Читать книгу Minu Tšiili - Liisi Lõo - Страница 9

Lähenen uuele kodule. Majad raudaedadega, majad lattaedadega, majad katkiste võrkaedadega – keerame kiirteelt ära, sõidame mööda maanteed, kruusateed, aukudega palistatud teeradu. Majad on muutunud väiksemaks. Seejärel pöörame vasakule. Tänava lõpus, enne kruusa ja karjamaad, on pisike punase- ja kollasekirju maja.

Jajah. Lugedes kodus aadressi Villa Independencia, arvasin eurooplasena, et mu tulevane kodu on väga suur. Tegelikkuses on tegemist lihtsa kahekorruselise majaga, mille esimese korruse aknad on trellitatud ja mis on ümbritsetud punase lattaiaga.

Sisse astudes on mu esimene liigutus jalatsid ära võtta, aga kui kõik hakkavad kätega vehkides „Ei, ei, ei!” hüüdma, panen tähele, et keegi pole jalavarje ära võtnud. Libistan minagi tossu jalga tagasi. Leo juba tassib mu kohvrit teisele korrusele ning mina seisan, valge kaisukaru käte vahel, keset jahedavõitu elutuba.

Leo tuleb tagasi. Temast saab minu ja maailma vahendaja, kuna ta on ainus, kes oskab natukene inglise keelt.

„Ma näitan sulle su tuba,” viipab ta käega trepi poole. Tegevusetus sünnitab ärevust ning olen tänulik, et mul on kas või natukesekski võimalik oma kohmetust varjata.

„Muidugi!” Ja ma kõnnin välisjalatsites trepist üles.

Minu tuba asub kohe trepi kõrval paremat kätt ning aknast avaneb vaade meie miniatuursele kodutänavale, mille ühele teeäärele mahub kolm maja. Vahetuspere on toa minu jaoks värskelt üle värvinud, see on helesinine. Öökapp, voodi, kapp ning mu oma kohver. Hindan toa laiuseks kaks ja pikkuseks viis kohvrit. Ehk siis kokku kümme ruutkohvrit.

„Näed... khm... siin on sulle... Tead küll... kui sa...” pursib Leo ja hoiab käes rohelisi toasusse, millel on lillekesed peal.

„Aa! Sussid! Väga hea!” vastan ja panen nad kergendustundega jalga, sest tossudega kodus kõndimine tekitab ebamugavust. Ja ma ise polnud tulnud mõttele, et peaksin sussid Eestist kaasa võtma.

Tagasi alumisele korrusele jõudes panen tähele, et hommikusöögilaud on juba kaetud. Laual on taldrikud ja tassid, korv saiapätsidega, moos... Kuid enne söömist tuleb mul üks isiklik mure ära lahendada.

„Leo, kus on vannituba?”

Vannitoa ukselink on külm, aga vannitoas on veel külmem. Jäise veega käsi pestes tunnen kehatemperatuuri paari kraadi võrra langevat. Positiivne on see, et vannitoast lahkudes tundub elutuba kõvasti soojem kui enne.

Joon tänulikult tassitäie kuuma teed. Leo paneb väikesesse ahju puid juurde. Tundub, et see pisike ahi peab üksinda terve maja ära kütma.

Hommikusöök on piinlikult vaikne. Raske on tunda end kodusena, kui ei oska isegi küsida, kuidas ma võin aidata. Kuid vaikuse lõpetab Leo, kes küsib: „Kas sa tahaksid duši all käia?”

Mõtlen oma varasemale vannitoakogemusele ja pisikesele ahjule, mis annab oma parima, et vähemalt elutoas oleks veidi soojem kui õues. Vastan hädiselt: „Ei, aitäh” ning surun alla soovi õlgu väristada.

Sellele järgneb pereringis väike pilkudevahetus: nad nagu nõustuksid, et mul on mingi kiiks, millest nad peavad üle olema. Seejärel näidatakse mulle pisukest maja seestpoolt. Maja tagaosas on arvutituba ja majapidamisruum, kus riiulitel on kõike klapptoolidest pesupulbrini ning keskel tohutu pesukorv. Tegelikult on neid korve mitu, aga kuna pesu on nii palju, siis tundub, et see kõik on üks suur hunnik. Arvutitoas on väike metallist tulekolle, millest tõesti piisab vaid ühe toa soojendamiseks. Seintel on riiulid raamatutega, mille vahele on topitud pühakute kujusid. Neist suurim on palvetav Neitsi Maarja.

Kööki astudes panen tähele, et seinal on püha õhtusöömaaja pilt, mille all ripub roosa plastmassist roosikrants. Ja tikualusel on rist. Vahetusvanemate magamistoas avaldub usklikkus puidust ristina, millel on helmed küljes. Suur rist – umbes minu küünarvarre pikkune ja tume – asub seinal, nende voodi peatsis, ja tekitab minus kõhedust. Kirikukesed, palvehelmed ja pühakute kujukesed valvavad üldse igal pool, eriti elutoa vitriinkapis. Kindlasti pole ma varem näinud üheski kodus nii palju religioosseid esemeid. Minu elu pole kunagi ümber religiooni keerelnud, samuti pole religioon seni tiirelnud ümber minu.

