Читать книгу Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“ - Ljudmila Ulitskaja - Страница 2

Detsember 1985, Boston

Ewa Manukyan

Alati ma külmetan. Külmatunne ei lahku kontidest isegi suvel rannas, põletava päikese all. Vahest sellepärast, et sündisin metsas, talvel, ja minu esimesed elukuud möödusid ema kasuka küljest rebitud varrukas. Ma poleks ülepea pidanud ellu jääma, nii et kui elu peaks kellegi jaoks olema kingitus, siis olen see mina. Ainult et ei tea, kas mul seda kinki ikka vaja oli.

Mõnede inimeste endamäletamine lülitub sisse väga varakult. Minu oma algab teisest eluaastast, katoliikliku orbudekodu aegadest. Mulle on alati olnud tähtis teada, mis toimus minu ja minu vanematega kõigil noil aastail, mida ma ei mäleta. Üht-teist sain teada vanemalt vennalt Witekilt. Kuid ta oli noil aastail liiga väike, ja mälestused, mis ma talt päranduseks sain, ei taasta kogu pilti. Ta kirjutas haiglas pool koolivihikut täis – jutustas mulle kõigest, mida mäletas. Siis me ei teadnud, et ema elab. Vend suri kuueteistaastaselt veremürgitusse, enne ema sunnitöölaagrist naasmist.

Dokumentidesse on minu sünnipaigaks märgitud Emski linn. Tegelikult on see minu eostamise paik. Ema põgenes Emski getost 1942. aasta augustis, kuuendal raseduskuul. Temaga koos oli minu kuueaastane vend Witek. Sündisin Emskist sajakonna kilomeetri kaugusel läbimatutes metsades, getost põgenenud juutide sala-asulas, kes varjasid ennast seal kuni Valgevene vabastamiseni augustis 1944. See oli partisanisalk, ehkki tegelikult polnud mingit salka, vaid kolmsada sakslaste okupeeritud maal ellu jääda üritavat juuti. Kujutan ette, et relvastatud mehed pigem kaitsesid seda mullast linna naiste, vanakeste ja mõnede ellujäänud lastega, kui et sõdisid sakslastega.

Minu isa, nagu ema mulle palju aastaid hiljem jutustas, oli getosse jäänud ja seal hukkunud – kõik geto asukad lasti mõned päevad pärast teiste põgenemist maha. Ema rääkis mulle, et isa oli lahkumisest keeldunud, arvates, et põgenemine ainult ärritab sakslasi ja kiirendab arveteõiendamist. Ja siis oli minu lapseootel ema Witeki võtnud ja minema läinud. Geto kaheksasajast elanikust julgesid tookord põgeneda vaid kolmsada.

Getosse olid kokku aetud elanikud Emskist ja juudid ümberkaudsetest küladest. Ema polnud kohalik, kuid polnud sellesse kanti sattunud ka juhulikult, vaid oli saadetud Lvovist kui sidepidaja. Ta oli kirglik kommunist. Witeki oli ta saanud kolmekümne kuuendal aastal Lvovi vanglas ühe oma partei seltsimehega, minu aga ühe teise mehega, kellega ta tutvus getos. Ma pole oma elus kohanud naist, kellel oleks emaduseks vähem eeldusi. Arvan, et mina ja Witek sündisime ainult rasedusvastaste vahendite ja abordivõimaluste puudumise tõttu. Nooruses vihkasin teda, siis olin palju aastaid äraolevas hämmingus ning kuni tänase päevani talun vaevu temaga suhtlemist. Mida juhtub, jumal tänatud, äärmiselt harva.

Iga kord, kui ma emale mineviku kohta mõne küsimuse esitan, läheb ta marru ja hakkab karjuma; jään tema silmis igavesti apoliitiliseks väikekodanlaseks. Olen jah selline. Kuid ma olen sünnitanud lapse ja tean täpselt: kui laps tuleb, alistub naise elu sellele asjaolule. Suuremal või vähemal määral. Ainult mitte tema puhul. Ta on parteimaniakk.

