ja kadetsejad välja nimelt need inimesed, kes iseäranis Jumalast õnnistatud suurte andidega, kes puhta kristluse ajajärgul olnuksid kõrge au sees. Ja vastupidi, kas ei olnuks need inimesed, kes kristluse allakäigul endid kõigi üle tõstsid ja ennast puhtaima kristluse õpetajaiks kuulutasid, apostlite ja Kristuse õpilaste ajal tunnistatud kõige häbitumaiks ketsereiks ja antikristlasiks.“

Muuseas, avaldades neis küsimustes arvamust selle kohta, et usu olemuse sõnaline väljendus, mida nõuab kirik ja millest taganemist loetakse ketserluseks, ei või kunagi täielikult katta uskliku kogu maailmatunnetust ja et seepärast usu väljendamise nõue teatavate sõnadega sünnitaski ketserlusi, ütleb ta küsimustes 21 ja 33:

„Ja kui inimesele paistavad jumalikud teod ja mõtted sedavõrd suurte ja sügavatena, et ta ei leia nende väljendamiseks vastavaid sõnu, siis kas tuleb teda lugeda ketseriks, kui ta ei suuda täiesti täpselt väljendada oma arusaamist? Ja kas mitte ehk seepärast polnud algaegadel ketserlusi, et kristlased ei mõistnud üksteist hukka mitte sõnaliste väljenduste pärast, vaid südame ja tegude pärast oma mõtete täieliku väljendusvabaduse juures, ilma hirmuta saada peetud ketseriks? Kas polnud kirikul mitte kõige tavalisemaks ja kergemaks viisiks (ütleb ta 31. küsimuses), kui kleerus tahtis kellestki vabaneda või kedagi hukka saata, kahtlustada seda isikut oma õpetuse loomises ning heita tema peale ketserluse rüü ning sellega mõista hukka ja kõrvaldada too isik?“

Ta kõneleb edasi: „Kuigi on õige see, et niinimetatud ketseridki olid patused ja eksisid, on sama õige ja lugematuist siin äratoodud näiteist (s.t kiriku ja ketserluse ajaloost) silmanähtav, et ei ole olnud ega ole ühtegi siirast ja ausat mõningase tähtsuse omandanud inimest, kellele kirikutegelased poleks kadedusest või muil põhjusil hukatust toonud.“

Nii mõisteti hereesia tähendust juba peaaegu 200 aastat tagasi ja too mõiste on kõigele vaatamata käibel tänini. See ei saagi kaduda, kuni eksisteerib kiriku mõiste. Hereesia on kiriku vastaskülg. Seal, kus on kirik, peab olema ka ketserluse mõiste. Kirik on inimeste kogum, mis väidab end valdavat kaheldamatut tõde. Hereesia on kirikliku tõe kaheldamatust mitte tunnistavate inimeste arvamus.

Ketserlus on edasiliikumise avaldus kiriku sees, katse lõhkuda kiriku kivistunud hoiakut, õpetuse elava mõistmise katse. Õpetuse mõistmises ja täitmises on iga sammu edasi astunud ketserid: ketserid olid Tertullianus, Origenes, Augustinus, Luther, Hus, Savoranola, Chelčický jt. Teisiti see ei võinudki olla.

Kristuse õpetus seisneb selle igikestvas omandamises ja selle teostamises üha suuremal ja suuremal määral, liikumises täiusele, ja nii ei või tema õpilane just seetõttu, et ta on Kristuse õpilane, kinnitada enese või teise kohta, et mõistab Kristuse õpetust ja täidab seda täiel määral; veel vähem siis mõne koosluse kohta.

Mistahes mõistmise ja täiuse astmel Kristuse õpilane ka ei viibiks, adub ta alati nii oma arusaamise kui ka teotsemise ebaküllasust ning pürgib alati enamale arusaamisele ja teotsemisele. Ja seepärast nending enese või mõne koosluse kohta, et minu või meie päralt on Kristuse õpetuse täieline mõistmine ja elluviimine, on lahtiütlemine Kristuse õpetuse vaimust.

Kui imelik see ka ei näiks, on kirikud olnud kirikutena alati mitte üksi Kristuse õpetusele võõrikud, vaid otse vaenulikud organisatsioonid. Mitte niisama ei nimetanud Voltaire seda l’infame (sündsusetu); mitte niisama pole kõik või peaaegu kõik kristlikud sektid kutsunud kirikut tolleks pordikuks, kellest prohveteerib apokalüpsis;73 mitte niisama pole kirikulugu suurimate julmuste ja õuduste ajalugu.

