Читать книгу Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“ - Ljudmila Ulitskaja - Страница 9

1996, Galilea, mošav Nof Ha-Galil

Ewa Manukyani ja Avigdor Steini vestlusest

(Pärast Avigdor ja Milka Steini peresse tehtud külaskäiku Ewa poolt mahakirjutatud helisalvestis.)

ESIMENE KASSETT

AVIGDOR: Palun väga, lülita oma magnetofon sisse! Kuigi ega ma midagi erilist ei räägi!

EWA: Mul on vilets mälu, kardan tähtsama ära unustada. Kui ma Emskis Danieliga vestlesin, läksin hiljem hotelli ja kirjutasin kõik vihikusse üles – et ükski sõna kaotsi ei läheks.

AVIGDOR: Noh, minu venna juttu tasus üles tähendada, aga milleks mind? Muide, ta jutustas sinust, kui ta Valgevenest siia tuli. Tüdruk, kes pandi kasuka varrukasse! Mida sa siis minult teada tahad?

EWA: Kõike. Kust te pärit olete, millisest perest, kuidas enne sõda elasite… Ja miks ta oli selline…

AVIGDOR: Ja sa sõitsid Ameerikast kohale, et minult meie pere kohta küsida? Jutustan muidugi. Kuid miks ta oli selline nagu ta oli, seda ma sulle ei ütle. Olen ise selle peale palju mõelnud. Ta eristus mingis mõttes teistest lapsest saadik. Varem arvasin, et ta oli niivõrd eriline, kuna ütles alati „jah”. Kui temalt millegi kohta küsiti, temalt midagi saada taheti, siis oli ta alati valmis ütlema „jah”. Hiljem, kui me siin uuesti kokku saime, nägin ma, et ta oskab mõnikord öelda „ei”. Nii et asi pole selles. Ütlen ausalt, ma ei saanudki aru. Ta oli meie peres ainuke säherdune. Pere aga oli ülitavaline, elasime Lõuna-Poolas, see maatükk, mis käis käest kätte ja oli kord Austria-Ungari, kord Poola valduses, kunagi kuulus Galiitsia vürstiriigi koosseisu. Sündisime vennaga kiratsevas poola-juudi külas.

Meie isa Elias Stein oli sõjaväemeelne juut, sellised olid võimalikud vaid Austria-Ungaris. Kuigi ta tunnistas judaismi, käis sünagoogis ja suhtles oma usukaaslastega, hindas ta ilmalikku haridust, mida ei olnud ise saanud, valdas vabalt saksa keelt, ja tema jaoks seostus kultuur nimelt saksa kultuuriga. Ta oli sõdur ja talle see meeldis. Kaheksa aastat oli ta teeninud Austria-Ungari sõjaväes, alustas sõdurina, lõpetas allohvitseri auastmes, ning neid aastaid, mis ta sõjaväeteenistuses veetis, pidas ta oma elu parimateks. Oma viimast sõjaväemundrit – allohvitseri oma – hoidis ta kapis kui reliikviat ja võttis endaga kaasa tol päeval, 1939. aasta 2. septembril, kui me sattusime põgenike summa, mis püüdis Saksa okupatsiooni eest pakku pääseda.

Vanemad abiellusid 1914. aastal, veel enne Esimest maailmasõda, kui isa sõjaväeteenistuses oli teatud paus. Ema oli isa kauge sugulane. Taolised kosjasobitaja kaudu sõlmitud sugulaste abielud olid juutide hulgas levinud. Ema oli haritud neiu – ta jõudis õppida ametnike koolis.

Neil oli hiline abielu. Nüüd, kui on möödunud nii palju aega, arvan, et nad armastasid teineteist, kuid nende iseloomud ei sobinud üldse kokku. Ema oli isast kaks aastat vanem, juba kolmekümnene, seega vanatüdruk – tookord pandi neiud mehele hiljemalt kuueteistkümneselt. Emal oli kaasavara, ta oli tädilt saanud päranduseks maja koos kõrtsiga. Veel enne abiellumist oli tal oma äri. Tõsi, sellest ärist saadav kasum oli tühine, töö seevastu raske – ema tuli vaevu ots otsaga kokku, kuid kogu elu jooksul säilis tal mingi illusioon oma varanduse tähelepanuväärsusest: ümberkaudu oli enamus rahvast veel vaesemad. Ema arvestas abiellu astudes, et mees hakkab tegelema kõrtsiga. Siis ta veel ei teadnud, et oli endale abikaasaks valinud väga ebapraktilise inimese.

