Читать книгу Minu Argentina - Liis Kängsepp - Страница 10

Pärast kahenädalast intensiivkeelekursust ja ajavahega harjumist olen valmis tulevase töökohaga tutvuma. Täna on lõpuks see päev, mil saan teada, mida ma järgmise aasta jooksul tegelikult tegema hakkan.

Ameeriklane Jon ja argentiinlanna Mechi mind vastu võtvast organisatsioonist „Help Argentina” viivad mind vaatama kogukonnakeskust nimega Centro Conviven.

Kõigepealt tund aega bussis loksumist. Mida hetk edasi, seda enam kobivad sellest umbes 30 aastat tagasi trendikas olnud bussist maha n-ö korralikud valged inimesed ja vahetuvad kehvemates riietes kodanikega, kelle näod meenutavad indiaanlaste omi.

„Carmen juba ootab meid,” teatab mulle pikakasvuline ja lokkidega, noort kreeka jumalat meenutav Jon (veel ei tea ma, kuidas ma temas tulevikus pettun). Ronime bussist maha ja kiirustame üle räpase tänava. Jon jätkab: „Kui sa ükskord hakkad üksi tulema, siis pead alati ootama siin bensiinijaama kohvikus, kuni keegi sulle vastu tuleb.”

See on üks neist reeglitest, mis mind järgmise aasta jooksul pidevalt närvi ajab. Lõputu ootamine bensiinijaama kohvikus, et keegi mulle järele tuleks, hoolimata sellest, et Conviven on bussipeatusest vaevalt saja meetri kaugusel ümber nurga. Hoolimata sellest, et meie majapidajannal Carmenil on luude hõrenemise tõttu teinekord raske kõndida, peab ta ikkagi tulema meile bensiinijaama vastu. Ja kui söandada ise üle tee ja ümber nurga Convivenisse minna, ootab sellise käitumise eest kindel peapesu

Väikese pugeriku asemel osutub Conviven üüratuks majalahmakaks, mis pakub ka häid võimalusi trenni tegemiseks – meie tööruumid on teisel korrusel ja kuna köök asub all, tuleb pidevalt trepist üles-alla joosta. Kollaseks värvitud fassaadi taga peitub suur, remontimata ja räpane köök, aula, teisel korrusel klassiruumid, arvutid ja omamoodi koridor/kabinet. Klassiruumide aknad on pisikesed ega käi korralikult lahti, mööbel ja tahvlid on saadud sotsiaalabina ja nende väärikas vanus on aimatav. Internet on ainult ühes arvutis, mille jaoks Eesti veebilehtede vaatamine on nõnda üle jõu käiv, et jooksutab masina viieteistkümneks minutiks kinni. Kui väljas on palav, pole ka keskuses õhku, kuna konditsioneeri pole – on vaid mõned ventilaatorid, mis ilmselgelt ei suuda jahutada tervet maja. Pealegi ei saa mitut ventilaatorit korraga kasutada, sest elektrisüsteem ei peaks koormusele vastu.