Читать книгу Cornwalli taeva all - Liz Fenwick - Страница 7

Valjuhääldi plärises. Demi seisis ja vaatas, kuidas pikaks nädalalõpuks linnast ära sõitvad inimesed lekkivate perroonikatuste alla kogunenud lompidest kaarega ringi läksid. Otse loomulikult sadas vihma – pikk pühadenädalavahetus oli ju peaaegu käes. Demi ja ema olid plaaninud sõita laupäeval Polesden Laceysse, kuna Matt pidi oma vanemate juurde minema. Demi neelatas. Polnud hea mõelda sellele, mida nüüd enam nagunii ei juhtu. Ta mõtleb parem sellele, mis juhtub. Ta läheb Cornwalli rongile ja sõidab vanaisa juurde. Seal on tal mõni päev aega järele mõelda ja plaane teha. Magamisvagunitega öine rong oli ainus, kuhu nii hilja veel piletit sai, ja sellega oli lahendatud ta peamine probleem – kus veeta öö.

Rongisaatja puhus vilet ja Demi oma õlakotiga hüppas peale. See oli kõik, mis ta sai enda omaks nimetada. Kogu ta ülejäänud maine vara oli kas lattu viidud või Matti juures, ja sinna ei kavatsenud ta enam iial oma jalga tõsta.

Rong hakkas sõitma ja ta vahtis üksisilmi aknast välja. See kõik tundus nii vale. Aknast libisesid mööda hoonete tagaküljed, kust paistsid vilksamisi, nagu teleriekraanidesse raamitult teiste inimeste elud. Need näisid tema omaga võrreldes nii normaalsed. Jumal, kuidas ta emast puudust tundis!

Demi toetas pea vastu aknaklaasi, tõmbas jaki tihedamalt endale ümber ja sulges silmad. Ta sõitis Cornwalli. Tema ihu oli kananahal ning mitte ainult seepärast, et tal oli külm ja ta oli väga väsinud. See oli kahtlemata olnud üks kõige hullemaid päevi tema elus. Ainuke veel hullem päev oli olnud kuus nädalat tagasi siis, kui ta ema oli vähimalgi määral ette hoiatamata ja hüvasti jätmata surnud. Morwenna oli olnud talle rohkem kui ema eest; ta oli olnud tema parim sõbranna. Demile valgusid pisarad silma. Ema kohal haigutas ta elus nii suur tühik, et ta oleks võinud sinna tervenisti ära kaduda. Kui ema elaks, siis ei istuks Demi keset ööd siin rongis.

Rong vuras teda unele suigutades edasi. Kas olukord, kus ta leidis end nüüd olevat, oli tervenisti Matti süü või oli ta ise ka süüdi? Matt oli talle oma soovidest korduvalt rääkinud ja Demi oli alati keeldunud, aga oli ta seda teinud piisavalt veenvalt? Kas Matt oli teda tegelikult üldse kuulanud? Demi oli talle nii palju järele andnud, kas või selles osas, et oli loobunud sõpradega väljas käimast. Siis, kaks ööd tagasi, oli ta nõustunud sedalaadi seksiga, mida Matt oli tahtnud, kuid ta oli olnud šampanjast purjus ja teda oli ajendanud järele andma hirm, et kui ta keeldub, siis Matt ei taha teda enam, ei armasta teda enam. Need mälestused ajasid tal südame pahaks. Kas ta oligi selline allaheitlik ja kergeusklik? Ema ütleks, et ta on uje. Ja mida, taeva nimel, ta küll vanaisale ütleb? Tõde oli väljarääkimiseks liiga jälk.

Kajakad kisasid läbi varahommikuse udu. Inimesed kadusid perroonilt ja peagi seisis Demi seal üksi. Tema kostüüm ei suutnud hommikust jahedust tõrjuda. Ta võdistas end ja vaatas silmi kissitades kaugusse, kuid nägi vaid tühja parklat. Ta pidi kelleltki teed küsima, et kohale jõuda. Ta ei mäletanud, et oleks siin varem käinud. Mis oli veider, arvestades, et ema oli siit pärit. Demi vanavanemad olid alati neil Londonis külas käinud, mitte vastupidi. Ema oli viimasel ajal siiski sageli oma isa külastanud. Ta oli öelnud, et vanaisa tervis pole kõige parem, aga et muretsemiseks pole põhjust. Ja vaid kaks nädalat tagasi oli Demi vanaisaga koos olnud. Vanaisa oli olnud tugev kui kalju, Demi aga oli olnud omadega täiesti läbi. Need olid olnud Demil esimesed matused. Vanaema matustel kaheksa aastat tagasi polnud ta käinud, sest ema oli nõudnud, et ta jääks Londonisse, kuna parasjagu oli eksamite aeg.