Kirikud pole kirikutena lihtsalt asutused, mille aluseks kristlik alge, kuigi ehk vaid pisut hälbinud otseteest, nagu seda paljud arvavad; kirikud on kirikute, kooslustena, mis väidavad oma ilmeksimatust, kristlusevastased asutused. Kirikute kui kirikute ja kristluse vahel pole midagi ühist peale nime, sest need kaks on täiesti vastandlikud ja teineteisele vaenulikud alged. Üks on uhkus, vägivald, enesekindlus, paigalseis ja surm; teine – tasasus, meeleparandus, alandlikkus, liikumine ja elu.

Ei saa teenida koos neid kahte isandat, tarvis on valida üks või teine.

Kõigi usutunnistuste kirikutegelased, iseäranis viimasel ajal, püüavad ennast esile tõsta kristlikus usus edasiliikumise poolehoidjaina: nad teevad järeleandmisi, soovivad parandada kirikusse sisse pugenud kuritarvitamisi ning kõnelevad, et kuritarvitamiste pärast ei saa eitada kristliku kiriku printsiipi ennast, mis ainsana võib liita kõik üheks ja olla vahemeheks inimeste ja Jumala vahel.

Kuid see on kõik vale. Kirikud pole ealeski mitte kedagi ühte liitnud, vaid on alati olnud üheks peamiseks inimeste lahutamise, üksteise vastase vaenu, sõdade, veresaunade, inkvisitsiooni, pärtliööde jms põhjuseks, ja kirikud pole kunagi inimeste ja Jumala vahel vahemeesteks, keda pole tarvis ja kelle Kristus otsesõnu ära keelab, olles avanud oma õpetuse otse ja vahetult igale inimesele, vaid nad seavad Jumala asemele surnud vormid ning mitte üksi ei ava Jumalat inimestele, vaid varjavad teda nende eest. Kirikud, mis sündinud mittemõistmisest ning hoiavad tardumusega alal toda mittemõistmist, ei suuda jätta jälitamata ja taga kiusamata igasugust õpetuse mõistmist. Nad püüavad seda salajas hoida, kuid see on võimatu seetõttu, et mistahes edasiliikumine mööda Kristuse näidatud teed lammutab nende eksistentsi.

Kuulad jutlusi ja loed artikleid, milles kõigi usutunnistuste uuema aja kiriklikud autorid räägivad kristlikest tõdedest ja voorustest, kuulad ja loed neid sajandite vältel välja töötatud vigurlikke mõttearendusi, manitsusi, tunnistusi, mis vahel justkui oleksid puhtsüdamlikud, ning lööd kõhklema selles, et kirikud võiksid olla kristluse suhtes vaenulikud: „Ei või olla, et inimesed, kes on tõstnud esile mehi nagu Kuldsuud, Fénelonid,74 Butlerid75 ja teised kristlikud jutlustajad, oleksid selle suhtes vaenulikud.“ Tihkaks öelda: „Kirikud võisid kristlusest kõrvale kalduda, eksida, kuid ei võinud olla tema suhtes vaenulikud.“ Kuid tundmaks ära puud, vaata vilju, nagu õpetas Kristus, ja sa näed, et nende viljad olid halvad, et nende tegutsemise tulemiks oli kristluse moonutamine. Ei saa jätta möönmata, et kui head ka inimesed poleks olnud, kiriku tegevus, milles nad osalised olid, oli mittekristlik. Kõigi nende inimeste headus ja väärikus, kes kirikut teenisid, oli nonde inimeste headus ja väärikus, mitte sellesinase ettevõtmise oma, mida nad teenisid. Kõik need head inimesed – mõlemad Franciscused, nii Assisi76 kui de Lobes,77 meie Tihhon Zadonski,78 Thomas Kempisest79 jt olid head inimesed, vaatamata sellele, et teenisid ettevõtmist, mis kristluse suhtes vaenulik, ja nad olnuksid veel paremad ja väärikamad, kui poleks sattunud eksitusse, mida teenisid.

Kuid milleks kõnelda minevikust, anda hinnanguid mineviku kohta, mida võib kõveralt ette kujutada ja millest meile vähe teada: kirikud pole oma põhimõtete ja tegevusega mineviku nähtus; kirikud seisavad praegugi meie ees ja me võime neid hinnata nende tegude järgi, nende mõju järgi inimestele.

Milles seisneb praegu kirikute tegevus? Kuidas nad inimesi mõjustavad? Mida saadavad kirikud korda meie juures, katoliiklaste, iga nimetusega protestantide juures; milles seisneb nende tegevus ja millised on nende tegevuse tagajärjed?

Meie vene, niinimetatud õigeuskliku kiriku teotsemine on näha kõigile. See on määratu suur tõsiasi, mida varjata ning vaidlustada ei saa.

Milles seisneb tolle meie vene kiriku, selle tohutu suure, poolemiljonilisest sõjaväest koosneva ja rahvale kümneid miljoneid maksma mineva pingsalt tegutseva asutise teotsemine?

