Читать книгу 61 tundi - Ли Чайлд - Страница 5

Reacher ärkas, kui ta libisemise hoo tõttu peaga vastu akent paiskus. Talle oli otsekohe selge, kus ta on. Bussis. Järgmised sekundi murdosad kulusid väljavaadete hindamisele. Lumi, jää, mõistlik kiirus, mitte kuigi tihe liiklus. Põrutame kas vastu sõidusuundi eraldavat barjääri või sõidame teelt välja. Halvimal juhul läheme ümber. Tema poolest olgu nii. Aga mitte eespool istuvate vanurite poolest. Aga arvatavasti jääme ellu. Rohkem tegi muret see, mis edasi juhtub. Kakskümmend üdini vapustatud vanainimest, võib-olla vigastusi, haavu, muljumisi, murtud ninaluid, ja seda miilide kaugusel asulatest kusagil hoogu koguva tormi võimuses.

Mitte just paljutõotav.

Järgmised üksteist ja pool sekundit kulutas Reacher enda kinnihoidmisele, pannes vastu libisemisest tekkinud jõududele. Ta istus kõige tagumisel istmel ja sai seega kõige rohkem raputada. Eespool istujad pääsesid kergemini, aga nad olid palju nõrgemad. Reacher nägi, kuidas nende pead küljelt küljele kõiguvad. Ta nägi tahavaatepeeglis bussijuhi nägu. Mees ei kaotanud pead. Pole paha. Aga ta jääb kaotajaks. See luksusbuss oli väga kohmakas sõiduvahend. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Reacher oli olnud Marshallis Minnesota osariigis mitte kuigi tähtsal põhjusel ja saanud hääletades kaassõitjaks mehele, kes sõitis lääne poole Huronisse Lõuna-Dakota osariigis, aga ei saanud mingil isiklikul põhjusel teda teekonna lõpp-punkti kaasa võtta ja pani ta maha ühes puhkepeatuses Cavouri lähedal. Mis tundus esialgu olevat üsnagi halb õnn, sest Cavouri asula polnud just koht, mida läbis tihe liiklus. Aga juba pärast kaht tassi kohvi oli sinna veerenud neljakümnekohaline valge luksusbuss, kust väljus kõigest kakskümmend inimest, mis tähendas, et seal peab olema küllalt vabu kohti. Bussijuht tundus olevat otsekohene vend ja nii pöördus Reacher tema poole päris otsekohesel viisil. Kakskümmend kulli sõidu eest Rapid Citysse? Mees küsis nelikümmend, aga leppis kolmekümnega ja nii ronis Reacher bussi ning veetis kogu päeva vägagi mõnusalt. Paraku tagasid selle mõnusa olemise pehmed vedrud ja kerge rool, millest antud hetkel polnud kahjuks suuremat kasu.

Seitse sekundit hiljem oli Reacher juba optimistlikum. Kui jalg gaasipedaali ei vajuta, siis bussi kiirus väheneb. Esialgu ta seda veel ei tunnetanud, aga nii pidi see olema. Lihtne füüsika. Newtoni inertsiseadus. Kuni neid ei taba mõni teine sõiduk, vänderdavad nad siiasinna ja jäävad lõpuks seisma, võib-olla külg ees, võib-olla koguni otsaga vales suunas, aga ikkagi ratastel ja sõiduvõimelisena. Siis tundis ta, et esirattad on jälle teega kontaktis ja viivad bussi otsejoones teelt välja. Mis polnud küll hea. Bussijuht pidurdas tugevasti kogu aja, kui nad kriuksudes ja mürisedes edasi liikusid ning lõpuks poolenisti teel ja poolenisti teelt väljas peatusid, mis polnud lõppkokkuvõttes ju paha, kui mitte arvestada seda, et nad kõõluvad nüüd kusagil teepeenra serval. See polnud küll hea ja pealegi oli kõik äkitselt vaikne, justkui oleks buss surnud ning see polnud kohe kindlasti hea.

