Читать книгу Surnute tõeline arv - Lotta Olsson - Страница 7

Karlbergsvägenilt põhja poole Vanadise väljakule viivad kõnniteed on sama laiad nagu Strandvägenil, otsekui oleks Sankt Eriksplan mõni esplanaad, kuhu inimesed vabatahtlikult flaneerima kipuvad. Vaasalinna nurjunud unistus puiesteest.

Kuigi see käib ju Karlbergsvägeni kohta ka.

Aga seal, kus Strandvägen lisaks kilgendavale veele ja paatidele (ja merelindudele: hõbe- ja kalakajakatele, sõtkastele, luikedele) juba Dramateni alati päikeselise trepi juurest alates pakub jalutajale maitsekaid vaateaknaid, elegantseid sisustuskauplusi, hotell Diplomati tee-­salongi ja üleüldiselt suurejoonelist õhkkonda (mis nakatab ka neid, kes Strandvägenil kõnnivad), ajendab Sankt Eriksgatani viimane ots meid üksnes soovima, et suudaksime veelgi sammu lisada. Ja seda me ka teeksime – kui tee mitte ülesmäge ei viiks.

Tema kõnnib siin peaaegu iga päev (kusagil tuleb ju elada, Freja. Miks siis mitte ringristmikul, mis kannab sinu nime? „Kas sa elad Vanadise väljakul? Freja väljakul. Missugune kokkusattumus!“), kuid ei saa ometi väita, nagu teaks ta, mis aknad need on, millest ta mööda käib? Trükikoda? Keemiline puhastus? Pitsabaar, muidugi. Ja too väike sushi-koht. Ja juuksuriäri. Just nimelt. Üks neid leidliku nimega juuksuriärisid: Hair Force.

Kuigi nad vist muutsid nime. Võib-olla tuli keegi selle peale, et just leidlikud nimed kõnelevad pigem agulist kui mõnest jõudumööda trendikast tänavanurgast kesklinnas.

Nüüd on nende nimi Hair Peace. Mis pole just kuigi palju parem.

Ja kogu see kõmisev liiklusvoog.

Aga selle poolest ei erine Sankt Eriksgatan, see viimane eelpost enne Norra Stationsområdetit millegi poolest Strandvägenist. Liiklus on Hair Peace’i ja keemilise puhastuse akende ees vist küll umbes samasugune nagu Svenskt Tenni ja Diplomati akende ees?

Ometi tundub see siin palju hullem. Ehk sellepärast, et see on kiirem, voolab sujuvamalt, autod lisavad lõpuks kiirust pärast lõpmata pikka valgusfooride rodu, mille juures seistes närvilised isad püüavad ohjeldada oma kärsitust.

Võib-olla sellepärast, jah.

Temal endal autot ei ole. Ei ole juhilubagi ju. Seda pole nagu kunagi tarvis läinud. Või – kas ikka saab nii öelda. Endastki mõista on tulnud ette olukordi, kus sellest oleks kasu olnud. Muidugi on ta pidanud oma elu kohandama. (Aga seda teeb inimene ju igal juhul, kogu aeg? Kohandab oma elu. Mis meil ikka muud peale hakata? Seda me ju teemegi?)

Kuidas saaks tema õde kaksikuid hokitrenni viia, kui tal poleks autot ja juhiluba? Või Tierpi suvekodusse sõita? Sellesse kuuri, kus tuul tõmbab ja mida Tina nimetab maamajaks, sest tänapäeval nimetavad kõik oma suvilaid maamajadeks. (Ja kõigil, tõepoolest kõigil, on säärased olemas. Vähemasti nendel, kes elavad siin Euroopa, Stockholmi, Vaasalinna äärmise ääremaa äärel.)

Praegusel ajal – just praegu, just siin, nimetatakse seda maamajaks. Või lihtsalt „maaks“. „Meie maa on Tierpis.“ Aga võib-olla ütlevad nii ainult lapsed.

Ilma autota ju ei saaks.

