Читать книгу Reis öö lõppu - Louis-Ferdinand Céline - Страница 6

Aga mida kõike ei juhtu, ja sellesama augustikuu lõpus sain ma hoopis ise kapraliks! Mind saadeti tihti viie mehega kindral des Entrayes’ juurde sidesse. Selline väiksekasvuline ja vaikne paelamees, esmapilgul ei julm ega kangelaslik. Aga tuli siiski ettevaatlik olla… Tundus, kõige rohkem läheb talle korda tema isiklik mugavus. Või noh, ta ainult oma mugavusele üleüldse mõtleski, ja ehkki meil oli juba kuu aega sakslaste ees tagasikäik, sõimas ta ikka kõik näod täis, kui tema tentsik ei leidnud talle silmapilk uuele etapile jõudes ilusat mugavat sängi ja moderniseeritud kööki!

Staabiülem oma nelja tressiga sai selle kindrali mugavuselõbu pärast kõvasti juukseid kitkuda. Kindral des Entrayes’ kodused nõudmised ajasid ta hulluks! Eriti kuna ta ise, kollane, gastriidis, kõht kogu aeg võimatult kinni, teda toit kui niisugune üldse ei huvitand! Aga midagi ei olnud teha, ta pidi kõik oma keedumunad kindrali lauas korralikult ära õgima ja kõik tema kaebused ära kuulama. Sõjamees on sõjamees! Kuigi ega ma ei suutnud talle kaasa tunda kah, ohvitserina oli ta tõeline värdjas. Kui olime päev otsa lohisend mägesid ja teid ja lutserni ja porgandit mööda, siis jäime lõpuks ikkagi kusagil pidama, et meie kindral saaks pikali visata. Me otsisime, ja me leidsime, talle mõne vaikse, hästi varjulise küla, kuhu polnud veel väeosi majutatud, või no kui ka oli majutatud, siis kadusid nad kiiresti, me peksime nad välja, lihtsalt ja labaselt, lageda taeva alla, isegi kui nad olid püssid juba hakki ladunud.

Sest küla oli mõeldud ainult staabile üksinda, kõigi oma hobuste, sumadanide ja kohvritega! Ja sellele neetud staabiülemale kah. Pinçon oli selle perseprao nimi, major Pinçon. Ma loodan väga, et ta on praeguseks surnud, ja mitte mõnusat surma! Sellel ajal, millest ma räägin, oli ta veel neetult elus, see raisk. Igal õhtul peksis ta meie siderühma kokku ja sõimas meid hakatuseks läbi, distsipliin ja isamaalised tunded! Ja siis kukkus meid kihutama sinna, tänna, karuperse, meid, kes me olime niigi terve päeva kindrali järel roomanud! Maha! Sadulasse! Jälle maha! Ja nii edasi ja nii edasi, tema käsud kaenlas, kuhu jumal juhatab! Me oleks võinud samahästi ennast ära uputada, kui see ükskord lõppes. Kõigile kasulikum.

Siis lõugas Pinçon: „Nüüd kaduda rügementide juurde! Tagasi jagudesse! Eluga!”

„Aga kus ta on, härra major, see rügement?” küsisime meie...

„Barbagnys!”

„Ja kus see Barbagny on, härra major?”

„See on seal!”

See „seal”, kuhu ta näitas, oli ainult must öö, nagu ka igal pool mujal muide ümberringi, päratu pimedus, mis neelas tee meist juba kahe sammu kaugusel, ainult väike tükk paistis sellest, keel…

Et sellest maailma lõpust minge ja otsige üht Barbagnyd! Selleks oleks pidanud ohverdama terve eskadroni mehi, et seda Barbagnyd üles leida! Ja eskadroni kangelasi! Ja mina, kes ma polnud üldse kangelane, ja kes ma absoluutselt ei saanud isegi aru, miks ma oleks pidanud kangelane olema, minul oli loomulikult veel vähem tahtmist leida seda tema Barbagnyd kui kellelgi teisel, millest ta ise rääkis kah muide täiesti umbropsu! Selline tunne oli, nagu oleks minu peale hästi kõvasti karjudes tahetud mulle selgeks teha, et ma tahan ennast ära tappa. Aga sa kas tahad ennast tappa või ei.

