Читать книгу Cornwalli taeva all - Liz Fenwick - Страница 6

Läbi lahtise akna tulvas sisse kuslapuu hõngu ja hiline pärastlõunapäike langes segi aetud linadele. Victoria naeratas. Õhus oli ikka veel tunda Adami tualettvee lõhna. Ta tõmbas voodile päevateki peale ja soputas padjad kohevaks. Oli ju meeldiv ja vahva laisal pärastlõunal oma lemmikpoisiga seksida, aga kui Charles peaks sisse astuma ja segi pööratud voodit nägema, oleks see kahtlemata ebameeldiv, ning mõni minut tagasi oli ta kuulnud Charlesi autot maja ette sõitmas.

Victoria võttis riidepuult avaralõikelise rohelise siidkleidi ja tõmbas selle selga, nautides aistingut, mille kangas üle rinnanibude libisedes tekitas. Ta judistas end. Kahju, et neil täna see pidu on. Muidu oleks Charles ehk kauemaks Londonisse jäänud ja ta oleks saanud veeta Adamiga terve õhtu, mitte ainult pärastlõuna. Noormees oli rahuldustpakkuvalt kiire õppija. Kinnisvara, vanad majad ja seks... Täielik õndsus!

Victoria tõmbas sõrmedega läbi juuste. Ta juuksed olid paar aastat tagasi halliks läinud, aga need polnud tavalist tuhmhalli tooni, vaid särasid nagu läikima löödud teras, ja juuste struktuur oli hästi säilinud. Ta pani kõrvarõngad kõrva ja võttis kätte pärlid. Charles oli need talle viiekümnendaks sünnipäevaks kinkinud. Loomulikult oli ta need ise välja valinud ja need sobisid ideaalselt tema naha tooniga. Pärlid heitsid ta näole imelist helki. Ta puudutas kaela. Arvestades, kui palju ta oli aastate jooksul päikese käes viibinud, oli tal hea nahk. Ilukirurgi teenuseid tal vaja polnud.

Ta ajas selja sirgu ja üritas kee klambrit kinni panna, kuid ei tulnud sellega pimesi toime. „Kus mu prillid on?” küsis ta valjult ja heitis pilgu üle magamistoa pindade.

„Nad on sul peas.” Charles seisis ukselävel. Tal oli seljas tume ülikond, mis vaatamata nutikale lõikele ei suutnud õllekõhtu varjata.

„Tänan. Milleks see ülikond?”

„Äriasjad.” Mees tammus jalalt jalale.

„Ega sa pole ometi uuesti tööle läinud?” See oleks suurepärane uudis.

„Ei.” Charles läks naise juurde ja võttis tema käest pärlid. Victoria lasi tal need endale ümber kaela panna, kuid mehe sõrmed jäid klambri kallale kohmitsema ja tema ümber levis tualettvee lõhn. Victoria soovis, et mees seda veidi vähem peale paneks. Pärast nelja aastakümmet oli ta nina selle lõhna suhtes liiga tundlikuks muutunud. Pärlid viimaks kinni saanud, asetas Charles käed Victoria õlgadele ja mudis neid õrnalt. Victoria püüdis seda nautida, kuid ei suutnud, ja kui Charles ta kaela suudles, nägi ta peeglist pahameelt oma näole valgumas. Kui Charles oma siniste silmade pilgu tõstis ja talle otsa vaatas, manas ta näole teise ilme.

„Sa oled kaunis nagu alati, Tori.”

„Tänan.” Victoria pööras end mehe käte vahel ringi ja kohendas ta lipsu. Charles oli hea inimene – seda ei tohi unustada.

„Tuleta mulle meelde, mis puhul Smithid selle peo korraldavad.”

„See on nende tütre kihluspidu,” ütles Victoria ja neelatas. See oli midagi sellist, mida nemad ei saa kunagi tähistada.

„Ah-jaa,” Charles pööras pea kõrvale.

„Ma ei talu su sellist tooni,” sõnas Victoria hambaid kiristades. Isegi aknast avanev vaade aeda ei suutnud leevendada teda haaranud tühjusetunnet.

„Millest sa räägid?” küsis mees pead raputades ja puhisedes ning lausus: „Ma pean sinuga üht asja arutama. See on tähtis.”

Victoria pööras end välgukiirul ringi. „Sa tead täpselt, millest ma räägin.” Oh, ta jälestas Charlesi! Mehe hääles kõlanud kurbus käis talle närvidele ja nüüd oli too haavunud kutsika ilmega. Ükski kuuekümne kahe aastane mees ei tohiks olla selline.

„Tori, on tõesti üks asi, millest ma pean sinuga rääkima.”

Naine tõstis pilgu ja vaatas öökapil olevat kella. „Kas see võtab kaua aega? Me peaksime juba kohal olema. Kas sa lähed selle ülikonnaga?”

