Читать книгу 61 tundi - Ли Чайлд - Страница 4

Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast kolm. Täpselt kuuskümmend üks tundi enne seda, kui see juhtus. Advokaat sõitis väravast sisse ja parkis auto tühjale kohale. Maapinnal oli värske tolline^[1.] lumekiht ja nii kulutas ta umbes minuti, et kingade kaitseks kalossid jalga panna. Seejärel astus ta välja, tõstis krae üles ja läks külastajate sissepääsu poole. Põhjast puhus vinge tuul. Õhk oli paks suurtest aeglaselt langevatest lumeräitsakatest. Kuuekümne miili^[2.] kaugusel oli torm. Raadio ainult sellest rääkiski.

Advokaat astus uksest sisse ja trampis lume jalgadelt maha. Järjekorda polnud. Täna polnud tavaline külastuspäev. Tema ees polnud midagi peale tühja ruumi, tühja läbivalgustusseadme ja metallidetektori ning sealsamas seisva kolme vangivalvuri, kellel polnud midagi teha. Mees noogutas neile, ehkki ta kedagi neist ei tundnud. Aga enda arvates oli ta nende leeris ja nemad tema leeris. Vangla oli kahepooluseline maailm. Sa oled kas luku taga või ei ole. Nemad ei olnud. Tema ei olnud.

Esialgu.

Ta võttis kõikuva virna otsast halli plastkasti ja asetas sinna kokku keeratud mantli. Tõmbas seljast ülikonnapintsaku, keeras sellegi kokku ja pani mantli peale. Vanglas oli palav. Odavam tuli põletada veidi rohkem kütteõli kui jagada kinnipeetavatele välja kaks rõivakomplekti, üks suveks ja teine talveks. Advokaat kuulis hääli, lööke vastu metalli ja betooni ning üksikuid hüüdeid ja röögatusi, ebamääraseid mõminaid ja muid ebasõbralikke helisid, mis käänulise koridore ja arvukaid suletud uksi läbides sumbusid.

Ta korjas püksitaskutest välja võtmed, rahakoti, mobiiltelefoni ja mündid ning asetas need pintsaku peale. Võttis halli plastkasti. Ei viinud seda läbivalgustusseadme lindile, vaid astus sellega üle toa seinas oleva väikese luugi juurde. Jäi sinna ootama, kuni üks vormiriietuses naine võttis kasti ja andis talle vastu numbriga žetooni.

Advokaat astus metallidetektori juurde. Kobas taskuid ja jäi ettepoole suunatud pilguga justkui ootama kutset edasi minna. Lennureisidel omandatud harjumus. Valvurid lasid tal seista minuti jagu: väikest kasvu tühjade kätega närviline särgiväel mees. Ei mingit dokumendimappi. Ega märkmikku. Isegi mitte pastakat. Ta polnud tulnud siia nõu andma. Ta oli siin, et saada nõuandeid. Mitte et rääkida, vaid kuulata, ja ta teadis surmkindlalt, et ei pane silpigi kuuldust kunagi paberile.

Valvurid viipasid, et ta astuks läbi raami. Süttis roheline tuluke ja mingit helisignaali ei järgnenud, aga esimene valvur kontrollis ta siiski metallidetektoriga üle ja teine kobas kätega ülalt alla läbi. Kolmas juhatas ta edasi hoone sügavusse läbi uste, mis olid ehitatud nii, et ei avanenud kunagi enne, kui eelmine ja järgmine olid suletud, ümber järskude nurkade, mis olid mõeldud aeglustama jooksva inimese liikumiskiirust, ning mööda rohekast klaasist akendest, mille taga olid valvsad näod.

