Читать книгу Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“ - Ljudmila Ulitskaja - Страница 6

1959, Napoli, Mergellina sadam

Daniel Steini kiri Władysław Klechile

…ei mingit rändurikeppi, üksnes kerjakott. Kaheksa päeva elasin kloostri külalistemajas. Kell neli tõusin koos teistega hommikupalvusele, pärast läksime vendadega refektooriumi. Peale hommikueinet jagas majapidaja mulle ülesandeid, täitsin nagu oskasin. Sedasi elasin nädala, kõik ootasid piiskopit, mina ka: mulle oli lubatud raha sõiduks Haifasse. Raha polnud mul üldse. Ühel hommikul ütles majapidaja: sõida õige Pompeisse ekskursioonile. Istusin bussijaamas liinibussi ja sõitsingi. Silmale on see tee pea talumatult ilus vaadata: Napoli laht, Capri – kõik sädeleb. Meie vaene Poolamaa – ei ole talle antud ei sooja merd ega päikest. Siinne maa on rikas nii taimestikult kui kalaliikidelt. Kalaturul tunned samuti sellist rõõmu ja vaimustust kalade ja kõiksugu mereelukate ilust. Tõsi, ka koledaid tuleb ette, kuid rohkem ikka imetabaseid.

Pompeis tabas mind ebaõnn – väljakaevatud linna ei lubatud, muuseum oli kinni, töötajad streikisid. Nojah, mõtlesin, imeline maa see Itaalia. Kujutan ette, kui meil, Krakówi Wawelis korraldataks streik. Sedasi ei saanudki antiiklinna näha. Ehkki lonkisin ringi, vaatasin purustatud linna agulit, Vesuuvi – see on nii õrnade piirjoontega mägi, mingit hirmu ei aja peale ega saa seda kahtlustada tolles vembus, mille ta kaks tuhat aastat tagasi viskas. Raha oli mul vaid tagasisõiduks ja pizza bianca’ks, see tähendab leivatüki jaoks. Kõndisin mööda kaasaja linna ja nägin pühakoda. Uusehitis, arhitektuuri poolest mitte midagi erilist. Keskpäevakuumus oli ülikõva, mõtlesin, et astun sisse, puhkan jahedas jalga. Santa Maria del Rosario kirik.

Ah, Władek, ja algabki lugu, mis olekski justkui mõeldud eraldi minule – nägin kirikus ex-voto kollektsiooni. See peaks väljendama nende tänulikkust, kellega Jumalaema poole palvetades oli juhtunud ime. Nagu teada, on need tavaliselt hõbedast käte, jalgade, kõrvade kujutised – kehaosad, mis terveks said. Siin aga polnud mingeid käsi ega jalgu, rippusid hoopis laste ja nende vanemate joonistatud pildid, kus saamatud ja tänulikud käed kujutasid imesid. Näiteks joonistasid laps, tema isa ja tuletõrjuja tulekahju, millest laps välja toodi. Kolm pilti. Mingi sõdur andis Esimeses maailmasõjas vande, et kui ta tervena tagasi tuleb, siis abiellub orvuga – ja kogu lugu on üles joonistatud: siin palvetab sõdur sõjas keset leeke, siin on ta koju jõudnud ja ülemõde toob ta juurde neiu. Seejärel jääb see neiu haigeks ja endine sõdur anub Jumalaemalt tema tervenemist, ning seal nad nüüd kolmekesi ongi, nende viieaastase poja joonistusel… Üks sohver, kes mäekurus toimunud avariist eluga pääses, tõi Jumalaemale kingiks oma juhiload, keegi aga annetas sõjas saadud medalid. Nii palju armu ja nii palju tänulikkust!

Kuid see pole kõik – tuli nunn, rääkis, et see kuulus koht on rajatud tänu ühele nurgaadvokaadile nimega Bartolo Longo. Ta oli vaene, kuid haritud, ja ajas ühe rikka Napoli lese asju. Bartolo nägi nägemust – Jumalaema käskis tal siia kirik ehitada. Ta ütles, et on vaene, ja siis küsis Neitsi, kas tal on vähemasti üks liir. Üks liir tal oli. Ja siis sõnas Neitsi, et sellest saab vaeste kirik, ja ta peab selle kiriku tarbeks koguma annetusi ühe liiri kaupa. Ükskõik, kas vaestelt või rikastelt. Mees hakkaski koguma, kuid ikka jäi puudu, ja siis lisas puuduva raha lesk, kelle juures ta töötas. Peagi nad abiellusid ja asutasid siia orbudekodu – sellesama, kust tänulik sõdur endale pruudi sai. Pärast avasid siin ka vaestemaja. Ja suur õnnistusrikas vägi ilmutas ennast siin – paljud tervenesid haigustest, said mitmel kombel armu tundma. Nüüd on Bartolo Longo kuulutatud õndsaks. See on pühakukskuulutamisele eelnev aste.

Kui ma katedraalist väljusin, kärgatas taevas ja algas ülivõimas äike. Kõmin ja sähvatused olid nii vägevad, ja see kõik tuli Vesuuvi poolt, nii et mulle tuli pähe mõte, et Vesuuv, iidne mägi, annab endast märku…

Jõudsin tagasi Napolisse, hommikul aga saabus piiskop ja andis mulle sõiduraha. Läksin sadamasse ja ostsin pileti laevale. See seilab Haifasse kolme tunni pärast. Istun siin ja kirjutan sulle kirja – mäletad, sa hoidsid mind tagasi, arvasid, et tuleb olla seal, kuhu sind on seatud. Vahest on sul õiguski, kuid olen kindel, et minu koht on nimelt Iisraelis, ja selle tõenduseks on, et reisi kõige esimesest minutist peale töötab kõik selle kasuks. Alati saab ära tunda, kas sa liigud Jumala tahte vastu või siis seda tahtmist mööda.

Jumal olgu sinuga, Władek. Kummardus isa Kazimierzile. Kui kohale jõuan, kirjutan.

Daniel