Читать книгу Minu Tšiili - Liisi Lõo - Страница 8

Sõidame Olmué poole ja kuidagi olen Wen Jingile selgeks teinud, et ei kavatse tema õla peal magada. Vahin bussiaknast välja ja imestan, et kaktused näevad looduslikult kasvades välja nagu võõrkehad ega sobi maastikuga kokku, kuigi neid on mäekülgedel ohtralt nagu Mehhiko filmis. Taevas tundub kõrgemal kui koduses Eestis.

Buss pöörab paremale ja võtab hoogu maha. Aknast on hea vaade hoovi, kus närbunud rohul lebavad kõhnad pulstunud koerad ja kuivas mullas siblivad pruunid kanad. Hoovis on plekihunnik, mis osutub kuuriks, ning kõige õnnetum maja, mida ma näinud olen. Buss kiirendab ja haukuma hakanud koerad kaovad selja taha.

Olmués bussis maha astudes viskan jope üle õla. Kuigi on talv, on siin soojem kui Eestis kevadel. Tee on tolmune, asfalteeritud on vaid külakese keskus. Igal pool meie ümber kõrguvad mäed.

Andrési kannul läheme hotelli, kus igal aastal alustatakse YFU vahetusaastat. Silma hakkab nurga taga paistev bassein. Loosiga on meid jaotatud tubadesse, mina jagan ruumi kolme Soome tüdrukuga.

Elus olevat ainuke kindel asi surm ja maksud. Vahetusaasta kindel pidepunkt on söögiaeg. Istun Wen Jingiga pika laua taha suures söögisaalis, meie lauda tulevad ka Kathy ja Andrés. Teenindajad toovad kõigepealt saiakesekorvid ning väikesed kausid tšilliketšupit meenutava sisuga.

Wen Jing osutab tšillikausikesele ja küsib vigases inglise keeles: „Mis on?”

„Aji,” vastab Andrés. „Väga kuum.”

Wen Jing võtab noa ja määrib aji’t saiale nagu võid – ehk siis ohtralt.

„Ei-ei-ei-ei!” jõuab Andrés veel hüüda, kui Wen Jing juba sööb.

„Hmm, päris hea,” ütleb Wen Jing ja noogutab. Järgmise kukli peale paneb ta aji’t veel julgemalt.

Saiakesed kaovad ruttu ja hämmeldunud teenindajad toovad uue korvikese.

Üle laua käib pilkude vahetus ja saiad kaovad jälle korvist. Keegi ei pane tähele, kuidas tühjendatakse ka kolmas korvitäis. Saalis valitseb lärm. Kõik vahetusõpilased üritavad välja uurida, kuidas on teistel läinud.

„Kust sa tuled?”

„Kus su vahetuspere elab?”

„Oumaigaad! Nii äge!”

„Liisi, kus sina elama hakkad?” küsib blond norrakas Abbie.

„Pitrufquénis,” ütlen lihtsalt. Nähes nõutust Abbie näos, seletan, et see on väike külake Temuco külje all Lõuna-Tšiilis. „Ja sina?” küsin ta käest.

„Mina elan täiesti lõunas. Mulle öeldi, et seal pidi väga külm olema,” seletab Abbie agaralt. Ja jätkab samas vaimus veel kaua.

Järgmine hommik on üpris karge ning hommikusöögile kõndides panen selga oma suusajope. Hilinen väiksele kokkutulekule, mis hommikusöögile järgneb, ja näen, kuidas kõik põrandal roomavad. Ma ei mõista, miks neid tutvumismänge ehk energizer’eid nii palju tehakse. Me võtame ringi või vahetame omavahel jalatseid, mis ei ole kõige meeldivam tunne, või teeme võistkondi. Ma mõistan, et see peaks meid rohkem ühendama, aga neid mänge on minu maitse jaoks liiga palju. Vahetusõpilaste kohta ei saa kuidagi öelda, et nad vajaksid veel rohkem üleskeeramist. Stressist ja erutusest on nad end niigi pingule kerinud ja vadistavad vahet pidamata.