Kuu aega tagasi tutvustati mind Ester Gantmanile. Selline imeline läbipaistev mutike, väga helge, sinetatud hallide juustega. Ta on Karini sõber, nad töötasid kunagi koos mingis heategevusühingus, ja Karin rääkis mulle Estrist juba ammu, aga ta ei huvitanud mind üldse. Veidi enne jõule korraldas Karin oma viiekümnenda sünnipäeva puhul peo, ja ma märkasin Estrit kohe. Ta eristus mingil moel ülejäänud suurest, omavahel pealiskaudselt tuttavast kambast. See pidu oli palju südamlikum kui ameeriklastel tavaliselt – oli siiski palju poolakaid, mõned venelased ja paar jugoslaavlast. Ühesõnaga, slaavlaste kohalolu oli sellel ameeriklaste peol kuidagi meeldivalt tajutav, aeg-ajalt kuulis poola keelt.

Nii vene kui poola keelt räägin ma ühevõrra vabalt, aga inglise keeles lööb välja poola aktsent, mida märkaski Ester, kui me vahetasime mingeid tähtsusetuid seltskondliku loba hulka kuuluvaid repliike.

„Olete Poolast?” küsis ta.

See küsimus on minu jaoks alati olnud veidi ebamugav. Mul on raske vastata – ma ei kipu lakoonilise vastuse asemel jutustama üliimelikku lugu sellest, et ema sündis mul Varssavis, mina aga sündisin kes-teab-kellest Valgevenes, veetsin lapsepõlve Venemaal, Poolasse sattusin alles viiekümne neljandal aastal, siis sõitsin uuesti Venemaale, õppima, sealt kolisin Saksa DV-sse, siis aga juba Ameerikasse…

Kuid seekord ütlesin miskipärast seda, millest ma tavaliselt kunagi ei räägi:

„Olen pärit Emskist. Täpsemini Tšornaja Puštšast.”

Mutike ahhetas vaikselt.

„Millal sa sündisid?”

„Neljakümne teisel.” Ma ei varja kunagi oma vanust, kuna tean, et näen noor välja, keegi ei arva ära minu neljakümmet kolme eluaastat.

Ta embas mind kergelt, ja tema helesinine soeng lõi vanainimeselikult võbelema:

„Issand küll, issand küll! Tähendab, sa jäid ellu! See hull naine tõi su ilmale muldonnis, minu mees võttis sünnituse vastu… Kuid hiljem, täpselt ei mäleta, kuud aega ei olnud vist möödas, võttis su ema lapsed kaasa ja lahkus teadmata suunas. Kõik veensid teda jääma, kuid ta ei kuulanud kedagi. Kõik olid kindlad, et teid nabitakse teel või esimeses ettejuhtuvas külas kinni… Suur jumal – sa jäid ellu!”

Seejärel trügisime esikusse. Me lihtsalt ei saanud teineteisest lahti lasta. Haarasime nagist meie riided – naljakas, aga kasukad olid ühesugused – paksud, rebasenahast, Ameerika oludes vaata et ebakorrektsedki. Hiljem selgus, et Ester on samuti külmavares…

Sõitsime tema poole – ta elab Bostoni kesklinnas, Commonwealthi avenüül, imelises kvartalis, minu juurest kümne minuti kaugusel. Kuni me sõitsime – mina roolis, tema kõrvalistmel – tekkis mul selline imelik tunne: olen kogu elu unistanud, et mul oleks keegi vanem, targem, kes võiks mind juhtida, kellele ma võiksin kuuletuda, rõõmsalt alluda, – ja kunagi pole seda olnud. Orbudekodus oli muidugi karm kord, kuid see on midagi muud. Minu elus on alati nii, et mina olen täiskasvanu rollis – ei ema, mehed ega sõbrad pole selles mõttes täiskasvanud olnud. Kuid selles mutikeses oli midagi, mille tõttu tahaks juba ette olla nõus kõigega, mida ta kuuldavale toob…

Läksime tema koju. Ta süütas tule – raamaturiiulid algasid esikust, need suubusid korteri sügavusse. Ta märkas minu pilku.

„See on minu kadunud mehe raamatukogu. Ta luges viies keeles. Ja meeletult on kunstiraamatuid. Peaks leidma head käed, kellele see pärandada…”

Nüüd meenus mulle, mida nimelt oli rääkinud Karin: Ester on lastetu lesk, üsna jõukas, väga üksik. Peaaegu kõik sugulased said sõjas surma.

Ja vaat mida Ester mulle jutustas: ta nägi mu ema esimest korda Emski getos, kui sinna hakati kokku ajama ümberkaudseid elanikke – enne seda olid getos vaid linnajuudid. Nood olid sinna asunud pealtnäha vabatahtlikult, kuna veidi aega enne geto asutamist oli linnas aset leidnud kohutav juutide hukkamine – nad koguti linnaväljakule, katoliku ja õigeusu kiriku vahele, ja hakati tapma. Poolteist tuhat tapeti, ellujäänud läksid getosse.

