Читать книгу Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“ - Ljudmila Ulitskaja - Страница 11

November, 1990

Vend Daniel Steini vestlustest Freiburgi linna kooliõpilastega

Ma sündisin Lõuna-Poolas ja polnud kuni seitsmeteistkümnenda eluaastani käinud kodunt kaugemal kui nelikümmend kilomeetrit. See-eest algas minu esimene, pealesunnitud ja palju aastaid kestnud reis siis, kui olin seitsmeteistaastane, päeval, mil Saksa väed Poolale kallale tungisid. Jutustan teile neist eksirännakutest. Minu jaoks tähendasid need umbes sama, mis juudi rahva jaoks nelikümmend aastat ekslemist kõrbes. Lahkusin Poolast 1939. aasta septembri alguses, tagasi tulin 1945. aastal. Läksin ära poisina, tagasi aga tulin täiskasvanud mehena. Sõjapäevil sattusin, eriti pikki sõite küll sooritamata, kord Lääne-Ukrainasse, mis tookord oli Ida-Poola, siis aga sai osaks NSV Liidust, seejärel Leetu – alguses iseseisvasse, hiljem venelaste ja veel hiljem sakslaste poolt okupeeritusse, seejärel Valgevenesse, mis oli varem Poola osa ja mis nüüd jäi samuti sakslaste kätte.

Nurgake Lõuna-Poolas, kus sündisin, polnud ei linn ega küla. Elanikud olid poolakad ja juudid. Paanika algas kohe järgmisel päeval pärast sõja algust.

Tšehhi piirini oli vaid sada kilomeetrit ja sealtpoolt lähenesid kiiresti Saksa väed. Põhja suunas läks liikvele tohutu inimmass. Meie perekond, kiiruga kokku korjatud kodinad koos, kuhjas need vankrile. Hobuseid polnud, meie vennaga rakendasime ennast ette, isa lükkas tagant. Vanemad olid eakad inimesed, liiatigi oli ema haiglane, tema panime samuti vankrile. Meie liikumiskiirus oli naeruväärne. Mõne kilomeetri järel jõudsid sugulased meile järele, ja me istusime ümber nende hobuvankrisse. Tõstsime hobuvankrisse vaid kõige tarvilikuma.

See pilt seisab siiani silme ees: hobuveokitest umbes tee, jalameeste hordid, kõik väga rusutud: põgeneti sakslaste eest, kuid põgeneti teadmata kuhu. Põhja, itta… Isa oli eriti morn: tema oleks eelistanud paigale jääda. Ta oli Esimese maailmasõja ajal teeninud Austria-Ungari sõjaväes, ja tema pintsaku põuetaskus lebas kaks taskurätiku sisse mässitud medalit. Mälestusväärne munder, mida hoiti kapis kakskümmend aastat, jäi teiste asjade hulgas meie vankrisse maha. Isa vaikis süngelt, nagu ikka juhtudel, kui pidi ema otsustele alluma. Nimelt ema oli tahtnud põgeneda. Tema plaan oli jõuda Krakówisse, sealt edasi aga itta. Isale see mõte ei meeldinud, tema oleks eelistanud sakslaste kätte jääda.

Sellest nädalast on meelde jäänud pidev mure hobuste pärast – isegi veega oli raskusi. Tee kõrval olevad kaevud olid tühjaks ammutatud, tee peal ettetulevate jõekeste juures aga moodustusid veejoomiseks järjekorrad. Heina polnud kusagilt osta, ja neid ärapiinatud kronusid vaadates jooksis mul lihtsalt süda verd. Need taluhobused ei meenutanud sugugi noid suuri ja ülesmukitud ratsusid, mida anti harjutamiseks ratsaväepolgu maneežis. Kui me Krakówisse jõudsime, rakendasin nad lahti ja ütlesin hüvasti. Jätsime hobused otse raudteejaama lähedal tänavale lootuses, et head inimesed nad endale võtavad.

