Читать книгу Surnute tõeline arv - Lotta Olsson - Страница 5

Teatame, et lahkunud on insener Else-Marie Otterlund Brommast. Lähimad leinajad on poeg koos naisega Furuvikis ja kolm lapselast. Else-Marie Otterlund elas 82-aastaseks.

*

Meeste võim.

Mis on nende võim? Nende võim, kes hommikuti Vanadise väljakult allamäge rühivad, teel metroosse või 7-Elevenisse? Nende võim, kes tingimata tahavad elada kesklinnas ning on ostnud korteri linnasüdamesse, kuid selle odavamasse, kaugemasse nurka. (Ei, muidugi pole asi selles. Neid lummas lihtsalt korteri võlu, nad nägid potentsiaali. Ja muidugi on see tore ümbruskond, nii Odenplan kui ka Sankt Eriksplan on õige lähedal. Ja Hagapark, ärge unustage Hagaparki.)

Ehk viisid nad kõigepealt lapse lasteaeda (ja nimetavad seda muidugi „lasteaiaks“, mitte „eelkooliks“, kuigi eelkooliõpetajad lakkamatult osutavad, kui väär ja isegi solvav on niisugune kangekaelsus). Nad on ju tänapäeva mehed, isad, kes on laste jaoks olemas.

Aktiivsed.

Osalejad.

Loevad raamatuid, milles on juttu uinumismeetoditest ja maitseportsjonitest. Muide, kas tõesti on olemas raamatud, mis räägivad maitseportsjonitest? Vähemalt lastepolikliiniku brošüüre loevad nad kindlasti. Nad võtavad end tähtsast tööst vabaks, et olla kaasas vaktsineerimisel ja teistkordsel vaktsineerimisel ja mõõtmisel ja kaalumisel. Kontrollivad, et nad järgiksid kasvukõverat (ja „nad“ tähendab siinkohal eeldatavasti lapsi. Vaevalt küll emasid ja neid endid?)

Vähemalt esimesel aastal. Hiljem võivad nad ju seda naise või tüdruksõbraga kordamööda teha.

Mis on nende võim?

Nad rühivad mööda Sankt Eriksgatanit allamäge, lehviv mantel villase ülikonna peal, peavad ette vaatama, et mitte libastuda, sest aastaajast hoolimata kannavad nad õhukese tallaga kingi (kui neil just pole jooksutosse, sneaker’eid. Neid on ju vahel ka?)

Ja teisel pool, ICA poe ees, seisatavad nad punase tule juures ja trambivad kannatamatult külmetavaid jalgu – see foor on ju nii aeglane –, aga punase tulega üle minna nad ei taha, mitte nüüd, kus nad on lapsevanemad ja eeskujuks.

Siis kõnnivad nad ikkagi punase alt läbi.

Ei, nad ei kõnni. Nad jooksevad, tallad asfaldil plagisemas, kliketi-­klaketi, ning tõstavad mobiiltelefoni hoidva käe kiireks tänulikuks tervituseks (neile autodele, kes pidurdavad, et paremale keerata).

Juba kõnniteel, kliketi-klaketi, mööduvad nad paari pika sammuga pangaautomaadist ja prügikastidest, klikk-klakk, ja kaovad metroo rasvaplekiliste klaasuste vahele – allmaailm neelab nad.

Võimu mehed.

Mis maksab nende võim tema, naise vastu? Ja Lidli-naise vastu? Kõikide naiste vastu? Kõigi sinu õdede võimu vastu, Freja? (Kas nad on Freja õed, küsib ta nüüd endalt. Freja lapsed? Freja sarnased?)

Ja ikkagi.

Võimetus.

Vere läppunud lõhn, kui ei peaks. Asjatu ootus, kui oleks aeg. Tuim valu kõhus.

Alati kõhus.

Alati, alati kõhus.

Alati algab kõik kõhust. (Kõhutunne. Nii ju öeldakse? Ja see pole midagi, mis oleks vaid naistele omane. Kõhutunde järgi käia.) Ikka algab see kõhust – ja verest. Kuidas võis ta vere unustada?

Veri, Freja.

Inimesele algab kõik verest, nagu kõigile imetajatele.

Mammalia. Mammad. Lapsed.

Kõigile, kes mune enda sees kannavad. Kehast lahkuvad munad ja seemned ei nõua verd. Kooruvad kleepuvaina pesas, idanevad mullas.

Aga kestad on samad. Elu peab alati tungima läbi kestade. Veres – või vereta. (Aga neitsinahk? Kuidas on neitsinahaga? Seegi on kest või volt, millest tuleb läbi tungida.)

Aga veri on ju surm ka, mõtleb ta. See on ju surm ka, Freja? Iga kuu mõtleb ta (kuidas saaks ta mitte mõelda). Sellest võimalikust elust – mis ei. Kehast, mis tõukab välja ja ära. Ka seekord mitte?

Ei.

Esimene kord. Kui vana ta oli? Kümme? Üksteist?

Ehmatus.

Kas veri ei pidanud siis punasem olema? See mõte on talle meelde jäänud. Kirsspunane aluspükste valgel puuvillasel. Kuidas ema oli... Ema oli ju ometi püüdnud teda ette valmistada? Rääkida, et hakkab. Ja kuidas siis. Kuidas temal ka. „Seal! Kraanikausi all kapis. Sealt võid võtta, kui aeg käes on. Ja pärast ei tohi kunagi vetsust alla lasta. Seda sa ju tead?“

Seda ta teadis. Kõike teadis.

Ja ikkagi: õudus. Häbi. Ta ei läinud kraanikausialuse kapi ligigi, vaid üritas tualettpaberiga, et saaks selle siiski alla lasta. Minema uhta.

Kuidas ta – asjatult – üritas kirsspunast peita pesukorvi. Jahmunud ema: „Aga? Aga miks... Oeh!“

Ja: „Saa ometi aru, sa pead sidemeid kasutama. Ei, mitte tampoone! See ei lähe, kullake. Neitsinahk, saa aru. Neitsinahk.“

Aga see ei ole ju nahk, nüüd ta teab. See on volt. Mida saab pingule tõmmata ja venitada, millesse saab sisse tungida ja millest välja tungida. Kuidas sai tema ema... kuidas ta siis arvas, et... et veri?!