Читать книгу 61 tundi - Ли Чайлд - Страница 8

Peterson viis Reacheri külma õhtusse ja küsis, kas ta tahab süüa. Reacher vastas jaatavalt, jah, ta on näljane. Nii sõidutas Peterson ta autoteele viival tänaval oleva bensiinijaama kõrvale mingi restoraniketi söögikohta. Tema auto oli standardse politseivarustusega Ford Crown Victoria, mille esiratastel olid talverehvid ja tagarehvidel lumeketid. Seest lõhnas see soojuse, kummi, hamburgerite ja töötavate elektriseadmete järele. Väljas oli lumesadu peaaegu lõppenud.

„Läheb liiga külmaks, et lund sadada,” tähendas Peterson. Mis näis olevat tõsi. Öine taevas oli osalt juba selginenud ja suur külma arktilise õhu mass vajunud alla maapinna poole. See tungis kohe Reacheri sobimatutest riietest läbi ja pani ta juba lühikesel teekonnal üle restorani parkimisplatsi lõdisema.

Reacher sõnas: „Arvasin, et tulemas on suur torm.”

Peterson selgitas: „Tulemas on kaks suurt tormi. Vahel juhtub nii. Need lükkavadki enda ees külma õhku.”

„Kui kaua läheb, enne kui nad siia jõuavad?”

„Mitte kuigi kaua.”

„Ja siis läheb soojemaks?”

„Pisut. Küllalt, et hakkaks lund sadama.”

„Siis on hästi. Lumesadu on etem kui külm.”

Peterson küsis: „Kas teie arvates on praegu külm?”

„Soe just ei ole.”

„See pole mitte midagi.”

„Tean,” lausus Reacher. „Olen olnud ühe talve Koreas. Seal oli külmem kui siin praegu.”

„Aga?”

„Sõjavägi andis mulle korralikud kehakatted.”