Demi vaatas ringi. Vanaisa oli öelnud, et jaamast on tema juurde vaid viie minuti tee. Meremuuseumi poole osutav teeviit oli ainus juhis ja ta hakkas sinnapoole astuma. Vanaisa oli olnud eelmisel õhtul üllatunud ja rõõmus, kuuldes et Demi tahab tema juurde öömajale tulla. Demi oli kindel, et vanaisa arvab, et ta on ema kaotusest omadega läbi, ja muidugi oligi, aga lisaks oli põhjus veel nii paljus muus – töökohas ja Mattis ja üksildustundes. Ta lükkas juuksesalgu kõrva taha. Läbi udu oli niigi raske midagi näha, polnud vaja, et juuksed ka veel vaadet varjaksid.

Üks auto andis signaali. Demi oli astunud sõiduteele. Ta viipas juhile vabandavalt ja ruttas tagasi kõnniteele. Õhus oli tunda mere lõhna, kuid näha polnud ikka veel suurt midagi. Varsti peaks ta jõudma kuhugi lagedamale kohale, kus saab abi küsida. Vabalt võis olla, et ta läheb praegu täiesti vales suunas. Ta ohkas. Kogu ta elu tundus liikuvat vales suunas. Ta ise muidugi lasi sel sündida, ta teadis seda. Aga nüüd pidi ta ise enda eest seisma hakkama. Ta ei saanud enam emale loota.

Ta põrkas kellegagi kokku. „Hei, vaadake, kuhu te astute!”

„Vabandust,” ütles Demi, püüdes tasakaalu tagasi saada. „Ma olen eksinud. Kas te oskate öelda, kus on Marlborough Street?”

„Pöörake järgmisel ristmikul vasakule ja ülejärgmisel paremale ja oletegi kohal.”

„Suur tänu ja veel kord vabandust.” Mees läks edasi ja Demi kirus end. Ta ei tohtinud nii hajameelne olla, tuli keskenduda sellele, mis on siin ja praegu. Mattiga oli lõpp. Praegu pidi ta vanaisa maja üles leidma. Ta haigutas. Ta polnud rongis hästi maganud. Naabrite iga köhatus ja norsatus oli ta pinnalisest unest üles äratanud. Ta tundis igatsust vanni ja kuuma tee järele.

Marlborough Streetile jõudes läbis Demit äratundmisjudin. See koht oli talle tuttav. Ta hoidis endal kätega ümbert kinni ja vaatas ringi. Tänav oli tühi, ent ometi oli tal tunne, nagu jälgiks teda keegi. Maju vaadates ei näinud ta ühtegi kardinaserva liikumas, ent ta ei saanud sellest tundest lahti. See oli naeruväärne. Ilmselt oli põhjus suures väsimuses. Pealegi oli ta ikka veel töövestluse kostüümis, mis nägi välja just nii, nagu oleks ta sellega maganud või midagi veel hullemat. Häbi pitsitas tal kõri. Ta peab vanaisa maja üles leidma, enne kui keegi teda sellises seisus näeb.

Maja number viiskümmend kaks oli vaid kaks maja edasi sealt, kus ta seisis. Sinine välisuks näis olevat värskelt värvitud. Demi heitis pilgu kellale. Kell oli veerand üheksa, aga ta kõhkles, sõrm uksekella kohal. Vanaisa oli kinnitanud, et on Demi saabudes üleval, aga aeg tundus nii varane ja udu alles hakkas hajuma. Ta kuulis valju köhimist. See oli kindlasti vanaisa. Ta teadis, et vanaisa oli eelmisel aastal ema nõudel suitsetamise maha jätnud, aga kuiv köha polnud kadunud. Kuidas Morwenna oli saanud arvata, et köha pärast kuutkümmend viit aastat suitsetamist kaob, seda Demi ei mõistnud. Ema oli olnud ses mõttes naljakas, nii raevukalt õigluse eest võidelnud, aga ise samas peaaegu muinasjutte uskunud. Ta oli teinud nii palju kodutute heaks. Demi oli ikka mõelnud, et pärast isa surma oli ema vist suunanud kogu oma kire töösse, ja tema, Demi eest hoolitsemisse. Ta tundis jälle, et võib nutma puhkeda ja sundis end muust mõtlema. Aga see ei aidanud. Ta oli kodutu ja tahtis vaid oma ema, et see tema eest võitleks. Ei, mitte võitleks, vaid teda hoiaks ja julgustaks.