Tolle kiriku teotsemine seisneb selles, et kõikvõimalike vahenditega sisendada vene rahva sajamiljonilisele massile neid aegunud, oma aja ära elanud, praegu mitte mingisugust õigustust leidvaid uskumusi, mille tõid kunagi meie rahvale võõrad inimesed ja millesse peaaegu keegi, sageli isegi need, kellel lasub nende libauskumuste levitamise sundus, enam ei usu.

Rahvale nende võõrikute, oma aja ära elanud ja meie aja inimestele enam mitte mingit mõtet evivate Bütsantsi vaimulikkonna vormelite sisendamine kolmainsusest, jumalaemast, sakramentidest, armust jms moodustab ühe osa vene kiriku tegevusest; teise osa tema tegevusest moodustab ebajumalakummardamise alalhoidmine selle sõna kõige otsesemas mõttes: pühade säilmete, ikoonide austamine, neile ohverdamine ning neilt soovide täitmise ootus. Ei hakka rääkima sellest, mida harituse ja liberalismi kallakuga vaimulikud ütlevad ja kirjutavad vaimulikes ajakirjades, vaid räägin sellest, mida vaimulikud tegelikult üle kogu laia Venemaa sajamiljonilise rahva seas korda saadavad. Mida õpetatakse rahvale püüdlikult, mööndusteta, pingsalt kõikjal ühtviisi? Mida temalt nõutakse niinimetatud kristliku usu põhjal?

Ma alustan algusest, lapse sünnist: lapse sünni puhul õpetatakse, et lapse ja ema kohal on tarvilik lugeda palvet, et neid puhastada, kuna ilma tolle palveta on sünnitanud ema roojane. Selleks võtab preester lapse pühakute – keda rahvas otse jumalaiks nimetab – kujutiste ees kätele ja loeb loitsusõnad ning sellega puhastab ema. Hiljem sisendatakse vanemaile ja nõutakse neilt, mittetäitmise korral karistusega hirmutades, et laps tuleb sedamaid ristida, s.t, et preester ta kolm korda vette kastaks, mispuhul loetakse mitte kellelegi arusaadavaid sõnu ning sooritatakse veel vähem mõistetavaid toiminguid, nagu erinevate kehaosade määrimine õliga, juuste lõikamine või see kui ristivanemad sülitavad ja puhuvad esile manatava saatana peale. Kõik see peab puhastama lapse ja tegema ta kristlaseks. Edasi sisendatakse vanemaile, et lapsele on tarvis anda armulauda, s.t anda talle leiva ja veini kujul süüa tükikest Kristuse ihust, misläbi laps endasse Kristuse armu vastu võtab jne. Pärast veendakse, et toda last on tarvis vastavalt vanusele palvetama õpetada. Palvetada tähendab seista sirgelt tahvlikeste ees, millele joonistatud Kristuse, jumalaema või pühakute palged, teha peaga, kogu kehaga kummardusi, aga parema käega, teatud viisil kokku surutud sõrmedega puudutada laupa, õlgu, kõhtu ning tuua kuuldavale slaavikeelsed sõnad, millest kõige kasutatavamad ja kõigile lastele pähe tuubitud on ehk: Jumalaema, neitsi, rõõmusta! Siis sisendatakse kasvatatavale, et mistahes kirikut või ikooni nähes on tarvilik teha sedasama, s.t risti ette taguda; pärast tuubitakse pähe, et tähtpäevadel (tähtpäevad on need päevad, mil Kristus sündis, ehkki keegi ei tea, millal see oli, päevad, mil ta ümber lõigati, mil jumalaema suri, mil rist üles pandi, mil ikoon sisse toodi, mil mõni juroodiva80 nägemuse sai jms) on tarvis riietuda parimaisse rõivaisse, minna kirikusse, osta ja panna seal pühakute kujutiste ette küünlaid, tuua eestpalve sooviga sedeleid ning leivakakke neisse kolmnurkade sisselõikamiseks, ja pärast palju kordi paluda tsaari ja arhiereide tervise ning õnne eest ning enda ja oma tegude eest ning suudelda siis risti ja preestri kätt.

Peale tolle palve juurutatakse veel, et iga aasta on tarvis vähemalt üks kord paastuda.81 Paastuda tähendab minna kirikusse ja lugeda preestrile ette oma patud, eeldades, et säärane oma pattude teatavaks tegemine võõrale inimesele täielikult pattudest puhastab, pärast süüa lusika pealt ära tükike leiba veiniga, mis veel enam puhastab. Siis sisendatakse, et kui mehed ja naised tahavad, et nende ihuline läbikäimine oleks püha, siis peavad nad tulema kirikusse, panema endile pähe metalsed kroonid, jooma vägijooki, käima lauluhelide saatel kolm korda ümber laua, ja siis saab mehe ning naise ihuline läbikäimine pühaks ning mistahes muust sootuks erinevaks.