Fuajee oli ametliku moega, linoleum põrandal, rahavärvi roheline värv seintel ja päevavalguslambid laes. Ja fuajee oli ühenduses välismaailmaga, kust tuli sisse külma õhu pahvakuid, kui uks avati, põrandal aga võis näha soolarante ja sulanud lume loike. Päris vangla oli hoopis teistsugune. Siin polnud välismaailmaga mingit ühendust. Ei mingit taevast ega tuuleõhku. Ei mingit sisekujunduse katsetki. Kõikjal paljas betoon, mis oli juba jõudnud määrduda kohtades, kus käised või õlad seda puudutasid, aga ikka veel heledam ja tolmusem seal, kus seda keegi ei puudutanud. Põrandal hall värv nagu mõne autohullu garaažis. Advokaadi kalossid kriuksusid sellel.

Siin oli neli vestlustuba. Kõik need kujutasid enesest akendeta betoonkuupi, mida poolitas seinast seina ulatuv lauakõrgune lett ja selle kohal olev turvaklaas. Leti kohal laes põlesid võretatud lambid. Lettki oli valatud betoonist. Raketiseks kasutatud laudade jäljed olid ikka veel selgesti nähtavad. Turvaklaas oli paks ja kergelt rohekas ning koosnes kolmest paneelist, mille vahele jäi rääkimist võimaldav vahe. Keskmise paneeli alaäärde oli lõigatud avaus dokumentide jaoks. Nagu pangas. Mõlemal pool barjääri oli oma tool ja oma uks. Täiuslik sümmeetria. Advokaadid sisenesid ühest uksest ja vangid teisest. Hiljem lahkuti tuldud teed, kumbki eri suunas.

Valvur avas koridoripoolse ukse ja astus jardi^[3.] võrra ruumi sisse, et vaadata, kas kõik on ikka nii, nagu peab olema. Tõmbus siis kõrvale ja lasi advokaadi sisse. Advokaat astus tuppa ja ootas, kuni valvur sulgeb tema taga ukse ning jätab ta üksi. Võttis seejärel istet ja vaatas kella. Ta oli hilinenud kaheksa minutit. Halva ilma tõttu oli tulnud sõita aeglaselt. Tavaliselt oleks ta kohtumisele hilinemist pidanud ebaprofessionaalseks ja lugupidamatuseks. Kohtumised vanglas olid aga midagi muud. Aeg ei tähendanud vangidele midagi.

Veel kaheksa minuti pärast avanes teine uks teisel pool klaasi. Teine valvur astus sisse, vaatas ringi, astus kõrvale ja sisenes vang. Advokaadi klient. Mees oli valgenahaline ja määratult paks, lausa rasvane ja täiesti kiilas. Seljas oli tal oranž vangiriietus. Ümber tema randmete, vöökoha ja pahkluude olid ahelad, mis mõjusid habraste ehteasjadena. Mehe pilk oli tönts, näoilme alistunud ja mõttelage, suu aga liikus pisut, otsekui püüaks lihtsameelne inimene meeles pidada mingit keerulist infot.

Uks klaasitaguses seinas sulgus.

Vang võttis istet.

Advokaat nihutas oma tooli letile lähemale.

Vang tegi sedasama.

Sümmeetria.

Advokaat sõnas: „Vabandust, et hilinesin.”

Vang ei vastanud.

Advokaat küsis: „Kuidas teil läheb?”

Vang ei vastanud. Advokaat jäi vait. Ruumis oli palav. Minut hiljem hakkas vang rääkima, tsiteerides lehekülgi ja lauseid instruktsioonidest ja paragrahvidest, mida ta peast mäletas. Aeg-ajalt ütles advokaat vahele: „Veidi aeglasemalt!” ja iga kord tegi mees pausi ja ootas ning jätkas siis, alustades viimase lause algusest samas tempos ja sama ühetooniliselt. Tundus, et muudmoodi mõtteid vahetada ta ei oska.

Advokaadil oli enda arvates päris hea mälu, iseäranis üksikasjade peale nagu enamikul advokaatidest, aga ta pidi end kõvasti pingutama, sest koondades tähelepanu kõige meelde jätmisele, oli tal raskem saadavate juhtnööride sisu mõista. Sellest hoolimata suutis ta kusagil ajusopis kokku lugeda neliteist kuritegelikku ettepanekut, enne kui vang viimaks lõpetas ja tagasi toolileenile nõjatus.