Reacher heitis pilgu taha ega näinud mingeid lähenevaid tulesid. Vähemalt mitte kohe. Ta tõusis, läks etteotsa ja nägi ees tasast maapinda, mis oli kaetud valge lumega. Ei mingeid kive. Ega teetammi. Mistõttu pole raskuskeskme muutusest mingit ohtu. Niisiis läks ta tahapoole ja asus vanainimesi veenma liikuma bussi eesossa. Seda juhuks, kui mõni kaheksateistteljeline veok peaks neile otsa sõitma – siis lõikab see bussi tagumise osa maha, tapmata sealjuures kedagi. Paraku olid vanurid kohkunud ega tahtnud kuhugi minna. Nad lihtsalt jäid istuma sinna, kus olid. Reacher läks tagasi etteotsa. Bussijuht istus liikumatult oma istmel, tema silmad pilkusid ja ta neelatas, otsekui püüaks adrenaliinitõusu leevendada.

Reacher ütles juhile: „Hästi tehtud, sõber.”

Mees noogutas. „Aitäh.”

Reacher küsis: „Kas saad meid siit kraavist välja?”

„Ei tea.”

„Püüa arvata.”

„Tõenäoliselt mitte.”

Reacher kostis: „Kas sul signaaltõrvikuid on?”

„Mida?”

„Signaaltõrvikuid. Bussi tagaosa ulatub sõidurajale.”

Mees ei vastanud kohe midagi. Oli vist uimane. Kummardus siis allapoole ja avas oma jalgade juures oleva panipaiga ning võttis sealt kolm signaaltõrvikut, kolm papist punast toru, millel oli otsas terav metallora. Reacher võttis need vastu ja küsis: „Kas esmaabipakk on olemas?”

Mees noogutas jälle.

Reacher lausus: „Võta välja ja kontrolli, kas kellelgi on haavu või marrastusi. Julgusta neid tulema ettepoole nii kaugele, kui saab. Parem, kui kõik oleks vahekäigus. Kui meile otsa sõidetakse, siis just tagant.”

Bussijuht noogutas kolmandat korda, raputas ennast korraks nagu koer ning läks liikvele. Võttis teisest panipaigast esmaabipaki ja ajas end istmelt üles.

Reacher pidas ta kinni. „Ava enne uks.”

Mees vajutas nuppu ja uks avanes sisinal. Külm õhk tungis vihinal sisse koos tiheda lumepahvakuga. Nagu korraliku tuisu ajal. Reacher lausus: „Pane minu järel uks kinni. Peab sooja hoidma.”

Hüppas siis alla kraavi ning kahlas läbi lume ja pori teepeenrale. Asfaldile jõudnud, jooksis ta sõiduki tagumise nurga juurde. Tuul peksis lund näkku. Püüdes aimata sõiduradade tähistust, jooksis ta kolmkümmend sammu tagasi sinnapoole, kust nad olid tulnud. Seal oli lauge kurv. Kolmkümmend sammu, kolmkümmend jardi. Üheksakümmend jalga.^[1.] Küllalt, kui kiirus on kaheksakümmend kaheksa. Kiirus kaheksakümmend kaheksa jalga sekundis on sama, mis kuuskümmend miili tunnis, ja leidub küllalt hulle, kes kihutavad kuuekümnega isegi lumetormis. Reacher kummardus ja torkas signaaltõrviku teraviku lumme. Kärtspunane tuli süttis automaatselt ja jäi heledalt särama. Reacher jooksis kurvis järgmised kolmkümmend sammu. Pani kohale järgmise signaaltõrviku. Jooksis veel kolmkümmend sammu ja seadis üles kolmanda tõrviku, et hoiatussüsteem oleks täielik: kolm sekundit, kaks, üks ja liiguta nüüd ennast kähku.

Reacher jooksis tagasi, ukerdas jälle läbi kraavi ja tagus uksele, kuni bussijuht katkestas oma samariitlasetöö ja selle avas. Reacher ronis tagasi sisse, tuues endaga kaasa lumepahvaka. Ta oli juba jõudnud kõvasti külma saada. Nägu oli tuim. Jalad külmetasid. Ja ka bussis oli juba jahedam. Kõik ühe külje aknad olid kaetud kleepuva valge kihiga. Reacher tähendas: „Peaksime mootori käima panema. Et küte töötaks.”

Juht vastas: „Ei saa. Kütusejuhe on nähtavasti katki. Sealt, kus põhi vastu maad käis.”

Reacher arvas: „Ma ei tundnud mingit lõhna, kui väljas olin.”