Aga elu osas sisendatakse, et on vaja pidada järgmisi reegleid: mitte süüa liha ja piima teatavail päevil, teistel päevadel pidada palveteenistusi ning hingepalveid surnute eest, tähtpäevadel võõrustada preestrit ja anda talle raha ning mõni kord aastas tuua kirikust piltidega tahvlid, kanda neid rättidel mööda põlde ja maju. Surma eel veendakse, et inimesel on tarvis vältimatult lusika pealt süüa leiba veiniga, aga veel parem, kui jõuaks ta õliga üle määrida. See tagab talle õndsuse tulevases elus. Pärast tema surma sisendatakse sugulastele, et surnu hinge päästmiseks on kasulik talle pihku pista paberileht trükitud palvega; veel on kasulik, et surnukeha kohal loetaks teatavat raamatut ja et kirikus lausutaks teatud ajal surnu nime.

Seda loetakse kohustuslikuks usuks kõigi jaoks.

Kuid kui keegi soovib eriliselt oma hinge eest hoolt kanda, siis sisendatakse selle usu kohaselt, et suurim tagatis hingeõndsusele teises ilmas on kätte võidetav sellega, kui kirikuile ja kloostreile raha ohverdada, kohustades sellega pühi inimesi enese eest palvetama. Hinge jaoks päästvad on selle usu järgi mööda kloostreid käimised ning ilmutatud ikoonide ja pühade säilmete suudlemine.

Selle usu kohaselt koondavad ilmutatud ikoonid ja pühad säilmed eneses erilist pühadust, väge ja armu ning ligiolu tollele materjalile: puudutamine, suudlemine, küünalde panemine neile, nende manu roomamine aitab palju kaasa päästele, samuti kui nende pühaduste ees tellitud palvused.

Just seda, ja ei midagi muud, nimetatakse õigeks usuks, s.t õigeks usuks kristluse maski all, mida on paljude aastasadade vältel kõigi jõududega rahvasse juurutatud ja iseäraliku pingutusega juurutatakse praegugi.

Ärgem hakakem rääkima, et õigeusu õpetajad arvavad õpetuse sisu olevat milleski muus, et needsinased on vaid vanad vormid, mida ei loeta tarvilikuks purustada. See on vale: üle kogu Venemaa sisendab vaimulikkond kõigile venelastele ja viimasel ajal veel iseäraliku pingutusega ainuüksi seda usku. Ühtki teist ei ole. Teise kohta kõneldakse ning kirjutatakse pealinnades, kuid sajamiljonilise rahva seas toimetatakse ja tuubitakse pähe vaid seda ning ei midagi rohkemat. Teisest kirikhärrad vestlevad, aga seda sisendavad nad kõikvõimalike meetoditega.

Kõik see ning isikute ja ikoonide ümmardamine on viidud sisse jumalasõnasse, katekismustesse; seda õpetatakse rahvale visalt teoreetiliselt ja sunnitakse kõigi pidulikkuse, sära, autoriteedi ja vägivalla vahenditega teda hüpnotiseerides sellesse praktiliselt uskuma ning kaitstakse tuliselt toda usku iga katse eest vabastada rahvas neist metsikuist ja tühipaljastest ebauskudest.

Minu silme all, nagu ma oma raamatus mainisin, olid Kristuse õpetus ja tema enda sõnad kurjale mittevastupanemisest paljude aastate kestel pilke- ning palaganinaljade objektiks, ning kirikhärrad mitte üksi ei vastustanud, vaid suisa ergutasid seda teotust; kuid proovige ainult öelda ebasünnis sõna kõlvatu iidoli kohta, mida purjus inimesed pühadust teotavalt kui Iverski82 jumalaema mööda Moskvat veavad, ning kostab nendesamuste kirikhärrade pahameeleoie. Kuulutatakse vaid ebajumalakummardamise välist kultust. Ja ärgu rääkigu, et üks ei sega teist, et „neidsinaseid asju tuleb teha, kuid teisi ei tohi jätta kõrvale“,83 et „kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke ja pidage, aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee“. (Mt 23:3)

See on öeldud variseride kohta, kes täitsid kõiki seaduseväliseid ettekirjutusi, ning seepärast käivad sõnad „kõike nüüd, mida nad iganes teile ütlevad, seda tehke“ armu ja headuse tegude kohta, kuid sõnad „aga ärge tehke nende tegusid mööda, sest nad räägivad küll, aga ise ei tee“ käivad kombetalituste sooritamise ja headuse tegude vahelejätmise kohta ning kannavad just äraspidist tähendust sellele, mida tihkavad tollele kirjakohale omistada kiriklased, tõlgitsedes nii, et kombetalitused on seatud pidamiseks. Välist kultust ning armu ja tõe teenimist on raske ühildada; suures osas üks välistab teist. Nii oli see variseridega, nii on see praegu kiriku kristlastega.

Kui inimene võib pääseda lunastuse, sakramentide, palvega, siis pole häid tegusid talle enam vaja.

