Читать книгу Minu Argentina - Liis Kängsepp - Страница 8

„Ja olengi tagasi Tartu ülikoolis,” on mu esimene mõte Buenos Aireses oma uue kodu uksest sisse astudes. Ma elasin omal ajal nimelt legendaarses Pepleri ühiselamus, kust alustasid kõrget lendu täiskasvanuellu näiteks poliitik Mart Laar ja saatejuht Priit Wend Kuusk.

Kiirelt selgub veel teinegi sarnasus: meie Buenos Airese korter saab ühe mu lemmikraamatu ja -filmi järgi endale nimeks Fight Club ehk Kaklusklubi.

„Mis mõttes Kaklusklubi?” küsivad järgmise aasta jooksul minult paljud.

„Kas sa „Kaklusklubi” filmi oled näinud? Paper Streeti maja mäletad?”

„Mis mõttes? Kas sa elad päriselt selles majas, mis filmis oli või?!”

„Mitte päris, aga see korter näeb täpselt samasugune välja,” tunnistan ma, tavaliselt naerdes.

„Kas teil kraanist tuleb siis ka roostevett ja vetsupotis vedelevad kasutatud kondoomid?” küsivad seejärel need, kes filmi on näinud.

„Päris nii hull see asi ei ole, aga ma ei imestaks, kui katus ühel hetkel lihtsalt kaela sajaks.”

Jah, Minu Kaklusklubi on tõeline urgas, kus laest koorub krohvi (aga muidugi ainult nendest kohtadest, kus krohvi üldse on), osa aknaklaase asendab kile, gaasipliit on umbes 25-aastane ja elektrijuhtmed ripuvad loominguliselt seintel.

„Imelik, kuidas keskkond inimest muudab,” mõtlen ma ühel neist esimestest päevadest seal, tundes muret, kas on ikka turvaline oma arvuti toitejuhet seinakontakti ühendada või põhjustan ma sellega elektrilühise ja tulekahju. „Kui ma oleksin siia sattunud 20 aastat tagasi, kommunistliku teismelisena, poleks ma selliseid asju isegi tähele pannud.”

Ma ei teagi, kas Euroopa Liitu selle eest tänada või mitte

Minu korterinaabriks saab muusik Jorge, kes ei lahku peaaegu kunagi korterist ja kui tema tähelepanu juhtida tõigale, et tal on kampsun valepidi seljas, vastab ta: „Jah, ma tean, aga see sai teiselt poolt mustaks.” Jorge on umbes 30-aastane, lüheldast kasvu, kohutavalt pikkade pruunide sokris juustega, ta kannab prille ja mõnikord on tal küüned natuke lakitud. Ta ise väidab, et see kaitseb küüsi kahjustuste eest, mida võib põhjustada lõputu kitarrimäng. Ja see mäng on tõesti lõputu, selle saatel ma ärkan ja uinun terve aasta. Jorge on pärit Mendozast, Lääne-Argentinast Andide jalamilt, kus valmistatakse imehäid veine, kuid kust pärinevad inimesed räägivad täiesti arusaamatut hispaania keelt. Teised argentiinlased väidavad enamasti, et no need mendocino’d ongi pigem nagu tšiilikad, mitte argentiinlased, ning Tšiili hispaania keele aktsent on üks raskemini mõistetavamaid, millega olen kokku puutunud.

Jorge ei räägi ühtegi teist keelt peale hispaania keele (kuigi on kolm aastat õppinud inglise ja kaks aastat itaalia keelt). Ta rendib mulle endale üüritud korterist illegaalselt ühte tuba, millel pole ühtegi akent, aga on selle-eest kolm ust. Ja lisaks on sellel toal uskumatult madal üür – 450 peesot^[1.] kuus, mis ajab kadedusest silmad rõngasse kõigil teistel välismaalastel. Sellise soodsa tehingu ajas mulle välja mind vastu võttev organisatsioon „Help Argentina”, mis – nagu selgub teiste nende kaudu tulnud vabatahtlikega suheldes – üldiselt meiesuguseid üürisummadega alt tõmbab. Võib-olla sai määravaks see, et mina olin nende jaoks esimene vabatahtlik, kes tuli tööle terveks aastaks, mitte kaheks-kolmeks kuuks, ning lisaks veel esimene eestlane, keda nad kunagi üldse näinud olid

Minu toa uksed avanevad koridori, kööki ja mingisse ruumi, mida võib hea tahtmise korral pidada elutoaks, kuid mida keegi kunagi kasutavat ei näi. Hiljem selgub, et Buenos Aireses pole sellistes akendevabades tubades absoluutselt mitte midagi imelikku. Sellest hoolimata mõjuvad mulle akendeta ruumid šokeerivalt ka veel siis, kui 14 kuud hiljem Argentinast lahkuma hakkan.

Teisel või kolmandal ööl oma uues kodus ehmatab mind raskest unest üles kohutav lärm. „Issand, kas tõesti maailma lõpp on käes ja ma olen ihuüksinda mingis Buenos Aireses,” on mu esimene hirmunud unesegane mõte, kui voodist püsti kargan. „Või veel hullem – keegi on asunud meie maja lammutama, aga pole mulle eelnevalt teatanud,” tormab läbi pea järgmine mõte.

Kappan, hommikumantli hõlmad tuules lehvimas, koridori ning saab selgeks, et maailma lõppu veel ei saabu, küll võib aga saabuda lõpp sellele haledale konstruktsioonile, mida Jorge koridori katuseks peab. Ma kujutan ette, et mu vanaisa kilekasvuhoone oli ka ilmastikukindlam kui see... khm... ehitusime. Sadu on nõnda tugev, nagu loobiks keegi väikeseid elevante vastu katust, koridori põrandast on saanud bassein ja käepärastest vahenditest ehitatud katus ähvardab sisse kukkuda.

