Читать книгу Minu Tšiili - Liisi Lõo - Страница 10

Pitrufquénist saab mu kodu järgnevaks üheteistkümneks kuuks ning on aeg tuttavaks saada. Kohe esimesel päeval, pärast paljusid piinlikke vaikushetki ja lõunasööki, leiab pere, et on aeg mulle kodulinna näidata. Leo tutvustab emale arvutis tõlkeprogrammi, mis muudab hispaania keele vigaseks inglise keeleks, ning Berta kirjutab mulle lühidalt, et Pitrufquénis on palju vanu ja ilusaid maju. Sõidamegi neid vaatama.

Pitrufquén on pisike linnake Tšiili põhja poolt üheksandas maakonnas Araucanías, mille nimi meenutab siinsete mägede männilaadset puud araucaria’t, mis võib kasvada kuni neljakümne meetri kõrguseks.

Oma internetiuuringutest mäletan, et Pitrufquénis ja tema vahetus läheduses elab umbes kümme tuhat inimest, kuid linna keskväljakut vaadates sellist muljet ei jää. Keskväljak kujutab endast rohelist ruutu, mis piirab betoneeritud puhkeala, mille keskel on purskkaev. Kuid purskkaev ei tööta. Selle peal on veidi lapselikult voolitud puidust hobune ja pärismaalane, kes on seljaga linnavalitsuse poole ja näitab käega suunda. Keskväljak – või siis park, nagu seda suuremeelselt kutsutakse – jätaks ehk üpris hea mulje, kui seal poleks kodudeta ja kodudega koerte horde, kes puude vahel varju otsivad. Algul teevad sajad ringi luusivad koerad mu üpris närviliseks, kuid üldine ükskõiksus nende vastu mõjutab ka mind ning ajapikku harjun nendega kui loomuliku faunaga.

Keskväljakult hargnevad kiirtena tänavad, kus asuvad kobaras pisikesed poekesed. Sõidame aeglaselt ümber keskpargi keerutaval asfaltteel ning Leo tutvustab mulle juurviljapoodi, suurt poodi, väikest poodi, apteeki ja tuhandeid teisi pisikesi ärisid, mis on end paari ruutmeetri peale pressinud ja kaupa nii täis topitud, et see tungib lausa tänavale. Muidugi näidatakse mulle kirikut ja diskoteeki ning siis viiakse mind lõpuks loodusesse, vaatama Tolténi jõge.

Toltén pole Tšiili mõistes kuulus jõgi, kuid vahelduseks on tema ääres päris mõnus olla. Kuid mu vahetuspere ei vaimustu sinisest veenirest raudteesilla all ja Leo juba karjub: „Lähme!”

Ma niikuinii ei oska protesteerida ja siirdumegi tagasi linna, et minna süüa ostma.

On eraldi poed, mis müüvad kas ainult puu- ja juurvilju või pagaritooteid. Pitrufquénis asub ka suuremat sorti supermercado^[1.] nimega Bryc, aga sealt ostetakse vist vaid mõnda üksikut konservi või küpsist. Ülejäänud ostud on jaotatud eri poodide vahel, mis röövib minu meelest tohutult aega.

Õhtusöögi pearoog on sai. Kõige tihedamini ostetaksegi pagaripoest kakukesi, vormisaia nagu Eestis süüakse harva. Ja mustast leivast võin nüüd ainult unistada.

Pärast teeaega tutvustab Leo mulle oma Palmis^[2.] inglisehispaania sõnaraamatut ning Palm muutub mulle asendamatuks. Leost on ikka tohutu abi – ta on võimeline internetisügavustest välja võluma isegi eestikeelse „Garfieldi” filmi, mida ma küll juba näinud olen, kuid siiski vaatan.