Kas Mäejutlus või ususümbol – ei saa uskuda üht ega teist. Ja kirikhärrad valisid viimase: ususümbolit õpetatakse ja loetakse kirikuis kui palvet, aga Mäejutlus on välja jäetud isegi evangeeliumilugemistest kirikuis, nii et koguduse liikmed ei kuule seda kunagi, need päevad välja arvatud, mil loetakse ette kogu Evangeelium. Ja ei võigi olla teisiti: inimesed, kes usuvad kurja ja meelemõistuseta Jumalasse, kes needis ära inimsoo ja määras oma poja ohvriloomaks ning osa inimesi igavesse piinlemisse, ei saa uskuda armastuse Jumalasse. Inimene, kes usub jumalasse Kristusesse, kes tuleb oma au hiilguses kohut mõistma ja karistama nii elavaid kui ka surnuid, ei saa uskuda Kristusesse, kes käskis solvajale keerata teine põsk, mitte hukka mõista, andestada ja vaenlasi armastada. Inimene, kes usub vana testamendi ilmutatusse Jumalast ja Taaveti pühadusse, kes käsib surivoodil tappa teda sajatanud vanamehe, keda ta ise tappa ei suutnud, kuna oli seotud vandega (1 Ku 2:8), ning selletaolisi jälkusi, mida on tulvil vana testament, ei saa uskuda Kristuse kõlblasse seadusse. Inimene, kes usub kiriku õpetusse ja kuulutusse kristluse kokkusobimisest surmanuhtluse ja sõdadega, ei saa enam uskuda kõigi inimeste vendlusse.

Aga mis peamine, inimene, kes usub inimeste pääsemisse lunastusse või sakramentidesse uskumise kaudu, ei saa enam kogu oma jõudu panna Kristuse kõlbelise õpetuse elluviimisse.

Inimene, kellele kirik on selgeks õpetanud sellesinase teotava õpetuse, et inimene ei saa pääseda omal jõul, vaid et on teine abinõu, pöördub paratamatult selle abinõu poole, aga mitte oma jõu poole, millele, nagu teda veendakse, on patt loota. Igasugune kiriku õpetus ühes oma lunastuse ja sakramentidega välistab Kristuse õpetuse, seda enam siis õigeusu õpetus oma ebajumalakummardamisega.

„Kuid rahvas ise on alati nii uskunud, nagu usub praegu,“ öeldakse seepeale. „Kogu vene rahva ajalugu tõendab seda. Rahvast ei saa jätta ilma tema pärimusest.“ Just siin peitubki pettus. Rahvas tõepoolest tunnistas kunagi midagi sarnast sellega, mida praegu kirik tunnistab, kuigi kaugeltki mitte sedasama (rahva seas oli alati lisaks sellele metsikule kihule84 ikoonide, majavaimude, pühade kontide ja pärgade ning kaseokstega semikkide85 vastu ka kristluse sügav kõlbeline ja eluline mõistmine, mida pole kunagi olnud kogu kirikus, kuid mida võis kohata tema parimate esindajate juures); kuid rahvas, hoolimata kõigist takistustest, mille valitsus ja kirik talle ette veeretasid, on oma parimais esindajais juba ammugi selle toore mõistmise staadiumi läbi elanud, millest ta annab märku kõikjal isetärkavate ratsionalistlike sektidega – millest Venemaa praegu kobrutab ja millega kirikumehed nii edutult heitlevad. Rahvas liigub kristluse kõlbelise ja elulise külje teadvustamises edasi. Ja just siin ilmubki välja kirik mitte oma toetusavaldusega, vaid oma aja ära elanud paganluse pingsa juurutamisega selle kivistunud kujul, oma püüdlusega tõugata rahvas taas tollesse pimedusse, millest ta säärase jõupingutusega on välja rabelenud.

„Me ei õpeta rahvale midagi uut, vaid seda, millesse ta ise niigi usub, ainult täiuslikumal kujul,“ kõnelevad preestrid. See on sama, kui inimene seoks suureks kasvanud tibupoja kinni ja topiks tagasi munakoorde, millest too on välja tulnud.

Mind on sageli lömastanud see koomiline – kui selle tagajärjed vaid sedavõrd õudutekitavad poleks – tähelepanek, kuidas inimesed üksteise külge haakunult üksteist petavad ega suuda tollest nõiaringist välja murda.

Mõtlema hakkava vene inimese esimene küsimus, esimene kahtlus on küsimus ilmutatud ikoonidest ja, mis peamine, pühadest kontidest: kas on õige, et need ei kõdune ja neist sünnivad imed? Sajad ja tuhanded inimesed esitavad endile neid küsimusi ja kõhklevad nende lahendamisel peaasjalikult seepärast, et arhiereid, metropoliidid ja kõik kõrgelt seatud inimesed suudlevad pühi konte ja imettegevaid ikoone lugupidavalt. Küsides arhiereilt või kõrgelt seatud isikuilt, miks nad seda teevad, vastavad nad, et rahva jaoks, aga rahvas suudleb seepärast, et arhierei ja kõrgelt seatud isikud seda teevad.

