Читать книгу 61 tundi - Ли Чайлд - Страница 7

Hollandi kabinet oli samasugune nagu tuhanded teised, mida Reacher oli varem näinud. Lihtne ametliku moega sisustus, ostetud ilmselt kõige odavama pakkumise teinud müüjalt. Lohakalt seintele kantud ja laiguliseks tõmbunud läikiv värv oli kohati kipras, põrandat kattis kiviimiteeringuga vinüülmaterjal. Vineerspooniga laud, kuus viimase põlvkonna arhiivikappi ebaühtlases reas seina ääres ja nende kohal seinakell. Kappide rea keskel kella all oli raamitud foto. Sellel poseeris sirgem, jõulisem ja noorem naeratav politseiülem Holland koos naise ja lapsega. Perekonnapilt, arvatavasti kümme või isegi rohkem aastat vana. Heledas kleidis blondide juuste ja selgete näojoontega naine oli võluv. Arvatavasti Hollandi abikaasa. Laps oli tüdruk, vahest kaheksa- või üheksa-aastane, kahvatu, veel väljakujunemata näoga. Küllap nende tütar. Laual oli kaks täringut. Suured vanad luust kuubikud, agarast kasutamisest ja vanadusest kulunud, täpid tuhmid ja soonilised kohtades, kus pehmem kaltsium oli ära kulunud, kõvemad mineraalid aga püsinud. Peale foto ja täringute polnud toas midagi isikupärast. Kõik muu oli täiesti ametliku väljanägemisega.

Holland võttis laua taga istet kulunud nahktugitoolis. Tema selja taga oli suur, külma kaitseks kolmekordse klaasiga kardinateta panoraamaken. Üks suur klaaspind. Väljas pimedus. Välimisel aknalaual lumi, sisemise akna laua all radiaator.

Reacher istus külastajale mõeldud toolile laua ees.

Holland ei öelnud midagi.

Reacher esitas küsimuse: „Mida me ootame?”

„Me tahame võtta teid vastu sama külalislahkelt kui teisigi.”

„Aga mind oli raskem maha kaubelda?”

Hollandi näole ilmus väsinud naeratus. „Mitte just seda. Andrew Peterson lubas vabatahtlikult võtta teid enda poole. Aga tal on praegu tegemist. Seega tuleb teil oodata.”

„Mis tegemist?”

„Seda, mida politseinikud ikka teevad.”

Reacher tähendas: „See linn on palju suurem, kui ma arvasin. Bussi GPS-i kaardil oli see ainult väike täpp.”

„Kasvame. Selle GPS-i andmed on arvatavasti natuke vananenud.”

Kabinetis oli liiga palav. Reacher enam ei värisenud ja kippus higistama. Tema riided hakkasid kuivama, aga olid kanged ja räpased. Ta sõnas: „Kasvate, kuna siia ehitati vangla?”

„Kuidas te seda teate?”

„Uus vanglabuss. Uus silt pärast mahasõitu magistraalilt.”

Holland noogutas. „Saime täiesti uue föderaalvangla. Selle eest tuli võidelda. Kõik tahtsid seda endale. See on sama, kui Toyota ehitaks siia autokoostetehase. Või Honda. Palju töökohti, palju dollareid. Siis tõi osariik samasse kohta üle oma uue vangla, mis tähendas veel rohkem töökohti ja veel rohkem dollareid, pealegi on ka maakonna vangla siin.”

„Kas seetõttu on ka kõik motellid täna täis? Homme on külastuspäev?”

„Kokku on nädalas kolm külastuspäeva, ja ongi kõik. Ja busside sõiduplaan on niisugune, et enamikul külastajatest tuleb olla linnas kaks ööd. Kõik ööbimiskohad on täis kuuel päeval nädalas. Motelliomanikud elavad nagu sead rukkis. Samuti pitsabaaride ja muude söögikohtade omanikud ning bussifirmad.”

„Kus see kõik asub?”

„Viis miili siit põhja pool. Seda kingitust annab alles lüpsta.”

„Olete õnnega koos,” sõnas Reacher.

Holland vaikis hetke. Lausus siis: „Ma sain juba väga ammu aru, et kingitud hobuse suhu ei vaadata.”