„Ma ei tohi riskida. Praegu on kõik elus. Ma ei taha, et nad elusalt ära põlevad.”

„Tahad neil lasta selle asemel surnuks külmuda?”

„Võtke esmaabi enda hooleks. Ma katsun mõnda kohta helistada.”

Reacher liikuski tahapoole ja asus vanureid üle vaatama. Bussijuht oli jõudnud kaks esimest rida üle käia, see oli selge. Kõigil neljal aknapoolsel reisijal olid klaasi ümbritseva metalläärise tekitatud haavadel plaastrid. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Parem väljavaade, aga suurem risk. Ühel naisel oli näo vahekäigupoolsel küljel teine plaaster, arvatavasti oli seda kohta tabanud tema abikaasa pea, kui neid nagu kaltsunukke pillutati.

Esimene luumurd oli kolmandas reas. Habras, lindu meenutav vanaproua. Ta oli kukkunud paremale, kui buss muutis suunda ja järsult vasakule pöördus. Naine oli lennanud õlaga tugevasti vastu akent. Löögi tagajärjel murdus rangluu. Reacher taipas seda juba sellest, kuidas naine üht kätt teisega hoidis. Ta pöördus naise poole: „Proua, kas ma tohin seda vaadata?”

Naine vastas: „Te ei ole arst.”

„Ma olen sõjaväes mõningase väljaõppe saanud.”

„Kas te olete meedik?”

„Olin sõjaväepolitseinik. Me saame ka meditsiinikoolitust.”

„Mul on külm.”

„See on šokist,” selgitas Reacher. „Ja väljas sajab lund.”

Naine pöördus ülakehaga Reacheri poole. See oli nõusolek. Reacher kompis sõrmeotstega läbi pluusi naise rangluud. Luu oli peenike nagu pliiats. See oli murdunud pooleks täpselt keskelt. Puhas murd. Mitte liitmurd.

Naine küsis: „Kas asi on halb?”

„Päris hea,” arvas Reacher. „Luu tegi oma töö ära. See on nagu automaatlüliti. See murdub nii, et teie õlg ja kael jäävad paika. See paraneb kiiresti ja kergesti.”

„Eks ma pean haiglasse minema.”

Reacher noogutas. „Me viime teid sinna.”

Ta läks edasi. Neljandas reas oli randmenihestus ja viiendas randmeluumurd. Lisaks kokku kolmteist haava, palju väiksemaid marrastusi ja hulk šokireaktsioone.

Temperatuur langes kiiresti.

Reacher nägi läbi tagumise külgakna signaaltõrvikuid. Need põlesid veel – kolm lumekeeristes selgesti nähtavat punast tulekera. Ei ühtki lähenevat tuld. Mitte ühtki. Liiklus seisab. Reacher läks pead kummargil hoides mööda vahekäiku ettepoole bussijuhi juurde. Mees oli oma istmel, sisselülitatud mobiiltelefon paremas käes, pilk suunatud kuhugi läbi tuuleklaasi, vasaku käe sõrmed roolirattale trummeldamas.

Mees sõnas: „Meil on probleem.”

„Mis probleem?”

„Helistasin 911. Kiirtee patrullid on kõik kas kuuekümne miili kaugusel põhja pool või kuuekümne miili kaugusel ida pool. Tõusmas on kaks suurt tormi. Üks Kanadast, teine Suure järvistu poolt. Need teevad igasugust pahandust. Kõik puksiirveokid on saadetud sinna. Neil on seal sadakonna autoga ahelkokkupõrked. See maantee siin on meist tagapool suletud. Ja eespool ka suletud.”

Liiklust ei ole.

„Kus me oleme?”

„Lõuna-Dakotas.”

„Seda ma tean.”

„Siis teate ka, mida ma silmas pean. Kui me ei ole Sioux Fallsis või Rapid Citys, siis oleme keset tühjust. Ja me ei ole Sioux Fallsis või Rapid Citys.”

„Kusagil me peame ju olema.”

„GPS näitab üht linna läheduses. Selle nimi on Bolton. Võibolla kahekümne miili kaugusel. Aga linn on väike. Kõigest üks punkt kaardil.”

„Äkki saad kutsuda asendusbussi?”

„Ma olen Seattle’ist. Saaks võib-olla neli päeva pärast lumesaju lõppu.”