Vene kiriku tegevus, vaatamata kogu sellele nüüdisaegsuse, harituse, vaimsuse välisele klantsile, mida tema liikmed praegu oma teostes, artikleis, vaimulikes žurnaalides ja jutlustes hakkavad omaks võtma, seisneb ainuüksi selles, et mitte ainult pidada rahvast säherduses toores ja metsikus ebajumalakummardamises, milles ta viibib, vaid kinnitada ja levitada veelgi ebausku ja religioosset harimatust, tõrjudes rahva seast välja temas iidolikummardamise kõrval eluneva kristluse elulise mõistmise.

Mäletan, kui olin kord Optina Pustõni kloostri raamatupoes tunnistajaks sellele, kuidas vanaldane mužikk valis oma haritud lapselapse tarbeks jumalikke raamatuid. Munk sokutas talle ette pühakusäilmete, tähtpäevade, ikoonide ilmumise kirjeldusi, psaltrit jms. Mina küsisin vanamehe käest, kas tal Evangeelium on olemas. Ei. „Andke talle venekeelne Evangeelium,“ ütlesin ma mungale. „See temasugusele ei sobi,“ andis munk mulle vastuse.

See ongi lühidalt meie kiriku tegevus.

Kuid see on nii vaid barbaarsel Venemaal, ütleb seepeale Euroopa või Ameerika lugeja. Ja selline arvamus ongi õige, kuid ainult sedavõrd, kuivõrd see hinnang käib valitsuse kohta, mis aitab kirikut tema uimastavas ja kõlbeliselt laostavas tegevuses Venemaal.

Tõsi, et kusagil Euroopas pole säherdust despootlikku valitsust, mis on sel määral kooskõlas valitseva kirikuga. Ja seepärast on võimu osalus rahva rikkumises Venemaal kõige tugevam; kuid pole tõsi, et vene kirik erineks oma mõjus rahvale millegagi mistahes teisest kirikust.

Kirikud on igal pool ühesugused, ja kui katoliku, anglikaani ja luteri kiriku käpa all pole säärast vagurat valitsust nagu Vene oma, siis ei lähtu see soovi puudumisest seesugust ära kasutada.

Ükski kirik, milline ta ka poleks – katoliku, anglikaani, luteri või presbüteri –, kuivõrd ta on kirik, ei saa jätta püüdlemata selle poole, kuhu vene kirikki, selle poole, et varjata Kristuse õpetuse tõelist mõtet ning asendada see oma õpetusega, mis millekski ei kohusta, välistada Kristuse õpetuse tõelise, tegusa mõistmise võimalikkus ja, mis peamine, õigustada rahva arvel ennast toitvate preestrite olemasolu.

Kas katoliiklus on talitanud ja talitab teisiti, keelates lugeda Evangeeliumi ja nõudes ilma igasuguse arutlemiseta kuulekust kiriku juhtkonna ja ilmeksimatu paavsti suhtes? Kas katoliiklus kuulutab midagi muud kui vene kirik? Seesama väline kultus, needsamused pühad kondid, imed ja raidkujud, imettegevad Notre-Dame’id ja protsessioonid. Needsamad ülepaisutatult ähmased hinnangud kristluse kohta raamatuis ja jutlustes, aga kui asi jõuab tegudeni, siis kõige toorema iidolikummardamise alalhoidmine.

Ja kas ei tehta sedasama anglikaanluses, luterluses, igat seltsi protestantluses, mis võtnud kiriku kuju? Needsamused nõuded koguduse jaoks uskuda IV sajandil välja öeldud ja meie aja inimeste jaoks igasuguse mõtte minetanud dogmadesse, needsamused nõuded kummardada ebajumalaid, kui mitte pühade kontide, ikoonidena, siis laupäeva pidamise ja piibli kirjatähena. Ikka seesama tegevus, mille sihiks varjata kristluse tõelisi nõudmisi ja seada nende asemele mitte millekski kohustav väline külg ja cant86, nagu inglased ilusasti piiritlevad seda tegevust, millele iseäranis nemad on allutatud. Protestantluses on too tegevus eriti märgatav seeläbi, et tol usutunnistusel pole isegi põlisuse ettekäänet. Ja kas mitte seesama ei sünni nüüdisaegses ärkamisliikumises – uuenenud kalvinismis, evangelismis, millest kasvas välja Päästearmee.

Nii ühesugused kui on kõigi kiriklike õpetuste väited Kristuse õpetuse suhtes, nii ühesugused on ka nende võtted.

Nende seisukord on seesugune, et nad ei saa jätta tegemata kõiki jõupingutusi selleks, et varjata Kristuse õpetust, mille nime nad kasutavad.