Advokaat ei kostnud midagi.

Vang küsis: „Kas saite kõigest aru?”

Advokaat noogutas ja vang jäi vait nagu tuim lehm. Või lõpmatult kannatlik eesel. Aeg ei tähenda vangidele midagi. Iseäranis sellistele, nagu see siin. Advokaat lükkas oma tooli tahapoole ja tõusis. Tema uks polnud lukus ja ta astus koridori.

Kell oli viie minuti pärast neli.

Veel kuuskümmend tundi.

Advokaat leidis sama valvuri end ootamast. Kahe minuti pärast oli ta juba tagasi parklas. Ta oli täielikult riides ja asjad tagasi taskutes, kõik rahustavalt kaalukad ja omal kohal nagu tavaliselt. Nüüd oli lumesadu tihedam, õhk külmem ja tuul tugevam. Juba hämardus, kiiresti ja varakult. Advokaat istus hetke, istmesoojendus ja mootor töötasid ning kojamehed pühkisid lumehelbeid tuuleklaasil vasakule ja paremale. Võttis siis paigalt ja tegi laia aeglase pöörde, nii et rehvid krudisesid värskelt sadanud lumel ja esilaternad lõikasid valgesse lumekeerisesse laia valguskaare. Suundus väljapääsu poole, kus oli võretatud värav, ootas seal, kuni autot kontrolliti, ja pööras siis pikale sirgele teele, mis viis läbi linna otse suurele autoteele.

Neliteist kuritegelikku ettepanekut. Neliteist tegelikku kuritegu, kui ta annab need ettepanekud edasi, ja siis tehakse need ka kindlasti teoks. Õigemini viisteist kuritegu, sest temast endast saab siis kaassüüdlane. Või siis kakskümmend kaheksa kuritegu, kui süüdistaja otsustab käsitleda iga juhtumit omaette, mida ta võib kasvõi lõbu pärast endale lubada. Või siis, et võita rohkem kuulsust. Kakskümmend kaheksa eri teed jääda häbisse, kaotada au ja advokaadikutse ning saada kaela süüdimõistmine kohtus ja vangipõli. Peaaegu kindlasti eluaegne vangipõli – ning sedagi pärast kokkuleppemenetlust –, kui arvestada, missugune on üks kuritegu neist neljateistkümnest. Mis siis saab, kui kokkuleppele ei jõuta, oleks kole mõeldagi.

Advokaat ületas mitmetasandilise ristmiku ja jõudis kõige aeglasemale sõidurajale. Kogu ümbrus oli hilisel pärastlõunal langevast lumest hall. Liiklus oli üsna hõre. Ainult üksikud sõidu- ja veoautod liikusid temaga samas suunas, mõned neist kiiremini ja mõned aeglasemalt, teisel pool eraldusriba tuli vastu samuti üksikuid sõidu- ja veoautosid. Mees roolis ühe käega, teisega kobas istmel ja leidis mobiiltelefoni. Ja kaalus seda käes. Tal oli kolm valikuvõimalust. Esiteks, mitte midagi teha. Teiseks, helistada numbril, millele oli kästud helistada. Kolmandaks, helistada numbril, millele ta tegelikult peaks helistama ja mis antud juhul oli 911, ning kiiresti ka kohalikku politseijaoskonda, liikluspolitseile, maakonna šerifitele ja advokatuuri ning seejärel oma advokaadile.

Mees valis teise võimaluse, nii nagu ta oligi arvanud. Esimene võimalus poleks teda kuhugi viinud, aga veidi hiljem oleks keegi ta üles otsinud. Kolmas valik oleks tähendanud aeglast surma ja sellele oleks kindlasti eelnenud tunde või koguni päevi kestev piinarikas agoonia. Tema aga oli väikest kasvu närviline mees. Mitte mingi kangelane.

