Читать книгу Surnute tõeline arv - Lotta Olsson - Страница 6

Kuidas tal oligi kombeks öelda, kui tema ja õeraas väikesed olid? „Varsti on poisid platsis,“ ütles ta. Nende isa. „Varsti tuleb mul neid haavlipüssiga minema ajada.“

Nii ta ütles.

Nii ütlesid isad.

Küllap ütlevad isad nii veel praegugi (kuigi: haavlipüssiga? Kas pole siis mõnd kaasaegsemat, urbaansemat viisi?)

Ja need uued, aktiivsed, osalevad isad ka? Kas nemad ka oma tütardele nii ütlevad, täpselt nagu emade isad? Veel mitte, võib-olla. Mitte praegu, kui Alice ja Nelly ja Vilda veel jalutuskärus Vaasapargi kummist liumäele sõidavad ja suure labakindaga tatist nina hõõruvad.

Aga mõne aasta pärast küll.

„Varsti tuleb mul neid haavlipüssiga minema ajada.“

Jaa.

Nagu isaseid kasse kodus Frösövägenil (kuigi selleks oli ometi aiakastmise voolik). Seda suurt ja punast, kes ikka krundile uitama tuli. Mis ta nimi oligi – Snoddas? Ja naabrite torsakat pruunilapilist. Neist ei tohtinud, kohe kindlasti ei tohtinud Tussani kavalere saada, nüüd kus see aeg ilmselt hakkas kätte jõudma.

Ja siis äkki oli see käes.

Ilusal Tussanil.

Õigupoolest ei saanud see ju sugugi „äkki“ tulla, mõtleb ta praegu. Pidid ju olema mingid märgid? Üha kasvav rahutus. Välisukse juures näugumine. Vaipadel vähkremine. Kas mitte nii ei öeldudki kassiraamatus: vaipadel vähkremine?

Kas Tussan käitus niimoodi?

Ei mäleta, see oli nii ammu.

Kolmkümmend aastat? Kolmkümmend viis? Üle mõistuse.

(Ja kuidas ta ise oli käitunud? Kui paar aastat hiljem „äkki“. Kui aeg kätte jõudis.)

Muide, ta ei mäleta isegi vaipu. Kuigi neil pidid ju vaibad olema. Vanaema salongivaip? Selle olid nad siis juba endale saanud. Ja televiisoritoas oli muidugi põrandakate.

Kogu kvartali kassid teadsid ilmselgelt ammu enne inimesi. Ammu enne seda, kui peremees ja perenaine ja kaks heleda lokkis peaga pisiperenaist püüdsid teha, mis suutsid, et austajaid eemal hoida (kuigi enamasti tegi seda peremees? Küllap ikka?) – või vähemasti hoida eemal mõnd, kes oli vale ja kole.

„Vuih, nüüd on Snoddas jälle kohal. Kõss, kuuled! Rumal, rumal kass!“

„Vaata! Nüüd on see kleenuke valge tagasi. Minema, ütlen ma!“

„Jätke meie Tussan rahule! Käige minema! Kaduge! Ma toon vooliku!“

Hoida ja kaitsta.

Nii oli ta tookord sellest aru saanud.

Tussanit peab kaitsma.

Tütreid peab kaitsma.

Aga Tussan tahtis ju välja. Tussan ise ju tahtis. (Ja küllap valis ta ikkagi selle punase, suurt kasvu Snoddase.) Kas poleks mitte isaseid pidanud kaitsma tema eest?

Pärast seda tuleb ta steriliseerida, ütlesid täiskasvanud, ja selgitasid, et siis lõigatakse, nii et ta enam ei.

Aga enne peab ta ühe pesakonna poegi saama.

See on tähtis, et nad ühe pesakonna saaksid.

Ja muidu?

Muidu hakkab see tervise peale.

*

Endine kodunduse õpetajanna ja koduloouurija Els-Marie Sundman Gnarpist, Hälsinglandist, on meie seast lahkunud. Ta elas 98-aastaseks ning teda jäävad leinama kolm poega, kaheksa lapselast ja neliteist lapselapselast ning viis armastatud taksi.

*

Ehk püüame neid kaitsta just nende endi ihade eest?

Kasse.

Tütreid.

Mis ohtu võib ihas olla, mõtleb ta algul. Ja siis: seda peaks tema ju ometi teadma.

Tema ju ometi?

Sa oled ju paljude jumalanna, Freja?

Neli poega. Kaks halli, täpselt nagu Tussan, kaks punast – isasse?

Värvid on ju tegelikult ennustatavad, kui vanemad on teada (siin peab ta end parandama: isa, kui isa on teada. Emas ei kahelda ju kunagi. Või siiski Freja: kaheldakse küll?): „Oodatav tulem“.

Ta on seda kassikasvatajate (Ragdolli, Bengali, Maine Cooni, püha Birma, Cornish Rexi, ookerkassi, Abessiinia kassi aretajate, äkitselt on neid tõugusid nii palju) kodulehekülgedel näinud, nii kirjutavad nad siis, kui tulemas on uus pesakond: „Oodatav tulem.“ Missuguste värvikombinatsioonidega võib arvestada, olenevalt sellest, kas pojad on emased või isased. Need on nimelt erinevad.

Oodatav tulem pärast pimekohtingut Grand Hotelli verandal. Tüdruk: punapea, tedretähniline, tsöliaakia, diabeet. Poiss: tuhkblond, eesmine risthambumus, ADHD.

Neli poega: Pepsi, Sprite, Zingo ja... Ei. Mingi karastusjook, mille nimes on ka s-täht, kuna see osutus hirmus tähtsaks: „Kassinimedes peab „s“ olema, pidage meeles.“

Tal on meeles.

Kuigi mitte selle neljanda? Tolle teise hallika. Jaa: Frisco. (Aga seda vist isegi ei toodeta enam? See oli mingi kohalik 7Upi koopia.)

Pepsi, Sprite, Zingo, Frisco.

Mõne nädala oli Tussan nende ema.

Ei. Ta oli muidugi alati nende ema. Kuni surmani. Omaenda – ja nende. Isegi kui pojad temalt ära võeti, isegi kui oli, nagu poleks neid kunagi olnud ja ta neid enam ei mäletanudki: alati nende ema.

Alati ema.

(Ja tema ema? Oli ju aeg, kus ta polnud kellegi ema. Ja pärast: alatiseks. Ka nüüd, pärast oma surma. Eks ole, Freja? Surm ei tühista emadust. Mitte see surm, Freja. Mitte ema surm.)

Üks poegadest tuli hiljem külla, paar nädalat pärast äraviimist.

Väike punane Zingo, kes oli leidnud kodu Karini ja Bengti juures Enskedes.

„Vaata, Tussan! Vaata, Tussan, kes siin on, kes sulle külla tuli!“

Üldine vaimustus ja ootus.

Zingo, kes oimetuna puurist välja ukerdab.

Tussan, kes küürutab põrandal, kõht vastu parketti. Saba madalal. Huuled irevil. Ja siis – urin.

Tume jõrin kurgupõhjast.