Kõigi kiriklike usutunnistuste mittevastavus Kristuse õpetusele on ju säärane, et tolle mittevastavuse varjamine inimeste eest nõuab erilisi pingutusi. Tegelikult tasub ainult süüvida olukorda, kus on iga meie aja täiskasvanu, mitte üksi õpetatud, vaid ka kõige lihtsam inimene, kes, olles kogunud enese jaoks kimpu õhus heljuvad mõisted geoloogiast, füüsikast, keemiast, kosmograafiast, ajaloost, pöördub esimest korda teadlikult nende, talle lapsepõlves kirikute poolt sisendatud ja ülalhoitud uskumuste juurde, et Jumal lõi maailma kuue päevaga, et valgus oli enne päikest, et Noa toppis kõik elajad oma laeva jms, et Jeesus on samuti Jumal-Poeg, kes enne seda kõik loonud, et too Jumal laskus maa peale Aadama patu pärast, et ta tõusis üles, läks taevasse, istub Isa paremal käel ja tuleb pilve peal maailma üle kohut mõistma jms.

Pole ju noil arusaamadel, mille töötasid välja IV sajandi inimesed ja mil oli tolle aja inimeste jaoks teatav mõte, mitte mingisugust tähendust meie aja inimeste jaoks. Meie aja inimesed võivad huultega korrata neid sõnu, kuid ei saa neid uskuda, sest noil sõnadel, et Jumal elab taevas, et taevas avanes ja hääl ütles sealt midagi, et Kristus tõusis üles ja lendas kuhugi taevasse ära ning tuleb uuesti kusagilt pilve peal jms, pole meie jaoks mõtet.

Inimene, kes pidas taevast lõplikuks, kindlaks võlviks, võis uskuda või mitte uskuda, et Jumal lõi taeva, et taevas avanes, et Kristus lendas ära taevasse, kuid meie jaoks pole neil sõnadel mingisugust tähendust. Meie aja inimesed võivad vaid uskuda, et sellesse on tarvis uskuda, mida nad ka teevad; kuid uskuda ei saa sellesse, mil puudub nende jaoks mõte.

Kui kõik need väljendused peavad kandma mõistukõnelist tähendust ja olema sümbolid, siis me teame, et esiteks pole kõik kiriklased selles ühte meelt, vaid vastupidi, enamik jääb kindlaks pühakirja mõistmisele otseses tähenduses, aga teiseks seda, et need tõlgendused on väga eripalgelised ega leia milleski kinnitust.

Kuid isegi kui inimene tahab sundida ennast uskuma kirikute õpetust, nagu seda jutlustatakse, siis üleüldine kirjaoskuse ning Evangeeliumi levimine ning erinevat usku inimeste isekeskis läbikäimine kujutab sellele uut ja veel äravõitmatumat takistust.

Maksab vaid meie aja inimesel osta kolme kopika eest Evangeelium ning lugeda üle Kristuse selged, ümberseletamatud sõnad Samaaria naisele selle kohta, et Isa ei vaja kummardajaid ei Jeruusalemmas ega ühel või teisel mäel, vaid kummardajaid vaimus ja tões,87 või sõnad sellest, et kristlane ei pea mitte pagana kombel palveldama templeis ja teiste nähes, vaid salaja, s.t oma kambris,88 või et Kristuse õpilane ei pea kedagi nimetama isaks ehk õpetajaks89 – maksab vaid üle lugeda need sõnad, veendumaks, et igasugustel vaimsetel karjastel, kes nimetavad ennast vastuoksa Kristuse õpetusele õpetajateks ning isekeskis vaidlevad, pole mingisugust autoriteeti ja et see, mida kiriklased meile õpetavad, pole kristlus. Kuid vähe sellest: kui meie aja inimene usuks ikkagi edasi imedesse ega loeks Evangeeliumi, siis üksi läbikäimine teist usutunnistust ja usku inimestega, mis saanud meie ajal sedavõrd hõlpsaks, sunnib inimest lööma kahtlema oma usu tõepärasuses. Hea oli inimesel, kes polnud näinud teisest usutunnistusest inimesi kui ta ise, uskuda, et tema usutunnistus üksi on tõeline; kuid tasub mõtleval inimesel ainult lävida, nagu see praegu lakkamatult sünnib, erinevate usutunnistuste – mis üksteist hukka mõistavad – ühtviisi nii heade kui ka halbade inimestega, et lüüa kõhklema enda tunnistatud usu tõepärasuses. Meie ajal võib vaid täiesti harimatu või religiooni poolt valgustatud eluküsimuste vastu täiesti ükskõikne inimene jääda kirikuusku.