„Appi, tarvis kohe koristama hakata, muidu saabub peagi uppumissurm,” valdab mind uus paanika ja juba ma torman põrandalapi järele. Jorge ja tema sõber Carlos vaatavad mind nagu imelikku ja naeravad pisut kohmetult, natuke isegi parastavalt. Miks ma üritan põrandalapiga korda luua, samas kui põrandas on ometigi spetsiaalsed augud, kust sellised jõed saavad alla ja minema voolata? Nüüd, tagasi Eestis olles, tundub mulle endalegi juba arusaamatu, kuidas inimesed selliseid elementaarseid asju ometigi ei tea! Ja noh, et miks Eestis põrandates auke pole? Ah õige jah, enamasti ehitatakse meil Eestis katus selleks, et see muud ilmastikku majast väljaspool hoiaks.

Igatahes järgmise vihmasaju ajal olen juba targem ja pagen käega lüües oma trepialusesse akendeta konkusse

Peagi kolib meie korterisse ka katalaan Eli, kes Buenos Aireses kinokunsti õpib ning hispaania keelt vabalt valdab. Mina kolin ülemisele korrusele, oma endise toa peale aknaga katusekambrisse ja Eli saab minu trepialuse akendeta konku enda valdusesse.

Jutuajamised Jorgega omandavad nüüdsest uued mõõtmed – minu päeva normaalseks osaks saavad teadaanded Elilt: „Jorge käskis sulle öelda...”

Kohe esimestel päevadel kerkib päevakorda Kaklusklubi internetiseerimine, kuna üürikuulutuses seda lubati. Naiivitarina ei tea ma veel, et millegi lubamine ei pruugi Argentinas küll mitte midagi tähendada.

„Ei, see pole võimalik!!!” vehib Jorge kätega. „Ma ei tea, kas Buenos Aireses üldse tavalistele korteritele pannaksegi niimoodi internetti.”

„Mis mõttes ei panda koju internetti?” olen mina oma peas hämmeldunud, aga väljendada ma seda ei oska, sest hispaania keelt ma ju veel ei räägi; aga üritan end siiski kuidagi arusaadavaks teha. Eli on ka kuhugi kadunud, nii et keegi ei aita mul suhelda inimesega, kes pole kunagi varem suhelnud ühegi inimesega, kes ei valda vabalt hispaania keelt.

„No kuidas on võimalik, et sa ei saa minust aru,” on Jorge juba päris ärritunud. Tema saab aru küll, et ma nõuan talt tegutsemist: nõuan, et ta läheks korterist välja ja suhtleks inimestega. „Käisid ju kaks nädalat hispaania keele kursustel ja ikka ei saa minust aru!”

Mina vaatan talle hämmeldusest suurte silmadega otsa. Lõpuks lubab ta uurida, kas Kaklusklubi internetiseerimine on võimalik.

Järgneb mõni nädal vaikust.

„Nii, ma sõidan nüüd kuuks ajaks Mendozasse,” teatab Jorge siis. „Ja teie käituge siin korralikult.”

„Aga internet!?” ahastan mina. „Millal selle siis saab?”

„See ei ole võimalik! Praegu ei saa, ma sõidan minema, see pole võimalik,” raiub tema vastu.

„Aga sa ju lubasid,” vigisen meeleheitlikult, kuna internet on ühele korralikule eestlasele peaaegu asendamatu. Või mis ma keerutan: internet on mu suurim kirg.

Veel ei tea ma, et kui Jorge ütleb millegi kohta, et „see pole võimalik,” siis tuleb kohe siseneda hüsteerilise naisterahva rolli ja hakata karjuma – ning asjad saavad enamasti kiiresti ja valutult tehtud. Või noh, ma ei oskagi öelda, kui valutu on rahulikust inimesest hüsteerikuks muutumine normaalse inimese närvisüsteemile. Igatahes sel hetkel ma lihtsalt hingan sisse ja välja, endal nutumaik suus, ja üritan oma olematu hispaania keelega talle seletada, et võiks ikkagi väga saada. Jorge mühatab ja kaob korterist.

Paar tundi hiljem saabub ta paberiga, kus kirjas, et internet siiski saabub meie majja. „Ma mõtlesin, et paneme ühenduse kööki,” teatab ta.

„Ei, üks juhe peaks kindlasti minu tuppa minema,” üritan mina vastu vaielda, „mul on seda töötegemiseks vaja.”

„Ei, see pole võimalik! See pole lihtsalt võimalik,” on Jorge endale truu, kuid ma hakkan juba mõistma, et ta lihtsalt peabki suuremat osa maailmas toimuvatest asjadest võimatuks. Mõned näited asjadest, mis tema arvates on võimatud, kuid hilisemal katsetamisel osutuvad võimalikuks: minu kolimine katusealusesse aknaga tuppa (kusjuures ma ei saa siiani aru, kas ta tõesti arvas, et me Eliga hakkame magamistuba jagama); voodi tassimine mööda kitsast treppi minu uude tuppa; riiuli ja riidekapi tekitamine minu tuppa; enda järelt koristamine pärast köögi kasutamist jne, jne, jne.

Igatahes sinna see jutt jääb ja kui internetimehed saabuvad, on Jorge õnneks Mendozas ega saa dikteerida, kuhu kaablid paigutada tuleb. Kaabel veetakse loomulikult minu tuppa.

1 Umbes 1260 Eesti krooni ehk 80 eurot. Siin ja edaspidi on summad kroonides ja eurodes arvutatud Eesti Panga ametliku kursiga 13. oktoobrist 2010, mil Argentina peeso maksab 2,8 Eesti krooni ehk 0,18 eurot. [ ↵ ]