Köök on avatud ja üleminekut elutuppa tähistab suur puidust söögilaud. Elutuba ise on lihtne: telekas, vitriinkapp, mis on täis igasuguseid meeneid, ning rohelised natuke lohkus diivanid, mis on ammu oma „parim enne” tähtaja minetanud.

Kogu selle ringkäigu jooksul kerib mu sisemine vedru end järjest rohkem pingule. Mõtlen pageda oma tuppa, et natuke hinge tõmmata, ja nagu ma oma perele väidan, ka magada. Vähemalt on mul üks koht, väike maailm iseendaga, kus ei pea muretsema, kuidas end arusaadavaks teha.

Viskun voodisse, tõmban pleedi ümber ja siis äkki koidab – ma pean siin elama järgmised üksteist kuud! Tunnen, nagu oleks mu suhe Eestiga purunenud ja nutan seda taga kuni hetkeni, mil ema mulle helistab.

„Tere! Kuidas sul läheb? Palju õnne sünnipäevaks!” kostab ema hääl hoolimata kaugusest väga selgelt.

„Jaa... Väga hästi...” ja ma mõtlen, kui valelik ma olen. „Ma just üritasin magada. Aga kuidas teil läheb?”

„Meil läheb ka hästi,” ütleb ema ning ma arvan, et sel hetkel valetab ka tema mulle. Ja nii me valetamegi teineteisele natuke veel.

Neelatan ja maigutan suud. Ema ei maksa ju minu õnnetusega veel õnnetumaks teha? „Nojah... Magan siis edasi. Räägime Skype’is, eks?”

„Muidugi. Palju õnne, kallis. Me armastame sind väga.”

„Jah,” kähisen vastu ja võitlen nutukrambiga kurgus. „Mina teid ka.”

Istun voodis ja lahistan nutta. Kergemaks ei lähe, aga raskemaks ka mitte.

YFU ettekirjutuste kohaselt olen jätnud oma ukse veidi praokile, et teistele ei jääks mulje, et olen tõre ja kuri. Saatuse tahtel avab Berta just nüüd toaukse ja ma vaatan talle salvrätinutsakute hunniku seest otsa.

Oi-oi. Seda nüüd küll vaja pole! Tean juba ette, et lohutuskatsed ajavad mu veel rohkem endast välja. Mitte nutta, mitte nutta! Tunnen end nii mannetuna, et nutmisega vahele jäin. Tahan nutta, aga samal ajal näidata, et minuga on kõik hästi.

Berta kallistab mind ja sõnaraamatu abil suudame teineteisele selgitada, et ma nutan igatsusest. Pärast seda saan enesevalitsuse tagasi ja veenan Bertat, et nüüd on mul kõik hästi. Siis jäängi magama.

Ajavahe Eestiga on seitse tundi. Varasem reisistress, mis mind ärksana hoidis, taandub, ning jet-lag, lennukisõidust ja ajavahest tingitud kurnatus, hakkab end tunda andma. Ajataju haihtub ja ma ei saa enam üldse aru, kustpoolt päike paistab või kas ta üldse paistab. Ärkan mitu korda ning jään kohe uuesti magama.

Vahetusõde Macarena on koju jõudnud ning aitab emal õhtusööki valmistada. Macarena on just asunud kulinaariat õppima ja ta on lõbusa koka võrdkuju. Pruunid silmad, pikad lokkis juuksed ja särtsakas olek, mis muutub tõsiseks, kui ta mõtleb, kui kaua peab veel liha pruunistama. Üritan anda oma parima, et sisse sulada, ja pakun, et aitan neil õhtusööki valmistada. Minu ülesandeks saab šampinjonide neljaks hakkimine. Tundub naljakas, et neid rohkem ei peenestata, aga hiljem saan teada, et tšiillastele ei meeldigi hakkimine, välja arvatud juhul, kui jutt on sibulast. Tunnen end natuke paremini.

Jõuab kohale ka Macarena poiss Sergio, keda alguses pean oma teiseks vennaks Marcoks, aga tutvumisel saan õnneks oma veast aru. Kiitsakal Sergiol on mustad lokkis juuksed ja khakiroheline jope, mida ta ei võta ära ka toas. Ma ei saa teda süüdistada, sest ega meil soe ei ole. Natuke abitult tiirleb ta ümber Macarena, nähes minu veidi korpulentse vahetusõe kõrval välja väga kõhetu. Lõpuks istub ta toolile ja Macarena saab köögis vabalt edasi toimetada.

Õhtusöök on väga tähtis – valmis sätitakse suur söögilaud. Nad valmistavad riisi paprikaga ja panevad selle taldrikusse ilusasse kuhja, nagu teevad lapsed rannas ämbri ja märja liivaga. Taldrikud on armsad kollased.