Ta vajutas uksekella ja ootas. Vanaisa kepi kopsimine valjenes sedamööda, mida lähemale see uksele jõudis. Demi vahtis naabermaja ees kasvavat palmipuud; see oli peaaegu nagu Vahemere ääres. Miks nad polnud kunagi siin puhkusi veetnud? Teda valdas hirm, kuid ta ei mõistnud, millest see oli...

Vanaisa avas säravalt naeratades ukse. „Demelza.” Ta mõõtis Demit pika pilguga ja märkas neiu kurnatud olekut, kuid ei öelnud sõnagi. Jah, Demi pidi kiiresti välja mõtlema, mida öelda, sest tal polnud isegi mitte vahetusriideid kaasas.

„Tere.” Vanaisa sirutas käed välja ja embas teda. Demi tõmbas end ta embusest lahti ja vaatas üles. Selle lühikese ajaga, mis nad polnud näinud, oli vanaisa vananenud. „Aitäh, et sa olid valmis mind kohe vastu võtma.”

„Sa oled siin alati teretulnud.” Vanaisa silmitses teda, nagu oodates, et kohe juhtub midagi. Nad läksid läbi kitsa, kreemikasvalgeks võõbatud koridori trepist mööda kööki ja Demi kortsutas kulmu. „Ma pole veel hommikust söönud. Mõtlesin, et sul on pärast sõitu kõht tühi ja me võiksime koos süüa,” sõnas vanaisa naeratades.

Demi kallistas teda uuesti. „See oleks imeline.”

„Tore. Ma tegin kannutäie teed. See on aias laual. Mine, istu, ma tulen ka kohe.” Ta nõjatus raskelt kepile. Demi silmas nurgas kõndimisraami. Kas see oli uus? Londonis oli vanaisa ainult keppi kasutanud.

„Kas ma tõesti ei saa sind kuidagi aidata?” Demi vaatas köögis ringi. Laminaatpindade ja vana pliidi järgi tundus, et köögimööblit polnud seitsmekümnendatest aastatest saadik uuendatud, aga seinad olid päikesekollaseks värvitud ja see tekitas rõõmsa tunde. Terve ühe seina võttis enda alla sinisevalgekirjute portselannõudega puhvetkapp. Kapp mõjus selles kitsas ruumis kohatult. See oli ilmselt pärit mõnest taluköögist ja oli mingit veidrat teed pidi viimaks siia väikesesse ridaelamukorterisse jõudnud.

„Sa näed välja, nagu poleks sa öösel üldse maganud. Kuula nüüd isa sõna.”

Demi kortsutas „isa” peale kulmu. „Tänan.” Ta lipsas rustikaalses stiilis tagauksest välja jahedasse aeda. Ta vaatas käsivartele tekkinud kananahka hõõrudes ringi. Aed oli veidralt tuttavlik, küllap seepärast, et ta oli õpingute ajal tuhandeid pisiaedu näinud. Või võib-olla olid põhjuseks ema elavad kirjeldused viimasel ajal nii sagedaseks saanud külaskäikudest siia. Kahjuks polnud Demi kunagi emaga kaasa tulnud. Ta oli liialt Matti küljes rippunud. See mõte pani teda nägu krimpsutama. Matti pärast oli ta loobunud oma sõpradest ja hinnalisest, emaga koos veedetud ajast. Ja mis ta vastu oli saanud? Tema usaldust oli kuritarvitatud ja teda oli alandatud.

Victoria kuulis sissesõiduteel autorehvide krabinat ning pööras end voodis selili ja heitis pilgu öökapile. Kell oli alles kuus, linnud laulsid, aga Charles sõitis juba ära. Veider. Charles polnud varane tõusja ja Victoria oli kuulnud teda alles kella poole kolme paiku oma tuppa minemas.

