Читать книгу Minu Argentina - Liis Kängsepp - Страница 9

Niisiis, esimese asjana tuleb Argentinasse jõudes korda ajada keeleküsimus. Selleks on mind vastu võttev organisatsioon korraldanud mulle intensiivse kahenädalase keelekursuse ja nõnda kohtungi oma esimese õpetajaga.

Juan on 20ndates eluaastates, lühikest kasvu, tumeda peaga ja prillidega argentiinlane, kes esimesel nädalal ilmselgelt pahameelselt enda nina alla midagi pobiseb.

„Issand, olen vist tõeline hispaania keele luuser,” kahtlustan mina tema pahurat turtsumist kuuldes. „Kas ma tõesti ei arene kuhugi?!”

Ühel hetkel vupsatab Juani suust aga midagi ootamatut: „Me plaanime koos boyfriend Thomasega jõuludeks kokku kolida... ups.” Ning sellest hetkest alates kuulen lakkamatult „minu boyfriend Thomasest”, kes on väidetavalt kuulus blogija ja üldse väga äge mees. Ning kes kindla peale räägib hispaania keelt paremini kui mina.

Kuid Juani ootab ees väike üllatus: koosolek, kus arutatakse uute õpilaste edasijõudmist. Minuga samaaegselt hakkab samas koolis hispaania keele tunde võtma iirlane Helen, kellega saame kohe suurteks sõpradeks. Kuigi Helen võtab minust kaks korda rohkem tunde, on tema progress... noh, olgem ausad, progressi sisuliselt pole. Minuga võrreldes.

Nii raputabki Juan meie teise õppenädala hommikul šokeeritult pead. „Jeesus, küll sa õpid ikka kiiresti,” tõdeb ta nõutult ning väike hääl minu sees laseb kuuldavale õela naerupurske.

Aga: „Ma arvan, et sa peaksid püüdma pisut aega oma jõududega hakkama saada,” teatab Juan, kui meie kaks ühist nädalat lõppema hakkavad. Miks, on tänaseni selgusetu nii mulle kui kõigile mu argentiinlastest tuttavatele. Aga mina olen hoolas ja usin õpilane, kes kuulab oma õpetajaid. Isegi kui nad on alles algajad, kes ilmselgelt on rohkem huvitatud oma boyfriend Thomasest kui hispaania keele õpetamisest

Nõnda tuleb peagi minu ellu Sonia, kes – nagu argentiinlased üleüldiselt – võtab horoskoope väga tõsiselt. „Mis tähtkujust sa oled?” on üks tema esimesi küsimusi mulle meie esimeses keeletunnis ning tõesõna, Sonia kommenteerib minu käitumist igas tunnis vähemalt korra: „Ah, Kaksikud!”

„Liis, ma ju tean väga hästi, et sa oma kodutöid ei tee ja tahad kõike ilma õppimata selgeks saada – Kaksikute värk,” ütleb Sonia tihtipeale. „Ah, Kaksikud, teile meeldibki kõige üle vaielda,” lehvitab ta käega, kui ma aru ei saa, miks mingi asi on hispaania keeles lahendatud nii või naa. „Ah, Kaksikud, tahate alati kõigest kohe ja kiiresti aru saada,” viskab ta lennukalt, kui enda peale vihastan, et mõnele peenele grammatikanüansile pihta ei saa.

Minust vabal ajal on Sonia ajakirjanik, töötades kioskiomanikele ja -müüjatele suunatud ajakirjas. Jah, selline ajakiri on Buenos Aireses tõesti olemas! Sonia on juut, 38-aastane, vallaline, hetero ja krooniline hilineja, kellega me kohtume kord nädalas kohvikus. Meie tunnid on omamoodi rituaal – kõigepealt jõuan kohale mina ning tellin piimakohvi ja kaks empanada’t (pisikest pirukat). Sonia jääb 15 minutit hiljaks ja tellib alati Coca Lighti, toonitades, et ta tahab oma jooki väga külmana. Seejärel lobiseme natuke maast ja ilmast ning lõpetame tunni alati vähemalt 30 minutit planeeritust hiljem.

Oma veidrustest hoolimata on just Sonia see, kes viib mind kurssi suure osaga hispaania keele saladustest, mida ma praegu tean. Näiteks teoreetiliselt suudan ma lõpuks aru saada isegi imperfecto del subjuntivo’st (oh, ma ei hakka üldse üritamagi seletada, mis asi see täpselt on), aga kui kasutan enda uusi imelisi andeid oma ülemusele Valmirile meili kirjutades, saan vastuseks tervelt ühe lause: „Liis, nos vemos mañana! (Liis, näeme homme!)” Kahtlustan, et ta tegelikult ei saanud ikkagi aru, mida ma öelda üritasin

Selle kõige taustal leian end aeg-ajalt mõtlemast, kuidas eestlased peavad hispaania keelt millegipärast jube kergeks keeleks ja kuidas neil võib isegi õigus olla, arvestades, kui rasket keelt me ise räägime. Näiteks kuidas eristada, millal kasutada ma-, millal da-tegevusnime (otsima süüa või otsida süüa)? Miks eitus moodustatakse teistmoodi kui jaatus (ma tahan juua ja ma ei taha juua)? Kuidas saada aru, millal sõnatüvi muutub ehk kuidas käänata laadivahelduslikke sõnu (olen toas ja läksin tuppa)? Kuidas hakkama saada tegusõnadega (miks on mina loen, aga mina lugesin)?

Eesti keele õppijatel aga veab selles mõttes, et tulevikuvorm puudub. Hispaania keeles on näiteks kaks erinevat moodust tulevikust rääkida, aga õnneks kasutatakse siin peamiselt ainult ühte neist. Ning muidugi heidetakse igal võimalikul juhul nalja, et Argentinal üleüldiselt puudub tulevik (tulevik mitte grammatilises mõttes, vaid tegelikult). Nagu siis ka Eestil?

Kui ma kohvikus istudes viimast korda Soniat ootan, jääb ta otse loomulikult hiljaks. Ennustan, et ta hilineb vähemalt pool tundi, mis tegelikult teeb hilinemiseks kokku terve tunni, arvestades seda, et ta palus vahetult enne kokkusaamist selle alguse pool tundi hilisemaks lükata. Kõige selle juures on omamoodi irooniline, et meeletu horoskoopide fänn Sonia on sündinud Neitsi tähtkujus ja peaks seega olema äärmiselt pedantne ja punktuaalne. Aga võib-olla Argentinas on Neitsitel teised omadused, kuna hilinevad siin riigis praktiliselt kõik ja kogu aeg. Seega peaksin lihtsalt rahul olema kaheksa kuu jooksul toimunud progressiga – olen Sonia treeninud vähemalt hilinemisest teatama. Tema jällegi on treeninud mind presente del subjuntivo’ga hakkama saama. Ja see on juba midagi!