See polnud tavaline vanaaegne geto – üks või mitu kvartalit, kus juudid keskajast peale pesitsenud oleks. Vastupidi, Emskis jätsid inimesed oma majad maha ja kolisid poollagunenud lossi, mis oli kuulunud mingile vürstile. Loss piirati okastraadiga ümber ja pandi valvurid välja. Esialgu polnud isegi päris selge, kes keda kelle eest kaitseb. Politseinikud olid kohalikud, valgevenelased, sakslased ei pidanud seda ametit väärikaks. Kuid valgevenelastega olid teadagi millised suhted – neile maksti. Neile maksti kõige eest. Raha eest tõid nad isegi relvi.

„Sinu ema,” jutustas Ester, „polnud kohalik. Üsna ilus, kuid väga järsk. Temaga oli kaasas väike poeg. Mulle meenus ta perekonnanimi: Kowacz. Eks?”

Lihtsalt võpatasin: vihkan seda perekonnanime. Tean täpselt, et emal oli teine perekonnanimi, see oli mingi parteisisene hüüdnimi või nimi ühelt võltsdokumendilt, millega ta on elanud pool oma elu. Läksin isegi mehele osalt seepärast, et tahtsin sellest hüüdnimest lahti saada. Tookord olid kõik šokis: Poola juuditar abiellub sakslasega! Tõsi, Erich oli samuti kommunist, SDV-st – muidu poleks teda Venemaale õppima lastudki. Venemaal me ju tuttavaks saimegi.

Vahtisin Estrit nii, nagu laps kompvekki: just sellist naist, pehmeloomulist ja vaikset, euroopalikult elegantset – siidpluus, Itaalia kingad, ent samas, mitte mingit väljanäitust, mitte mingit Ameerika lihtsameelset luksust – oleks tore pidada emaks, tädiks, vanaemaks. Ja ta pöördus minu poole „lapsuke”…

Ilma, et oleksin talle survet avaldanud, jutustas ta järgmist.

Geto oli seesmiselt hästi organiseeritud, oma administratsiooniga ja lisaks kuulus sinna eriline autoriteet – mainekas rabi Širman, väga õpetatud mees ja, nagu räägiti, tõeline pühamees. Ester ise ja tema abikaasa olid Poola juudid, mõlemad arstid, ja mõned aastad enne sõda sinnakanti kolinud. Isaak Gantman, tema mees, oli kirurg, tema ise aga hambaarst. Seega mitte päris arst, kuid hea eriharidusega – lõpetanud Frankfurdi stomatoloogiakooli. Nad polnud vabamõtlejad, vaid niisama, tavalised juudid, võisid laupäeval sabatiküünlad süüdata, võisid ka naaberlinna kontserti kuulama sõita. Kohalikud juudid pidasid neid võõrasteks, kuid käisid siiski end nende juures ravimas. Kui Saksamaa annekteeris Poola, kuulutas Isaak kohe naisele, et kõik on läbi, sealt tuleb minema pääseda – ükskõik kuhu. Tahtis isegi Palestiinasse minna. Kuid kuni nad mõtlesid ja aru pidasid, jäid nad sakslaste kätte, sattusid getosse…

Istusime suurepärase korteri salongis, mis oli sisustatud euroopalikult – vanamoodsalt ja minu meelest hästi maitsekalt. Pererahva kultuuritase oli selgelt minu omast kõrgem – tunnetan seda alati, kuna seda tuleb ette suhteliselt harva. Jõukas kodu. Gravüürid, mitte reprod. Mööbel polnud ostetud ühe garnituurina, vaid eraldi kokku sobitatud, ja mingil madalal kapil seisis suur imeline keraamikateos Mehhikost – ilmapuu või midagi taolist.