Politseijopega mees koputas uksele, tuli kohe sisse ja ulatas Hollandile suletud toimiku. Kell seinal näitas kaheksa, mis oli enam-vähem kooskõlas Reacheri peas tiksuva kellaga. Holland pööras pisut tooli, kergitas toimiku kaant üheksakümne kraadi võrra, hoides seda niisuguse nurga all, et Reacher selle sisu ei näeks. Paraku peegeldus kõik selgesti Hollandi taga oleva akna klaasil. Tegu oli kuriteopaiga fotodega, värviliste läikpiltidega mõõdus kaheksa korda kümme tolli, mille alumisse nurka olid kleebitud trükitud sildid. Holland lehitses toimikut. Kõigepealt üldvaade, siis järjest lähivõtted. Maas lamav mustas riietuses suur inimkeha, arvatavasti mees ja arvatavasti surnud, maa kaetud lumega, paremal meelekohal tömbi esemega tekitatud löögijälg. Verd polnud näha.

Turismibussis oli Knox telefonikõnet lõpetades öelnud: Bolto­ nis on politseijaoskond. Nad saadavad kellegi siia. Aga neil on oma probleeme ja see võtab veidi aega.

Holland pani toimiku kinni. Ei öelnud midagi. Reserveeritud ja sõnaaher mees. Nagu Reacher isegi. Nii nad istusidki teineteise vastas ja vaikisid. Vaikus polnud vaenulik, aga tunda oli teatud allhoovuseid. Hollandi peopesa oli suletud toimikul, tema pilk aga rändas aeg-ajalt selle ja oma külalise vahet, nagu ei oleks ta veel selgusele jõudnud, kumb kujutab enesest suuremat probleemi.

Kui Lõuna-Dakotas Boltonis oli kell kaheksa õhtul, siis Ciudad de Méxicos oli see juba üheksa. Tuhat seitsesada miili lõuna pool ja kuuskümmend kraadi soojem.^[1.] Mees, kes oli võtnud pealtkuulamiskindla ja kõnekaardiga mobiiltelefoniga advokaadi kõne vastu, asutas nüüd oma müüridest ümbritsetud linnavillast ise helistama sadakonna miili kaugusel olevasse müüridega ümbritsetud suurde maamajja. Vastuvõtja kuulab jutu seda kommenteerimata ära ja lubab siis kaheteistkümne tunni jooksul otsuse teada anda. Nii need asjad tavaliselt käivad. Järele mõtlemata ja juurdlemata pole midagi head saavutatud. Järele mõeldes ja juureldes on võimalik vältida impulsiivseid eksimusi ning kavandada julged sammud.

Hollandi kabinetis oli rahu ja vaikus, aga Reacher kuulis mujalt politseijaoskonna hoonest küllalt hääli. Keegi tuli ja keegi läks ning seda peaaegu kolmekümne minuti jooksul. Siis jäi kõik vaikseks. Arvatavasti oli valvekorra vahetus, oletas Reacher. Üsna ebaharilik aeg kolme vahetusega töökorralduse puhul. Tõenäolisemalt on siin kahe vahetuse süsteem. Päevane vahetus läheb minema, öine tuleb tööle: kaksteist ja kaksteist tundi, nähtavasti kella poole üheksast hommikul kuni poole üheksani õhtul. See ei ole just kõige tavalisem ja pole tõenäoliselt kogu aeg olnud nii. Arvatavasti tähendab see mingit lühemaajalist eriolukorda.

Neil on oma probleeme.

Andrew Peterson jõudis politseimajja tagasi just enne seda, kui kell sai üheksa kakskümmend. Ta pistis pea Hollandi kabineti uksest sisse ja Holland läks koos kuriteopaiga fotosid sisaldava toimikuga tema juurde koridori. Improviseeritud nõupidamine ei kestnud kuigi kaua. Vähem kui viis minutit. Reacher oletas, et Peterson on näinud surnud meest kuriteokohal ja ei pea seetõttu tema pilte uurima. Mõlemad politseinikud tulid kabinetti tagasi ja jäid seisma keset tuba niisuguse moega, nagu oleks üks aeg lõppenud ja alanud teine. Päev oli olnud pikk ja järgmine pikk päev ootas ees, aga selleni ei juhtu midagi. Reacher mäletas niisugust tunnet oma tööajast. See oli talle tuttav nii mõnestki päevast, aga mitte siis, kui tema vastutusalast leiti mõni laip.

Peterson sõnas: „Lähme.”