Kõrtsmikutöö isale ei istunud, teda tõmbas haritud, tarkade inimeste poole, siin aga koosnes suhtlusring purjus poola talupoegadest. Kuid tal ei tulnud kaua viina müüa – algas Esimene maailmasõda ja ta läks sõtta. Ema naasis kauplemise, isa kahurite manu. Säilinud on isa nendel aastatel tehtud foto – vahva sõdur, vuntsidega, sõjaväe paraadvormis. Uhke silmavaatega.

1918. aastaks muutus kõik – sõda oli kaotatud, koduküla Poolale läinud. Justkui oleks kõik kogu täiega kolinud kultuursest saksakeelsest Austriast vaesesse ja mahajäänud Poolasse. Isa pidas elu lõpuni kinni saksa orientatsioonist. Ta läks alati hea meelega poola keelelt saksa keelele üle. Jidišit, Poola juutide põhikeelt, meil kodus peaaegu ei räägitud.

1922. aastal sündis minu vanem vend. Ta oli hiline, kuid mitte viimane laps. Kaks aastat hiljem sündisin mina. Meile pandi traditsioonilised juudi nimed Daniel ja Avigdor, kuid dokumentides seisid üllad aaria nimed Dieter ja Wilfried. Need on meie lapsepõlve nimed, nõnda hüüti meid koolis. Vend naasis oma iidse nime juurde, kui hakkas mungaks, mina aga siis, kui jõudsin Palestiinasse.

Elu oli perel väga raske. Ema askeldas pidevalt kodumajapidamises ja kõrtsis. Hiljem ostis isa pisipoe – kõrts polnud talle hingelähedane. See poeke oli esimene tema läbikukkunud äride reas. Kõik algatused jooksid liiva, kuid nähtavasti evis ema algusaastail veel mehe ärivaimu osas mingeid pettekujutlusi. Hiljem sai selgeks, et ainus, milles isal edu oli, oli võlgade tegemine.

Noil aastail me jumaldasime isa ja veetsime temaga palju aega. Tal oli romantiline sõjaminevik, ta jutustas pidevalt sõjaväeelust. Sõdur – see oli tema elu parimaid rolle. Isa oli sõdinud küll Austria-Ungari väes, kuid just Saksa sõjamasin oli tema kujutluses täiuse tipp, ja ta pidas meile, põnnidele, vaimustunud kõnesid Bismarckist ja Clausewitzist. Saksa militarismi hävitavat kokkuvarisemist ta ei näinudki, kuna jahvatati koos kuue miljoni usukaaslasega sellesama täiusliku mehhanismi poolt pulbriks. Paistab, et ta ei jõudnudki jätta hüvasti oma viimase illusiooniga – saksa kultuuri ülimuslikkusega maailmas. Ta luges Goethet ja jumaldas Mozartit.

Nüüd, kus ma olen ise juba ammu ületanud selle vanusepiiri, mil mu vanemad koonduslaagrites hukka said, mõistan nende liigutavaid ja närvilisi suhteid palju paremini. Isa oli nende inimeste tüüpi, keda Šalom Alejchem nimetas „õhu inimesteks”. Tema peas kubisesid sajad ideed, kuid ükski tema algatustest ei toonud edu. Ta ehitas õhulosse, mis varisesid üksteise järel, ja ta langes seejuures hüsteerikasse, oli väiklane.

Emal oli kange loomus, ja vanemate vahel tekkisid pidevalt riiud. Isa nõudis, et ema teda välja aitaks, ta laenas raha rikkamatelt naabritelt ja ema õdedelt. Nood aitasid tõepoolest aeg-ajalt isal raskete olukordadega toime tulla. Vanemad nägelesid tihti, kuid selle kõige juures olid nad ühtne paar, nende tormakad tülid vaheldusid leppimistega ning emal oli isast kahju, arvan ma.