Ester istus sügavas tugitoolis, jalad enda alla tõmmatud, jalavarjud, sinised maonahast kingad, tütarlapselikult jalast heidetud. Ma märgin need pisiasjad alati endamisi ära. Ega ema mind asjata väikekodanlaseks pea. Minu ärakülmunud selg mäletab orbudekodu, lastekodu. Aga minu emale tundus hirmuäratav viletsus normaalse eluna. Vahest tundis ta ennast ka Stalini laagrites üpris kenasti. Kuid mina, nii kui lausvaesusest välja sain, olin valmis igale tassile, käterätikule, sukale suud andma. Prenzlauer Bergis, meie Berliini-elu esimesel aastal võttis Erich endale lisatööd, et ma võiksin endale osta asju: rõivaid, toidunõusid, kõike-kõike-kõike… Ta teadis, et sedasi ravin ma end minevikust… Tasapisi hakkas see himu üle minema. Kuid isegi siin, Ameerikas, on minu lemmikmeelelahutuseks garage-sale, väljamüügid, täika… Griša, minu pragune mees, sallib seda: ta on ise Venemaalt pärit, kasvas üles kõige järele näljaste inimeste hulgas… Minu juba Ameerikas sündinud poeg Alex jumaldab samuti poodlemist. Nii et oleme tõelised tarbimishullud. Näib, et Ester mõistab seda kõike.

„Geto olustik tundus kohutav – me lihtsalt polnud viletsamat veel näinud. Siis me ei teadnud koonduslaagritest, selle suure tapatalgu ulatusest, mis kogu Euroopas käis,” sellest kõigest rääkides ta naeratas, ja tema näoilmes oli midagi erilist – eemalolek, nukrus ja veel midagi tabamatut – võib-olla elutarkus. Nojah, me rääkisime poola keeles, see on aga mulle naudinguks.

„Kui kaua te getos elasite?” küsisin ma.

„Vähem kui aasta. Neljakümne esimese aasta sügisest. Lahkusime sealt neljakümne teise aasta üheteistkümnendal augustil. Siis aga veel kaks aastat Tšornaja Puštšas, partisanisalgas. Elasime kuni vabastamiseni välja muldonnides. Perekondlik partisanilaager. Kolmesajast jäi lõpuks ellu sada kakskümmend. Lapsi oli meie hulgas kuus. Metsas sündis veel kaks. Sina ja veel üks poiss, aga too suri ära. Kuid need lapsed, kes getost ära tulid, õnnestus kõik sõja lõpuni alles hoida.”

„Miks mu ema Tšornaja Puštšast ära tuli?” Esitasin küsimuse, mille vastust ema suust teadsin, kuid teadsin samuti, et ema valetab alati. Ei, ei valeta. Lihtsalt mina ei suuda uskuda seda, millest ta räägib. Sellepärast oli mulle oluline teada, mida ütleb Ester. Tema on ju normaalne.

„Püüdsime teda ümber veenda. Mäletan hästi, kuidas Isaak pahandas, et meie varjupaika hüljates riskib ta laste eluga. Ta isegi ei vastanud. Üldse oli ainuke inimene, kellega ta getos suhtles, Naum Bauch, elektrimontöör.”

Nii sain ma teada oma isa nime. Ema ei nimetanud seda kunagi. Tähendab, kui ta olnuks normaalne naine, oleksin mina Ewa Bauch. Huvitav.

„Rääkige temast, palun” lunisin Estrit.

„Tundsin teda halvasti. Näib, et ta oli õpingud pooleli jätnud insener.”

Ester istus liikumatult, selg sirge, tõeline aristokraat. Ja mitte mingit juudiliku žestikuleerimist.

„Isaak jutustas mulle, et oli selle Bauchi haiglasse kutsunud veel enne sõda – mingi seade vajas parandamist. Getos oli tal eristaatus. Nagu muide ka Isaakil. Mõned juudid töötasid linnas, neil oli selleks luba. Isaak võttis haiglas vastu patsiente. Bauch töötas samuti linnas.

