Читать книгу Surnute tõeline arv - Lotta Olsson - Страница 3

Esimest korda me teame alati. Teame siis, kui see on käes.

Viimast? Alles tagantjärele.

Aga nüüd ütles mees nii, ja hiljem (kui tema oli öelnud: „Aga...“, nagu ikka öeldakse „aga“, kui peab lõppema miski, mille lõppu ei taheta): „Mis lamedus see veel on? Seda poleks ma sinust uskunud.“

Kui paljut me üksteisest ei usu.

Tema ei uskunud, et mees tõesti mõtleb, et see on viimane kord – ja võib-olla ta ei mõelnudki.

Aga oli küll.

Tagantjärele sai ta aru, et peab olema.