„Jah, see võtab aega.” Charles silmitses oma pükse. „Kas ma peaksin riideid vahetama?”

Victoria ohkas. „Ei. Hakkame minema.” Ta läks magamistoast välja, kuid jäi trepimademel seisma. Siit avanes vaade tervele kaarjale, alla halli viivale trepile. Selle kõige eest pidi ta Charlesi tänama. Mehe rahata poleks ta ise iial suutnud tagasi osta Boscaweni, oma lapsepõlvekodu. Charlesi raskeid samme selja taga kuuldes pööras ta end ringi ning naeratas ja ulatas mehele käe. Sellest oli möödas peaaegu nelikümmend üks aastat, kui nad oma kihluspeo õhtul olid üheskoos siit trepist alla läinud. Victoriat läbis värin, kui talle meenusid all oodanud elevil näod. Ainult üks neist polnud naeratanud.

„Kus su mõtted on, Tori?” Charles surus ta kätt.

„Vabandust. Kas sa ütlesid midagi?”

„Jah, midagi päris olulist. Sa ei taha ometi öelda, et sa sõnagi ei kuulnud?” küsis Charles kulmu kortsutades, ja lotid ta lõua all mitmekordistusid.

„Anna andeks. Mulle meenus meie kihluspidu.” See tõi mehe näole naeratuse.

„Nelikümmend imelist koos veedetud aastat.” Ta suudles naist. „Aitäh sulle, kallis.”

„Rõõm on minupoolne,” valetas Victoria ja võttis autovõtmed. Kui nad nüüd kohe minema ei hakka, jäävad nad kohutavalt hiljaks, eriti kui nad peaksid mõne traktori taha venima jääma.

Demi ei võinud emale pettumust valmistada. Ta võlgnes seda ema mälestusele. Morwenna oli oma tütre ja tolle töökoha üle Bottel ja Lampardi arhitektuuribüroos nii suurt uhkust tundnud. Just täna oleks Demi hädasti vajanud ema usku ta võimetesse. Ema surm oli tulnud liiga ootamatult. Kuidas oli tema terve ja toimekas ema saanud lihtsalt surra? Demi peatus ja surus alla teda lämmatada ähvardava valusööstu. Praegu polnud õige aeg sellele mõelda. Tuli mõelda positiivselt. Ta saab selle töö. Ta oli selle ära teeninud, oli kõvasti vaeva näinud, ja muidugi oli ta ka kõike, mis ta oli teinud, nautinud.

Ta silus seelikut ja ristas jalad pahkluude kohalt ning talle meenus, kuidas ema oli teda manitsenud, et ta istudes õlad taha sirutaks, mitte ei istuks kühmus, üritades varjata neid, mis ema sõnul olid ta aarded. Kuidas Demi neid vihkas! Nende tõttu oli ta pidanud taluma koolis poiste pidevat narrimist ja ta ei saanud iial elegantne välja näha. Need tõmbasid liiga palju tähelepanu.

Tema vastas istuv Josh näis täiesti pingevaba. Erinevalt Demist ei istunud ta räpasest aknast sisse voogava päikesevalguse heledas lõõsas. Demi kortsutas kulmu. Hoone planeerinud arhitekt oli mõelnud ainult välisilmele, mitte aga koristamis- ja õhutusvõimalustele.

Ilmselt oli see arhitekt olnud just samasugune, nagu Josh. Demi oli Joshiga aasta aega koos praktikal olnud ja selle aja jooksul oli ta pidanud kogu aeg noormehe tööd parandama. Too oli ta abi palunud ja Demi polnud keeldunud – kuigi ta imestas, miks ta oli teist aidanud, sest aasta lõppedes pidi ainult üks neist tööle võetama. Joshi huvitasid vaid jooned ja välisilme, mitte asja praktiline külg. Ja just sellepärast peakski Demi selle töö saama, sest tema jälgis mõlemat ja tema planeeringud toimisid igal tasandil. Just see talle selle töö juures meeldiski.

Josh aina vaatas vilksamisi tema poole ja lõi siis jälle pilgu maha. Kes teab, mis ta oli teinud sellal, kui Demi oli ema surma tõttu töölt puudunud? Loodetavasti polnud ta mingi sigadusega hakkama saanud. See töökoht lahendaks ühe Demi peamise probleemi, rahapuuduse. Ta oli küll praktika ajal pisut teeninud, kuid oli sellest suurema osa emale andnud ning matused olid ema pangaarve päris tühjaks teinud. Morwenna elukindlustus pidi küll millalgi need kulutused katma, aga seda polnud veel välja makstud. Demi tõmbas hinge. Talle ei jõudnud ikka veel kohale, et ema pole enam, ja ta soovis, et see poleks nii, aga oli. Nüüd ta lihtsalt pidi endale saama täiskohaga, hästitasustatud töö. Tal poleks isegi kusagil elada, kui poleks ta kallimat, Matti. Demi hammustas endale huulde. Polnud hea enne eelseisvat töövestlust mõelda sellele, kui hullus olukorras ta on.