Kogu sellest ööst, mis oli nii tume, et sul oli tunne, et ei saa enam omaenda kättki tagasi, kui selle õlast natukene kaugemale sirutad, oli ainult üks asi kindel, aga see-eest absoluutselt: see oli täis tohutuid, lugematuid tapaihasid.

Aga majorit, seda elajat, valdas igal öösel metsik tung meid surema saata, tihti haaras see teda kohe päikese loojudes. Me proovisime talle vastu öelda, tõrkuda, me tegime nägu, et ei saa aru, me klammerdusime küla külge, kuni vähegi saime… Aga lõpuks, kui puud enam ei paistnud, teadsime, nüüd tuleb minema hakata: kindrali õhtusöök oli valmis.

Kõik toimus sellest hetkest ainult juhuse tahtel. Mõnikord me leidsime selle tema Barbagny ja oma rügemendi, ja mõnikord mitte. Tavaliselt, kui leidsime, siis sattusime selle peale kogemata, kuna eskadroni tunnimehed avasid meie pihta tule. Tulemus oli muidugi see, et meie isikud tehti kindlaks, ja siis lõppes meie öö peaaegu alati mingis toimkonnas, tassides lõputuid kaerakotte, veepangi, ja saades niimoodi sõimata, et lõpuks oled sa sellest sama uimane kui puuduvast unest.

Hommikul, kõik side viis meest, tuikusime jälle kindral des Entrayes’ komandopunkti tagasi. Sõda tahtis pidamist.

Aga enamasti me rügementi ei leidnud, ja me lihtsalt ootasime koitu, tiirutades varjatud teid ümber evakueeritud külade, üritades vältida kahtlasi võsasid, me üritasime kõigest sellest eemale hoida, seal võis olla saksa patrulle… Kusagil seal öös pidime sellegipoolest olema, oodates hommikut. Ei saanud vältida kõike! Sellest ajast ma tean, mida tunnevad jahitavad jänesed.

Kaastunne tuleb väga kummalisi teid. Oleks me major Pinçonile öelnud, et ta on jäle mõrvar, argpüks, oleks me teinud talle tohutut rõõmu – ta oleks saanud anda sandarmikaptenile silmapilk käsu meid maha lasta, see ei jäänud temast sammugi maha ja ainult seda ootaski. Need polnud mitte sakslased, keda see sandarmikapten vihkas.

Ühesõnaga pidime iga öö jälle üritama absurdselt eluga pääseda, ainsa lootusega, ja seegi iga ööga aina pöörasem, ikkagi tagasi tulla, ja et kui me tuleme tagasi, siis ei unusta me kunagi, elu lõpuni, et oleme näinud inimest, kes oli välimuselt üsna nagu teie või mina, aga hullem kui raisakotkas ja jäledam kui krokodillid, või need haid, kes ujuvad Havanna vetes ümber laevade ja ootavad pärani lõugadega laevadelt raipeid ja mädanend liha.

Kõige suurem läbikukkumine üldse on unustada, ja kõige rohkem unustada see, kes su tappis, ja surra mõistmata, milline elajakari on inimesed. Kui oled juba augu äärel, ei ole mõtet hakata tsirkust tegema, aga unustada ei tohi samuti, kõik sõnasõnalt tuleb sellest loomalikust kurjusest ära rääkida, mida sa näinud oled, ja siis võid pillid kotti panna ja alla kobida. Elutöö on tehtud.