Me ei saanudki teada, kuidas nende elu lõppes. Surmalaagris. Kindel see.

EWA: Millal te vanematest lahku läksite?

AVIGDOR: 3. septembril 1939. aastal. Lahkusime põgenike salkadest umbes teel. Kõik aimasid ette, et jätame jäädavalt hüvasti. Dieter oli seitseteist, mina viisteist. Ja ka meil seisis ees lahkuminek – pea kahekümneks aastaks.

Ma jumaldasin oma vanemat venda: meie vahel polnud rivaalitsemise varjugi. Vahest seetõttu, et ta suhtus minusse alati kui vanem nooremasse: mängis minuga, hoolitses, kaitses. Kuigi meie vanusevahe oli ligi kaks aastat, pandi meid ühel ajal kooli. Ja mis kool see ka oli – poola kool, talulastele. Ühes ruumis istusid eri vanuses lapsed. Haridustase oli enam kui tagasihoidlik, kuid lugema ja kirjutama siiski õpetati. Usuharidust meile ei antud – hederit2 tookord külas polnud: kogu piirkonnas oli vast kakskümmend juudi peret. Lapsi oli vähe. Kuid juudi surnuaed ja sünagoog olid veel alles. Tean, et nüüd neid enam pole.

EWA: Olete seal käinud?

AVIGDOR: Aga mida ma seal teen? Isegi haudu pole alles. Lapsepõlv ongi lapsepõlv: jõgi, mets, mängud. Täiskasvanute elu oli väga raske – sõjajärgne kriis.

EWA: Mida te neist aastatest mäletate?

AVIGDOR: Ärakolimise aeg. Kõik – nii poolakad kui juudid – kolisid tookord linnadesse. Külad jäid tühjaks. Algas suur juutide väljaränne: pragmaatilisemad sõitsid Ameerikasse, teised, võlutud sionismist, Palestiinasse. Kuid meie peret see peaaegu ei puudutanud: ema klammerdus oma kõrtsi külge, nagu oleks see perekonnaloss.

Emal oli kaks suurt eesmärki – säilitada oma omand, kõrts, ja anda meile haridus. Pealegi ilmnes, et Dieter on väga anderikas. Need anded ilmnesid varakult. Lastena olime väga sarnased, kohe nagu kaksikud, kuid vend oli, erinevalt minust, väga andekas. See ei kurvastanud mind kunagi, pealegi oli mul oma väike talent – osavad käed, ja igasugune oskustöö, nii puidu kui raua alal, õnnestus mul palju paremini. Vaata, ka siin, Iisraelis, kuigi ma pole saanud kõrgemat haridust, olen alati vastutanud kogu põllumajandustehnika eest. Siiani, kui miskit katki läheb, joostakse minu juurde. Vaatamata sellele, et olen juba pensionär. Kuid ma tunnen siin kõike, selles mošavis olen ma esimesest päevast alates.

EWA: Kas mošav on sama mis kibuts?

AVIGDOR: Mošav on maaomanike ühendus, kibuts aga täielik sotsialism, seal on kõik tehtud ühiseks, nagu oli nõukogude kolhoosides. Ära sega vahele, mul läks meelest, kuhu ma jäin… Ah jah, Dieter… Ehkki meie siin oleme ammu unustanud tema saksa nime – muudkui Daniel ja Daniel… Ühesõnaga, kui ta sai seitsmeaastaseks, võttis tädi ta naaberlinna enda juurde, et ta saaks käia heas juudi koolis.

See kool oli eriline – Ida-Poolas midagi taolist polnud. See oli viimane näide Austria-Ungari pedagoogilisest õppeasutusest. Esiteks, kool oli ilmalik, mitte religioosne, teiseks, õpetus käis saksa keeles. Õieti peetigi seda juudi kooliks vaid seetõttu, et ülalpidajad ja enamik õpetajaid olid juudid.