Ta sirutas ja libistas end voodist välja. Ta läks akna alla ja vaatas välja aeda. Kõik oli mähkunud paksu uduloori, kaasa arvatud iidne tammesalu. Ta võttis haigutades hommikumantli ja tõmbas selle selga, teadmata, miks ta sellega vaeva näeb. Ta oli siin üksi ja võis soovi korral majas alasti ringi käia. Ta kummardus uurima jalale ilmunud sinikat. Need tekkisid viimasel ajal nii kergesti. Ta oli selle vist saanud Adamiga olles. Või oli ta aias jala ära löönud? Aiale mõeldes püüdis ta meenutada, kas Sam pidi tagasi tulema täna või homme. Ta polnud täpselt öelnud. Või polnud Victoria korralikult kuulanud. Võtta endale vabad päevad nüüd, kevadel, mil aias oli kõige rohkem tööd, polnud just parim mõte, aga mis sai Victoria öelda? Poiss oli väärt oma kaalu kullas, kuigi ta oli pisut liiga iseteadlik.

Victoria läks kööki ja tõstis veekannu tulele ning leidis alles siis Charlesi jäetud mõistatusliku teate.

Pean ühe juriidilise asja korda ajama, nii et sõitsin Londonisse.

Helistan sulle pärastpoole.

Küllap see oli mõni neist paljudest heategevusprojektidest, milles Charles osales, ja seda mitte ainult oma raha, vaid ka ajaga. Aja osas Victorial vastuväiteid polnud, aga rahaline pool tegi küll veidi meele mustaks, eriti kuna aia taastamiseks ei tahtnud mees eriti raha välja käia. Poolega sellest, mis ta heategevusele kulutas, oleks Victoria saanud palgata kümme Sami ja aed saanuks vähem kui kümne aastaga valmis.

Ta võttis oma tee, läks tagasi magamistuppa ning riietus seal teksadesse ja vanasse sviitrisse. Tõotas tulla ilus ilm, kuid hommik oli jahe. Ta ei hakka majas midagi tegema, vaid läheb pigem köögiaeda tööle. Hiljem pidi nagunii koristaja tulema. Ta pani möödaminnes Charlesi magamistoa ukse kinni, tundes mehe varase lahkumise üle ikka veel hämmeldust. Mis võis Londonis nii pakilist olla, et ta oli juba peaaegu enne koitu välja läinud?

Victoria jättis kruusi köögikapile ja astus hajameelselt aeda ning noppis spinatipeenrast mõned umbrohulibled. Ta teeb endale hommikusöögiks omletti spinati, metsiku küüslaugu ja juustuga. Ta läks kuuri, võttis sealt paari aiakindaid ja seadis sammud metsa poole, et küüslauku korjata. Puude varjus oli kohe külmem. Vanavanaema istutatud eukalüptid tähistasid aia ametlikku piiri. Ent mida sügavamale iidsesse, Boscaweni ja jõe vahele jäävasse metsa rada viis, seda enam hakkas domineerima tamm. Maa oli niiske ning kirbe küüslaugulõhn segunes hiliste sinikellukate magusa aroomiga. Victoria ei jäänud küüslauku korjama, vaid jalutas mälestustest haaratuna edasi. Nad olid Perryga lapsena seda metsa nii hästi tundnud. Tema oli olnud haldjakuninganna ja Perry haldjaprints, Victoria alam, nagu pidigi olema. Victoria oli aasta vanem, aga muidugi oli ta tüdruk ja mitte keegi, eriti ta vend ja isa, ei lasknud tal seda iial unustada. Tema koht maailmas oli kindlalt paika pandud ja juhiroll ei kuulunud temale. Välja arvatud metsas. Lapsena oli ta olnud pikem ja tugevam kui Perry, kes põdes astmat.

Kõik need mälestused tulvasid talle siin peale, justkui oleksid nad puude okstes tallel olnud. Kuid mets oli vaikne, nagu udust unele äiutatud. Nii palju minevikku oli siin lõksus ja nii palju oli kadunud… Victoria sirutas käe ja silitas tamme koort. Mida puud talle praegu räägiksid? Ta surus kõrva vastu tüve ja kuulas. Ta kuulis ainult enda mõtteid, kahetsusi ja ohkeid. Mets ei kõnelnud enam temaga. Mets polnud talle andestanud ja ta ise samuti mitte. Ta kõndis edasi ja jõudis vana kivist sadamasilla juurde. Kunagi oli see veetee Boscaweni elus hoidnud. Kaubad olid veeteed pidi kiiremini liikunud ja Helford oli olnud suurepärane kaubajõgi ning Gweekis oli olnud palju kohalikke kaevandusi, millest mõned olid ka Treganitele kuulunud. Praeguseks olid need kõik hävinud. Victoria pööras jõe poole.