Higipisar veeres mööda kaela alla ja ta nägi, kuidas Josh seda pilguga saatis, kuni see pluusi kaelusest sisse libises. Siin oli liiga palav, et jakki kanda, aga kui ta selle seljast võtaks, poleks lootuski, et keegi vaataks midagi peale ta dekoltee, kuigi pluus, mida ta kandis, oli äärmiselt tagasihoidlik. Nad ei räägiks mitte tema, vaid ta rinnapartiiga. Meestel oli nii lihtne. Suurim viga, mis nad võisid teha, on halvasti valitud lips – ja Josh oli lipsuvalikul tõesti suure vea teinud. Sellest oli näha, et tal pole üldse maitset. Kohe kindlasti ei anta seda tööd inimesele, kes rohelisetriibulise päevasärgi ja Gleni tartaanmustriga ülikonna juurde kannab suurt roosamummulist lipsu. See oli igas mõttes vale.

Demi enda riided olid küll pisut kulunud, kuid rõhutasid vaoshoitud elegantsi – või midagi sinnapoole, niivõrd, kuivõrd ta oma vormikuse juures seda üldse võis saavutada, mõtles ta kibedusega. Kui see oleks tema otsustada, valiks ta töötaja, kelle tulemused on paremad ning kelle riietuse põhjal on näha, et ta omab elementaarset värvi-, vormi- ja stiilitaju.

Väljas kõmises äike ja päike kadus just sel hetkel, kui avanes personaliosakonna uks. Polnud midagi parata, see tundus Demile halva endena. Konkurent naeratas talle, kuid vältis silmsidet.

„Demi ja Josh, tulge sisse.” Demi tõusis ja mõtles end pikemaks, kui ta oma 155 cm juures oli. Mida rutem see vestlus mööda ja see töökoht tema omaks saab, seda parem.

„Istuge.” Naine läks oma laua taha ja Demi istus aknast võimalikult kaugele. Ta oli juba küllalt higistanud.

„Kõigepealt ma tahan teid tänada. Te olete mõlemad teinud tubli tööd praktika ajal siin, Bottel ja Lampardis.” Ta naeratas mõlemale. Demi asetas pihud seelikule. See ei tõotanud head. Josh polnud teinud tubli tööd. Vahest rahuldavat, aga sedagi vaid tänu Demi osutatud abile.

„On olnud au teie meeskonda kuuluda,” ütles Josh ja Demi sõimas teda mõttes tallalakkujaks. Josh polnud teinud muud, kui ainult hädaldanud ja üritanud kogu aeg Demit voodisse vedada. Ta oli tõbras, aga ta oli osav. Seda tuli tunnistada, kuid see oli ka kõik.

„Nagu te teate, me saame praegu vaid ühe teist tööle võtta, ja otsuse tegemine oli väga raske.” Naise suunurgad kerkisid naeratuseks, kuid ta silmad jäid külmaks. Selle põhjal, kuidas ta pilk Demi vasakule käele liikus, teadis Demi, mis naine järgmiseks ütleb. Demi oli vihjanud, et tal on Mattiga tõsine suhe, ja jah, nii see oligi, aga esialgu polnud tal plaanis veel peret looma hakata.

„Niisiis, pärast kolleegidega arupidamist jõudsime üksmeelsele otsusele, et võtame tööle Joshi erakordselt heade tulemuste eest tualettruumide kujundamisel.”

„Aga...” alustas Demi, kuid Josh tõusis püsti.

„Oi, ma tänan teid!” Josh astus Demi ja laua vahele, nii et Demi jäi tema varju.

Demi tõusis ja tammus jalalt jalale, püüdes Joshist mööda pääseda. Tualettruumid oli planeerinud tema, mitte Josh. Ta pidi õigluse maksma panema. Josh oli esitanud tema töö enda oma pähe. Ta ei võinud lasta teisel oma tööd varastada. „See planeering...” Ta astus laua juurde.

„Demi, sa oled ka väga tubli olnud, aga kahjuks on meil ainult üks vaba töökoht ja Josh sobib igas mõttes. Kui sa soovid siin praktikandina jätkata, siis selle üle oleks meil muidugi väga hea meel.” Taas kerkisid naise suunurgad, kuid ta silmad ei naeratanud. „Ja kui sa peaksid otsustama mujale minna, siis ma kirjutan sulle hiilgava soovituskirja.”