Ma oleks hea meelega selle Pinçoni haide ette virutand, ja tema sandarmi kah, et las õpivad elama, aga ühes nendega ka oma hobuse, et see enam ei kannataks, sel õnnetul polnud enam selga, nii katki oli see, ainult kaks latakat marraskil liha sadula all, umbes kahe käelaba suurused, leemendavad, suured mädanired jooksid sadulavaiba äärest kuni jalakõõlusteni välja… Ja tema seljas pidi ratsutama… Ta väänles sörkides valust. Aga hobused on veel kannatlikumad kui inimesed. Ta lainetas ja sörkis. Teda ei saanud jätta enam mujale kui välja värske õhu kätte. Tallides sees oli see hais, mis tal haavadest tõusis, nii jube, et see lõi hinge kinni. Kui sa talle selga ronisid, oli tal nii valus, et ta tõmbas ennast nõgusaks, ta kõht kooldus põlvedeni välja. Siis oli selline tunne, nagu roniks eesli selga. See oli muidugi mugavam, ma pean tunnistama… Me olime ju ise kah vaakumas kõige selle terase all, mida me seljas pidime vedama, õlgadel, peas.

Kindral des Entrayes ootas talle spetsiaalselt sätitud majas oma õhtusööki. Laud oli kaetud, lamp omal kohal.

„Kaduge juba minema, kurat võtaks!” karjus veel üks kord major Pinçon ja viskas oma laterna meile uuesti näkku. „Me hakkasime sööma! Mitu korda ma pean teile ütlema! Tehke et te kaote, te kuradi raiped!” Ta röökis meie peale nii, et vahavärv ta näol tõmbus isegi natuke roosakaks.

Mõnikord sokutas kindrali kokk meile enne minekut tükikese söögipoolist, kindralil oli toitu liiga palju, määruse järgi nelikümmend portsu üksi talle! Ta polnud enam noor mees. Tegelikult polnud tal pensionini palju aega. Tema põlved nõtkusid kõndides. Arvatavasti olid tema vuntsid värvitud.

Kui me välja läksime, võisime lambivalgel näha ta meelekohtadel veresooni, need keerutasid seal, loogeldes nagu Seine’i jõgi peale Pariisi. Tal olid täiskasvanud tütred, abiellumata, nagu räägiti, ja nagu temagi, vaesed. Võib-olla meenutas ta seda, ja sellepärast oligi nii turtsakas ja riiakas, nagu vana koer, kelle harjumusi on häiritud ja kes otsib igalt poolt oma padjaga korvi, kui ainult kuskil mõni uks on lahti jäetud.

Ta armastas kauneid aedu ja roosipõõsaid; kuhu me iganes läksime, ei ta jätnud kunagi ühtki vaatamata. Kindralid on roosisõbrad! See on tuntud fakt.

Kõigest hoolimata asusime teele. Hakatuseks tuli kronud üldse liigutama saada! Nad kartsid liigutada, niivõrd lõhutud olid nende seljad, ja meid kartsid nad samuti, ja pimedust samamoodi, no üldse kõike! Ja meie kah! Kümme korda keerasime tagasi, et lähme küsime veel uuesti teed! Ja kümme korda saime ta käest „süldiperseid” ja „kuradima raiskasid”! Hobustele kõvasti kannuseid andes läbisime viimaks kõige kaugema vahiposti, ütlesime tunnimeestele parooli ja siis olimegi jälle sellel pimedal eikellegimaal, keset põrgulikku seiklust.

Niimoodi põhjatus pimeduses ekseldes hakkasime lõpuks seda isegi natuke seletama, või vähemalt nii meile tundus… Nii kui mõni pilv oli vähe heledam, kohe: ahh! Nüüd on midagi näha... Aga tegelikult oli ainus kindel asi meie ees see hobusekapjade kaja, mis öö sees edasi-tagasi kõikus, see kaja, mis lämmatas, nii kohutavalt poleks seda tahtnud… Tundus, nagu oleks need hobused kapanud taevani välja, nad näisid kõiki maa peal sinna meie juurde kutsuvat, et tulge ja tapke meid… Selleks oleks muide vaja olnud ainult ühte kätt, karabiiniga: oodata meid puu varjus ja vajutada… Ma mõtlesin alati, et esimene valgus, mida ma näen, on sähvatus mulle suunatud püssipaugust, viimasest.

Nende nelja nädala lõpuks, mis sõda oli käind, olime kõik juba nii kurnatud, nii meeleheitel, et lõpuks kaotasin isegi osa hirmust tee peale vähemaks. See piin, sind ööl ja päeval nuhtlevad paelamehed, eriti veel madalal pulgal olevad, need kõige nürimad, väiklasemad ja õelamad, see piin on selline, et ka kõige kangekaelsemad hakkavad lõpuks mõtlema, kas on mõtet edasi elada.