Jõgi oli tüüne ja veepinnalt peegeldusid vastu pilved. Selle rahu rikkus ära üks kala ja Victoria jälgis pikalt, kuidas virvendus pinnal laiali levis. Sellest oli möödas aastaid, kui ta oli viimati Helfordis hommikul ujumas käinud, aga täna vesi kutsus teda. Ta võttis kõigepealt kingad jalast, siis heitis seljast sviitri, teksad ja aluspesu. Ta pani need vanast paadikuurist alles jäänud roostes sõrestikule. Siis, kui vanavanaema oli Kaug-Idast, Austraaliast ja Aafrikast korjatud taimi siia vedanud, oli siin olnud paadikuur.

Victoria seisis ihualasti, varbad kai graniitkividel krõnksus, vaatas hindavalt vee sügavust ja hüppas siis pea ees vette. Iga närv ta kehas tõmbus protestist krampi, kui jäine vesi ta endasse haaras. Ta tõusis pinnale õhku ahmima, aga kulus paar sekundit, enne kui keha piisavalt lõdvestus, nii et ta sai kopsudesse jälle õhku tõmmata. Nende mõne vee all veedetud hetkega sai ta aimu, mis tunne on uppuda. Ta nägi ülal valgust, kuid ei ulatunud selleni.

Hambad plagisesid, aga ta hakkas rahulikult jõe keskosa suunas kroolima. Mere poole viiv vool oli tugev. Pealtnäha seisis vesi vaikselt paigal, ainult Victoria liigutused lõhkusid siledat veepinda. Ta pööras end selili ja silmitses näo kohal rippuvat udu, mis varjas mõlemad jõekaldad. Kaldad olid kadunud ja koos nendega kogu maailm. Oli vaid jõgi ja Victoria. Laisa käega üle pea tõmmates keerutas ta end vees ringi ja vaatas üksikut udust läbi tunginud valgusjuga, milles tantsisklesid tolmukübemed.

Ta pööras end kõhuli ja lõikas tugevate tõmmetega läbi vee, kujutledes, kuidas kalad ta kõhu all võisid ehmuda, kui ta neist üle ujus. Nahk oli külmast trimmis ja surises. Ta peab täna Adamiga kokku saama. Adamiga seksides tundis ta, et elab. Adami embuses – või ükskõik kelle teise embuses peale Charlesi – võis ta unustada oma täitmata eesmärgid ja keskenduda hetkele, lihalikule ihale kogu selle toreduses.

Talle tuli meelde John Donne’i luuletus „Sööt”.

Mu ellu tule, armsaks saa

koos püüame uut nautida!

Kus kuldne liiv, kristalsed veed

siidnööre, hõbekonkse eel

Kuidas see edasi läks? Ta käed lõikasid vett ja miski puutus vastu ta reit ning talle meenus veel üks värss.

Jões ujun vargsi voolavas

su juurde armuihas ma.

Talle meenus, kuidas mees oli talle seda luuletust lugenud. Kuidas ta hingeõhu sosin oli Victoria kaela kõditanud ja sealt edasi allapoole liikunud. Miks see talle praegu meelde tuli? Kas sellest, kuidas vesi ta keha silitas? Kaaluta olekust?

On üleliigne pettesööt

sa oled ise enda sööt.

Need püügist pääsend kalad muud

must targemad on paraku. *

Ta raputas pead, püüdes neid mälestusi tõrjuda, ja pööras ringi. Ta oli ennast minevikku unustades ujunud kaugemale, kui oli kavatsenud. Kumbagi kallast polnud näha. Orientiirideks olnud kai ja paadikuur olid kadunud. Teda haaras paanika. Ta sõtkus vett, püüdes aru saada, kus ta on, aga midagi ei hakanud silma. Kas temast saab üks neist jõenäkkidest, kellest vanaema oli rääkinud? Või satub ta ainsagi riidehilbuta jõe teisele kaldale? Ta naeris, otsis pilguga läbi udu tungivat päikest ja hakkas aeglaselt vasakule kroolima. Ta mõtles, et ei tea, kes ta ära päästaks, kui ta peaks lõunapoolsele kaldale sattuma. Kuidas ta oma päästjale tasuks?