Sisse astus üks juhatuse liikmetest. „Soovin õnne, Josh. Tubli oled!” Ta pöördus Demi poole. „Väga kahju, et sa ära lähed.” Mees vaatas Demist mööda, ega teinud temast väljagi. Siis jõudis Demile kohale. „Josh sobib igas mõttes.” Kui palju kordi oli Demit pärast tööd pubisse kutsutud ja ta oli iga kord keeldunud, et minna koju Matti juurde! Ent Josh oli alati teistega kaasa läinud. Nad tundsid Joshi või arvasid, et tunnevad, ja tema oli täielik idioot, kes polnud mänguga kaasa läinud.

Demi ei suutnud end liigutada. Josh surus direktori kätt ja hoidus Demi poole vaatamast. Ta oli varas – aga mida sai Demi teha? Kui ta protesteeriks, jääks mulje, et ta ei oska kaotada ning kaotajaks jääks ta ikkagi...

Šampanjapudel popsatas lahti ja kohale ilmusid ka kõik ülejäänud juhatuse liikmed. Keegi ei vaadanud Demile otsa.

„Tänan.” Ta teeb seda nii elegantselt, kui vähegi suudab. Ema sooviks, et Demi oleks viisakas ja suuremeelne. Kui šampanjat hakati klaasidesse valama, lipsas ta uksest välja.

Personaliosakonna toa ukse taga jäi ta seisma ja toetas selja vastu seina. Ta oli lasknud teisel inimesel napsata ära töökoha, mis kuulus õigusega talle. Ta oli vihane – nii enda kui Joshi peale. See polnud koolinäidendi osade jagamine. See oli elu. See oli ellujäämine. Kas ta peaks tagasi minema ja Joshile ütlema, et too on pettur? Ei. Oli liiga hilja. Oleks ta seda kohe teinud, oleks sellest ehk kasu olnud, siis poleks ehk jäänud muljet, et ta ei oska kaotada. Parem loobuda. See oli lihtsam.

Mööda koridori tuli administraator. „Nii kahju, Demi, et sina seda kohta ei saanud.”

Demi silmad läksid suureks. Kõik, mitte ainult juhtkond, teadsid juba! Isegi, kui ta läheks tagasi ja räägiks, kuidas lugu tegelikult oli, ei muudaks see nende otsust. See asetaks nad rumalasse olukorda, mida ei tahaks keegi, Demi ise ka mitte.

Tema ei sobi seda tööd tegema, aga teiste ideid varastav mees sobib? Ta läks noruspäi oma laua juurde ning võttis vihmavarju ja sülearvuti. Ta pidi siit ära minema ja ta oli tööta ja paratamatult tundus talle, et see oli ta enda süü. Ema oleks nii pettunud. Vahest oligi hea, et teda polnud enam seda nägemas. Ei, nii ei saanud mõelda. Demi hammustas endale huulde ja põgenes, enne kui ta oleks veel kellegi haletsevat pilku pidanud taluma.

Westminsteri metroojaama rahvatulvas võitles Demi vihmavarjuga, aga see ei avanenud. Teinud veel paar katset, viskas ta varju prügikasti ja astus vihma kätte. Vihmavari oli kasutu. Just siis, kui tal seda neetud riistapuud vaja oli, keeldus see avanemast. Vihm piitsutas teda igast küljest, justkui talle ta rumalust ette heites. See peksis vastu ta nägu ja kastis riided läbimärjaks. Selleks ajaks, kui ta silla keskele jõudis, lirtsusid ta jalad kingades.

Teisel pool silda astus ta rahvasummast välja ja toetas selja vastu seina. Ta pidi mõtlema, mingi tegevuskava paika panema. Vihmapiisad langesid veepinnale, sulandusid peale hetkelist vastupanu jõega kokku ja liikusid, nagu jõgi ikka, ühtse voona edasi. Tema polnud vastu pannud, ta oli lihtsalt uttu tõmmanud ja lasknud sel kaabakal oma töö vilju nautida. Nüüd oli Joshil töökoht, Demile aga pakutakse parimal juhul uuesti praktikandikohta. See tõbras oli Demi tööd enda omana esitanud sellal, kui Demi oli ema matnud. Ja mida oli Demi öelnud? Mis ta oli teinud? Mitte kui midagi. Ta polnud isegi püüdnud vastu hakata ja oli nähtamatuna minema hiilinud.

Ta pööras jõe äärest eemale ja ühines jalakäijatevooluga. Ta saab oma poiss-sõbra juurde minnes küll läbimärjaks, aga seal ootab teda vähemalt vein.

„Tee rõõmsam nägu pähe, kullake, nii hullud nüüd lood ka pole,” lohutas teda nurgal seisev ajalehemüüja ja ulatas Demile lehe, mille too talle vastu naeratades endale pea kohale tõstis. Müüjal oli õigus. Nii hull asi ka polnud. Tal oli Matt.