Terve selle aja usun, et see on tavaline õhtusöök ja selline elurütm neil pühapäeviti ongi. Kuni hetkeni, mil tuuakse välja suur tort ja hakatakse laulma inglise ja hispaania keeles segamini. Sel hetkel tuleb meelde, et mul tõesti on ikka veel sünnipäev. Ja ma tunnen end taas lollina, sest hakkan jälle nutma.

Nüüd ei saa ma enam ka ise aru, miks ma nutan. Ma ei tunne end õnnetuna. Võib-olla tundub see žest liiga armsana? Kõik teevad püüdlikult mõistva näo. „Tal on ju sünnipäev” – see tundub kõike seletavat.

Sorgin kahvliga oma tordilõiku. Praegu kirjutades tean, et jään alatiseks kahetsema, et ma seda ära ei söönud.

Pärast pikka päeva, mis on veninud justkui üheks pikaks pooluneks, otsustan lõpuks duši all ära käia. Tuba on juba soojaks köetud, isegi Sergio on jopest loobunud ning üks mõnus dušš tundub väga hea mõte.

Tatsan alla, rätik ja vahetusriided kaenla all. Klõpsan ukse kinni ja naudin hetke, mis on täiesti minu oma.

Vesi on algul jahe, kuid siis käib tõks-tõks-tõks-pahhh: gaas läks veeboileris edukalt põlema ja vesi muutub pikapeale soojemaks. Lõpuks julgen ka riided ära võtta ning hüppan ruttu duši alla.

Soe ja mõnus. Puhkan oma päevast ja lõõgastun, kui tajun muutust veetemperatuuris. See algab vaevumärgatavalt, kuid muutub kiiresti vältimatuks faktiks: vesi on jääkülm.

Järgmisel hetkel leian end duši kõrval värisemas ja mõtlemas, mida teha. Olgu – ehk ma suudan end kiiresti ära loputada ja duširetke lühikeseks lõigata. Üritan, kuid jäine vesi lööb kopsudest õhu välja. Aga vähemalt on mul jalad puhtad. Ja sinised.

Samal ajal, kui püüan end külma duši all oma ahastusega soojendada, hakkab ka vesi vaikselt soojemaks minema. Algul pean ma seda meelepetteks, kuid soe vesi otsustab tõesti naasta. Viin oma dušiseikluse ruttu lõpule ja loodan, et ei pea end veel niipea uuesti pesema.

Pärast dušši lähen kõigile head ööd ütlema, alustades vahetusvanematest. Mina oleksin piirdunud sõnadega „head ööd”, kuid magama saadetakse meid – mind, Leod, Macarenat – nagu pikale teekonnale. Berta soovib mulle head ööd ja annab põsemusi. Naeratab sõbralikult ja kaastundlikult ning teeb pöidlaga risti mu laubale. Juan kordab sama protseduuri. Macarena ja Leo annavad põsemusid. Selline uus harjumus tekitab nii ebamugavust kui ka lohutab veidi.

Ronin nagisevast trepist üles aeglaselt, kuna sussid ähvardavad varba otsast alla kukkuda. Tõmban ukse lahti ja vaatan oma väikest sinist tuba. Tõmban naksuva ukse enda järel kinni ja ukselink, habras uks ja õhuke sein justkui painduksid mu selja taga. Lasen lingist lahti ja kuulatan, kas miski veel nagiseb.

Ronin külmade linade vahele ning jään ootama, et tuleks soojatunne ja uni.

Ärkan hilja, kuid olen ikka veel unine. Hommikune päike tungib tuppa, nii et olen sunnitud end voodist välja ajama ja tundma, kuidas reaalsus vaikselt kohale hiilib. Mul on pea nädal aega aklimatiseerumiseks, enne kui pean kooli minema. Vahetan aegamisi riided ja libistan veel aeglasemalt sussid jalga. Longin tömbilt trepist alla vannituppa, pesen näo ja vaatan end peeglist.

Berta ja Juan toimetavad köögis. Kuna praegu on kõik koolivaheajal, veedavad ka Berta ja Juan oma päevad enamasti kodus, sest õpetajatelgi pole kooli asja.

Mul on veidi piinlik, et nii kaua magasin. Kuid justkui minu lohutuseks magavad Leo ja Macarena ikka veel.

„Teed?” küsib Berta.

„Jah, palun.”

Juan paneb teekannu gaasipliidile ja me ootame, kuni see vilistab. Selliseid vaikushetki on väga raske taluda.

Juan liigutab lusikat oma kohvis ja mina põrnitsen oma teetassi.

„Kuidas magasid?” küsib Juan äkki rõõmsameelselt nagu inimesed, kes on juba kolm tassi kohvi ära joonud. Muidugi küsib ta seda hispaania keeles.

„Ah?”

„Kuidas... magasid?” küsib Juan uuesti ja paneb käed padjaks, tehes näo nagu ta magaks, mille peale Berta naerab. Nad kumbki ei oska inglise keelt.

„Aaa! Eee...” venitan ning sobran oma mälus, et leida õiget vastust. „Väga hästi. Aitäh. Ja... sina?”

„Hästi. Aitäh!” Ja ta ilme ütleb: „Vaata! Ta juba õpib!”