Sel ajal oli erakordselt tähtis, mis keeles õpetust anti. Saksa haridust hinnati poola omast rohkem, rääkimata veel jidišist või vanaheebrea keelest, milles õpetati juudi koolides. Vaatamata oma silmapaistvatele lingvistikaannetele oskas Danile jidišit kehvasti. Näib, et saatus kandis hoolt… Asi on selles, et tema kõnes puudus absoluutselt juudi aktsent. Kui ta rääkis võõraid keeli, oli aktsent ilmselgelt poola oma. Isegi ivriidis, mille ta sai väga kähku selgeks, mida rääkis suurepäraselt ja luges selliseid raamatuid, milliseid mina isegi kätte võtta ei suuda, isegi pealkirja ei saa kokku loetud, oli tal poola aktsent. Uskuge või mitte – mina räägin paremini. Ilma aktsendita.

Nelja aastaga lõpetas vend algkooli. Ta tuli koju vaid suveks, talvel ei käinud ta kodus kuigi tihti. Siis polnud raudteed, nelikümmend versta jala maha ei kõnni, aga hobustega sõitis isa kas ise kuskile või siis andis neid paarimehele. Tookord püüdis isa teha metsaäri või midagi taolist… mis kah välja ei tulnud. Kui vend suvel koju tuli, oli minul pidu. Ta jutustas nii palju. Vahel mulle näib, et nimelt need vestlused täitsid mõnel määral puudujäägid minu hariduses. Ta oskas rääkida keerulistest asjadest väga lihtsalt ja selgelt.

Seejärel vedas tal jälle kooliga: ta võeti vastu Józef Piłsudski riigikooli. Seda peeti linna parimaks. Õppetöö käis poola keeles, katoliiklasi ja juute eristati vaid usuõpetuse puhul.

MILKA: Äkki teete vaheaja, ma pakun lõunat? Mul on kõik juba valmis.

AVIGDOR: Jah, hästi. On sul abi vaja?

MILKA: Mind pole vaja aidata, lihtsalt istuge ümber, et saaksin lina lauale panna.

TEINE KASSETT

EWA: Oo, juudi toit! Puljong matsapallidega! Kaelatükk!

MILKA: Kas siis Ameerikas söövad juudid samuti sellist toitu?

EWA: Nojah, ainult mõnedes peredes. Mul on vanem sõbranna, tema valmistab. Mulle ei meeldi üldse süüa teha.

AVIGDOR: Kuidas, kas sa siis üldse süüa ei teegi?

EWA: Praktiliselt mitte. Minu mees on armeenlane, talle meeldib alati süüa teha, ja kui me kutsume külalisi, valmistab ta nüüdki ise kõiksugu armeenia roogasid.

AVIGDOR: Noh, armeenia road on midagi muud, see on midagi araabia köögi poole.

MILKA: Sööge, sööge!

EWA: Kinnitan teile, et mitte. Neil esineb türgi roogasid, see on tõsi. Kuid köök ise on hoopis peenekoelisem. Väga maitsev. Kuid selles juudi toidus oleks justkui tunda kodu lõhna. See on geneetiline mälu. Kasvasin üles orbudekodudes ja lapsena ei toitnud mind keegi puljongiga…

AVIGDOR: Kuhu me jäimegi?

EWA: Hakkasite jutustama Piłsudski koolist. Kuid oleksin tahtnud kuulda „Akiva” ühingust, kuhu te kuulusite.

AVIGDOR: Kõigel on oma aeg, Ewa. Seal koolis õppis ta veel… see peaks sulle huvi pakkuma, kuna hiljem kulus see oskus Danielile vägagi marjaks ära. Kuula nüüd…

Juudid olid koolis mõistagi vähemuses, kuid minu vennal vedas, kuna ta õppis meie nõoga ühes klassis. Klassis suhtuti juutidesse päris normaalselt. Vahest on see minu isiklik eksiarvamus, kuid mulle on alati tundunud, et antisemitism on pöördvõrdelises sõltuvuses kultuuri ja intellekti tasemest. Selles grupis, kus õppis vend, olid linna kõige kultuursematest peredest pärit lapsed. Nii või teisiti, ei tema ega ta nõbu ei pidanud oma väärikust kaitstes kaklema. Daniel ei kakelnud üldse – see polnud tema loomuses. Ausalt öeldes ei märganud minagi juudivaenu, ehkki õppisin ju ametikoolis, see oli midagi kutsekooli taolist, ja seal käisid lihtsamat sorti poisid.