„Kas Boltonis on politseijaoskond?”

„Olen just praegu kõneootel.”

„Vahest on neil mõni puksiirveok.”

„Kindla peale on. Vähemalt üks. Näiteks bensiinijamas, aga see kõlbab vedama rikkis pooletonnist veokit. Niisuguse jaoks nagu meil see ei kõlba.”

„Ehk on neil mõni traktor?”

„Neidki oleks vaja umbes kaheksa. Ja mõned toekad trossid.”

„Võib-olla on neil koolibuss. Võiks sinna ümber istuda.”

„Kiirtee politsei ei jäta meid hätta. Nad tulevad ka siia.”

Reacher küsis: „Mis su nimi on?”

„Jay Knox.”

„On vaja kaugemale mõelda, härra Knox. Kiirtee politsei tuleks parimal juhul tunni aja pärast. Praeguse ilmaga kahe tunni pärast. Kolme tunni pärast, kui arvestada kõike seda, millega neil tuleb tegemist teha. Seega peame ise hakkama liigutama, sest umbes tunni aja pärast on siin bussis sama külm kui jääkapis. On karta, et kahe tunni pärast viskab mõni kõbi juba vedru välja. Võib-olla isegi varem.”

„Mida te siis pakute?”

Reacher pidi just vastama, kui Knoxi telefon helises. Mees vastas ja tema näoilme selgines veidi. Siis aga süngestus uuesti. Ta ütles: „Tänan!” ja lõpetas kõne. Knox vaatas Reacheri otsa ja lausus: „Boltonis on politseijaoskond. Nad saadavad kellegi siia. Aga neil on oma probleeme ja see võtab veidi aega.”

„Kui palju aega?”

„Vähemalt tunni.”

„Mis probleem see on?”

„Nad ei öelnud.”

„Sa pead mootori käima panema.”

„Neil on ka joped.”

„Sellest jääb väheks.”

„Kardan, et lähme põlema.”

„Diislikütus pole nii kergesti lenduv kui bensiin.”

„Kas te olete mingi asjatundja?”

„Olin sõjaväes. Veoautod ja kõik Humweed töötavad diisliga. Ja põhjusega.” Reacher heitis pilgu vahekäiku. „Kas meil taskulamp on? Ja tulekustuti?”

„Milleks?”

„Lähen kontrollin põhjaalust. Kui kõik tundub korras olevat, koputan kaks korda vastu põrandat. Paned mootori käima ja kui midagi läheb põlema, kustutan selle ära ja koputan uuesti ning võid selle välja lülitada.”

„Ma ei tea …”

„See on parim, mida me saame teha. Ja midagi teha tuleb.”

Knox vaikis silmapilgu, aga kehitas siis õlgu, avas veel paar panipaika ning võttis neist välja hõbedase Mag-lite taskulambi ja tulekustuti. Reacher võttis need enda kätte, ootas, kuni uks avaneb, ning ronis siis välja signaaltõrvikute viirastusliku valgusega maailma. Tuli jälle alla kraavi laskuda. Seekord rühkis ta vastupäeva ümber bussi esiosa, sest sealtpoolt küljest jäi bussi vasak külg rohkem tee mustkatte kohale kui parem. Roomata ringi külmunud kraavis polnud kuigi meeldiv väljavaade. Roomata ringi teepeenral oli mõnevõrra parem.

Reacher leidis tankimisluugi, istus lumme ja pööras end ümber, laskus siis selili ja vingerdas end edasi, kuni pea ulatus bussi külje alla. Lülitas taskulambi sisse. Leidis tankimisluugi tagant kütusepaagini viiva jämeda toru. See tundus terve olevat. Paak ise kujutas enesest suurt nelinurksete otstega silindrit. See oli küll kokkupõrkest pisut mõlkis ja kriimustada saanud, aga midagi sealt välja ei voolanud. Tahapoole mootori juurde viiv kütusejuhe näis samuti korras olevat. Sulanud lumi tungis läbi Reacheri jope ja särgi ning märg külmus jõudis ihuni.

Mees võbistas õlgu.

Ta koputas taskulambi jämedama otsaga kaks korda vastu raami.