Advokaat valis numbri, mis talle oli antud.

Ta kontrollis seda kaks korda ja vajutas siis rohelist nuppu. Tõstis telefoni kõrva juurde, mis mõneski osariigis oleks tähendanud juba kahekümne üheksandat kuritegu.

Mitte aga Lõuna-Dakotas.

Veel mitte.

Seegi väike lohutus.

Häält, mis vastas, oli advokaat varem neli korda kuulnud. Räme ja karune ning selles aimus mingit toorest loomalikku ähvardust. Hääl, mis advokaadi meelest kuulus täiesti teise maailma. Hääl lausus: „Lase tulla, semu!”, milles oli tunda muiet ja kurja rõõmu, justkui naudiks kõneleja oma absoluutset võimu ja voli ning advokaadi ebalust, hirmu ja vastikustunnet.

Advokaat neelatas korra ja hakkas rääkima, lugedes üles kõik loetelud ja juhtnöörid ning laused ja paragrahvid peaaegu täpselt nii, nagu need talle öeldi. Ta hakkas rääkima seitse miili ja seitse minutit enne maanteesilda. See sild ei sarnanenud üldse sillaga. Tee jätkus täpselt senisel tasapinnal, aga maapind ümberringi vajus üha madalamale, moodustades laia jõeoru. Jõeorg oli suurema osa aastast kuiv, aga kevadise suurvee ajal võisid siin tormitseda vahused vood. Tee ehitajad olid surunud oru kitsasse lõiku ja paigaldanud teetammi alla nelikümmend hiiglaslikku betoontoru, et teetammi igal aastal ära ei uhutaks. See süsteem töötas kevaditi hästi. Sellel oli ainult üks puudus, mis ilmnes talvel. Seepärast olid ehitajad paigutanud mõlema sõidusuuna ette hoiatussildid. Siltidel oli kiri: Silla pind jäätub enne kui teepind.

Advokaat sõitis ja rääkis. Seitse minutit kestnud monoloogi järel jõudis ta neljateistkümnest ettepanekust ilmselgelt kõige jõhkrama ja kõige erakordsema juurde. Ta rääkis sellest telefoni täpselt samuti, nagu oli kuulnud seda räägitavat vanglas, neutraalselt ja emotsioonideta. Räme hääl telefoniliini teises otsas puhkes naerma. Advokaati läbis värin. Sõna otseses mõttes kusagil sügaval hakkas tekkima mingi vapustusspasm. See pani tema õlad märgatavalt judisema ja jõudis ka telefonini kõrva ääres.

Ning pani värahtama ka rooli hoidva käe.

Auto esirattad läksid jäätunud sillakattel libisemisse ja mees püüdis seda kohmakalt takistada, aga tagarattad libisesid teisele poole ning sõiduk hakkas külgsuunas kahele poole visklema, korra, teise, kolmanda. Auto libises üle kolme sõiduraja. Mees nägi läbi langeva lume vastassuunast lähenevat bussi. Buss oli valge. Ja hiigelsuur. Ning liikus kiiresti. Buss liikus otse tema poole. Kuklatunne ütles mehele, et kokkupõrge on vältimatu. Aju teine osa aga kinnitas, et ei, ruumi ja aega on küllalt ning tema ja vastassuunas sõitvate autode vahel on suvel muruga kaetud eraldusriba ja kaks tugevat metallbarjääri. Mees hammustas huulde, tema haare roolil lõdvenes, ta ajas end sirgu ja buss kihutaski mööda täpselt paralleelselt temaga ja kahekümne jala kaugusel.

Advokaat tõmbas sügavalt hinge.

Hääl telefonis küsis: „Mis on?”

Advokaat vastas: „Hakkasin libisema.”

Hääl käsutas: „Räägi lõpuni, jobu.”

Advokaat neelatas veel kord ja jätkas juttu viimase lause algusest.