*

Meie seast on kaheksakümne seitsmendal eluaastal lahkunud Else-Marie Åberg-Eldh Nyköpingist, keda jääb meenutama aastatepikkune töö toiduainetetööstuse juhtivtöötajana. Teda jääb leinama maailm ja tema perekond: abikaasa Olof ning poeg Andreas koos elukaaslase Edwardiga Stockholmis.

*

Kõnniteed palistavad puud.

Kuidas nad on lihtsalt „puud“. Kuidas tal polegi õnnestunud ära õppida. Vaher. Jalakas. Mis puu see on, millel on niisugused ninad? Kas pärn? Eks ole, Freja, see on pärn?

Ta peaks tõesti püüdma, vähemalt tavalisemaid teadma. See on nagu lilledega. Kuidas ta koos Martiniga (või oli see Johniga? Ei, mõistagi Martiniga. Ükskord päris alguses) kord ammu tõepoolest õppis selgeks mõned taimeliigid, mis elutsesid Lill-Jansskogeni kraavides ja lagendikel ja kaugemal Stora Skuggani varjus, nii et need äkitselt esile tulid, said nähtavaks.

Kuidas nimetamine ise tõstis need ebamäärasest virvendusest silmanurgas millekski selgeks ja eristatavaks.

Soolikarohi. Ojamõõl. Hobumadar. Kummel. Kirju püvilill. Harilik moorputk. See oli vist see, millel oli must täpp keset tihedat valget... õiekobarat? Õiepuhmast? Kuidas seda kutsuti? Ta ei mäleta. Ja pealegi oli see vist kollane, mitte valge. Valge oli ehk porgand. Selle musta täpiga?

Ei.

Et see lihtsalt ei jää külge.

Sama lugu lindude lauluga: võimatu meeles pidada. Lindude enestega tal nii keeruline ei ole, neid tunneb ta ju päris palju. Ja neid, keda ta tunneb, ta tõesti ka näeb. Hallrästast, kes Vaasapargi murulappidest tõuke välja sikutab. Kodu- ja põldvarblasi põõsastikus üles Hälsingehöjdeni poole viival järsul nõlval. Musträstast ja tihaseid Solvändanis.

Aga nende laulud? Lootusetu. Kuidas ta ka ei püüaks. Täpselt nagu Lill-Jansskogeni kraavifloora.

Küllap läheks ka puudega samamoodi.

Mõni aasta tagasi vahetati osa siinsetest puudest välja. Jaa, Vaasalinnal on olemas haljastusplaan, tjah, küllap on säärane olemas kogu kesklinna kohta (kogu Stockholmi? Rootsi? Maailma kohta?). Plaan selle kohta, missugused puud tohivad kasvada – ja kus.

Ka niimoodi võib see välja näha, mõtleb ta, see võim, mis me oleme võtnud. Võim kõige muu elava elu ja surma ja leviku üle. Kõige muu? Puude. Rohu. Loomade.

Siin hakkate kasvama. Just siin. Nendes tänavakividest piiratud nelinurkades, mis on kõnniteest välja lõigatud (kõikide Sankt Eriksgatani kakahädaste koerte ja nende omanike õnneks). Just siin. Just praegu. Eks pärast näeb.

Just nagu see puu tema hoovis: praegu küll, aga varsti enam mitte. Pärast korteriühistu hääletust otsustati puu lõpuks maha võtta. Nad ei tapa seda, ei langeta, ei raiu maha, vaid lasevad eemaldada. See on liiga suur. Risustab hoovi. Varjab vaadet ja päikest (seda nappi päikesepaistet, mis aeg-ajalt avastab nende hoovisügaviku majaseinte vahel ja jaksab sisse tungida).

Nii me teeme.

Ja puud? Nad kummastavad meid. Püüavad kangekaelselt kindlustada endale edasikestmist, otsustada ise – täpselt nagu kõik muu elav, mille kohta me usume end plaane tegevat.

See on ju pärn, Freja?

Väikesed tiivulised seemnekandjad, mis lasevad end tuulest püüda, lootuses leida viljakamaid paiku kui see siin. Lootuses leida elu, mulda, kuhu langeda.

Langeda mulda, langeda pimedusse ja siis – tärgata uuesti valguse poole.