Edasi minnes keskendus ta sellele, mida oodata, nagu näiteks Mattiga ametlikult kokku kolimine. Mitteametlikult oli ta elanud Matti juures sellest ajast saadik, kui oli ema korteri korteriperemehele üle andnud. Demi neelatas; ta ei mõtle emale, mitte praegu. Ta mõtleb hoopis sellele, kuidas Matt rõõmustab, kui Demi talle jah ütleb, ja siis mõtleb ta veel sellele, mida annaks Matti korteriga ette võtta. See oli tuimavõitu ja igav, vaatamata stiilsele kahvatulillas toonis seinavärvile, mis paistis korteri põhja poole avanevate akende tõttu küll pigem hallina. Mööbel oli suur, must ja nahkne, valitud nii, et see sobiks kokku hiigelsuure televiisoriga. See polnud maskuliine stiil, korter oli ilma igasuguse isikupärata. Demi oli alati imestanud, kuidas küll mees, kes nii hästi riietub ja oma riideid nii suure hoolega valib, pöörab nii vähe tähelepanu oma korteri hubasemaks muutmisele.

Ta naeratas: peagi see kõik muutub. Uue värvikorraga – mille seintele kandmiseks tal nüüd kahjuks aega on – ja paari kujunduselemendiga mahendab ta korteri üldmuljet ja tekitab kodusema tunde. Matt ei pane neid muudatusi arvatavasti tähelegi. Ta vaid naeratab oma filmitähelikku naeratust ja Demi sulab.

Meenutades, kuidas personalitöötaja pilk oli ta vasakule käele libisenud, küsis ta endalt, miks ta oli mõista andnud, et neil on Mattiga tõsised plaanid. Neil muidugi olidki, ja Matt võttis nende suhet väga tõsiselt, aga see ei tähendanud, et nad kavatsevad kohe abielluda ja hakata lapsi saama. Karjäär oli Demile oluline ja ta oli alles kakskümmend viis.

Läbimärjana ning tundes meeletut igatsust klaasi veini ja kallistuse järele, jäi ta Matti korteri ukse taga seisma. Tuled põlesid, mis oli tavatu, aga võib-olla oli Matt varem koju tulnud. Ta tegi arvatavasti ettevalmistusi väikeseks üllatuspeoks. Jumal, kas Demi oli tõesti arvanud, et saab selle töö? Milline narr ta oli!

Noh, igatahes saavad nad tema rumaluse üle naerda. Ta polnud viimasel ajal piisavalt naernud, muidugi arusaadavatel põhjustel. Ema matustel sõpru nähes oli ta mõistnud, kui väga ta neist puudust tunneb, ja talle oli meenunud, kui lõbus neil koos oli olnud. Mattile ta sõbrad ei meeldinud, mis oli okei – või peaaegu okei – aga ta peab rohkem väljas käima. Ta armastas Matti, aga mees oli pisut liiga domineeriv. Demi seisis ukse taga ja kortsutas kulmu, kuuldes muusikat, mida nad olid kaks õhtut tagasi kuulanud. Ta kõhkles. Nad olid tol õhtul liiga palju joonud ja ta ei tahtnud mõeldagi sellele, mis ta oli teinud...

Ta keeras lukuaugus võtit ja vali heli rabas ta peaaegu jalust – poisid ja nende mänguasjad! Antud juhul surround-heli. Ta asetas koti maha, lootes, et arvuti pole vihmaga märjaks saanud, ja hiilis kikivarvul elutuppa. Seinad olid täiesti tühjad, toas oli vaid suur, kesklavana mõjuva teleri ekraan. Demi sulges silmad, kujutledes seintel paari graafilist lehte või üht suurt õlimaali. See annaks toale väärilise isikupära. Võib-olla siis, kui ema elukindlustuse raha viimaks laekub, saab ta osta Mattile selle maali, mida nad olid koos vaadanud. Oleks hea meest toetuse eest tänada. Ta oli nii suureks abiks olnud, kui Demi maailm koost lagunes.

Kõlaritest kostist mõminat. Demi ohkas ja avas silmad. Matt vaatab jälle pornot. Ta vihkas seda. See mõjus talle vastupidiselt, kui Matt soovis. Porno vaatamine võttis Demilt igasuguse seksiisu. Tema enesekindlus lõi kõikuma, kuid ta astus mehe selja taha ja pani käed ta õlgadele. Ent kui ta kummardus mehe pead suudlema, tardus ta paigale. Seal, 50-tollisel ekraanil, oli tema enda alasti keha.

„Demi, sa oled tagasi.” Matt haaras naisel käest ja tõmbas teda alla enda poole.

Demi püüdis vastu panna ja värises, kuuldes oma oigeid tühjadelt seintelt vastu kajamas. Mida Matt oli teinud?

„Lase lahti!”