Ja kuulis releed klõpsatamas ning kütusepump hakkas vingudes tööle. Reacher vaatas kütusepaagi üle. Kontrollis kütusejuhet nii kaugelt, kui taskulambi valgus võimaldas. Siis tõukas ta jalgadega end edasi kaugemale bussi alla.

Lekkeid ei olnud.

Starter ärkas ellu.

Mootor käivitus. See kolises ja mürises, aga jäi siis ühtlases rütmis tööle.

Lekkeid ei olnud.

Midagi põlema ei läinud.

Ei auru ega suitsu.

Reacher surus külmatunde maha ja võttis veel minuti, et kontrollida muudki. Suured rehvid näisid terved olevat. Esivedrude mõned lehed olid kergelt kõverdunud. Pagasiruumi põrand oli siin-seal mõlkis. Mõned peenemad torud olid kõverdunud ja kokku surutud. Mingi Seattle’i kindlustusfirma saab üsna kopsaka arve.

Ta ronis välja, tõusis püsti ning kloppis end puhtamaks. Riided olid läbi ligunenud. Igal pool ümberringi keerutas lund. Räitsakad olid suured ja rasked. Maas oli kahe tolli jagu värsket lund. Temast nelja minuti eest maha jäänud jäljed olid juba valgeks tõmbunud. Reacher läks neid mööda tagasi kraavi ja rühkis ukse juurde. Knox ootas teda. Uks avanes ja Reacher ronis sisse. Tema järel tungis sisse ka lumekeeris. Reacher väristas õlgu. Uks sulgus.

Mootor jäi seisma.

Knox laskus oma istmele ja vajutas starteri lülitit. Reacher kuulis, kuidas bussi tagaosas hakkas starter pöörlema, pöörles ja pöörles, muudkui pöörles.

Midagi ei juhtunud.

Knox küsis: „Mida te seal all nägite?”

„Igasuguseid kahjustusi,” kostis Reacher. „Nii mõndagi on nässus.”

„Torud lössi pressitud?”

„Mõned.”

Knox noogutas. „Kütusetoru on kinni pigistatud. Kasutasime praegu ära kõik, mis oli veel torusse jäänud, ja rohkem enam sealt läbi ei pääse. Pealegi võivad pidurid nässus olla. See võib olla sama halb kui see, et mootor ei tööta.”

„Helista uuesti Boltoni politseisse,” soovitas Reacher. „Asi on tõsine.”

Knox helistas ja Reacher läks tahapoole reisijate juurde. Ta võttis lae all olevatelt riiulitelt joped ja käskis need selga panna. Lisaks veel mütsid, kindad, sallid ja rätikud ning kõik muu, mis kellelgi leidus.

Tal endal polnud mitte midagi. Kõigest see, mis seljas, ja see, mis seljas, oli läbimärg ning külm. Keha kaotas soojust. Ta kippus lõdisema, mitte küll kuigi palju, aga lakkamatult. Väikesed, aga kogu keha läbivad värinad. Oma soovidega peab ettevaatlik olema. Elul ilma pagasita oli hulk eeliseid. Aga olulisi puudusi samuti.

Reacher läks tagasi Knoxi juurde. Uks lasi välisõhku sisse. Bussi esiosa oli külmem kui tagaosa. Reacher küsis: „Noh?”

Knox lausus: „Nad saadavad auto siia niipea kui võimalik.”

„Sõiduautost pole suurt abi.”

„Ma ütlesin neile seda. Kirjeldasin probleemi. Ütlesid, et mõtlevad midagi välja.”

„Oled sa niisugust tormi varem näinud?”

„See pole mingi torm. Torm on kuuekümne miili kaugusel. Siin on selle ääreala.”

Reacher võbistas õlgu. „Kas see tuleb meie poole?”

„Kahtlemata.”

„Kui kiiresti?”

„Ärge parem küsige.”

Reacher jättis bussijuhi rahule ja läks vahekäiku mööda taha, mööda kõige viimastestki istmetest. Istus tualettruumi kõrvale põrandale, surus selja kõvasti vastu tagumist vaheseina, lootes tunda natukenegi juba jahtuvast mootorist lähtuvat soojust.

Jäi lihtsalt ootama.

Kell oli pärastlõunal viie minuti pärast viis.

Veel viiskümmend üheksa tundi.

1 1 jalg – 30,48 cm. [ ↵ ]