Mäherdusi riukaid ja pingutusi läheb kirikul tarvis, et hoolimata kõigist neist usku lammutavaist tingimusist ehitada edasi kirikuid, pidada teenistusi, jutlusi, õpetada, pöörata usku ja, mis põhiline, teenida selle eest ilusat elatist nagu kõik need preestrid, pastorid, intendandid, superintendandid, abtid, arhidiakonid, piiskopid ja peapiiskopid.

On tarvis erilisi, üleloomulikke jõupingutusi. Ja seesinaseid ponnistusi kirikud ikka ja jälle teevadki. Meil Venemaal kasutatakse (peale kõige muu) lihtlabast, toorest kirikule kuuleka võimu vägivalda. Inimesi, kes taganevad välistest usuväljendustest ning selle teatavaks teevad, kas karistatakse otseselt või jäetakse ilma õigustest; aga inimesi, kes välistest usuvormidest kinni peavad, autasustatakse, neile antakse õigusi.

Nii toimivad õigeusu kirikud; kuid eranditult kõik kirikud kasutavad sel otstarbel kõiki vahendeid, millest peamine on see, mida nimetatakse hüpnotiseerimiseks.

Lastakse käiku kõik kunstid alates arhitektuurist ja lõpetades poeesiaga, et mõjustada inimeste hinge ja neid uimastada, ning too mõjustamine sünnib lakkamatult. Tarvidus inimesi hüpnotiseerivalt nende hullutamiseks mõjustada torkab iseäranis silma Päästearmee tegevuses, kus kasutatakse uusi, meile harjumuspäratuid meetodeid – pasunaid, trumme, laule, lippe, vormirõivaid, protsessioone, tantse, pisaraid ja draamavõtteid.

Kuid see rabab meid vaid seeläbi, et need on uued võtted; kas mitte vanad templite toimingud oma valgustuse, kulla, sära, küünalde, kooride, oreli, kellade, riisade, nutuste jutluste jms pole seesama?

Kuid kuitahes tõhus ka poleks hüpnoosi mõju, mitte selles ei seisne kirikute põhiline ja kõige hukatuslikum tegevus. Kirikute peamine ja kõige hukutavam tegevus on suunatud laste eksitamisele – nendesamade laste, kelle kohta Kristus sõnas, et häda sellele, kes ühegi neist väikseist kiusatusse saadab. Alates hetkest, mil lapses tärkab teadvus, hakatakse teda petma, pidulikkusega juurutama temas seda, mida juurutajad ise ei usu, kuni pettepilt kasvab harjumuse toel ühte lapse loomusega. Last tüssatakse püüdlikult elu kõige tähtsamas küsimuses ja kui pettepilt on juba sedavõrd tema eluga kokku kasvanud, et on raske tollest lahti rebida, siis avatakse lapse ees kogu teaduse ja tõeluse maailm, mis mingil viisil ei lähe kokku talle sisendatud uskumustega, jättes tema enese mureks tulla neis vastuoksustes toime, kuidas suudab.

Kui seada oma sihiks inimese segadusseajamine nii, et ta ei saaks terve mõistusega talle lapsepõlvest saati sisendatud kahest vastandlikust maailmavaatest välja rabeleda, siis ei ole võimalik mõelda välja midagi tõhusamat sellest, mida saadetakse korda iga noore inimese kallal, keda kasvatatakse meie niinimetatud kristlikus ühiskonnas.

Kohutav on see, mida teevad inimestega kirikud, kuid kui mõtelda ennast nende olukorda, siis ei saagi inimesed, kes kiriku institutsioone moodustavad, teisiti teotseda. Kirikute ees seisab dilemma: kas Mäejutlus või Nikaia ususümbol – üks välistab teise: kui inimene siiralt usub Mäejutlusesse, kaotab Nikaia ususümbol tema jaoks paratamatult mõtte ja tähenduse ning ühes sellega ka kirik ja tema esindajad; kui aga inimene usub Nikaia ususümbolisse, s.t kirikusse, s.t neisse, kes kutsuvad ennast selle esindajaiks, siis muutub Mäejutlus talle ülearuseks. Ja seepärast ei saagi kirikud jätta tegemata kõikvõimalikke pingutusi, ähmastamaks Mäejutluse mõtet ja köitmaks inimesi enda manu. Ainuüksi kirikute pingsa tegevuse tõttu selles suunas on kirikute mõju tänaseni püsinud. Katkestaks kirik kasvõi viivuks selle masside mõjustamise hüpnoosiga ja laste petmise, taipaksid inimesed Kristuse õpetust. Aga õpetuse mõistmine lammutab kiriku ja tema tähenduse. Ja seepärast ei katkesta kirikud silmapilgukski tegevust täiskasvanute hüpnotiseerimiseks ja laste petmiseks. Ning just selles seisnebki inimestele Kristuse õpetusest väärarusaama sisendavate kirikute tegevus ning peamine komistuskivi selle mõistmisel enamiku inimeste, niinimetatud usklike jaoks.