Matt lasi tal käest ja tõusis püsti, varjates vaate. Demi uuris mehe kena nägu. Naeratus, mis oli alati ta südame sulatanud, näis nüüd võltsina.

„Mis... mis see on?”

„Meie, Demi. See on nii seksikas.”

Demi sulges silmad. Ta tundis, kuidas jõud temast kaob. Ta haaras diivani seljatoest ja püüdis midagi öelda, aga sõnad ei tulnud tal suust. Kuidas oli Matt võinud nii teha? Matt oli temalt luba küsinud ja Demi oli keeldunud. „Kuidas...?”

„Oma uue telefoniga.”

Demi raputas pead. „Kuidas sa võisid?” Matt oli neid filminud vaatamata sellele, et Demi oli keeldunud ja öelnud, et see mõte on talle vastumeelne. Kas Mattile ta tunded üldse korda ei läinud?

„Ära ole selline vagatseja. See on lahe – ja tõsiselt erutav.”

Demi raputas raevukalt pead. „Ei!” Kahe käega kõhust haarates tormas ta vannituppa ja hakkas seal öökima.

„Demi, lõpeta! See on nii lahe. Sa ei taha, et ma teisi naisi vaatan, nii et nüüd ma vaatan ainult sind.” Mehe hääl kõlas läbi ukse veidralt.

Demi ei vastanud, ta pesi nägu ja värises üle keha. Matt oli temalt küsinud. Ta oli ei öelnud. Ja Matt oli seda ikkagi teinud. Matt oli endaga rahul, tundis erutust. Demi tundis tülgastust, et teda oli ära kasutatud.

„Jäta, Demi. See on lihtsalt väike meelelahutus.”

Külm vesi jahutas ta tulitavat nahka. Ta tõstis pilgu peeglisse ja talle vaatasid vastu suured kurvad silmad. Mida ta nüüd teeb? Kuidas ta saab jääda inimese juurde, keda ta ei usalda? Matt oli öelnud, et on pettunud, kuid et ei filmi neid. Ta oli öelnud, et Demi ärgu muretsegu ja Demi polnud muretsenud.

Ta avas ukse, tormas mehest mööda ja lülitas teleri välja. Toas ringi vaadates nägi ta, milline hingetu paik see tegelikult oli. Ta pöördus Matti poole. Mehel olid jalas puuvillased püksid ja seljas disainerpluus. Ning ta julges veel naeratada. Ta ei saanud üldse aru, ei tundnud mingit kahetsust. Demi sai teha vaid üht: ära minna. Ta võttis maast oma koti ja kingad.

„Demi, oota!”

Ta pöördus mehe poole. „Sa lihtsalt ei saa aru.”

„Ei, sina ei saa aru.” Nüüd oli naeratus Matti näolt kadunud. „Saa täiskasvanuks. See mõjub mulle erutavalt – tõsiselt erutavalt.”

„Ma ütlesin ei, Matt.” Demi torkas kingad jalga ja ta varbad tõmbusid jalanõude niiskusest krõnksu.

„Sa ei mõelnud seda tõsiselt.”

„Mõtlesin. Mõtlesin küll.”

Matt sirutas käe tema poole ja haaras tal randmest.

„Ei!” Demi väänas end vabaks ja läks korterist välja. Ta kuulis, kuidas mees talle järele hõikas, kui ta mööda tänavat edasi jooksis, mõeldes, mida nüüd teha. Poolel teel metroopeatuse poole pööras ta ümber nurga ja sööstis ühte kohvikusse. Tass kanget espressot aitab mõtteid koguda. Nii palju siis oodatud kallistusest ja lootusest kurbus veiniklaasi uputada. Mis ta nüüd peale hakkab? Ta lappas läbi telefonis olevad kontaktid ja helistas Sophiele.

„Tere, olen puhkusel. Kolmekümne esimesel jõuan tagasi puhanu ja pruunina. Kui sul on midagi pakilist, jäta teade või kirjuta.”

„Tere, Sophie, ma kirjutan pärast pikemalt, aga ega kellelgi pole su korteri võtit, et ma saaksin paar päeva sinu juures ööbida?”

Selleks ajaks, kui ta oli läbi võtnud kõik oma sõbrad ja ära joonud kaks tassi kohvi, hakati kohvikut sulgema. Nüüd seisis ta kõnniteel ja kohvikupidaja keeras ta selja taga ust lukku. Ta ei tahtnud muud, kui vaid koju minna, aga tal polnud kodu. Ja need telefonikõned, mis ta oli teinud, olid üksnes andnud kinnitust selle kohta, et pühad pole kriisiolukorda sattumiseks üldse mitte hea aeg. Sophie oli ära sõitnud, Maia pidi iga hetk sünnitama hakkama ja kõik teised olid kusagil väljas. Demi vaatas veel korra telefoninumbrid läbi. Kellele ta võiks helistada? Ta tahtis ainult oma ema. Ta neelas tagasi pisarad, mis olid hakanud segunema ikka veel alla kallava vihmaga.