Getos elasid sinu ema ja Naum koos. Mingis konkus lossi vasakus tiivas. Loss oli poollagunenud, kui meid sinna aeti, hakkasime seda parandama. Ostsime alguses isegi mingeid ehitusmaterjale. Judenrat juhtis. Kõik lõppes kohutavalt. Asi oli selles, et Judenrat maksis pidevalt raha valgevene politseile. Seal oli mingi lurjus, nime ei mäleta, kohalik ülemus, ta lubas, et aktsioonid – mõistad, eks? – geto elanikke ei puuduta, kuni me talle maksame. Sel ajal hakati hävitama kohalikke juute, kes elasid külades. Me teadsime seda. Mingi ajani lunastas Judenrat ennast välja. Aga too lurjus, isegi kui ta oleks midagi teha tahtnud, ei oleks ju ikkagi saanud. Lihtsalt pumpas raha välja. Selleks ajaks polnud juba enam kellelgi raha alles. Naised andsid ära oma laulatussõrmused, viimased ehted. Ka ma ise andsin oma laulatussõrmuse ära. Üksikasju ma ei tea, ja nüüd pole neil ka tähtsust. Kellelegi näis, et elu saab välja osta. Sellepärast, kui tehti põgenemisettepanek, korraldasime midagi üldkoosoleku taolist, ja tekkis lõhe: pooled olid põgenemise poolt, pooled vastu. Need, kes vastu olid, arvasid, et pärast põgenemist saab mahajääjate osaks kohutav tagakiusamine… sa saad aru, mitte tagakiusamisest polnud jutt… Aga põgenemise korraldajate seas oli hulljulgeid mehi, tõelisi võitlejaid, nad tahtsid sõdida… Neid aidati linnast ka. Partisanidega peeti sidet. Siis me ei teadnud. Tegelikult korraldas kõike üks juut, nooruk, Dieter nimi. Ta töötas Gestapos tõlgina. Kuidagiviisi oli tal õnnestunud oma juudi päritolu varjata. Pärast võeti ta kinni, kuid ta suutis samuti põgeneda. Ükskord, juba enne sõja lõppu, tuli ta meie laagrisse Tšornaja Puštšas. Ta sõdis venelaste partisanisalgas ja ta saadeti lehmaga meile. Lehma olid partisanid kas siis ostnud või lihtsalt kelleltki ära võtnud ning nad palusid ühte meie poistest, lihunikku, et see neile vorsti teeks. Dieter tõigi lehma kohale, meie omad tundsid ta ära, rõõmustasid, keegi tõi samagonni välja. Ta istus kännule ja hakkas rääkima Kristusest. Meie omad vahetasid vaid pilke: sel hetkel polnud midagi totramat kui rääkida Kristusest. Arvan, ta oli veidi põrunud. Kujutad ette, ta oli selleks ajaks ennast ristida lasknud, näitas kõigile mingeid pühapildikesi. Oli raske uskuda, et nimelt tema oli põgenemise korraldanud. Neljakümne viienda aasta alguses, pärast vabastamist, sõitsime koos esimese rongiga Poola. Keegi rääkis mulle, et pärast sõda sai temast ksjonds…

Kuid tookord, getos, oli ööl enne põgenemist nii terav konflikt, et tekkis isegi kaklus. Rabi Širman, ise auväärt rauk, kõvasti üle kaheksakümne, vaigistas kõik maha. Tal oli eesnäärme vähk, Isaak opereeris teda juba lossis. Või mis opereeris, pani talle kateetri… Rabi ronis toolile, kõik jäid vait, ja ta ütles, et tema jääb, ei lähe kuhugi. Kellel pole jõudu minna, need jäägu. Aga kellel on jõudu põgeneda, need mingu. Isaak ütles – meie läheme, ja me läksime. Sinu ema koos pojaga läks, Naum aga jäi. Keegi ei teadnud, et su ema rase on. Ainult Isaak teadis, kuna ta oli hiljuti tema juures käinud, palunud aborti teha, Isaak aga oli keeldunud: rasedus oli juba liiga kaua kestnud.”

Ester vangutas hoolitsetud pead:

„Näed sa, tal oli õigus: nii tore tüdruk sündis. Ja jäi ellu…”

Ester nägi nii väsinud välja, ja ka aeg oli hiline. Lahkusin. Leppisime kohtumise kokku. Mul on imelik tunne – olen alati tahtnud kõike teada tollastest oludest, minu isast. Nüüd aga ehmatasin äkki: tahan ühevõrra teada – ja mitte teada. Olen nii palju aastaid minevikku oma seljas lohistanud, ja alles viimased aastad, Griša seltsis, on minevik minust lahti lasknud, ja nii Zagorski poola orbudekodu pisitüdruk Ewa, kui ka nõukogude lastekodu teismeline piiga pole justkui mina, vaid kaadrid ammunähtud filmist. Nüüd aga avaneb võimalus saada teada, kuidas kõik päriselt oli. Ma siiski ei suuda endale ette kujutada, mis sunnib noort naist, kahe lapse ema, neid orbudekodusse ära andma… Mulle näib ikka, et seal on midagi, mida ma ei tea.