Aaaahh! Minema! Kui saaks natuke magada! Kõigepealt! Ja kui ei ole tõesti mingit võimalust magama minna, siis kaob soov elada varsti iseenesest. Niikaua kui sa oled elus, tuleb teha nägu, et otsid rügementi.

Et üks idioot lõpuks mõtlema hakkaks, peab temaga väga palju asju juhtuma, ja väga julmi. See, kes mind elus esimest korda mõtlema pani, päriselt mõtlema, praktilisi mõtteid, mis olid tõesti minu mõtted, see oli ilma kahtluseta Pinçon, see neetud piinalõust! Niisiis mõtlesin ma tema peale, nagu ma vähegi suutsin, ise kõikudes, kolistades, tuigerdades, kaitsva turvise all lookas, väike statist selles uskumatus rahvusvahelises afääris, mille sisse ma kargasin omaenda lollist entusiasmist... Jah, ma tunnistan seda.

Iga meeter pimedust meie ees tõotas sellele kõigele uuesti lõppu, surma… Kuidas see tuleb? Ainus etteaimamatu asi oli see, mis munder on su tapjal? On see keegi meie meestest? Või keegi vastast?

Ma polnud talle midagi teind, sellele Pinçonile! Ei talle, ega ka mitte sakslastele!… See hull oma mädavirsikut meenutava peaga, oma nelja tressiga, mis särasid tal üle keha, kaelast kuni nabani, oma karedate vuntside ja kondiste põlvedega, binokliga, mis rippus tal kaelas nagu lehmakell, oma 1:1000 kaardiga, no mis valu tal ometi oli teisi kärvama saata? Neid, kellel polnud kaarti?

Meie, viis ratsanikku teel, tegime samasugust lärmi nagu pool rügementi… Meid oli kindlalt nelja tunni kaugusele kuulda, või siis lihtsalt ei tahetud kuulda… See oli muidugi võimalik… Äkki sakslased kartsid meid? Kes teab?

Meie kummalgi silmalaul lasus kuu jagu magamata und, see oli tõde, ja lisaks sama palju kuklas, ja vanaraualaadungid…

Minu kaaslastel siderühmas polnud kõige paremat väljendusoskust. Ausalt öelda nad vaevu rääkisid. Nad olid sõjaväkke võetud kusagilt Bretagne’i kolkakülast, ja kui nad üldse midagi teadsid, siis ei pärinenud see koolist, ainult rügemendist! Tol õhtul üritasin Barbagny teemal enda kõrval ratsutava kutiga veidike vestlust pidada, Kersuzon oli tema nimi.

Ütlen talle et: „Kuule, Kersuzon, me oleme Ardennides, tead sellist kohta… Kas sa näed äkki midagi eespool? Mina ei näe mitte midagi...”

„Siin on pime nagu perseaugus,” vastas Kersuzon. Ja kõik.

„Aga kuule, ütle, kas sa ei ole kedagi kuulnud päeva jooksul Barbagnyst rääkimas? Et kus see on või midagi niisugust?”

„Ei.”

Kogu jutt.

Ja nii me jälle Barbagnyd ei leidnudki. Tiirutasime lihtsalt jälle hommikuni ringi, ja hommikul vajusime tagasi järjekordsesse külasse, kus binokliga mees meid ootas. Kui me kohale jõudsime, võttis härra kindral parajasti külavanema maja ees lehtlas kohvi.

„Ah! Küll see noorus on ikka ilus aeg, Pinçon!” õhkas ta kõvahäälselt staabiülemale, kui me mööda läksime, see vanamees. Seda öelnud, tõusis ta püsti, läks tegi väikse pissi ja siis jalutas veel väikse tiiru, käed kergelt küürus seljal. Ta oli sel hommikul väga väsinud, sosistas mulle tentsik, halvasti maganud, kuulukse, põis olla streikind…

Kersuzon vastas mulle alati samamoodi, ükskõik, millest öösel temaga rääkida üritasin, lõpuks tundus see juba naljakas nagu närvitõmblus. Ta korrutas veel kaks või kolm korda seda perseaugu asja, ja siis oli ta surnud, ta tapeti ära, see juhtus natuke hiljem, kui me parajasti ühest külast välja läksime, ma mäletan hästi, me pidasime seda mingiks teiseks külaks, ja tapjaks olid prantslased, kes pidasid meid sakslasteks.