Ta libistas pilgu üle V-tähe all olevate kontaktide ja läks siis nende algusesse tagasi. Vanaisa. Ta valis numbri ja jäi ootele. Ta oli viimati näinud vanaisa kaks nädalat tagasi, kui oli saatnud ta Paddingtoni jaama, kus too oli Cornwalli rongile läinud. See, kuidas vanaisa oli hüvasti jättes ta kätt surunud, lõikas Demile siiani südamesse. See žest meenus talle ikka ja jälle siis, kui leinavalu tema üle võimust võttis. Vanaisa oli kaotanud oma naise ja nüüd ka ainsa lapse. Elu ei oleks tohtinud selline olla.

„Halloo?”

„Tere, vanaisa. See olen mina, Demi.”

„Demi, kullake. Küll on tore, et sa helistad!”

Pisarad hakkasid pahinal voolama ja ta ei suutnud nuttu tagasi hoida.

Victoria keeras elutoa ukse nuppu ning peatus ja ootas, et Charles talle järele jõuaks. „Ära arva, et ma sinuga koos napsutama hakkan, ma tahan lihtsalt midagi arvutist vaadata,” lausus Charles kabineti poole suundudes.

„Hea küll.” Victoria ei pöördunud mehele järele vaatama, vaid kuulas, kuidas tolle rasked sammud kivipõrandal eemaldusid. Elutuppa sisenedes lasi Victoria õlad lõdvaks. Charles oli terve õhtu olnud närviline ja muudkui pomisenud, et nad peavad maha istuma ja rääkima ja et autosõit on selleks liiga lühike. Ja nüüd, kui neil oli lõpuks aega, oli ta oma arvuti juurde tormanud, nii et mis iganes see oli, järelikult nii pakiline ja tähtis see olla ei saanud.

Victoria lükkas kingad jalast ja tõi kuuldavale kergendusohke. Ta valas endale serveerimislaua juures klaasi viskit. Ta saab rahus tänased lehed läbi lugeda. Võimalik, et ta peaks näitama üles suuremat huvi selle vastu, mis Charles oma arvuti taga teeb ja millega oma aega sisustab, kuid ainuüksi see lihtne asjaolu, et mees ei viibinud ta läheduses ega püüdnud aedade taastamise protsessi sekkuda, oli kergendus. Kui Charles mõni aasta tagasi oma osa firmast ära oli müünud, oli Victoria meelt heitnud. Mehel polnud hobisid ega huvialasid. Ta pühendus kas ärile või naisele ja Victoria ei igatsenud sugugi rohkem tähelepanu, kui mees talle siiani oli pakkunud. Nagu öeldakse: me abiellusime selleks, et rõõmu ja valu jagada, mitte selleks, et koos lõunatada.

Ta avas aeda viivad klaasuksed ja lasi sumbunud õhu välja värskesse öisesse jahedusse. Deborah Smithi aed oli olnud täna imeilus. Victoria tundis kadedusepistet, aga nüüd, kui Boscaweni aed on jälle tema oma, muutub seegi uhkeks ja ilusaks. Boscawen koos oma igipõliste maadega kuulus peaaegu tervenisti talle, kui Dower House välja arvata. Victoria kortsutas kulmu. Ta armastas seda maja. Kahjuks ei saanud Boscaweni enam kunagi päris samal kujul taastada, nagu see oli olnud ta vanavanaema või ka vanaema ajal. Nad ei saa iial kogu maad tagasi osta, kuid vähemalt kuulusid neile mets, õunaaiad ja kõik iluaiad. Ta teadis, et Charles ostaks talle ka põllud, kui naabertalunik soostuks neid müüma, aga seni polnud too nõusse jäänud. Victoria ei tohtinuks pettumust tunda. Vähemalt maja ja kõige suurem aed olid jälle ühe omaniku – tema – valduses. Või noh, tema ja Charlesi, mis tegi sama välja. Charles oli kohe nende abielu algul öelnud, et kõik, mis kuulub talle, kuulub ka Victoriale.

Ta astus välja terrassile ja hingas sisse imalmagusat New Dawni roosi lõhna, mis end akna all parasjagu õitsema seadis. Kuigi seda roosisorti polnud valinud välja tema vanaema, oli olnud õige see sinna istutada. Victorial oli hea meel, et ta oli selles osas oma noort aednikku Sami kuulda võtnud. See Austraalia noormees, kuigi väheste kogemustega, oli loomupäraselt andekas aednik. Sam oli töötanud Victoria juures kaks aastat ja nad olid palju vaielnud, aga ta oli kahtlemata hea leid. Ja lisaks oli ta erakordselt kena mees.