Arvan, et esimest korda puutus Daniel juudivaenuga kokku siis, kui teda ei võetud skautide salka. Siis elas ta seda väga üle. Ma ei tea siiamaani, kas need olid mingid skaudiühingu üldised reeglid või siis ei tahtnud salga juhendaja lihtsalt juudi poissi vastu võtta, kuid Danielile öeldi ära. See oli löök. Üldiselt oli tal poolakate hulgas palju sõpru. Ei saaks öelda, et eriti lähedasi.

See-eest osutas üks poola sõber, ratsaväeohvitseri poeg, ise seda teadmata, talle väga kasuliku teene. See ongi see lugu, mida rääkida tahtsin. Selle poisi isa – nime olen unustanud – oli polkovnik Poola sõjaväes, ta pidas maneeži, ja selles maneežis käis Daniel koos oma klassivendadega kaks korda nädalas ratsutamist õppimas. Danielile meeldis väga see täiesti mittejuudi tegevus, ja ta harjutas seda aristokraatlikku spordiala mitu aastat. Temast sai tubli ratsutaja ning hiljem, mitme aasta pärast, päästis võib-olla see oskus tema elu.

Suvel enne viimast klassi tuli Daniel vaheajaks koju, ja me saime tol aastal eriti lähedasteks. Meie vanusevahet polnud üldse tunda. Meil olid tekkinud uued ühised huvid, perekonna jutuaineks oli tõusnud uus teema – Palestiina. Astusime „Akivasse” – sionistlikku noorteühendusse, käisime selles ringis pea igal õhtul. Kõik oli peaaegu sama mis skautidel: seesama sport, matkad, ööbimised looduses, sitkuse ja truuduse arendamine. Kuid vahe seisnes sellest, et „Akiva” oli juudiorganisatsioon – nii poliitiline kui üldhariduslik. Meile õpetati ivriiti, juutide ajalugu ja tavasid. „Akiva” sionism polnud religioosne: judaism neid ei huvitanud. Meile pakuti juudi traditsioone, see tähendab elulaadi ja kõlbelise käitumise reegleid, filosoofiliseks baasiks aga olid altruism, patsifism ja sallivus, põlgus mammona vastu: lihtsakoelised, kuid väga ligitõmbavad asjad. Sellest sai meie elufilosoofia. Igatahes polnud „Akivas” ei šovinismi ega antikommunismi. Sionismis oli tunda tugevat sotsialismitendentsi, see on siiani Iisraelis tajutav. Ega ma juhuslikult mošavi sattunud, mulle meeldis see idee juudist, kes harib maad ja elab oma kätetöö viljadest. Elan siin Iisraeli asumisest saadik, 1941. aastast alates. Noori on siia võimatu saada. Minu lapsed ei tahtnud siiajäämisest kuuldagi. Nii kui suuremaks sirgusid, nii ka ära sõitsid. Aga noorim – poeg Alon – see läks üldse kuueteistaastaselt kodunt ära.

„Akivast” sai meie teine kodu. Mina ja vend lahkusime hommikul, naasime õhtul. Olime kogemas uut tunnet – meist sai osa rühmast, mida ühendasid ühised väärtused. Vahest kogesid meie usklikud eakaaslased teistega ühinemise tunnet läbi jumalateenistuse, kuid meid see ei puudutanud. Kuigi olime sobivas vanuses, kolmeteistaastaselt, bar-mitsva läbi teinud – kas sa vähemalt tead, mis see on? – täisealiseks saamise eksam ja pidu. Kuid see ei avaldanud ei mulle ega vennale erilist muljet. Lihtsalt nii oli kombeks. Ema tahtis, et me järgiksime traditsiooni.

