Читать книгу Cornwalli taeva all - Liz Fenwick - Страница 8

Nende ees oli kaks tühja taldrikut ja kannutäis värsket teed. Demi tundis end juba rohkem inimese moodi ja vanaisa nägi ka hoopis parem välja.

„Räägi, mis siis juhtus,” ütles vanaisa üle lugemisprillide tema poole kiigates. „Mitte et mul poleks hea meel sind näha.”

Demi keerutas käes oma kruusi. „Ma olen loll.”

Vanaisa kortsutas kulmu. „Seda ma ei taha uskuda. Ma ütleksin, et sa oled päris tark.”

Demi naeratas kergelt. Kui ta oli väike, oli vanaisa oma igakuistel külaskäikudel Londonisse tundide kaupa aidanud tal matemaatikat õppida, kuigi see polnud ta eriala. Temas peituv õpetaja polnud alla andnud. Ta oli leidnud viisi, kuidas matemaatika Demile arusaadavaks teha, ja Demil olid lõpuks olnud matemaatikas hiilgavad hinded ning matemaatika ja kunstiõpetus olid olnud ta tugevaimad ained.

„Tänan, aga ma olen ikka väga rumal olnud. Esiteks olen ma olnud liiga usaldav ja teiseks lihtsalt juhm.”

Vanaisa raputas pead ja pani oma koreda käe Demi käele.

Demi neelatas. „Lühidalt, vanaisa, mul pole sentigi raha ega kusagil elada.”

Vanaisa kergitas kulmu. „See on küll väga lühidalt öeldud ega ütle mulle õieti midagi.”

„Nüüd, kui ema enam pole, pole mul ka kodu. Ema elukindlustuse eest saab küll mingi summa, aga seda ei maksta kohe välja,” rääkis Demi pead raputades. „Ma ei saanud praktika lõppedes seda töökohta, mida tahtsin, sest...” Ta hõõrus meelekohti. „Noh, tõtt öelda ma ei saanud seda sellepärast, et lasin ühel teisel endale pähe istuda ja oma töö ära varastada.”

„Või nii. Ja su peigmees? Matustel paistis ta küll väga abivalmis olevat.” Vanaisa pigistas huuled kokku ja Demi nägi ta näos hukkamõistu.

Demi noogutas. „Ta...” Ta vakatas ja silmitses teele kogunenud vahtu. „Selgus, et ta polnud see, kelleks ma teda pidasin.” Pilt nahkdiivanil istuvast Mattist, kes vaatas, kuidas Demi tegi igasuguseid asju, teadmata, et teda filmiti, ajas tal südame pahaks. Ta hingas välja. Ta ei tahtnud vanaisa ees nutma puhkeda.