Vastassuunas sõitvat valget bussi juhtiv mees oli kakskümmend aastat seda tööd teinud. Oma kitsa eriala tegijate ringis oli ta nii tubli, kui üldse olla saab. Tal oli asjakohane juhiluba, ta oli hästi välja õpetatud ja väga kogenud. Ta polnud enam noor, aga mitte veel vana. Vaimselt ja kehaliselt oli ta tavalise terve mõistusega küpse inimese tasemel ja oma võimete tipus. Ta ei olnud ajagraafikust maha jäänud. Ta ei kiirustanud. Ta polnud purjus. Ta ei olnud mures.

Aga ta oli väsinud.

Ta oli üksisilmi vaadanud ilmetusse lumelaama suurema osa viimasest kahest tunnist. Ta nägi eespool paarisaja jardi kaugusel libisema hakanud sõiduautot. Nägi, kuidas see kihutab diagonaalis üle tee otse tema poole. Väsimuse tõttu viivitas ta hetke. Siis aga reageeris tema väsinud keha üle. Ta pööras järsult rooli, et püüda kokkupõrget ära hoida. Liiga palju ja liiga hilja. Ja pealegi ilmaaegu. Libisev sõiduauto võttis õige suuna ja oli möödas veel enne, kui bussi esirattad suunda muutsid. Või püüdsid muuta. Rattad jõudsid silla jäätunud pinnale just siis, kui neid pöörati. Rattad kaotasid kontakti teega ja läksid libisema. Bussi kogu raskus oli selle tagaosas. Suur rauast valatud mootoriplokk. Veetank. Tualettruum. Tagaosa oli justkui pendli raskem osa ja kippus esiosast ettepoole, aga ei jõudnud kuigi kaugele. See jõudis kalduda kõrvale kõigest paar saatuslikku kraadi. Bussijuht tegi kõik õigesti. Püüdis külglibisemist lõpetada. Rool tundus aga pöörates sulgkerge ja esirattad olid kaotanud teepinnaga vajaliku kontakti. Buss ei reageerinud roolile. Sõiduki tagaosa läks õigesse asendisse, aga libises siis teisele poole.

Bussijuht võitles kogu jõust kolmsada jardi. Kaksteist pikka sekundit. Need tundusid küll nagu kaksteist pikka tundi. Juht pööras suurt plastist rooliratast kiiresti vasakule, siis paremale, püüdes külglibisemist peatada ja takistada seda suurenemast. Paraku see ikkagi suurenes. Pendli raske tagaosa paiskus ühele poole, seejärel teisele poole. Pehmed vedrud suruti kokku ja ajasid end siis jälle sirgu. Pikk bussikere kõikus ja õõtsus. Bussi tagaosa libises nelikümmend viis kraadi vasakule, kohe aga nelikümmend viis kraadi paremale. Silla pind jäätub enne kui teepind. Buss jõudis üle viimase betoontoru ja esirattad said teepinnaga jälle kontakti. Aga nad said kontakti hetkel, kui olid pööratud diagonaalselt teeperve poole. Kogu buss pöördus selles suunas vastavalt esirataste seisule, sest need kuulasid nüüd jälle äkitselt rooli. Juht pidurdas järsult. Rataste ette kuhjus värsket lund. Buss võttis uue suuna. Ja aeglustas sõitu.

Paraku mitte küllaldaselt.

Esirattad sõitsid üle teekatte serva, üle teepeenra ja prantsatasid üle ääre madalasse kraavi, mis oli täis lund ja külmunud pori. Põhi kraapis kolinal teekatte serva kümne jala võrra, kuni viimaks hoog rauges. Buss jäi seisma tee suhtes nurga all, kergelt kaldu, esiosa kolmandiku jagu kraavis, tagumine kaks kolmandikku ikka veel teepeenral, mootoriosa aga ulatumas äärmisele sõidurajale. Esirattad rippusid alla nii madalale kui võimalik. Mootor oli seiskunud ja polnud kuulda muid helisid kui lund puudutavatest kuumadest osadest tekkiv sisin, õhkpiduritest vaikselt väljuv õhk ja sõitjate karjed, mis kõik asendus peagi täieliku vaikusega.

