Читать книгу Minu Tšiili - Liisi Lõo - Страница 5

SAATEKS

Ma olen kogu aeg teadnud, et uitmõtted on kõige ohtlikumad. Kõik on kunagi mõelnud: „Mis oleks, kui…” Need ei ole halvad mõtted. Neid võiks nimetada isegi inspireerivateks, aga nad on salakavalad ja neile on raske vastu seista. Need mõtted painavad, sest nad paljastavad meie kõige sügavamaid soove.

Mina mõtlesin 16aastaselt, et tahaksin ära. Kaugele. Teha midagi teistmoodi, olla ise teistmoodi.

Mul on sõbranna Madli, kellel on imeline anne leida vaimustavaid ideid ning neid ka teoks teha. Üks vaimustav idee oli tal kandideeda vahetusõpilaseks Prantsusmaale.

Ühel jalutuskäigul, kui rääkisime Madli Prantsusmaaaastast, pihtisin hetkeimpulsi ajel: „Issand, ma tahaksin ka minna!”

„Kuhu siis?”

„Jaapanisse... näiteks,” pudistasin. Endal oli olematu põhjuse pärast piinlik.

„Aga miks sa siis ei lähe?” küsis Madli, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.

Tõesti… Miks ma ei lähe?

Mäletan, kuidas plaanisin lähenemist oma vanematele. Tagala kindlustamiseks alustasin sealt, kus vastupanu olnuks kergem murda.

„Issi... ma tahan minna Jaapanisse.”

„Nojah,” ütles isa täiesti rahulikult, justkui oleksin palunud tal mind poodi sõidutada.

Olin segaduses. Kus on draama? Ristküsitlused? Vastuhakk?

Mõlemad vanemad võtsid selle vastu ma-teadsin-et-seejuhtub-suhtumisega.

Jaapanisse ma ei jõudnud. Vahetusõpilaste puhul kehtib reegel „kes ees, see reisumees”, kuigi enamik vahetusõpilasi on siiski tüdrukud. Mina jäin Jaapani piletist ilma, aga ei heitnud meelt kauem kui nädal aega. Kui ma ei saa itta, siis lähen läände! Ja diagonaalis võimalikult kaugele – maailma lõppu.

Tšiili valimise kohta ei suuda ma praegugi nimetada palju ratsionaalseid põhjusi. Tšiili vahetusprogrammi ilmselge boonus oli rekordiliselt pikk vahetusaasta – 11 kuud. Samuti oli suureks otsustajaks mu ema, kes kartis, et ülejäänud Ladina-Ameerika maades saaksin ma kas hingelise või füüsilise trauma... või ka mõlemad.

Vahetusaastalt tagasi tulles pole ükski inimene samasugune kui minnes. Mina poleks ilma vahetusaastata nii jutukas ja kätega vehkija kui praegu. Paljud võõramaa kombed nagu pidev vanematelt loa küsimine ja põsemusid on Eestis elades kadunud, aga mõni on jäänud. Näiteks küsimus: „Kuidas sul läheb?” Kuigi eestlased peavad seda tüütuks viisakuseks, on see tüütu vaid siis, kui seda võetaksegi kõigest viisakusena, mitte sisuka vestluse algusena.

Kuna raamat on vestlus lugeja ja kirjutaja vahel, siis alustangi meie vestlust:

„Kuidas Sul läheb?”

Rakvere–Tartu,

2010–2011