Rongi peale oli väga raske pääseda. Veetsime raudteejaamas kaks ööpäeva, ja alles kolmandal õnnestus meil ronida kaubavagunisse. See oli viimane Krakówist väljunud rong – mõne tunni pärast hakati jaama pommitama. Meie rong jäi pommirünnaku alla ööpäev hiljem. Rong kannatada ei saanud, kuid raudtee oli lõhutud, ja edasi läksime jala. Arvan, et me polnud liikunud kaugemale kui kakssada kilomeetrit. Kohalikke elanikke polnud peaaegu üldse näha – külad olid hüljatud, paljud purustatud.

Hiigelsuur põgenike summ – imetlusväärne, kuidas ühe rongi peale nii palju rahvast mahtuda võis, – venis mööda lagunenud külavaheteed. Mõne tunni möödudes saime teada, et V. linn, kuhu me liikusime, oli juba sakslaste käes. Pealetungivast Saksa väest ette jõuda meil ei õnnestunud. Isa pomises: ma ju rääkisin… ma ju rääkisin…

Otsustasime minna ringi ümber linna: külades sakslasi polnud, nad kindlustasid ennast ainult suuremates keskustes. Pöörasime teelt kõrvale ja tegime metsatukas peatuse. Mina ja vend olime kogenud matkajad – „Akivas” valmistati meid ette uute maade ülesharimiseks, ja me ehitasime vanematele väikese varjualuse ja puhkepaiga, süütasime lõkke ja hakkasime viimastest allesjäänud kruupidest putru keetma.

Kuni toit valmis, said vanemad veidi magada. Hiljem ärkasid, ning me kuulsime, kuidas nad tasakesi vestlesid. Isa korrutas: muidugi, muidugi, sul on õigus…

Ema võttis kotist neli hõbelusikat, tädi pulmakingi, pühkis nad taskurätiga üle ja andis igaühele lusika. Istusime maha ja sõime tahmunud pajast hõbelusikatega putru. See oli meie perekonna viimane söömaaeg. Kui olime söönud, ütles ema, et meil on aeg lahku minna: nemad on liiga vanad, et meiega edasi liikuda.

„Oleme teie teekonnal takistuseks, otsustasime siia jääda. Läheme koju tagasi,” ütles ema.

„Sakslased ei tee meile kurja, olen teeninud Austria sõjaväes, nad võtavad selle arvesse. Ärge meie pärast muretsege,” ütles isa.

„Teie püüdke pääseda Palestiinasse. See oleks kõige parem, kuna siia jäädes võetakse teid kindlasti tööteenistusse või mõeldakse välja midagi hullemat,” ütles ema.

Tookord liikusid kuuldused, et sakslased hakkavad kasutama kohalikke noori, et lasta neil rünnaku eel käia tankide ees.

Vanemad seisid kõrvuti – nii väikesed ja vanad, ja nii väärikad – mitte mingeid pisaraid, mitte mingit kaeblemist.

„Ainult lubage mulle, et te kunagi teineteisest ei lahku,” lisas ema.

Siis pesi ta järelejäänud vees põhjalikult puhtaks neli lusikat, lisas neile kotist veel kaks, pühkis korra taskurätiga üle ja imetles neid. Ema armastas neid lusikaid – lusikad aitasid tal ülal hoida tema eneseteadvust.

„Võtke, isegi kõige hullemal ajal saab hõbelusika eest pätsi leiba…”

Isa võttis pidulikult välja rahakoti – samuti nagu emagi, armastas ta soliidseid asju, mis ei vastanud seisusele. Ta andis meile raha. Nüüd mõtlen, et see oli kõik, mis neil oli. Seejärel võttis ta ära oma kella ja pani selle ümber mu käe.

Mõtlesin hiljem – miks me nii alandlikult vanemaid kuulasime? Olime juba suured poisid – mina seitseteist, vend viisteist, ja me armastasime neid väga. Arvan, et meil oli väga tugev vanemate sõna kuulamise harjumus, ei tulnud pähegi, et võiks neid mitte kuulata, kuidagi teisiti talitada.

Jätsime vanematega hüvasti 11. septembril 1939. aastal. Kui nad lahkusid mööda teed selles suunas, kust me just tulnud olime, heitsin rohule pikali ja nutsin jupp aega. Siis korjasime vennaga oma kodinad kokku, mina viskasin selga seljakoti – see oli meil kahe peale üks, vend võttis pambu, ja me hakkasime astuma, jättes päikese selja taha.