Sõitjad moodustasid ühtse seltskonna, välja arvatud üks inimene. Kakskümmend hallipäist vanainimest ja üks noorem mees bussis, kuhu mahtus nelikümmend inimest. Kaksteist vanurit olid lesknaised. Ülejäänud kaheksa moodustasid neli abielupaari. Kõik nad olid Seattle’ist. Tegu oli ühe koguduse kultuurireisil olevate liikmetega. Nad olid käinud vaatamas seriaali „Väike maja preerias” tegevuspaika. Praegu olid nad pikal teel läände Mount Rushmore’i. Oli kavas ära käia Ameerika Ühendriikide geograafilises keskpunktis. Ja möödaminnes vaadata ka rahvusparke ja rohumaid. Kena reisiplaan, aga teoks tehtud valel ajal. Lõuna-Dakota talvine ilm polnud just kuulus külalislahkuse poolest. Viiskümmend protsenti sõidukuludest oli läinud piletitele, ehkki piletid olid odavad.

Teistest erinev sõitja oli seltskonna kõige nooremast liikmest vähemalt kolmkümmend aastat noorem mees. Ta istus üksi kolm istmerida tagapool viimastest vanuritest. Teised pidasid teda omamoodi bussijäneseks. Mees oli tulnud bussi alles samal päeval, veidi ida pool Cavouri nime kandvas linnas tehtud puhkepeatuse ajal. Pärast väikest maja preerias, aga enne Dakotalandi muuseumi. Mingit selgitust keegi ei andnud. Mees lihtsalt ronis bussi. Mõned olid näinud teda enne bussijuhiga rääkimas. Üks inimene väitis, et mingi rahasumma oli omanikku vahetanud. Keegi ei osanud arvata, mida sellest mõelda. Kui ta maksis sõidu eest, oli ta rohkem nagu reisija ja mitte jänes. Nagu hääletaja, aga mitte päris sedagi.

Aga igal juhul peeti teda küllalt kenaks inimeseks. Ta käitus vaikselt ja viisakalt. Oli terve jala võrra pikem kui ükskõik kes teistest sõitjatest ja ilmselgelt väga tugev. Mitte küll nägus nagu mõni filmitäht, aga mitte ka inetu. Võib-olla nagu äsja spordiga lõpparve teinud sportlane. Vahest oligi jalgpallur. Riides mitte just kõige paremini. Tal oli purjeriidest jaki all kortsus särk, mida ta kandis pükste peal. Mehel ei olnud mingit kompsu, mis tundus imelik. Aga kokkuvõttes ei häirinud niisugune mees bussis kedagi, eriti kuna ta näis täiesti tsiviliseeritud inimesena, kes ei ohusta kedagi. Ähvardav käitumine nii suurelt mehelt olnuks inetu. Viisakas käitumine aga mõjus päris meeldivalt. Mõned söakamad vanemad naised olid üritanud temaga isegi juttu teha. Paraku tõrjus mees kõik niisugused katsed. Ta magas suurema osa sõiduajast ja kõik tema vastused katsetele kõnelust alustada olid seni olnud väga viisakad, aga lühikesed ning täiesti sisutud.

Aga vähemalt tema nimi oli teada. Üks seltskonna meestest oli vahekäiku mööda taha tualetti minnes ennast esitlenud. Pikka kasvu võõras vaatas talle oma istmelt otsa ja ootas hetke, justkui kaaludes vastuse plusse ja miinuseid. Võttis siis pakutud käe vastu ja lausus: „Jack Reacher.”

1 1 toll – 2,54 cm. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 1 miil – 1609 m. [ ↵ ]

3 1 jard – 91,4 cm. [ ↵ ]