Õpingud „Akivas” laiendasid kultuurilist silmaringi. Nüüd näisid vanemate ettekujutused elust meile juba provintslikud – igapäevane leib oli nende ainus mure. Meie õpetajad tundusid kandvat kõrgemaid väärtusi.

Unistasime vennaga kolimisest Palestiinasse, kuid see mõte ei tekitanud meie vanemates erilist indu. Juba oma vanuse pärast tundsid nad ennast sobimatuna sellise kangelasliku tegevuse jaoks nagu uute maade ülesharimine. Ja me saime ka ise aru, et vanemad on taoliste muutuste jaoks liiga vanad, aga jätta neid üksi, vanas eas ilma toetuseta, me ei tahtnud. Pealegi polnud raha. Sel ajal lubasid Briti võimud juutide immigratsiooni aastakvoodi raames, kuid nõudsid mandaadialusele territooriumile tulijatelt rahalist tagatist. Kuni kaheksateistaastased noored said sertifikaadi tasuta, nii et minu ja venna jaoks olid uksed valla.

1938. aastal tekkis selline plaan, et üks meist sõidab ära, teine jääb vanemate juurde. Erinevate ärasõiduplaanide hulgas arutati Danieli astumist Jeruusalemma ülikooli. Tema hiilgavaid tulemusi arvesse võttes polnud see üldsegi halb mõte. Kuid vajas samuti rahalist toetust. Ehkki noortele olid sertifikaadid tasuta, oli pilet kallis, samuti tuli maksta õppemaksu. Pealegi seisis vennal ees veel üks aasta õpinguid, aga ta oli juba seitseteist. Seepeale otsustasid ema õed õepoega toetada ja vajaliku raha kokku panna – korjanduskarp lasti peres ringi käima. Samal ajal tuli vennal pingutada ja lõpueksamid eksternina ära teha. Oma küpsustunnistuse sai ta aasta võrra varem kui ta klassivennad.

Ja nii lõppes üks elu ja algas teine. Kuid üldse mitte see, millest me kõik unistasime. Jõudis kätte 1. september 1939 – Saksamaa alustas Poola okupeerimist.

MILKA: Kas te ei saaks korraga süüa ja rääkida?

AVIGDOR: Mina sõin juba ära.

MILKA: Sina oled jah söönud, aga Ewal on taldrik täis!

EWA: Rääkige, kuidas te pärast nii paljusid aastaid kokku saite. Mitu aastat te ei kohtunud?

AVIGDOR: Kaheksateist aastat, neljakümne esimesest viiekümne üheksandani. Saime kokku? Jah, saime… Olin sadamas hommikust peale. Sõitsin spetsiaalselt üksi. Milka pidi tookord kohe-kohe Noemiga maha saama, Šulamita oli päris pisike. Ruth pakkus ennast kaasa, kuid ma käskisin ema järele vaadata. Tema oli vanim, kaheksaaastane. Kuid ma tahtsin, et meie esimene kohtumine oleks just selline – silmast silma. Ausalt öeldes polnud ma endas kindel – äkki hakkan nutma. Kirjutanud olime juba ammu, 1946. aastast alates ja olime kirjades teineteisele palju jutustanud. Vend isegi ei teadnud, et vanemad hukkusid juba 1943. aastal. Paljugi näis mulle imelik: miks ta ei hakanud Poolasse naastes kohe neid otsima? Ei saa aru. Ta arvas muidugi, et neid polnud enam elavate kirjas, ja kui ongi, siis püüavad nad teda veenda katoliiklusest lahti ütlema. Tema otsus oli aga tehtud. Ja ta isegi ei püüdnud neid leida. Imelik mõttekäik. Ta hakkas mindki alles aasta pärast otsima. Meie sõber sai tookord tema asukoha teada, püüdis teda sealt ära tuua. Midagi ei tulnud välja. Aga pärast? Poolasse ma ei sõitnud. Ei tahtnud. Tema aga ei saanud lihtsalt niisama Iisraeli külla tulla. Olla munk on hullem kui olla sõdur. Sõduril on vähemasti puhkus või teenistuse tähtaeg. Mis puutub Danieli, siis temal polnud mingit tähtaega. Jooksis, jooksis, oma risti kandes… ei taha isegi meenutada. Näitan hiljem surnuaeda, see on eraldi lugu.