Just mõned päevad pärast Kersuzoni surma mõtlesime välja omad väiksed nipid, et mitte enam öösse ära eksida, ise väga rahul.

Ühesõnaga, meid virutati jälle laagrist välja. Hästi. Me ei öelnud enam midagi. Ei soigund. „Kaduge!” röökis kooljanägu, nagu ikka.

„Just nii, härra major!”

Ja asumegi kahuritule poole teele, rohkem ennast paluda laskmata, kõik viis. Me oleks läinud nagu kirsse korjama. Sealkandis on kena vooreline maastik, Maasi jõgi ja kõik, orud lainetavad ja künkad igal pool, viinamarjapõllud, marjad sügisel veel küpsevad, ja siis puust majadega külad, mis olid kolme suvekuuga korralikult ära kuivanud, nii et põlesid väga hästi.

Olime seda märganud ühel öösel, kui me enam üldse ei teadnud, kuhu me ometi minema peaks. Kahuritule pool põles alati mõni küla! Me ei läinud väga lähedale, ei, mitte liiga, vaatasime seda eemalt, niiöelda pealtvaatajatena, kusagil kümne-kaheteist kilomeetri kauguselt. Ja igal õhtul hakkasid külad sellel ajal silmapiiril põlema, jälle, jälle, me olime nagu mingis kohutavas tantsuringis, ees, taga, mõlemal küljel, kõik põles järsku, leegid nilpsasid pilvi, tõusid taevani!

Tuli põletas kõik, kirikud, küünid, üksteise järel, heinakuhjad, neist lahvatas kõige kõrgemaid, heledamaid leeke, aampalgid tõusid sirgelt pimedusse püsti, sädemeid pilduvad habemed ümber, ja siis kukkusid valgusemerre.

Isegi kahekümne kilomeetri pealt on hästi näha, kui küla põleb. See oli tore pilt! Mingi väike ununud kökats, päeval ei pane seda isegi tähele, kusagil all nurgas koledal põllul, aga no öösel, kui see põleb, vaata ja imesta! Nagu Jumalaema kirik Pariisis! Üks küla põleb vabalt terve öö, isegi väike, lõpuks on see nagu suur tohutu õis, siis ainult pung, siis mitte midagi.

Natuke suitseb veel, ja siis saabub hommik.

Hobused jätsime, sadulad seljas, endi kõrvale põllule, need ei läinud kuhugi. Ise keerasime rohu sisse magama, välja arvatud üks muidugi, valve. Aga kui on tulesid vaadata, siis läheb öö mööda palju kergemini, see pole enam selline piin, see pole enam üksildus.

Kahju, et neid külasid kauaks ei jätkund... Kuu aega, ja sealkandis polnud enam ühtegi! Metsi tulistati samuti, kahurist, aga neid polnud nädalaks ajakski. Metsast saab kah ilusa tule, aga see ei kesta kaua.

Pärast seda said kõik teed täis suurtükke, need voorisid ühes suunas, ja põgenikud, need roomasid teises.

Meil, sõduritel, ei olnud enam ühesõnaga võimalik ei minna ega tagasi tulla; meil tuli jääda sinna, kus me olime.

Nüüd me ootasime lihtsalt sabas surma. Isegi kindral ei leidnud enam sõduriteta laagrit, kuhu magama kerida. Lõpuks norskasime kõik lageda taeva all, kindralid, reamehed, kõik segi. Need, kellel oli veel veidike südant, kaotasid selle. Sellest ajast alates hakatigi sõdureid tervete eskadronide kaupa maha laskma, innustuseks, ja sandarmit tõsteti käskkirjas esile, kes ta pidas oma väikest isiklikku sõda, seda ürgset, sügavat, tõelist.