Ta mängis mõttes läbi mitmeid stsenaariume, enne kui tema ette ilmusid kai massiivsed kivid. Ta naeratas irooniliselt; täna ühtegi liiderlikku stseeni jõe ääres ei toimu. Ta hõõrus keha T-särgiga energiliselt kuivaks ja pani end riidesse. Tal oli vaja hommikusöök teha, kuid ta tundis isu palju enama kui ainult söögi järele. Kahju, et Adamit praegu siin polnud.

Ta seisis hetke paigal ja silmitses jõge, vaadates, kuidas udu sedamööda, kuidas päike õhku soojendas, kõrgemale kerkis. Täna tuleb ilus ilm. Ta pööras jõele selja ja suundus metsa. Siin oli ikka veel udune ja Victoriale tuli meelde, kuidas ta oli mõelnud, et puud on nagu hinged, kes võivad iga hetk välja astuda ja su kinni püüda. Ta mõtted läksid tagasi neile lapsepõlvemängudele, mida nad olid Perryga mänginud. Talle näis, et nad olid kõik koolist vabad päevad siin veetnud, olgu ilm vihmane või päikeseline. Victoria kummardus üht sinikellukest noppima ning selle lõhna ja helendavat sina nautides meenus talle veel üks luuletus.

Vaim õrn ning habras elamas

ka igas väikses lilles.

See Anne Brontë luuletus oli olnud osa tema lapsepõlvest, vanavanaema oli talle seda pärast metsajalutuskäike ette lugenud. Victoria ei mäletanud kogu luuletust, ainult osi sellest. Lillevart näppude vahel keerutades luges ta:

Oh, üks vaid lill mul meenutas

mu lapsepõlve õnne

mil haldjakingina näis kellukas

auhind kesk teisi lilli.

Ta hingas lille lõhna sisse. Seda polnud võimalik kirjeldada. See oli sama tabamatu kui haldjad.

Ei südametus inimsummas ma

veel polnud kogend tänamatut elu. **

Tänamatu elu. Kui õigesti need sõnad kõlasid. Too mees oli talle kunagi oma igavese armastuse märgiks sinikellukaid kinkinud, teadmata, et haldjad armastuse ära viivad. Victoria nautis magusat lõhna. Olgu süüdi maagilised olendid või elu, tõeline armastus oli tema elust kadunud, nagu oli vahepeal ta elust kadunud olnud ka see mets. Ta oli alati seda iidset puudesalu võõraste sissetungijate eest kaitsnud ja nüüd tegi ta seda jälle. Ta polnud küll ei haldjas ega printsess, aga ta teeb kõik, et metsa tulevaste põlvede jaoks säilitada. Sellest saab tema pärand.

Perrygi oli seda armastanud, aga ta oli olnud rumal ja abiellunud armastusest, mitte kohusetundest. Nende isa oli aasta enne Perry abiellumist surnud ega saanud Perryle aru pähe panna. Jumal teab, et Victoria oli püüdnud seda ise teha, aga Perry oli olnud kõigutamatu. Victoria oli sellega muidugi harjunud. Isagi polnud teda kuulanud. Ta polnud mõistnud, kui ülekohtune oli jätta Boscawen Perryle vaid seepärast, et too oli mees. Isa loogika oli osutunud valeks ja Victorial oli lõpuks olnud õigus. Ta oli abiellunud rahaka mehega ja kui see maja oleks jäetud talle, oleks kõik läinud hästi. Boscawen poleks võõrastes kätes kannatada saanud. Victoria lõi jalaga rajal olevat kivikest ja vaatas, kuidas see sõnajalgade vahele kadus. Küüslaugu lõhn mattis kellukate aroomi enda alla ja ta korjas mõned taimed omleti jaoks kaasa. Ta kõht korises ootusest.

Läbi kerkiva udu hakkas paistma uus veranda ja Victoria hingas sügavalt sisse. Nüüd oli ta kodus ja tal oli võimalik midagigi heastada. Oli muidugi asju, mida polnud enam võimalik muuta. Iluaeda jõudnud, kummardus ta nuusutama vanal kiviaial kasvavat kuslapuud. Kõik, mis oli olnud, oli minevik. Ta peab suunama pilgu tulevikku, Boscaweni tulevikku.

*Johne Donne’i luuletus „Sööt”, tõlge Peep Ilmet.

**Anne Brontë luuletus „Kellukas”, tõlge Peep Ilmet.