Ühesõnaga, ootan laeva. Vastuvõtjaid pole teab kui palju, tookord lendasid juudid juba lennukiga kohale. Meritsi tuldi harva.

Saabus laev – Napolist. Mina aga näen, et vastuvõtjate hulgas seisab üks, sutaan seljas – sain kohe aru, et vennale on vastu tuldud. Lõpuks visati sild maale, ja rahvas hakkas maale tulema – turistid muidugi. Aga mina ei näe teda ikka veel. Siis aga ta ilmub, minu vend. Sutaanis, ristiga. Ega ma muud ei oodanudki, teadsin juba kolmteist aastat, et ta on munk. Kuid ikkagi ei uskunud. Vend ei märganud mind kohe. Otsis rahvasummas vastuvõtjaid – seesama munk võttis suuna tema poole. Seepeale panin jooksu – venna suunas, et ette jõuda. Vend astus selle juurde, kes talle vastu oli tulnud, midagi nad seal rääkisid, ja siis nägin, et vend pöördub minu poole.

„Olen ööd sinu juures, hommikul sõidan kloostrisse…” ütleb.

Kallistasime – oo, minu veri! Ikka seesama lähedase inimese lõhn. Ta kandis habet – sellisena polnud ma teda näinud. Kui me lahku läksime, oli ta üheksateist, siin aga seisis täiseas mees. Ja veel tundus mulle, et ta on nii ilusaks läinud. No mis sa naerad, Ewa! Muidugi hakkasin ma nutma. Mõtlesin, et küll on hea, et naist kaasa ei võtnud. Loll, mõtlesin ma, küll ma olen loll! Olgu pealegi preester, olgu või kurat ise – mida ma tast norin. Põhiline, me jäime ellu!

Istusime autosse ja hakkasime sõitma. Tema luges muudkui viitasid ja oigas iga kord. Sõitsime teelahkmele, üks nool näitas Akkosse, teine Megidosse. Tema hüüab: „Issand, kuhu ma olen sattunud? Harmagedooni on 35 kilomeetrit.3 Saad sa aru? Vastan: „Dieter, ma saan isegi väga hästi aru, seal elab Milka sõbranna, käime seal külas.”

Tema aga naerab: „Megido! Üheski maailma keeles ei tähenda see midagi. Ainult ivriidis! Ütleb mulle: „Sõidame sinna!” Kuid nüüd olin mina juba toibunud, hakkasin vastu: ütlesin ei, sind ootab kodus terve perekond, Milka pole juba kaks päeva köögist nina välja pistnud. Tema tardus äkki, sõnas: „Saad sa aru, mida sa praegu ütlesid… Sa ütlesid, et mind ootab perekond… Ma poleks kunagi arvanud, et mul võiks olla perekond.”

Mina vastu: „Aga kes siis meie sulle oleme? Teist perekonda sul pole, seda oled sa ise soovinud.”

Tema naerab, teatab: olgu, olgu, vaatame siis seal seda perekonda. Tookord ei viinudki ma teda kuskile mujale, kohe koju. Tookord, Ewa, ei elanud me selles majas siin, kus praegu istume. Meil seisis sellel krundil väike majake, ilma mingite mugavusteta. See on praegugi alles kui abihoone, seisab otse selle maja taga. Kõik meie lapsed on seal üles kasvanud. Viiekümnendatel aastatel ei käinud meie kooperatiivi käsi kuigi hästi, alles kuuekümnendate algusest läks lahti. Jaa, meil oli Iisraeli parimaid kooperatiive…