Täna jaotatakse meid gruppidesse ning teemaks on suhted. Meie grupijuht on pisi-pisike hea inglise keelega Rosa, kellel on pikad mustad juuksed ja natuke nasaalne hääl.

„Täna saab igaüks teist noole ja oleme teinud siia laua õhupallidega. Õhupallide taga on peidus teemad, mida arutame. Kes on esimene?”

Teema, mille oma nooleviskega avab üks lokiline sakslanna, on „pololear”.

„Kas teate, kes on pololo või polola?”

Kõik vaatavad segaduses ilmetega.

„See on poiss- või tüdruksõber. Pololear tähendab kellegagi käima. Kui leiate endale poisi või tüdruku – kuna te olete kõik heledapäised, siis me ei imesta, kui te kohalikega käima hakkate – peate meeles pidama, et pered on võrdlemisi konservatiivsed. Peate teda perele tutvustama. Samuti ei tohiks kohe suletud uste taha kaduda. See ei ole hea toon. Pigem soovitaksin istuda esimesed korrad elutoas, vaadata telekat. Vanematele esitlemine on tõesti väga tähtis.”

Õhupallid aina pauguvad ja toovad kaasa uusi õpetussõnu.

„Ärge pange oma toa ust täielikult kinni. Jätke natuke praokile, et neil tekiks tunne, et nad võivad teiega rääkima tulla.”

„Ärge reageerige, kui teile tänaval järele hüütakse. See on täiesti tavaline.”

„Arvestage, et õhtusöögid on hilised.”

„Tõenäoliselt võtate kõik kaalus juurde.”

Istume õhtul mitmekesi ringis hotelli suurimas konverentsisaalis ja kõigil on Wen Jingile küsimusi.

„Kuidas mu nimi hiina keeles kirjutatakse?”

„Ütle midagi hiina keeles!”

„Kuidas on „tere” hiina keeles?”

„Kuidas sa solvad kedagi hiina keeles?” küsib keegi. Wen Jing hakkab sellist nurjatut küsimust kuuldes lõkerdama.

„Sha-bi,” ütleb ta läbi itsituste.

„Kuidas on tagumik hiina keeles?” küsib Rootsi tüdruk, kellel on pikad paksud ruuged juuksed.

„Pigu,” ütleb Wen Jing ja itsitab jälle.

Ruumi sisenevad Andrés, Kathy ja väikest kasvu Angela, kellega Andrés astub ruumi keskele.

„Täna jagame teiega oma tantsukultuuri,” ütleb Andrés ja algab lõbus muusika.

Wen Jing sikutab mind varrukast, silmad säramas, ja sosistab mulle kõrva: „Pigu.”

Pöörangi pilgu tantsiva Andrési pigu’le ja surun maha muige, nähes Andrési lõbusalt tagumikku võdistamas.

Santiago bussijaam on sama suur kui Tallinna lennujaam. Minu buss peaks lahkuma viisteist minutit enne keskööd. Keskööks on kõik teised bussid Santiago bussijaamast läinud, kuid Temuco buss ei tule. Tammun jalalt jalale, sest on jahe.

Buss saabub pooletunnise hilinemisega.

„See on bed-bus^[1.],” ütleb Andrés ning ma üritan ette kujutada, millised on voodid bussis.

Jätan hüvasti nii Andrési kui ka teiste YFUkatega ning ronin sisse.

Suurtes nahktoolides saab end mõnusalt kerra tõmmata ning meile antakse isegi pleed. Samamoodi nagu lennukis tuleb reisisaatja kõigi passe kontrollima. Reisisaatja on vanem mees ja naeratab sõbralikult, kui mulle passi tagasi annab. Naeratan ebaledes vastu.

Kui me juba Santiago miljonitest tuledest mööda sõidame, tuleb üks noorem bussisaatja, pühib akendelt udu ja tõmbab kardinad ette. Tema ei tundu nii sõbralik kui passikontrollija.

