Читать книгу Minu Argentina - Liis Kängsepp - Страница 5

„Kuule, Liis, me peaks ikka end kokku võtma ja selle Euroopa vabatahtlike asja ära tegema,” ütleb mu sõbranna ja kursakaaslane Käsn. Ta räägib seda juttu juba mitu aastat ja mina ütlen iga kord, et ahah, peaks vist jah.

Ma ei registreerigi enam, kui ta räägib jälle sellest Euroopa vabatahtlikust teenistusest, sest tegelikult tundub asi liiga keeruline ja palju pabereid ning aega nõudev. Kuni ühel hetkel teatab Käsn, et ta sõidab Ukrainasse tegema lugu ühest Epust, kes Odessas sellise projekti raames töötab.

„Tundus väga äge,” kiidab ta mulle naastes ja annab Epu kontaktid. Olen isegi sõitmas Odessasse ja plaanin Epu üles otsida, sest turistitades on ikka hea trehvata mõnd kohalikku ning kodust eemal olevad inimesed kasutavad rõõmuga võimalust rääkida emakeelt.

„Epp tegi seal mingi Euroopa projekti kaudu vabatahtlikku tööd,” seletan pärast Ukraina-reisi emale köögilaua taga. „Tundus päris huvitav, äkki võiks isegi proovida...”

„Tead, ma tunnen ühte inimest, kes täpselt selliste projektidega tegeleb,” ütleb mulle ema. Ma saan Avega kokku ja mõte hakkab idanema. On 2005. aasta suvi.

Aeg aina lendab ja märkamatult on kätte jõudnud aasta 2006, kui ma ühel hetkel otsustan, et jah! Nüüd proovingi taotleda Euroopa vabatahtliku teenistuse stipendiumit.

Selgub, et mul on umbes kaks päeva otsustamaks, kuhu ma siis aasta pärast õieti sõita tahan, kuna projekti leidmine ja kogu asjaga seotud paberimajandus võtab meeletult aega.

Seisan totaka näoga maailmakaardi ees ja mõtlen.

Euroopa? Ei, liiga lähedal, pole eksootiline.

Aasia? Ei, tahaks ikka ühe uue keele aasta jooksul juurde saada ja hiina keelt vist aastaga selgeks ei saa.

Aafrika? Oh, hoidku jumal, tahan küll midagi ekstreemset, aga mitte liiga ekstreemset.

Austraalia, Ameerika, Kanada? Njah, inglise keelt ma räägin juba niigi üsna vabalt.

Selge – Ladina-Ameerika! Aga kuhu?

Vaatan kaarti veelgi totakama näoga ja mul hakkab äkitsi kohutavalt piinlik. Mina, kõrgharidusega intelligentne noor naisterahvas, ei tea Kesk- ja Lõuna-Ameerikast mitte kui midagi!

„Appi! Kuidas on see võimalik?!” ahastan oma peas, aga avalikult seda muidugi välja ei ütle. Avalikult ei ütle ma kellelegi sedagi, et plaanin sellise tembu üldse ette võtta ja veeta aasta kusagil... noh, öelgem siis otse – Eesti mõistes karuperses.

Aga millises karuperses siis täpsemalt?

Vaatan kaarti veel natuke ja otsustan – Argentinas. Teen selle otsuse väga proosalisel põhjusel: ühele mu parematest sõpradest meeldivad Argentina veinid

Ja siis ühel märtsikuu hommikul pärast rohkem kui aasta aega kestnud ettevalmistusi ning 24 tundi kestnud reisi maabungi Buenos Airese rahvusvahelisel lennuväljal, kus ei suuda suurest väsimusest esimese hooga oma kohvrit ära tunda. Minu hispaaniakeelne sõnavara piirdub enesetutvustusega: „Hola! Soy Liis, soy de Estonia, soy periodista! (Tere! Olen Liis, olen Eestist, olen ajakirjanik!)” Aga see on alles seikluse algus.

„Kögeš-mögeš, envelope,” umbes nii kõlab minu kõrvadele esimene vestlus päris argentiinlasega, range daamiga, kes passe kontrollib.

„Nonii, sain, mis tahtsin, et ilma keelt oskamata otsustasin Ladina-Ameerikasse põrutada,” leian end mõtlemast. Valjuhäälselt avaldan inglise keeles arvamust, et ma ei saa aru, mis ümbrikku mult nõutakse. Daam ei lase end sellest heidutada, vaid keerutab mu punaste kaantega Euroopa Liidu passi koos aastase transiitviisaga oma maniküüritud käte vahel ning korrutab ainsat ingliskeelset sõna oma sõnavaras – envelope.

Hakkan juba mõtlema, et mind ei lastagi riiki sisse, ja leiutan humoorikaid lugusid, kuidas sõpradele seletada, miks ma aasta asemel ainult paariks päevaks Eesti riigist lahkusin, kui daam väsib mu kiusamisest ja lööb templi passi. Bienvenidos a Argentina! Tere tulemast Argentinasse!