Jõudsime Danieliga koju. Milka ja lapsed pudenesid õue peale, ja meie tüdruk tõi talle lilled. No mis lilli juulikuus olla saab? Kõik ammuilma ära kõrbenud. Naaber Šloma sõitis hommikul maha kaheksateist kilomeetrit. Seal on lillekasvatus. Tõi tulbid, meie lilled. Mis sa arvad, kas piiblikuningas Taavet siis teistest lilledest laulis? Minu tüdrukud klammerdusid talle külge ja ma nägin, et kõik on korras. Nojah, rist ripub kaelas, see on muidugi veider, kuid ma elan üle. Meile õpetati „Akivas” ususallivust. Ma siin elan araablastega nii palju aastaid kõrvu, nad kah kristlased. Sa ju tead, kohalike araablaste hulgas on kristlasi rohkem kui moslemeid. Praegu on suhted pingestunud, aga varem oli töömeeste hulgas palju araablasi, meie pereski elas üks Ali-nimeline poiss, meie lastest vanem. Noh, nüüd on ta siit ära sõitnud…

Sedaviisi jah, Ewa, astus ta majja öeldes: „Šalom”. Astus laua juurde, ütles ivriidikeelse õnnistuse. Ei löönud risti ette ega midagi… Minu ainus mõte oli – ei hakka nutma. Milka tõi köögist supitirina – ja nüüd puhkes Daniel ise nutma. Siis nutsin ka mina. Kui nutab vanem vend, siis võin ka mina… Nägin: ta pole üldse muutunud. Hiljem läks aega mööda, võin öelda: jah, ta polnud üldse muutunud.

Saad aru, ma olen ateist. Religioon pole mind kunagi huvitanud, jumal pole huvitanud! Kõik need jutud – jumal on, jumalat pole. Ühtedel on tõendid, et jumal on, teistel, et pole. Kuid minu meelest on kuus miljonit auku aetud juuti peamine tõendus sellest, et mingit jumalat ei ole. Nojah, oletame, et see on igaühe enda asi, mida ta jumalast arvab. Kuid miks mu vend, kui tal seda jumalat nii väga vaja oli, valis kristliku? Kui palju neid jumalaid üldse on – üks, kaks või neli? Kui juba valida, oleks juudi jaoks loogiline valida juudi jumal. Kuid ausalt öeldes, kui tuletada meelde, mis tookord juhtus – no mille poolest jumal saatanast erineb?

Minu vend oli selline inimene, selline inimene! Vagamees oli ta. Muide, alguses käis ta nende rõivastega ringi, siis aga võttis ära, käis nagu kõik inimesed. Ta armastas väga minu vanu rõivaid lõpuni kanda. Uus riie talle ei istunud. Kingid talle uue rõivatüki, tema kingib selle alati kellelegi edasi. Vaata, see on meie viimane foto. Aasta enne tema surma. Vanem tüdruk käis külas, tegi pilti. Ei, see olen mina, see on tema. Muidugi oleme sarnased, kuid on ikka vahe ka. Ja suu-ur vahe. Palun istu, Mika toob kohe struudli.

EWA: Kuidas teie laste suhted nii veidra onuga kujunesid?

AVIGDOR: Mis suhted? Nad jumaldasid teda, ta mängis nendega, oli kord hobune, kord elevant, kord koer. Neid oli neli, meil käed-jalad tööd täis, mõistad isegi, et ega me nendega eriti mänginud, aga kui Daniel külla tuli, siis oli pidu. Kui midagi tähtsat toimus, jooksid nad kohe tema juurde, Milka oli isegi veidi solvunud.

MILKA: Ei solvunud ma midagi! Kui juhtus see lugu Aloniga, olin talle isegi tänulik.

EWA: Mis lugu?

AVIGDOR: Too need kirjad, Milka, ma tahan neid Ewale näidata. Alon on meie noorim poeg. Tal oli alati kange iseloom – kuueteistaastaselt otsustas ta meie juurest õe juurde kolida. Saime ta vaevu tagasi toodud. Siis aga läks sellisesse kohta õppima, et nüüd ei näe me teda üldse. Juba neli aastat pole näinud. Ei tea, kus elab ja millega tegeleb. Ainult seda teamegi, et on välismaal. Ja et on elus. Ja kui surma saab, siis annab ministeerium meile teada. Vaata, loe, loe kohe praegu. Sulle ma neid kaasa ei anna.