Victoria lasi roosiõie käest ja rüüpas lonksu viskit ning lasi hõõguval vedelikul keelt kõditada, enne kui selle alla neelas. Ta oli püüdnud Sami tolle saabumise hetkest saadik ära võrgutada, ent mees oli siiani tema vastu üksnes ükskõiksust üles näidanud. Victoria polnud harjunud sellega, et mehed talle ära ütlevad. Tegelikult meenus talle vaid üks mees, kes oli seda teinud. Ta astus terrassi servale.

Varsti on suvi. Oli mai lõpp ja pühade nädalavahetusele eelnev neljapäev. Peagi täituvad maanteed puhkama sõitjatest ja Victoria rõõmustas, et ta sellest melust eemale jääb. Helford, kuigi kaunis linnake, oli suurematest teedest kaugel ja siin ei käinud nii palju inimesi kui mujal Cornwallis. Ta oli selle eest ülimalt tänulik. Helford oli nagu killuke minevikku ja Victoria nautis seda. See tundus talle nii kodune. Ta hingas sügavalt sisse ja lasi siis õhu aeglaselt kopsudest välja. See oli küll päris kaua aega võtnud, aga nüüd lõpuks sai ta eluga edasi minna.

Kell oli juba kümme läbi. Victoria vidutas silmi ning õhtuhämaruses kangastus talle tema lapsepõlve aed. Praeguse aia ülesehitus oli sama, aga see oli ka kõik. Kohati metsistunud, kohati lage, kunagisest hunnitust aiast olid järel vaid riismed. Ta raputas pead. Milline raiskamine! Kõik see töö, mis oli siia aegade jooksul pandud, oli läinud kaduma tänu oskamatusele, rumalusele ja labasusele.

Nüüd olid nad Samiga hakanud seda korda tegema ja tema lapsepõlve uhket aeda taastama. Oma kõrghetkel oli see aed olnud kogu maakonna kadeduse objekt. Victoria vanavanaema Edith oli toonud siia eksootilisi taimi kõikjalt maailmast ning tema hoole all olid need Boscawenis jõudsalt kasvama läinud. Mõned neist olid siiani alles, aga paljud olid nii metsistunud, et mingit ilu neis enam polnud, ja osad olid hoopis välja surnud.

Victoria oli pidanud aastaid kõrvalt vaatama, kuidas aed üha enam rääma jäi. See, mida ta nii väga oli endale ihanud, oli olnud talle kättesaamatu, kuni kaks aastat tagasi oli Boscaweni viimane omanik rahalistesse raskustesse sattunud ja Charles oli saanud talle pakkumise teha.

Nüüd oli see unistus tal käeulatuses – kui ainult Charles rohkem raha annaks. Kui Victoria üritaks kõiki oma plaane ainult Sami ja mõne hooajatöölisega teoks teha, kuluks selleks aastaid. Sellest ei piisanud. Charles ei kujutanud ette, mis selleks vaja läks. Tegelikult arvas Victoria, et Charles ei kuulagi teda. Ta naeratas kahetsevalt. Nojah, ega temagi Charlesi ei kuulanud.

Ta pöördus maja poole. Nad olid siin tohutu töö ära teinud. Selleks oli kulunud palju raha ja nad olid pidanud palkama terve väikese armee sisekujundajaid ja ehitajaid, aga ta oli maja peaaegu endisel kujul taastanud. Peamiselt olid nad teinud muudatusi sisekujunduses, kuid ligi kolmkümmend aastat tagasi ära müüdud mööbli asemele ei olnud enam muidugi võimalik täpselt samasugust leida. Victoria ei andesta oma vennanaisele iial seda, mis too oli teinud. Vaid päev pärast Victoria venna Perry matuseid oli maja koos sisustusega juba müüki pandud.

Kahjuks olid Victoria käed olnud tookord seotud, sest Charles oli vaid veidi varem kogu oma raha ühte uude ettevõtmisse paigutanud. Victoria oli abitult pealt vaadanud, kuidas Treganite pärand tuulde lendas. Pärast aastatepikkust müügisaalide kammimist oli Victorial õnnestunud osa Boscaweni sisustusest tagasi osta, kuid ainult murdosake. Ta ei teadnud, miks ta sellega üldse vaeva nägi. Küllap nostalgiast, sest tal polnud seda maja ega perekonnareliikviaid kellelegi pärandada. Ta oli Treganite soo viimane esindaja Boscawenis. Tema vend oli surnud järeltulijateta ning ta ise oli viljatu. Selles osas oli ta läbi kukkunud.

Victoria pööras end kannal ringi ja läks tuppa. Targem oli minevikku mitte torkida. Seda ei saanud muuta. Kuid aia kunagise hiilguse sai ta taastada, nii et kui viimane Tregan Boscawenist lahkub, jätab ta endast maha siiski midagi väärtuslikku.