Tõmbun kerra, kõrvaklapid kõrvas, ja naudin mõnusaid istmeid. Ja loodan, et tunnen oma vahetuspere ära. Või vähemalt tunnevad nemad ära minu.

Kuigi bed-bus’i toolid on mugavad, ei suuda ma magada. Võib-olla seetõttu, et üks härra norskab nagu karu. Juba koidab hommik ning bussistjuuard tuleb ja tõmbab meie kõigi akende eest kardinad ära. Ta on veel tõredam kui eile. Võibolla talle ei meeldi hommikud ja kardinate eest hoolitsemine.

„Desayuno^[2.],” ütleb ta mulle juba kolmandat korda.

„Ah?” kohman mina juba kolmandat korda, ebaviisakalt nagu eestlastel kombeks.

Stjuuardil pole ilmselgelt aega minuga seletada. Ta pistab mulle pappkarbi sülle ja jätab mu sellega tõtt vahtima. Seal sees on toit. Kas ma pean selle eest maksma? Ma ei tea. Kas võtta see kaasa? Ma ei tea. Tuleb meelde brasiilia tüdruku juhtum kohvritassijatega ning ma ei taha umbkeelsena võõra valuutaga jahmerdada. Igaks juhuks ei puutu ma karpi, libistan end Temucos kiiresti bussist maha ja loodan, et ei kohtu enam kunagi tolle bussistjuuardiga.

Igatahes astun bussist tundmatusse.

„Liisi?” küsib vanem habetunud mees avala naeratusega ja tutvustab end Juanina. Kõik mõtisklused õigest tervitamisest on ununenud ja ma lihtsalt kallistan suurest õnnest ja kergendusest seda valge habemega meest, kellest kõigi eelduste kohaselt peaks saama minu vahetusisa. Juani pilk särab toonitud klaasidega prillide taga ja ta osutab kahele teisele vastutulnule.

Kallistan ka oma vahetusema Bertat ja vahetusvenda Leonardot, keda tuleb kutsuda lihtsalt Leoks. Berta on lühike, tõmmu jume ning lühikeste mustade juustega. Ta naeratab mind nähes ja kogu ta kehakeel võtab sellest osa. Leo on neist kõige pikem ja tõmmum. Ulja habemega, prillid ees, käed külma tõttu teksapükste taskusse surutud, tammub ta kergel sammul ringi, kuni ma oma kohvri bussi alumisest pagasiruumist kätte saan.

„Pilet, pilet!” korrutab bussisaatja.

Annan talle pisikese kviitungi, millele on trükitud maailma kõige peenemas kirjas numbrikood. Mul kulus aega, et seda numbrikoodi leida. Vilunud bussisaatja viskab aga kiire pilgu imepisikesele piletile ja haarab pagasihunnikust eksimatult mu kohvri.

Kui jõuame punase universaalkerega autoni, hüppab auto pagasiruumist välja suur valge karvane mängukaru.

„Palju õnne sünnipäevaks,” ütleb Leo kohmaka tšiili aktsendiga inglise keeles ja raputab karu käes.

Täpselt nii. Ma kohtun vahetusperega oma sünnipäeval. Kui armas, et nad seda märkasid!

„Oi... Aitäh!”

Sõidame mööda Tšiili kõige tähtsamat kiirteed: Route 5. See on osa mõlemat Ameerikat läbivast suurest maanteest, mis algab Alaskal ja lõpeb Puerto Monttis. Tee kõrvale jäävad väikesed linnakesed nagu Freire, Tolténi jõgi ja katoliku kirikute tornid. Otsin sõnaraamatust üles sõna „kirik” – iglesia. Enrique Iglesias oleks siis eestlasena Henri Kirik? Henri Kirik ei tundu üldse hea lavanimi.

1 Voodibuss (inglise k) [ ↵ ]

2 Hommikusöök (hispaania k) [ ↵ ]