Kell oli kakskümmend viis minutit üheksa läbi.

Veel viiskümmend neli ja pool tundi.

Kui Lõuna-Dakotas oli kell õhtul kakskümmend viis minutit üheksa läbi, siis Ciudad de Méxicost saja miili kaugusel asuvas müüridega ümbritsetud suures maamajas oli kell kakskümmend viis minutit kümme läbi. Hoonekompleksi omanik oli erakordselt lühikest kasvu mees, kelle nimi teati olevat Plato. Nii mõnigi arvas, et Plato on brasiillane ja elab Brasiilias levinud kombe kohaselt, kasutades sünnitunnistusele kirjutatud pika nimederodu asemel üht lühikest ja kergesti meeldejäävat nime. Nii nagu jalgpallitäht Edson Arantes do Nascimento kasutas nime Pelé. Või tema ametivend Ricardo Izecson dos Santos Leite, keda tuntakse nime Kaká järgi. Mõni väitis, et Plato on kolumbialane, mis mitmeski mõttes olnuks palju loogilisem, kui pidada silmas tema tegevusala. Kolmandad kinnitasid, et ta on tegelikult mehhiklane. Kõik aga olid ühel meelel, et Plato on lühike, ehkki mitte keegi poleks söandanud talle seda näkku öelda. Tema Mehhiko autojuhiloa andmetel oli tema pikkus viis jalga ja kolm tolli. Tegelikult oli tema pikkus kasvu suurendavate kingadega viis jalga ja üks toll ning neli jalga ja üksteist tolli kingadeta.^[2.]

Põhjus, miks keegi ei julgenud talle tema pikkust näkku öelda, oli see, mis juhtus tema endise abilise Martineziga. Martinez oli Platoga vaieldes enesevalitsuse kaotanud ja nimetanud teda kääbuseks. Meelemärkuseta Martinez toimetati Ciudad de México parimasse haiglasse. Seal viidi ta operatsioonituppa lõikuslauale ja anti narkoosi. Seejärel mõõdeti mõõdulindiga mööda tema keha tema pealaest allapoole ja sinna, kus näit oli neli jalga ja kümme tolli, tõmmati säärtele jooned, veidi lähemal põlvedele kui pahkluule. Edasi sooritas täies koosseisus kirurgide ja õdede meeskond hoolikalt topeltamputatsiooni. Martinezi hoiti haiglas kaks päeva ja viidi ta siis sanitaarautoga koju. Plato saatis talle tervituseks kingi, millele lisatud kaardil avaldas soovi, et kinki hinnatakse vääriliselt ja see leiab endale aukoha. Asjaolusid arvestades tõlgendati seda soovi kui käsku. Martinezi koduste arvates võis kingituseks selle suuruse ja raskuse järgi otsustades olla akvaarium troopiliste kaladega, seda enam, et selles loksus mingi vedelik. Kui pakend eemaldati, selgus, et tegu on tõepoolest akvaariumiga. Kalu selles aga polnud. Selles loksus formaldehüüd ning selles olid Martinezi labajalad koos pahkluu ja osaga säärest, kokku kümme tolli pikad.

Seetõttu ei võtnudki keegi kunagi Plato pikkust jutuks.

Ta oli võtnud linnas asuvast villast tehtud kõne vastu ja lubanud otsustada kaheteistkümne tunni jooksul, aga tegelikult ei olnud mõtet kulutada ühe suure ja rahvusvahelise organisatsiooni suhteliselt väikesele eelpostile nii palju aega. Nii oligi ta kõigest pooleteise tunni pärast jõudnud otsusele: ta annab loa tunnistaja suu kinni panna. Ta saadab oma mehe kohale niipea, kui on õige aeg.

Ja ta võib minna veel sammukese kaugemalegi. Ta lisab nimekirja viieteistkümnenda punkti. Plato oli pisut pahane, et seda ettepanekutes juba polnud. Aga noh, tema on ju Plato, nemad ei ole.

Ta võib ka ahela katki raiuda, ikka julgeoleku nimel.

Advokaadi suu võib ju ka kinni panna.

1 Jutt on Fahrenheiti skaala kraadidest, mis on 5/9 Celsiuse skaala kraadidest. Temperatuurivahe on seega 15,5 Cº. [ ↵ ]

2 Vastavalt 160, 155 ja 150 cm. [ ↵ ]